3-16-830/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-830

Haldusasi

A.A.e

kaebus

Maksu-

ja

Tolliameti

12.04.2016

maksuotsuse nr 12.2-5/012838 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.A.

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Kristel Uibo

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistung 08.12.2016, seejärel kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 20.02.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 12.04.2016 maksuotsusega nr 12.2-5/012838 A.A.t

tasuma maksustamisperioodi 2014 eest tulumaksu 1668,13 eurot.

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt sai MTA Soome Vabariigi maksuhaldurilt automaatse

infovahetuse korras andmed A.A.e Soomes teenitud tulu kohta. A.A. ei ole esitanud Soome

maksuhalduri tõendit tulude maksustamise kohta Soomes ega Soome maksuresidentsust

tõendavat dokumenti. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 kohaselt maksustatakse

tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit

kõikidest tuluallikatest saadud tulu. A.A. on Eesti resident, sest tema elukoht on alates

17.01.2007 Eestis, seega tuleb tema välistulu maksustada Eestis. Tuluallika põhimõtte järgi

võiks A.A.e tulu maksustada ka Soome. Konkureeriv olukord on reguleeritud Eesti Vabariigi

ja Soome Vabariigi vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning

maksudest hoidumise tõkestamise lepinguga (maksuleping), mille art 15 annab Eestile

palgateenistuse maksustamisõiguse juhul, kui Eesti resident töötab väljaspool riiki, kus asub

tema tööandja. Sellest, et Soome tööandja ei ole A.A.e palgast tulumaksu kinni pidanud,

järeldub, et tema faktiline töötamine toimus väljaspool Soomet, millisel juhul ei ole Soomel

maksustamise õigust. Juhul, kui A.A. esitab tõendid, et tema tulud on maksustatud Soomes,

saab topeltmaksustamist vältida maksulepingu alusel.

2(6)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. A.A. esitas 29.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA

12.04.2016 maksuotsus. Kaebuse ja selle täienduste põhiseisukohad olid järgmised.

Kaebaja elas ja töötas 28.06.2013-22.02.2015 Soomes, mille kohta esitas ta R vormi (TuMS §

6 lg 6). Eestis viibis kaebaja 12 järjestiku kalendrikuu jooksul vähem kui 183 päeva, olles seega

mitteresident. Mitteresidentsuse kohta on olemas märge maksukohustuslaste registris ja MTA

poolt 14.04.2016 väljastatud residentsustõend No 8-8/12349-1. Tulenevalt TuMS §-st 29 ei

pidanud kaebaja 2014. a Eestis tuludeklaratsiooni esitama, sest tema kui mitteresident ei saanud

tulu Eesti tuluallikast. Maksuotsus on vastuolus TuMS §-ga 29. Kaebaja 2014. a tulud on

Soomes maksustatud 2016. a ning kaebaja on Soomele tulumaksu ka tasunud, seega peaks

vaidlus Eesti maksuhalduriga ära langema.

3. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Eelkõige omavad tähtsust kaebaja residentsuse määramine ning asjaolu, kas kaebaja 2014. a

tulud on Soome maksuhalduri poolt maksustatud. MTA 14.04.2016 väljastatud

residentsustõend ei tähenda automaatselt, et kaebaja oleks Soome resident ning et Soome oleks

tema 2014. a tulusid maksustanud ja et Eestil ei oleks õigust tema tulu maksustada.

Residentsustõendi väljastamine toimub üldjuhul ilma täiendavat kontrolli läbi viimata. Soome

residentsuse määramiseks tulnuks kaebajal pöörduda Soome maksuhalduri poole. Kuniks

kaebaja seda teinud ei ole, on teda põhjust pidada Eesti residendiks ja maksustada tema mh

Soomest saadud tulud TuMS § 12 lg 1 alusel. Kaebaja ei esitanud vastavalt MTA 21.01.2016

korraldusele tõendit 2014. a tulu maksustamise kohta Soomes ega Soome maksuresidentsust

tõendavat dokumenti.

Vastustajal puudub alus arvata, et Soome loobus ilma põhjuseta kaebaja tulude maksustamisest,

loovutades maksustamise õiguse Eestile. Soome maksuhaldur on kaebajat lähtuvalt elukoha

kriteeriumist käsitlenud Eesti residendina. Kaebaja elukoht ning eluliste huvide keskus oli ja on

jätkuvalt Eestis (vt ka kohtuasja nr 3-14-53217 ja maksulepingu art 4 lg 2). Seda kinnitab

asjaolu, et kaebaja poolt esitatud residentsuse määramise avalduse p 4 kohaselt elab kaebaja

perekond jätkuvalt Eestis ning tal säilib Eestis kinnisvara. Kaebajale kuulub korteriomand

asukohaga xxxxxxxxxx, mille ta on Soome maksuhaldurile deklareerinud alalise elukohana.

Vaidlust ei ole, et Soomes töötamise ajal vajas kaebaja ajutist elukohta, mis asus aadressil

xxxxxxxxx, Soome. Jääb mulje, et kaebaja on R vormi esitamisega MTA-d eksitanud. MTA

registreeris kaebaja mitteresidendina ning eksitus ilmnes pärast seda, kui Soome maksuhaldur

esitas MTA-le andmed kaebaja maksustamisperioodi 2014 tulude kohta (vt 09.03.2016

vaideotsust). Maksukohustuslaste registri andmetel on aga kaebaja elukoht alates 17.01.2007

xxxxxxxxx, Tallinn, ning seda vaatamata R vormi esitamisele 04.10.2013. Kaebaja ei ole

millegagi ümber lükanud seda, et tema eluliste huvide keskus oli 2014. a Eestis. Kaebaja saaks

välja tuua asjaolud, mille põhjal oleks eluliselt usutav, et kaebajal Eestis elukohta polnud.

Sellest, et Soome tööandja ei ole kaebaja töötasust tulumaksu kinni pidanud, järeldub, et

Soomel ei ole vastavalt maksulepingu art-le 15 maksustamisõigust ning kaebaja tulu tuleb

maksustada Eestis (TuMS § 12 lg 1).

Vastuseks kaebaja 25.08.2016 esitatud tõendile, mille kohaselt on kaebaja 2014. a tulu

nüüdseks maksustatud Soomes, märkis vastustaja, et see ei muuda vaidlustatavas otsuses

esitatud MTA seisukohti. Kaebaja tegevus on kantud eesmärgist eksitada nii Eesti kui Soome

maksuhaldurit. Kaebaja teavitas Soome maksuhaldurit oma 2014. a tulude maksustamise

soovist alles 2016. a pärast seda, kui Eesti MTA oli talle juba maksuotsuse väljastanud. Kuna

Eestis on tulumaksukohustus suurem kui Soomes, soovis kaebaja tulude maksustamist Soomes.

Kui MTA poleks maksuotsust teinud, oleks kaebaja tulud mõlemas riigis maksustamata jäänud.

Kaebaja ei ole Soome maksuhaldurile esitanud taotlust Soome residentsuse saamiseks. Soome

3(6)

maksuhaldur ei vii läbi põhjalikku kontrolli olukorras, kus isik pöördub nende poole ise

maksustamise sooviga. Sellest, et Soome maksuhaldur maksustas kaebaja tulu, ei saa järeldada,

et tegemist on topeltmaksustamise olukorraga, mis tooks Eesti maksuhaldurile kaasa kaebaja

2014. a tulude maksustamise keelu. Kui vaidlusalune maksuotsus jõusse jääb, saab kaebaja

Soome maksuhaldurilt tulumaksu tagasi nõuda. Kaebaja eluliste huvide keskus on ikkagi Eestis

ning Eestil on maksulepingu art 15 järgi maksustamise õigus. Kaebaja töötas 2014. a Soomes

kaugsõiduautojuhina, kelle tööülesanded asusid väljaspool Soomet. Kui kaebaja oleks teinud

tööd ka Soomes, poleks Soome maksuhaldur MTA-le kaebaja tulude kohta andmeid edastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlus käib selle üle, kas Eesti maksuhalduril on õigus tulumaksuga maksustada kaebajale

2014. a Soome tööandja poolt makstud palgatulu.

5. TuMS § 6 lg 1 ls 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta

viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 14 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab (lg 1);

elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2); elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub

mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta (lg 3) ja kui isiku

elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht (lg 4).

TuMS § 12 lg 1 p 1 alusel maksustatakse tulumaksuga residendist füüsilise isiku poolt

maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas

palgatulu. TuMS § 13 lg-st 4 tuleneb, et kui isik saab välisriigis töötamise palgatulu, ei

maksustata seda Eestis tulumaksuga, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) isik on viibinud

töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul; 2)

välisriigis on nimetatud tulu olnud isiku maksustatav tulu ning see on dokumentaalselt

tõendatud ja tõendil on näidatud tulumaksu summa (ka juhul, kui summa on null).

Maksulepingu artikli 15 lg 1 kohaselt maksustatakse lepinguosalise riigi residendi saadud

töötasu ainult lepinguosalises riigis, kui teenistus ei ole toimunud teises lepinguosalises riigis.

6. Kohus selgitab alustuseks, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2 ls 2). Seega tuleb eeskätt hinnata vaidlustatud maksuotsuse andmise ajal

valitsenud õiguslikku ja faktilist olukorda. Maksuotsuse vaidlustamisel tuleb piisavalt

põhjendatud maksuotsuse korral kaebajal tõendada, et maks määrati valesti (MKS § 150), kuid

uute väidete ja tõendite esitamist piirab MKS § 102 lg 1 p 2, mille kohaselt maksuotsus

muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse

vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud

maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Riigikohus selgitas 14.11.2007 otsuses nr 3-3-1-

47-07 (p 12-13) ja 19.05.2009 otsuses nr 3-3-1-32-09 (p 27), et maksukohustuslane saab vaide-

või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust

vähendavale asjaolule või tõendile üksnes juhul, kui tõendi esitamata jätmine ei olnud tingitud

tahtlusest või hooletusest.

7. Kohtule esitatud seisukohtadest ja tõenditest nähtuvad järgmised asjaolud ning 12.04.2016

maksuotsuse andmisele eelnenud haldusmenetluse kulg.

Maksuotsuses on tuvastatud, et maksukohustuslaste registri andmetel oli kaebaja elukoht alates

17.01.2007 ja ka maksustamisperioodil xxxxxxxxxx, Tallinn. Kaebaja esitas 04.10.2013 MTA-

le füüsilise isiku residentsuse määramise vormi R (tl 8-9), milles elukoht Eestis oli jäetud

märkimata (p 2.1) ja elukohaks väljaspool Eestit oli märgitud xxxxxxxxxx, Soome (p 2.2). Eesti

residentsuse lõppemisega seoses märkis kaebaja vormil R (p 4), et lahkus Eestist 28.06.2013,

tema perekond elab Eestis ega lahku koos kaebajaga, tal säilib pärast Eestist lahkumist siin

kinnisvara ja ta kavatseb teise riiki alaliselt elama jääda. Tööandjaks märkis kaebaja vormil R

4(6)

(p 5) Soome äriühingu J. Huopana OY. MTA lõpetas kaebaja esitatud vormi R alusel kaebaja

Eesti residentsuse tagasiulatuvalt alates 27.06.2013.

Soome maksuhaldur esitas MTA-le automaatse infovahetuse korras teabe (tl 35-37), et J.

Huopana OY tegi 2014. a kaebajale väljamakseid 9671,46 eurot, millelt tulumaksu kinni ei

peetud. Teabes oli kaebaja elukohaks märgitud xxxxxxxxx, Tallinn. Kuna Soome maksuhaldur

saadab automaatse teabevahetuse korras teavet üksnes Eesti residentide kohta ja kaebaja ei

esitanud 2014. a kohta Eesti residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ega deklareerinud

välisriigis saadud tulu, alustas maksuhaldur maksumenetlust.

Maksuotsuse lk-l 1 on märgitud, et maksuhaldur selgitas kaebajale 03.11.2015 ja 23.11.2015 e-

kirjades residentsuse ja välisriigist saadud tulu tulumaksuga maksustamise põhimõtteid

(toimikus e-kirju ei ole, kuid kaebaja ei ole sellele asjaolule ka vastuväiteid esitanud).

Maksuotsuse põhjenduste kohaselt esitas kaebaja 05.01.2016 vastuseks MTA selgitustele

tõendid selle kohta, et ta oli 2013. a Soomes sotsiaalkindlustatud (tl 42-43).

Maksuhalduri ametnik selgitas kaebajale seejärel 07.01.2016 e-kirjas (tl 40, vt ka tl 94-96), et

Soome maksuhaldurilt saadud andmed lubavad arvata, et kaebaja oli 2014. a Eesti resident, sest

Soome residentide kohta Soome maksuhaldur andmeid ei saada. E-kirjas selgitati, et kui

kaebaja arvates oli ta 2014. a Soome resident ja maksis seal tulumaksu, tuleb esitada täiendavaid

tõendeid, sest pelgalt Eesti maksuhaldurile esitatud vorm R ei ole Soome residentsuse

tõendamiseks piisav. Maksuhaldur viitas ka sellele, et kui töötamine toimus väljaspool Soomet,

saadetakse andmed maksustamiseks ikkagi Eestisse. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks sellele

e-kirjale vastuseks selgitusi või tõendeid esitanud.

Seejärel koostas MTA kaebajale 21.01.2016 korralduse nr 9-1/0133 (tl 46), milles selgitas

veelkord, et seni tuvastatud asjaolude valguses võis kaebaja olla 2014. a siiski Eesti resident ja

tema tulu tuleb maksustada Eestis. MTA kohustas kaebajat esitama võimaliku residentsuse ja

maksukohustuse kindlakstegemiseks Soome riigis residentsust tõendava tõendi ja välistulu

tõendi. Korralduses märgiti, et täiendavate tõendite esitamata jätmise korral koostab

maksuhaldur maksuotsuse tema käsutuses olevate andmete põhjal. Korralduses on märgitud, et

küsimuste korral palutakse pöörduda korralduse koostaja poole. Samuti selgitas maksuhaldur

residentsuse ja tulumaksu määramisega seonduvat ning kohustust esitada tõendeid 21.01.2016

korralduse kohta 09.03.2016 tehtud vaideotsuses (tl 50-51), millega jättis kaebaja vaide

rahuldamata. Kaebaja 21.01.2016 korraldust ei täitnud ja täiendavaid tõendeid ei esitanud, vaid

vaidlustas 21.01.2016 korralduse 22.03.2016 Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr 3-16-564;

halduskohtu 05.07.2016 otsus, millega kaebus jäeti rahuldamata, jõustus 05.08.2016).

Seejärel koostas maksuhaldur 12.04.2016 maksuotsuse, milles leidis, et kaebaja oli 2014. a

TuMS § 6 lg 1 kohaselt Eesti resident ja maksuhalduril oli TuMS § 12 lg 1 ja maksulepingu art

15 alusel õigus maksustada kogu kaebaja maailmatulu, sest kaebajale tegi küll töötasu

väljamakseid Soome tööandja, kuid kaebaja töötas faktiliselt väljaspool Soomet.

8. Kohus leiab, et eespool toodud asjaolude ja tõendite põhjal on maksuhaldur õigesti leidnud,

et kaebaja tuleb 2014. a lugeda Eesti residendiks (TuMS § 6 lg 1) ja tema Soome tööandja

tehtud töötasu väljamaksed on õige tulumaksuga maksustada Eestis, sest kaebaja töötas

väljaspool Soomet (TuMS § 12 lg 1, maksulepingu art § 15). Kohus nõustub maksuotsuse

põhjendustega ja HKMS § 165 lg 2 alusel neid ei korda.

Kohus lisab, et tulumaksukohustuse kindlakstegemise menetluses ei ole määravat tähtsust

maksukohustuslase enda esitatud residentsuse määramise vormil R ja selle alusel tehtud

registrikandel või registriandmete põhjal koostatud tõendil, vaid hinnata tuleb kõiki asjaolusid

ja tõendeid kogumis. Nagu maksuhaldur selgitas on vormi R vastuvõtmisel selle kontroll

formaalne ja registrikannet tehes lähtutakse isiku enda esitatud andmetest. Seetõttu võib

5(6)

kannete õigsust hiljem maksumenetluses residentsuse tuvastamisel sisuliselt üle kontrollida

(vrd tuludeklaratsiooni esitamine, kus maksuhaldur kinnitab selle vastuvõtmist, kuid võib

deklaratsiooni sisulist õigsust hiljem kontrollida). Ka tulumaksuseaduse ja sellega seonduvate

seaduste muutmise seaduse eelnõu (723 SE) seletuskirjast nähtub, et residentsus määratakse

TuMS § 6 lg 1 alusel ja TuMS § 6 lg 6 alusel kehtestatud füüsilise isiku residentsuse määramise

vormi kehtestamise eesmärk oli eelkõige aidata maksuhalduril hõlpsamini lahendada

võimalikke topeltresidentsuse juhtumeid välislepingu kohaldamisel, samuti fikseerida

residentsuse muutumise aega ning vajadusel residentsuse muutumist vaidlustada. Vaidlust ei

ole selle üle, et Soome maksuhaldur esitab Eesti maksuhaldurile automaatse teabevahetuse

korral andmeid üksnes nende isikute kohta, kes ei ole Soome residendid. Ka kaebaja enda

04.10.2013 esitatud vormi R p-s 4 on toodud andmeid, mis võimaldab Soome maksuhalduri

teabe valguses kahtluse alla seada, kas kaebaja residentsus tegelikult üldse muutus (st kas

kaebaja eluliste huvide keskus kandus välisriiki), sest kaebaja perekond ja kinnisvara jäi vormil

R märgitu kohaselt Eestisse. Eeltoodut arvestades oli maksuhalduril piisavalt alust kaebaja

residentsusega seonduvat sisuliselt üle kontrollida ja seda tulumaksu määramisel arvestada.

Maksuhalduri korduvatest selgitustest pidi kaebajale olema arusaadav, milliseid tõendeid tuli

maksukohustuse vältimiseks esitada ja millised on tõendite esitamata jätmise tagajärjed.

Kaebaja ei väida, et tal oli mingeid objektiivseid takistusi asjakohaste selgituste ja tõendite

esitamiseks. Kui küsimus olnuks pelgalt Soome maksuhalduriga suhtlemisele kulunud ajas,

oleks saanud taotleda MTA-lt pikemat tähtaega tõendite esitamiseks. Maksumenetluse käik

viitab aga sellele, et kaebaja tegelikult ei soovinudki mingeid tõendeid esitada. Sellega jättis

kaebaja maksukohustuslasele kehtiva kaasaaitamiskohutuse (MKS § 56) nõuetekohaselt

täitmata ja taolises olukorras ei saa maksuhaldurile heita, et ta ei kogunud täiendavaid tõendeid

omal algatusel.

Seega vaidlustatud maksuotsuse tegemise ajal tuvastatud asjaolude ja maksuhalduri käsutuses

olnud tõendite valguses polnud alust teha teistsugust otsust.

9. Vaidlustatud 12.04.2016 maksuotsuse tegemisele järgnenud sündmuste käik oli toimikust

nähtuvalt järgmine.

MTA väljastas kaebajale 14.04.2016 tõendi (tl 7), mille kohaselt kaebaja ei olnud perioodil

27.06.2013-22.02.2015 Eesti resident Eesti tulumaksuseaduse alusel. Kaebaja esitas

29.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse 12.04.2016 maksuotsuse tühistamiseks, milles ei

esitanud maksumenetlusega võrreldes mingeid uusi sisulisi vastuväiteid või tõendeid peale

14.04.2016 väljastatud Eesti residentsuse puudumise tõendi (tl 1-2). MTA vastas kaebusele

03.05.2016 (tl 33-34), viidates asjaolule, et kaebaja ei ole jätkuvalt esitanud tõendeid, et ta on

Soome maksuhaldurilt taotlenud Soome residentsuse määramist. Seejärel esitas kaebaja kohtule

tõendid kaebaja 2014. a töötasu maksustamise kohta Soomes (tl 52-54, vt ka 25.09.2015

maksuotsus tl 69-70, tõlge tl 79-80) ja väitis, et on tulumaksusumma Soomes ka tasunud. MTA

tegi seejärel päringu Soome maksuhaldurile, kes vastas sellele 31.08.2016 (tl 62-64). MTA

esitas täiendavalt ka väljavõtte Soome maksuhalduri vastusest teabepäringule, mis kinnitab, et

kaebaja töötas 2014. a Soomes veoauto juhina ja kogu tema palgatulu on saadud seoses

tööülesannetega, mida kaebaja täitis väljaspool Soomet (tl 92).

10. Kohus leiab, et kaebajale 14.04.2016 Eesti residentsuse puudumist kinnitava tõendi

väljastamine oli kaebajat eksitav olukorras, kus kaks päeva varem oli MTA maksuotsuses

asunud tema residentsuse osas teistsugusele seisukohale. Maksuhaldur peab sisemiste

tööprotsesside kaudu tagama vajaliku teabevahetuse oma eri struktuuriüksuste vahel, et

selliseid eksitusi edaspidi vältida. Vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasust 14.04.2016 tõendi

väljastamine siiski ei mõjuta. Nagu kohus eespool märkis, residentsustõendi väljastamine

toimub üksnes registriandmete põhjal, kuid tulumaksukohustuse kindlakstegemisel tuleb

6(6)

residentsust uurida sisuliselt ning kõigi tuvastatud asjaolude ja kogutud tõendite valguses.

Teiseks ei ole võimalik 14.04.2016 tõendist välja lugeda, et kaebaja oli 2014. a just Soome

resident ja kaebaja 2014. a palgatulu oli maksustatud Soomes.

11. Vaidlustatud maksuotsuse andmisele järgnenud sündmuste käik viitab sellele, et kaebaja

asus taotlema Soome maksuresidentsust pärast seda, kui Eesti maksuhaldur oli talle juba

12.04.2016 maksuotsusega tulumaksu määranud. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja

oleks teavitanud Soome maksuhaldurit asjaolust, et Eesti maksuhaldur oli kaebajale J. Huopana

OY-st saadud palgatuluga seonduvalt 2014. a eest juba tulumaksu määranud, seega ei saanud

Soome maksuhaldur oma maksuotsuse tegemisel sellega ka arvestada. Veel enam, Soome

maksuhalduri 31.08.2016 vastusest MTA teabepäringule (tl 63), osast C2-8 selgub, et kaebaja

esitas Soome maksuhaldurile tulumaksunõude väljastamise menetluses MTA poolt pärast

maksuotsuse tegemist ekslikult väljastatud tõendi, mille kohaselt kaebaja ei ole Eesti resident.

Vastuse osast C1-8 selgub ka, et Soome residentsuse järeldamise aluseks on üksnes kaebaja

poolt Soome maksuhaldurile antud teave ja vastusest ei nähtu, et Soome maksuhaldur oleks

kaebaja 2014. a tulumaksuga seonduvalt mingit sisulist kontrolli läbi viinud. Seetõttu ei anna

ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud täiendavad tõendid alust 12.04.2016 maksuotsuse

tühistamiseks, sest maksuotsuse lõppjäreldust kaebaja Eesti residentsuse ja Eesti maksuhalduri

õiguse kohta kaebaja 2014. a tulude maksustamise kohta need kokkuvõttes ei muuda.

12. Kogu eespool kirjeldatud sündmuste käik ja kaebaja käitumine nii enne kui pärast

maksuotsuse tegemist lubab kokkuvõttes arvata, et kaebaja tegelik eesmärk oli vältida 2014. a

eest tulumaksu maksmise kohustust nii Soomes kui ka Eestis. Seejuures on kaebaja oma

tegevusega eksitanud mõlema riigi maksuhaldurit. Kaebaja oli teavitanud Eesti maksuhaldurit

04.10.2013 oma residentsuse muutumisest. Samal ajal pidi kaebajale olema juba

maksumenetluse alustamise ajal selge, et Soomes tema 2014. a tulusid tööandja andmete alusel

ei maksustatud – seda saab hõlpsasti järeldada näiteks J. Huopana OY-ga kokkulepitud töötasu

ja tööandja poolt tegelikult makstud töötasu võrdlusest ning need andmed pidid kaebajal olemas

olema. Ometi väitis kaebaja maksumenetluses hoolimata maksuhalduri korduvates selgitustest,

et oli 2014. a Soome resident ja tal pole Eestis tulumaksukohustust, ilma selle kohta

asjakohaseid selgitusi ja tõendeid esitamata. Seejärel, pärast 12.04.2016 maksuotsuse tegemist,

asus kaebaja tegutsema eesmärgiga tasuda 2014. a eest tulumaksu siiski Soomes, kus

maksukohustus on väiksem, esitades sealsele maksuhaldurile 14.04.2016 Eesti maksuhalduri

poolt väljastatud tõendi. Seega on kaebaja ise Soome maksuhaldurile eksliku teabe andmise ja

seal tulumaksu vabatahtliku tasumisega loonud olukorra, kus tekib topeltmaksustamise oht.

Kuna TuMS § 6 lg 1 ja § 12 lg 1 ning maksulepingu § 15 lg 1 alusel on tulumaksu määramise

õigus Eesti maksuhalduril, on kaebajal topeltmaksustamise vältimiseks võimalik Soomes

tasutud tulumaks sealselt maksuhaldurilt tagasi nõuda või pöörduda taotlusega MTA poole, et

leida Eesti ja Soome maksuhaldurite koostöös olukorrale mõistlik lahendus.

13. Käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks kõike eeltoodut arvestades alust

ei ole ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

14. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt

väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit