3-15-2658/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.01.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2658

Haldusasi

VK kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest

hüvitise väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – VK (ik XXXXXXXXXXX)

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika

Raiendik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus,

VK

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada VK apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658

resolutsiooni punkti 2 ning mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis 500 (viissada) eurot.

4. Muuta Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658

resolutsiooni punkti 4 ning mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja riigilõiv 6 (kuus)

eurot. Osas, milles VK oli riigilõivu tasumisest vabastatud (86 eurot ja 35 senti), jätta

riigilõiv riigi kanda.

5. Halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja 4 kehtivad järgmises sõnastuses:

„2. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitis 500 (viissada) eurot.“

„4. Mõista Tallinna Vanglalt VK kasuks välja menetluskulu 6 (kuus) eurot. Osas, milles

VK oli riigilõivu tasumisest vabastatud (86 eurot ja 35 senti), jätta riigilõiv riigi kanda.“

6. Tühistada Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsuse haldusasjas nr 3-15-2658

resolutsiooni punkt 5.

7. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

8. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3-15-2658

2(10)

9. Jätta riigilõiv (136 eurot ja 29 senti) VK apellatsioonkaebuselt riigi kanda. Muus osas

jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.03.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VK esitas 17.07.2015 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega vahemikus 01.03.2013–13.01.2014. VK

tõi taotluses välja ebapiisava isikliku ruumi (põrandapind vähem kui 4 m2 inimese kohta),

kambris 404 tualeti kasutamisel privaatsuse ja värske õhu puudumise.

2. Tallinna Vangla jättis 17.09.2015 otsusega nr 5-37/15/208-2 VK taotluse rahuldamata.

Otsuses märgiti, et taotleja on kogu Tallinna Vanglas viibitud aja (01.03.2013–13.01.2014)

viibinud seal vahistatuna lukustatud kambris. VK-le oli tagatud põrandapinda vähemalt 2,68

m2 ning 190 päeval rohkem kui 3 m2. Väär on seisukoht, et põrandapinnast tuleb maha arvata

tualeti ja mööbli alla jääv pind. Kambris asuv WC võimaldab rohkem privaatsust. Kaebajale oli

tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik ning rahuldavad olmetingimused. Kambris

nr 404 oli tualetinurk eraldatud kardinaga. Kamber nr 402 on endine meditsiiniosakonna ruum,

kus asus ka kraanikauss ja istepotiga WC; ruumis tervikuna oli loomulik ja sundventilatsioon

ning tualetinurgas sundventilatsioon. Vangla tegevuses puudus õigusvastasus nii kambripinna

kui ka kinnipidamistingimuste osas tervikuna. Taotleja ei ole pöördunud vangla poole

kaebustega ebasobivate kinnipidamistingimuste üle enne teadasaamist Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) lahendist kohtuasjas Tunis vs Eesti.

3. VK esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista

hüvitis ajavahemikus 01.03.2013–13.01.2014 inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav

kambripind koosmõjus muude tingimustega) kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest

15 eurot päevas.

1)

Kaebaja pidi viibima ebapiisava põrandapinnaga kambrites. Vastustaja jättis kambri

pindalast ebaõigesti välja arvamata kambris paikneva tualeti ja mööbli alla jääva ala pindala.

EIK seisukohtade järgi on mitme kinnipeetavaga kambrites soovituslik pind 4 m2 ühe

3-15-2658

3(10)

kinnipeetava kohta, kuid alla 3 m2 põrandapinna puhul tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd

tõsiseks, et tegemist on ilma muid tingimusi arvestamata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

konventsiooni (EIÕK) rikkumisega.

2)

Kinnipidamistingimusi halvendab sooja vee puudumine, ebapiisav valgustus ja

ventilatsioon, raadiost kostev müra ning kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumine.

Sooja vee puudumine on iseäranis probleemne just naiskinnipeetavate puhul, kes vajavad

võrreldes meestega täiendavaid võimalusi hügieeni hoidmiseks nt menstruatsiooni ajal.

Kambris nr 404 ei olnud WC piirdega eraldatud ning asus kambri keskel.

3)

Vangla tegevusega kahjustati ka kaebaja tervist. Ebapiisava valgustuse tõttu halvenes

kaebaja nägemine. Kaebaja pole enam võimeline lugema ega kirjutama ilma prillideta.

4)

Kambris oli tiheda metallvõrega kaetud aken, kust ei tulnud piisavalt värsket õhku.

Ühetunnine jalutuskäik betoonseintega jalutusboksis ei heastanud pidevat õhupuuduse talumist.

Ebapiisava ventilatsiooni tõttu esines kaebajal tihti peavalusid.

5)

Poole aasta jooksul vahemikus 01.03.2013–02.09.2013 puudus kaebajal võimalus

kirjavahetuseks, helistamiseks ja kokkusaamiseks lähedastega. Muu hulgas ei saanud kaebaja

teavet oma ema elu ja tervise kohta. Paki saamist ei saa võrdsustada suhtlemisega.

4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles

on kohtueelne menetlus läbimata, ning muus osas rahuldamata.

1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning sellest sõltusid ka tema

kinnipidamistingimused. Kaebaja regulaarne liikumisvõimalus väljaspool kambrit piirdus

igapäevase ühe tunni pikkuse jalutuskäiguga värskes õhus.

2) Kaebajat hoiti nõuetele vastavates tingimustes. Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata

mööbli ega tualeti alla jäävat pinda. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis

võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks oli kambrites sundventilatsioon. Kinnise

osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud metallplaadid, kuid need ei takista

õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku valgustatuse. Kunstliku valguse

tagasid kambrite laelambid ning ukse kohal öölamp, lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla

vahendusel võimalik soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri

kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist

eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele

graafiku alusel duši kasutamist ühel korral nädalas. Kambris oli muu hulgas lubatud ka seep

ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses määras pesta

ka kambris, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid külma

veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma

voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22.00–06.00 oli vanglas öörahu,

mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata. Vangla tagas toitlustamise kolm korda

päevas.

3) Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Tallinna Vanglas viibimise ajal toimus kaebajal mitmeid kokkusaamisi ametnike ning

pereliikmetega. Loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid

meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste

võimaldati sooritada reeglina kaks korda kuus.

4) Kaebaja ei esitanud vaidlusalusel perioodil vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks,

et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused talle kaebuses kirjeldatud kannatusi

põhjustaks. Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

3-15-2658

4(10)

vaidlustamiseks, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist.

5. Tallinna Halduskohus tegi 21.03.2016 otsuse, millega jättis kaebuse läbi vaatamata osas,

milles taotletakse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist kehakultuuriga tegelemise

mittevõimaldamise ja raadiost kostva müra tõttu ning tervise kahjustamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist (p 1); rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja hüvitise 242 eurot (p 2); jättis ülejäänud osas kaebuse rahuldamata (p 3);

mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 2,86 eurot (p 4); tagastas kaebuse läbi

vaatamata jäävas osas riigilõivu 5,72 eurot (p 5) ning jättis muus osas menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda (p 6).

1)

Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses taotlenud kahju hüvitamist seoses kehakultuuriga

tegelemise võimaluse puudumise, raadiost tuleva müra ega tervisekahju tekitamisega, mistõttu

selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kaebaja väited ebapiisava valgustuse,

ventilatsiooni, sooja vee puudumise ja kambri temperatuuri kohta seonduvad otseselt

kinnipidamistingimustega ega kujuta endast kahju hüvitamise nõude iseseisvat alust.

2)

Kinnipeeturegistri andmetel viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 319 päeva vahistatu

režiimil. Sellest viibis kaebaja tingimustes, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2

(arvestades kambri pinna sisse tualeti ja mööbli alla jääva pinna), ajavahemikel 18.03.–

22.04.2013, 25.04.–06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013 ehk kokku

129 päeval. Sel ajal oli põrandapinda inimese kohta 2,68–2,87 m2. Pikemalt viibis kaebaja

kambrites, kus talle oli tagatud põrandapinda vähem kui 3 m2, perioodidel 18.03.–22.04.2013

(36 päeva), 25.04.–06.06.2013 (43 päeva) ja 01.07.–11.08.2013 (42 päeva) ehk kokku 121

päeva. Ülejäänud 190 päeva jooksul oli kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda.

3)

Puuduliku valgustuse ja ventilatsiooni korral on kohane õiguskaitsevahend viivitamatu

pöördumine vanglaametnike poole. Vastustaja kinnitusel pole kaebaja kunagi seoses

väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega vangla poole pöördunud. Kohtul pole

põhjust kahelda vastustaja väidetes toimiva ventilatsiooni ja piisava valgustuse tagamise kohta.

Asjaolu, et kaebaja nendes küsimustes enne kahju hüvitamise taotluse esitamist vangla poole ei

pöördunud, viitab, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne. Kaebaja kasutas juba

vanglasse saabumisel prille tugevusega +3 ning seega ei saa olla seost vangla valgustusel ja

kaebaja nägemise halvenemisel.

4)

Kaebaja pole väitnud, et talle ei tagatud pesemisvõimalust vähemalt kord nädalas, nagu

näeb ette vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2. Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei

halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses ulatuses kinnipidamistingimuste kui

terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on asjas nr 3-4-1-50-14 leidnud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene

kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši

kasutada. Kaebaja väide naiskinnipeetavate täiendava pesemisvajaduse kohta võrreldes

meeskinnipeetavatega on põhjendatud, kuid mõjutab hinnangut kinnipidamistingimustele

tervikuna siiski vaid vähesel määral.

5)

Kaebaja väitel ei olnud kambris nr 404 tagatud privaatsus tualetis käimisel. Kaebaja viibis

nimetatud kambris vahemikus 02.09.2013–02.01.2014. Kogu selle aja jooksul oli kambris

põrandapinda ühe isiku kohta 4,15–8,3 m2 ning kambris viibis üheaegselt kaks kuni neli isikut

(valdavalt neli). Vastustaja möönis, et tualett ei olnud selles kambris eraldatud uksega, kuid

privaatsus tagati tualetiosa kardinaga eraldades. EIK on oma praktikas tuvastanud EIÕK art 3

rikkumisi kohtuasjades, kus tualeti privaatse kasutamise võimatusele lisandusid ka muud

alandavad või ebainimlikud tingimused. Asjas Szafrański vs Poola (nr 17249/12) leidis EIK, et

kuna tualeti kasutamise privaatsuse puudumine (tualett oli muust kambrist eraldatud vaid

õhukese vaheseinaga) oli ainus etteheide, ei ole tegemist art 3 rikkumisega. Samas tuvastas EIK

3-15-2658

5(10)

selles asjas art 8 rikkumise. Arvestades kaebajale kambris nr 404 tagatud isikliku ruumi ulatust,

kambris viibinud isikute väiksemat hulka ning vastustaja püüdlust lahendada privaatsuse

puudumise probleem kardinaga, ei olnud kinnipidamistingimused kambris nr 404 kogumis

sellised, mis küündiks inimväärikust alandava kohtlemiseni.

6)

Kohus arvestab kahju suuruse hindamisel, et kaebajale oli alati tagatud siseriikliku

õigusega ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

olukorda oleks alla 3 m2 tingimustes viibimisel oluliselt halvendanud muud ebakohased

olmetingimused kambris. Kaebaja piiratud võimalus viibida väljaspool kambrit ja suhelda oli

tingitud tema vahistatu staatusest ning tegemist on kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega

paratamatult kaasneva ebameeldivusega. Kaebaja sai perioodil 12.03.–25.07.2013 lähedastelt

vaid pakke, kuid sellele järgnenud kaebusega hõlmatud perioodil viibis kaebaja 13 lühiajalisel

kokkusaamisel emaga. Puudub vaidlus, et kaebajale oli tagatud vastavalt VangS § 93 lg-le 5

iga päev võimalus ühe tunni jooksul värskes õhus jalutada.

7)

Arvestades ruuminappuse tingimustes viibimise kestust ning selle osakaalu

kinnipidamisajast tervikuna, olmetingimusi kogumis ning piiratud liikumisvõimalust

mõnevõrra tasandavaid suhtlemis- ja tegevusvõimalusi, esines inimväärikust alandav

kohtlemine kokku 121 päeva jooksul.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus

tühistada osas, milles kaebus rahuldati ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult

rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1)

Kohus on põhjendamatult käsitlenud kahjunõuet mõjutavaid asjaolusid, mille osas oli

kaebajal kohtueelne menetlus läbimata. Muus osas peale ebapiisava põrandapinna ja kambris

nr 404 WC privaatse kasutamise võimaluse puudumise, s.o ebapiisava valgustuse ja

ventilatsiooni, sooja vee puudumise ning kambri temperatuuri osas oleks halduskohus pidanud

jätma kaebuse läbi vaatamata.

2)

Olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks,

puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kaebaja ei vaidlustanud

Tallinna Vanglas viibimise ajal kordagi kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega, vaid

lasi kahjul üha suureneda. See, kas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud

kaebaja positiivse tulemuseni, ei ole siinkohal oluline. Tartu Ringkonnakohus pidas 17.12.2015

otsuses haldusasjas nr 3-14-196 võimalikuks, et kui kinnipeetav oleks juba enne vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 muudatuse jõustumist 01.01.2014 kaevanud ebapiisava

põrandapinna üle, oleks vanglad kinnipeetava jaoks positiivse kohtuotsuse korral asunud seda

mõistliku aja jooksul täitma.

3)

Kohus mõistis kaebajale põhjendamatult välja hüvitise. Kaebajale tagatud põrandapind

jäi alla 3 m2 vaid kuni 0,32 m2 võrra. Kaebaja heaolu poleks saanud olla 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral märkimisväärselt suurem. Perioodid, mil põrandapinda oli alla

3 m2 kinnipeetava kohta, vaheldusid perioodidega, mil põrandapinda oli üle 3 m2. Seega ei saa

kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olla märkimisväärne ning rahalise hüvitise

väljamõistmine pole õigustatud.

7. VK vaidleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

1)

Vastustaja väide, et kaebaja ei pöördunud vähest põrandapinda puudutavate kaebustega

vangla poole, on väär. Kaebaja pöördus kontaktisiku ja korrapidajate poole. Pole kaebaja süü,

3-15-2658

6(10)

et kontaktisik ei esitanud juhtkonnale selle kohta ettekannet. Kaebaja vahistamisest alates ei ole

kinnipidamistingimuste osas Tallinna Vanglas midagi muutunud.

2)

Kambri nr 414 tegelikud mõõtmed ei saa vastata nendele mõõtmetele, mis vastustaja on

kohtule esitanud. Kambripinna arvestamisel tuleb maha arvata mööbli ja tualeti alla jääv pind.

8. VK palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus jäeti

osaliselt rahuldamata, ning teha uus otsus, millega mõista tema kasuks välja kahjuhüvitis 15

eurot iga ööpäeva eest vahemikus 01.03.2013–13.01.2014.

1)

Kaebaja ei ole nõus halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurusega. Õiglane hüvitis

mittevaralise kahju tekitamise eest oleks 15 eurot ööpäeva eest ehk kokku 4785 eurot.

2)

Halduskohus on oma otsuse p-s 1.2 ekslikult märkinud, et kambri nr 404 tualett ei olnud

avatud ning selle ees oli kardin, samuti, et kamber nr 402 oli varasemalt meditsiinituba.

Kambris nr 404 oli eraldamata tualett ja kõnealused kardinad tegid kambri kinnipeetavad ise

voodilinast. Seejuures tõmbasid korrapidajad pidevalt neid kardinaid alla. Kambrid nr 402 ja

404 ei ole kunagi olnud meditsiinitoad, vaid tegemist on endiste duširuumidega. Mõlema

kambri põrand ja seinad on kaetud kahhelkividega. Põrandates on augud endistest vee

äravooluavadest, mis on ühendatud kambrite nr 402 ja 404 vastas asuvate duširuumide

äravooluavadega, kuid ei toimi. Seetõttu tuli nendest avadest pidevalt roiskunud vee lõhna.

Ventilatsioonisüsteem oli niivõrd vana ja ummistunud, et ei toiminud enam. Kitsas õhuaken ei

leevendanud olukorda. Pärast tualeti kasutamist oli kambris pikemat aega ebameeldiv lõhn.

3)

Kaebaja ei ole nõus sellega, kuidas Tallinna Vangla hindab põrandapinna suurust ühe

inimese kohta. Kui kaebaja viibis kambrites nr 412 ja 414, olid need kuuekohalised. Kamber nr

414 on ainus kamber nn keeldudega kinnipeetavatele ning selles olid kohad pidevalt täis.

Arvestades, et kambris on kolm nari, põranda külge kinnitatud laud kuuele inimesele koos kahe

pingiga, kuus metallkappi, kraanikauss, ühisnagi ja tualett, oli seal vaba pinda kõigest 3 m2

kuue inimese kohta.

9. Tallinna Vangla vaidleb VK apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

1)

Lähtudes põrandapinna andmetest isiku kohta WC-ga, oli kaebajale vähem kui 3 m2

põrandapinda tagatud 129 päeval, mil põrandapinda oli 2,68 m2 (55 päeval) või 2,87 m2 (74

päeval). Seega erines kaebajale tagatud põrandapind 3 m2 suurusest põrandapinnast vaid 0,13–

0,32 m2 võrra. Kohtule esitatud kambri põrandapinna andmed põhinevad kambrite mõõtmiste

tulemustel. Halduskohus on õiguspäraselt asunud seisukohale, et muude vangistustingimuste

osas ei kuulu kaebus rahuldamisele. Arvestades vähese põrandapinnaga perioodide lühiajalisust

ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2, ei saanud

kinnipidamistingimused tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mis õigustaksid rahalise hüvitise

väljamõistmist. Seda enam, et ka kaebaja ise talle väidetavalt kannatusi põhjustanud

tingimustes viibimise ajal ei andnud mingil moel märku, et Tallinna Vangla

vangistustingimused tema inimväärikust alandavad või muul moel tema õigusi rikuvad.

Ebausutav on kaebaja väide selle kohta, et ta on esitanud pöördumisi suuliselt – ei ole usutav,

et olukorras, kus vangla kaebaja suuliste pöördumiste peale midagi ette ei võtnud, jättis kaebaja

olukorrale kirjalikult reageerimata. Kuna kaebaja mingeid kirjalikke pretensioone ei esitanud,

saab järeldada, et Tallinna Vangla tingimused talle vangistuse ajal probleemiks ei olnud.

2)

Vastustajale teadaolevalt oli kambri nr 404 tualeti ukseava varjatud kardinaga ning

kambrid nr 402 ja 404 on olnud kasutusel meditsiinikambritena.

3)

Kaebajale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole ebaproportsionaalselt väike.

Kaebajale rahalise hüvitise välja mõistmine ei ole põhjendatud.

3-15-2658

7(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et VK apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Tallinna

Vangla apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

11. Tallinna Vangla hinnangul oleks halduskohus pidanud jätma kaebuse läbi vaatamata osas,

milles kaebaja ei ole läbinud kohtueelset menetlust ehk ebapiisavat valgustust ja ventilatsiooni,

kambris sooja vee puudumist ning kambri temperatuuri puudutavate väidete osas.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et need asjaolud on seotud kinnipidamistingimustega

ega kujuta endast kahju hüvitamise nõude iseseisvat alust. Praegusel juhul on vastustaja VK

kahju hüvitamise taotlust lahendades käsitlenud nii ventilatsiooni, valgustuse, kambri

temperatuuri kui ka pesemise küsimust ning leidnud, et kinnipidamistingimused tervikuna

vastasid nõuetele. Kaebajal on õigus vastu vaielda vastustaja kohtueelselt ja kohtumenetluses

esitatud väidetele kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta. Kui kaebaja väidab, et

kinnipidamistingimused olid inimväärikust alandavad, tuleb kohtul hinnata tingimusi kogumis.

Seega on halduskohus õigesti hinnanud ka valgustust, ventilatsiooni, temperatuuri ja sooja vee

puudumist puudutavaid väiteid. Halduskohus on õigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata

kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumist, raadiost tulevat müra ja tervise kahjustamist

(nägemise halvenemine) puudutavas osas.

12. Kaebaja väidab, et teda hoiti Tallinna Vanglas vahemikus 01.03.2013–13.01.2014 ehk

kokku 319 päeva kambrites, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta ei olnud piisav, et vastata

inimväärikuse nõuetele. Kaebaja arvates on vastustaja esitatud andmed kambrite pinna kohta

ebaõiged ning põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks sellest maha arvata tualeti ja mööbli

alla jääv pind. Ringkonnakohus ei näe mõistlikku põhjust kahelda vastustaja esitatud kambrite

pindala puudutavate andmete usaldusväärsuses ning lähtub seega vastustaja 18.12.2015 vastuse

lisas 1 toodud tabelitest (tl 75-78).

13. Halduskohus arvestas kambripinna suuruse hindamisel kambris paikneva WC aluse

pinnaga, lähtudes Riigikohtu 09.12.2015 otsusest nr 3-3-1-42-15. Arvestades EIK suurkoja

20.10.2016 otsust asjas Muršić vs Horvaatia (nr 7334/13), tuleb seda seisukohta aga

korrigeerida. Nimelt on EIK viidatud otsuse p-s 114 selgelt märkinud, et kambris paikneva

tualetinurga alune pind tuleb isikliku ruumi hindamisel arvestada kambri üldpinnast välja.

Samas märkis EIK, et mööblialune pind tuleb üldpinna sisse arvata. Seejuures on oluline

arvestada sellega, kas kinnipeetavatel jäi kambris piisavalt ruumi vabalt liikumiseks.

14. Eeltoodu mõjutab praeguses asjas päevade arvestust, mil kaebaja viibis kambris, kus oli

põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Halduskohus leidis, et kaebajale oli tagatud

põrandapinda vähem kui 3 m2 kokku 129 päeval (vahemikud 18.03.–22.04.2013, 25.04.–

06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013). Kui arvestada põrandapinnast

välja tualeti alune pind, oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kokku 148 päeval (vahemikud 01.03.–

06.06.2013, 01.07.–11.08.2013, 22.08.2013, 26.08.–01.09.2013). Seega viibis kaebaja

kuuekohalistes kambrites nr 414 ja 412 vahemikus 01.03.–01.09.2013 suurema osa ajast (185

päevast 148 päeva) tingimustes, kus kambris oli põrandapinda vähem kui 3 m2 kinnipeetava

kohta. Kui kambris nr 414 (üldpind 16,1 m2, WC-ta 14,65 m2) olid kõik kohad täidetud (kokku

55 päeval), oli seal kõigest 2,44 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta, viie kinnipeetava korral

aga 2,93 m2; kambri nr 412 (üldpind 17,2 m2, WC-ta 15,66 m2) vastavad näitajad olid 2,87 m2

ja 3,13 m2. Ringkonnakohtu hinnangul pole seega põhjust pidada vahemikke, kus kambris nr

412 oli viis kinnipeetavat, eriliseks leevenduseks ülerahvastatuse probleemile. Vastustaja

esitatud fotode (tl 199-207) põhjal, arvestades ka vastustaja selgitusi kambrites hilisemal ajal

tehtud ümberkorralduste kohta (tl 210), nähtub, et kambrites nr 402, 404, 412 ja 414 ei olnud

3-15-2658

8(10)

kuigi palju vaba ruumi, kuid siiski oli seda piisavalt, et kambris paikneva inventari vahel vabalt

liikuda.

15. Mis puutub kaebaja viibimisse neljakohalistes kambrites nr 404 ja 402 vahemikus

02.09.2013–13.01.2014, siis selles osas leidis halduskohus õigesti, et põrandapinna osas

vastasid need kambrid nõuetele. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja esitatud tabelis on

kambri nr 404 mõõtmed nii WC-ga kui ka WC-ta 16,6 m2. Poolte vahel pole vaidlust, et kambris

oli olemas WC-pott. Samas ka juhul kui arvata põrandapinnast välja WC poti ja selle ümbruse

pind (kuni 1,5 m2), jääks põrandapind kambris nr 404 üle 3 m2 kinnipeetava kohta.

16. Pole vaidlust, et kaebaja viibis vahemikus 01.03.2013–13.01.2014 Tallinna Vanglas

vahistatuna, mis tähendab, et kaebaja viibis lukustatud kambris 23 tundi päevas ning tema

kambriväline liikumisvõimalus piirdus üldjuhul ühetunnise jalutuskäiguga kord päevas.

Kaebaja polnud hõivatud töö ega õppimisega, ta ei saanud kasutada spordisaali ega viibida kuni

11.09.2013 kokkusaamistel lähedastega. Ringkonnakohtule teadaolevalt ei ole Tallinna Vangla

jalutusboksid kambritest suuremad ning kui boksis viibivad korraga kõik kambri kinnipeetavad

ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei paku ka jalutuskäik väga avarat liikumisvõimalust. Seega olid

kaebaja liikumisvõimalused kambrites nr 412 ja 414 viibimise ajal väga piiratud ega saanud

kompenseerida kambri ülerahvastatusest tingitud negatiivseid mõjutusi. Võimalusel lugeda

ajalehti, laenutada raamatuid ja meelt lahutada võis olla vaid vähene tasandav mõju (Riigikohtu

lahendid nr 3-3-1-42-15, p 22; nr 3-3-1-21-16, p 10.3). Juba ainuüksi põrandapinna vähesuse

tõttu olid kinnipidamistingimused 148 päeva jooksul kambrites nr 412 ja 414 õigusvastased.

Kuna kambrid nr 412 ja 414 olid tugevasti ülerahvastatud ning kaebaja liikumisvõimalused

nendes kambrites viibimise ajal äärmiselt piiratud, ei pea ringkonnakohus praegusel juhul

mõistlikuks jätta rikkumine tuvastamata vahemike 22.08.2013 ja 26.08.–01.09.2013 osas

üksnes seetõttu, et vahemikes 13.08.–21.08.2013 ja 23.08.–25.08.2013 oli põrandapinda

kinnipeetava kohta napilt üle 3 m2 (3,13 m2).

17. Kaebaja väidab, et kambri nr 404 WC ei olnud muust kambrist eraldatud, mistõttu polnud

võimalik privaatselt tualetti kasutada. Vastustaja on märkinud, et WC oli selles kambris

eraldatud kardinatega, kuid vastustajal polnud võimalik kohtule esitada fotosid sellest, milline

nägi välja kambri nr 404 WC ajal, mil kaebaja seal viibis, kuna hiljem on kambrisse ehitatud

uus WC kabiin. Kaebaja on nõustunud, et tualeti ees oli kardin, kuid selle valmistasid

kinnipeetavad ise voodilinast, ning väitnud, et korrapidajad tõmbasid kardinaid pidevalt alla.

Vaidlust ei saa olla selles, et kinnipeetaval peab olema võimalik privaatselt tualetti kasutada

ning kui tualett asub kambris, peab see olema muust kambrist selliselt eraldatud, et tagada

kinnipeetava privaatsus selle kasutamisel. On selge, et kõige paremini on privaatsus tualeti

kasutamisel tagatud selliselt, et WC on muust kambrist seinte ja uksega eraldatud. Siiski pole

välistatud privaatsuse tagamine ka muul moel, näiteks kardinaga. Siinjuures ei pea

ringkonnakohus määravaks, kas kardina pani üles vangla või tegid seda kinnipeetavad ise.

Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et vangla ei lubanud kinnipeetavatel tualeti kasutamisel selle

ees linast valmistatud kardinat hoida ega pakkunud ka ise sinna midagi asemele. Vastupidist ei

ole põhjust järeldada ka sellest, et korrapidaja tõmbas kaebaja väitel kardina eest – tegemist

võis olla kambri rutiinse kontrollimisega, kus vanglateenistus vaatab üle ka varjatud kohad.

Tallinna Vangla kambrites (v.a kartserikambrites) asuvad tualetid ringkonnakohtule

teadaolevalt üldjuhul muust kambrist eraldatud ruumis – nagu ka kambrites nr 402, 412 ja 414.

Kambrisse nr 404 on nüüdseks ehitatud uus WC-kabiin. Sellest järeldub, et Tallinna Vanglas

peetakse privaatset tualeti kasutamist oluliseks elementaarseks nõudeks ning võimalusel

tagatakse selle nõude täitmine. Seetõttu pole mõistlikku põhjust arvata, et vangla oleks

takistanud kaebajal tualeti privaatset kasutamist. Vastasel juhul võiks eeldada, et kaebaja või

teised kinnipeetavad oleksid selle probleemi lahendamiseks pöördunud vanglaametnike poole.

3-15-2658

9(10)

Kaebaja aga pole väitnud, et seda tehti, kuid pöördumistest hoolimata ei teinud vangla midagi

olukorra parandamiseks.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et valgustuse, ventilatsiooni, temperatuuri ja sooja

vee tagamise osas olid kinnipidamistingimused õiguspärased. Selles osas järgib

ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ega pea seetõttu vajalikuks neid üle korrata (HKMS §

201 lg 4). Määravat tähtsust ei ole sellel, milleks kambreid 402 ja 404 varem kasutati, vaid

oluline on eelkõige see, et kambrid olid kohandatud elamiseks sobivateks kambriteks.

Kambrites toimus õhuvahetus (õhutusava aknas ja ventilatsiooniavad vastasseinas), talvel tagati

nõutav temperatuur kambris paiknevate radiaatoritega ning kambris oli nii loomulik kui ka

kunstlik valgus. Kuna muus osas olid kambri nr 404 tingimused nõuetekohased ning kardin

tagas vähemalt elementaarse privaatsuse tualeti kasutamisel, ei saanud kambri nr 404 WC

kasutamine tekitada kaebajale selliseid kannatusi, mis oleks ületanud vangistusega tavapäraselt

kaasnevad ebamugavused.

19. Kokkuvõttes viibis kaebaja inimväärikust alandavates tingimustes 148 päeva vahemiku

01.03.–01.09.2013 jooksul. Vahemikus 02.09.2013–13.01.2014 olid kinnipidamistingimused

nõuetekohased.

20. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et kahju hüvitamise välistab asjaolu, et kaebaja ei

kasutanud kahju vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1). Kaebajal ei

oleks suure tõenäosusega olnud võimalik kahju tekkimist esmaste õiguskaitsevahendite abil

vältida ega oluliselt vähendada (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24 ja

27.05.2016 otsuse 3-3-1-21-16 p 10). Praegusel juhul on äärmiselt ebatõenäoline, et vähem kui

11 kuu jooksul, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna, oleks kaebaja saavutanud

vanglale ja kohtule kaebusi esitades tingimuste paranemise. Arvestades vangla seniseid

seisukohti põrandapinna miinimumnõuete kohta, millest tingituna poleks kaebaja vanglale

kaebusi esitades midagi saavutanud, vaid oleks pidanud pöörduma kohtusse, ning kohtueelse

menetluse ja kohtumenetluse eeldatavat kestust, oleks kaebajale positiivse jõustunud

kohtuotsuse täitmiseni kulunud kindlasti rohkem kui aasta.

21. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ülerahvastatud kambris kinnipidamise korral tuleb

mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja

kannatusi, kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (Riigikohtu 09.12.2015

otsuse nr 3-3-1-42-15 p 24). Ringkonnakohus märgib, et kaebuste jm pöördumiste esitamine

võiks anda täiendavat kinnitust kaebaja hingeliste läbielamiste raskuse kohta, kuid rikkumisele

tähelepanu juhtimata jätmisest ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste mõju kaebajale oli väheoluline.

22. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 242 eurot ehk 2 eurot päevas 121 päeva eest, mil

kaebaja

viibis

halduskohtu

arvates

inimväärikust

alandavates

tingimustes.

Kuna

ringkonnakohus leiab, et inimväärikuse nõuetele ei vastanud kambritingimused 148 päeva

jooksul, tuleb hüvitist suurendada. Ringkonnakohus arvestab hüvitise määramisel, et 55 päeval

jäi põrandapind alla VSkE § 6 lg-s 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud 2,5

m2 nõude, samuti, et inimväärikust alandavates tingimustes viibis kaebaja vähem kui pool aastat

ning seda mitte järjest, vaid vahemikes 07.06.–30.06.2013 ja 12.08.–25.08.2013 (v.a

22.08.2013) oli põrandapinda veidi rohkem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Eeltoodu põhjal peab

ringkonnakohus praeguses asjas õiglaseks hüvitiseks 500 eurot.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama

3-15-2658

10(10)

astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude

jaotust.

24. Halduskohus vabastas kaebaja riigilõivu (143,55 eurot) tasumisest osaliselt ning kaebaja

tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 57,20 eurot. Halduskohus tagastas sellest 5,72 eurot seoses

kaebuse osalise läbi vaatamata jätmisega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on

põhjendamatult kaebajale osa tasutud riigilõivust tagastanud. Tuleb arvestada, et kaebaja tasus

riigilõivu üksnes osaliselt, olles riigilõivu tasumisest vabastatud 86,35 euro suuruses summas.

Kaebuse osalise läbivaatamata jätmise tagajärjel kaebaja nõutav summa ei muutunud – kaebaja

nõuab ka apellatsioonimenetluses 4785 euro suurust kahjuhüvitist. Seega riigilõivu

tagastamisele ei kuulu ning ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kaebajale

tagastati riigilõiv summas 5,72 eurot (halduskohtu otsuse resolutsiooni p 5).

25. Halduskohus mõistis võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga (5%) vastustajalt kaebaja kasuks

välja 2,86 eurot. Arvestades ringkonnakohtu poolt välja mõistetud hüvitise suurust, tuleb kaebus

lugeda rahuldatuks 10,45% ulatuses (500×100%÷4785). Seega tuleb vastustajalt kaebaja

esimese astme menetluskulude katteks välja mõista menetluskulu summas 6 eurot

(57,20×10,45%). Ülejäänud kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Osas, milles kaebaja

riigilõivu tasumisest oli vabastatud, s.o 86,35 eurot, jääb riigilõiv riigi kanda (HKMS § 118 lg

2, § 104 lg 10).

26. Ringkonnakohus vabastas kaebaja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluvast riigilõivust

summas 136,29 eurot. Ka see riigilõiv jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kohta pole

menetlusosalised ringkonnakohtule kuludokumente esitanud, mistõttu muud võimalikud

apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks