3-15-1519/75

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2017, Tallinn Haldusasja number 3-15-1519 Haldusasi GB kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kah- ju hüvitamiseks summas 500 eurot ja Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks Menetlusosalised Kaebaja – GB Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11.03.2016 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus GB apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 31.01.2017 kohtuistungil

RESOLUTSIOON 1. Jätta GB apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.03.2016 otsus haldusasjas nr 3-15-1519 muutmata. 2. Jätta GB apellatsioonimenetluse kulud summas 15 eurot (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda ja muus osas kaebaja enda kanda. 3. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon- kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime- tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-1519 2(6) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii- gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh- taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot- leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel- kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla esitas Tallinna Halduskohtule 20.01.2015 haldusasjas nr 3-14-52065 vastuseks GB kaebusele riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (kinnipee- turegister) nähtuvad Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja TA sissekanded. 30.05.2014 15:11 sisse- kandes on sotsiaaltöötaja pärast vastuvõttu märkinud: „/…/ Kinnipeetav on juba vestluses negatiivselt meelestatud erinevate ametnike suhtes, ei aktsepteeri selgitavaid vastuseid, otsib süüdlasi, kuid ei soovi tunnistada, et praeguse olukorda ise ennast asetanud. Lapsega suhtlu- sõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö „süsteemiga“ võitlemiseks, aga mitte tegelikku vajadusega“. 2. GB esitas 12.02.2015 Tallinna Vanglale vaidena pealkirjastatud venekeelse avalduse ühes taotlusega saata tema vaie/kahju hüvitamise taotlus tõlkimiseks. Avaldusest nähtuvalt soovis GB saada Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja käitumise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest 500 euro suurust hüvitist. GB taotles 24.03.2015 vaide blanketil 12.02.2015 avaldusele vastamist. Tallinna Vangla tagastas 19.05.2015 GB 24.03.2015 vaide. Tallinna Vangla jättis 30.06.2015 vastusega GB 12.02.2015 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 3. GB esitas Tallinna Halduskohtule 05.05.2015 kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mitte- varalise kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ning kaebaja 12.02.2015 ja 24.03.2015 aval- dustele tähtaegselt vastamata jätmise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kohtuotsuse apel- leeritud osa puudutavad kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja on kinnipeeturegistrisse 30.05.2014 15:11 tehtud sissekandes („Lapsega suhtlusõiguse nõue on pigem seotud enda egoismiga ning vahend nö „süsteemiga“ võitlemiseks, aga mitte tegelikku vajadusega.“) kaebajat laimanud. Sotsiaaltöötaja on sellise tegevusega teotanud kaebaja kui isa au ja head nime. Kui tõtt mitteteadev inimene loeb sot- siaaltöötaja laimu, ei teki tal mingeid häid mõtteid kaebaja kohta. Kaebaja on jaganud sot- siaaltöötaja TA-ga oma muresid seoses kaebaja hooldus- ja suhtlusõiguse rikkumisega ning kaebaja jaoks sügavalt traumaatilise kogemuse (kaebaja lapse lapsendamise) läbielamist. Ko- gu kaebaja tegevus on olnud suunatud oma tütre eest võimaluste piires hoolitsemisele ja tema- le tähelepanu osutamisele eesmärgiga säilitada perekondlikud sidemed ja juured. Kaebaja on lapse huvide ja õiguste kaitseks pöördunud kohtute ja muude asutuste poole, et laps antaks perekonnale tagasi, ent asjatult. Sotsiaaltöötajal puudub õigus ja kohustus anda hinnanguid ja iseloomustusi kaebaja kui isa tunnetele, oskustele, püüdlustele ning kavatsustele. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist seo- ses ebakohaste väärtushinnangutega. Ei nähtu, et TA väärtushinnangud oleksid ebasündsad, vulgaarsed, inimväärikust alandavad, ähvardavad või mõnitavad. Hinnangut võib küll lugeda negatiivseks, kuid see ei ole midagi sellist, mis oleks halvustava sisuga ning mida saaks sellest tulenevalt lugeda au ja hea nime teotamiseks. Ei nähtu, et sotsiaaltöötaja oleks kujundanud oma hinnangu ebaõigete faktide pinnalt ning see oleks sisult põhjendamatu. TA hinnang on objektiivne ning puudub alus kahelda tema pädevuses. Kohtule edastatud TA selgituses kae- buse väidete kohta on rõhutatud, et tema hinnang spetsialistina lähtub kogutud andmetest ja faktidest, mitte isiklikust suhtumisest. Selgitatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et kaebaja hea nimi või maine oleks saanud kahjustada avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Kaebaja väited laimu ja valetamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata. TA ei ole sihilikult soovinud kae-

3-15-1519 3(6) bajat kahjustada. Faktilised asjaolud ei viita riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 märgi- tud au ja hea nime süülisele teotamisele. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.03.2016 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), tunnistas kaebaja 12.02.2015 kahju hüvitamise taotlusele ja 24.03.2015 vaidele vastamise tähtaja mittejärgimises seisnevad Tallinna Vangla toimingud õigusvastaseks (resolutsiooni p 2), jättis mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata (resolutsiooni p 3), jättis menet- lusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4) ning tagastas kaebajale tema 08.02.2016 ja 23.02.2016 avaldused koos lisadega (resolutsiooni p 5). Kohtuotsuse apelleeri- tud osa puudutavad kohtu põhjendused on järgmised. Isiku au ja hea nime kaitse on tagatud põhiseaduse (PS) §-s 17 põhiõigusena ning selle rikku- misega tekitatud mittevaraline kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Võlaõigus- seaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füü- silist ja hingelist valu ning kannatusi. Hingelisteks kannatusteks võivad väljakujunenud koh- tupraktika kohaselt olla näiteks alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu, stress või närveerimine. Isikule tekkinud füüsiline või hingeline valu ja kannatus peab RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt olema kaasnenud seoses au ja hea nime süülise teotamisega. Vastustaja on möönnud, et 30.05.2014 15:11 sissekandes sisalduvat hinnangut kaebaja suhtu- mise kohta võib pidada negatiivseks. Kohus pidas mõistlikult usutavaks, et taoline negatiivne hinnang solvas kaebajat ning tõi seega kaebajale kaasa hingelise valu ja kannatuse. Samas ei tähenda igasugune solvang au ja hea nime teotamist. Teotamine on tugevam rünne kui solva- mine. Mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine, riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära. Selleks, et isikuõiguste riive langeks RVastS § 9 lg 1 kaitsealasse ning tingiks rahalise hüvitise määramise, peaks solvang kujutama endast paha- tahtlikku rünnet eesmärgiga solvata kaebajat häbistaval ja alandaval viisil. Normi kaitse alt jääb välja objektiivne heas usus tehtud kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravakeele- list sõnastust. Kuna kinnipeeturegister on piiratud juurdepääsuga ja registrisse kantud andmed (ka vaidlus- alune sissekanne) on ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks, siis ei ole sissekandes si- salduvad hinnangud avalikud. Hea nime riive eeldab avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist, s.t isiku hea nime kahjustamine tähendab inimese reputatsiooni kahjustamist avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Seetõttu on praegusel juhul välistatud kaebaja hea nime riivamine. Au riive on põhimõtteliselt võimalik ka kitsamas rin- gis, sh piiratud juurdepääsuga kinnipeeturegistrisse kantud hinnangutega. Ent nii, nagu eelne- valt selgitatud, ei tähenda kaebajale antud negatiivne hinnang tingimata au teotamist. Teota- mise üks olulisi tunnuseid on teadlikkus, s.o tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet oluliselt kahjustada, ning pahausksus. Pahausksuse üks tunnuseid on teadvalt valede andmete kasuta- mine ning õigustatud kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga teist inimest kahjusta- da. Teine tunnus on kasutatava viisi või meetodi häbistav, alandav ja naeruvääristav iseloom. Praegusel juhul puudub nii sotsiaaltöötaja soov kaebajat põhjendamatute väidetega kahjustada kui ka väidete häbistav viis. Sõltumata sellest, kas vaidlusaluses sissekandes toodud hinnan- gud on põhjendatud, ei ületa need kaugeltki künnist, millest alates on võimalik rääkida au teo- tamisest. Kui faktid on põhimõtteliselt kontrollitavad ja nende tõesus on kohtumenetluses tõendatav, siis isikule antud hinnangute tõesust ei saa kuidagi tõendada, vaid neid saab põhjendada. See- tõttu pole asjakohane kaebaja seisukoht, et sotsiaaltöötaja peab hoiduma kriitiliste hinnangute kasutamisest, kuivõrd ta ei ole tõendanud nende tõesust. Samas ei või kaebajale antud hinnan- gud olla puhtalt spekulatiivsed. Kuigi hinnangutel peab olema teatud üldine (objektiivne) fak- tiline baas, võivad erinevad inimesed teha samal faktilisel baasil erinevaid järeldusi ehk hin-

3-15-1519 4(6) nanguid. Seega ei või hinnang olla ainult spekulatiivne või väljamõeldis. Teiseks peab hin- nangu väljaütleja olema kantud heast tahtest ja üldisest huvist ning hinnangu vorm ei tohiks kalduda vulgaarsustesse või teadlikku solvamisse, teotamisse. Sotsiaaltöötaja sissekannetest kinnipeeturegistris nähtub ning kaebaja on ka ise kinnitanud, et enne 30.05.2014 vastuvõttu on ta suhelnud sotsiaaltöötajaga seoses kaebaja hooldus- ja suht- lusõiguse rikkumisega ja kaebaja lapse lapsendamisega ning näidanud sotsiaaltöötajale ette kohtulahendeid ja istungi-protokolle, õiguskantsleri seisukohti kaebaja hooldus- ja suhtlusõi- guse rikkumise osas ja muid asjassepuutuvaid dokumente (sh linnaosavalitsuse vastuseid). Seetõttu ei nõustunud kohus kaebajaga, nagu oleksid 30.05.2014 sissekandes antud hinnangud kujundatud ebaõigete asjaolude alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldsed, arvestamata asjaolusid. Kaebaja kaudu teatavaks saanud andmetest lähtudes leidis sotsiaaltöö- taja, et perekonnast eraldatud eestkostel oleva kaebaja lapse jaoks on mõistlikum elada ja kas- vada peres (15.05.2014 10:54 sissekanne). Kohtule arusaadavalt ei seostanud sotsiaaltöötaja seetõttu 30.05.2014 15:11 sissekandes kaebaja jätkuvaid püüdlusi suhtlusõiguse realiseerimi- seks kaebaja lähtumisega ennekõike kaebaja lapse huvidest. Ainuüksi asjaolust, et sotsiaaltöö- taja hinnangud kaebaja kohta ei ole kaebajale meelepärased ning tema arvates õiged, ei saa veel järeldada, et tegemist oleks laimamisega. Tallinna Vangla vastusest kahju hüvitamise taotlusele nähtub, et kinnipeeturegistrisse tehtavad sissekanded annavad sotsiaaltöötajale üle- vaate kõigi kohtumiste sisust ja eesmärkidest, mis peaks hõlbustama sotsiaaltöötajal kinnipee- tava toetamist tema eesmärkide saavutamisel. Kohtu hinnangul on tegemist sotsiaaltöötaja ja kaebaja kohtumistel tavaliste vaidlusküsimustega, mitte ilmselgelt laimavate, teadlikult hal- vustavate ja mittevajalike hinnangutega. Kaebaja ei ole tõendanud ning miski ei viita sellele, et sotsiaaltöötaja oleks soovinud kahjustada kaebaja au. 30.05.2014 sissekandes sisalduvad hinnangud ei ole ebasündsad, vulgaarsed, inimväärikust alandavad ega mõnitavad. Hinnangud näitavad küll kaebajat negatiivses valguses, kuid mitte sellise intensiivsusega, et pidada neid alandavateks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et sotsiaaltöötaja on kasutanud nimetatud hinnan- gutes teatud reservatsiooni. Nimelt leidis sotsiaaltöötaja, et kaebaja suhtlusõiguse nõue on pigem seotud egoismiga, kui tegeliku vajadusega. Seega jagab sotsiaaltöötaja siiski mingis osas ka kaebaja seisukohta, et suhtlusõiguse nõue oli seotud tegeliku vajadusega. Ühtlasi näi- tab selline reservatsioon, et sotsiaaltöötaja on näidanud hinnangute andmisel üles vähemalt teatavat ettevaatlikkust. Eeltoodust tulenevalt ei ole sotsiaaltöötaja 30.05.2014 15:11 sissekandes hinnangute andmine käsitatav au ja hea nime teotamisena, mis annaks alust nõuda kahjuhüvitist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. GB palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti mitteva- ralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata (resolutsiooni p 3). Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja jättis hindamata asjas kogutud tõendid, mis tingis vale otsuse tegemise. Kohus võttis Tallinna Vangla ametniku positsiooni, ei arutanud asja sõltumatult ja erapooletult ning sattus vastuollu nii seaduse kui ka enda väide- tega. Otsuse kohaselt on isiku au ja hea nime kaitse tagatud põhiseadusega ning selle riivami- sega tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele RVastS § 9 lg 1 alusel, kuid siis, kui jutt on riigipoolsest rahalisest hüvitamisest kahju ja solvamise eest, hakkas kohus apelleerima tühjade väidetega, moonutades tõde, et ametnikud ei kannaks mingit vastutust. TA tekitas kaebajale hingevalu ja kannatusi, mis kestavad seniajani. Kohus pidas veenvaks, et taoline negatiivne hinnang solvas kaebajat, kutsudes esile hingelise valu ja kannatused. Seda hinge- seisundit ja oma kannatusi püüdiski kaebaja kohtuni viia. Kohus ei saa tunda valu ja kannatusi

3-15-1519 5(6) kaebaja eest ning seepärast ei saa ta täita ka kannatuste mõõteseadme funktsiooni. Kohus ei saa öelda kaebaja eest, mis on tema jaoks valulik ja mis mitte. TA poolt öeldu peab olema tõendatud. Kohtul ei ole ühtegi tõendit kaebaja egoismi ega soovi kohta võidelda süsteemiga. Vangla ega kohus ei põhistanud, milles konkreetselt väljendus kaebaja egoism või millise süsteemiga ta kavatses võidelda. Vangla üleskirjutusi loeb ja hak- kab lugema piiramatu arv ametnikke, kes võtavad seda laimu tõena ning kujundavad oma vale arvamuse kaebajast. Vangla ei toonud TA-ga peetud kaebaja jutuajamisest ühtki näidet, milles oleks kaebaja egoistlikele soovidele viitavad faktid. Kaebaja selgitas kohtule, et sotsiaaltööta- jad võtsid lapse kaebaja sõprade käest 27.05.2011, kui laps oli kõigest 10-kuune. Laps oli las- tekodus ilma vanemate õrnuse, armastuse ja tähelepanuta, sest sotsiaaltöötaja ei lubanud lap- sega kokku saada, rikkudes kaebaja ja lapse õigusi. Laps kasvas 3,5 aastat vanematest isoleeri- tuna. Kaebaja elas seda tugevasti üle. Tol perioodil oli ainuke väljapääs saada linnavalitsuselt võimalus kaebaja ja tütre kokkusaamiseks vanglas. Kaebaja taotles kokkusaamisi kohtu kau- du, kuid kohtuasjad venisid. Laps pidi kaebajat nägema, et ta tunneks oma isa. Laps vajas füü- silist kontakti vanematega, et ta ei tunneks end mahajäetuna. Jääb arusaamatuks, milles ilm- neb kaebaja egoism. Vestluse ajal TA mõistis ja toetas kaebajat, kuid sotsiaalosakonda tagasi minnes hakkas kaebajat oma ülestähendustes poriga üle kallama. TA tekitas kuritahtlikult kaebajale väljakannatamatut hingevalu. 7. Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtu süüdista- mine kallutatuses on põhjendamatu. Üksnes kaebaja ootustele mittevastav tulemus ei muuda kohtuotsust õigusvastaseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Haldusko- hus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Halduskohus on selgitanud välja asja lahenda- miseks olulised asjaolud ning on otsust piisavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse apelleeritud osa puudutavate halduskohtu põhjendustega ning ei pea HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Asja materjalid ei kinnita kaebaja seisukohta, nagu ei oleks kohus arutanud asja sõltu- matult ja erapooletult. Kohtu erapoolikust ei saa väita üksnes selle põhjal, et kohus jõudis asja arutamise järel vastustajaga samale seisukohale ning kohtu järeldused ei sobi kaebaja posit- siooniga. 10. Halduskohtu otsus ei ole vastuoluline. Halduskohus selgitas esmalt õigesti, et isiku au ja hea nime kaitse on tagatud põhiõigusena PS §-s 17 ning selle rikkumisega tekitatud mittevara- line kahju kuulub RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Seejärel aga selgitas kohus nende õi- gusnormide sisu ja kohaldamise eeldusi ning lõppjäreldusena leidis, et praeguses asjas ei ole normi kohaldamise eeldused täidetud. Kohus pidas usutavaks, et vaidlusalune sotsiaaltöötaja hinnang kinnipeeturegistris solvas kaebajat ja tõi talle kaasa hingelise valu ja kannatuse, kuid seejärel selgitas õigesti, et igasugune solvang ei tähenda veel au teotamist. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et miski ei viita asjas sellele, et sotsiaaltöötaja oleks soovinud pahatahtlikult kahjustada kaebaja au. 11. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et sotsiaaltöötaja poolt öeldu peab olema tõendatud, kuid tõendid kaebaja egoismi ja süsteemiga võitlemise soovi kohta puuduvad. Sa- muti heidab kaebaja kohtule ette tema esitatud tõendite hindamata jätmist.

3-15-1519 6(6) Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Kohus selgitas otsuses õigesti, et kohtumenetluses saab tõendada faktiväidete, mitte aga hinnangute tõesust. Praeguses asjas ei ole vaidluse all fakti- väited, vaid küsimus, kas kinnipeeturegistris kajastatud sotsiaaltöötaja hinnang on vaadeldav kaebaja au teotamisena. Kaebaja ei väida, et ta soovis kohtule esitatud dokumentidega (kaeba- ja hooldus- ja suhtlusõigusega seonduvad kohtulahendid, kohtuistungi protokollid, õiguskants- leri seisukohad, kirjavahetus linnaosa valitsusega) tõendada mingeid konkreetseid faktiväiteid. Seetõttu ei ole kaebaja esitatud dokumentide kohtuotsuses eraldi kirjeldamata ja analüüsimata jätmine menetlusviga, mis saanuks viia asja ebaõigele otsustamisele. Asjaolust, et kaebaja suhtles sotsiaaltöötajaga ja näitas talle kohtulahendeid, protokolle, õiguskantsleri seisukohti ja muid dokumente, sai halduskohus teha üksnes järelduse, et sotsiaaltöötaja ei kujundanud oma hinnangut ebaõigete asjaolude ja puuduliku informatsiooni alusel. Kohus ei pidanud kaebaja esitatud dokumentide põhjal asuma ise kaebaja käitumise ajendeid hindama, vaid pidi kontrol- lima, kas sotsiaaltöötaja hinnangut saab pidada meelevaldseks ja pahatahtlikuks. Kohus on seda teinud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldustega. 12. Tallinna Halduskohus vabastas 28.08.2015 määrusega kaebaja kaebuse esitamisel nõu- tava 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Ringkonnakohus jätkas 13.06.2016 määrusega kaebajale menetlusabi andmist, mistõttu oli ta vabastatud ka apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Muude menetluskulude kohta puuduvad kohtul andmed. Menetluskulud, millest ringkonnakohus kaebaja vabastas, jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud apellatsioonimenetluse kulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets