3-17-349/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2017. a, Tallinn

Haldusasja number

3-17-349

Haldusasi

A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus (Tallinna Vangla

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 täitmise peatamine)

Menetlusosalised

Taotleja – A.N.

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Vabastada A.N. esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu

määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest

(HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203

lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtusse saabus A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud avaldus, milles

ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017 käskkirja

nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja 08.02.2017

käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Taotleja sõnul kirjutab ta viiele käskkirjale ühe õiguskaitse

põhjusel, et Tallinna Vangla ei anna talle paberit. Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku

45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba 15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb

see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri

05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele karistuse määramisel. Taotleja palub end

vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust maksejõuetuse tõttu.

2. Asjaolude täpsustamiseks ja taotluse lubatavuse kontrollimiseks küsis kohus 13.02.2017

kohtunõudega Tallinna Vanglalt, kas A.N. on käskkirjad vaidemenetluse korras vaidlustanud,

haldusmenetluse materjale ja seisukohta esialgse õiguskaitse taotlustele.

3. Tallinna Vangla vastas kohtunõudele 15.02.2017. A.N. on käskkirjadele esitanud vaided,

kuid neid ei ole veel lahendatud. Tallinna Vangla on pööranud täitmisele 08.02.2017

käskkirjaga

nr

5-2/116

määratud

distsiplinaarkaristuse.

Tavapäraselt

pööratakse

kartserikaristused täitmisele nende määramise järjekorras.

Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Kohtupraktika kohaselt on

karistuse

täitmise

katkestamine

põhjendatud

vaid

erandlikel

asjaoludel

(Tallinna

3-17-349

2(4)

Ringkonnakohtu 13.08.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-1985, p 5). A.N.il on kuus kehtivat

distsiplinaarkaristust, kusjuures samaliigilisi karistusi korraldusele allumata jätmise eest on

kaks. A.N.ile ei ole varasemad karistused mõjunud, mistõttu kaalub avalik huvi üles taotleja

esialgse õiguskaitse vajaduse. Kui asja sisulisel läbivaatamisel selgub, et karistus on määratud

alusetult, on A.N.il õigus taotleda mittevaralise kahju hüvitamist.

4. Kohtule esitatavad avaldused peavad olema seotud avalduse esitamise aluseks oleva

etteheidetava haldustegevusega. Selleks, et kohus saaks avaldusi menetleda koos, peavad ette

heidetavad haldustegevused olema sisuliselt seotud. Kuna praegu puudutavad kõik käskkirjad,

mille täitmise peatamiseks on A.N. esialgse õiguskaitse taotluse esitanud, distsiplinaarkaristuste

määramist erinevate tegude eest, ei ole tegemist omavahel seotud vaidlustega ning nende

esitamine ühes taotluses ei ole lubatav. Ainuüksi sel põhjusel oleks taotluse käiguta jätmine aga

ebamõistlik ning sellest tulenevalt on kohtu kantseleis registreeritud viis eraldi haldusasja, st

eraldi haldusasi iga esialgse õiguskaitse taotluse kohta:

1) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116 täitmise peatamiseks on

registreeritud haldusasjana nr 3-16-349;

2) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 täitmise peatamiseks on

registreeritud haldusasjana nr 3-17-369;

3) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 täitmise peatamiseks on

registreeritud haldusasjana nr 3-17-370;

4) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 täitmise peatamiseks on

registreeritud haldusasjana nr 3-17-372;

5) esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmise peatamiseks on

registreeritud haldusasjana nr 3-17-373.

5. Käesoleva haldusasja esemeks on seega A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017

käskkirja

nr

5-2/116

täitmise

peatamiseks.

Viidatud

käskkirjaga

karistati

A.N.it

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1. rikkumise eest

kartserisse paigutamisega kokku kümneks ööpäevaks. Käskkirja kohaselt ei allunud A.N.

valvuri korraldusele voodist välja tulla, öeldes, et perse võite sõita.

6. Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on

esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine

või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse.

Menetlusabi taotluse lahendamine

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6

kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus

möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud

nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja

kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada.

Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust

HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt

puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Taotluse eduväljavaateid ei saa küll pidada

suureks arvestades haldusmenetluses esitatud tõendeid, kuid kohtul ei ole põhjust pidada

taotluse raames kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kujutab ju

kartserisse paigutamine kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist.

3-17-349

3(4)

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

8. HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on

esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib

kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).

9. Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud

pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et

määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016

seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et

kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole

võimalik kuidagi tagasi täita. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda

õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001

määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-

06, p 13).

10. HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada

vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse

vaidemenetluse ajal.

Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017

vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust

edukaks. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise eest (ei tõusnud voodist välja) ja

kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest (kasutas ebatsensuurseid väljendeid). Vaides A.N. väidab, et

rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud isik. Ta leiab ka, et teda

diskrimineeritakse. Samas seda, et A.N. korraldusele ei allunud, tõendab valvur R. Ruutma

18.01.2017 ettekanne nr 157. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme

oleks rikutud. Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik.

A.N. on esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju taandamiseks või väljavahetamiseks

(haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-233,). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus nõuda inspektor-kontaktisiku vahetamist. Asjaolu, et A.N.i suhtes on

alustatud distsiplinaarmenetlusi on seotud sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele

korraldustele. Ka see, et A.N.i erinevad taotlused on jäetud Tallinna Vanglas rahuldamata, on

seotud pigem sellega, et taotleja nõuab eeliseid, milleks tal nõudeõigus puudub, mitte sellega,

et menetleja ei ole erapooletu.

A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste andmiseks, millest ta

loobus. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse

algatamisest. Oma kirjalikes selgitustes on A.N. märkinud, et käitus viisakalt ja nõuetekohaselt.

R. Ruutmalt on võetud aga täiendavad suulised ütlused, mis lisaks 18.01.2017 ettekandele nr

157 kinnitavad distsipliinirikkumist. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et vangla ametnikud

koostaksid valeettekandeid, mistõttu ei ole põhjust kahelda vanglaametniku R. Ruutma ütluste

usaldusväärsuses. Asjaoludest ei nähtu, et intsidendi juures viibinud valvur Rita Ganson oleks

üle kuulatud. A.N. ei ole välja toonud, keda võiks täiendavalt üle kuulata. A.N.ile on

tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid.

Kohtu hinnangul on suur avalik huvi, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks

karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistuse kohustusliku kohtueelse

menetluse korras vaidlustanud ja esitanud esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise

3-17-349

4(4)

peatamiseks. Vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele reageerimine, on

avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides. Siinkohal

nõustub kohus Tallinna Vangla seisukohaga, et karistuse täitmise katkestamine on põhjendatud

vaid erandlikel asjaoludel. Praegusel juhul ei ole taotleja selliseid erilisi asjaolusid välja toonud

ning neid ei nähtu ka vangla esitatud distsiplinaar- ega vaidemenetluse materjalidest. Karistuse

täitmise katkestamise erandlikkust on jaatanud ka kohtupraktika (sh vastustaja viidatud

Tallinna Ringkonnakohtu 13.08.2015 määrus asjas nr 3-15-1985, p 5).

Kohus möönab, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus, on selle

kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel hinnata

kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas vastustaja järgis

diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja

arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu 13.11.2009 otsus nr

3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15 leidnud, et

distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada kehtivate

distsiplinaarkaristustega (p 25).

VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45

ööpäevase kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 6-

1/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid

kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii

lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada

täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14

päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva.

Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud 13.02.2017 seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla

15.01.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele

08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus (5 ja 5 päeva kartserikaristust). Pärast

seda pööratakse täitmisele teiste käskkirjadega määratud karistused. Kohtul ei ole põhjust

eeldada, et taotleja väited kartseris viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu

vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva.

Käskkirjaga määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Distsiplinaarkaristuse

täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või mitte. Kohus möönab, et

kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib minna vastuollu

inimväärikuse põhimõttega. Asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud ja kasutas

vanglale viidates ebatsensuurseid väljendeid, näitab aga tema üleolevat ja negatiivset suhtumist

vanglasüsteemi. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine.

Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et A.N.il on kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust

samaliigiliste rikkumiste eest. A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole kartserikaristus

mõjutanud

teisiti

käituma

ja

eeskirjade

rikkumisest

hoiduma.

Vanglal

tuleb

distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse

täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb

maksimumile. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide

rikkumisi.

Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult

kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

11. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

Kohtunik