4-16-7417/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-7417

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

17. jaanuar 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-16-7417 (2303,16,001023) Kohtunik Märt Toming Sekrteär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

K.O kaebus K.O K.O

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklus-

menetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant

Kairi K.O 15.09.2016 otsusele nr 2303,16,001023 K.O karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku

ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: K.O, ik xxx, elukoht: Xxxx, Tallinn, Harju maakond.

Menetlusaluse isiku esindaja: Andrei K.O, ik: 38409010224. RESOLUTSIOON

1. Jätta K.O kaebus K.O K.O korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi K.O 15.09.2016 otsusele nr 2303,16,001023 K.O karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks rahuldamata.

2. Jätta K.O K.O korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus-

talituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi K.O 15.09.2016 otsus nr

2303,16,001023 K.O karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg

3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 7-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 7-kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

2 loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 960 (üheksasada) eurot tuleb kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemise päevast 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220165165676. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud hiljemalt 16.02.2017.

6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi kohtuotsusele

edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul

kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest, s.o alates 17.01.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 16.02.2017. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 17.02.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

K.O K.O korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi K.O 15.09.2016 otsusega nr 2303,16,001023 karistati K.O LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks selles et menetlusalune isik 27.08.2016 kell 12.29 juhtis

Tallinnas, Lootsi 13 juures mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69 mg/l. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Kaebuses taotletakse karistuse kergendamist ja leitakse, et kohtuväline menetleja on

kohaldanud väärteo menetlemise käigus ebaõigesti materiaalõigust ja eksinud karistuse määramisel kaebuse esitaja süü hindamisel. Samuti leitakse kaebuses, et menetluse käigus on oluliselt rikutud menetlusnorme ja väärteoasjas kasutatud peamised tõendid, millistele rajaneb esitatud süüdistus väärteoprotokollis ja kohtuväline menetleja otsuses ei pruugi olla lubatud ja usaldusväärsed, mille tõttu kaebaja palub kohtul ka kaalutleda väärteoasja lõpetamist.

Kaebaja puhtsüdamlikult tunnistab süüd ja siiralt kahetseb juhtunut. Kaebaja ei ole rooli

istunud joobeseisundis ja ei ole sel päeval tarbinud alkoholi. Kaebaja tarvitas alkoholi

eelneval päeval peol. Kaebaja oli veendunud, et tal puudub alkoholi kontsentratsioon organismis või see on vähemalt lubataval tasemel. Kaebaja läks Tallinna Sadama D Terminali kõrval asuvasse poodi sigarette ostma. Kuna tundis ebameeldivat lõhna suust loputas Listerine

nimelise suuveega, mida võttis pargitud autost ning sõitis terminali poole, kus oli koheselt

peatatud politsei poolt. Kaebaja puhus kohe indikaatorvahendisse ja viidi viivitamatult

läheduses asuvasse politseiruumidesse, kust omakorda mõõdeti tõendusliku alkomeetriga tema väljahingatavas õhus alkoholisisaldust 0,69 mg/l. Samas pidas ta end ise kaineks ning

seadme näit oli üllatus ja arusaamatu. Tuleb ka arvestada sellega, et tal puudusid joobetunnused, mida kinnitab ka joobeseisundi kontrollimise protokoll.

Kaebuses leitakse, et väljahingatavas õhus alkoholi mõõtmine on alati kaudne meetod tegeliku alkoholi sisalduse mõõtmiseks. Kaebaja leiab, et alkomeetri näitu või mõõtevahendi

mõõteviga selle kasutamisel võisid mingil määral mõjutada ja/või tugevdada järgmised faktorid: eelmisel päeval magas ta üsna vähe ja pärast seda midagi ei söönud; vahetult enne

3

peatumist politsei poolt ta suitsetas ühe sigareti ja loputas mitu korda suud nimetatud

suuveega, kusjuures pärast selgus, et selle tegelik alkoholisisaldus on 26,9%. Mõne hetke

pärast peatas teda politsei. Ta puhus tõenduslikku alkomeetrisse juba 6-7 minuti pärast

peatumist (menetlusdokumentide järgi oli see aeg 10 minutit, kuid kaebaja arvates oli see lühem, arvestades, et sõit Lootsi 13 teisele aadressile, so Sadama 25 asuva politsei tugipunkti juurde võttis mitte rohkem kui 1 minut). Kaebaja tunnistab, et tõenäoliselt võis tal olla siiski keelatud sisaldus organismis, mida ta oma lohakuse tõttu ei kontrollinud enne sõitu. Samas ei ole välistatud, et nimetatud vahendi tõttu võis alkomeeter näidata suuremas määras alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus. Vastavalt

Nõuded isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja

mõõtetulemuse töötlemisele § 4 lõikele 1 peab mõõtmisel olema tagatud, et mõõtmisele

allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei sööks, sh ei näriks närimiskummi ja

muud seesugust, ei jooks, ei tarvitaks tubakatooteid, ravimeid ega hingeõhu värskendajaid ning ei esineks muid mõõtmist mõjutada võivaid kõrvaltegureid. Kui mõõtmisel olid oluliselt

rikutud mõõtemetoodika nõudeid ega lähtunud mõõtevahendi kasutamise üldreeglitest toob

vastav asjaolu menetlustoimingu ja tulemuse tühisust. Seega võib olla tegemist

ebausaldusväärse tõendiga kui tegelik kontsentratsioon oli teistsugune või mõõteviga mõõtmisele võib olla palju suurem.

Kaebuses leitakse, et kohtuväline menetleja ei arvestanud nõuetekohaselt otsuse tegemisel

ehk karistuse mõistmisel asjas toimunud asjaoludega. Samuti on koostatud otsus ei ole juriidiliselt korrektselt motiveeritud. Kaebaja leiab, et tema suhtes määratud karistus on igal

juhul ebaõiglane ja põhjendamatult ülisuur ega pole kooskõlas karistusõiguslike alustega.

Kaebaja on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegusel juhul tema süü suurust. Kohtuväline menetleja sel puhul pidi põhjendama kaebaja võimalike

süüd suurendavaid asjaolusid nii suure rahatrahvi ja lisakaristuse määramisel. Kohtuväline

menetleja arvestas kergendava asjaoluna tema süü tunnistamist, mis vastupidiselt peab vähendama tema süüd. Tuleb märkida sedagi, et LS § 224 lg-le 2 vastava teo toime pannud

isiku süü võib olla märksa suurem kui praeguses asjas. Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suuruse kindlakstegemisel lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo toimepanija isikut. Kohtuvälise menetleja otsus on karistamise määramise osas vastuoluline ja ebaselge.

Kohtuvälise menetleja otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja arvestas kergendava

asjaoluna süü tunnistamist. Samas ei või olla vastavalt KarS § 60 lõikele 2 kergendatud

karistuse ülemmäär üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast.

Kohtuväline menetleja on ilmselgelt eksinud selle normi vastu. Tuleb tõdeda, et süü tunnistamine ei ole iseenesest kergendav asjaolu, kuna ei tulene KarS § 57 lõikes 1 sätestatud loetelust. Kui kohtuväline menetleja soovis siiski sellega arvestada, pidi ta kohaldama KarS §

57 lg 2 ehk juhinduma sellest paragrahvist karistuse määramisel. Sellisel juhul pidi ta siiski põhistama, miks ta loeb süü tunnistamist antud juhul muu kergendavaks asjaoluks. KarS § 57

lg 2 annab menetlejale diskretsiooniõiguse, mis tõttu tuleb selle paragrahvi alusel loetud

asjaolu arvestamist täiendavalt põhjendada. Lisaks leiab kaebaja, et otsuse tegemisel ehk

trahvi määramisel, peab kergendavate asjaolude arvesse võtmisel olema asjakohane viide KarS-le § 57, sh vastav kohaldatud lõike ja punkt.

Määrates kaebajale lisakaristust § 224 lg 3 p 2 sanktsiooni keskmisest oluliselt suuremas

määras on kohtuväline menetleja lisakaristuse mõistmist põhjendades tuginenud peamiselt

üldpreventiivsetele kaalutlustele. Samas otsusest ei nähtu süüd suurendavaid asjaolusid ja eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb temalt juhtimisõigus ära võtta seitsmeks kuuks.

Käesolevas asjas kohtuväline menetleja lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, so õiguskorra kaitsmise huvidest. Kaebaja palub kohtul arvestada süü hindamisel alljärgnevaid asjaolusid, mida polnud tehtud kohtuvälises menetluses:

- kaebaja siiralt kahetseb tehtut ja palub arvestada seda kergendava asjaoluna;

- tegu on toime pandud ettevaatamatusest, kuna ei teadnud ega tahtnud uskuda, et tal

võib kontsentratsioon üldse esineda, seda enam etteheidetud määras;

- ta pole sõitnud alkoholijoobes ja tema sõit tol päeval oli lühiajaline;

4

- kaebaja ei ohustanud, häirinud või takistanud liiklust või ohustanud inimeste elu,

tervist, vara või keskkonda;

- teos puuduvad raskendavad asjaolud;

- kaebajal puuduvad kehtivad karistused sama väärteokoosseisu alusel ja tema ei

kavatse LS enam rikkuda. Kaebuses leitakse, et väärteomenetluse käigus rikuti V™S norme, mida tuleb eraldi kohtu

poolt hinnata. Väärteoasja dokumentides esinevad olulised vastuolud ja menetluslikud minetused, mis viitavad rikkumistele tõendite kogumisel kui ka nende ebausaldusväärsusele.

Kaebaja märgib, et süüteomenetluse raames ei tutvustatud talle nõuetekohaselt õigusi ja kohustusi, milliste edasisete tõendite kogumisel rikuti oluliselt väärteomenetlust. V™S § 58 lg-te 1 ja 2 kohaselt alustatakse väärteomenetlust esimese menetlustoiminguga,

mille käigus tuleb menetlusalusele isikule teatada tema õigused vastavalt V™S §-le 19. Väärteoasja materjalidest nähtub, et kaebajale tutvustati V™S õigusi alles väärteoprotokolli

koostamisel ja selles samas protokollis ülekuulamise alguses. Samas oli esimesteks

menetlustoiminguteks peale joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga – tunnistaja ülekuulamine, kaebaja toimetamine tõendusliku alkomeetriga mõõtmiseks politseiruumidesse ja vahetult tõendusliku alkomeetriga alkoholisisalduse mõõtmine.

Sellest tulenevalt oleks pidanud pärast joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamist ehk enne tõendusliku alkomeetriga mõõtmist tutvustama kaebajale V™S § 19 lg-s 1 sätestatud õigusi. Seega on alus tunnistada käesoleval juhul kaebaja õiguste tutvustamist pärast esimese

menetlustoimingu tegemist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks V™S § 150 lg 2

alusel, mille pärast võib tõendusliku kasutamise protokolli näol tegemist olla iseenesest

lubamatu tõendiga. Käesolevat mõttekäiku toetavad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

väljendatud seisukohad väärteoasjas nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-1-105-04, samuti Riigikohtu üldkogu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-77-03.

Kaebajale jääb arusaamatuks, et tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis ja

joobeseisundi kontrollimise protokollis on märgitud tunnistajaks sama ametnik – Heiki

Antonis. See näitab, et see ametnik oli haldusmenetluses nii tunnistaja kui ka menetlustoimingu läbiviija ehk süüdistaja rollis. Jääb arusaamatuks, kuidas saab olla ametnik kahe subjekti rollis, so tõendi koguja kui ka tunnistaja. Samuti jääb arusaamatuks kuidas sai

nimetatud tunnistaja olla samaaegselt nii ülekuulamisel kui ka tõendusliku alkomeetri protseduuri fikseerimisel.

Kaebaja leiab, et väärteoprotokollis on ilmne viga. Väärteoprotokollis on valesti märgitud selle protokolli koostamise aadress – Lootsi 13, Tallinn. Tegelikult väärteoprotokoll koostati aadressil on Sadama 25, Tallinn.

Kohtuväline menetleja luges nö formaalselt valesti tõendiks selle tunnistaja ülekuulamise

protokolli väärteoprotokollis. Kohaldades kriminaalmenetluse analoogiat (KrMS § 63 lg 1

tähenduses) tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, kuid mitte selle protokoll. Seetõttu kaebuses taotletakse:

- tühistada kohtuvälise menetleja otsust ja teha uue otsuse millega kergendada temale

mõistetud karistusi (sh põhikaristust vähendada ja lisakaristust vähendada või tühistada).

- vastavate menetlusrikkumiste või ebausaldusväärsete tõendite tuvastamisel tühistada

kohtuvälise menetleja otsust ja lõpetada väärteomenetlust V™S § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaebaja palub kontrollida ka alkomeetrit kasutanud ametnikul vastava koolituse tunnistuse olemasolu.

Kohtuistungil selgitas, et tal võis olla keelatud alkoholisisaldus, aga see ei saa K.O olla nii suur kui protokollis märgitud. Läks laeva peale, et sõita Soome naise juurde. Enne

seda astus poest läbi ja ostis suitsu ning loputas suud, kuna suus oli halb maitse. Mõne

sekundi pärast politsei peatas ja paluti puhuda alkomeetreisse. Eelmisel päeval oli pidu ja

tarvitas alkoholi 27. öösel kella 2 - 3ni, kell 5 läks magama. Halb maitse oli suus suitsetamisest. Autos on alati loputusvedelik olemas. Rooli asudes lootis, et alkoholi sisaldust ei ole. Kahetseb, oleks pidanud kontrollima. Arvab, et näit 0,69 on vale, seda mõjutasid see,

5 et ei olnud söönud ja loputas suud Listerinega. Hiljem sai teada, et selles on alkoholisisaldus

26%. Loputas suud, siis pidi puhuma ja seejärel 5 - 7 minutit hiljem puhus tõenduslikku alkomeetrisse. Enesetunne oli korras, magas palju, enne rooli istumist ei tarvitanud alkoholi.

Teadis, et peab laeva peale minema. Joobeseisundi tuvastamise protokollil on tema allkiri õiguste ja kohutuste juures, indikaatorvahendi kasutamise protokollil samuti. V™S § 19 sisu anti lugeda emakeeles. Sai aru, kuid see oli kõige lõpus kui kirjutas allkirja väärteoprotokolli. Keegi temalt midagi ei küsinud kui ainult alkoholi kohta.

Tunnistajana üle kuulatud selgitas, et kontrollis kaebuse esitajat D-Terminalis Soome

A. B.

laevale väljuval suunal. K.O kassast tuleva isiku auto kinni, kontrollis tema dokumenti ja seejärel võimalikku joovet indikaatorvahendiga. Juht oli adekvaatne, kuid tundis dokumentide

kontrollimisel alkoholi lõhna. Joobele viitavatest tunnustest tundus, et sellises heas vormis isik räägiks kainena kiiremini ja ladusamalt, natuke koordinatsioonihäireid oli ka. Ei mäleta konkreetselt nende autos olevat kolleegi, kuid mäletab neid, kes asja üle võtsid, sest jätkas oma tööd. Olid H. A.ja I. J.. Teavitas vahetuse vanemat, kes tavaliselt määrab, kes tegeleb edasi, kas sama patrull või teine. Üldjuhul on joobe fakt mujal kui A-Terminalis ja isik on vaja transportida tõendusliku alkomeetri juurde. Jäi oma kohale edasi, kuid läks sinna hiljem.

K.O näeb ette, et oli selles menetluses tunnistaja ja andis ütlusi menetlusprotokolli

koostajale, kelleks oli H. A.. See toimus A-Terminalis ja pidi olema enne tõenduslikku

alkomeetrisse puhumist. Ei mäleta täpselt, mõnikord toimuvad protsessid paralleelselt. K.O on täidetud omakäeliselt, ütlused. Möönab, et võis eksida kui kirjutas ülekuulamise

kohana Lootsi 13. Nagu teenistuse vanemalt teada sai möödus 11 minutit kui jõudis A- Terminali. Ei mäleta mis sõidukiga isikut viidi A-Terminali, see pidi olema rohkem kui 11 minutit. Teenistuse vanema andmetel oli sõidu aeg 11 minutit. Millise sõidukiga A-Terminali läks, seda ei mäleta. K.O kindlasti minema enda sõidukiga, sest sõiduki vahetus oleks meelde jäänud. Väärteoprotokolli koostamist ei näinud, ega ei ole kohanud praktikat, et seda oleks

koostatud sellest tõendusliku alkomeetri ruumist mujal, mis asub Sadama 25. Seal on

spetsiaalne menetlusruum, kus asub tõenduslik alkomeeter, mis neil praegu siin kaasas on.

Tehakse test ja menetlus läheb selle alusel edasi. Võis seda teha ka kunagises korrapidaja

ruumis, mis ei ole pidevalt mehitatud ja seda ruumi aeg-ajalt kasutatakse. Tõendusliku

alkomeetri kasutamise protseduur on lühike, ei mäleta kas viibis juures. Liikus mingi aeg nende juurde, mingi aeg lahkus. Ei mäleta minuti pealt kogu selle menetluse käiku. Mäletab ainult niipalju, et seal laual oli sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise protokoll. Ei mäleta kas isik

andis selgitusi alkoholi lõhna kohta. Aeg-ajalt räägitakse, et kasutati suuloputusvedelikku,

kuid ei ole kindel kas isik seda ütles, ei mäleta. Indikaatorvahendi kohta on kohustuslik märkida kasutamise koht ja kellaaja võtab seade automaatselt ise. Indikaatorvahendit kasutati

Lootsi 13, check-in kassadest mõnikümmend meetrit kaide suunas, kus tavaliselt kontrolli

teostatakse. Ülekuulamisprotokolli täitis omakäeliselt Sadama 25. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus oli menetlusruumis, kus asub tõenduslik alkomeeter.

Tunnistajana üle kuulatud selgitas, et patrullikaaslane peatas isiku kinni, kontrollis

H. A.

juhtimisõigust ja kasutas indikaatorvahendit. Kuna indikaatorvahend näitas joovet, siis tuli tema juurde ja ütles, et tuleb tõendusliku alkomeetri juurde minna. Võtsid isiku peale, sõitsid

ametiruumidesse ja teostasid tõendusliku alkomeetriga joobe kontrolli. Läksid kolmekesi,

koos A.B. ja I.J.. V. P. käitumine oli normaalne, rahulik, kerge silmade punetus, väsimus. Silmaga nähtavad joobetunnused puudusid. Väärteomenetlusel rikkumise kellaajaks tuleb see, mis kell ta kinni peeti ja kasutatakse indikaatorvahendit. Väärteomenetlust alustab sellega kui

korjab kokku kõik haldusmenetlustoimingud, kui on puhumine tehtud, tunnistaja üle

kuulatud, siis alustab protokolli koostamist nendel alustel. A. lt võeti ütlused Sadama 25, kirjutab omakäeliselt ütlused ära, kirjutab alla. Kui tekib küsimusi, siis küsib. Kui A.

kirjutas protokolli koostamise kohaks Lootsi 13, siis see on üks sadam, kas Lootsi 13 või Sadama 25, ajas segamini, toimus Sadama 25. Vahetult enne kui alustab protokolli koostamist annab isikule lugeda tema õigused ja kohustused, kui tekivad küsimused, siis vastab ja võtab allkirja selle kohta, et tutvus nendega. Esimene toiming ongi, et annab õigused ja kohustused ja siis kirjutab oma ütlused sinna plokki. Ei küsinud mida ta tarvitas. Alates kinnipidamisest, kui kolleeg ta kinni pidas kuni tõendusliku alkomeetrini ei kasutanud isik midagi, aga nagu ta

6

kolleegile väitis, et oli võtnud suuvedelikku, temale ei öelnud midagi sellist. Ütles, et oli

eelmine päev pidu pannud. Juht teatas suuvedelikust A. le, ise ei küsinud ja isik ei

kirjutanud sellest midagi. Viibis samas ruumis, siis sai olla tunnistaja selle tõendusliku alkomeetri kasutamisel ja A. kirjutas ütlused talle omakäeliselt. Seisis protsessi juures kui

toimingut tehti. Ei osalenud kahes toimingus, oli tunnistaja kuna viibis samas ruumis, talle anti see protokoll ja oli tunnistaja, et isik puhus välja sellise joobe. Kõigepealt kogub kõik materjalid kokku, siis koostab väärteoprotokolli. Tõendusliku alkomeetri puhumisel on omad korrakaitseseadusest tulenevad sätted, § 38, kus on isiku õigused ja kohustused. Kuna on üks sadam, siis pani sinna samamoodi rikkumise koha Lootsi 13, eksis. A. kirjutas oma ütlused nende ametiruumis Sadama 25, seal on tõenduslik alkomeeter ja seal kõrvallaud, seal kirjutas oma ütlused. Lootsi 13st Sadama 25 mineku aeg sõltub liiklusest, võtab aega 5, 7 minutit, 5 kuni 10 minutini, tavaliselt on seal ummikud.

Tunnistajana üle kuulatud selgitas, et tema kolleeg tegi indikaatorvahendi kasutamist sellel isikul ja peale seda kutsusid oma autosse ja viisid A-Terminali, Sadama 25, kus tegid

tõendusliku alkomeetri. Nägi, et sõiduk oli check-in ees, kolleeg kontrollis seda. Isik oli

natuke väsinud, närviline, sai kõigest aru. Tundus, et isik oli tarvitanud alkoholi. Tundis alkoholi lõhna isiku suust, natuke oli häiritud koordinatsioon. Reageeris natuke aeglasemalt

kui kaine inimene. A-Terminali läks koos enda patrulliga, H.A. ja A. , ühe autoga. Ei

vaadanud kella, arvab, et võttis paar minutit kui isikut peatati, kontrolliti ja kutsuti nende

autosse, 3-4 minutit läks sõitmiseks teise terminali. Mõned minutid tõendusliku alkomeetri

soojendamiseks ja siis hakkas protseduur. Nagu tavaliselt, tulevad kabinetti sisse, annab

õigused ja kohustused, mis on seotud selle protseduuriga, samal ajal paneb tõendusliku alkomeetri soojendama, isik tutvustab, kui on küsimusi, siis küsib, kui ei ole, siis palub panna

nime, kuupäeva, allkirja sinna lehele ja kui aparaat on valmis, siis hakkavad tegema

protseduuri. Enne seda räägib, kuidas protseduur toimub ja mis tuleb teha. Tutvustati Korrakaitseseaduse § 38 õigusi ja kohustusi. Kui isik puhub tõenduslikku alkomeetrisse, siis ei ole väärteomenetlust veel alustatud. Ei küsinud isikult kas on midagi tarvitanud, kuid isik ütles, et eile õhtul oli pidu, kus oli tarvitanud alkoholi, peale seda ei söönud ja magas vähe. Nägi, et A. hakkas ütlusi kirjutama. Alkomeetriga mõõtmise juures viibis H. . On läbinud koolituse 2013 septembris, koolitus oli terve päev, kuid ei oska öelda mitu akadeemilist tundi see oli. Aparaadil kulub soojenemiseks 3 minutit. Vajutab nuppu, aparaat hakkab soojenema, ennast kontrollima, kui valmis, siis täidab lüngad. Kui aparaat on soojenenud, tuleb aknasse kiri, et on valmis ja annab helisignaali.

Kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ja märkis, et kohtuistungil üle kuulatud H. A.e ja I. J.i ütlused olid vastuolus A. B. ütlustega. Tänast uurimiseksperimenti ei saa täpselt taastada nagu see oli väärteoprotokollis märgitud. Isik ei eita, et tarbis eelmisel päeval alkoholi. Samuti isik

ei suitsetanud sigaretti, seega jääb kahtlaseks, et kas uurimiseksperimendiga taastati neid

asjaolusid. Oluliselt on rikutud ka menetlusnorme, isikut tutvustati õiguste ja kohustustega

alles siis kui sai väärteoprotokolli kätte. Neid pidanuks tutvustama varem, kui indikaatorvahendiga oli juba tuvastatud, et väljahingatavas õhus on alkoholi ja enne seda kui kasutati tõenduslikku alkomeetrit. Kuna väärteomenetlusõigust oli juba rikutud, siis edasiste toimingute puhul oli tegemist lubamatute tõenditega ja nendega ei saa tõendada väärteo

toimepanemist. Lisaks sellele on väärteoprotokollis koostamise aeg vale. Samuti kuidas sai

H.A olla kahes rollis, tunnistaja ja kohtuvälise menetleja esindaja. Ka karistus on ülemääraselt suur ja kohtuväline menetleja ei ole arvestanud kõikide asjaoludega. Isik kohe

tunnistas, et eelmisel päeval tarbis alkoholi, ei arvestatud, et tegemist võib olla kergemeelsusega. Lootis, et keelatud alkoholisisaldust enam ei ole. Ka ei olnud teos mingit tagajärge. K.O raskendavad asjaolud, tegemist on piirmäära ületamisega, mitte joobes

juhtimisega. See oli lühiajaline. Toimikus ei olnud karistusandmeid, seega ei saanud kohtuväline menetleja nendega arvestada. Kohtuväline menetleja arvestas teiste liiklusalaste rikkumistega, kuid kuna tegemist on teiste väärteokoosseisudega, ei oma need eripreventiivset

eesmärki. Kohtuväline menetleja eksis KarS normide vastu, sest kergendatud karistuse ülemmäär ei saa olla 2/3 seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast, praegu on see ületatud. Nii põhikui ka lisakaristus on määratud peaaegu maksimum. Uurimiseksperimendi juurde

7 tagasi tulles sooviks täpsustada, et see kahtlus, et Listerine suuloputusvahend võis näitu

mõjutada, see oli tuvastatud indikaatorvahendiga. Isik käis eelmisel päeval peol ja tarbis alkoholi, suitsetas sigaretti ja loputas suud Listerine vahendiga, ei ole välistatud, et see võis näitu mõjutada ja kaitsja arvates võiks seda tuvastada ainult ekspertiisi tegemisega, tegemist on juba erialaste teadmistega, mis puuduvad nii kaitsjal kui ka kohtuvälisel menetlejal. Kui

kohus tuvastab väärteomenetlusõiguse rikkumisi, siis kaitsja sooviks, et kohus kaalutleks

väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Kui kohus leiab, et väärteo

toimepanemine on tõendamist leidnud, palub kaitsja kaalutleda karistuse kergendamist nii

rahatrahvi osas kui ka juhtimisõiguse äravõtmise osas või siis alternatiivina ainult lisakaristuse osas.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kaitsja on ette heitnud, et ei ole arvestatud sellega, et ei olnud tagajärgi, kuid talle ei ole ka LS § 223 ettenähtud väärtegu süüks arvatud. Et ei ole arvestatud sellega, et ei olnud joobes,

kuid ei olegi süüks arvatud KarS § 424 ettenähtud rikkumist, tõesti ainult piirmäära ületamine. Isikut süüdistatakse selles, et ta juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui

tema väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,74 +/- 0,05 mg. Mootorsõiduki juhtimine on tõendatud K.O. ütlustega ja tunnistaja ütlustega. Jääb küsimus, kas oli ületatud alkoholi piirmäära, mis tuvastatakse tõendusliku alkomeetriga. On nõue, et mõõtetulemus peab olema

jälgitav. Mõõtevahend oli taadeldud, mõõtja järgis mõõtemetoodika nõudeid. Järelikult oli

jälgitav mõõteseaduse § 5 mõttes. Nõuded mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad

eriseadusest, ehk korrakaitseseadusest. Kas Listerini tarvitamine võis mõjutada mõõtetulemust, siis vastus on kindel ei. See on tõendatud uurimiseksperimendi tulemustega. Igasugune suualkohol annab kohese veateate. Juhul, kui isik oleks Listerini tarvitanud selliste

ajavahemike jooksul nagu isik kohtuistungil väitis, siis oleks indikaatorvahendi näit olnud

oluliselt erinev ja tõenduslik alkomeeter oleks andnud veateate. Kui vaadata indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükke, siis on näidud

stabiilsed, indikaatorvahendil 0,75, tõenduslikul alkomeetril esimene puhumine 0,77, teine 0,74. Midagi ei muutunud 10 minuti jooksul. Listerini tarvitamisel see nii ei oleks. Tegu igal

juhul tõendatud. Jääb üle karistus. Isiku süü on keskmisest suurem, alkoholi kogus

väljahingatavas õhus on sisuliselt maksimumi lähedane. Otsuse tegemisel on arvestatud karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamist, mis on olnud ennatlik, sest isik on otseselt öelnud, et tema joobes juhtinud ei ole ega karistuse arvestamisel ei ole sellega arvestatud. Kui

karistused ei ole mõjutanud süüdlast seaduskuulekalt käituma, siis eripreventiivselt tuleb

kohaldada lisakaristust. Kui vaadata karistusregistrit, siis on näha, et isikut on korduvalt

liiklusalaste seadusesätete alusel karistatud, rahatrahvid on tasutud, isik jätkab väärtegude

toimepanemist ja väärteod oluliselt raskemad. Üldpreventiivsed eesmärgid, ehk õiguskorra kaitsmise huvid. Üldiselt teiste liiklejate turvatunnet mõjutab see, kui nad teavad, et raskeid

rikkumisi toime pannud juhid liiklusest kõrvaldatakse. Mis puudutab menetlusseaduse rikkumist nagu kaitsja väitis, siis tema seda ei näe. Menetlusõiguse olulised rikkumised on

toodud V™S §s 150, õigused ja kohustused seal loetelus ei ole. Nad saaksid olla ainult sellisel juhul, kui nad on kaasa toonud ebaseadusliku otsuse. Antud juhul seda põhistatud ei

ole. Kohtulikul uurimisel tuvastatu kohaselt tutvustati õigusi ja kohustusi enne

menetlustoimingu tegemist, enne kui isik hakkas tõenduslikku alkomeetrisse puhuma. Ja

selgitati korrakaitseseadusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Väärteoprotokolli koostaja

selgitas, et enne väärteoprotokolli koostamist tutvustas ta isikule õigusi ja kohustusi ja

seejärel andis menetlusalune isik oma ütlused. Väide, et neid tuleb tutvustada pärast indikaatorvahendi kasutamist on asjakohatu, tegemist on haldustoiminguga ja ka tõendusliku

alkomeetri puhul, sest alused ei tulene mitte väärteomenetluse seadustikust, vaid

korrakaitseseadusest ja liiklusseadusest. Viidata vanale riigikohtu lahendile on asjakohatu, sest vahepeal on õiguslik olukord muutunud. Riigikohtu lahendi tegemise ajal ei kehtinud ei korrakaitseseadust ega liiklusseadust. Viited sellele, et ajad protokollide peal olid valed, ajad

ei olnud valed, vaid kohad. Selle suhtes on eksitud. Üks sadama territoorium, tõesti võis minna eksitusse, seda on kohtulikul uurimisel tuvastatud. Et ühe protokolli koostamise koht

8

on vale, ei toonud kaasa ebaseaduslikku lahendit. Siin ei ole ka väärteomenetlust oluliselt rikutud ja see ei too kaasa otsuse tühistamist.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kaebuse lisadega, kuulanud ära kaebuse esitaja

selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse, viinud läbi uurimiseksperimendi ja tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub

alljärgnevale seisukohale. Kohus peab vajalikuks märkida, et kaebusele on lisatud

suuloputusvee Listerine kohta veebilehe väljatrükk, millega ilmselt on soovitud tõendada

suuloputusvee omadusi. Vastavalt V™S § 2 sätetele kohaldatakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ning seejuures arvestatakse väärteomenetluse erisusi. KrMS § 10 lg 3 kohaselt kõik dokumendid,

mille lisamist kriminaalja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde. Eelmärgitud kaebusele lisatud väljatrükk on aga inglise keeles ja seda ei ole tõlgitud eesti keelde. Sellest tulenevalt ei vasta see tõend KrMS § 10 lg 3 nõuetele ning kohus jätab selle tõendi tõendikogumist välja.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2 ettenähtud süüteo toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg.

Väärteoasjas leiduva indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt on menetlusaluse isiku seisundit kontrollitud Lootsi 13 juures 27.08.2016 kell 12.29 ja indikaatorvahendi näiduks oli 0,75 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrüki

kohaselt kasutati menetlusaluse isiku seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit

Sadama 25 kell 12.39 kuni 12.43. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt kasutati tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 Typ MKIII EST nr ARDM 0067, milline oli

taadeldud. Kuigi väärteoasja materjalides taatlustunnistus puudus, esitas taatlustunnistuse

menetlusaluse isiku kaitsja oma kaebuse lisas ning selle taatlustunnistuse kohaselt on tõenduslikku alkomeetrit taatlustunnistuse nr TTRC-16/0056 kohaselt taadeldud 06.05.2016.

Menetlusaluse isiku kontrollimisel tõendusliku alkomeetriga olid näidud 0,77 mg/l ja 0,74

mg/l ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,69 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Kohtulikul arutamisel tõstatati

küsimus mõõtja pädevuse kohta ning kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja kohtule K.O- ja K.O tunnistuse selle kohta, et mõõtja on 23.09.2013

I. J. läbinud pädeva mõõtja koolituse mahuga 6 tundi. Samas esitas kaitsja kohtule politseist

9

saadud andmed selle kohta, et on läbinud koolituse 10 tunni ulatuses. aga ise ei

I. J.

I. J.

osanud öelda seda, kas koolitus kestis 6 või 10 tundi ning mäletas vaid seda, et see kestis

terve tööpäeva. Kuigi kohtule on esitatud kahesugused andmed läbitud koolituse pikkuse

kohta võib üheselt järeldada, et mõõtmist teostanud I.Juhkov on pädeva mõõtja koolituse läbinud ja seda vähemalt 6 tunni ulatuses. Seega on tegemist mõõtjaga, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes on mõõtetulemus jälgitav kui mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud

mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et kuna kõik need

tingimused on täidetud, siis on mõõtetulemus jälgitav ja kohtul puudub alus kahelda selle usaldusväärsuses, kuivõrd muid nõudeid mõõtmistulemuse jälgitavusele seadus ei sätesta.

Kaebuses ja kohtuistungil on menetlusalune isik esitanud versiooni, mille kohaselt tarvitas ta

vahetult mõõtmisele eelnevalt suuloputusvedelikku Listerine, mille alkoholisisaldus on vähemalt 26% ja seetõttu ei olevat mõõtetulemus õige, kuivõrd menetlusaluse isiku arvates ta oma enesetunde järgi öeldes ei saa kinnitada, et tema organismis saanuks olla nii suurt alkoholisisaldust kui see tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Seetõttu oli menetlusalune isik

seisukohal, et tarvitatud suuloputusvedelik mõjutas mõõtetulemust. Saamaks sellele väitele

kinnitust või lükkamaks seda väidet ümber viidi kohtuistungil läbi uurimiseksperiment,

kasutades sama indikaatorvahendit ja tõenduslikku alkomeetrit. Kuivõrd menetlusalune isik

väitis, et vahetult pärast suuloputusvedeliku tarvitamist puhus ta indikaatorvahendisse, siis viidi uurimiseksperiment läbi menetlusaluse isiku ütlustest tulenevas järjekorras. Kõigepealt

kontrolliti menetlusaluse isiku seisundit nii indikaatorvahendi kui ka tõendusliku

alkomeetriga ning nii indikaatorvahendi kui mõõteseadme näidud olid 0. Seejärel tarvitas

menetlusalune isik suuloputusvedelikku ja kaks minutit hiljem puhus indikaatorvahendisse,

mille näit oli 1,18 mg/l. Kuivõrd nii indikaatorvahend kui ka tõenduslik alkomeeter

fikseerivad kellaaja, siis menetlusdokumentide kohaselt oli puhumiste vahe erinevatesse seadmetesse 10 minutit, mistõttu oodati 10 minutit ja menetlusalune isik puhus tõenduslikku alkomeetrisse 10 minuti möödudes ja tulemuseks oli tõendusliku alkomeetri teade: suualkohol ja tõenduslik alkomeeter lõpetas töötamise. 10 minuti möödudes proovis menetlusalune isik

uuesti puhuda tõenduslikku alkomeetrisse, kuid puhumise aeg läks mööda ja tõenduslik

alkomeeter lülitus välja. Sellele järgnevalt lülitati tõenduslik alkomeeter uuesti sisse ning soojenemise ja kontrolli järgselt puhus menetlusalune isik vastavalt metoodikale kaks korda ning mõlemad tulemused olid taas 0. Kaitsja leidis, et kuna sündmuse toimumise ajal menetlusalune isik oli ka suitsetanud, siis ei

ole uurimiseksperiment usaldusväärne ja menetlusalune isik oli eelneval päeval käinud ka peol.

Kohus leiab, et uurimiseksperimendiga saadud tulemus on siiski usaldusväärne. Nimelt

nähtub menetlusdokumentidest, et indikaatorvahendisse puhumise ja tõenduslikku alkomeetrisse puhumise vahe oli täpselt 10 minutit ning väidetav sigareti suitsetamine ning

suuloputusvedeliku tarvitamine olid menetlusaluse isiku sõnade kohaselt toimunud enne indikaatorvahendi kasutamist. Seega ei olnud menetlusalune isik vähemalt 10 minuti jooksul

enne tõenduslikku alkomeetrisse puhumist ei suitsetanud ega ka tarvitanud suuloputusvedelikku. Vastavalt Korrakaitseseaduse § 38 lõike 7 alusel kehtestatud Nõuetele

isiku väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele § 4 lõike 1 sätetele peab mõõtmisel olema tagatud, et mõõtmisele allutatud isik puhumise ajal või vahetult enne seda ei sööks, sealhulgas ei näriks närimiskummi ja muud seesugust, ei jooks, ei tarvitaks tubakatooteid, ravimeid ega hingeõhu värskendajaid ning ei esineks muid mõõtmist mõjutada võivaid kõrvaltegureid. Seega oli liiklusjärelevalve käigus läbi viidud mõõtmine toimunud nõuetekohaselt.

Mis puudutab väidet, et enam kui kümme minutit enne mõõtmist aset leidnud sigareti suitsetamine oleks saanud kuidagi mõõtetulemust mõjutada, leiab kohus, et selline väide on tõendamata. Sigareti suitsetamine saaks alkoholisisaldust organismis mõjutada vaid juhul, kui

see sigaretisuits sisaldaks endas alkoholi, mis sisse hingatakse, kuid alkohol saab mõjuma hakata vaid teatud imendumisperioodi jooksul. Menetlusalune isik ei ole andnud ütlusi selle kohta, et ta oleks suitsetanud alkoholisisaldusega sigaretti.

10 K.O-lt suuloputusvedelikku ja selle mõjusse tõendusliku alkomeetri näidule leiab kohus, et kohtuistungil läbi viidud eksperiment näitas üheselt, et ka enam kui kümne minuti möödudes

alkoholisisaldusega suuloputusvedeliku kasutamisest ei anna tõenduslik alkomeeter

mõõtetulemust, kuivõrd annab teate suualkoholi kohta ja lõpetab mõõtmise. Hilisem

mõõtmine annab aga kaine isiku puhul tulemuseks 0, st isiku organismis alkohol puudub.

Seega ei mõjuta alkoholisisaldusega suuloputusvedeliku tarvitamine tõendusliku alkomeetri lõplikku näitu tegeliku seisundi kohta. Küll saab uurimiseksperimendist teha järelduse selle kohta, et kas menetlusalune isik ei tarvitanud üldse suuloputusvedelikku või tegi seda oluliselt varem, sest vastasel juhul oleks menetlusaluse isiku kontrollimisel tõendusliku alkomeetriga olnud tulemus sama, st tõenduslik alkomeeter oleks näidanud suualkoholi ja välja lülitunud

puhumise ebaõnnestumise tõttu. Väärteoasja menetlusdokumentidest nähtuvalt on aga indikaatorvahendi näiduks olnud 0,75 mg/l ja tõendusliku alkomeetri näitudeks 0,77 ja 0,74 mg/l, st seadmete näidud kõiguvad vaid 0,03 mg/l piires, st näidud on praktiliselt ühesugused

ja näitavad tegelikku alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis. Uurimiseksperimendi ajal aga pärast suuloputusvedeliku tarvitamist näitas indikaatorvahend 1,18 mg/l ja tõenduslik alkomeeter ei saanud mõõtmist teostada suualkoholi olemasolu tõttu.

Küll väärib kohtu arvetes tähelepanu väide selle kohta, et menetlusalune isik oli olnud eelmisel päeval peol. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt ta sel päeval kui toimus mõõtmine, alkoholi ei tarvitanud, kuigi selgitas samas, et lõpetas alkoholi tarvitamise kella 02-03 ajal, seega siiski samal päeval. Kohus leiab, et nii indikaatorvahend kui ka tõenduslik alkomeeter näitasidki seda alkoholisisaldust, mida menetlusalune isik oli varahommikuni tarvitanud ning

seda näitu ei mõjutanud ei sigareti suitsetamine ega suuloputusvedeliku tarvitamine. Kuigi menetlusalune isik ei teadnud öelda kui palju ta alkoholi tarvitas, siis kohtu arvates oli tarvitatud alkoholi kogus suur ja seda pidanuks menetlusalune isik, kes väidetavalt peaaegu üldse alkoholi ei tarvita, ka tundma. Menetlusalusel isikul tuvastati viimase mõõtmisega kell

12.43 alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,69 mg/l, st menetlusalune isik oleks kaineks saanud kella 18.00ks. Juhul, kui menetlusalune isik tarvitas alkoholi kuni kella 03.00ni, siis

pidi ta olema ära joonud 300 kuni 400 milliliitrit kanget alkoholi ja menetlusalune isik ei saanud kuidagi eeldada, et ta oleks kümne tunniga sellest alkoholikogusest kaineks saanud. Sellele kainenemisele ei aidanud kaasa ei pikem magamine ega oleks aidanud kaasa ka söömine, kuivõrd ei magamine ega söömine ei mõjuta alkoholi organismist väljumise kiirust. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kohtuliku arutamisega on üheselt tuvastamist leidnud, et

menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, olles juhile keelatud seisundis. Kaebuses esitatud väidet, et tuleks arvestada ka sellega, et rikkumine toimus lühiajaliselt, ei saa kohus arvestada, kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid rikkumise ajalise kestuse kohta. Arvestades aga seda, et sõitu alustades pidi alkoholisisaldus menetlusaluse isiku organismis olema oluliselt suurem kui mõõtmise ajal, siis ei ole ajalisel faktoril mingit tähtsust, kuivõrd LS § 224 lg 2 sätted ei seosta rikkumise kestust karistuse suurusega.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,69 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,69 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse K.O prefektuuri korrakaitsebüroo

11 liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi K.O, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Kaebuses ja kohtumenetluses on menetlusalune isik ja tema kaitsja asunud seisukohale, et kohtuvälises menetluses on oluliselt rikutud menetlusnorme, mis peaks tingima kas tõendite lubamatuse või otsuse tühistamise.

Kaebuses on leitud, et kohtuvälises menetluses rikuti menetlusaluse isiku õigusi, kuivõrd menetlusalusele isikule tutvustati tema õigusi väärteomenetluses alles menetluse lõpus ning neid õigusi tulnuks tutvustada koheselt pärast indikaatorvahendi kasutamist. Sellise seisukoha kinnituseks tehti kaebuses viiteid Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-19-05, 3-1-1-105-04 ja 3-3-

1-77-03. Kohus leiab, et nimetatud lahenditest on käeoleval ajal arvestatavad vaid üksikud põhimõtted, kuivõrd eelmärgitud lahendite tegemise ajal kehtis teistsugune joobe tuvastamise

kord. Nimelt koostati nende lahendite ajal joobeseisundi tuvastamise protokolle ja indikaatorvahendi näit oli tõendiks juhul, kui toimingule allutatud isik selle näiduga nõustus.

Juhul kui isik sellega ei nõustunud, toimetati isik meditsiiniasutusse joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks, mille kohta koostati akt või tehti vereproovi uuring.

Käeoleval ajal ei kehti nendes lahendites viidatud joobeseisundi tuvastamise kord ning

indikaatorvahendi näitu ei hinnata tõendina ka juhul, kui alkoholisisaldus on tuvastatud

numbrilise näidu alusel, mis annaks teavet joobeseisundi või lubatud alkoholipiirmäära ületamise kohta, ning seda ka juhul, kui isik näiduga nõustub, vaid tõendiks on tõendusliku alkomeetriga saadud näidud või selle kasutamisest keeldumisel vereproovi uuring.

Käesoleval ajal kehtivad väljahingatavas õhus etanoolisisalduse mõõtmise protseduurile ja

mõõtetulemuste töötlemisele kehtestatud nõuded on kehtestatud Korrakaitseseaduse § 38 lõike 7 alusel ning Korrakaitseseadus kehtib alates 2011 aastast nagu ka Liiklusseadus, mis näeb ette vastutuse LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Korrakaitseseaduse § 38 sätestab alkoholijoobe kontrollimise ja tuvastamise kohapeal ning lõike 2 kohaselt tuleb enne alkoholijoobe kontrollimist selgitada isikule lõikes 2 märgitud õigusi. Väärteotoimikus on olemas õiguste väljatrükk ja sellele on menetlusalune isik andnud ka allkirja. Viidatud § 38

asub Korrakaitseseaduse 2. jaotises, milles on reguleeritud joobeseisundi kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad riikliku järelevalve erimeetmed ning tegemist on järelevalvetoiminguga, millele kehtivad haldusmenetluse sätted. Selline viide on üheselt välja loetav nii KorS § 38 lg

2 p 5 sõnastusest kui ka KorS § 1 lg 2 sätetest. Seega ei ole tegemist väärteomenetluse toimingutega. Alles siis, kui tõendusliku alkomeetriga on tuvastatud alkoholikontsentratsioon erimeetmele allutatud isiku organismis, tekib alus läbi viia esimene väärteomenetluse toiming.

Juhul, kui selleks on menetlusalusele isikule ettepaneku tegemine selgituste andmiseks

väärteoprotokolli vastavasse lahtrisse, tuleb toimingule allutatud isikule tutvustada tema õigusi ja kohustusi, mida on kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja H.Antonsi ütluste kohaselt

ka tehtud. Seega ei ole kohtu arvates toimunud menetlusaluse isiku õiguste rikkumist. Kui

isegi saaks lähtuda põhimõttest, et enne tõendusliku alkomeetri kasutamist pidanuks tutvustama isikule ka V™S § 19 sätestatud õigusi ja kohustusi, siis ei saa väita, et õigused ja kohustused oleks jäetud tutvustamata. Seda kinnitavad üheselt nii menetlusaluse isiku ütlused

kui ka menetlusaluse isiku allkiri väärteoprotokollis, et temale on tema õigusi ja kohustusi

tutvustatud. Õiguste ja kohustuste tutvustamise järjekord ei saa aga kuidagi mõjutada

kohtuvälise menetleja lahendi tegemist või tingida lahendi ebaseaduslikkust. Mis puudutab seda, et tunnistaja A. B.i ülekuulamise protokollis on ülekuulamise kohana märgitud koht, kus

toimus indikaatorvahendi kasutamine ja mitte ülekuulamine, siis leiab kohus, et sellise

etteheite tegemine ja ülekuulamisprotokolli ülekuulamise koha valesti märkimine ei ole

väärteomenetlusõiguse rikkumine. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et selles

väärteoasjas ei ole tõendamisesemeks tunnistaja ülekuulamise koht, vaid menetlusalusele

isikule inkrimineeritud süütegu. Teiseks ja olulisemaks peab kohus aga seda, et tõendiks väärteomenetluses juhul, kui kohtuvälise menetleja otsusele on esitatud kaebus, on tunnistaja kohtuistungil vahetult ja suuliselt antud ütlused ning kohtuvälises menetluses antud ütlused

minetavad oma tõendusliku tähenduse. Kohtuvälises menetluses antud ütlustel on tähtsust

12

vaid juhul, kui erinevas menetlusstaadiumis antud ütlustes on vasturääkivused ja

ülekuulamisprotokolli märgitud ütlused annavad aluse kahelda ütluste usaldusväärsuses.

Antud juhul on aga vasturääkivusena kaitsja poolt esile toodud mitte ütluste sisu, vaid protokollimise koht. Seega ei näe kohus ülekuulamisprotokolli märgitud ülekuulamise kohana

vale aadressi märkimises väärteomenetlusõiguse nõuete rikkumist, kuivõrd kohtuistungil

tuvastati ka ülekuulamisprotokolli koostamise koht ning kohus saab lähtuda kohtuistungil

kogutud ja kontrollitud tõenditest, so tunnistaja kohtuistungil antud ütlustest, mitte kohtuvälises menetluses antud ütlustest. Lisaks sellele on kaebuses ette heidetud seda, et H.

on võtnud endale kohtuvälises menetluses kaks üheaegset rolli, so on osalenud ühes menetlustoimingus tunnistajana ja teises menetlejana. Kohus peab vajalikuks märkida, et

tõendusliku alkomeetri kasutamise ajal oli tegemist riikliku järelevalve erimeetmega, mille

juures H.

viibis tunnistajana ja teisel juhul menetlejaga, kes viibis küll ülekuulamisprotokolli koostamise juures samas ruumis, kus toimus ka tõendusliku alkomeetri kasutamine, kuid ülekuulatav A. kirjutas oma ütlused omakäeliselt, märkides ülekuulamise protokolli menetleja nime. Seega ei osalenud H. kahes eraldiseisvas toimingus üheaegselt. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebemenetluses ei ole tuvastatud, et kohtuväline menetleja

oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 240 trahviühiku ulatuses, s.o 960 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 7 kuuks. Vastavalt LS § 224 lg 2

sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on

alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut s.o kuni 1200 eurot, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike

3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS §-s 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui

isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Seega on menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena ette nähtud nii rahatrahv

kui ka juhtimisõiguse äravõtmine ning LS § 224 rikkumise eest on ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine lisakaristusena. Seega on juba seadusandja LS § 224

lg 2 sätestatud väärtegu pidanud niivõrd ohtlikuks, et on pidanud vajalikuks isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamist nii põhikui ka lisakaristusena. Arvestades, et KarS § 47 lg 1

kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuvälise menetleja on menetlusalusele isikule väärteo eest määranud rahatrahvi ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras, mitte maksimummääras ja lisakaristus on LS §

224 lg 3 p 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra vähesel määral ületavas määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,69 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline määr on LS § 224 lg 2

sätestatud rikkumise keskmist määra oluliselt ületav ja ülemmäärale väga lähedane määr, mistõttu süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30

alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest

nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt tarvitas ta menetlusesemeks olevale süüteole eelneval õhtul alkoholi, tehes seda varaste hommikutundideni ning leidis, et on kümne tunni möödudes kaine. Kell 12.43 tuvastati tema väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,69 mg/l. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud teadlikult ja

tahtlikult. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus

väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra 0,69 mg/l, mis on enam kui viis korda rohkem, siis pidi menetlusalune isik kohtu arvates täiesti kindlalt teadma oma

13

juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt, kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima, sooviga sõita veel ka laevale. Taoline asjaolu

viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik asus mootorsõidukit juhile keelatud seisundis juhtima teadlikult ja tahtlikult ning seega on süütegu toime pandud kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Ülalpool on kohus juba väärteo koosseisu ja selle eest määratavad karistused välja toonud, mistõttu ei hakka neid siinkohal kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Hinnates V. P süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel,

tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü ei ole mitte ainult üle keskmise, vaid seda võib hinnata väga suureks, kuivõrd on ületatud LS § 224 lg 2

sätestatud piirmäära keskmist määra olulisel määral, lausa maksimaalse määra lähedasena. Kohus juhib siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et vaid 0,06 mg/l suurema näidu puhul oleks

tegemist olnud juba KarS § 424 sätestatud kuriteoga ja sellele oleks järgnenud ka juba kriminaalkaristus. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud kavatsetult.

Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis

näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik,

kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb kaebuse esitaja süüd hinnata suureks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ja kergendavaks asjaoluks

on märgitud süü tunnistamine. Kaebuses on tehtud etteheide selle kohta, et kuna süü

tunnistamist ei ole KarS § 57 lg 1 loetelus, siis pidanuks kohtuväline menetleja eraldi põhjendama, miks ta sellist asjaolu kergendavaks asjaoluks peab ning viitama KarS § 57 lg 2

sätetele. Kohus nõustub selle etteheitega ja seda järgnevatel põhjustel. Esmalt ei ole süü

tunnistamine tõepoolest KarS § 57 lg 1 sätestatud loetelus ja tegemist ei olnud ka süü

ülestunnistamisele ilmumisega olukorras, kus menetleja ei tea ei süüteost ega selle toimepanijast, vaid menetlusalune isik peeti kinni rutiinse järelevalve käigus ja süü olemasolu

tuvastati tõendusliku alkomeetriga. Lisaks sellele nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalust isikut ei ole eraldi üle kuulatud ja menetlusalune isik on oma lühidad ütlused

märkinud väärteoprotokolli ning nende ütluste kohaselt on menetlusalune isik märkinud: „Mina joobes ei sõitnud. Eile oli pidu, ei ole täna veel söönud. See on väga halb, on väga kahju.“ Rohkem menetlusalune isik ütlusi andnud ei ole. Arvestades eelmärgitud ütluste sisu jääb kohtule kohtuvälise menetleja otsuses märgitud süü tunnistamine kergendava asjaoluna arusaamatuks. Nimetatud ütlustest ei nähtu süü tunnistamist. K.O teatab menetlusalune isik, et tema ei ole joobes sõitnud ja kurdab, et ei ole täna veel söönud, millest tal on väga kahju. Arvestades taolist ütluste sisu leiab kohus, et kohtuvälises menetluses ei ole menetlusalune isik süüd tunnistanud, pigem vastupidi, ta on oma süüd eitanud. Seega pidanuks kohtuväline

menetleja asuma seisukohale, et kohtuvälises menetluses ei ole kergendavaid asjaolusid tuvastatud.

K.O-lt kaebuses märgitud väitesse, et kaebaja siiralt kahetseb tehtut ja palub arvestada

seda kergendava asjaoluna ja kohtulikul arutamisel esitatud kaitsja väiteid kahetsuse

14

olemasolu kohta, peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusaluse isiku suust ei kõlanud kohtuistungil kahetsusavaldust, mida võiks pidada siiraks. Menetlusalune isik väitis jätkuvalt,

et tema joobes olles ei sõitnud, tarvitas enne mõõtmist alkoholisisaldusega

suuloputusvedelikku ja suitsetas, mis mõjutas alkomeetri näitu ja alkoholisisaldus tema

organismis ei saanud olla nii suur. Kohus ei saa taolisi väiteid võtta kahetsusavaldusena. Asjaolu, et menetlusalune isik möönis, et pärast pidutsemist võis tal olla organismis alkoholi, kuid see tase pidi olema lubatu piires, ei viita kohtu arvates samuti ei süü tunnistamisele ega kahetsusele. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kogu väärteomenetluse jooksul ei ole tuvastatud kergendavaid asjaolusid, millega saaks karistuse määramisel arvestada.

Lisaks sellele peab karistuse määramisel arvestama võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmete

väljatrükist nähtuvalt on menetlusalust isikut 2016. aasta jooksul kahel korral karistatud

liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, so LS § 227 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest ning need väärteod on toime pandud 22.06.2016 ja 24.06.2016. Seejuures on mõlema väärteo toimepanemise eest menetlusalust isikut karistatud ainult rahatrahvidega,

kuigi sellelaadsete väärtegude toimepanemise eest ka nii põhikui ka lisakaristusena ette nähtud ka juhtimisõiguse äravõtmine. Menetlusalune isik on tasunud rahatrahvid 10.07.2016

ning menetlusesemeks oleva väärteo on menetlusalune isik toime pannud kahe kuu

möödudes. Seega on menetlusalune isik kolme kuu jooksul toime pannud kolm liiklusalast

väärtegu ja väärteod on ajas muutunud ohtlikumaks. Seega ei ole senised järjestikused

rahatrahvid sundinud menetlusalust isikut õiguskuulekusele ja menetlusalune isik jätkab

liikluse ohustamist, st senised mõjutusvahendid ei ole sundinud menetlusalust isikut

süütegude toimepanemisest loobumisele. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral kohaldada karistust, mis ületab keskmist karistuse määra kui korduvalt

süütegusid toime pannud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist mitte keskmise süüga, vaid menetlusaluse isiku süü on suur ning menetlusalune isik on eelnevalt korduvalt toime pannud liiklusalaseid süütegusid.

Seega eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt võib asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahv oma määralt täidab eripreventiivsed eesmärgid.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu

allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, s.h tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt, saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis.

Kohus leiab, et antud juhul menetlusalune isik ei adunud iseendast tulenevat ohtu nii iseendale kui teistele liiklejatele ning seega rikkus teadlikult liiklusnõudeid. Seega, arvestades

süü suurust, s.o menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra ning õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristuse määr täielikult põhjendatud. Süü suurus sõltub vaidlusaluse väärteo puhul mõõtevahendi näidust ning käesoleval juhul on menetlusaluse isiku süü väärteokoosseisu tunnuste poolest sisuliselt maksimaalne. Selline süü suurus peaks ka tingima põhikaristuse, mis on lähedane maksimaalsele määrale. Kohtuväline

menetleja ongi määranud karistuse, mis ületab ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ning

kohus peab seda karistuse määra põhjendatuks ning leiab, et puudub igasugune alus kohaldatud karistuse määra kergendamiseks.

K.O-lt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena LS § 224 lg 2 mõttes.

15

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool.

Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat

ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,69 mg/l, mis on LS § 224 lg 2

keskmist määra oluliselt ületav määr, lausa maksimaalse määra lähedane. Kohus juhib

tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul. K.O-le selle tuleb

karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kuigi menetlusalusel isikul puudub LS § 224 ettenähtud väärteo karistus, näitab juba lisakaristuse

aluseks olev seadusenorm ise, s.o LS § 224 lg 3 p 1, et karistuse määras on juba arvesse võetud seda, et isikut ei ole varem sama süüteo eest karistatud. Seega on seadusandja pidanud antud väärteo esmakordset toimepanemist juba iseenesest niivõrd ohtlikuks, et selle eest ette näinud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuust kuni 9 kuuni.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad

asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus juba eelpool leidis on antud juhul tuvastatud nii piirmäära oluline ületamine, kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Seda hoolimatut käitumist iseloomustavad kujundlikult ka väärteo toimepanemise

asjaolud ja menetlusaluse isiku suhtumine oma teosse, kus ta on püüdnud kaebuses ja

kohtuistungil põhjendada tõendusliku alkomeetri näitu alkoholisisaldusega

suuloputusvedeliku tarvitamise ja suitsetamisega. Seejuures plaanis menetlusalune isik

sellises juhile keelatud seisundis ka veel sõita laevale, millega oleks ohustanud nii teisi

laevale sõitvaid sõidukeid kui ka laeva, so võõrast vara. Seejuures on menetlusalust isikut

2016. aasta jooksul kahel korral karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest

rahatrahvidega ning kahe kuu möödumisel rahatrahvide tasumisest pani menetlusalune isik toime uue ja veelgi ohtlikuma liiklusalase väärteo. Seega senine rahaline mõjutamine ei ole

suutnud täita oma eesmärki, so sundida menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi

eripreventiivseid eesmärke täita, kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses

jätkuvalt ohtlik ja seda nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse ja

liiklusohutusse hoolimatu suhtumise kui ka varasema korduva õigusvastase käitumise tõttu liikluses. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse

kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks

liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et õiguskuulekate liiklejate teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet.

16

Kaebuse esitamise põhjuseks on otsuse tühistamine või alternatiivselt lisakaristuse tühistamine, et juhtimisõigus isikule alles jääks või lisakaristuse kergendamine. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja seda, et

sõiduki juhtimisele keelatud seisundis võib järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse

äravõtmine kas põhivõi lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu

korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema

olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema senine mugav

elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud

olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest.

Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Kaebuse esitaja enda liikumispuude olemasolu kohta kohtule aga tõendit esitanud ei ole, seega puudub seadusest tulenev alus juhtimisõigus KarS § 50 lg 2 alusel isikule alles jätta. Kõike eeltoodut

arvesse võttes leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üldja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/