2-14-60734/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2017 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-60734

Tsiviilasi

A.K. hagi Enator OÜ vastu saamata jäänud töötasu,

kasutamata puhkuse kompensatsiooni ja töölähetuse

päevaraha väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5299 eurot 16 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Enator OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Enator OÜ (registrikood: 11995486);

esindaja advokaat Janar Kuus

Vastustaja (hageja): A.K. (isikukood: XXX); esindaja Siim

Kuusik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Enator OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tartu Maakohtu 16. septembri 2016 otsus muutmata.

2. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtu menetluskulud Enator OÜ kanda.

2

3. Rahuldada A.K. avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Mõista Enator OÜ-lt A.K. kasuks

välja menetluskulud ringkonnakohtus 300 (kolmsada)

eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.K. (hageja) esitas töövaidluskomisjonile avalduse Enator OÜ (kostja) vastu saamata

jäänud töötasu, kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ning töölähetuse päevaraha

väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas avalduse 7. oktoobri 2014 otsusega

töövaidlusasjas nr 4-1/1308. Kostja esitas 12. novembril 2014 taotluse vaadata

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. detsembril 2012 suulise töölepingu, mille alusel

asus hageja kostja juurde tööle keevitajana. Töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik ja

töötasuks 60 eurot päevas (neto). 27. septembril 2013 ütles hageja töölepingu erakorraliselt üles

põhjusel, et kostja jättis perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest hagejale töötasu

maksmata.

Kuivõrd suulises lepingus kokku lepitud töötasu suurust ei ole võimalik tõendada, tuleb töötasu

osas kohaldada töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg-t 2, mille kohaselt on sellisel juhul töötasu

suuruseks kollektiivlepingus ettenähtud, selle puudumisel sarnase töö eest sarnastel asjaoludel

tavaliselt makstav tasu. Kuna tööd tehti Soome Vabariigis, kuulub kohaldamisele Soomes

kehtiv kollektiivleping, mille kohaselt on töötasu alammäär 12 eurot tunnis. Lähtudes kokku

lepitud töötasu suurusest 60 eurot päevas (neto), palus hageja lugeda oma töötasu suuruseks 9

eurot 89 senti tunnis (bruto).

3. Kostja ei vaielnud vastu, et poolte vahel oli sõlmitud suuline tööleping, mille alusel töötas

hageja kostja kasuks Soomes. Kostja leidis, et tuleb eristada töölähetuse ja lähetatud töötaja

mõistet. Hageja oli TLS § 21 lg 1 mõistes lähetuses viibiv töötaja, mitte lähetatud töötaja

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ mõistes. Lähetatud töötajal on

sihtkohariigis vastuvõtja, kes korraldab seal töötaja tööd, antud juhul selline isik puudus.

Töövaidluskomisjoni otsusega on saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot viivitamata

täitmisele pööratud, seega töötasu nõue saab olla 4984 eurot 58 senti. Hageja saamata jäänud

töötasu nõue sai olla üksnes 1583 eurot 43 senti, milline summa on kirjas 26. septembri 2014

koondpalgateatises ning millelt on makstud maksud (TVK tl 30–31). 2684 eurot 40 senti

töölähetuse päevaraha nõudena oli individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6

lg 1 kohaselt töövaidluskomisjonile esitamise ajaks vähemalt osaliselt aegunud. Samuti oli

3

aegunud kasutamata jäänud põhipuhkuse hüvitise nõue 628 eurot 56 senti, kuna TLS § 5 lg 1

p 5 kohaselt ei ole ei päevaraha ega puhkusehüvitis käsitletavad töötasuna.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 16. septembri 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud töötasu 4670 eurot

60 senti, perioodi 4. detsember 2012 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud puhkuse hüvitise 628

eurot 56 senti, jättis rahuldamata hageja nõude kostjalt töölähetuse päevaraha summas 2684

eurot 40 senti väljamõistmiseks ning menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidlust ei ole, et hageja tegi Soome Vabariigis kostja heaks tööd 4. detsembril 2012 sõlmitud

suulise töölepingu alusel, mis on 27. septembril 2013 hageja poolt erakorraliselt üles öeldud.

Kostja on nii töövaidluskomisjoni istungil kui ka hagimenetluses tunnistanud võlgnevust hageja

ees. Pooltel on vaidlus perioodi 1. jaanuar 2013 – 30. aprill 2013 eest saamata jäänud tasude ja

hüvitiste suuruse üle.

Töölepingule kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni

2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) järgi. Et antud juhul tegi hageja töölepingu alusel

tööd Soome Vabariigis, reguleerib sõlmitud suulist töölepingut määruse art 8 lg 2 järgi Soome

õigus.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, milline oli hageja ning kostja vaheline töötasu kokkulepe.

Kostja esitatud koondpalgateatis (TVK tl 30) ega e-maksuameti väljavõte (tl 54) ei tõenda, et

kostja oleks hagejaga miinimummääras kuupalgas kokku leppinud või selles ulatuses hagejale

väljamakseid teinud. Maakohus nõustus töövaidluskomisjoniga, et ka tunnistajate ütlustega ei

saa töötasu maksmist tõendada.

Soome Vabariigis kehtiva töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) teise peatüki § 7 järgi peab

tööandja järgima töölepingu sõlmimisel vähemalt üleriigilises, vastavas valdkonnas kehtivas

kollektiivlepingus (üldkohalduvas kollektiivlepingus) sätestatud tingimusi. Sama paragrahv

sätestab, et tingimus, mis on vastuolus üldkohalduva kollektiivlepinguga, on tühine ning selle

asemel tuleb järgida kollektiivlepingut. Üldkohalduvad kollektiivlepingud on Soome

Vabariigis siduvad kõigile konkreetse valdkonna tööandjatele sõltumata sellest, kas tööandja

kuulub tööandjate liitu ja töötajad kuuluvad ametiühingusse (Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 14).

Kostja

kodulehe

andmetel

tegeleb

kostja

tõsteväravate

paigalduse

ja

müügiga

(http://www.enator-doors.eu/). Seega on tõenäoline, et hageja tegeles kostja ettevõttes uste

paigaldamisega nagu kostja on väitnud, mistõttu kuulub kohaldamisele üldehituse valdkonna

kollektiivleping (Rakennusalan työehtosopimus).

Kollektiivlepingu järgi oli algaja töötaja (I kategooria) tunnitasu kuni 1. aprillini 2013 9 eurot

49 senti tunnis (bruto) ja alates 1. aprillist 2013 9 eurot 67 senti tunnis (bruto). Kuna hageja

pole välja toonud, millisesse kategooriasse ta kuulub, ja pole teada, milliseid kogemusi ta

ehitusvaldkonnas omab, leidis maakohus, et sobiv on rakendada algaja töötaja töötasu

alammäära. Seega olenemata hageja ja kostja vahelisest kokkuleppest pidanuks hageja töötasu

Soome õiguse kohaselt 2013. a jaanuarist märtsini olema vähemalt 9 eurot 49 senti tunnis

(bruto) ja aprillis 9 eurot 67 senti tunnis (bruto).

Maakohus leidis, et hageja töötasuna on 9,49–9,67 eurot tunnis (bruto) põhjendatud ka siis, kui

konkreetne ehitusala kollektiivleping ei peaks antud töösuhtele kohalduma. Soome töölepingu

seaduse 2. ptk § 10 kohaselt makstakse töötajale juhul, kui ükski kollektiivleping töösuhet ei

reguleeri ja tööandja ning töötaja ei ole töötasus kokku leppinud, tehtud töö eest tavalist ja

4

mõistlikku tasu. Kuivõrd Soome Vabariigi seadustes ei ole töötasu alammäära sätestatud, saab

tavalise ja mõistliku töötasu suuruse määramisel maakohtu arvates lähtuda just sarnast

valdkonda reguleerivates kollektiivlepingutes kokku lepitud määradest.

Võttes arvesse Soome riigipühasid, sai hageja tööaeg 2013. a jaanuarikuus olla 22, veebruaris

20, märtsis 20 ja aprillis 21 tööpäeva. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal kohustus hagejale töötasu

maksta kokku 6331 eurot 60 senti (bruto). Saamata jäänud töötasu nõudest 1661 eurot on hageja

taotlusel töövaidluskomisjoni otsuse alusel viivitamatule täitmisele pööratud. Nimetatud

summa on kohtutäitur Oksana Kutšmei kontole tasutud (tl 52–53). Seega kuulub saamata

jäänud töötasuna kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 4670 eurot 60 senti (6331,60–1661).

Maakohus leidis, et hageja ei olnud lähetatud töötaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi

96/71/EÜ mõistes. Hageja olukorda ei reguleeri ükski Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

direktiivi 96/71/EÜ art 1 p 3 alapunktidest, st ühegi tõendiga ei ole tõendatud, et hageja oleks

saadetud kostja Soomes asuva kliendiga sõlmitud kokkulepet täitma, Soomes asuvasse kostja

tütarühingusse tööle või Soomes asuvasse tööjõudu rentiva ettevõtja juurde. Hageja tegi tööd

töölepingus kokku lepitud kohas ega viibinud töölähetuses. Seega tuleb hageja nõude

välislähetuse päevarahade 2684 euro 40 sendi maksmiseks jätta rahuldamata.

Maakohtu hinnangul kuulub ka puhkusehüvitise arvestamisel kohaldamisele kollektiivleping,

mille puhkust puudutava kokkuleppe § 5 kohaselt on puhkusehüvitise määr 18,5% töötamise

ajal makstud palgast ja töösuhte lõppemisel makstakse väljateenitud puhkusehüvitis koos

palgaga välja. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja juurde tööle asunud 4. detsembril 2012

ja pole kogu töötatud aja jooksul, st kuni 30. aprillini 2012 puhkust kasutanud. Kostja ei ole

seda asjaolu vaidlustanud. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 439 ei või

kohus ületada otsuses nõude piire. Seega kuigi hagejale väljamaksmisele kuuluva palga alusel

oleks puhkusehüvitise suurus vähemalt 1171 eurot 34 senti (arvestamata 2012. a detsembrikuu

palka, mille kohta ei ole kohtule andmeid esitatud), mõistis maakohus kasutamata jäänud

puhkuse hüvitise välja hageja poolt taotletud suuruses.

Maakohus leidis, et hageja nõue puhkusehüvitise saamiseks ei olnud nõude esitamise ajaks

aegunud. Kuivõrd poolte vahel sõlmitud töölepingule kohaldub Soome Vabariigi õigus, tuleb

ka puhkusehüvitise nõudele kohaldada Soome Vabariigi aastapuhkuse seadust (Vuosilomalaki),

mille § 34 kohaselt peavad seadusest tulenevad nõuded olema esitatud hiljemalt kahe aasta

jooksul töösuhte lõppemisest arvates. Faktiliselt on poolte töösuhe lõppenud 30. aprillil 2013,

hageja on töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse esitanud 27. septembril 2013 ja

töövaidluskomisjoni pöördunud 22. juulil 2014, seega tähtaegselt.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 4670

eurot 60 senti ning saamata jäänud puhkuse hüvitise 628 eurot 56 senti ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TLS § 21 lõike 1,

mis sätestab, et tööandja võib lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga

ettenähtud töö tegemise kohta. Üksnes asjaolu, et hageja tegi Soome Vabariigis kostja heaks

tööd, ei saa olla TLS § 21 lg 1 kohaldamata jätmise aluseks. Hageja pole ka tuginenud sellele,

et tema töökohaks olekski jäänud Soome Vabariik. Kui kostja sõlmis hagejaga Eesti Vabariigis

töölepingu, siis ei saa ajutist töökohustuste täitmist Soome Vabariigis käsitleda sellise

asjaoluna, mis tooks kaasa Soome Vabariigis kehtiva töötasu määra rakendamise hageja suhtes.

Tegemist ei olnud sellise asjaoluga, mis oleks andnud aluse väita, et Rooma I määruse art 8

5

tulenevalt on hageja harilikuks töötegemise kohaks Soome Vabariik. Maakohus on jätnud

tähelepanuta Rooma I määruse art 8 lg-t 3, mis ütleb selgesõnaliselt, et juhul kui kohaldatavat

õigust ei saa kindlaks määrata lg 2 kohaselt, on leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus asub

töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. Hageja on ise nõustunud, et tema puhul oli tegemist

TLS § 21 lg 1 sätestatud lähetuses viibiva töötajaga, sest vastasel korral ei oleks ta esitanud

kohtule päevarahade väljamõistmise nõuet.

Hagejat ei saa käsitleda ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996 direktiivi

96/71/EÜ "Töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega" mõistes lähetatud

töötajana. Hageja puhul oli tegemist töötajaga, kellega sõlmiti Eesti Vabariigis tööleping ja siit

saadeti ta tööülesandeid täitma Soome Vabariiki. Seega ei kehtinud kostjal hageja osas

kohustust maksta töötasu vastavalt Soome Vabariigis kehtivatele määradele. Direktiivi alusel

käsitletavast mõistest „lähetatud töötaja“ tuleb eristada TLS § 21 lg 1 sätestatud „töölähetuses

viibiva töötaja“ mõistet.

Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata ITVS § 6 lõike 3, mille kohaselt tuleb põhipuhkuse

hüvitisele kohaldada neljakuulist aegumistähtaega. Põhipuhkuse hüvitis ei ole TLS § 5 lg 1 p 5

alusel käsitletav töötasuna (palgana) ja seetõttu ei laiene sellele kolme aastane aegumistähtaeg.

Hageja on käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Lepingut sõlmides ei esitanud hageja ühtegi

pretensiooni, et ta pole nõus Eesti Vabariigis kehtiva miinimumtasuga ja päevarahadega.

Töölepingu sõlmimisel ei öelnud hageja ühtegi sõna selle kohta, et ta soovib saada palka Soome

Vabariigis kehtivas määras. Sel juhul ei oleks kostja hagejaga töölepingut üldse sõlminud.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud koondpalgateatist ja e-maksuameti väljavõtet ja tunnistajate

ütlusi, mis tõendavad pooltevahelist kokkulepet, mille kohaselt tasub kostja hagejale töötasu

Eesti Vabariigis kehtestatud miinimummääras. Kuna kohtutäituri vahendusel on hageja kostjalt

kätte saanud koheselt täitmisele pööratud summa 1661 eurot, siis on hageja kostjalt

kokkulepitud miinimummääras töötasu kätte saanud.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuse kohaselt ei lähetanud kostja hagejat tööülesannete täitmiseks Soome Vabariiki TLS

§ 21 lg 1 mõttes, sest töö tegemise kohaks lepiti suulise töölepingu sõlmimisel kokku Soome

Vabariik. Kostja heaks töötamine ei too automaatselt kaasa TLS § 21 lg 1 kohaldumist. TLS

§ 21 lg 1 saab kohaldada üksnes siis, kui kostja oleks lähetanud hageja väljaspoole töölepinguga

ettenähtud töö tegemise kohta. Kuna töö tegemise kohaks oli töölepingu sõlmimisel kokku

lepitud Soome Vabariik, siis TLS § 21 lg 1 kohaldada ei saa.

Töölepingule kohalduv õigus tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni

2008 määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) art 8 järgi. Kuna hageja ja kostja ei leppinud

suulises töölepingus kokku töölepingule kohalduvas õiguses, siis tuleb rakendada art 8 lg 2.

Kuna hageja tegi töölepingu alusel tööd Soome Vabariigis, siis reguleerib sõlmitud töölepingut

Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi Soome õigus.

Kuna töölepingut reguleerib Soome õigus, siis viited Eesti õigusele puhkusehüvitise nõude

aegumise osas ei ole asjakohased.

Kuna kostja ei sõlminud kirjalikku töölepingut, siis on tõendamata kostja väide, et töölepingus

lepiti töötasuks kokku Eesti Vabariigis kehtiv miinimumtasu. Hageja ja kostja leppisid kokku

töötasuks 60 eurot päevas (neto).

Hageja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja esitas oma nõuded kostja vastu

pärast töösuhte lõppemist, kuna kostja ei olnud hagejale töötasu maksnud. Nõuete esitamine oli

kooskõlas kehtiva Eesti seadusandlusega. Tõele ei vasta kostja väide, et töölepingu sõlmimisel

käitus hageja vastuoluliselt. Kuna töölepingu sõlmimisel oli teada, et töötaja töökohaks on

6

Soome Vabariik, siis ei oleks loogiline, et töötaja töötasuks oleks kokku lepitud Eesti Vabariigis

kehtiv töötasu alammäär (miinimumtasu).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks.

8. Poolte peamine vaidlus seisneb selles, millises töötasus on pooled kokku leppinud.

Kuivõrd pooltel ei ole kirjalikult sõlmitud töölepingut, millest saaks töötasu suurust tuletada,

tuleb olukorras, kus töö tegemise asukohaks oli Soome Vabariik, kohtul asjas kontrollida,

millise riigi õigus kohaldub poolte vahel sõlmitud töölepingule, sh kokkulepitud töötasule.

Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuse väitega, et Soome Vabariik oli hageja ajutiseks

töökohaks. Kostja ei ole nimetatule maakohtus ka tuginenud. Vastav kostja väide on

tõendamata. Kostja on nii töövaidluskomisjoni istungil (TVK tl33), kui ka maakohtus

kinnitanud, et hageja töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik. Kostja kinnitab oma

12. novembri 2014 taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluse

korras läbivaatamiseks p-s 2.1. selgesõnaliselt, et hageja ja kostja vahel on alates 4. detsembrist

2012 (taotluses on ekslikult märgitud 2014) sõlmitud tööleping, mille kohaselt oli hageja töö

tegemise kohaks Soome Vabariik (tl 1).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti kohalduva õiguse kindlakstegemisel

tuginenud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008 määrusele 593/2008 (Rooma I

määrus), mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates

17. detsembrist 2009 (määruse art 1 ja 28). Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I

määruses kindlaks art 8, mille lg 2 kohaselt tuleb praeguses asjas kohaldada Soome õigust (s.o

selle riigi õigust, kus töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd) (Riigikohtu 4. märtsi 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 14; 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p-

d 12–13). Asjaolu, et kostja asukoht on Eesti ning tööleping oli sõlmitud Eestis ei anna Eesti

õiguse kohaldamiseks alust. Pooled ei ole menetluses väitnud, et hageja oleks kasvõi osaliselt

tööd teinud ka Eesti Vabariigi territooriumil. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja töö

tegemise koht tuvastatav Rooma I määruse art 8 lg 2 järgi , mistõttu kostja viidatud art 8 lg 3 ei

kohaldu.

Töölepingule kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art 8. Selle artikli esimese

punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on

art 3 kohaselt valinud. Art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab

nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei

või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest

ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku

puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Kui pooled ei ole töölepingu suhtes kohaldatavat õigust

valinud, on leping art 8 lg 2 järgi reguleeritud selle riigi õigusega, kus või - kui töö tegemise

riiki ei ole võimalik kindlaks teha - kust kohast töötaja teeb harilikult oma lepingujärgset tööd.

Praeguses asjas ei ole vaidlust, et pooled ei ole suulise töölepingu sõlmimisel kohaldatavas

õiguses kokku leppinud ehk seda valinud. Samas ka juhul, kui pooled oleksid töölepingutes

valinud kohalduvaks õiguseks Eesti Vabariigi õiguse, st kostja soovitud õiguse, ei võiks see

siiski põhjustada hageja ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa

kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel Rooma I

määruse art 8 lg 1 teise lause alusel. Järelikult tuleks juhul, kui pooled oleksid leppinud kokku,

7

et töölepingutele kohaldub Eesti Vabariigi õigus, lähtuda sätetest, mis tagavad töötajale

suurema kaitse.

9. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud, et Soome Vabariigi üldehituse valdkonna

kollektiivlepinguga oli algaja töötaja tunnitasu määr kuni 1. aprillini 2013 9 eurot 49 senti

(bruto) ning alates 1. aprillist 2013 9 eurot 67 senti (bruto). Kostja väitel leppisid pooled kokku

töötasu miinimummääras Eesti seaduste järgi.

Kuna Soome Vabariigi õigusega oli hagejale tagatud kõrgem töötasu alammäär, kui oli ette

nähtud Eesti Vabariigi õigusega, siis tekkis kostjal REÕS § 35 lg 1 ja 2 p 1 järgi kohustus

maksta hagejale töötasu Soome Vabariigis kehtinud üldkohalduvas kollektiivlepingus

sätestatud määras. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtade ja põhjendustega töötasu

määra suhtes.

10. Töölähetuse mõiste määratlemiseks ei ole oluline mitte töötaja elukoht ja töö tegemine

väljaspool elukohta ega ka tööandja asukoht, vaid töölepingus kokku lepitud töö tegemise koht

ja töö tegemine muus kohas (Riigikohtu 5. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-13, p 14).

Maakohus tuvastas ning ringkonnakohus nõustub sellega, et töö tegemise kohana lepiti kokku

Soome Vabariik. Seega ei olnud hageja lähetatud töötaja ei TLS § 21 lg 1 tähenduses ega ka

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16. detsembri 1996 direktiivi 96/71/EÜ "Töötajate lähetamise

kohta seoses teenuste osutamisega" art 2 lg 1 alusel, sest teda ei olnud lähetatud töötama

väljaspoole töölepinguga ettenähtud töö tegemise kohta. Ringkonnakohus ei nõustu kostja

apellatsioonkaebuse väitega, et TLS § 21 lg-s 1 ja direktiivi 96/71/EÜ art 8 lg-s 1 kasutatud

mõisted on sisult erinevad.

Eespoolöeldust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et kuivõrd hageja ei olnud ei lähetatud

töötaja ega töölähetuses olev töötaja, siis jättis maakohus põhjendatult hageja päevaraha nõude

rahuldamata.

11. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti puhkusehüvitise väljamõistmisel

Soome Vabariigi seadusandlust.

Eespool on tuvastatud, et pooltevahelise töösuhtele kohaldub Soome Vabariigi õigus. Seega on

kostja viited Eestis kehtivatele tähtaegadele nõuete aegumise osas tulenevalt ITVS-st

asjakohatud ega kuulu praeguses asjas kohaldamisele. Kostja ei ole hageja puhkusehüvitise

suurusele sisulisi vastuväiteid esitanud.

12. Asjakohatu on kostja etteheide maakohtule tõendite vale hindamise kohta.

Maakohus leidis õigesti, et ei koondpalgateatis, ei e-maksuameti väljavõte ega tunnistaja

ütlused ei tõenda, et pooled oleksid kokku leppinud Eestis kehtiva miinimumtöötasu suuruses.

Ringkonnakohus rõhutas eespool, et isegi kui pooled oleksid miinimumtöötasus kokku

leppinud, ei oleks nimetatud kokkulepe kehtiv, kuivõrd kokkulepe ei võiks põhjustada hageja

ilmajäämist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale

kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumisel REÕS § 35 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel.

13. Hageja ei ole töölepingut sõlmides käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

Kuivõrd kostja ei ole tõendanud Eestis kehtiva miinimumtöötasu kokkuleppe sõlmimist ning

seadusest tulenevalt tuli kostjal tasuda hagejale töötasu Soome kollektiivlepingu järgi, siis ei

oma tähtsust kostja väited hageja poolt töölepingu sõlmimisel töötasu suurusele vastuväidete

esitamata jätmise kohta.

14. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Seoses

8

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on lepingulise esindaja tasu 300 eurot (ilma

käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades on

kostja esindaja ajakulu 2 tunni ulatuses apellatsiooniastmes vajalik ja põhjendatud ning tasu

kuulub kostjalt väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke