3-16-1398/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. veebruar 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1398

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 26. veebruari 2016. a

käskkirja nr 6-4/163-4 ja 9. juuni 2016. a vastuse

nr 616/49-4 õigusvastaseks tunnistamiseks ning

25 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. oktoobri 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Pokras

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu

Halduskohtu 6. oktoobri 2016. a otsus ja teha uus otsus.

2. Tuvastada Viru Vangla 26. veebruari 2016. a käskkirja nr 6-4/163-4 õigusvastasus.

3. Ülejäänud osas jätta Aleksei Pokrase kaebus rahuldamata.

4. Jätta Eesti Vabariigi kanda riigilõiv, mille tasumise kohustusest Aleksei Pokras oli

menetlusabi korras vabastatud.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 13. märts 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26. veebruari 2016. a Viru Vangla käskkirjaga nr 6-4/163-KP otsustati pikendada

kinnipeetav Aleksei Pokrasele Viru Vangla 15. juuli 2014. a käskkirjaga kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõude kehtivust. Kaebajale kohaldati jätkuvalt eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, spordisaali ja spordiväljakute

kasutamise keelamist ning käeraudade ohjeldusmeetmena kasutamist iga kord enne vastustaja

ametniku kambrisse sisenemist.

2. 25. märtsil 2016 esitas A. Pokras Viru Vanglale vaie-kahjunõude, milles palus

26. veebruari 2016. a käskkiri tühistada ja maksta välja 25 000 euro suurune hüvitis.

Viru Vangla 11. mai 2016. a vaideotsusega nr 6-12/69-4 jäeti vaie rahuldamata. 9. juuni 2016. a

vastusega nr 6-16/49-4 jäeti ka kahjunõue rahuldamata.

3. 7. juulil 2016 esitas A. Pokras Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus

tunnistada õigusvastaseks tema suhtes 26. veebruaril 2016 antud käskkiri nr 6-4/163-KP

ja 9. juunil 2016 koostatud vastus nr 6-12/49-4, tühistada need ning tunnistada

õigusvastaseks selle käskkirja alusel kohaldatud karistused ja piirangud, käskkirja kohene

kohaldamine ilma eelneva edasikaebe võimaluseta ning nende aluseks olev

vangistusseadus. Lisaks soovis ta ka 25 000 euro suurust hüvitist enda väärikuse

alandamise, ebainimliku kohtlemise, julgeoleku mittetagamise, õiguste rikkumise ning

tervisele kahju tekitamise eest.

14. juuli 2016. a määrusega tagastas halduskohus kaebuse Viru Vangla 26. veebruari 2016. a

käskkirja nr 6-4/163-KP ja 9. juuni 2016. a vastuse nr 6-16/49-4 tühistamise nõudes. Määrus

jõustus edasikaebamata.

4. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et vangla tegevus ei kahjusta kaebaja

inimväärikust ega tervist. Vastustaja hinnangul on tegemist vangistust reguleerivaid

õigusakte ja vanglaametnike seaduslikke korraldusi süstemaatiliselt eirava eriliste

isikutunnustega kinnipeetavaga, kes paneb teadliku tegevusega end ise olukorda, kus

vangla on kohustatud ta rikkumistele ja temast tulenevale julgeolekuohule reageerima.

Käskkirja koostamine eesti keeles on õiguspärane, seda on kaebajale venekeeles

tutvustatud. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on ohutõrjemeede, saab

see olla efektiivne vaid kohesel rakendamisel.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 6. oktoobri 2016. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt on A. Pokrase suhtes kohaldatud täiendavad

julgeolekuabinõud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 järgi ette nähtud kinnipeetavale,

kes süstemaatiliselt rikub vangistusalaste õigusaktide nõudeid, kahjustab oma tervist, on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega või ohtlik vangla julgeolekule või teistele isikutele

ning ka juhuks, kui see on vajalik raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Käskkirja

väidetel tingis täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja hilisema pikendamise

kaebaja vanglateenistuse ametnikele suunatud allumatu ja agressiivne käitumine ning

tema süstemaatilised distsipliinirikkumised, millede eest oli tal käskkirja andmise hetkeks

määratud 77 kehtivat distsiplinaarkaristust. Vangiregistri andmed kinnitavad kaebaja väga

suurt distsiplinaarkaristuste arvu. Seega on kaebaja oma käitumisega ise põhjustanud

olukorra, et ta paigutati tõhusama järelevalve teostamiseks ja ametnikele suunatud

rünnakute ennetamiseks eraldatud lukustatud kambrisse, piirati tema liikumis- ja

suhtlemisvabadust, keelati tal kehakultuuriga tegelemine ning otsustati kasutada iga kord

enne kambrisse sisenemist ohjeldusmeetmena käeraudu.

Täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine saab olla õigustatud vaid siis, kui esinevad

olulised põhjused ning kohaldatavad meetmed on taotletud eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja

mõõdukad. Kaebaja puhul on täidetud ka need eeldused, sest täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ja pikendamise on tinginud ta enda allumatus ja agressiivne käitumine ning vangla

veendumus, et sarnasest käitumisest tulenev oht vangla üldisele julgeolekule ei ole

distsipliinirikkumiste jätkumise tõttu veel möödas.

Käskkirja põhjendavast osast nähtub, et otsustamise käigus kaaluti piisava ulatusega nii kaebaja

varasema käitumisega seonduvat kui selle mõju teistele vanglas viibivatele isikutele. Kaalumisel

jõuti järeldusele, et kuigi antud juhul esineb kaebaja ja teiste isikute õiguste konkurents, nõuab

oht teiste vanglas viibivate isikute elule ja tervisele kaebaja vangistusalastest õigusaktidest

tulenevate õiguste piiramist. Selle kõige tulemusel tekkis veendumus, et valitud abinõud aitavad

kõige tõhusamal viisil ära hoida uute rikkumiste ja rünnete võimalust, on seega vangla

julgeoleku huvides igati vajalikud ja mõõdukad ning kaaluvad üles kaebaja enda vaba liikumise,

suhtlemise ja kehakultuuriga tegelemise õigustele rakenduvad piirangud. Vaide- või

kohtumenetluses ei ole A. Pokras ise esitanud midagi niisugust, mis seaks temast tuleneva

jätkuva ohu esinemise kahtluse alla ning seda pole kohus tuvastanud ka iseseisvalt.

7. Eelnevalt juba esitatud põhjenduste kohaselt oli vaidlustatud käskkiri õiguspärane

ega saanud seetõttu kaasa tuua riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju.

Alust kahju hüvitamiseks ei tulene ka tervise kahjustamise kohta esitatud väidetest.

Kaebaja viitab neuroloogi poolt ette kirjutatud harjutuste tegemise keelamisele, kuid tema

tervisekaardi kannetest ei nähtu spordirajatiste kasutamise keelamisest tulenevaid ohte

tema tervisele. Kannetesse nr 541 ja 567 on neoroloog selgelt märkinud, et seljavalusid

leevendav rippumine ei ole esmajärguline ravi, esiplaanil peab olema ravivõimlemine,

selles on küllalt palju selga venitavaid harjutusi, rööbaspuude kasutamise asemel võib

tegeleda regulaarse võimlemisega ning nende kasutamist ja lõuatõmbekangil rippumist

võiks jätkata võimaluse korral.

8. Kaebuse rahuldamiseks ei anna mingit põhust ka täiendavate julgeolekumeetmete

kohaldamine ilma, et kaebajale oleks enne seda antud võimalust sellekohast käskkirja

vaidlustada. HMS § 61 lg 1 kohaselt hakkab haldusakt kehtima adressaadile

teatavakstegemisest või kättetoimetamisest, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima

hakkamist.

9. Veel heidab kaebaja vastustajale ette käskkirja ja kohtueelses menetluses selle

kohta esitatud vaie-kahjunõudele antud vastuse tõlkimata jätmist. Seejuures on tal aga

tähelepanuta jäänud, et õigusaktidest ei tulene vanglale vastavat kohustust. Keeleseaduse

§ 10 lg 1 ja 12 lg 3 tulenevalt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles ning

võõrkeelsele dokumendile vastatakse eesti keeles. Sama seaduse § 9 lg-tes 1, 2 ja 3

kehtestatuga on tehtud erand vaid nende vähemusrahvusest isikute suhtes, kes elavad

paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on sellest vähemusrahvusest. Viru

Vangla asukohaks on Jõhvi vald, mille kodulehel avalikult kättesaadavate andmete

kohaselt moodustasid 5958 vene rahvusest elanikku 01.01.2016 seisuga 49,67% ehk

vähem kui pool selle omavalitsusüksuse 11996 elaniku suurusest rahvuslikust

koosseisust. Seega ei saanud vastustaja koostada vaidluse põhjuseks olevaid käskkirju

vene keeles ning tal polnud kohustust vastata kaebaja vaie-kahjunõudele vene keeles ega

eestikeelset vastust talle omal kulul ka tõlkida. Kaebusele antud vastuse ja kohtule

edastatud inspektor-kontaktisiku õiendi väidetel on käskkirja sisu talle kätteandmisel

tutvustatud. Vene keeles tutvustamist kinnitav märge on tehtud ka kahju hüvitamise

taotluse kohta antud vastusele. Isegi juhul kui mingit dokumentide sisu vene keelset

selgitamist ei toimunud, kinnitab vaie-kahjunõudes sisalduv, et kaebaja on täpselt aru

saanud käskkirja sisust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

11. A. Pokras on seisukohal, et halduskohus ei ole uurinud, milliste rikkumiste eest

täpselt kohaldatakse kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohus ei ole

selgitanud, milline konkreetselt kaebaja tegevustest ohustas vangla julgeolekut ja mida

kohus üldse mõtleb vangla julgeoleku all. Kaebaja väitel ei mõjuta keeldumine oma

perekonnanime ütlemast, keeldumine tõusmast ametniku ees, keeldumine näitamast

ametnikele oma keha siseõõnsusi ilma meditsiinitöötaja juuresolekuta, keeldumine

kandmast nimesilti vöötkoodiga ja eesti keele tasemega ja keeldumine täitmast teisi

taolisi käske, kuidagi vangla julgeolekut ega ole oluliseks põhjuseks täiendava karistuse

kohaldamiseks VangS § 69 järgi. Miski ei viita sellele, et kaebaja kavatseb tekitada

endale või kellelegi teisele tervisekahju, põgeneda, kaldub enesetapule või on ohtlik

teistele isikutele.

12. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

13. Vastustaja leiab, et halduskohus on õigesti tuvastanud, et täiendavaid

julgeolekuabinõusid võib kohaldada muu hulgas kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt

rikub vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid kinnipeetava kohustusi, samuti

isikule, kes on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule üldiselt. Vaidlust ei saa olla

selles, et kaebaja on kinnipeetav, kes süstemaatiliselt rikub vangla korda, keeldudes

allumast vangla ametnikele. Kaebaja on korduvalt rünnanud ametnikke, mh nende pihta

sülitanud, löönud jalaga ja väljendanud end agressiivselt. Arvestades kaebaja suhtumist

vanglas kehtivasse korda ja sellest tulenevat potentsiaalset ohtu vangla julgeolekule, oli

õiguspärane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine vaidlustatud

käskkirjaga. Käskkirja kaalutlused meetmete kohaldamise kohta on asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonimenetluses on pooled jätkuvalt eri meelt eelkõige selles, kas

kaevatavas käskkirjas esile toodud asjaoludele tuginedes oli lubatav kaebaja suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine.

15. Vangistusseaduse § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid

kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla

sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või

põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla

julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks.

Kohtupraktikas on kinnistunud seisukoht, et VangS § 69 lg 1 alusel täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamise otsustamine ning selleks sama paragrahvi teises lõikes nimetatud abinõu valik on

vangla kaalutlusotsus. Kohtulik kontroll selliste otsustuste suhtes on piiratud kontrolliga

kaalutlusreeglite järgimise üle. Kohus ei saa aga hinnata meetme rakendamise või valiku

otstarbekust.

16. 20. aprilli 2011. a otsuses asjas nr 3-3-1-94-10 (p 14) on Riigikohus selgitanud, et

arvestades täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärki ja asjaolu, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine toob VangS § 69 lg-st 2 nähtuvalt kaasa

kinnipeetava õiguste olulise piiramise, saab kolleegiumi hinnangul täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine isiku suhtes, kelle enda käitumisest ei tulene abinõude

kohaldamise vajadust, olla üksnes erandlik meede isiku julgeoleku tagamiseks, mis

eeldab abinõude kohaldamise aluste olemasolu jätkuvat kontrollimist. Mida pikemalt

nimetatud asjaolude esinemisel täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda

põhjalikumat motivatsiooni eeldab haldusakt. Abinõude kohaldamise aluste

äralangemisel tuleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine koheselt lõpetada.

Kuigi nimetatud lahendis käsitati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist VangS § 69 lg 1

teisel lause alusel peab ringkonnakohus toodud seisukohta asjakohaseks ka juhul, kui täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatakse kinnipeetavast endast lähtuvate asjaoludega,

s.o meetmeid kohaldatakse VangS § 69 lg 1 esimese lause alusel. Ka sel juhul meetme

kohaldamisest tingitud isiku õigusi piirav toime kumuleerub ajas, mistõttu ka suhtelist mõõdukas

meede võib kestval kohaldamisel osutuda isiku õigusi oluliselt piiravaks.

17. Kaevatast käskkirjast nähtuvalt otsustati A. Pokrase suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine Viru Vangla 15. juuli 2014. a käskkirjaga. Meetmetena

otsustati kohaldada kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist

(VangS § 69 lg 2 p 1), kehakultuuriga tegelemise keelamist (VangS § 69 lg 2 p 3),

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist (VangS § 69 lg 2 p 4) ning täiendavalt

ohjeldusmeetmena käeraudu (VangS § 69 lg 2 p 5, § 701 lg 1 p 1).

Meetmete kasutamist pikendati korduvalt ning täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine

kaebaja suhtes oli kestev kuni kaevatava käskkirja andmiseni. 18. märtsil 2015 otsustati

täiendavalt piirata isiklike riiete ja esemete kasutamist (VangS § 69 lg 2 p 2). 27. aprillil 2015

lõpetati isiklike esemete ja riiete kasutamise piiramine ja 12. mail 2015 käeraudade kasutamine.

6. augusti 2015 käskkirjaga kohaldati mõlemat meedet uuesti. Nimetatud ajast kohaldati kaebaja

suhtes kõiki eelnimetatud meetmeid ja kaevatava käskkirjaga otsustati kõigi meetmete

kohaldamist jätkata.

18. Käskkirjas põhjendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamist

asjaoluga, et A. Pokrase kohta on käskkirja andmisele eelneval kolmel kuul koostatud

176 ettekannet seoses vanglateenistuse seaduslikele korraldustele mitteallumisega ning

77 kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastustaja hinnangul tuleneb sellest, et kaebaja on

ohtlik teiste isikute elule ja tervisele, samuti vangla julgeolekule. Sealjuures teiste isikute

elu ja tervise kaitse vajadus kaalub üles A. Pokrase õiguste riive.

19. Ringkonnakohus nõustub, et A. Pokrase distsiplinaarkaristuste hulk (tl 51-65)

iseenesest kinnitab vastustaja väidet, et kaebaja süstemaatiliselt rikub VangS § 67 lg-s 1

sätestatud kohustust alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Samas

ei ole Viru Vangla põhjendanud meetmete jätkuvat kohaldamist vajadusega ennetada uute

rikkumiste toimepanemist, et vältida süsteemsele rikkumisele suunatud kaebaja käitumist

tulevikus. Rikkumiste hulka peab vastustaja asjaoluks, millest ilmneb, et A. Pokras

ohustab teiste isikute elu ja tervist.

Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

20. Vangistusseaduse § 69 lg 1 lubab tõepoolest kohaldada täiendavaid

julgeolekuabinõusid kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või

vangla sisekorraeeskirja nõudeid. Kuid olukorras, kus täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine on vangla kaalutlusotsus, ei saa järeldada, et täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine on vajalik ja lubatav iga kinnipeetava suhtes, keda saab

pidada süstemaatiliselt vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid rikkuvaks.

Vastasel juhul muutub täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sarnaseks isiku

karistamisele, kuna keelatud käitumisele järgneb igal juhul isiku õigusi piirava abinõu

rakendamine. Meetme kohaldamise ja valiku otsustamisel on vanglal seega kohustus

põhjendada millist eesmärki meetme kohaldamisega taotletakse ning kuidas meetme

kohaldamine aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele.

Eelnevalt esitatud Riigikohtu seisukohast tulenevalt ei piirdu vastustaja põhjendamiskohustus

meetme esmakordse kohaldamisega, vaid on jätkuv, kusjuures meetme pikaajalise kohaldamise

korral põhjendamiskohustus suureneb. Kaevatavas käskkirjas puuduvad põhjendused selle kohta

miks vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõuete jätkuv süstemaatiline rikkumine

vahetult tingib vajaduse A. Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

Ringkonnakohtule ei ole selline seos vangla põhjendusteta äratuntav, kuna on ilmne, et A.

Pokrase suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole aidanud kaasa uute

rikkumiste ärahoidmisele või nende arvu vähenemisele.

21. Vastustaja väitel on kaebaja suhtes 26. novembrist 2015 kuni 26. veebruarini 2016

koostatud 176 ettekannet seoses vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele

mitteallumisega. A. Pokrasele samal ajavahemikul määratud distsiplinaarkaristuste

loendist ilmneb, et ka need on seotud ametniku korraldusele mitteallumise või ebaviisaka

käitumisega (tl 55). Kaevatavas käskkirjas ei ole viiteid sellele, et A. Pokras oleks sel

perioodil käitunud teiste isikute elu või tervist ohustaval viisil. Ka puuduvad kaebajal

karistused teiste isikute vastu toimunud rünnetega seoses varasemal või hilisemal ajal.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks järeldada ohtu teiste isikute elu ja tervisele ainuüksi

distsipliinirikkuste arvust, kui rikkumiste iseloom sedalaadi ohtlikkusele ei viita. Seetõttu

on põhjendamata vastustaja seisukoht, et kaebajast lähtub oht teiste isikute elule ja

tervisele.

22. Ringkonnakohus nõustub, et vanglateenistuse ametnike korraldusi süstemaatiliselt

eirav kinnipeetav võib oma käitumisega anda eeskuju teistele kinnipeetavatele, ohustades

seega korda ja julgeolekut vanglas üldiselt. Kuid ka see tõdemus iseenesest ei ole piisav

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjendamiseks olukorras, kus vastustaja

on reageerinud A. Pokrase rikkumistele distsiplinaarkaristuste määramisega. Kaevatavas

käskkirjas puuduvad põhjendused miks kaebajale rikkumiste eest arvukate

distsiplinaarkaristuste määramine ei ole piisav kaebaja õigusvastase käitumismudeli

mõjude minimeerimiseks.

23. Seega on Viru Vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otsustamisel tuginenud asjaoludele, mis ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses

kinnitust leidnud.

24. Kaevatavas käskkirjas põhjendatakse vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramist vajadusega välistada kokkupuuted teiste isikutega, kelle elu- ja tervist ta võib

ohustada; kehakultuuriga tegelemise piiramist sellega, et kehakulutuuriga tegelemisega

seoses ei ole tagatud liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist vajadusega teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle;

isiklike asjade keelamist vajadusega vältida vangla vara edaspidise lõhkumise võimalust;

ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist vajadusega minimeerida ohtu

vanglateenistuse ametnikele.

Ringkonnakohus osutab, et käskkirjas iga meetme valiku kohta esindatud põhjendused

seonduvad kaebajast lähtuva ohuga teiste isikute elu ja tervisele, mida ei ole käskkirjas

tuvastatud asjaoludega seostatud, või ohuga vangla varale, mille esinemist ei ole kaevatavas

käskkirjas üldse põhjendatud. Samuti ei nähtu käskkirjast, kuidas kaebaja eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamine tema üle tõhusama järelevalve teostamiseks aitab kaasa rikkumiste

ärahoidmisele.

Seega on Viru Vangla ka kohaldatavate meetmete valikul vähemalt osaliselt tuginenud

asjaoludele, mis ei ole haldusmenetluses ega kohtumenetluses kinnitust leidnud. Meetmete

valikut ei ole käskkirjas seostatud ka täiendavate julgeolekuabinõude otsustamisel esile toodud

vangla üldise julgeoleku tagamise vajadusega.

25. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 26.

veebruari 2016. a käskkiri nr 6-4/163-4 on kaalutlusvigadega. Vastustaja on kaalumisel

tuginenud tuvastamata asjaoludele ning lubamatutele kaalutlustele, mistõttu võisid

vastustaja eksimused põhjustada asja ebaõige otsustamise. Seega on vastustaja rikkunud

haldusmenetluse seaduse § 4 lg-s 2 sätestatud kaalutlusõiguse teostamise reegleid ning §

56 lg-tes 2 ja 3 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust. Vastavalt on käskkiri nii

formaalselt kui materiaalselt õigusvastane.

Käskkirja õigusvastasus ei too käesoleval juhul siiski kaasa kaebaja kasuks rahalise hüvitise

väljamõistmist vastustajalt.

26. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu),

võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. Kohtupraktikas on omaks võetud, et toodud sättest tuleneb ühtlasi nõue,

et kahju mille hüvitamist nõutakse peab olema haldusorgani õigusvastase tegevuse

tagajärg.

Kaebaja taotleb täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks Viru Vanglalt 25 000 euro väljamõistmist. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise

kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise,

kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral

(RVastS § 9 lg 1). Kaebaja väited tema õiguste kahjustamise kohta seonduvad tema väärikuse

alandamise ja tervise kahjustamisega.

27. Vastustaja on A. Pokrase 25. märtsil 2016 koostatud vaide-kahjunõude

registreerinud 28. märtsil 2016. Kuna kaebaja ei esitanud kahjunõuet käskkirja võimaliku

tulevikus avalduva kahjuliku mõju eest hüvitise saamiseks, siis puudutab A. Pokrase

kahjunõue käesolevas asjas perioodi kaevatava käskkirja andmisest 26. veebruaril 2016

kuni kahjunõude esitamiseni, s.o mitte rohkem kui 32 päeva pikkust ajavahemikku.

28. A. Pokrase distsiplinaarkaristuste nimekirjast (tl 53p – 55) nähtub, et 26.

veebruarist kuni 13. maini 2016 kandis ta kartserikaristust.

VangS § 651 lg-te 2 ja 3 kohaselt kartserisse vastuvõtmisel otsitakse kinnipeetav läbi ning talle

antakse kartseri arvel olev riietus. Kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse

hoiule ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Kartserisse paigutatud

kinnipeetaval ei ole õigust liikuda vangla territooriumil välja arvatud üks tund päevas viibida

vabas õhus. Seega tuleneb kartserikaristuse olemusest, et kinnipeetavale kohaldub karistuse

kandmise ajal eraldatud lukustatud kambriga sarnane režiim, kusjuures piiratud on nii isiklike

asjade kasutamine kui ka liikumisvabadus ja puudub võimalus kehakultuuriga tegeleda. Seega

ajal, mil A. Pokras kandis kartserikaristust oli tema õigused juba selle tõttu piiratud ning

kaevatava käskkirja mõju VangS § 69 lg 2 p-des 1-4 nimetatud meetmete osas puudus.

Olukorras, kus kaebaja viibis kahjunõudega hõlmatud kogu ajavahemiku kartseris ei saanud

kaevatava käskkirjaga otsustatud vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine,

kehakultuuriga tegelemise keelamine, isiklike esemete ja riiete kasutamise piiramine ning

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine kaebajale kahju tekitada.

29. Seetõttu avaldus kaevatava käskkirja mõju kahunõudega hõlmatud ajal kaebajale

käeraudade paigaldamises vastustaja ametnike kambrisse sisenemisel. Käerauad piiravad

oluliselt isiku võimalust ennast soovi kohaselt liigutada. Nende õigusvastane kasutamine

kaheldamatult rikub isiku vabadusõigust. Rahalise hüvitise väljamõistmiseks käeolevas

asjas peab aga kaebaja õiguste rikkumine olema sellise intensiivsusega, et see oleks

kvalifitseeritav tema väärikuse alandamisena. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 2 mittevaraline

kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü

vormi ja raskust. Arvestades kahjunõude hõlmatud perioodi kestust, asjaolu, et A.

Pokrasele paigutati käerauad lühiajaliselt tema vanglasisesel saatmisel ja vastustaja

ametnike kambrisse sisenemisel ning ta ise ei ole haldus- ega kohtumenetluses esile

toonud, et käeraudade paigaldamine oleks põhjustanud otseseid kahjulikke tagajärgi või

tekitanud kaebajale tõsist valu või füüsilisi või hingelisi kannatusi, leiab ringkonnakohus,

et A. Pokrase õiguste rikkumise intensiivsus ei õigusta mittevaralise kahju rahas

hüvitamist. Piisav on tuvastada kaevatava käskkirja õigusvastasus otsuse resolutsioonis.

30. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata A. Pokrase uue otsuse tegemiseks kaebaja

tervisele tekitatud kahju hüvitamise nõudes ning Viru Vangla 9. juuni 2016. a vastuse

nr 616/49-4 õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja

halduskohtu põhjendustega kaebaja tervisekahju ning menetluslike rikkumiste kohta

haldusmenetluses, juhindub neist ega pea vajalikuks neid siinkohal korrata vastavalt

HKMS § 201 lg-le 4.

31. Eeltoodu alusel tuleb A. Pokrase apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega tuvastab Viru

Vangla 26. veebruari 2016. a käskkirja nr 6-4/163-4 õigusvastasuse. Ülejäänud osas jääb

kaebus rahuldamata.

32. HKMS § 108 lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Pooled ei ole esitanud

kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st

3 menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli halduskohtus ja ringkonnakohtus

menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema

kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja

riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

Maili Lokk

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt