2-16-16676/19 · 2-16-16676/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-16676 Tsiviilasi Amplius Invest OÜ avaldus osaühingu Kino Sõprus ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 12. detsembri 2016 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Amplius Invest OÜ määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja (võlausaldaja): Amplius Invest OÜ (registrikood 12533049), lepinguline esindaja vandeadvokaat Timo Kullerkupp Puudutatud isik (võlgnik): osaühing Kino Sõprus (registrikood 10476838), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ene Ahas Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 12. detsembri 2016 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule uuesti lahendamiseks. 2. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule. MENETLUSE KÄIK 1. Amplius Invest OÜ (võlausaldaja)

esitas 4. novembril 2016 Harju Maakohtule

avalduse osaühingu Kino Sõprus (võlgnik) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja tõi esile järgmised asjaolud:

− Sefirius Invest OÜ (edaspidi „esialgne üürileandja“) ja võlgnik sõlmisid 24. jaanuaril 2006 üürilepingu (edaspidi „üürileping“), mille alusel andis esialgne üürileandja võlgniku kasutusse kinnistu koos hoonega asukohaga Vana-Posti 8 Tallinnas (edaspidi „kinnistu“); − esialgne üürileandja ja võlausaldaja allkirjastasid 24. märtsil 2014 üürilepingu lahutamatuks osaks oleva lepingu muutmise kokkuleppe (edaspidi „kokkulepe“); − alates 21. juulist 2014 on kinnistu omanik võlausaldaja; − võlausaldaja esitas võlgnikule üürilepingu alusel üüri tasumise nõude ja ka vastavad arved (sh nr 16005, 16009, 16010, 16014, 16015, 16017 ja 16018); − 1. aprilli 2016 arve nr 16005 summas 35 849,84 eurot muutus sissenõutavaks 2. aprillil 2016 (tasumata 33 289,84 eurot), 1. mai 2016 arve nr 16009 summas 35 949,84 eurot muutus sissenõutavaks 2. mail 2016, 1. juuni 2016 arve nr 16010 summas 35 949,84 eurot muutus sissenõutavaks 2. juunil 2016, 2. septembri 2016 arve nr 16014 summas 35 949,84 eurot muutus sissenõutavaks 3. septembril 2016, 26. septembri 2016 arve nr 16015 summas 8 779,56 eurot muutus sissenõutavaks 3. oktoobril 2016, 1. oktoobri 2016 arve nr 16017 summas 35 949,84 eurot muutus sissenõutavaks 2. oktoobril 2016, 1. novembri 2016 arve nr 16018 summas 35 949,84 eurot muutus sissenõutavaks 2. novembril 2016. Võlgnik ei ole neid arveid tähtaegselt tasunud; − võlausaldaja koostas 22. septembril 2016 võlgnikule avalduse, milles sisaldus üürilepingu ülesütlemise avaldus, nõue sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks ja leppetrahvi tasumiseks ning pankrotihoiatus; − pankrotihoiatuse toimetas võlausaldaja seaduslikule esindajale kätte kohtutäitur 4. oktoobril 2016, enne edastati hoiatus võlgnikule e-kirja teel 22. septembril 2016; − pankrotihoiatuse esitamise seisuga oli võlgniku võlgnevus võlausaldaja ees 145 439,36 eurot; − võlausaldaja nõue ei ole pandiga tagatud. Samuti puuduvad võlgnikul mistahes nõuded võlausaldaja vastu, mis võimaldaks võlausaldaja nõude tasaarvestamist. Üürileping on sõlmitud „triple net“ põhimõttel, mille kohaselt kannab üürnik (võlgnik) kõik kinnistuga seotud kulud, sh korrashoiuks ja parendusteks, mistõttu tal puudub õigus neid lepingu lõppemisel võlausaldajalt tagasi nõuda. Tulenevalt asjaolust, et võlgniku majandustegevuseks oli kinnistu allüürile andmine ning et võlgnik oli kogu kinnistu allüürilepingute alusel andnud kolmandate isikute valdusesse, ei paikne kinnistul võlgniku vara, mille suhtes oleks võimalik teostada üürileandja pandiõigust; − võlausaldaja üürinõue võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise seisuga on 233 445,37 eurot, mis koosneb põhiosast 221 818,60 eurot ja viivisest 11 626,77 eurot. Nõude summale lisandub päevas viivis 110,91 eurot. 2. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu, tema põhilised vastuväited on järgmised: 2 (8)

− pankrotiavaldus on esitatud pärast võlgniku poolt võlausaldaja vastu hagi esitamist, mis on võetud menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-16051) ning mille raames vaidlevadki võlgnik ja võlausaldaja selle üle kas võlausaldaja poolt võlgnikuga üürilepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane ning mh ka selle üle kas ja mis summas saab lugeda, et võlgnik on pankrotihoiatusega hõlmatud kohustused täitnud tasaarvestuse korras; − pankrotiavalduse aluseks olev kohustus on täidetud, võlgniku maksejõuetus on põhistamata ja puudus alus võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamiseks. Võlgnik täitis omapoolsed kohustused 14. oktoobril 2016 tasaarvestuse korras; − menetlusökonoomilistest kaalutlustest lähtuvalt, õigusselguse tagamise huvides ja vältimaks võlgnikule pöördumatute kahjulike tagajärgede tekkimist (ajutise halduri nimetamine võib tuua kaasa võlgniku majandustegevuse lõppemise) on põhjendatud esmalt lahendada kohtu korras küsimus sellest, kas ja mis summas üldse esineb võlausaldajal nõue võlgniku vastu ning puudub põhjendus, miks sama küsimust peab kohus lahendama paralleelselt eraldiseisvas tsiviilasjas, pankrotimenetluses; − võlausaldaja nõue on pandiga tagatud, võlausaldaja ei kasuta menetlusõigusi heauskselt. Võlausaldaja esitas 22. septembril 2016 koos üürilepingu ülesütlemisavalduse, leppetrahvinõude ja pankrotihoiatusega ka teate üürileandja pandiõiguse teostamise kohta, mille võlgnik sai kätte kohtutäituri vahendusel 4. oktoobril 2016. Kõnesolevas teates teavitas võlausaldaja tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 305 lgle 1 üürileandja pandiõigusest ning tuginedes asjaõigusseaduse § 293 lgle 1 kavatsusest realiseerida üürileandja pandiõigus ühe kuu möödumisel üürileandja vastava avalduse esitamisest juhul, kui võlgnik ei täida kõiki samas dokumendis toodud kohustusi võlausaldaja ees. Võlgnikule teadaolevalt ei ole võlausaldaja VÕS § 305 lgst 1 tulenevat pandiõigust realiseerinud, mis on ühtlasi tõendiks selle kohta, et võlausaldaja ise ei ole samuti kindel selles kas pidada võlgniku poolt tasaarvestuse korras vaidlusaluste kohustuste täitmist põhjendatuks või mitte. MAAKOHTU MÄÄRUS 3. Maakohus

jättis 12. detsembri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus)

avalduse rahuldamata ja lõpetas asjas

menetluse. Menetluskulud

jättis maakohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava kulu summa. 4. Maakohus tuvastas, et võlausaldaja

esitas 4. oktoobril 2016 võlgnikule pankrotihoiatuse ja võlgnik vaidles nõudele vastu ning 3 (8)

esitas 14. oktoobril 2016 tasaarvestusavalduse. Maakohus tugines pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 ple 1 ja leidis, et võlgnikule ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetluse alustamist välistav asjaolu – võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on vaidlustanud üürilepingu ülesütlemise esitades 24. oktoobril 2016 hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Võlausaldaja esitatud vastuväidetest tulenevalt on vaidluse all ka võlgniku poolt võlausaldaja ees üürilepingust tulenevate kohustuste täitmine tasaarvestuse korras. Maakohtu hinnangul ei kuulu üürivaidlus lahendamisele pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma samaaegselt tsiviilasja nr 2- 16-16051 menetlusega hinnangu tasaarvestusavaldusele ja tuvastama üürilepingu ülesütlemise õiguspärasuse, see ei ole aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. 5. PankrS § 15 lg 6 alusel jättis

maakohus menetluskulud võlausaldaja kanda ja määras need kindlaks ka rahaliselt. MÄÄRUSKAEBUS 6. Võlausaldaja

esitas vaidlustatud

määruse peale 28. detsembril 2016 määruskaebuse, milles palub määruse tühistada ja

uue

määrusega rahuldada avaldus ning nimetada

võlgnikule ajutine pankrotihaldur ja kuulutada välja võlgniku pankrot. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks tõlgendas ja kohaldas maakohus vääralt PankrS § 15 lg 3 p 1. Võlgnik ei ole põhjendatult nõudele vastu vaielnud ja kohtul oli nii pädevus kui ka kohustus tuvastada võlgniku vastuväite alusetus pankrotiavalduse läbivaatamise raames. Võlgnikul ei ole tasaarvestatavat nõuet võlausaldaja vastu. See tuleneb üürilepingu sõnastusest, mis välistab sõnaselgelt võimaluse, et võlgnikul võiks tekkida võlausaldaja vastu üürilepingu eseme parendamisest tulenevalt nõudeid. Seega on tasaarvestuse avaldus ilmselgelt alusetu. Teiseks on võlgnik lõpetanud oma majandustegevuse, st üüritud hoone allüürile andmise. See muudab võlausaldaja nõude maksmapaneku väga keerukaks. Võlgnik 4 (8)

esitas vastuväite (tasaarvestuse avalduse) selleks, et takistada tema vara tagasivõitmist ja luua võimalused olemasoleva vara väljaviimiseks ühingust. Sellist käitumist illustreerib mh asjaolu, et pärast pankrotihoiatuse saamist otsustas võlgnik koormata oma vara kommertspandiga seotud isiku kasuks. Samuti ei ole võlgnik esitanud 2015. aasta majandusaasta aruannet. Kuna võlgniku majandustegevus on seiskunud ning võlgniku sisuliseks tegevuseks saab lugeda vaidluse pidamise (tsiviilasjas nr 2-16-16051), ei mõjutaks ajutise halduri määramine ega ka võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamine võlgniku tegevust. Võlgnikul säiliks võimalus kohtumenetluses osaleda ja juhul, kui vaidlus osutub edukaks, ka oma nõuded maksma panna. Kolmandaks tekitab ajutise halduri määramata ja pankroti väljakuulutamata jätmine olulise riski võlausaldaja nõude sissenõudmisele ja võimaldab võlgnikul välistada pankrotimenetluse eesmärkide saavutamise (mh püsivalt maksejõuetu ühingu tegevuse jätkamine võlausaldajaid kahjustades). Olukorras, kus võlgnik on enne üürilepingu lõppemist kogunud allüürimakseid, kuid need enam kui seitsme kuu ja ca 190 000 euro ulatuses üürileandjale (võlausaldajale) edastamata jätnud ning esitanud pärast pankrotihoiatuse saamist alusetu ja põhjendamatu vastuväite maksejõuetusmenetluse vältimiseks, koormates samal ajal oma vara kommertspandiga seotud isiku kasuks ja vältides oma majandustegevuse kohta andmete avaldamist, ei saa pankrotiavalduse läbivaatamisel tugineda pelgalt formaalsele vastuväitele. Neljandaks jättis maakohus tähelepanuta, et võlgnik on oma maksejõuetust tunnistanud 28. oktoobri 2016 menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-16-16051. Seega tulnuks kohtul määrata ajutine haldur, kelle aruandele tuginedes oleks saanud kohus anda hinnangu püsiva maksejõuetuse ja pankroti väljakuulutamise eelduste esinemise kohta. Lisaks on võlgnik maksejõuetu ka PankrS § 10 lg 2 p 3 alusel (võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse). Oktoobris 2016 seati võlgniku varade suhtes kommertspant Teodosius Invest OÜ kasuks, mille juhataja on võlgniku juhatuse liige. Seega on võlgnik asunud koormama oma vara lähikondsete kasuks seatavate tagatistega. MENETLUSE EDASINE KÄIK 7. Maakohus

võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule

tähtaja määruskaebusele vastamiseks.

Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on osaliselt

põhjendatud. 5 (8)

Maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi

tuleb

saata maakohtule

uueks lahendamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise (vt Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 16 esimene lõik). Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 12² kohaselt hagita asi, mille läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 475 lgd 5 ja 7). Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. 9. Ainuüksi asjaolu, et pankrotiavalduse aluseks oleva

nõude vaidlustamiseks

esitas võlgnik hagi kohtusse, ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata või ka ajutise halduri määramata jätmist. Vastasel juhul saaksid võlgnikud äärmiselt lihtsalt võimaluse nende suhtes pankrotimenetluse algatamise vältimiseks või pankroti väljakuulutamise venitamiseks.

Selline põhjendus

ei

ole kooskõlas

PankrS eesmärkidega. Võrreldes varasema pankrotiseadusega

on praeguses

õiguses teadlikult

kasutatud pankroti väljakuulutamise eelduste

sõnastamisel viisi, mille puhul võlgnik ei saa vastava kohustuse puudumise tuvastamise hagi esitamisega veel pankroti väljakuulutamist 6 (8)

vältida (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 14,

samuti 10. aprilli 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12). Võlgniku kohustuse sissenõutavust võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes ei mõjuta, kas see konkreetne nõue on kohtumenetluses vaidlustatud. Seega ei piisa nõudele põhjendatult vastuvaidlemiseks (PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses) ainult oma nõude nimetamisest ja vastavale kohtuvaidlusele viitamisest. Võlgnik peab oma vastuväiteid piisaval määral põhistama ja vajadusel ka tõendama. Maakohus peab aga tuvastama asjaolud, mis võimaldavad hinnata, kas võlgniku vastuväide on esitatud põhjendatult. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, milliste võlgniku esitatud põhistuste või tõendite najal tegi maakohus järelduse, et võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu põhjendatult. Võlgniku vastuväite põhjendatuse hindamisel saab kohus võtta mh arvesse neid õigussuhteid, millele menetlusosalised oma nõuded rajavad. Käesoleval juhul väidab võlausaldaja, et tal on üüri maksmise nõue, mis on kogunenud pikema aja jooksul. Võlgniku vastuväide rajaneb tasaarvestusel, mille konkreetset lepingulist või muud õiguslikku alust ei ole võlgnik esile toonud. Sellises olukorras ei ole piisav kohtu üldsõnaline sedastus, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu. TsMS § 465 lg 2 p 8 kohaselt peavad kirjalikus määruses, mille peale saab esitada määruskaebuse, olema märgitud ka põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. 10. Kokkuvõttes

on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu määrus

tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ja saata asi avalduse uueks

menetlemiseks tagasi

samale maakohtule. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha ise uut määrust, sest maakohus on jätnud asjaolud olulises ulatuses välja selgitamata. Määruskaebus rahuldatakse

seetõttu osaliselt.

Asja

uuel läbivaatamisel

tuleb maakohtul

tulenevalt hagita

menetluses kehtivast uurimispõhimõttest selgitada ise välja asjas tähtsust omavad asjaolud 7 (8)

ja

hinnata

võlgniku vastuväite põhjendatust. 11. Seoses

maakohtu määruse tühistamisega ja asja tagasi saatmisega samale

maakohtule, otsustab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 alusel maakohus. 12. PankrS § 5 lg 1 näeb ette,

et pankrotimenetluses tehtud määruse peale võib esitada määruskaebuse samas

seaduses ettenähtud

juhtudel. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib

ringkonnakohtu määruse

peale määruskaebuse

kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on PankrSs ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 sätestab, et ajutise halduri nimetamata

jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik

esitada määruskaebuse.

Selle kaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu määruse peale kaebeõigust PankrS ette ei näe. Ka üldisemalt, kui

ringkonnakohus tühistab hagita asjas tehtud menetlust lõpetava lahendi ja saadab asja maakohtule

uuesti lahendada, siis ei saa ringkonnakohtu määruse peale kaevata (Riigikohtu 28. mai 2014

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14, p 11). / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm 8 (8)