1-08-2301/6 · 1-08-2301/6 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-2301

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. märts 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08-2301 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Tõlk Marina Lepiksoo

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 9. märts 2009.a Tallinnas, avalik kohtuistung Kriminaalasi N.Z-i süüdistuses KrK § 100 (KarS § 113) järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 28. novembri 2008.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Põhja ringkonnaprokurör Rita Siniväli Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav N.Z

ik: xxx, elukoht xxxxx xxxxx xx-xx (käesoleval ajal kannab karistust Tartu Vanglas), 10

korda kohtu poolt karistatud, viimati 12.12.2006.a

Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja poolt KrK § 139 lg 2 p 2,3, alates 12.12.2006.a kanda veel 3 aastat 9 kuud 21 päeva vangistust Kaitsja

Vandeadvokaat Milvi Söörd RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 28. novembri 2008.a otsus N.Z-i

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 113 järgi täies ulatuses ja teha uus otsus, millega

tunnistada N.Z süüdi KrK § 100 (KarS § 113) järgi ja mõista karistuseks 5 (viis) aastat vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel lugeda N.Z-ile Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 12. detsembri 2006.a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 (kolm)

aastat 9 (üheksa) kuud 21 (kakskümmend üks) päeva vangistust kaetuks käesoleva otsusega mõistetud karistuse, so 5 (viie) aasta vangistusega ja mõista liitkaristuseks 5 (viis) aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 12. detsember 2006.a

Välja mõista N.Z-ilt menetluskulude katteks riigituludesse ekspertiisitasu 5 239.80 krooni, määratud kaitsja tasu summas 16 201.40 krooni ja sundraha 10 875 krooni.

2(9) Summad tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr

10220034800017 või Swedbankas nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida

viitenumber 2800049748 ning selgitus: „N.Z , 1-08-2301, ekspertiisitasu, määratud kaitsja tasu, sundraha“. Rahaline nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõend, so CD plaat videosalvestusega säilitada kriminaalasja juures. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 23. märtsil 2009.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul

alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N.Z oli kohtu alla antud süüdistatavana KrK § 100 (KarS § 113) järgi selles, et ta ööl

vastu 11. novembrit 2000.a Tallinnas Xxxx xxxxx x asuva elamu korteris ühise alkoholi tarvitamise käigus tekkinud tüli käigus tappis S. S.. N.Z-ile süüksarvatud tegevus seisnes selles, et ta lõi S. S.le 2-3 korda rusikaga rindu

ning ühe korra taburetiga pähe, mille tagajärjel S. S. muutus uimaseks ja istus diivanile. Seejärel haaras N.Z S. S.l käega laubast ning lõi teda kaks korda kuklaga vastu seina,

mille tagajärjel viimane kaotas teadvuse ja kukkus diivanilt maha. N.Z tekitas oma käitumisega kannatanule eluohtliku kehavigastuse - ajukolju kinnise tömbi peatrauma peaaju pehmekelme aluse verevalumiga keskmises koljukoopas ja peaaju põrutuse, mille tagajärjel S. S. suri sündmuskohal.

2. Harju Maakohtu 28. novembri 2008.a otsusega mõisteti N.Z süüdistuses KarS § 113

järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks. Kohtuotsuse motiivide kohaselt ei saa välistada, et kannatanu surm võis saabuda kukkumisest enda kasvu kõrguselt. Samuti ei saa välistada, et korteris S. S. ja N.Z-i vahel tekkinud konflikt jätkus päraste N.Z-i lahkumist S. S. ja korterisse jäänud teiste isikute vahel, keda kohtus ei saanud üle kuulata. Kohtuistungil ei

kinnitanud N.Z eeluurimisel antud ütlusi, et tema on süüdi S. S. surmas. Ainult

tunnistaja J. F. ütlustele ei saa rajada süüdimõistvat otsust. Kui tunnistaja J. M. ütlustes

tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate

tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste tõendite alusel.

3. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis taotleb prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist, N.Z-i süüdimõistmist ja karistamist KrK § 100 (KarS § 113) järgi. Prokurör

on märkinud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alustena KrMS § 338 p-des 1-3

loetletud kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Kriminaalmenetlusõiguse oluline

3(9)

rikkumine seisneb prokuröri arvates KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt selles, et kohtuotsuse

resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samuti on kohus rikkunud KrMS § 61 sätteid, sest ei ole hinnanud tõendeid nende kogumis.

3.1 Süüdistatav N.Z tunnistas end kohtueelses menetluses S. S. tapmises korduvalt süüdi ja andis toimunu kohta üksikasjalikke ütlusi ning osales ütluste olustikuga seostamisel. Seejuures kuulati teda üle enne tunnistajate J. M. ja J. F. ülekuulamist. N.Z jäi enda

puhtsüdamliku ülestunnistuse versiooni juurde 3 aasta jooksul ning tegi ettepaneku

lühimenetluse kohaldamiseks. Lühimenetlusest loobus ta alles pärast mitmendat kohtuistungit. 3.2 Süüdistatava N.Z-i ütluste kontrollimiseks kannatanule tekitatud vigastuste kohta määrati täiendav kohtuarstlik ekspertiis ning ekspert andis arvamuse, et kannatanule tekitatud peavigastused võidi tekitada N.Z-i poolt kirjeldatud viisil.

3.3 Kohus on tõlgendanud tuvastatud faktilisi asjaolusid valesti ning kohtuotsuses ei kajastu,

milles seisnevad vastuolud uuritud tõendites, eelkõige vastuolu tunnistaja J. M. ja muude

tõendite vahel. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tunnistaja J. M. ja kannatanu A. S. eeluurimisel antud ütlused, viidates istungi protokollis KrMS § 291 p 3 ja 5 sätestatud alusele. Kohus ei ole aga kohtuotsuses põhjendanud, miks tunnistaja J. M. eeluurimisel antud ütlused

ei ole tõendina kasutatavad, milles seisneb vastuolu J. M. ütluste ja teiste tõendite vahel.

Prokurör leiab, et kui jätta kõrvale süüdistatava N.Z-i ütlused, mille kohus kui mitteusaldusväärsed niigi juba kõrvale jättis, siis kogutud tõendite vahel vastuolusid ei esine.

Nii on tunnistajate A. M. ja J. F. ütlused omavahel haakuvad ning nad on kooskõlas laiba kohtuarstlikku ekspertiisi teinud kohtuarsti arvamusega ning täiendava ekspertarvamusega.

4. Apellatsioonile esitatud vastuväidetes taotleb N.Z kohtuotsuse muutmata jätmist,

sest peab seda põhjendatuks ja seaduslikuks. Ta möönab, et kasutas küll kannatanu S. S. suhtes mõningast vägivalda, kuid tegi seda enesekaitseks.

5. Ringkonnakohtu istungil taotles prokurör õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja

apellatsiooni rahuldamist. Süüdistatav N.Z ja kaitsja taotlesid apellatsiooni rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad

valdavas osas tähelepanu, mistõttu maakohtu otsus tuleb tühistada kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja teha uus otsus. Kohtukolleegium soostub apellatsiooni peamise väitega, et maakohtu poolt uuritud tõenditele antud hinnang on ühekülgne ja puudulik.

6.1 Prokurör on apellatsioonis loetlenud rida tõendeid ja asjaolusid, mille alusel tema hinnangul tulnuks N.Z KrK § 100 (KarS § 113) järgi süüdi mõista. Kuna maakohus

jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, on apellandi arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, st kohtu järeldused

ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Siinjuures peab aga kohtukolleegium vajalikuks märkida seda, et KrMS § 341 lg 1 sätestab, et kui kohtuistungil tuvastatakse KrMS

§-s 339 lõikes 1 loetletud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, siis ringkonnakohus tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Seega on seaduseandja pidanud loetletud rikkumisi niivõrd tõsisteks, et neid

4(9) ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. Järelikult leides, et kohus on oluliselt rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse normi, tulnuks prokuröril taotleda kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, mitte aga ringkonnakohtult süüdimõistva kohtuotsuse tegemist.

6.2 Kohtukolleegium on aga seisukohal, et KrMS § 339 lg 1 p 8 sätestatud

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei esine. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist

juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud N.Z-i süüdimõistmist

KrK § 100 (KarS § 113) järgi, resolutiivosas ta aga ekslikult selles süüdistuses õigeks mõistnud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9. jaanuari 2007.a otsuses nr 3-1-1-106-06 märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt

tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse

põhiosa ja reolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (RT III 2007, 2, 16).

6.3 KrMS § 339 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistada oluliseks ka kriminaalmenetlusõiguse

muu (lõikes 1 loetlemata) rikkumise, millega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Sellist rikkumist on ringkonnakohtul õigus kõrvaldada ning ta tühistab kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtu istungil kõrvaldada.

6.4 Sisuliselt taotleb prokurör maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist

ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik

süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ilma apellatsioonikohtu istungil vahetult tõendeid uurimata. Asja materjalidest nähtub, et kohtulik uurimine maakohtus on toimunud võistleva

menetluse reegleid järgides. Süüdistatav N.Z ja tunnistaja J. F. on kohtuistungil üle

kuulatud ja nende ütlused on protokollitud. N.Z oli võimalus esitada tunnistajale

küsimusi. Prokuröri taotlusel on kohus avaldatud kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M.

kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning kohtuistungi protokollis on ära näidatud nende

avaldamise kriminaalmenetlusõiguslik alus. Süüdistatav N.Z ja tema kaitsja ei ole nende ütluste avaldamisele vastu vaielnud. Kohtuistungi protokollis on avaldatud kohtueelse uurimise käigus kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõendid ning ära näidatud konkreetsed

leheküljed, kus nad kriminaaltoimikus asuvad. Kohtumenetluse pooltel taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks ei olnud. Ka prokurör ei ole esitanud apellatsioonis taotlust tõendite vahetuks kontrollimiseks. Maakohtu istungi protokoll on ringkonnakohtu istungil avaldatud.

Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma praktikas korduvalt märkinud, et üldjuhul

apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu, sest apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige ikkagi esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine

ringkonnakohtus peaks kujunema erandlikuks ja seda eelkõige juhtudel, kui pärast esimese

astme kohtuotsuse tegemist on asjas ilmnenud täiendavaid tõendeid (näiteks 23. novembri

2004.a otsus nr 3-1-1-115-04 – RT III 2004, 34, 357). Käesolevas asjas kohtumenetluse pooled ringkonnakohtule täiendavaid tõendeid esitanud ei ole.

6.5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika kohaselt (näiteks otsustes 3-1-1-77-05,

3-1-1-89-06, 3-1-1-85-07) tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta hindab samu tõendeid

maakohtust diametraalselt erinevalt ning asub nende alusel võrreldes maakohtuga

vastupidisele seisukohale, ära näidata ka esimese astme kohtu poolt tehtud vead tõendite

hindamisel. Seejuures tuleb põhjusi, miks antakse tõenditele senisest vastupidine hinnang,

erilise hoolikusega selgitada. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus

näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad

5(9)

kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Järgnevalt käsitlebki kohtukolleegium süüdistuse sisuks olevaid tõendeid ning põhistab, miks asub kohtukolleegium neis tehtavates järeldustes maakohtust erinevale seisukohale.

6.6 Kannatanu S. S. surm leidis aset 11. novembril 2000.a. 11. jaanuaril 2001.a selle fakti suhtes alustatud kriminaalasja menetlus lõpetati, sest juhtunut peeti õnnetusjuhtumiks. Kolm aastat hiljem, so 20. jaanuaril 2004.a kirjutas vanglas karistust kandev N.Z politseile puhtsüdamliku ülestunnistuse, milles avaldas, et 2000.a. novembrikuus tappis S. S., sest lõi

talle taburetiga pähe ja peksis tema pead kaks korda vastu seina. Kuriteo ülestunistamist põhjendas N.Z asjaoluga, et ta usulised tõekspidamised on vanglas muutunud. Pärast seda kuulati N.Z kahtlustatavana üle ja tema ütlusi seostati olustikuga sündmuskohal,

mille kohta koostati protokoll. Kohtueelse uurimise käigus esitas N.Z avalduse

lühimenetluse kohaldamiseks ning 6. septembril 2006.a anti ta Harju Maakohtus lühimenetluses kohtu alla. 9. mail 2007.a toimunud lühimenetluse istungil kinnitas N.Z

kohtule, et ta on lühimenetlusega nõus ning esitatud süüdistuse vastu ei vaidle. Asja arutamine pidi jätkuma 13. juunil 2007.a kohtuvaidlusega, kuid enne seda kirjutas N.Z

kohtule avalduse lühimenetlusest keeldumiseks, kaitsja taandamiseks ja üldmenetluse kohaldamiseks. 15. novembri 2007.a määrusega tagastas kohus kriminaalasja prokuratuurile

üldmenetluse läbiviimiseks kuna puudub lühimenetluse kohaldamise alus. 25. veebruaril 2008.a anti N.Z üldmenetluses süüdistuses KrK § 100 (KarS § 113) järgi kohtu alla. Maakohtu istungil N.Z muutis osaliselt oma ütlusi. Kohus avaldas prokuröri taotlusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kohtuistungil jäi ta selle juurde, et lõi kannatanule S. S.le kaks korda vastu rindu ja taburetiga vastu pead. Osalist ütluste muutmist põhjendas ta

hirmuga tundmatute kaasvangide ees. Apelleeritud kohtuotsuses märgitakse, et N.Z-i

seletused oma ütluste muutmise põhjuste kohta on paljasõnalised ja mitte tõsiseltvõetavad.

Vaatamata sellele kohtuotsuses tema ütlusi kogumis teiste tõenditega analüüsitud ei ole. Seega ei selgu kohtuotsusest, kas kohus arvestas tõendina N.Z-i kohtueelsel uurimisel ja

(või) kohtuistungil antud ütlusi või jättis nad tõendite kogumist välja. Apellatsioonikohtu istungil põhjendas N.Z erinevate ütluste andmist hirmuga politseitöötajate ees. N.Z ei osanud kohtukolleegiumile selgitada, kuidas saavad politseitöötajad teda mõjutada ajal, kui ta viibib vanglas. 6.7 Riigikohtu kriminaalkolleegium on 13. oktoobri 2006.a otsuses nr 3-1-1-89-06 märkinud,

et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse

kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle

tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses

menetluses antud ütlusi (RT III 2006, 38, 322). KrMS § 293 lg 1 kohaselt kehtib sama põhimõte süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamise kohta. Ehkki N.Z talle süüks

arvatud tegevusi osaliselt tunnistab (kaks korda rusikaga rindu ja taburetiga vastu pead), ei

pea kohtukolleegium võimalikuks tema ütlusi osaliselt usaldusväärseks pidada. Kohtukolleegium leiab, et kuna N.Z on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungitel

erinevaid ütlusi ning selgitusi nende ütluste muutmise kohta, siis tuleb tema ütlused kui mitteusaldusväärsed tervikuna tõendite kogumist välja jätta. 6.8

Apelleeritud kohtuotsuses on kohus viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr

3-1-1-78-05 ja märkinud, et kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, siis tuleb otsus langetada süüdistatava

6(9) kasuks. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu on 18. detsembri 2006.a otsuses nr 3-1- 1-82-06 (RT III 2007, 1, 1) märkinud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused

ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb otsus

langetada süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata, vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Seega tuleb Riigikohtu kestva praktika kohaselt mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks alles siis, kui tekkinud kahtlusi ei ole võimalik teiste tõenditega kõrvaldada. Järelikult tuleb kohtukolleegiumil kontrollida, kas esimese astme kohtul oleks olnud piisavalt tõendeid selleks, et N.Z talle esitatud süüdistuses süüdi mõista või oli tema õigeksmõistmine süü tõendamatuse tõttu põhjendatud.

Allpool toodud põhjendustel nõustub kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et N.Z-i suhtes tehtud õigeksmõistev kohtuotsus ei ole põhjendatud ega seaduslik. 6.9 Kohtueelsel uurimisel 11. novembril 2004.a tunnistaja J. M. poolt antud ütluste kohaselt ründas N.Z kannatanu S. S.t esimesena, lüües teda rusikaga ja tõugates peaga vastu

seina. N.Z tõstis põrandalt tabureti ja võttis hoogu, et sellega S. S.le pähe lüüa. Tunnistaja J. F. püüdis N.Z-ilt taburetti ära võtta, kuid N.Z karjus talle, et ärgu

sekkugu, muidu saab ise taburetiga pihta. Seda nähes hakkas J. M. enda julgeoleku pärast kartma ja jooksis toast välja. Tunnistaja ei näinud, et keegi teine peale N.Z-i oleks S. S. suhtes vägivalda tarvitanud. Ta ootas J. F.t maja ees tänaval asjatult kümme 10 minutit ja läks seejärel ära. S. S. surmast sai teada alles politseis. Kohtuistungi toimumise ajaks oli tunnistaja J. M.st saanud lootusetu voodihaige, kes ei olnud

võimeline kohtuistungist osa võtma. Seda tõendas toimikus olev haigla õiend. Käesolevaks

ajaks on J. M. surnud. Kannatanu A. S. oli saatnud kohtule avalduse, et jääb kohtueelsel uurimisel antud ütluste juurde ja palub need avaldada, sest ta on väga eakas (85 aastane) ning halva tervise tõttu ei ole ta juba kolm aastat kodust väljas käinud. Prokurör taotles KrMS § 291 p- de 3 ja 5 alusel kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. ütluste avaldamist. Süüdistatav N.Z ja tema kaitsja ei vaielnud prokuröri taotlusele vastu. Kohus rahuldas prokuröri

taotluse ja avaldas kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused täies mahus. Kohtuistungi protokolli on märgitud, et kohus avaldab prokuröri taotlusel KrMS § 291 p 3 ja 5 alusel kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlused.

Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 291 sätestatakse alused, mille esinemisel võib avaldada

tunnistaja (kannatanu) kohtueelses menetluses antud ütlused. Ütlused võib KrMS § 291

sätetele tuginedes avaldada siis, kui isik on surnud, keeldub ütluste andmisest, on raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saa istungile ilmuda, tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha

või kui isik ei saa kohtusse ilmuda muu kõrvaldamatu takistuse tõttu. Kohus, soovides avaldada isiku kohtueelses menetluses antud ütlused, peab viitama konkreetsele KrMS § 291

punktile ning põhjendama, miks võib ütlused avaldada. Sellele asjaolule on Riigikohtu

kriminaalkolleegium juhtinud kohtute tähelepanu korduvalt, viimati näiteks 25. veebruari 2008.a otsuses nr 3-1-1-98-07. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28. juuni 2006.a otsuses

nr 3-1-1-52-06 otsuses märkinud, et kohtueelses menetluses antud tunnistaja ja kannatanu

ütlusel on iseseisev tõenduslik tähendus, kui nad on avaldatud vastavalt KrMS §-s 291

sätestatud tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele (RT III 2006, 28, 254). Käesoleval juhul maakohus märkis kohtuistungi protokollis, kelle taotlusel ta kannatanu A. S. ja tunnistaja J. M. ütlused avaldab ja mis alusel ta seda teeb. Samas ei ole kohus tunnistaja J. M. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvese võtnud ega põhjendanud, miks ta need

kõrvale jätab. Kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb võimalik vastuolu tunnistaja J. M. ütluste ja teiste tõendite vahel. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apellandi väitega, et kohus

on rikkunud oluliselt KrKS §-s 61 sätestatud tõendite kogumis hindamise nõuet, sest on

hinnanud tõendeid valikuliselt. Kohtukolleegium on aga seisukohal, et tegemist on sellise

7(9)

kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumisega, mida on kohtukolleegiumil KrMS § 341 lg 2 alusel võimalik endal kõrvaldada. 6.10 Tunnistaja J. F. andis kohtus ütlusi, et N.Z on joobnuna väga agressiivne. Ka sellel õhtul tungis N.Z S. S.le kallale ja ja hakkas teda peksma. Tunnistaja J. F. püüdis

N.Z-i eemale tõrjuda, kuid N.Z lükkas teda eemale ja ütles, et vastasel korral saab tunnistaja J. F. ise kakluse käigus kannatada. Tunnistaja J. F. põgenes kööki. Tunnistaja J. M. jäi tuppa. Köögis olles kuulis tömpi lööki, mille järel tuli N.Z kööki ja ütles, et tuleb ära minna. Kui trepikojast väljusid, siis N.Z ütles, et tappis S. S.. Kannatanu oli rahulik inimene, mitte eriti tugeva kehaehitusega. Korteri omanik oli kakluse ajal köögis. V. M. magas kušetil. J. F. ei näinud, et V. K. oleks S. S. kallal vägivalda tarvitanud.

Seega on tunnistajate J. F. ja J. M. ütlused omavahel kooskõlas. Mõlemad tunnistajad

kinnitavad, et kannatanu S. S. ründajaks oli N.Z, kes alustas peksmist rusikatega.

Tunnistaja J. M. nägi, kuidas N.Z S. S.t peaga vastu seina lõi ning taburetiga vastu pead lüüa üritas. Kööki põgenenud tunnistaja J. F. kuulis tömbi löögi sarnast heli, mille võib kohtukolleegiumi hinnangul tekitada taburetiga löömine pähe. N.Z käskis tunnistaja J.

F.l korterist ära minna ja tõi selle põhjenduseks asjaolu, et tappis S. S.. Ta ei öelnud, et

tapmisest oleks keegi teine osa võtnud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud

kohtuotsuse väitega, et S. S. võis tappa keegi teine pärast N.Z-i korterist lahkumist. Seega möönis N.Z , et ta võis S. S. tappa, sest vastasel korral ta ei oleks hoolitsenud seltskonna korterist kiire lahkumise eest. Sellel ajal ei elanud J. F. N.Z-iga koos. J. F. käis selles korteris lihtsalt ööbimas. Ometi oli N.Z vaja minna kööki J. F.le teatama,

et korterist tuleb ära minna. See asjaolu kinnitab veelgi tunnistajate J. M. ja J. F. ütluste usaldusväärsust. Esimese laiba kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt oli S. S. surma põhjuseks ajukolju kinnine

tömp trauma peaaju pehmekelme aluse verevalumiga keskmises koljukoopas ja peaaju

põrutusega. Ekspert peab tõenäoseks, et vigastus tekkis keha paiskumisel vastu kõva pinda näo piirkonda saadud löögi järgselt, mille tagajärjel on S. S. kukkunud oma kasvu kõrguselt kukla piirkonnaga vastu kõva tömpi kõva pinda. Pindmised põrutushaavad ja verevalumid on

tekitatud tömbi vägivalla toimel lühikese ajavahemiku jooksul enne kanntanu surma. Võimalik, et tegemist on hulgaliste löökidega kõva tömbi esemega, näiteks rusikasse surutud käe või muu taolise esemega. Seoses N.Z-i poolt tehtud puhtsüdamliku ülestunnistusega määrati täiendav kohtuarstlik

ekspertiis. Eksperdile esitati kõik kriminaalasja materjalid, sealhulgas N.Z-i

ülekuulamise protokollid, milles ta tunnistab, et peksis kannatanut rusikatega, löi talle taburetiga pähe ja peaga vastu seina. Eksperdi arvamuse kohaselt on tõenäoline, et S. S. surm

tekitati N.Z-i poolt kirjeldatud viisil, so peksmisest rusikatega, taburetiga pähe löömisest ja pea vastu seina löömisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et täiendav ekspertiis

ei lükka ümber esmase ekspertiisi arvamust, vaid ainult täpsustab seda. Kohtukolleegiumi

hinnangul ei muuda ebaseaduslikuks eksperdi täiendavat arvamust ka see asjaolu, et N.Z

on oma ütlusi hiljem muutnud, sest tema süü S. S. peksmises ja tema surma põhjustamises on tõendatud tunnistajate J. F. ja J. M. ütlustega. Seega on kohtukolleegiumi

hinnangul N.Z-i tegevuses täidetud tapmise koosseis. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohtukolleegium N.Z-i tegevuses ei tuvastanud. Seega on kohtukolleegium

seisukohal, et N.Z on toime pannud teise isiku tahtliku tapmise, mis 2000.a. oli kvalifitseeritav kuriteona KrK§ 100 järgi ja mis vastab hetkel KarS§ 113-le.

7. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 2 kohaselt enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt,

kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi

järgi. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et karistuse mõistmisel pärast karistusseadustiku jõustumist enne selle jõustumist toimepandud kuriteo eest lähtutakse teo toimepanemise ajal

8(9) kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Riigikohtu üldkogu on 17. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-12-120-03 (RT III 2004, 7,

69, p 36) väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud

tegu karistatav Karistusseadustiku järgi. Samuti on kriminaalkolleegium selgitanud, et süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused

teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 (RT III 2006, 4, 32, p 26.). Seega teeb kohtukolleegium uue otsuse ja mõistab N.Z-i süüdi KrK § 100 (KarS § 113) järgi. 8. KrK § 100 nägi karistusena ette vangistuse viiest kuni kaheteistkümne aastani. KarS § 113

näeb ette karistusena vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Seega on KrK § 100 alammäär madalam kui KarS § 113 sanktsioon. Kohtukolleegium ei tuvastanud N.Z-i

tegevuses karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid KarS §-de 57-58 mõttes.

Püsivat töö- ega elukohta ta ei omanud. N.Z-i on varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, sealhulgas vangistusega. Käesoleval juhul on N.Z toime pannud ühe

raskeima esimese astme isikuvastase süüteo – teise isiku tapmise. Eeltoodu pinnalt teeb kohtukolleegium järelduse, et N.Z-ile eelnevalt mõistetud karistused ei ole suutnud teda suunata õiguskuulekale käitumisele. Arvestades asjaolu, et N.Z-ile KrK § 100 (KarS §

113) sanktsiooni piirides mõistetav karistus ületab seaduses ettenähtud võimaliku

maksimaalse katseaja, siis ei ole teda võimalik mõistetavast karistusest KarS § 74 alusel tingimisi vabastada. Samuti ei võimalda seda tema poolt toime pandud kuriteo raskus. Küll

aga nõustub kohtukolleegium prokuröri taotlusega karistada N.Z-i viieaastase

vangistusega. Seda eeskätt seetõttu, et kuriteo toimepanemist on möödunud pikk aeg ning kohtueelne uurimine ning kohtumenetlus on kestnud pikka aega. KarS § 65 lg 1 alusel lugeda N.Z-ile Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 12. detsembri 2006.a otsuse järgi mõistetud

karistuse ärakandmata osa, so 3 aastat 9 kuud 21 päeva vangistust kaetuks 5 aasta vangistusega ja liitkaristuseks mõista 5 aastat vangistust.

9. KrMS § 175 lg 1 p 2,4,9 kohaselt on menetluskuludeks eksperdile makstud summa, määratud kaitsjale makstud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

9.1. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et käesoleva kriminaalasja menetluse käigus on

haiglale hüvitatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamise eest 5239.80 krooni (I kd tl 106). Kohtueelse uurimise ja kohtuliku arutamise käigus on makstud määratud

kaitsjatele kokku 16201.40 krooni ( I kd tl 62, 73, 119 ja II kd tl 44, 63). KrMS § 179 lg 1 p 1

kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus esimese astme kuriteos

süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 9.

septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-63-05 märkinud, et sundraha instituut ei kanna mitte

karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki. Riigi kulutused kriminaalasjale, milles

jõutakse süüdimõistva kohtuotsuseni, on alati sundrahast suuremad (RT III 2005, 26, 273).

Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 2007.a määrusega nr 254 kehtestati alates 1. jaanuarist

2008.a palga alammääraks 4350 krooni (RT I 2007, 71, 442). Seega on käesolevas kriminaalasjas süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus 10 875 krooni.

9.2. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb N.Z-ilt välja mõista menetluskukude katteks riigituludesse

9(9) ekspertiisitasu 5 239.80 krooni, määratud kaitsja tasu summas 16 201.40 krooni ja sundraha 10 875 krooni.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 1,2, § 340 lg 4 p 2 ja §-dest

342-344 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu poolt 28. novembril 2008.a. N.Z-i suhtes tehtud õigeksmõistva otsuse täies ulatuses ja teeb ise uue kohtuotsuse.

Meelika Aava Ivi Kesküla Malle Preimer