2-15-14980/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ele Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2017. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-14980

Tsiviilasi

KZ hagi OÜ Feenoks vastu omandiõiguse

tunnustamiseks ja OÜ Feenoks vastuhagi KZ vastu

omandiõiguse tunnustamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 12. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Feenoks apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

27 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuhagi kostja, apellatsioonimenetluses

vastustaja): KZ (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe

Kostja (vastuhageja, apellant): OÜ Feenoks (registrikood

10270870), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maksim

Greinoman

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 20. jaanuaril 2017, millel osalesid poolte

esindajatena vandeadvokaadid Urmas Arumäe ja Maksim

Greinoman

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12. septembri 2016 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

3. Menetleda hilinenult esitatud hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlust

ja rahuldada see osaliselt. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalik

menetluskulu ringkonnakohtus 297 eurot (õigusabikulu) ning mõista see summa

kostjalt

OÜ

Feenoks

(registrikood

10270870)

hageja

KZ

(isikukood

XXXXXXXXXXX) kasuks välja.

4. Määrata kindlaks otsuse resolutsiooni punkti 3 teise lause täitmise kord selliselt,

et osasumma 264 eurot tuleb tasuda NO arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXX

ja osasumma 33 eurot Vladimir Sadekov Advokaadibüroo arveldusarvele

EE352200221048915745.

2 (8)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

POOLTE NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. KZ (hageja) esitas 6. oktoobril 2015 Harju Maakohtule hagi OÜ Feenoks (kostja) vastu,

milles palus tunnustada omandiõigust sõidukile Audi A7, registrinumber XXX XXX, VIN

kood XXXXXXXXXXXXXXXXX (edaspidi „sõiduauto“).

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 hageja omandas 23. juulil 2015 Motus Trade OÜ-lt (edaspidi „müüja“) sõiduauto

hinnaga 25 000 eurot. Hageja tasus nimetatud ostuhinna sularahas müüja juhatajale

AM-le, mille kohta viimane andis 23. juulil 2015 kirjaliku kinnituse;

 AM kohustus müüja nimel vormistama sõiduauto hageja või hageja poolt osutatud

isiku nimele 27. – 28. juulil 2015;

 müüja andis sõiduauto valduse hagejale üle koos registridokumentidega ja kahe paari

võtmetega, aga ei vormistanud sõiduautot liiklusregistris hageja nimele;

 hagejale teadmata ajal vormistas müüja sõiduauto liiklusregistris ümber kostja nimele;

 sõiduauto varastati hagejalt 28. augustil 2015, mille kohta hageja esitas kuriteoteate;

 sõiduauto asub nüüd politsei valve all parklas.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja ei tõendanud, et ta omandas sõiduauto müüjalt 23. juulil 2015. Samuti ei

tõendanud hageja, et ta tasus müüjale 25 000 eurot. Hagejal ei saanud olla sellises

summas rahalisi vahendeid;

 venekeelsetes dokumentides puudub omandi üleandmise kokkulepe, nendes puudub ka

ostja identiteet. Seetõttu ei saa need olla käsitletavad asja- ega isegi

võlaõiguslepinguna, parimal juhul saab olla tegemist eellepinguga. Pole esitatud

müüja arvet hagejale. Samuti pole hageja tõendanud, et väidetav hind, millega ta

sõiduauto ostis, vastab turutingimustele;

 lisaks puudub osanike otsus, mis lubab hageja ja müüja vahel tehingu tegemist.

Tulenevalt äriseadustiku (ÄS) § 181 lg-st 4 ei olnud AM-l õigust esindada müüjat kui

osaühingut juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemisel ka siis, kui osanike otsus

olnuks olemas. Seega, isegi kui tehingu dokumendid müüjaga on juhatuse liikme poolt

allkirjastatud, on sellised tehingud tühised;

3 (8)

 kostja oli sõiduauto omandamisel heauskne ja omand läks talle üle. Sõiduauto ei ole

hageja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud enne selle omandamist kostja poolt.

Sõiduauto vargust hageja ei tõendanud.

3. Kostja esitas 4. detsembril 2015 vastuhagi omandiõiguse tunnustamiseks. Kostja palus

tuvastada, et tema on sõiduauto omanik ja välja nõuda selle otsene valdus hagejalt.

Vastuhagi alusena tõi kostja esile järgmised asjaolud:

 kostja omandas sõiduauto müüjalt 13. augusti 2015 müügilepingu alusel;

 hageja rikkus kostja valdust sõiduautole, kui viis selle 1. septembril 2015 ära Norde

Auto parklast asukohaga Kadaka tee 72a Tallinnas;

 kostja pöördus pärast seda kuriteoteatega politseisse, mille kohta on algatatud

kriminaalasi nr 15230104750;

 2. septembril 2015 pidas politsei sõiduauto kinni ja paigutas selle politsei parklasse.

Prokuratuur keeldus sõiduauto tagastamisest kostjale kuni kriminaalasjas kohtuotsuse

jõustumiseni ja leidis, et vaidlus sõiduauto omandiõiguse üle tuleks lahendada

tsiviilkohtumenetluse korras;

 hageja sai sõiduauto otsese valduse müüja valduse rikkumise teel, sest müüja esitas

17. juulil 2015 vastava kuriteokaebuse. Järelikult oli hageja valdus omavoliline. Pole

usutav, et kuue päeva jooksul pärast kuriteokaebuse esitamist oleks müüja müünud

sõiduauto hagejale ja seda selgelt mittetavapärastel tingimustel.

4. Hageja vaidles vastushagile vastu ja jäi selle juurde, et tal tekkis omand sõiduautole

23. juulil 2015. Hageja kaotas valduse sõiduauto üle tahtevastaselt 28. augustil 2015, kuna see

varastati. Seega ei ole kostjal tekkinud sõiduauto omandiõigust. Kostja ostis müüjalt

sõiduauto ilma, et ta oleks sellega enne tutvunud või talle oleks peale võlaõigusliku lepingu

sõlmimist üle antud sõiduauto valdus. Muuhulgas ei andnud müüja kostjale üle sõiduauto

võtmeid.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas 12. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis

vastuhagi rahuldamata ning tunnustas hageja omandiõigust sõiduautole. Maakohus jättis

jõusse hagi tagamise abinõu, millega kostja nimele registreeritud sõiduauto arestiti ja kanti

käsutamise keelumärge hageja kasuks liiklusregistrisse.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava summa

(2 684,90 eurot).

6. Maakohus tuvastas, et enne 23. juulit 2015 kuulus sõiduauto müüjale. Hageja omandas

müüjalt sõiduauto 23. juuli 2015 müügilepinguga ja kostja sõlmis sama sõiduauto kohta

müüjaga müügilepingu 13. augustil 2015.

Maakohus tugines asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg-le 1 ja leidis, et müüja seadusliku esindaja

23. juuli 2015 kinnituskirja ja avalduse kohaselt on sõiduauto üle läinud hageja omandisse.

Nende dokumentidega on tõendatud, et müüja ja hageja vahel sõlmiti sõiduauto müügileping

ja hageja sai sõiduauto omanikuks. Sõiduauto kui vallasasja võõrandamise korral ei ole

pooltel kohustust sõlmida kirjalik müügileping. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 1 kohaselt

võisid müüja ja hageja sõlmida sõiduauto müügilepingu ka suulises vormis ning sellele

järgnevalt vormistas AM kirjaliku kinnituse üksnes selle kohta, et ta on hagejalt sõiduauto

eest saanud 25 000 eurot ja kohustub sõiduki hageja nimele ümber registreerima.

4 (8)

AM kinnituskirjade osas viidi läbi kohtuekspertiis ja ekspert asus seisukohale, et

23. juuli 2015 dokumendile pealkirjaga „Nõusolek: Allkiri:“ on tõenäoliselt alla kirjutanud

AM. Ekspertiisile lisatud arvamuste skaalast nähtuvalt tähendab see, et üksnes väikese

tõenäosusega kirjutas allkirja keegi teine. Lähtuvalt ekspertarvamusest puudub alus kahelda,

et AM kinnituskirjad ei ole ehtsad ja tegelikkuses müüja seaduslik esindaja sõiduauto valduse

ja omandiõiguse üleandmist ei kinnitanud.

Samuti puudub alus kahelda, et hageja on kokkulepitud ostuhinna müüjale tasunud. Müüja

seaduslik esindaja kinnitas nii kinnituskirjas kui avalduses, et sai sõiduauto eest sularahas

25 000 eurot.

Nähtuvalt äriregistri väljavõttest oli hageja 23. juuli 2015 müügilepingu sõlmimise ajal müüja

osanik. ÄS § 177 lg 1 keelab küll osanikul hääletada küsimuses, mis puudutab tema endaga

tehingu tegemist, kuid seadusest ei tulene, et iga osanikuga tehtava tehingu suhtes tuleb vastu

võtta osanike otsus. Osanike pädevusse kuuluvad otsustused on sätestatud ÄS § 168 lg-s 1,

mille p 10 kohaselt on osanike otsus kohustuslik juhul, kui kavas on nõukogu liikmega või

juhatuse liikmega tehingu tegemine. ÄS § 168 lg 1 ei näe aga ette kohustust lahendada

igakordselt osanike otsusega küsimused, mis puudutavad osaühingu ja osaniku vahel

tehingute tegemist. Lähtuvalt eeltoodust ei ole ka juhul, kui müüja võõrandas sõiduauto

hagejale kui ettevõtte osanikule ilma osanike otsuseta, tegemist seadusega vastuolus oleva

tehinguga, mistõttu tehing ei olnud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 87 tulenevalt

tühine.

Nähtuvalt prokuratuuri 2. novembri 2015 määrusest on tuvastatud, et sõiduauto läks hageja

valdusest välja tema tahte vastaselt, kuna sõiduauto viidi hageja teadmata teise asukohta.

Lähtuvalt AÕS § 95 lg-test 1 ja 3 ei saanud kostja saada sõiduki omanikuks ka juhul, kui ta

oli 13. augusti 2015 müügilepingu sõlmimisel heauskne, kuna sõiduk oli hageja valdusest

tema tahte vastaselt välja läinud.

Lisaks ei saanud kostja sõiduauto valduse saamise ajal olla heauskne, kuna ta oli teadlik, et

sõiduauto üleandjal, st müüja seaduslikul esindajal ei olnud sõiduauto võtmeid ja see tuli uste

avamiseks teisaldada Audi keskuse juurde.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jättis maakohus kõik

menetluskulud kostja kanda. Maakohus lahendas ka hageja taotluse menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja õigusabile kokku 2 962,84 eurot,

kusjuures hagejat esindasid järjest kolm erinevat esindajat. Maakohus hindas põhjendatud ja

vajalikeks esimese esindaja toimingud 6 t, teisel esindajal 4 t ja 40 min ning kolmandal 4 t ja

5 min ulatuses. Kokku on hageja kõigi esindajate toimingud eeltoodust tulenevalt põhjendatud

14 t ja 45 min ulatuses.

Hageja esindajate tunnihinnad 85 eurot, 100 eurot ja 110 eurot (käibemaksuta) on mõistlikud

ja jäävad turuhinna raamidesse. Esimese esindaja töö põhjendatud maht on 6 t ja hind

100 eurot/t, st vastav õigusabiteenuse kulu kokku 720 eurot (käibemaksuga). Teise esindaja

töö põhjendatud maht on 4,67 t ja hind 85 eurot/t, st kulu 476,34 eurot (käibemaksuga).

Kolmanda esindaja töö maht on 4,08 t ja hind 110 eurot/t ehk summa 538,56 eurot

(käibemaksuga). Kokku on hageja esindajate põhjendatud ja vajalikud kulud 1 734,90 eurot

(käibemaksuga). Hageja ei ole käibemaksukohuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja

mõista koos käibemaksuga.

Tulenevalt eeltoodust on hageja menetluskulud põhjendatud 2 684,90 euro ulatuses, mis

koosnevad lepingulise esindaja tasust 1 734,90 eurot ja riigilõivust 950 eurot.

5 (8)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

mõlema hagi osas tühistada ja teha vastupidised otsused: kostja nõue rahuldada ning hageja

nõue jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks kohaldas maakohus ebaõigesti TsMS § 232 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 2, sest

hindas tõendeid valikuliselt ja tegi põhjendamatu järelduse ekspertiisiaktist. Aktist saaks

üksnes järeldada, et 23. juuli 2015 kuupäevaga dokument on hea võltsing, mitte aga selle

ehtsust. Müüja kuriteokaebuse põhjal pidanuks kohus tuvastama, et hageja valdus oli

omavoliline. Samuti ei ole hageja piisavalt põhjendanud vaidlusaluse sõiduauto väidetava

omandamise asjaolusid. Kostja hinnangul tuleb kõigist tõenditest tervikuna teha järeldus, et

hageja sõiduautot ei omandanud.

Lisaks tuvastas maakohus ekslikult asjaolusid prokuratuuri määrusest. Kohtuistungil täpsustas

kostja esindaja, et selline asjaolude tuvastamine on vastuolus Riigikohtu seisukohaga

2. novembri 2016 määruses haldusasjas nr 3-3-1-33-16.

Teiseks heidab kostja maakohtule ette ÄS § 177 lg 1 ebaõiget kohaldamist. Maakohtu

tuvastatud asjaoludel oli hageja sõiduauto väidetava omandamise ajal müüja osanik, aga

puudus selliseks tehinguks osanike otsus. ÄS § 168 lg 1 ei loetle osaühingu ja osaniku

vaheliste tehingute tegemist osanike koosoleku pädevusse kuuluvaks küsimuseks. See ei

tähenda aga, et ÄS § 177 lg-s 1 loetletud otsused, mille puhul osanik ei saa hääletada, oleksid

fakultatiivsed ehk vabatahtlikud. Sellisel juhul kaoks ÄS § 177 lg 1 normi eesmärk (takistada

ettevõtja vara väljaviimist ühele osanikule või ühe väljavalitud osaniku soodustamist temaga

tehingu tegemise teel), kuivõrd hääletamisele oleks tehingu tegemine pandud ainult siis, kui

positiivse otsuse saamine on tagatud. ÄS § 177 lg 1 ei täidaks oma eesmärki ka siis, kui seda

normi rikkuv tehing ei oleks tühine. Toodud põhjendustel tuleb ÄS § 177 lg 1 tõlgendada

selliselt, et selles loetletud tehingute tegemiseks on osanike otsus vajalik ja otsuse puudumisel

on tehing tühine. Kostja hinnangul toetab tema käsitlust Riigikohtu seisukoht

29. septembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15.

Kolmandaks tõi vaidlustatud otsuses VÕS § 9 lg 1 ja AÕS § 92 lg 1 ebaõige kohaldamine

kaasa väära tuvastamise nagu oleks müüja ja hageja sõlminud võla- ja asjaõigusliku lepingu

vaidlusaluse sõiduauto omandamiseks. Müügilepingu tuvastamisel on otsus ka vastuoluline,

sest maakohus leiab esmalt üllatuslikult, et leping on suuline, seejärel aga tõdeb, et I kd

tl 104–109 tõendid on müügilepingu dokumendiks. Kostja hinnangul ei nähtu viidatud ega

muudest dokumentidest müügilepingule omaseid tahteavaldusi, mh jättis hageja nimetamata

isiku, kelle nimele tulnuks vaidlusalune sõiduauto vormistada. Vastuhagile lisatud tõenditega

on kostja tõendanud, et tema omandas vaidlusaluse sõiduauto kehtiva lepingu alusel,

turuhinnaga ja tasudes selle eest läbi panga – seega sai kostja sõiduauto omanikuks.

9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuses apellatsioonkaebuses esitas hageja mh taotluse, et kohus tuvastaks, kas kostjal on

üldse nõuet hageja vastu, ja kui on, siis mis liiki nõudega on tegemist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus kuulas pooled ära kohtuistungil, tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas

esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ja käsitlemata hageja apellatsioonivastuse taotluse

tuvastada, kas ja milline nõue on kostjal hageja vastu, sest sellises nõudes hagi ei ole esitatud.

6 (8)

11. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaata-

misel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd,

kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või

protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud

asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohus ei pea asjaolude uuesti tuvastamist

vajalikuks. Maakohus on hageja nõude õigesti rahuldanud ja jätnud kostja vastuhagi

põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ega

korda neid (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuse väited ei ole edukad ja neile vastuseks

märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Apellatsioonkaebuse esimese väitega seab kostja kahtluse alla maakohtu järeldused

tõendite hindamisel.

TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise

kohta. Maakohtu otsusest on jälgitav, kuidas ja milliste tõendite põhjal jõudis maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 22 seisukohani, et müüja ja hageja vahel oli sõlmitud vaidlusaluse

sõiduauto müügileping ning hageja sai sõiduauto omanikuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei

rikkunud maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Kostja apellatsioonkaebus ei

sisalda ka konkreetset etteheidet, millise tõendi oleks maakohus jätnud hindamata.

Kriminaalasjas läbi viidud ekspertiisi tulemusel koostatud akti (II kd tl 189–195) tuli

maakohtul kooskõlas eelmises lõigus viidatuga koos teiste tõenditega hinnata. Maakohus on

seda kohaselt teinud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et aktist tuli järeldada

23. juuli 2015 dokumendi ehtsuse asemel selle head võltsitust.

Prokuratuuri määrusele (I kd tl 84) ei ole maakohus omistanud iseseisvat tõenduslikku

tähendust, mis läheks vastuollu Riigikohtu seisukohaga 2. novembri 2016 määrusega

haldusasjas nr 3-3-1-33-16 (p 15). Sisuliselt järeldas maakohus viidatud määrusest üksnes

seda, et sõiduauto läks 28. augustil 2015 hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, aga selle

asjaolu üle pooled ka ei vaidle.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et müüja kuriteokaebuse põhjal pidanuks maakohus

tuvastama nagu oleks hageja valdus olnud omavoliline. Kuriteokaebuse esitas müüja

17. juulil 2015, aga maakohtu tuvastatud asjaoludel andis müüja sõiduauto hagejale üle

23. juulil 2015. Hageja omandiõiguse tekkimise aspektist ei oma tähtsust, kas hageja või

keegi teine oli enne 23. juulit 2015 rikkunud müüja valdust sõiduautole. Samuti ei saa

nõustuda kostjaga nagu ei oleks hageja piisavalt põhjendanud vaidlusaluse sõiduauto

väidetava omandamise asjaolusid. Kostja rõhutab küsimust, kas hageja tegelikult tasus (sh kas

oli võimeline tasuma) sõiduauto eest, aga see ei oma AÕS § 92 lg 1 järgi tähtsust sõiduauto

kui vallasasja omandi tekkimisel. Viidatud sätte kohaselt on omandi tekkimisel selles

kirjeldatud juhul kaks eeldust: valduse üleandmine ja omandi ülemineku kohta kokkuleppe

sõlmimine (vrd nt Riigikohtu 9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 32 teine

lõik). Maakohus on need eeldused tõendeid hinnates tuvastanud.

13. Apellandi teine väide käsitleb ÄS § 168 lg 1 ja § 177 lg 1 tõlgendamist, kusjuures

apellatsioonkaebuse p 31 järgi soovib kostja ÄS § 177 lg 1 tõlgendada selliselt, et selles

loetletud tehingute tegemiseks on osanike otsus vajalik ja otsuse puudumisel on tehing tühine.

Sellega seoses tuleb esmalt meenutada, et tehingu tühisuse alus peab tulenema piisava

selgusega seadusest. Siinjuures on kaks põhimõttelist võimalust: kas tühisus tagajärjena on

seaduses otsesõnu ette nähtud või tuleneb see TsÜS § 87 kaudu vastuolust seadusest tuleneva

keeluga, mille mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Kostja ei väida

ja maakohus ka ei tuvastanud, et hageja ja müüja vaheline tehing oleks tühine seaduses sellist

tagajärge otsesõnu ette nägeva normi alusel, samuti ei tähelda sellist tühisuse alust

7 (8)

ringkonnakohus. ÄS § 181 lg 3 esimese lause kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel

tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. Sel viisil sõnastatud

tehingu tühisuse alust ei saa tõlgendada laiendavalt, st sellega ei ole hõlmatud ühingu ja

osaniku vaheline tehing.

Eelneva põhjal on maakohus õigesti kontrollinud, kas ÄS § 168 lg 1 ja § 177 lg 1 sisaldavad

keeldu, mille rikkumine toob kaasa tehingu tühisuse. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et

TsÜS § 87 alusel piisab tühisuseks olukorrast, kus mõne normi eesmärki ei ole piisavalt

järgitud. TsÜS § 87 tuleb kohaldamisele küll alati ka siis, kui keeld kokku leppida teistmoodi,

kui seaduses on sätestatud, tuleneb sätte olemusest, ilma et keeldu ennast otseselt väljendatud

oleks. See on aga küsimus vastava sätte iseloomust: kas tegemist on imperatiivse või disposi-

tiivse normiga (vt Varul, P. Tühine tehing, Juridica 2011, lk 35–46, p-d 3.1 ja 3.2). Samuti ei

saa normi laiendava tõlgendamise teel sellele lisada keeldu, mida norm tegelikult ei sisalda.

ÄS § 168 lg 1 p 10 on selgelt sõnastatud normina, mis käsitleb tehinguid nõukogu või

juhatuse liikmetega ning selles ei ole viiteid ühingu ja osaniku vahelisele tehingule. Selline

piiritlus on ka loogiline, sest juhatuse liikmel ühingu esindajana on eelkõige võimalus teha

ühingule kahjulikke tehinguid iseenda või teise juhatuse liikmega, samuti tuleb juhatuse

liikmel teatavatel juhtudel järgida iga nõukogu liikme korraldusi. Samas ei näe ÄS ette, et

mitme osanikuga ühingu puhul peaks juhatuse liige käituma vastavalt ühe osaniku juhistele.

Seetõttu ei ole ÄS § 168 lg 1 p-ga 10 sarnane piirang vajalik ühingu ja osaniku vahelise

tehingu jaoks. Kuigi osanikud võivad ÄS § 168 lg 2 järgi otsustada ka osanikuga tehingu

tegemist, siis ei ole see imperatiivselt seaduses ette nähtud. Järelikult ei too sellise otsustuse

puudumine kaasa osanikuga tehtud tehingu tühisust.

Siinjuures ei ole asjakohane kostja viide Riigikohtu 29. septembri 2015 otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-81-15, milles käsitleti tehingut juhatuse liikmega. Eelneva põhjal ei saa seaduses ette

nähtud vastavaid piiranguid laiendada tehingule osanikuga.

14. Apellatsioonkaebuse kolmas väide on esmalt suunatud küsimustele, kas müüja ja hageja

sõlmisid müügilepingu ning kas müüja andis vaidlusaluse sõiduauto omandi üle hagejale.

Kostja leiab, et vastavad kokkulepped on maakohus valesti tuvastanud ja jätnud asjatult

tuvastamata, et tegelikult sõlmis kehtiva müügilepingu ja sai ka kehtivalt omandi kostja.

Kostja heidab maakohtule põhjendamatult ette suulise müügilepingu sõlmimise tuvastamist ja

sellega seonduvat vastuolulisust vaidlustatud otsuses. Maakohus üksnes möönis otsuse p-s 22,

et müüja ja hageja võisid sõlmida sõiduki müügilepingu ka suulises vormis, aga ei tuvastanud

sellist asjaolu. Maakohus järeldas õigesti kohtu ette toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest,

et müüja ja hageja sõlmisid vaidlusaluse sõiduauto müügilepingu. Selleks ei ole alati vaja

tuvastada lepingu sõlmimise vormi.

Samuti ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel keskse tähtsusega küsimus, millised

võlaõiguslikud lepingud olid ühelt poolt müüja ja teiselt poolt hageja või kostja vahel. Ka

vallasasjade omandamisel tuleb eristada võlaõiguslikku müügilepingut (VÕS § 208 lg 1) ja

asjaõiguslepingut (AÕS § 92 lg 1). Müügilepingus lepitakse kokku, millistel tingimustel

omand üle tuleb anda ja millistele omadustele peab üleantav asi vastama, aga asjaõigusleping

sisaldab kokkulepet konkreetse asja omandiõiguse üleandmise kohta (vt nt Riigikohtu

4. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-3-6-05, p 9 teine lõik). Koosmõjus eespool p 12 viimases

lõigus märgituga tähendab see, et AÕS § 92 lg 1 järgi tekkib omand sõiduautole kui

vallasasjale valduse üleandmise ja asjaõiguslepingu sõlmimisega. Hageja ja müüja vahelistes

suhetes olid need tingimused täidetud, st hageja sai 23. juulil 2015 sõiduauto omanikuks.

Kostja ei saanud omandada sama sõiduautot müüjalt 13. augustil 2015, sest selleks ajaks oli

müüja omandiõiguse minetanud. Kostja sõlmis müüjaga võlaõigusliku müügileping (I kd

tl 79), aga vastavalt eelmises lõigus esitatud põhjendustele ei ole see veel piisav omandi

tekkimiseks. Kui ka viidatud lepingu p-s 4 sisalduvat tingimust käsitleda asjaõigus-

8 (8)

kokkuleppena, siis ei oleks vastav käsutus kehtiv, sest müüjal puudus sõiduauto käsutamise

õigus. Kuna müüja ei saanud anda üle kostjale sõiduauto valdust ja sõiduauto hilisemal

äravedamisel ei olnud müüjal auto võtmeid, siis on maakohus õigesti järeldanud, et kostja ei

saanud olla heauskne.

15. Hagi tagamise tühistamata jätmise osas tuleb jätta maakohtu otsus samuti muutmata, sest

maakohus rahuldas hagi ja varem hagi tagamise korras rakendatud abinõu sobib otsuse

täitmise tagamiseks TsMS § 445 lg 2 tähenduses.

16. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Vastavalt

TsMS § 173 lg 1 teisele lausele märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kogu senise

menetluskulude jaotuse.

17. Menetluskulude

kindlaksmääramiseks

tuleb

esmalt

lahendada

küsimus,

kas

ringkonnakohus peab menetlema hageja menetluskulude nimekirja, mis esitati hilinenult.

Nimelt määras ringkonnakohus 4. novembri 2016 määrusega pooltele tähtajad mh kulu-

nimekirjade esitamiseks. Nimekirjad tuli esitada hiljemalt 14 päeva enne kohtuistungit ja neile

vastata hiljemalt 7 päeva enne istungit, aga istungiga seonduvate menetluskulude nimekirja

võis esitada istungil. Hageja esitas kõigi apellatsioonimenetluse kulude nimekirja istungil.

Ringkonnakohus leiab, et hilinenult esitatud nimekirja tuleb menetleda. Kuigi TsMS § 176

lg 1 esimene lause näeb ette, et enne kohtuistungit kantud menetluskulude nimekiri esitatakse

kohtule kohtuistungil enne kohtuvaidlusi, võib menetlusosaline esitada kohtu määratud

viimaseks menetluskulude esitamise tähtpäevaks korraga kõigi menetluses kantud

menetluskulude nimekirja ning kohus peab sellega arvestama, olenemata sellest, kas kohus on

määranud, et esitada tuleb kõigi või üksnes viimase istungiga seotud menetluskulude nimekiri

(Riigikohtu 7. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-16, p 14 teine lõik). Lisaks

sätestab TsMS § 331 lg 1 mh, et kui menetlusosaline esitab avalduse või taotluse pärast

selleks kohtu määratud tähtaja möödumist, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse

võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline

põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Käesoleval juhul ei põhjusta menetluskulude

nimekirja menetlemine asjas viivitust, sest kostjal oli võimalik pärast kohtuistungit hageja

taotlusele vastata.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab ringkonnakohus hagejale

täiendavalt hüvitatava menetluskulu kindlaks rahaliselt. Hageja taotleb 924 euro hüvitamist

7 t õigusteenuse eest kuni kohtuistungini ja istungi aja eest hüvitist sama tasumääraga

110 eurot/t, millele lisandub käibemaks. Hageja esindaja menetlustoimingutest peab

ringkonnakohus põhjendatuks ja vajalikuks apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse

koostamise ajakulu 2 t ulatuses ning kohtuistungil osalemise ajakulu 15 min (istungi kestus)

ulatuses. Esindaja tasumäär 110 eurot/t, millele lisandub käibemaks, on kohane. Hageja

kinnitas, et ta saa õigusabiteenuselt tasumisele kuuluvat käibemaksu sisendkäibemaksuna

maha arvata. Seega peab kostja hagejale hüvitama apellatsioonimenetluse kuludest kokku

297 eurot ( = 2,25 × 110 + 20%), millest 264 eurot ( = 2 × 110 + 20%) on istungile eelnevate

toimingute eest ja 33 eurot ( = 0,25 × 110 + 20%) istungi aja eest. Rahuldamata jääb hageja

taotlus 660 euro ( = 924 – 264) saamiseks.

Hageja palus määrata kindlaks menetluskulude hüvitamise kord selliselt, et istungile eelnevad

kulud tasutakse ühele isikule ja istungikulud teisele. Kostja leidis, et kulud saab välja mõista

üksnes menetlusosalise kasuks. TsMS § 445 lg 1 alusel rahuldab ringkonnakohus hageja

taotlused kulude tasumise korra kindlaksmääramiseks. Selle tulemusel ei muutu isik, kelle

kasuks kulud on välja mõistetud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ele Liiv