1-16-10597/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-16-4649

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 1. juuli 2016. a., Tallinn Kohtuasja number 1-16-4649 Kohtukoosseis

Meelika Aava,

Julia Katškovskaja, Sten Lind Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 27. mai 2016. a otsus A.R-i süüdistuses

KarS 25 lg 2 -

§ § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses kiirmenetluse korras Apellatsiooni esitaja Süüdistatav A.R Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1) A.R i apellatsioon

- Jätta süüdistatava

karistuse mõistmise osas kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada.

2) A.R i apellatsioon menetluskulude osas rahuldamata. - Jätta süüdistatava

Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. mai 2016. a netluses kiirmenetluse korras tunnistati A.R otsusega lühime

süüdi § § 199 lg 2 p 9 järgi KrMS § 238 KarS 25 lg 2 - . Teda karistati 1 aasta pikkuse vangistusega.

lg 2 kohaselt

8 kuud vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti

vangistust 29. aprilli . KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

2016. a 11 kuu 27

kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o päeva vangistuse võrra ja

mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 1 aasta 7 kuud 27 vangistust alates tema päeva kinnipidamisest 25. mail 2016.

2(4)

Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulu määratud kaitsja tasu d, s.o sundraha 322,50 eurot ja

120 eurot. menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse

Kohus määras, et jõustumisest.

2. A.R tunnistati süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, uuesti, 25.

mail 2016 püüdis Tallinnas X asuvast X kauplusest varastada 6 pakki peekonit kokku 33,55 XX XX euro väärtuses. Kuritegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumata põhjusel, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljumisel kinni ning kaup tagastati kauplusele.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.R, kes vaidlustab kohtuotsust temale süüdistatav mõistetud karistuse ja menetluskulude osas.

Apellant leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on liialt range ja taotleb ringkonnakohtult selle

ülevaatamist. Leiab, et tal tuleks ära kanda vaid eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ärakandmata karistus ning käesoleva kuriteo osas tuleks menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu KrMS § 202 alusel lõpetada. Ta ei ole kunagi kauplusesse läinud varguse toimepanemise eesmärgil. Tahtlus

midagi varastada tekitab tal alati siis, kui näeb rikkalikke kaubalette. Ei pea õigeks seda, et maakohus heidab talle ette varasemaid kriminaalkaristusi. Ta on varasemad karistused ära kandnud ning käesoleva kuriteo eest karistuse mõistmisel ei tohiks varasemaid karistusi arvesse võtta.

Taotleb menetluskulude

jätmist riigi kanda või kohustada vanglat kindlustama teda tööga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata.

K

ohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud

karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo

kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS

§ s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. -

Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei

esine. Maakohtu otsuses on t süüdistatavale mõistetud karistus põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega.

Esmalt märgib kohtukolleegium, et süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §

202 alusel avali maakohtule sellise taotluse

ku menetlushuvi puudumise tõttu on ainetu, sest

esitamise õigus on ainult prokuröril süüdistatava nõusolekul. Praeguses asjas prokurör maakohtule

sellist taotlust esitanud ei ole.

KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastani.

Maakohus mõistis A.R ile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni -

keskmist määra. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava

asjaoluna e Karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei süüdistatava puhtsüdamliku kahetsus .

tuvastanud. staadiumi ja

Kohus võttis karistuse mõistmisel arvesse seda, et kuritegu jäi katse

materiaalne kahju puudub. Maakohus märkis põhjendatult, et tegemist on isikuga, kes paneb

jätkuvalt toime vargusi, mistõttu varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud.

3(4)

Kuna A.R emise ajal, siis kohaldas maakohus tema pani uue kuriteo toime üldkasuliku töö teg suhtes põhjendatult KarS § 65 lg 2 sätteid ja suurendas mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.

Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõistetud

A.R-ile karistust kergendada.

Seega on A.R-i apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ja kohtukolleegium

jätab läbi vaatamata. selle

5. Järgnevalt peatub kohtukolleegium välja mõistetud menetluskulude A.R-ilt l.

KrMS - § 175 lg 1 p de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

KrMS § 180 lg 3 kohaselt tluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit mene

ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule üle ilmselt jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

Eeltoodust tuleneb üheselt, et kriminaalmenetluse kulude täielikult riigi kanda jätmist kehtiv

kriminaalmenetlusseadus ei võimalda. Seega on süüdistatava A.R i taotlus menetluskulude - täielikult riigi kanda jätmiseks põhjendamatu.

Lähtudes KrMS § st 423 ja § 417 lg st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks - -

hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole

selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise

korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki 3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude

vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka

KrMS § st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi.

180 lg- Seoses sellega on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 20. veebruari 2012. a otsuses nr 3-1-1-2-12

ja 9. detsembri 2013. a otsuses nr 3-1-1-109- -st 13 asunud seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg.

Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb

tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku

täitmise üldist ühekuulist tähtaega. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise üldist tähtaega. Maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, sest süüdistatav vaidlustas selle apellatsiooni korras.

Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1

kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava

füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga,

rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette

lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik

4(4) menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13).

Seega on A.R võimalik töötada ka vangla tingimustes ning asuda hüvitama temalt välja mõistetud menetluskulusid. Siinjuures lisab kohtukolleegium, et menetluskulude hüvitamine ei pea

toimuma mitte ainult süüdimõistetu töötasu, vaid ka muu vara arvel. Kohtukolleegiumil puuduvad volitused kohustada vanglat süüdistatav A.R tööga kindlustama.

Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et A.R-ilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.

6. Seega on A.R-i apellatsioon karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatu ning

ringkonnakohus jätab juhindudes KrMS § 326 lg läbi vaatamata. Menetluskulude osas

selle -st 3 jätab kohtukolleegium süüdistatava apellatsiooni rahuldamata.