3-15-2927/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. jaanuar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2927

Haldusasi

MK

kaebus

Tallinna

Ülikoolilt

kahjuhüvitise

väljamõistmiseks summas 717,13 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – MK, volitatud esindaja Marko Woronowicz

Vastustaja – Tallinna Ülikool, volitatud esindaja Nele

Vokk

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta MK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2016.

a otsus haldusasjas nr 3-15-2927 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.02.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-15-2927

2(9)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MK immatrikuleeriti 21.08.2012 Tallinna Ülikooli akadeemilise prorektori 21.08.2012

käskkirja nr 874ü alusel Tallinna Ülikooli täiskoormusõppesse riigieelarvelisele õppekohale.

2. MK esitas 23.08.2013 Tallinna Ülikooli õppeinfosüsteemi (ÕIS) avalduse tervislikel

põhjustel akadeemilisele puhkusele lubamiseks alates 2013/2014 sügissemestrist kuni

2013/2014 kevadsemestri lõpuni.

3. Kaebaja viidi 30.08.2013 Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuride Instituudi õppejuhi

korraldusega nr 577 üle osakoormusega, s.o tasulisse õppesse.

4. Tallinna Ülikool rahuldas 10.09.2013 ÕIS-is MK taotluse akadeemilisele puhkusele

lubamiseks ja MK siirdus 2013/2014 õppeaastaks akadeemilisele puhkusele.

5. Tallinna Ülikooli akadeemilise prorektori 14.12.2014 käskkirja nr 1899ü alusel

eksmatrikuleeriti MK õppetööle mitteilmumise (s.o õpingukava koostamata ja esitamata

jätmise) tõttu.

6. Tallinna Ülikooli õppeassistendi poolt edastati MK-le 23.12.2014 õppeteenustasu arve

õppekava osakoormusõppe semestritasu arvestades proportsionaalses osas summas 479 eurot

tasumistähtajaga 02.01.2015.

7. Tallinna Ülikool loovutas 13.04.2015 MK vastu suunatud nõude summa 479 eurot OÜ-le

Abi Kapital Grupp poolte vahel allkirjastatud võlanõuete üleandmise akti nr TLU15-001 ja

poolte vahel sõlmitud nõuete loovutamise raamlepingu nr 0708/14 alusel.

8. Pärnu Maakohus kohustas 26.08.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-115177 MK tasuma

OÜ-le Abi Kapital Grupp 547,93 eurot, millele lisandusid viivised 0,020000 % päevas kuni

põhinõude täieliku tasumiseni.

9. Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts edastas 27.08.2015 MK-le täitedokumendi, millega

kohustas MK tasuma kohtumääruse alusel väljamõistetud võlgnevuse 547,93 eurot, millele

lisandusid viivised. Tallinna kohtutäitur K. Põltsi 19.10.2015 otsusega lõpetati täitemenetlus

nõude täieliku rahuldamise tõttu.

10. MK esitas 20.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ülikoolilt kahjuhüvitise

väljamõistmiseks summas 717,13 eurot.

Vastustaja oli haldusmenetluse läbiviimisel kohustatud kõigepealt välja selgitama, kas pärast

akadeemiliselt puhkuselt naasmist ning õppetööst puudumist oli kaebaja üldse teadlik enda

kohustustest Tallinna Ülikooli ees ning kas ta soovib jätkata õpinguid tasulises vormis samal

õppekaval ja samas õppeasutuses. Lisaks oli kaebaja õigustatud vastavat teavet saama enne

haldusakti vastuvõtmist. Tallinna Ülikooli tegevusest ei nähtu haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 6 lg-st 1 ja põhiseaduse (PS) §-st 14 tulenevate kohustuste järgimist. Sellise

tegevusega on Tallinna Ülikool riivanud kaebaja õigust heale haldusele.

Kaebaja ei naasnud õppetöö juurde pärast akadeemilist puhkust ega võtnud õppetööst osa

terve ühe semestri vältel. Eeltoodu tõttu puudus vastustajal alus arvata, et kaebaja soovib

järgmisel semestril jätkata õppetööd osakoormusõppes (tasulises õppes). Selguse

saavutamiseks oleks Tallinna Ülikool HMS § 6 lg-st 1 ja PS §-st 14 sätestatust tulenevalt

3-15-2927

3(9)

pidanud kaebajaga ühendust võtma tema seisukoha küsimiseks. Viimast Tallinna Ülikool

teinud ei ole.

Sellise tegevuse tulemusena on kaebaja teadmata tekitatud talle õigusvastaselt rahaline

kohustus ning seeläbi on kaebaja saanud kahju summas 717,13 eurot. Kui kaebajat oleks hea

halduse tava nõuete kohaselt teavitatud, ei oleks kahju kaebajale tekkinud, kuivõrd kaebajal ei

olnud selget ettekujutust asjade käigust, mille kohaselt kaebaja viidi üle tasulisele õppekohale.

Vastustaja, kuulamata ära kaebaja seisukohta, otsustas ühepoolselt viia kaebaja üle tasulisele

õppekohale.

11. Tallinna Ülikool palus jätta kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette isiku

õigust vaidlustada maakohtu jõustunud lahendit halduskohtumenetluse korras. Kaebaja on

esitanud kaebuses faktikogumina asjaolud, millised kuulusid esitamisele ja lahendamisele

maakohtus.

Vastustaja ei nõustunud kaebusega ka sisuliselt. Vastustaja tegevus ei ole põhjustanud

26.08.2015 Pärnu Maakohtu lahendiga nr 2-15-115177 kaebajalt 547,93 euro väljamõistmise.

Vastustaja loovutas 13.04.2015 kaebaja vastu suunatud nõude 479 eurot lepingulisele

partnerile OÜ Abi Kapital Grupp. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 ja § 164 lg 2 alusel

läksid nõude üleandmise järgselt kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle OÜ-le

Abi Kapital Grupp ning lõppes vastustaja ja kaebaja vaheline lepinguline suhe.

OÜ Abi Kapital Grupp pöördus 16.07.2015 temale loovutatud nõudega Pärnu Maakohtusse ja

kohus tegi 20.07.2015 tsiviilasjas nr 2-15-115177 määruse, milles esitati OÜ Abi Kapital

Grupp nõude alusel kaebajale makseettepanek summas 544,38 eurot. Juhul, kui kaebaja oleks

maksekäsu kiirmenetluses esitanud vastuväite, oleks maksekäsu kiirmenetlus olnud välistatud.

Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta tsiviilkohtumenetluses oma õigusi ei kaitsnud, et tekkivat

kahju vältida või vähendada.

Kaebaja ei ole 28.07.2015 pöördunud vastustaja poole. Alates 2013. a septembrist ei ole

kaebaja võtnud vastustajaga ühendust ega ole vastustaja kirjadele vastanud. Alates nimetatud

perioodist võttis kaebaja esmakordselt vastustajaga kirjalikult ühendust 25.08.2015. Isegi

juhul, kui kaebaja oleks 28.07.2015 pöördunud väidetava e-kirjaga vastustaja poole, oleks

kaebaja pidanud olema teadlik sellest, et nõue ei puutu enam vastustajasse ja vastustajal

puuduvad sellega seonduvalt igasugused õigused ja kohustused. Kaebaja poolt on kergeusklik

mõelda, et üksnes nimetatud e-kiri on aluseks kaebaja suhtes tsiviilkohtumenetluses negatiivse

otsuse ärahoidmiseks.

Kaebaja hüvitise nõue riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kuna

kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja suhtes

kohtulahendi vabatahtliku täitmata jätmise tõttu alustatud täitemenetlus ning selle käigus

väljamõistetud täitemenetluskulud ja põhinõude tasumata jätmise tõttu lisandunud viivised on

tingitud otseselt kaebaja enda tegevusest (tegevusetusest).

Vastustaja on viinud haldusmenetluse läbi nõuetekohaselt. Ülikool kasutab üliõpilastele

ametlike õppetegevust puudutavate teadete edastamiseks tulenevalt TLÜ senati 15.04.2013

määrusest nr 7 „Tallinna Ülikooli õppekorralduse eeskiri“ (ÕKE) õppeinfosüsteemi (ÕIS).

ÕIS-i kasutajakonto loomise järgselt teavitatakse üliõpilasi instituudi õppenõustaja poolt

esimeses infotunnis või e-kirja teel võimalusest valida, kas nad jälgivad õppetegevusega

seotud teateid otse ÕIS-st või suunavad ülikooli poolt ÕIS-i edastatud teated enda „tlu.ee“ või

mõnele muule e-postiaadressile. E-kirjavahetuseks üliõpilasega kasutab ülikool ennekõike

üliõpilase enda poolt sisseastumise järgselt loodavat „tlu.ee“ e-postiaadressi (kaebaja puhul

3-15-2927

4(9)

xxx), samuti üliõpilase poolt ülikoolile edastatud ja sisseastumisinfosüsteemi (SAIS) kantud ja

seal kinnitatud e-postiaadressi (xxx) ning elukoha aadressi (Xxx). Vastustaja poolt kohtule

esitatud e-kirjadest nähtub, et kaebaja kasutas oma õpingute vältel vastustajaga suhtlemiseks

nii oma „tlu.ee“ kui ka „hotmail.com“ e-posti aadressi.

