4-16-8214/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-8214

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-8214 (2302,16,014516) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

U.H kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant

Kairi Palitsa 27.10.2016 otsusele nr 2302,16,014516 U.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus.

Menetlusalune isik: U.H, ik: xxx, xxxx. RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus V™S § 120 korras

1. Jätta U.H kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.10.2016 otsusele nr 2302,16,014516 U.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.10.2016 otsus

nr 2302,16,014516 U.H karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 900 (üheksasada) eurot tuleb kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemise päevast 30 päeva jooksul, so hiljemalt 27.02.2017 tasuda

vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära

2 kohustusliku viitenumbri 10220165193619.

6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi tähtaegselt

saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 25.01.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 27.02.2017. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 28.02.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 27.10.2016 otsusega nr 2302,16,014516 karistati U.H LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga

225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks, selles et menetlusalune isik 09.10.2016 kell 01:35 juhtis Tallinnas, Ussimäe teel suunaga Linnamäe tee poole mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,72 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik järgneva kaebuse

U.H esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse karistuse ranguse tõttu.

Kaebuse esitaja ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega, sest käitus enne liiklusõnnetust väga korrektse liiklejana.

Isik tunnistab süüd ja kahetseb toimepandut ja on juhtunust õppust võtnud. Varem ei ole isikut karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest, seega ei ole põhjendatud rangema karistuse määramine ja juhtimisõiguse äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas (RKL 3-1-1-99-06, 3-1-1-76-07) on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Kaebuse esitaja käitus enne liiklussüüteo toimepanemist väga korrektse liiklejana, mille fakti kohtuväline menetleja pole arvestanud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium sätestas otsuses 3-1-1-122-13 p 9, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See

tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest

hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil

põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule

mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka

lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei

tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

3

Käesolevas asjas kohtuväline menetleja lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas

liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Oma otsuse kohtuväline menetleja põhjendab sellega, et tegemist on enamohtliku

väärteoga – selles seisundis liikuma seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste

kaasliiklejate elu, tervise ja vara. U.H-le lisakaristuse mõistmisel on jäetud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et

kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende

piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Samuti menetleja viidab sellele, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust

ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Tuleb arvestada, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-10-03. p 7).

Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust

kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise

tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka

korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda

tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Antud juhul kaebaja leiab, et ei ole lisakaristuse

kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd U.H ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud. Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 11 järgi, iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime

pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS §

224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel

näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes

abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema

isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Ülaltoodust kaebuse esitaja palub tühistada kohtuvälise menetleja otsust ning määrata leebema karistuse. Palub rahatrahvi tasumiseks määrata maksegraafik 6 kuuks ning jätta juhtimisõigus alles. Kaebuse esitaja taotleb asja lahendamist kirjalikus menetluses. Samuti avaldaja palub lubada maksta määratud rahatrahvi osade kaupa.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtule saadetud kirjalik seisukoht Alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ja karistuse kergendamiseks kaebuses toodud

põhjustel puuduvad. Karistus on vastavuses väärteo raskuse ja menetlusaluse isikuga. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas,

mistõttu selle juhtimine nõuab juhilt erilist hoolsust ja liiklusseaduse nõuete eiramine võib

varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni. Karistuse määramisel ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja arvestades isiku süü suurust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis puudub igasugune alus karistuse kergendamiseks. Kaebus palutakse jätta rahuldamata ja otsus muutmata.

Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas:

Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu

leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ja kohtule edastatud väärteotoimikuga, asub alljärgnevale seisukohale.

4

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 09.10.2016 kell 01:49 kuni 01:54

U.H seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Lion intoxilyzer-

8000 nr PLT1, mis oli taadeldud (taatlemistunnistuse nr TTRC-16/00131). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,78 mg ja 0,77 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,72 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et

mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Dmitri Kalinin, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta 0,72 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,72 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

5 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2

sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui

isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv

kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on juba seadusandja LS § 224

lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhikui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1

kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras ja lisakaristus on LS § 224 lg 3 p 1 ettenähtud

sanktsiooni keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,72 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2 sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja

ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus

väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja

materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul

tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Kohus juhib siinkohal tähelepanu asjaolule, et antud juhul ei ole tegemist alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja

isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse

määra 0,72 mg/l, mis on enam kui viis korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima. Taoline asjaolu

viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates U.H süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,72 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse

6 isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on

ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,03 mg/l suurema näidu puhul oleks tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on

toime pandud kavatsetult. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine. Kohus leiab, et süü tunnistamist ei ole võimalik kergendava asjaoluna arvestada. KarS § 57 kohaselt on kergendava asjaoluna arvestatav süü ülestunnistamisele ilmumine ja sel juhul ilmub isik ise menetleja juurde üles tunnistama süütegu, mille toimepanemisest või toime panijast menetleja

eelnevalt teadlik ei olnud. Antud juhul peeti kaebuse esitaja politsei poolt kinni ja

kontrollimisel tuvastati süüteo toimepanemine. Seega tuvastatakse süü olemasolu mitte

sõltuvalt süü tunnistamisest või eitamisest, vaid mõõtevahendi näiduga. Samas on

menetlusalune isik avaldanud kaebuses kahetsust ning kohus peab võimalikuks sellega

arvestada, jättes kergendava asjaoluna arvestamata kohtuvälise menetleja otsuses märgitud

süü tunnistamise. Kuivõrd põhikaristuse ja lisakaristuse arvestamisel on kohtuväline menetleja kergendava asjaoluga juba arvestanud, siis kohus ei saa kaebemenetluses ühte

kergendavat asjaolu arvestades ja teist arvestamata jättes enam teist korda karistuse kergendamise alusena arvestada. Samuti leiab kohus, et arvestades süüteo asjaolusid, ei ole

kergendava asjaolu esinemine niivõrd mõjus, et tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras või alla selle.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis.

Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades

süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Süü suurus sõltub vaidlusaluse väärteo puhul mõõtevahendi näidust ning käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärteokoosseisu tunnuste poolest sisuliselt maksimaalne. Selline süü suurus peaks ka tingima põhikaristuse, mis on lähedane maksimaalsele määrale.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes.

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab

7 tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,72 mg/l, mis on LS § 224 lg 2

keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib

tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb

karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub varasem LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka teo toimepanemise ajal hoolimatu suhtumine oma teosse.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik

ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja liiklusohutusse hoolimatu

suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni

arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

Kaebuse esitamise põhjuseks on lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse

esitaja seda, et sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav

elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud

olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel ja selle kohaldamiseks ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

8

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kaebuses on palutud määrata rahatrahvi tasumine ositi 6 kuu jooksul. Vastavalt KarS § 66 lg

2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ühe aasta jooksul. Sellest tulenevalt saab eelmärgitud sätte

sõnastusest järeldada, et rahatrahvi ositi tasumise määramist saab teha vaid mõjuvatel põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama ka põhjused, mis peavad olema mõjuvad, et nende pinnalt otsustada ositi tasumise põhjendatus. Käesoleva juhul ei ole menetlusalune isik peale kaebuse kohtule mingeid dokumentaalseid tõendeid oma majandusliku seisundi kohta

esitanud, st kaebuse esitaja ei ole selliste mõjuvate põhjuste olemasolu tõendanud. Seega

puudub kohtul seaduslik alus kaebuses esitatud taotluse rahuldamiseks. Lisaks sellele peab

kohus vajalikuks märkida, et KarS § 66 lg 2 sätteid saab kohaldada selleks vajalikel tingimustel kohtuväline menetleja või kohus karistamisotsust tehes. Kui kaebemenetluses kohus ei muuda kohtuvälise menetleja otsust karistuse liigi või määra osas, siis ei tee kohus

ka karistamisotsust, mistõttu ei saa ta ka hakata määrama määratud trahvi ositi tasumist. Kohus peab vajalikuks pöörata kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et vastavalt V™S § 209

sätetele, kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest karistusena kohaldatud rahatrahvi, võib lahendit täitmisele pöörav maakohus või kohtuväline menetleja süüdlase avalduse alusel oma määrusega rahatrahvi täitmisele pööramise edasi lükata, märkides määruses edasilükkamise alguse ja lõpu kuupäeva. Seega kohalduks see säte

vaid juhul, kui vaidlustatud otsus oleks jõustunud. Antud juhul see kohtuvälise menetleja

otsus kaebuse esitamise tõttu jõustunud ei ole. Menetlusalusele isikule allkirja vastu kätte

antud väärteoprotokollis on üheselt märgitud, et menetlusalusel isikul on õigus enne väärteoprotokollis märgitud lahendi kättesaadavaks tegemise kuupäeva esitada kohtuvälisele

menetlejale taotlus rahatrahvi ositi tasumiseks. Seega pidanuks menetlusalune isik sellise taotluse esitama kohtuvälisele menetlejale pärast väärteoprotokolli kättesaamist, mitte kohtule esitatavas kaebuses.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/