4-16-6455/24 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Motiveeritud otsus

Kohus Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 30.detsember 2016 Paide

Väärteoasja number 4-16-6455

Kohtunik Sirje Lahesoo

Väärteoasi V.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

prefektuuri 21.08.2016 kiirmenetluse otsusele nr 10220152534362

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveamet Lääne prefektuuri Paide polit-

seijaoskonna kaudu, asukoht Tallinna 12 Paide, esindaja Ragne Tusis väärteomenetleja

Menetlusalune isik

(kaebaja)

V.E, isikukood 197907128271, aadress xxxxx, xxxxxxxxxxxx x, x xxxxxx xxxxxxxxxx, kaitsja Siim Avi

Kaebuse läbivaatamise aeg 30.detsembril 2016 Paides kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Politsei- ja Piirivalveameti 21.08.2016 kiirmenetluse otsus nr 10220152534362 V.E karistamise kohta liiklusseaduse § 227 lg 3 järgi. (LS)

2. V.E kaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusaluse isiku kanda.

4. Selgitada, et kui on asjaolusid, mille tõttu ei ole viivitamatult võimalik täita väärteo eest

karistusena kohaldatud rahatrahvi, on menetlusalusel isikul õigus esitada lahendit täitmisele

pööravale kohtuvälisele menetlejale (antud asjas Politsei- ja Piirivalveametile Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna kaudu) avaldus rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamiseks (VTMS § 209 lg 2).

5. Kohtuotsus edastada kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsusele võib esitada Pärnu Maakohtu kaudu kassatsioonkaebuse Eesti Vabariigi Riigikohtule 30

päeva jooksul kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks tegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusalusel isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VÄÄRTEO KOHTUEELNE MENETLUS 21.08.2016 tegi Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna patrullpolitseinik

Kaur Öebius kiirmenetluse otsuse nr 10220152534362 (väärteoasi nr 2510,16,002408), millega karistas V.E liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 alusel rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et tema 21.08.2016 kell 09:33 xxxxxx maakonnas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt xx km-l juhtis mootorsõidukit xxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx kiirusega 145+-5 km/h asulavälisel teel, kus lubatud suurim sõidukiirus 90 km/h, ületades seega lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 50 km/h. Sellega rikkus V.E LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuet ja pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

KAEBUSE NÕUE JA MOTIIVID V.E vaidlustas kohtuvälise menetleja eelmärgitud otsuse. Kaebuse s kinnitab menetlusalune

isik, et juhtis 21.08.2016 kella 09:33 paiku Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel sõidukit xxxxx

xxxxxr xxxxxx numbrimärgiga xxx xxx. Paide kandis otsustas

sooritada möödasõidu manöövri, kiirendas, sõitis vastassuunavööndisse ning jõudes oma suunavööndisse alandas kiiruse lubatud sõidu-

kiiruseni. Kaebaja märgib, et

möödasõites on eesmärgiks viibida nii vähe kui võimalik vastassuunavööndis ja liiklusohutuse mõttes vältida reaalset võimalust kohtuda vastassuunas tuleva autoga. Vaidlust polekski, kui ta oleks kiirust ületanud samasuunavööndis, kuid antud juhul ei jäänud tal ohutu möödasõidu huvides muud üle kui ületada ajutiselt kiirust. Kaebaja palus vaidlustatud otsus

2 (4) Väärteoasi nr 4-16-6455

osaliselt tühistada ja alandada otsuses määratud trahvi, arvestades teo toimepanemise raskust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, mõistliku suuruseni (tl 22-26).

23.11.2016 vastuses kohtuvälise menetleja seisukohtadele märkis kaebaja, et talle määrati karistu- seks ½ võimalikust karistusmäärast. Arvestades kaebaja sissetulekuid, on ka väiksemal summal mõju

tema heaol

ule, mis mõjutab edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistamisel pole arvestatud kõiki KarS § 56 nimetatud asjaolusid. Kaebaja on kiiruse ületamist tunnistanud ning enda

tegu selgesõnaliselt ja siiralt kahetsenud. Arvestama pidanuks ka seda, kas o

n varasemaid

liiklussüütegude alaseid karistusi.

Kaebaja ei nõustu, et tegu pandi toime tahtlikult. Kaebajal oli eesmärk liikuda oma sõidureas lubatud kiiruse piires. Kuna ette jäi masin, mis ei liikunud kõige suju- vamalt ja sisuliselt takistas normaalset liiklust, oli mõistlik teha möödasõit. Kahetsusväärselt kaasnes möödasõiduga kiiruse ületamine, mis osaliselt oli tingitud ka auto tundlikkusest. Kui hakata pöörama

tähelepanu spidomeetrile, hajub tähelepanu ning tekib seega võimalus, et unustatakse möödasõidu

turvalisus. Kaebaja eesmärgiks polnud kiiresti sõitmine, kuna tagasireastumisel vähendas ta auto kiiruse. Ka ükski kiiruskaamera ei fikseerinud kiiruse ületamist antud teelõigul. Kaebaja leidis, et möö-

dasõit oli äärmiselt vajalik, kuna iga tegemata möödasõit pikendab kolonne ja suurendab liiklus- konsentratsiooni, muutes liikumise raskemaks. Radariga politseinik pidanuks suutma vahet teha, kas tegu oli möödasõidu või lihtsalt kiiruse ületamisega ning sellest lähtuvalt tegutsema (tl 47-48). Kaebaja soovis asja lahendamist kirjalikus menetluses.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHAD Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et V.E kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata, kuid võimaldada menetlusalusel isikul tasuda määratud rahatrahv ositi 6 kuu jooksul.

Kiirus mõõdeti seadmega LaserCam 4 nr LE0050. Otsuse tegemisel on tõendina arvestatud kiiruse- mõõteseadme kasutamise protokolli, mis on asendatud välijuht Valdur Mõttus’e poolt tehtud LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestisega REC031337 ning menetlusaluse isiku ütlusi. LS § 227 lg 3 näeb ette

rahatrahvi maksimummäärana 200 trahviühikut, so 800 eurot. Otsusega on määratud 100 trahvi- ühikut. Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee on üks suurema liiklusega põhimaanteid ning juhi poolt nii suures ulatuses lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid

liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga –

nii suures ulatuses lubatud sõidukiirust ületades seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu, tervise ja vara.

Kohtueelses menetluses on menetlusalune isik selgitanud, et kiiruse ületamise tingis möödasõidu

sooritamine ning vajadus sellel ajal võimalikult vähe viibida vastassuunavööndis. See asjaolu ei

võimalda liiklusseaduse alusel sõidukiiruse ületamist.

Sõidukiiruse ületamine 50 km/h võrra ei ole

juhuslik ning seda sõidukijuht spidomeetrit jälgides mõistab ja peab mõistma arvestades liikleja kohustusi (LS § 16 lg 2). Liiklusseadus ei luba teha erandeid kiiruse ületamisel, väljaarvatud alarm- sõidul. Ülejäänud liiklejad eeldavad, et kõik täidavad liiklusreegleid. Tulenevalt eeltoodust leiab kohtu-

väline menetleja, et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga. Kohtuväline menetleja tegi

ettepaneku kaebus lahendada VTMS § 120 kohaselt kirjalikus menetluses ja kohtuistungist osa võtta ei soovinud (tl 41-42).

Kohtuväline menetleja esitas kohtumenetluses täiendava tõendina väljavõtte kiirusemõõteseadme LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestisest REC031337 (tl 53).

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED

1. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

Kohtuväline menetleja on V.E suhtes kohaldanud kiirmenetlust. VTMS §-s 55 sätestatud kiirmenetluse kohaldamist välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

VTMS § 24 lg 2 kohaselt tõlk kaasatakse kohtuvälises menetluses menetlustoimingu läbiviimisele menetlusosalise või tunnistaja taotlusel. Kohus on tuvastanud, et xxxxxx kodakondsusega menet-

lusalune isik V.E ei ole kohtuvälises menetluses taotlenud tõlgi osalemist vaid kiir- menetluse otsusele omakäeliselt kirjutanud, et ta tõlki ei vaja.

2. LS § 1 lg 1 kohaselt liiklusseadus sätestab muu hulgas liikluskorralduse Eesti teedel, liiklus- reeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhimõtted ning vastutuse liiklusreeglite rikkumise eest.

Liiklusseadus laieneb ka Eesti territooriumil viibivale välismaalasest liiklejale ja välismaal regist- reeritud sõidukile, kui rahvusvaheliste lepingutega ei ole ette nähtud teisiti (LS § 1 lg 3).

LS 15 lg 1 p 1 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel on 90 km/h.

Asjas uuritud tõendid (kiirusmõõteseadme LaserCam 4 nr LE0050 videosalvestis REC031337, välja- võte videosalvestisest, menetlusaluse isiku ütlused) kogumis kinnitavad ja selles pole ka vaidlust, et menetlusalune isik otsuses märgitud ajal, kohas ja viisil, juhtides mootorsõidukit xxxxx xxxxx

registreerimismärgiga xxx xxx, rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet sellega, et ületas asulavälisel teel liiklusseadusega lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h ja seda mitte vähem kui 50 km/h võrra.

3 (4) Väärteoasi nr 4-16-6455

Sellega pani menetlusalune isik toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

3. Menetlusalune isik märkis kaebuses, et ta ei pannud kiiruseületamist toime tahtlikult. Tema eesmärgiks oli võimalikult kiiresti ja ohutult teostada möödasõit eesliikuvast sõidukist.

LS § 50 lg 1 kohaselt peab juht järgima LS §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust.

LS § 51 lg 3 p-de 4 ja 5 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma et sõidurada,

millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba ning et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga.

Eelosundatud liiklusseaduse sätetest tuleneb selgelt ja ühemõtteliselt, et juht ei tohi mingil juhul,

sh ka möödasõidul, ületada LS § 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust (antud juhul asulavälisel teel 90 km/h). Vastupidi. Liiklusseaduse mõttest tulenevalt peab juht ka möödasõitu

teostama lubatud suurimat sõidukiirust järgides. Võimalikult kiire möödasõidu tagamiseks peab

juht enne möödasõidule asumist hindama eesliikuva sõiduki kiirust, mitte möödasõitu tehes suurendama enda juhitava sõiduki kiirust lubatust suuremaks.

LS § 1 lg-st 3 tulenevalt pidi xxxxxxx elav xxxxxxx kodakondsusega menetlusalune isik eelmärgitud liiklusseaduse nõuetega arvestama.

Menetlusalune isik põhjendas kiiruse ületamist ühelt poolt sooviga teostada möödasõit võimalikult kiiresti, teisalt märkis, et kiiruse ületamine oli osaliselt tingitud auto tundlikkusest.

Kaebaja põhjendused annavad tunnistust et menetlusalune isik, soovides möödasõit teostada kiiresti ning teades oma sõiduki „tundlikust“, pidas juba möödasõitu alustades võimalikuks süüteo- koosseisule vastava asjaolu saabumist (lubatud suurima kiiruse ületamist). See aga tähendab, et menetlusalune isik pani temale süüks pandud teo toime vähemalt kaudse tahtlusega.

Eeltuvastatud asjaolud kinnitavad, et V.E pani toime vaidlustatud otsuses kirjeldatud

teo, tegi seda tahtlikult (vähemalt kaudse tahtluse vormis), on teo toimepanemises süüdi ning tema väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 3 järgi.

4. LS § 227 lg 3 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41- 60 kilomeetri tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhti- misõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks põhikaristusele võib kohus või kohtu-

väline menetleja eelnimetatud väärteo eest kohaldada ka lisakaristust, st sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kuue kuuni (LS § 227 lg 5 p 2).

Vaidlustatud otsusega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut LS § 227 lg 3 järgi

kvalifitseeritava väärteo tahtliku toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, st

sanktsiooni keskmises määras. Otsusest nähtuvalt on menetleja sellise karistuse määramisel

arvestanud, et esineb karistust kergendav asjaolu (menetlusaluse isiku kahetsus) ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud.

Menetlusalune isik leidis, et talle määratud karistus on ebaproportsionaalselt suur arvestades

süüteo raskust ja ulatust, tulevaste väärtegude ärahoidmise eesmärki ning tema majanduslikku olukorda. Samuti leidis kaebaja, et karistuse määramisel ei arvestatud kergendava asjaoluna seda,

et menetlusalusel isikul puuduvad varasemad rikkumised, et ta oli menetluse ajal koostööaldis ja tunnistas oma teo puhtsüdamlikult üles.

Kohus on tuvastanud, et menetlusalune isik tahtlikult ületas lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h

võrra, st oluliselt. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamine, seda enam olulises määras, kujutab

endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele ja seda isegi siis, kui sellega ei põhjustatud mingeid tagajärgi.

Antud asjas on oluline ja tuleb arvestada, et menetlusalune isik pani rikkumise (olulise kiiruse

ületamise) toime põhimaanteel, kus liiklustihedus ei ole sugugi madal, ning videosalvestisest

nähtuvalt lisaks ka kurvis. Nimetatud asjaolud vaid suurendavad rikkumise ohtlikkust ning menetlusaluse isiku süüd.

5. LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on seadusandja pidanud põh- jendatuks karistada rikkujat karmilt, sh nii põhi- kui lisakaristusega. Antud asjas on kohtuväline menetleja karistanud kaebajat tahtlikut toime pandud kõrge ohtlikku-

sega süüteo eest üksnes põhikaristusega, seejuures võimalikest põhikaristustest kergeimaga (rahatrahviga) ning sedagi vaid pooles sanktsioonimääras.

Sellise karistuse määramisel on menetleja arvestanud kergendava asjaoluna kaebaja avaldatud kahetsust, samuti raskendavate asjaolude puudumist.

4 (4) Väärteoasi nr 4-16-6455

Seega on kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt

toimepandud väärteo ohtlikkust, tema süü suurust, kergendava asjaolu (puhtsüdamlik kahetsus) esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et menetleja ei

ole karistuse määramisel rikkunud ei karistuse kohaldamise aluseid KarS § 56 lg 1 järgi ega ka

diskretsiooni põhimõtteid. Karistus on määratud kooskõlas seaduse nõuetega ning on väärteo

asjaolusid ning menetlusaluse isiku süüd arvestades õige, õiglane ja proportsionaalne. Kaebuse

väited ei anna alust vaidlustatud otsust karistuse osas ei tühistada ega ka määratud karistust vähendada.

5.1. Asjaolu, et menetlusalusel isikul varasemad rikkumised puuduvad, et ta oli menetluse ajal

koostööaldis ja tunnistas oma teo puhtsüdamlikult üles, ei ole KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavad asjaolud, millega menetleja on kohustatud karistuse määramisel arvestama.

5.2. Menetlusaluse isiku võimalik halb majanduslik olukord pole iseenesest samuti karistust

kergendav asjaolu KarS § 57 lg 2 mõttes. Lisaks - menetlusalusele isikule oli enda majanduslik olukord teada ajal, mil ta otsustas toime panna õiguserikkumise. Samuti oli menetlusalusele isikule

teada, et õiguserikkumisele võib järgneda karistus, sealhulgas ka suur rahatrahv. Kõigist neist

asjaoludest teadlikuna oli menetlusalusel isikul võimalus jätta õiguserikkumine toime panemata.

Seda menetlusalune isik ei teinud. Vastupidi. Vaatamata võimalikele tagajärgedele asus

menetlusalune isik väärtegu toime panema. Sellega võttis menetlusalune isik endale ise täieliku vastutuse võimalike rikkumisega kaasnevate tagajärgede eest.

5.3. Kaebaja väide, et ka väiksem trahv hoiaks ära tema edasised rikkumised, ei ole

menetlusaluse isiku avaldatud seisukohti arvestades veenev. Nimelt on menetlusalune isik

kaebuses esitanud hulgaliselt põhjendusi oma süüteteo õigustamiseks ja süü vähendamiseks.

Esitatud põhjendustest ükski ei välista ega vähenda menetlusaluse isiku poolt toime pandud teo õigusvastasust ega tema süüd. Küll annavad need põhjendused tunnistust, et menetlusalune isik ei ole aru saanud oma teo ohtlikkusest, keelatusest ja süü suurusest.

5.4. Kaebusest võis aru saada ka seda, et menetlusalune isik on pidanud võimalikuks asjas VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaldamist, st tema suhtes menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel.

VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlus- huvi.

Antud asjas on kohus tuvastanud, et menetlusalune isik pani teo toime tahtlikult, vähemalt kaudse

tahtluse vormis ning esinesid ka asjaolud, mis tema süüd suurendasid. Seega ei saa hinnata, et menetlusaluse isiku süü ei olnud suur. Nimetatud obligatoorse eelduse puudumisel puudub ka alus VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaldamiseks.

6. Kõike eeltoodut kogumis arvestades jätab kohus väärteomenetluse seadustik (VTMS) § 132 p 1 alusel kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja V.E kaebuse rahuldamata.

Kuna kohus vaidlustatud otsust ei muuda ega tee ise uut otsust, puudub kohtul õiguslik alus ja võimalus otsustada ka rahatrahvi ositi tasumiset.

Menetlusalusel isik on käeoleval juhul õigus esitada karistusotsuse teinud kohtuvälisele menetlejale taotlus rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamiseks (VTMS § 202 lg 3 ja § 209 lg 2).

7. VTMS § 38 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta menetlusaluse isiku kanda.

Sirje Lahesoo Kohtunik