Olles üliõpilase staatuses, taotles kaebaja 23.08.2013, s.o enne õppeaasta algust,

akadeemilisele puhkusele lubamist. Õppekoormuse muutmise ja tasulisele õppekohale

üleviimise osas edastati 03.09.2013 teade kaebaja e-posti aadressile xxx. Üliõpilane, kelle

eesmärk on õpingud ülikoolis katkestada, ei esita akadeemilise puhkuse avaldust, vaid esitab

selleks kehtinud ÕKE § 29 lg 1 p 1 ja lg 3 kohaselt eksmatrikuleerimise avalduse.

Vastustaja ei saa eeldada, et kaebaja ei ole teadlik temal kui üliõpilasel lasuvatest õigustest ja

kohustustest. Kaebaja suhtles oma õpingute käigus vastustajaga sama e-posti aadressi kaudu,

millele edastati kaebajale 03.09.2013 e-kiri. Seetõttu puudus vastustajal alus arvata, et kaebaja

ei ole või ei pruugi mingil põhjusel teavitust kätte saada. Kõik üliõpilase suhtes tehtud

korraldused edastati üliõpilasele ka ÕIS-i. Vastustajal lasus mõistlik ootus, et olles esitanud

vastustajale õpingute peatamise avalduse, jätkab kaebaja eelduslikult akadeemilise puhkuse

lõppedes oma õpinguid. Kaebaja pidi üliõpilasena olema teadlik sellest, et akadeemilise

puhkuse lõppedes jätkab ta õpinguid osakoormusõppes, s.t tasulisel õppekohal.

Vastustaja esitas 03.09.2013 kaebajale pakkumuse lepingu sõlmimiseks, teavitades kaebajat

tema poolt kasutatud e-posti aadressi kaudu akadeemilisele puhkusele siirdumise eeldusena

osakoormusõppesse üleviimise ning sellest tulenevalt õppelepingu sõlmimise kohustusest.

Kaebaja väljendas oma tegevusega, mis seisnes akadeemilisele puhkusele siirdumises, kaudset

tahet sõlmida vastustajaga õppeleping.

Vastustaja kohustus määrata üliõpilase õppekoormus iga õppeaasta lõpus, tuleneb

ülikooliseadusest (ÜKS). Juhul, kui üliõpilane ei ole täitnud varasemal õppeaastal

täiskoormusõppe

nõudeid

ja

ta

on

seadusest

ning

ÕKE-st

tulenevalt

viidud

osakoormusõppesse, on üliõpilasel alati õigus sellisel juhul lõpetada oma õpingud ja esitada

eksmatrikuleerimise avaldus, millega ta väljendab oma tahet ja soovi osakoormusõppes mitte

jätkata. Kaebajal oli võimalus vaidlustada osakoormusõppesse määramise otsust, mis oleks

tinginud akadeemilise puhkuse taotluse mitterahuldamise.

12. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2016 otsusega rahuldamata Tallinna Ülikooli taotluse

kaebuse läbi vaatamata jätmiseks (p 1), jättis kaebuse rahuldamata (p 2) ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (p 3).

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal õigus nõuda vastustajalt kahju hüvitamist. Asjaolu,

et vastustaja poolt on loovutatud nõue summas 479 eurot OÜ-le Abi Kapital Grupp, ei oma

tähendust. Kaebaja leiab, et kogu vastustaja tegevus kuni praeguse ajani on olnud

õigusvastane ning selle tagajärjel on tekkinud kaebajale kahju, mistõttu ei ole kaebaja

kaebeõiguse puudumine ilmselge ning vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

jääb rahuldamata.

23.08.2013 kehtinud ÜKS § 23 lg 3 kohaselt määrab üliõpilane ülikooli astudes oma täis- või

osakoormusega õppimise esimesel õppeaastal, välja arvatud, kui õppekaval võib toimuda

ainult täiskoormusega õpe. Järgmistel õppeaastatel arvestab ülikool üliõpilase täis- või

osakoormusega õppimise määramisel, kuidas on üliõpilane iga õppeaasta lõpuks täitnud

õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppemahu. Täiskoormusega õppe nõudeid mittetäitva

üliõpilase viib ülikool üle osakoormusega õppesse üliõpilast ülikoolist välja arvamata. TLÜ

senati 15.04.2013 määrusega nr 7 kinnitatud Tallinna Ülikooli ÕKE § 10 lg 2 alusel kogub

üliõpilane täiskoormusega õppes iga õppeaasta lõpuks kumulatiivselt õppekavajärgseid

3-15-2927

5(9)

õppeaineid vähemalt 22,5 ainepunkti iga õppetööst osavõetud semestri kohta alates viimasest

immatrikuleerimisest. Sama paragrahvi lg-st 4 tulenevalt määrab ülikool iga õppeaasta

lõppedes eelneva õpiaja tulemuste põhjal üliõpilase õppekoormuse järgmiseks õppeaastaks.

Koormuse arvestamise aluseks on õppekava täitmisel läbitud, sealhulgas varasemate õpingute

ja töökogemusega arvestatud õppeainete maht ainepunktides. Kaebaja ei täitnud

täiskoormusega õppe nõudeid. Eelnevast tulenevalt viidi Tallinna Ülikooli Germaani-

Romaani Keelte ja Kultuuride Instituudi 30.08.2013 õppetöö korraldusega nr 577 MK

Tallinna Ülikooli ÕKE p 3.11 alusel täiskoormuselt osakoormusele. Korralduse nr 577 puhul

on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 mõttes, kuna sellega muudeti MK õiguslikku

olukorda võrreldes eelnevaga. Seega oleks pidanud Tallinna Ülikool vastavalt HMS § 25 lg-le

1 korralduse nr 577 kaebajale kätte toimetama. Õppeassistent PK edastas 03.09.2013

kaebajale teate eeltoodud asjaolu kohta ning samas teavitati kaebajat vajadusest tulla hiljemalt

09.09.2013 allkirjastama õppelepingut nr 8.1-20/3981 õpingute jätkamiseks riigieelarvevälisel

õppekohal. Nimetatud kirjast ei nähtu, et sellele oleks lisatud juurde manusena 30.08.2013

korraldust nr 577. Ka kaebaja ise eitab korralduse kättesaamist.

ÜKS § 42 lg 2 kohaselt peavad üliõpilased jälgima ÜKS-i, ülikooli põhikirja,

sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktidega üliõpilastele kehtestatud kohustusi ning kandma

vastutust nende rikkumise eest. ÕKE § 3 lg 8 sätestas, et ülikooli ametlik tasemeõppe

õppekorralduse infovahetuskeskkond on ÕIS, kus toimub õppetööd puudutavate andmete

kogumine, töötlemine, säilitamine ja väljastamine. Üliõpilase staatus kehtib kuni üliõpilase

eksmatrikuleerimiseni (ÕKE § 29 lg 1). Eelnevast tulenevalt lasus kaebajal kohustus jälgida

ÕIS-i (sh e-posti aadressile xxx) edastatavaid teavitusi vastustaja poolt. Lisaks on vastustaja

edastanud 30.08.2013 korralduse nr 577 kaebaja poolt vastustajale antud e-posti aadressile:

xxx. Kaebaja aga ei kontrollinud talle kuuluvaid e-posti aadresse. Samuti peab kaebaja olema

sõlminud Tallinna Ülikooli riigieelarvelisele kohale immatrikuleerimise järgselt õppelepingu,

mille p 6.3. kohaselt lepivad pooled kokku, et ametlik infovahetus (sh teated, info

eksmatrikuleerimise algatamise kohta, otsused eksmatrikuleerimise, akadeemilise puhkuse

kohta jms) edastatakse üliõpilase ÕIS kontole või tlu.ee e-posti aadressile ja saatmisel

loetakse, et saadetu on poolele kätte toimetatud ning poolel on olnud mõistlik võimalus

sellega tutvuda, kui saatmisest on möödunud 3 tööpäeva (tegemist on nn Tallinna Ülikooli

tüüpõppelepinguga,

kättesaadav

internetist

file:///C:/Users/SIRLEL~1/AppData/Local/Temp/TLU_oppeleping%20eestikeelsel%20oppek

aval%20oppijaga%20-%20NÄIDIS.pdf). Eeltoodu tõttu ei saa vastustajale ette heita asjaolu,

et kaebaja ei ole kätte saanud 30.08.2013 korraldust nr 577. Samuti pidi kaebaja olema teadlik

asjaolust, et akadeemilise puhkuse avalduse esitamise järgselt kohaldub ÜKS § 23 lg 3.

Kaebaja taotlus akadeemilisele puhkusele lubamiseks rahuldati 10.09.2013. Olukorras, kus

kaebaja esitas taotluse akadeemilisele puhkusele lubamiseks, oleks ta pidanud üliõpilasele

tavapärase käitumise korral kontrollima, kas tema avaldust on aktsepteeritud. Juhul, kui ta

oleks vastava kontrolli läbi viinud, oleks temani jõudunud ka info, mis tulenes 30.08.2013

korraldusest nr 577, s.t kaebaja viidi üle osakoormusega õppesse, millest tulenevalt kohustus

kaebaja tasuma õppemaksu (ÕKE § 11 lg 2 p 3). Eelnevast tulenevalt ei ole vastustaja

rikkunud uurimispõhimõtet ega jätnud täitmata teavituskohustuse. Viide Riigikohtu

27.09.2005 lahendile nr 3-3-1-47-05 ei ole kohane, sest lahend käsitleb detailplaneeringu

menetlemisega seonduvat. Planeerimismenetlus on suunatud planeerimisseaduse §-st 141

tulenevalt määramata isikute ringile, mistõttu on haldusakti teatavaks tegemise menetlus

komplitseeritum.

Vaatamata sellele, et 30.08.2013 korralduses nr 577 puudus viide võimalusele korraldust

vaidlustada, tulenes vastav õigus ÕKE § 33 lg-st 1, millest kaebaja pidi üliõpilasena olema

teadlik. Kaebaja ei ole korraldust nr 577 vaidlustanud.

3-15-2927

6(9)

Vastustaja edastas 03.09.2013 kaebajale teate õppelepingu nr 8.1-20/3981 sõlmimise vajaduse

kohta. Teade on edastatud kaebaja poolt vastustajale teada antud e-posti aadressile xxx.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 3 alusel loetakse kättesaaduks lepinguga

seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja

lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik

võimalus sellega tutvuda. Seega vaatamata asjaolule, et kaebaja lepingu sõlmimisele ei

ilmunud, võib eelnevast järeldada, et kaebaja on lepingule andnud nõustumuse (VÕS § 9 lg 1,

§ 16 lg 1, § 69 lg 3). Lisaks pidi kaebaja akadeemilise puhkuse avalduse esitamisel olema

teadlik akadeemilise puhkuse avalduse esitamisega kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, s.t

sellest, et akadeemilisele puhkusele siirdumisel viiakse kaebaja üle osakoormusega õppesse,

millisel juhul kaasneb ka õppemaksu tasumise kohustus.

MK akadeemiline puhkus lõppes 2013/2014 kevadsemestri lõpus. Kohus ei nõustu kaebaja

seisukohaga, et kuna kaebaja ei naasnud õppetööle pärast akadeemilist puhkust, pidi

vastustaja sellest järeldama, et kaebaja ei soovi õpinguid osakoormusõppes enam jätkata.

Samuti ei saa vastustajale ette heita seda, et ei tehtud jõupingutusi kaebajaga ühenduse

saamiseks. Vastustaja järeldus, et kaebaja sooviks on jätkata õpinguid pärast akadeemiliselt

puhkuselt naasmist, on igati ootuspärane, kuna kaebaja ei avaldanud vastupidist soovi

vastustajale. Juhul, kui kaebaja sooviks ei olnud õpinguid jätkata, tuli tal esitada selleks vastav

avaldus vastavalt ÕKE § 29 lg-le 3. Kaebaja väide, et ta eeltoodut ei teadnud, ei muuda

vastustaja tegevust õigusvastaseks. Tallinna Ülikooli õppima asumise järel pidi kaebaja olema

teadlik ÜKS § 42 lg-s 2 sätestatust. Sellekohase info mitteteadmist ei saa panna süüks

vastustajale. Tallinna Ülikoolil puudus kaebaja eelneva eksmatrikuleerimise avalduse

puudumise tõttu ka võimalus kaebaja koheseks eksmatrikuleerimiseks, mis kaebuse kohaselt

oli kaebaja sooviks või eesmärgiks. Arvestades eelnevat, ei toiminud vastustaja õigusvastaselt.

Maakohtu maksekäsuosakonna 20.07.2015 määrusega nr 2-15-115177/3 tehti kaebajale

ettepanek tasuda OÜ-le Abi Kapital Grupp makseettepaneku kättesaamisest alates 15 päeva

jooksul makseettepanekus nimetatud võlg koos menetluskuludega. Samas määruses selgitati,

et makseettepaneku saajal on võimalus maksta nõude esitajale makseettepanekus osundatud

summa 15 päeva jooksul või esitada 15 päeva jooksul makseettepaneku kättesaamisest nõude

või selle osa vastu vastuväide, kui ei loeta esitatud nõuet põhjendatuks. MK on 20.07.2015

menetlusdokumendi kättesaamist kinnitanud. Kaebaja ei esitanud vastuväiteid OÜ Abi Kapital

Grupp nõudele ega vaidlustanud 26.08.2015 maksekäsu määrust. Arusaamatud on kaebaja

väited, et ta pöördus kahju vältimiseks vastustaja, mitte Pärnu Maakohtu poole. Sellise

käitumisega ei saanud kaebaja astuda samme oma õiguste kaitseks, kuna Pärnu Maakohus

kohustas 20.06.2015 määrusega esitama vastuväited kohtule. Üksnes Pärnu Maakohtu

menetluses oleks saanud kaebaja reaalselt oma õigusi kaitsta. Kaebaja eeldus, et tema

pöördumise tagajärjel Tallinna Ülikooli poole lõpetatakse vastustaja tegevuse tagajärjel

tsiviilasi nr 2-15-115177, on asjakohatu, arvestades asjaolu, et OÜ Abi Kapital Grupp nõue

rahuldati. Lisaks eelnevale ei asunud kaebaja täitma vabatahtliku täitmise ajal maksekäsus

nimetatud summat, mistõttu lisandusid taotletud summale täitemenetluses tekkinud kulud.

Seega on kaebaja enda tegevuse/tegevusetusega tekitanud endale kahju. Seda ilmestab eriti

asjaolu, et vastustaja pakkus kaebajale kohtule esitatud vastuväidetest tulenevalt võimalust

kompromissi sõlmimiseks, kuid kaebaja on vastustaja püüdlusi ignoreerinud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. MK palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 31.03.2016 otsus ja

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega

kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

3-15-2927

7(9)

Halduskohus jättis tähelepanuta, et PK poolt kaebajale edastatud teatest nähtus, et juhul, kui

kaebaja ei tule õppelepingut allkirjastama, siis on see aluseks õpilase eksmatrikuleerimisele.

Lisaks nähtub ÕKE p-st 3.12, et ülikooli algatusel akadeemilise üksuse õppejuhi esildise

alusel eksmatrikuleeritakse üliõpilane õppelepingu või selle lisa tähtajaks mittesõlmimise

tõttu. Seega oli vastustajal õigus kaebaja eksmatrikuleerida. Selgusetuks jääb, miks vastustaja

seda ei teinud, vaid suunas kaebaja riigieelarvevälisele õppekohale ning nõudis

õppeteenustasu ilma õppelepingu sõlmimiseta ja kaebaja nõusolekuta.

Halduskohus leidis ekslikult, et kaebaja peab olema sõlminud riigieelarvevälisele kohale

immatrikuleerimise järgselt õppelepingu. Kaebaja immatrikuleerimisel 2012. a sügisel ei

sõlmitud üliõpilastega sellist tüüplepingut. Halduskohus on viidanud tüüplepingule, mis

sõlmitakse ilmselt praegusel ajahetkel. Seega halduskohtu seisukoht, et kaebaja oli varasemalt

sõlminud õppelepingu, mille kohaselt kaebaja peab olema teadlik tüüpõppelepingu p-s 6.3

sätestatust, ei ole asjakohane.

Halduskohus on vääralt leidnud, et kaebaja on andnud nõusoleku sõlmida õppeleping. Kuna

kaebaja ei läinud kohale õppelepingut allkirjastama, siis ta ei ole andnud nõustumust

õppeleping sõlmida. Vastustaja oleks pidanud lähtuma õigusaktidest ja ÕKE-st, mis oleks

viinud kaebaja eksmatrikuleerimiseni.

Kaebaja möönab, et kahju võib olla tekkinud osaliselt kaebajast tulenevatel asjaoludel. Samas

ei mõista ta, miks ta peab tasuma summasid, millel puudub õiguslik alus. Kaebajale on

arusaamatu, missugust kompromissi vastustaja pakkus ning kuidas on kaebaja ignoreerinud

vastustaja püüdlusi.

14. Tallinna Ülikool palus kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väär on kaebaja seisukoht, et kohus ei ole arvestanud lepingu kehtivuse hindamisel kaebajale

03.09.2013 saadetud teavituse ning ÕKE-ga. Halduskohus on mh ka nimetatud asjaolusid

arvestades tuvastanud, et kuigi kaebaja lepingu sõlmimisele ei ilmunud, võib kaebaja lepingu

sõlmimisele eelnevast ja järgnevast tegevusest järeldada, et ta on lepinguga nõus.

Kaebajale on siiani jäänud arusaamatuks, et vastustajaga õigussuhte lõppemise (s.o lepingust

tuleneva võlanõude loovutamise järgselt) oma õiguste teadlik kaitsmata jätmine ja otseselt

sellest tuleneva kahju tekkimine ei saa osaliselt ega täielikult olla vastustaja süü. Kaebaja on

tekitanud enda tegevuse/tegevusetusega ise endale kahju. Vastustaja edastas 15.01.2016

halduskohtumenetluses kaebajale kompromissettepaneku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmiseks või

tühistamiseks puudub alus.

16. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebaja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata sõltumata Tallinna Ülikooli tegevuse õiguspärasusest või õigusvastasusest

seetõttu, et kaebajal oli võimalik vältida kahju tekkimist ning juba tekkinud potentsiaalne

kahju kõrvaldada oma õiguste kaitsmisega. Kaebaja ei kasutanud neid võimalusi, mistõttu ei

ole RVastS § 7 lg 1 kohaselt võimalik kahjunõude rahuldamine.

17. Riigikohus on 27.05.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-21-16 selgitanud: „Kahjunõue

võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti

3-15-2927

8(9)

või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju

ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks

arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjuseid

(RKHKo 3-3-1-18-12). Kolleegium märgib, et RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole

perspektiivitute taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite

kasutamine, mis oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle

ulatust vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida.

Kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju

kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või

kahjuhüvitist vähendada“ (p 10.1). Praeguses asjas ei esine sellised asjaolusid, mis

võimaldaksid väita, et kui kaebaja oleks vaidlustanud Tallinna Ülikooli Germaani-Romaani

Keelte ja Kultuuride Instituudi õppejuhi 30.08.2013 korralduse nr 577 (tl 43), millega kaebaja

viidi täiskoormusega õppelt osakoormusega õppele, ei oleks olnud võimalik kahju vältida, või

kui kaebaja oleks esitanud tsiviilasjas nr 2-15-115177 20.07.2015 maksekäsu ettepanekule (tl

13-14) vastuväite või 26.08.2015 maksekäsule (tl 15-16) määruskaebuse, ei oleks olnud

võimalik kahju kõrvaldada.

18. Kõige lihtsamini oleks kahju olnud kaebaja poolt välditav nii, et kui kaebaja tegelikuks

sooviks oli lõpetada ülikoolis õppimine, siis oleks kaebaja pidanud esitama ülikoolile avalduse

enda eksmatrikuleerimiseks. Seda kaebaja aga ei teinud, vaid esitas 23.08.2013 ülikoolile

avalduse akadeemilisele puhkusele lubamiseks 2013/2014 sügissemestrist kuni kevadsemestri

lõpuni. Halduskohus on oma otsuse p-s 34 analüüsinud 23.08.2013 avalduse esitamise ajal

kehtinud õiguslikku olukorda ning leidnud põhjendatult, et MK pidi olema teadlik sellest, et

kuna ta ei täitnud täiskoormusega õppe nõudeid, kuid esitas akadeemilisele puhkusele

lubamise avalduse, siis pidi ülikool MK ÜKS § 23 lg 3 alusel viima üle osakoormusega

õppesse üliõpilast ülikoolist välja arvamata. Viimane tõi ülikoolile kaasa õiguse nõuda MKlt

õppekulude hüvitamist vastavalt ÜKS § 133 lg 2 p-le 2 ja ÕKE § 11 lg 2 p-le 3. Et kaebaja on

ülikooli poolt üle viidud osakoormusega õppesse ja seega tasulisele õppekohale, pidi

kaebajale üheselt selguma ka PK 03.09.2013 e-kirjast kaebajale (tl 44). Kaebaja ei ole

väitnud, et ta ei saanud kätte PK e-kirja.

19. Halduskohus on otsuse p-s 35 põhjalikult käsitlenud kaebajale ÜKS-st ja ÕKE-st

tulenevaid õigusi ja kohustusi seonduvalt üliõpilase ja ülikooli vahelise infovahetusega ning

õigesti leidnud, et kaebaja oli kohustatud jälgima ÕIS-i ja ülikoolile antud e-posti aadresse,

mistõttu oleks kaebajal juhul, kui ta ise oleks olnud piisavalt hoolas, olnud võimalik saada

kätte kogu informatsioon tema osaõppesse tasulisele õppekohale üleviimise ja akadeemilisele

puhkusele lubamise kohta. Neid järeldusi ei väära ka see, kui kaebaja ei sõlminud ülikooliga

pärast immatrikuleerimist õppelepingut, millele halduskohus otsuse p-s 35 viitas. Kui kaebaja

ei nõustunud enda osakoormusega õppesse viimisega, oleks tal tulnud ülikooli 30.08.2013

korraldus nr 577 vaidlustada ÕKE 10. ptk-s sätestatud korras. Kaebaja ei ole seda korraldust

kunagi vaidlustanud, sh ka siis, kui ta enda sõnul juba vaidlusalusest korraldusest teadlikuks

sai. Tegemist on siiani kehtiva haldusaktiga. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et kui

kaebaja oleks oma tahte selgelt teatavaks teinud (st, et ta ei soovi tasulisele õppekohale asuda

ning soovib selle asemel hoopis enda eksmatrikuleerimist), oleks tema tahet ignoreeritud –

ülikoolil poleks olnud mingit õiguslikku ega faktilist alust kaebajat ülikoolis n-ö kinni hoida

vastu tema enda tahtmist.

20. Tallinna Ülikooli nõudest kaebaja vastu pidi kaebaja kõige hiljemalt teada saama

20.07.2015 maksekäsu ettepanekust, kust nähtus nõude alus (Tallinna Ülikooli poolt Abi

Kapital Grupp OÜ-le loovutatud nõue nr TLU 15-001, 10.04.2015). Tallinna Ülikooli

nõudega mittenõustumisel oleks kaebaja pidanud esitama makseettepaneku suhtes kohtule

vastuväite, mis nähtub selgelt ka makseettepanekust. Kaebaja seda ei teinud, samas ei ole

3-15-2927

9(9)

vaidlust selles, et kaebaja sai nimetatud ettepaneku kätte. Asja materjalidest nähtub

25.08.2015 kaebaja pöördumine vastustaja poole (tl 102), kus kaebaja palub endale saata

koopia õppelepingust, mis on Tallinna Ülikooli nõude aluseks. 26.08.2015 tegi Pärnu

Maakohtu maksekäsuosakond kaebajale juba maksekäsu, viidates võimalusele esitada sellele

sellega mittenõustumise korral määruskaebus. Kaebaja ei esitanud maksekäsule ka

määruskaebust. Kaebaja ignoreeris maksekäsu kiirmenetlust nii kaua, kuni kohtutäitur tegi

esimese kinnipidamise kaebaja arveldusarvelt 03.09.2015. Alles 07.09.2015 tegi kaebaja oma

esindaja kaudu pöördumise Tallinna Ülikooli poole (tl 26), paludes tühistada nõue Abi Kapital

Grupp OÜ-s.

21. 28.12.2015 menetlusdokumendis (tl 74-75) on kaebaja selgitanud, miks ta jättis oma

õigused tsiviilkohtumenetluses kaitsmata. Selle selgituse kohaselt pöördus kaebaja 28.07.2015

e-kirjaga vastustaja poole, lootes, et nõude osapooled Tallinna Ülikool ja Abi Kapital Grupp

OÜ loevad nõude loovutamise tühiseks ning maksekäsu kiirmenetlus tsiviilasjas lõppeb.

Halduskohus on otsuse p-s 39 õigesti märkinud, et need selgitused jäävad arusaamatuks. Asjas

ei ole leidnud tõendamist, et MK oleks 28.07.2015 sellekohase e-kirja vastustajale saatnud –

sellist e-kirja pole asja materjalide hulka esitatud ning vastustaja eitab selle saamist. Kaebaja

oleks saanud maksekäsu kiirmenetluses esitada makseettepanekule vastuväite või

maksekäsule määruskaebuse, millised võimalused nähtusid selgesti kaebajale esitatud

menetlusdokumentidest ja mis oleks olnud kohane ja ainuvõimalik viis oma õiguste kaitseks

selles menetlusetapis. Asja materjalidest ei nähtu, et MK-l oleks esinenud mingi takistus oma

õiguste kaitsmisel. Jättes võimalused tsiviilkohtumenetluses kasutamata, jättis kaebaja kahju

kõrvaldamata. Pärast täituri poolt nõude täitma asumist esmase võlausaldaja poole

pöördumist, kui samal ajal on võimalik nõuet vaidlustada maksekäsu kiirmenetluses, ei saa

käsitada oma õiguste nõuetekohase kaitsmisena. Nimetatud tsiviilkohtumenetluses oleks

kaebaja saanud esitada nõudele kõik need vastuväited, mida kaebaja on esitanud praeguses

kahju hüvitamise nõude asjas. Vähetähtis pole ka asjaolu, et vastuväite esitamine

makseettepanekule on tehtud võlgniku jaoks äärmiselt lihtsaks – kaebajal oleks tulnud lihtsalt

täita koos makseettepanekuga ümbrikus olnud vorm, millel oma sõnadega arusaadavalt

kirjeldada, miks ta nõudega ei nõustu.

22. Eelnevat kokku võttes – et MK-le Tallinna Ülikooli poolt väidetavalt tekitatud kahju oli

kaebajal endal võimalik vältida ja kõrvaldada, ei ole kahjunõue RVastS § 7 lg 1 järgi

põhjendatud. Eelöeldu tõttu ei pea kohus ka andma hinnangut, kas kaebajal oli alus PK

03.09.2013 e-kirja alusel arvata, et ta eksmatrikuleeritakse juhul, kui ta ei sõlmi ülikooliga

lepingut õpingute jätkamiseks riigieelarvevälisel õppekohal ning kas kaebaja andis nimetatud

lepingule oma nõustumuse või mitte.

23. HKMS § 200 p 1 alusel jääb MK apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

tema enda kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad vastustaja kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe