1-08-2667/8 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-2667 Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri Paap ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 3. märts 2009. a, Tallinn Kriminaalasi K.A süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 4 ja § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi ning Nikolai Hlebnikovi süüdistuses

KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi ja § 118 p 1 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. detsembri 2008. a otsus

Apellatsiooni esitaja

K.A ja Nikolai Hlebikov Prokurör Rita Siniväli Süüdistatavad

K.A,

ik. xxx, elukoht

xxxxxxx xxxxx xxx xx-xx, kriminaalkorras karistatud seitse korda, viimati 24.11.2006.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi; NIKOLAI HLEBNIKOV, ik. 36504240318, elukoht xxxxxxx xxxxx xxx xx-xx, kriminaalkorras karistatud 12 korda, viimati 29.08.2006.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8 - § 25 lg 2 järgi. Kaitsjad Uido Truija ja Veljo Viilol

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 23. detsembri 2008. a otsus K.A ja Nikolai Hlebnikovi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. süüdi KarS § 25 lg 2 - Harju Maakohtu 23. detsembri 2008. a otsusega tunnistati K.A § 199 lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust; KarS § 200 lg 2 p-de 4,7

järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus pikkusega viis aastat. KarS 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks süüdistatavale viis aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra,

s.o pikkuseni kolm aastat neli kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati 24. aprill 2008. a. N. Hlebnikov tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks neli aastat vangistust; KarS § 118 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks seitse aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks seitse aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendati 1/3 võrra, s.o pikkuseni neli aastat kaheksa kuud vangistust, millest arvati maha

eelvangistuses viibitud aeg kestusega kaks päeva. Karistuse kandmise alguseks määrati 24. aprill 2008. a.

Toimepandud kuriteod, mida vaidlustatakse apellatsioonides, olid järgnevad.

1.1 Süüdistatavad, viibides 8.04.2008.a. kella 17.00 paiku Tallinnas Xxxxx xxx xx-xx asuvas

korteris, tungisid võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil kallale G. J.. K.A lõi

kannatanut kaks korda rusikaga nina piirkonda. Samal ajal haaras Nikolai Hlebnikov jõuga G. J.

rahakoti maksumusega 100 krooni koos rahakotis olnud 500 krooniga, peale mida lõi K.A uuesti G. J. kaks korda rusikaga näkku, tiris ta diivanilt alla ja lõi jalaga kaks korda vastu

keha. G. J. tõusis püsti ja jooksis ukse juurde, et pääseda toast välja ning hakkas ust lukust lahti keerama, kui K.A tuli uuesti tema juurde, haaras temast kinni ja lõi veel kaks korda vastu nägu, tekitades G. J. füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Peale löömist õnnestus G. J.l korterist välja joosta, samuti põgenesid K.A ja Nikolai Hlebnikov koos G. J. rahakotiga.

K.A tegu kvalifitseeriti KarS § 200 lg 2 p-de 4, 7 järgi, N. Hlebnikovi käitumine KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

1.2 N. Hlebnikov tunnistati süüdi selles, et 4.07.2008.a. kella 20.00 paiku, viibides alkoholijoobes Tallinnas XXXXX XXX XX asuva elumaja trepikojas, lõi ta noaga A. T.it, tekitades viimasele eluohtliku tervisekahjustuse – rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul rindkerepoolel keskmisel kaenlajoonel rinnanibu kõrgusel.

Tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati oht elule, pani Nikolai Hlebnikov toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3 Veel tunnistati N. Hlebnikov süüdi selles, et ta 7.07.2008. a kella 14.00 paiku Tallinnas XXXXXXXXX XXX XXX asuva hoone ees haaras mööduvalt E. H. selja tagant küünarnukist kinni

ja nõudis sularaha summas 800.- krooni ning lubas, et kui raha saab, siis lubab E. H. ära minna.

3 Kuna viimane raha ei andnud, püüdis N. Hlebnikov jõuga ära tõmmata E. H. vasakult käsivarrelt

käekotti „Pepe Jeans“ maksumusega 1500.- krooni koos selles olnud esemetega - kokku summas

5480.- krooni. E. H. tundis füüsilist valu vasaku õlavarre piirkonnas, kus olid tõmbamise hetkel käekoti sangad. N. Hlebnikov ei saanud oma tahtlikku tegevust lõpule viia, kuna kannatanu osutas vastupanu, lükkas N.Hlebnikovi küünarnukiga endast eemale ja jooksis ära.

Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti KarS § 25 lg 2 - § 200 lg 2 p 4 järgi.

2. . Apellatsioonide Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid N. Hlebnikov ja K.A põhiseisukohad on järgmised.

2.1 N. Hlebnikov kinnitab apellatsioonis, et ta ei pannud 7. juulil 2008. a toime röövimise katset. Teda õigustava tõendina ei ole arvestatud videosalvestist, mis kinnitab tema süütust.

2.1.1 Samuti palub N. Hlebnikov ennast õigeks mõista süüdistuses KarS § 118 p 1 järgi. Süüdistatav kinnitab, et kannatanu tungis talle kallale ja püüdis teda lüüa (seda kinnitab ka tunnistaja

A. S.), noaga lõi ta enesekaitseks. Teised tunnistajad, kelle ütlustele viidatakse, on kannatanu tuttavateks. Kannatanu läkski majja selleks, et temaga arveid klaarida. Nende argumentide alusel leiab apellant, et tuleks kergendada talle mõistetud karistust.

2.2 palub apellatsioonis kergendada talle mõistetud karistust. Süüdistatav palub võtta K.A

arvesse tema vanust, tema poolt varasemalt vanglas viibitud aega, samuti on tal poeg. Neil argumentidel palub K.A mõista talle karistus sanktsiooni minimaalses määras.

3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud taotluste juurde, neid toetasid ka

süüdistatavate kaitsjad. Prokurör leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ja apellatsioonides esitatud väiteid ei saa olla otsuse tühistamise aluseks.

4. Esmalt osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohtu järeldus süüdistatavate süü tervikliku

tõendatuse osas rajaneb kõigi olemasolevate tõendite analüüsil ja omavahelisel kõrvutamisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt, nt otsuses nr 3-1-1-33-08 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveering peab olema selline, et kohtuniku

siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegium leiab, et vaidlustatud kohtuotsus vastab sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. Jagades maakohtu arusaama

süüdistatavate süü täieliku tõendatuse osas neile esitatud kuriteoepisoodides, vastab kriminaalkolleegium apellatsioonides esitatud argumentidele järgmiselt.

4 I

5. Kriminaalkolleegiumile jääb arusaamatuks, millisele videosalvestisele viitab N. Hlebnikov enda apellatsioonis, mis peaks viitama tema süütusele toimepandud röövimise katses. Kriminaalasjas on üheselt esitatud tõendite kogum, mille alusel on tehtud N. Hlebnikovi suhtes röövimise episoodis süüdimõistev otsus ning kriminaalkolleegium soostub täiel määral neist tehtavate järeldustega.

5.1 Ei ole põhjust kahelda maakohtu põhimõttelistes järeldustes, kui otsus rajati peamiselt

kannatanu ütlustele. Ka kohtupraktika on olnud seda meelt, kuigivõrd ei ole välistatud isiku süüditunnistamine üksnes kannatanu ütluste kui ainukese tõendi alusel (RKKKo 3-1-1-94-04). Nii nähtub kannatanu ütlustest, et esmalt osales tema röövimise katses kaks isikut, kes võtsid temast kinni ja nõudsid raha. Tunnistaja on seejuures seletanud, et pikemat kasvu meesterahvas laskis ta

lõpuks lahti ja ütles ka lühemat kasvu meesterahvale, et too ta lahti laseks, kuid lühemat kasvu

meesterahvas teda lahti ei lasknud ja jätkas koti tirimist; seejuures nähtub kannatanu ütlustest

üheselt, et aktiivsem ja agressiivsem neist kahest oli lühemat kasvu meesterahvas. Seejuures on tuvastatud, et lühem meesterahvas istus edasiselt punast värvi autosse ning lahkus sündmuskohalt – ning on üheselt tehtud kindlaks, et selleks isikuks oli just N. Hlebnikov. Süüdistatava enda seletused

üksnes juhuslikust vestlusest ning võimalikust riivamisi kokkupuutest kannatanuga ei oma mingit

elulist usutavust, mistõttu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel täiendavalt

peatuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on seega üheselt tuvastatud, et N. Hlebnikov püüdis kannatanult käest ära kiskuda kotti, mis aga ebaõnnestus.

5.2 Ringkonnakohtu arvates ei ole õige kohtumenetluses kõlanud kaitsja arvamus, et selline

käitumine võib vastata üksnes avalikult toime pandud varguse, mitte aga röövimise koosseisule.

Olukorras, kus käekott rebitakse isiku õlalt ära n.ö üllatusefekti kasutades ootamatult (kuid mille käigus siiski tekitatakse teataval määral füüsilist valu), võib see tõepoolest nii olla; sellisel juhul ei

rakenda isik vahetut vägivalda nn vastuseisva tahte murdmise eesmärgil. Kuid olukorras, kus

minnakse vahetult isiku juurde ning nõutakse raha üleandmist, millest keeldumise korral aga hakatakse füüsilist jõudu kasutades ära kiskuma kannatanule kuuluvaid esemeid, see ilmselgelt aga

nii on – siis on rakendatav vägivald valduse murdmise vahendiks ning seega ka röövimise koosseisuliseks tunnuseks. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et N. Hlebnikovi käitumisele on antud ka õige juriidiline hinnang.

II

6. Kuigivõrd ei ole asjakohased ka apellandi argumendid, mis puudutavad tema süüdimõistmist KarS § 118 p 1 järgi.

Maakohus on otsuses viidatud üheselt vastuoludele süüdistatava ütlustes ning teinud sellest järelduse, et N. Hlebnikov annab sündmuse kulgemise ning käigu kohta tegelikkusele mittevastavaid ning ebausaldusväärseid ütlusi (otsuse lk 8). Sündmuse käigu on maakohus tuvastanud järgnevana. Esmalt soovis N. Hlebnikov kannatanult ning

koos temaga koos istunud isikutelt õlut, mille andmisest aga keelduti. See tõi kaasa agressiivse reaktsiooni süüdistatava poolt, mis väljendus nii koheses kui ka hilisemalt akna kaudu karjumises ning sõimamises.

Seejuures ei olegi oluline, millisel eesmärgil läks kannatanu A. T. edasiselt trepikotta, kus

süüdistatav teda noaga lõi. Kõigi eelduste kohaselt oli see siiski suitsu küsimise eesmärgil, mida kinnitab kannatanu ise; kuid isegi kui uskuda süüdistatava väidet, et kannatanu suundus majja just

temaga suhteid selgitama, ei muuda see käesolevas asjas midagi. Nimelt on täielikult tõendamata süüdistatava väide, et kannatanu tungis talle kallale ning ta kasutas nuga enesekaitseks.

5 Kriminaalkolleegium soostub maakohtuga, et kannatanu ründamine N. Hlebnikovi poolt oli sisuliselt

kättemaks eelnevalt küsitud alkoholi andmisest keeldumise eest. Rünne kannatanu suhtes pandi toime tuvastatult trepikojas – jääb arusaamatuks, kuidas sattus süüdistatava kätte nuga olukorras, kus

tal puudus eelnevalt väidetavalt igasugune vägivaldne eesmärk kannatanu A. T.i suhtes. Kui see

oleks veel kuidagi mõistetav konflikti korral, mis leiab aset isiku elukohas, nt köögis, siis noa juhuslik kaasasolek koridoris ja selle kohene kättesaamine vaatamata ootamatule rünnakule on aga

juba enam kui ebausutav. Silmas tuleb pidada sedagi, et süüdistatav ei ole enda versioonides järjekindel – ühest küljest kinnitab N. Hlebnikov, et nuga kasutas ta sihipäraselt enesekaitseks, teisalt aga seda, et noaga võis kannatanu saada haavata juhuslikult „lükkamise-tõukamise käigus“ (kd 1, tlk 118). Ka see näitab, et N. Hlebnikov annab sündmuse kohta ilmselgelt tegelikkusele mittevastavaid seletusi ning põhjendatult on maakohus rajanud süüdismõistva otsuse just kannatanu A. T.i ütlustele, kes kirjeldab süüdistatava ootamatut rünnakut trepikojas noaga.

Seejuures ei näe kriminaalkolleegium eeltoodus ka vastuolu tunnistaja A. S.i ütlustega, millele

apellant viitab. Ka kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et tal õnnestus N. Hlebnikov pikali paisata ning püüdis temalt nuga ära võtta; et sellega võis kaasneda ka löömist, pole põhjust kahelda – kuid selleks hetkeks oli N. Hlebnikov kannatanut juba rünnanud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et ka selles küsimuses on maakohus tulnud õigele järeldusele.

7. N. Hlebnikov on soovinud karistuse vähendamist just seoses taotlusega ta kõnealustes

süütegudes õigeks mõista. Sellega mitte soostudes kaob sisuliselt ära ka taotluse sisuks olev põhistus. Tervikuna leiab kriminaalkolleegium aga sedagi, et maakohtu poolt mõistetud karistus on seaduslik ning põhjendatud ning vastab N. Hlebnikovi teosüüle. Süüdistatav pani toime mitu esimese astme kuritegu, seda nii rahaliste vahendite hankimise kui ka lihtsalt kättemaksu eesmärgil. Eelnevad kriminaalkaristused, mida N. Hlebnikovil on 12, ei ole kuigivõrd mõjutanud teda seaduskuulekale

käitumisele. Puuduvad kergendavad asjaolud, mis oleks jäänud maakohtul karistuse mõistmisel

vaatluse alt välja. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et süüdistatava taotlus karistuse vähendamiseks on alusetu ning tuleb jätta rahuldamata.

III

8. apellatsioon, milles Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb jätta rahuldamata ka K.A taotletakse üksnes mõistetud karistuse vähendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi

sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid

eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel

õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral.

9. Karistus toimepandud röövimise eest, mida apellatsioonis sisuliselt vaidlustatakse, on mõistetud sanktsiooni alampiiri suhtelises läheduses. Mööda ei saa vaadata faktist, et K.A oli

toimepandud röövimise initsiaatoriks ning vägivalla vahetuks rakendajaks. Vaieldamatult omab tähendust ka K.A varasem korduv karistatus, mis näitab üheselt, et senised karistused ei ole omanud oodatud eripreventiivset toimet – K.A on kestvalt jätkanud kuritegude toimepanemist.

6

Ükski apellatsioonis nimetatud täiendavatest argumentidest ei saa samuti olla mõistetud karistuse vähendamise aluseks. Süüdistatava vanus ei ole tal kummatigi takistanud panna toime esimese astme kuritegu, kusjuures vägivalla rakendajaks oli just K.A ise. On tõsi, et K.A on vanglas

viibinud pikki ajaperioode – kuid see ei saa olla aluseks karistuse vähendamiseks käesolevas

kriminaalasjas; sellekohane argument jääb kriminaalkolleegiumile tervikuna arusaamatuks. Pigem

tõstatab see kahtluse süüdistatava väite osas, et tal on tõsimeelne soov naasta seaduskuulekana ühiskonda; seda on süüdistatav lubanud ka eelmiste kohtuotsuste tegemistel, kuid nagu nähtub, ei ole

ta seda lubadust kuigivõrd pidanud. Uute kuritegude kestvat toimepanemist peale karistus(t)e ärakandmist ei ole takistanud ka lapse olemasolu, kellele süüdistatav enda apellatsioonis viitab. Ka see osundus jääb seega enda olemuselt sisutühjaks.

10. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 23. detsembri 2008. a otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Paavo Randma

Julia Katškovskaja

Jüri Paap