4-16-8308/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-8308

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. jaanuaril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-8308 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu

E.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve- keskuse liiklusmenetlustalituse 24.10.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,010470 LS § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

E.G (isikukood: XXX) Kodakondsus: Eesti Vabariigi Aadress: XXXX E-post: XXXX Töökoht: OÜ XXXX

Karistatus: karistusregistri kohaselt kehtivaid kriminaalkaristusi 6 ja kehtivaid väärteokaristusi 4 Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet (registrikood: 70008747) Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlusteenistus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post: pohja@politsei.ee Esindaja: vanemväärteomenetleja Jaak Paju Menetluse liik Kirjalik menetlus VTMS § 120 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 132 p-st 2 kohus otsustas:

1. Rahuldada E.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 24.10.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,010470 osaliselt.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 24.10.2016. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,16,010470 osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas.

3. KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel määrata E.G’le mõistetud 1000 euro

suuruse rahatrahvi tasumine ositi 5 (viie) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 200 (kakssada) eurot.

4. Lugeda Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 24.10.2016. a üldmenetluse

4-16-8308

2

otsuses väärteoasjas nr 2302,16,010470 lisakaristuse kohaldamise õigeks alusnormiks LS § 224 lg 3 p 2.

5. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus selgitab, et vastavalt VTMS § 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo

lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e- postiaadressile või kinnipidamisasutusse. VTMS § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt VTMS §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Kohus selgitab, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 127 on isik, kelle suhtes on jõustunud

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

24.10.2016. a koostas Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Margus Trees üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 2302,16,010470 E.G suhtes (KVM tl 18). Otsusega karistati E.G’t liiklusseaduse (edaspidi: LS ) § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud väärtegude toimepanemise eest karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 63

lg 1 alusel 250 trahviühiku ehk 1000 euro suuruse rahatrahviga ning lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusalust isikut karistati LS § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi selle eest, et ta 30.07.2016. a

kell 09.49 Harjumaal Tallinnas Kummeli-Randvere teel juhtis mootorsõidukit Volkswagen Passat Turbo Soome registreerimismärgiga XXXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,45 mg/l. Samuti juhtides

mootorsõidukit ei vähendanud sõiduki kiirust vastavaks olukorrale, mistõttu kaotas sõiduki

juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustuse posti, põhjustades liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-ile XXXX. Väärteoprotokolli ja -otsuse kohaselt rikkus E.G sellise tegevusega LS § 69 lg-s 3 ja LS § 50 lg 3 p-s 2 sätestatut ja pani toime LS § 224 lg 2 ja LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

2. KAEBUS

15.11.2016. a esitas menetlusalune isik E.G kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 24.10.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,010470 (kohtu tl 1-2). Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse osalist tühistamist, täpsemalt otsuse tühistamist määratud põhi- ja lisakaristuse osas. Kaebuse esitaja ei soovinud kohtuistungist osa võtta. Kaebuses tunnistab E.G, et ta juhtis mootorsõidukit lubatud alkoholipiirmäära

ületades ning tekitas ka varalise kahju. Kaebaja palus Politsei- ja Piirivalveameti otsusega

määratud põhi- ja lisakaristust leevendada järgmistel põhjustel. Esmalt kahetseb kaebaja väärtegu ning püüab edaspidi olla korralikum autojuht. Teiseks vajab kaebaja väga isiklikku

4-16-8308

3 autot töö jaoks, sest ta on müügiagent ning töökohustuseks on tarnida autoga kaupa klientidele. Samuti vajab kaebaja isiklikku autot töö jaoks, sest tal on invaliidsus – XXXX. Kaebaja on olnud hospidaliseeritud ja opereeritud tugeva hingamispuudulikkuse tõttu ning seetõttu ei ole ta võimeline palju jalgsi käima. Lisaks märkis kaebaja, et ta on tavaline vaene tööline, kelle jaoks on 1000 eurot väga suur summa.

3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

22.11.2016. a saabus Harju Maakohtule Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlusteenistus seisukoht E.G

esitatud kaebusele (kohtu tl 6-7). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et E.G’le inkrimineeritavad rikkumised

on väärteoasjas kogutud materjalidega leidnud täielikku tõendamist. Liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu mitte ainult teiste isikute vara, vaid ka ümbritsevate inimeste elu ja tervis. Seega ei ole tegemist vähetähtsa väärteoga, mistõttu peab ka karistus vastama toimepandud teo raskusele, mõjutama rikkujat edaspidi rikkumistest hoiduma ja karistus ei tohi olla ei mugav ega ka kerge kanda. Samuti tuleb arvesse võtta, et menetlusalust isikut on varasemalt karistatud mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras. E.G ei ole kummastki rikkumisest aga järeldusi teinud ja tema poolt toimepandud õigusrikkumised lähevad aina raskemaks, kuivõrd käesolevas asjas on isik põhjustanud alkoholijoobes olles liiklusõnnetuse. Seadusandja on LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava rikkumise eest maksimaalse karistusena ette näinud rahatrahvi kuni 300 trahviühikut (s.o 1200 eurot) või aresti ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise

3-9 kuuni. Karistuste määramise praktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse

mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

Seejärel tuleb tuvastada menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistuse määramisel on otsuse tegija arvestanud E.G isikut, tema poolt toime pandud tegusid, süü suurust ja seda, et isikul on 6 kehtivat kriminaalkaristust ja 3 kehtivat väärteokaristust. Varasemalt on menetlusalust isikut väärteokorras karistatud rahatrahvidega, kuid kuna isik jätkab uute rikkumiste toimepanemist, siis on otsuse tegija igati põhjendatult

asunud seisukohale, et rahatrahvidest üksinda enam ei piisa ja seetõttu on kohaldanud ka

lisakaristust. Lähtudes eeltoodust oli kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalusele isikule määratud karistus on proportsionaalne ja kaebuses toodud alustel ei ole põhjendatud

kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsuse tühistamine ega muutmine, mistõttu palus kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata.

4. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku

seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kohtuvälise menetleja otsus tühistada osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas. 4.1. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

4.1.1. Liiklusseaduse § 223 lg 1 etteheide (varalise kahju ja/või tervisekahjustuse

tekitamine) Objektiivne koosseis LS § 223 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki-, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt

liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

4-16-8308

4 Sündmuskoha vaatlusprotokolli (KVM tl 1) kohaselt on 30.07.2016. a kell 9.49 tulnud teade liiklusõnnetuse toimumise kohta ning sündmuskoha vaatlus on teostatud samal päeval kella 10.30 ja 10.40 vahel Kummeli-Randvere teel. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on

liiklusõnnetuses osalenud E.G sõiduautoga Volkswagen Passat Soome registreerimismärgiga XXXX ning AS-ile XXXX kuuluv tänavavalgustuspost. Sündmuskoha

vaatlusprotokollile lisatud fototabelist (KVM tl 2-7) on näha, et sõiduauto on sõitnud otsa tänavavalgustuspostile. Sündmuskoha vaatlusprotokolli ja selle lisaks oleva fototabeli kohaselt

on kahjustada saanud nii sõiduk registreerimismärgiga XXXX kui ka tänavavalgustuspost. Nimelt on sõiduautol esiosa deformeerunud ning puudu on ka esimene numbrimärk (KVM tl

1, 4, 5). Tänavavalgustuspost on samuti deformeerunud ja fotodelt nähtuvalt diagonaalselt

kaldu asendis (KVM tl 1, 4, 6, 7). Seega kuivõrd sõiduauto Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXX omanik on E.G ning tänavavalgustuspost kuulub

sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt AS-ile XXXX, siis on liiklusõnnetuse tagajärjel tekitatud varalist kahju nii E.G’le kui ka AS-ile XXXX. E.G on 30.07.2016. a-l tunnistajana andnud ütlusi (KVM tl 8, tõlge kohtu tl 10), mille kohaselt oli ta eelmisel päeval ehk 29.07.2016. a külas Padrikul, kus ta tarvitas alkoholi. 30.07.2016. a hommikul võttis auto ning tahtis sõita Õismäele tööle. E.G oli

enda ütluste kohaselt end välja maganud, kuid oli siiski kergelt unine. Sõitmise ajal juhtis telefon tähelepanu kõrvale, rool kergelt põikas ja seejärel sõitis vastu tänavaposti. Pealtnägijad kutsusid politsei, kes tegi alkotestri ja see näitas 0,45 mg/l. Menetlusaluse isikuna 03.10.2016. a ütlusi (KVM tl 15-15 pöördel) andes ütles E.G vaid seda, et ta juhtis sõidukit joobes ning sõitis teelt välja vastu posti.

Nii väärteoprotokollis kui kohtuvälise menetleja otsuses on viidatud liiklusõnnetuse

toimepanemise puhul LS § 50 lg 3 p-s 2 sätestatu rikkumisele (KVM tl 17, 18). Väärteoprotokollis heidetakse E.G’le ette, et ta sõidukit juhtides ei vähendanud sõiduki kiirust vastavaks olukorrale, mistõttu kaotas ta sõiduki juhitavuse üle kontrolli ja sõitis

teelt välja vastu tänavavalgustusposti (KVM tl 17). LS § 50 lg 3 p 2 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt on liiklusõnnetuse toimumise kohas suurimaks lubatud piirkiiruseks 50 km/h ning E.G on sõitnud kiirusega 45 km/h (KVM tl 1). Samuti oli sõidutee korras, ilm oli selge ja kuiv, oli valge aeg ning teelõik oli sirge (KVM tl 1). Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist nähtuvalt (KVM

tl 11) oli E.G ’l 30.07.2016. a kell 09.58-10.03 toimunud mõõtmisel alkoholijoove 0,50 mg/l, arvestades laiendmääramatust +/-0,05 mg/l, oli mõõtetulemus 0,45 mg/l. Joobeseisundi kontrollimise protokollist nähtuvalt on E.G’l 30.07.2016. a kella 9.58 ajal olnud reaktsioonikiirus häiritud, kõne arusaamatu, tal on esinenud aja-, koha- ja

isikutaju häired ning kerged koordinatsioonihäired, samuti on ta olnud rahutu ja ärritunud (KVM tl 10-10 pöördel). E.G ütlustest nähtuvalt juhtis telefon tema tähelepanu

juhtimiselt kõrvale, sõiduk kaotas juhitavuse ning seetõttu ta tänavavalgustuspostile otsa sõitiski. Eelnimetatud asjaolusid arvestades ei nähtu väärteoasja materjalidest viiteid sellele, et E.G oleks põhjustanud liiklusõnnetuse valesti valitud sõidukiiruse tõttu, vaid on

alust arvata, et E.G sõitis tänavavalgustuspostile otsa koosmõjus sõiduki

juhtimiselt hoopis telefonile koondatud tähelepanu viimise ning alkoholijoobe tõttu aeglustunud rektsioonikiiruse tõttu. Seetõttu ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja selles, et käesoleval juhul põhjustas liiklusõnnetuse E.G poolt valitud vale sõidukiirus. Kohtu hinnangul olid peamised liiklusõnnetuse põhjused siiski juhtimiselt eemale suunatud tähelepanu ning joobeseisundi tõttu aeglustunud reaktsioonikiirus. LS § 33 lg 11 p-de 1 ja 2 kohaselt on juhil keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist, sealhulgas kasutada telefoni ilma käsi vabaks

4-16-8308

5

jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes ning juhtida sõidukit joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis.

Kuigi väärteoprotokollis heidetakse E.G ’le ette liiklusõnnetuse põhjustamist valesti valitud sõidukiiruse tõttu, leiab kohus, et käesoleval juhul ei välju kohus väärteoetteheite piiridest, kui leiab, et liiklusõnnetus põhjustati alkoholijoobe ning telefoni kasutamise tõttu

sõiduki juhtimiselt tähelepanu eemale suunamise tõttu. Seda esmalt põhjusel, et E.G ’le on eraldiseisvalt heidetud ette ka LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemist ehk mootorsõiduki juhtimis alkoholijoobes, kui väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,45 mg/l. Teiseks on menetlusalune isik ise andnud ütlusi selle kohta, et ta sõitis teelt välja, kuna telefon juhtis tema tähelepanu juhtimiselt kõrvale. Nendel põhjustel leiab kohus, et E.G’le ei ole üllatuslik kohtu järeldus, et liiklusõnnetuse põhjustas mitte valesti valitud sõidukiirus, vaid eelkõige telefoni kasutamine ning alkoholijoobes sõiduki juhtimine. Kuivõrd kohtu eelnimetatud järeldus ei saa olla E.G’le üllatuslik, siis ei saa käesoleval juhul rääkida ka isiku kaitseõiguse rikkumisest. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et tõenditest nähtuvalt on E.G 30.07.2016. a kella 9.49 ajal põhjustanud Kummeli-Randvere teel liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekitas ta varalist kahju nii iseendale kui ka AS-ile XXXX Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1

kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus.

Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et E.G pani liiklusõnnetuse põhjustamise väärteo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb

teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu

saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. E.G enda sõnade kohaselt juhtis tema tähelepanu juhtimiselt kõrvale telefon ja seetõttu kaotas auto juhitavuse ning ta sõitis tänavapostile otsa. Samuti oli E.G sõidukit juhtides alkoholijoobes. Sealjuures oli eelmisel päeval E.G tarvitanud alkoholi ning seejärel enda sõnade kohaselt küll välja maganud, kuid tundnud end siiski kergelt unisena, kuid läinud siiski autorooli, et sõita Õismäele tööle. Kella 10 ajal hommikul tuvastati E.G ’l alkoholijoobeks vähemalt 0,45 mg/l, mis on 0,9 promilli. Nimetatud asjaolusid arvestades, pidi E.G pidama võimalikuks, et hommikul autorooli istudes võib

tal olla veel alkoholijoove. Samas ei teinud E.G mitte midagi selleks, et kontrollida enne rooli asumist, kas tal on alkoholijoove või mitte. Selle asemel asus E.G aga sõidukit juhtima ning hoolimata vastavasisulisest keelust, kasutas sõidu ajal telefoni, mis juhtis tema tähelepanu sõiduki juhtimiselt eemale ning mille tõttu ta sirgel teel väga heades ilmastikuoludes sõitis teelt välja vastu tänavaposti. Seega pidi E.G võimalikuks pidama, et ta võib olla veel alkoholijoobes ning seetõttu on tema reaktsioonikiirus aeglane. Sellises seisundis aga juhtudes veel tähelepanu ka sõiduki juhtimiselt kõrvale, pidi E.G võimalikuks pidama, et ta võib põhjustada liiklusõnnetuse. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et E.G oli enda kainuse tuvastamisel ning sõidu ajal telefoni kasutades kohusetundetu lootes, et kahjulikke tagajärgi, nagu liiklusõnnetus, ei saabu.

Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et E.G pani LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kergemeelsusest. Seega on E.G täitnud LS § 223 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseisu.

4-16-8308

6

4.1.2. Liiklusseaduse § 224 lg 2 etteheide (lubatud alkoholi piirmäära ületamine)

Objektiivne koosseis LS § 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Nähtuvalt tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist (KVM tl 11) oli E.G’l 30.07.2016. a kell 09.58-10.03 toimunud mõõtmisel alkoholijoove

0,50 mg/l, arvestades laiendmääramatust +/-0,05 mg/l, oli mõõtetulemus 0,45 mg/l. Lisaks nähtub tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist, et antud mõõtmist teostati Tallinnas Randvere tee ja Kummeli tee ristmikul. Menetlusalune isik E.G on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel (KVM tl 15-15 pöördel) tunnistanud, et ta oli 30.07.2016. a kella 9.49 paiku sõidukit registreerimisnumbriga XXXX juhtides joobes. Seda, et E.G juhtis 30.07.2016. a sõidukit Volkswagen

Passat registreerimismärgiga XXXX alkoholijoobes, kinnitab ka sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise otsus (KVM tl 13), millest nähtuvalt on E.G kõrvaldatud

30.07.2016. a kell 9.58 Randvere tee ja Kummeli tee ristmikul sõiduki juhtimiselt kuni joobeseisundi äralangemiseni.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et E.G juhtis

30.07.2016. a kella 09.49 sõidukit Volkswagen Passat registreerimismärgiga XXXX, olles alkoholijoobes joobemääraga vähemalt 0,45 mg/l väljahingatavas õhus. Subjektiivne koosseis

Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et E.G pani alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise väärteo toime kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Kohtuvälises menetluses menetlusaluse isikuna antud ütlustes ei ole E.G selgitanud lähemalt alkoholijoobe tekkimise põhjuseid (KVM tl 15-15 pöördel), kuid tunnistajana antud ütlustes (KVM tl 8, tõlge kohtu tl 10) on ta selgitanud, et ta oli eelmisel päeval Padrikul külas, kus tarbis alkoholi. Magas ennast välja, oli kergelt unine, kui järgmisel hommikul võttis auto ja tahtis

tööle sõita Õismäele. Kuivõrd ka peale magamist oli E.G ’l tuvastatud alkoholijoove 0,45 mg/l, siis pidi E.G eelduslikult jooma ära üsna arvestatava

koguse alkoholi. Seega oleks E.G pidanud pidama võimalikuks et ta võis järgmisel hommikul olla veel alkoholijoobes ja enne rooli asumist oleks ta pidanud veenduma, et joove on möödunud. Sealjuures märkis E.G ka ise, et ta oli tööle sõitma

asudes veel kergelt unine. Nimetatud asjaolu oleks pidanud E.G ’le andma samuti signaali, et magatud aeg ei ole olnud piisav ei enda väljapuhkamiseks ega ka tarbitud alkoholi organismist täielikult kadumiseks. Menetlusaluse isiku ütlustest ei nähtu, et ta oleks võtnud midagi ette veendumaks enne autorooli asumist, kas tal on veel alkoholijoove või mitte, järelikult käitus E.G kohtu hinnangul kergemeelselt KarS § 18 lg 2 tähenduses. Seega on E.G täitnud LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo koosseisu.

4.1.3. Õigusvastasus ja süü

Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid E.G teos ei esine. Samuti on E.G süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1982. aastal – KVM tl 17, 19). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et E.G on pannud toime koosseisulised, õigusvastased ning süülised väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi.

4-16-8308

7 4.2. Väärtegude kogum

Eelnevalt on kohus tuvastanud, et E.G juhtis mootorsõidukit 30.07.2016. a enne kella 10 Kummeli-Randvere teede ristmikul olles nii joobeseisundis kui põhjustades samal ajal ka liiklusõnnetuse. Sealjuures ei ole võimalik eristada mootorsõiduki juhtimisel selle juhtimist joobeseisundis sõiduki juhtimisest, mis toob kaasa liiklusõnnetuse. Ehk kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe käitumisaktiga – sõiduki juhtimisega. Seega arvestades, et E.G poolt toime pandud väärteod on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav

ühtse, kokkukuuluva teona, tuleb mõlemat eelpooltuvastatud väärteokoosseisu käsitleda ideaalkogumina KarS § 63 lg 1 järgi.

KarS § 63 lg 1 sätestab, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. LS § 223 lg 1 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. Lisaks võib kohus LS § 223 lg 2 alusel kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1-3 kuuks. LS § 224 lg 2 näeb põhikaristusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada isiku suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 224 lg 3 p 1 alusel 3-9 kuuks, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud või kui

isikut on varasemalt LS §-s 224 sätestatud väärteo eest karistatud, siis lisakaristusena võib juhtimisõiguse ära võtta 3-12 kuuks.

Eeltoodust nähtub, et LS § 223 lg-s 1 ja LS § 224 lg-s 2 sätestatud karistused erinevad põhikaristuse osas vaid juhtimisõiguse äravõtmise maksimaalses määras. Seega kuivõrd LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo puhul on põhikaristusena võimalik sõiduki juhtimisõigus ära võtta pikemaks perioodiks võrreldes LS § 223 lg-s 1 nimetatud väärteo toimepanemisega, siis tuleb käesoleval juhul E.G’le põhikaristus mõista lähtudes LS § 224 lg-s 2 sätestatud põhikaristuse karistusmääradest. Sealjuures on ka lisakaristuste võrdluses just LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise puhul ette nähtud suuremad karistusmäärad võrreldes LS §-s 223 nimetatud väärteoga, mistõttu tuleb E.G’le lisakaristuse mõistmisel

lähtuda LS § 224 lg-s 3 sätestatud lisakaristuse määradest. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ongi kohtuväline menetleja põhikaristuse puhul lähtunud LS § 224 lg-s 2 sätestatud

põhikaristuse määradest ning lisakaristuse puhul LS § 224 lg-s 3 sätestatud lisakaristuse määradest. 4.3. Karistus

Põhikaristus LS § 224 lg 2 sätestab põhikaristuse sanktsioonina kõige kergema karistusliigina rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, sellest raskema karistusliigina sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks ning kõige raskema karistusliigina aresti. E.G’l on olemas töökoht

(KVM tl 1, 8, 15, 17; kohtu tl 1). Samas ei ole ta tasunud mitte ühtegi temale määratud rahatrahvidest (KVM tl 21-22; kohtu tl 13-13 pöördel) ning teda on sealjuures vähem kui pool aastat enne käesoleva väärteo toimepanemist samuti karistatud mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobeseisundis (KVM tl 21-22; kohtu tl 13 pöördel). Võttes arvesse aga reformatio in

peius põhimõtet, mille kohaselt ei või kohus menetlusaluse isiku kaebuse alusel tema väärteoasja menetledes isiku olukorda raskendada, siis ei saa kohus käesoleval juhul lähtuda muust karistusliigist kui rahatrahvist, mis on kõige kergem karistusliik, sest selles on lähtunud

kohtuväline menetleja E.G’le karistust määrates. Kuivõrd LS §-s 224 ei ole

sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see KarS § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik

4-16-8308

8

neli eurot. Seega peab E.G ’le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-300 trahviühikut (s.o 12-1200 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 150 trahviühikut, s.o 600 ca eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. E.G süü suurust mõjutab esmalt asjaolu, et ta pani väliselt ühe käitumisaktiga ehk sõiduki juhtimisega toime kaks väärtegu – juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes (LS § 224 lg 2) ning põhjustas ka liiklusõnnetuse (LS § 223 lg 1). Riigikohtu kriminaalkolleegium on 28.10.2016. a kohtuotsuse nr 3-1-1-75-16 punktis 10 leidnud, et kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära oluliselt ületades ja samal ajal eksib ka teiste liiklusnõuete vastu, tuleb tema süüd hinnata suureks. Seega tuleb käesoleval juhul lugeda E.G süüd suureks, kuivõrd ta juhtis sõidukit alkoholijoobes ning selle tulemusena realiseerus ka oht, mille tulemusena

põhjustas E.G ka liiklusõnnetuse. Teine asjaolu, mis mõjutab E.G

süü suurust, on väärtegude toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et

väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning E.G pani mõlemad väärteod toime ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest, mis ei ole küll kõige kergem väärteo toimepanemise vorm, kuid siiski üks kergemaid, on tegemist isiku süüd

vähendava asjaoluga. Neid E.G süü suurust mõjutavaid asjaolusid kogumis arvestades tuleb tema süüd lugeda keskmisest oluliselt suuremaks.

Kohtuväline menetleja on leidnud, et E.G puhul karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine (KVM tl 18). Sealjuures ei ole kohtuväline menetleja otsuse tegemisel arvestanud menetlusaluse isiku poolt süü tunnistamist karistust kergendava asjaoluna põhjusel, et alkoholi tarvitanud isiku poolt mootorsõiduki juhtimisele asumine on tahtlikult toime pandud tegu ja liiklusõnnetuse põhjustamine on ühiskonnaohtlik tegu, millega seatakse ohtu teiste isikute vara (KVM tl 18 pöördel). Esmalt märgib kohus, et lihtsalt süü tunnistamine ei saa olla karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et KarS § 57 lg 1 p-s 3 on karistust kergendava

asjaoluna märgitud süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo

avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Süü ülestunnistamisele ilmumisest kui karistust

kergendavast asjaolust saab rääkida olukorras, kus isik läheb vabatahtlikult pärast teo toimepanemist ametiasutusse ning tunnistab oma süüteo üles. Sealjuures on veel oluline, et enne isiku poolt süü ülestunnistamist ametiasutus (nt politsei) ja avalikkus kas üldse ei teagi, et süütegu on toime pandud või ei ole teada, et konkreetne isik nimetatud süüteo toime pani. Käesoleval juhul süü ülestunnistamisele ilmumisest aga rääkida ei saa, sest sündmuskohale kutsusid politsei kohale pealtnägijad (kohtu tl 10), mitte E.G, kes ise teo toime pani. Samuti tuleb silmas pidada, et lihtsalt süü ülestunnistamine ei tähenda veel toimepandu puhtsüdamlikku kahetsemist. Lisaks eelnevale ei nõustu kohus kohtuvälise menetleja selles, et

tahtliku ja/või ühiskonnaohtliku süüteo toimepanemine välistab puhtsüdamliku kahetsuse esinemise. KarS § 57 lg-s 1 on loetletud karistust kergendavad asjaolud ilma piiranguteta ehk nimetatud karistust kergendavad asjaolud on sellised, mis võivad esineda ükskõik millise kuri- või väärteo puhul. E.G on 03.10.2016. a menetlusaluse isikuna ülekuulamisel kui ka samal päeval koostatud väärteoprotokollis märkinud, et ta kahetseb juhtunut (KVM tl 15

pöördel, 17). Seega kuivõrd kohtuvälise menetleja argumendid, millega jäeti E.G

väljendatud kahetsus arvestamata, on asjakohatud, siis tuleb kohtu hinnangul arvestada E.G puhul karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 3 teise alternatiivina märgitud puhtsüdamliku kahetsuse esinemist.

Samas nõustub kohus kohtuvälise menetleja selles, et E.G puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes.

4-16-8308

9

Eeltoodust nähtuvalt arvestades E.G süü suurust mõjutavaid asjaolusid, ühe karistust kergendava asjaolu esinemist ning karistust raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et E.G süü on siiski keskmisest suurem ja seda eelkõige põhjusel, et isik pani ühe teoga toime kaks erinevat väärtegu. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub selle, kuidas on

võimalik E.G ’t mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Kohtuvälise menetleja otsuse tegemise seisuga (24.10.2016. a) oli E.G ’l

karistusregistri kohaselt 6 kehtivat kriminaalkaristust ning 3 kehtivat väärteokaristust.

Käesoleva kaebemenetluse seisuga on karistusregistri kohaselt E.G ’l aga 6 kehtivat kriminaalkaristust ja 4 kehtivat väärteokaristust (kohtu tl 12-13, 15-16). Samas märgib kohus siinkohal, et eelnimetatud karistusregistri andmed ei ole korrektsed põhjusel, et suurem

osa nimetatud karistustest oleks pidanud kantama tulenevalt karistusregistri seadusest (edaspidi: KarRS) juba enne käesolevas asjas menetlevate tegude toimepanemist (30.07.2016. a) arhiivandmetesse. KarRS § 5 lg 2 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus vaid KarRS § 20 lõike 1 punktis 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lõike 1 punktis 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Nimetatud erandeid käesoleval juhul ei esine, mistõttu ei või kohus arhiivi kantud ega arhiivikõlbulikele andmetele tugineda. Kohus on seisukohal, et

käesoleval hetkel peaks E.G ’l olema vaid 1 kehtiv kriminaalkaristus ning 3

kehtivat väärteokaristust. Sealjuures on kohus kirjutanud karistusregistrile karistusregistris olevate andmete parandamiseks (kohtu tl 14-16).

Eripreventsiooni puhul on kohtuväline menetleja enda otsuses märkinud, et ta on karistuse

määramisel arvestanud E.G puhul asjaoluga, et ta on ka varasemalt toime pannud raskeid liiklusalaseid õigusrikkumisi ning nende eest määratud karistused ei ole teda mõjutanud seaduskuulekalt käituma (KVM tl 18 pöördel). Samuti on kohtuväline menetleja

kohtule esitatud kirjalikus seisukohas märkinud, et E.G ’t on varasemalt nii

kriminaal- kui väärteokorras karistatud alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest (kohtu tl 6). Siinkohal märgib kohus, et E.G’t on karistusregistri väljavõttes nähtuvalt küll

karistatud Harju Maakohtu 19.05.2012. a kohtuotsusega KarS § 424 järgi kvalifitseeritud kuriteo ehk väljahingatavas õhus üle 0,74 mg/l kohta alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise

eest, kuid kuivõrd nimetatud kohtuotsusega mõistetud karistus peaks olema kantud arhiivandmetesse, siis ei arvesta kohus käesoleval juhul selle kohtuotsusega eripreventsiooni hindamise juures. Rohkem E.G’t kriminaalkorras liiklusalaste rikkumiste eest

aga karistatud ei ole. Samas on E.G ’t karistatud enne käesoleva teo toimepanemist ehk enne 30.07.2016. a sõiduki alkoholijoobes juhtimise eest. Nimelt on E.G ’t karistatud Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsusega samuti LS § 224 lg 2 alusel väärteoasjas nr 4-16-672 (231515012867 – KVM tl 21-22; kohtu tl 16 pöördel). Sellest väärteoasjas tehtud kohtuotsusest (kohtu tl 17-20) nähtuvalt on E.G 20.12.2015. a juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes, milles tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,42

mg/l. Tol korral oli kohtuväline menetleja mõistnud E.G ’le põhikaristuseks

rahatrahvi 215 trahvühikut ehk 860 eurot ning lisakaristusena võtnud ära juhtimisõiguse 5 kuuks. Maakohus aga leevendas kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistusi ning mõistis

E.G ’le põhikaristuseks rahatrahvi 150 trahviühikut ehk 600 eurot ning

lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks. Nimetatud väärteokaristusest hoolimata aga sõitis E.G taas (30.07.2016. a) alkoholijoobes mootorsõidukiga 7 kuud peale eelmist sarnast tegu (20.12.2015. a) ning kõigest 4 kuud peale eelmise karistuse

jõustumist (19.03.2016. a). Seega ei ole E.G endale eelmisest karistusest järeldusi teinud, mistõttu ei saa tema eripreventiivseks mõjutamiseks mõista talle käesoleval juhul uue samalaadse rikkumise eest väiksemat karistust kui viimasel korral ehk madalamat kui 215 trahviühiku suurust rahatrahvi. Arvestades asjaolu, et käesoleval juhul E.G mitte ainult ei juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes, vaid põhjustas ka liiklusõnnetuse, siis

4-16-8308

10

on kohtuvälise menetleja poolt temale mõistetud 250 trahviühiku ehk 1000 euro suurune rahatrahv igati põhjendatud ning vastavuses isiku süü suuruse ning karistuse eripreventiivsete eesmärkidega. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid

kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja

eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud

peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla

isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimine ning liiklusõnnetuse põhjustamine on ühed raskeimad liiklusalased rikkumised, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule

rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt E.G ’le põhikaristuseks määratud 250 trahviühiku ehk 1000 euro suurune rahatrahv, mis on maksimaalse määra lähedane karistus, vastab E.G süü suurusele ning üld- ja

eripreventiivsetele eesmärkidele. Kohtu hinnangul ei ole mitte mingisugust alust E.G ’le kohtuvälise menetleja poolt määratud põhikaristust veelgi vähendada. Lisakaristus LS § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise korral võtta teo toimepanijalt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõiguse 3-9 kuuks juhul, kui isikut ei ole varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo toimepanemise korral teo toimepanijalt lisakaristusena ära sõiduki

juhtimisõiguse 3-12 kuuks juhul, kui isikut on varem LS §-s 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Lisaks põhikaristusele on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut E.G ’t lisakaristusena LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks (KVM tl 18 pöördel).

Siinkohal märgib kohus esmalt, et kohtuväline menetleja nimetas otsuses lisakaristuse kohaldamisele alusena ekslikult LS § 224 lg 3 p 1 (vt KVM tl 18 pöördel). Kuivõrd E.G ’t on varasemalt LS §-s 224 sätestatud väärteo toimepanemise eest karistatud (Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsusega LS § 224 lg 2 järgi 20.12.2015. a toimepandud episoodi eest – KVM tl 21-22; kohtu tl 13 pöördel), siis tuleb tema puhul lisakaristuse kohaldamisel võtta aluseks karistusmäärad, mis tulenevad LS § 224 lg 3 p-st 2. Ehk E.G’lt

oleks kohtuväline menetleja saanud mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtta 3-12 kuuks. Arvestades antud juhul põhimõtet, siis ei saa maakohus kaebemenetluses reformatio in peius E.G’le mõista rangemat lisakaristust võrreldes kohtuvälise menetlejaga. Seega ei saa kohus mõista E.G’le lisakaristust üle 6 kuu. Samas saab kohus siiski lisakaristuse kohaldamise aluseks märkida õige õigusnormi, milleks on LS § 224 lg 3 p 2. E.G on kohtule esitatud kaebuses märkinud, et ta vajab juhtimisõigust seoses enda tööga, kuivõrd ta on müügiagent ja tööülesandeks on klientidele kauba tarnimine autoga (kohtu tl 1). Samuti on E.G kaebuses selgitanud, et ta vajab juhtimisõigust ka tulenevalt oma invaliidsusest, sest teda on XXXX (kohtu tl 1).

KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Esmalt nähtub E.G kaebuses toodud

põhjendustest, et isik ei kasuta sõidukit ainult tema tervisliku seisundi tõttu, vaid ka töö tegemiseks. Teiseks ei ole E.G esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit, millest

4-16-8308

11 nähtuks asjaolu, et tal on tuvastatud liikumispuue. Siinkohal märgib kohus, et ka Harju Maakohtu poolt E.G suhtes väärteoasjas nr 4-16-672 (231515012867) tehtud

kohtuotsusest nähtub, et ka tolles väärteoasjas viitas E.G , et ta vajab juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega ning seoses sellega, et ta ei saa invaliidsuse tõttu

palju jalgsi käia, sest tal on tugevad hingamisraskused (kohtu tl 17 pöördel). Nimetatud

väärteoajas leidis maakohus, et hoolimata kohtule esitatud pensionitunnistuse koopiast ja

Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest, ei nähtu, et E.G ’l oleks tuvastatud liikumispuue, mis välistaks tema puhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise

(kohtu tl 19). Seetõttu kohaldas Harju Maakohus 16.02.2016. a kohtuotsusega E.G

suhtes sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks (kohtu tl 17). Seega kuivõrd käesoleval juhul on E.G esitanud täpselt samasugused põhjendused nagu ka

16.02.2016. a lahendatud väärteoasjas ning kuna viimases ei leitud, et isikul esineks liikumispuuet ning käesolevas kohtumenetluses ei ole E.G esitanud mitte ühtegi tõendit enda väidete kinnituseks, siis leiab kohus, et E.G’le ei kohaldu KarS § 50 lg-s 2 sätestatud piirang ning temalt on võimalik mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta. Arvestades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2015. a otsuses nr 3-1-1-59-15 p-des 10-

14 toodud põhjendusi, leiab kohus, et E.G ’le määratud põhikaristus on käesoleval juhul vastavuses isiku süü suurusega. Riigikohtu seisukohast lähtudes tuleb hinnata,

kas põhi- ja lisakaristus koos vastavad isiku süü suurusele, mida on korrigeeritud eri- ja üldpreventsiooni tõttu. Alkoholijoobes (0,42 mg/l) sõiduki juhtimise eest võeti E.G’lt Harju Maakohtu 16.02.2016. a Harju Maakohtu otsusega ära juhtimisõigus 3 kuuks (kohtu tl 17). Sealjuures oli

nimetatud väärteoasjas algselt kohtuväline menetleja määranud E.G ’le lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 5 kuuks (kohtu tl 17 pöördel). Ehk Harju Maakohus kergendas E.G’le mõistetud lisakaristust. Samuti kergendas Harju Maakohus nimetatud otsusega ka E.G’le põhikaristusena mõistetud rahatrahvi (kohtu tl 17). Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsusega mõistetud põhi- ega lisakaristus ei avaldanud aga mitte mingisugust mõju E.G’le. Sellisele seisukohale asub kohus

esmalt põhjusel, et käesoleva ajani ehk ligi aasta peale otsuse tegemist on endiselt kohtuotsusega põhikaristusena mõistetud rahatrahv E.G’l tasumata (KVM tl 21- 22; kohtu tl 13 pöördel). Samuti pani E.G uue samalaadse väärteo ehk juhtis

mootorsõidukit alkoholijoobes (0,45 mg/l) toime vaid neli kuud peale Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsuse jõustumist. Kolmandaks, kuigi Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsusega võeti E.G’lt lisakaristusena ära sõiduki juhtimisõigus 3 kuuks, siis ei hoolinud E.G ka temale mõistetud lisakaristusest. Nimelt nähtub E.G karistusregistri väljavõttest, et teda on Politsei- ja Piirivalveameti poolt karistatud LS § 201 lg 2 alusel väärteo toimepanemise eest 25.05.2016. a-l (KVM tl 21; kohtu tl 13-13

pöördel). LS § 201 lg 2 alusel karistatakse isikut väärteokorras aga siis, kui ta juhib

mootorsõidukit olukorras, kus ta on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kui tema juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kui temalt on mootorsõiduki juhtimisõigus

ära võetud. Käesoleval juhul oli ilmselgelt tegemist viimase alternatiiviga ehk sellega, et E.G juhtis mootorsõidukit isikuna, kellelt on juhtimisõigus ära võetud (teatud

perioodiks), sest Harju Maakohtu 16.02.2016. a kohtuotsusega 3 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise algus on otsuse jõustumise päev ehk 19.03.2016. a (KVM tl 21; kohtu tl 13 pöördel) ning lõpp oli seega 18.06.2016. a, kuid E.G juhtis sõidukit 25.05.2016. a. Seega arvestades, et eelmine 5 kuult 3 kuule määratud lisakaristus ei takistanud isikut isegi mitte

juhtimisõiguse keelu ajal mootorsõidukit juhtimast, siis peab käesoleval juhul samalaadse

rikkumise eest mõistma isikule eripreventsiooni tõttu suurema karistuse võrreldes eelneva

korraga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt E.G ’le lisakaristusena määratud 6 kuu pikkune juhtimisõiguse keeld vastab käesoleval juhul koos isikule mõistetud põhikaristusega nii tema süü suurusele kui ka üld- ja eelkõige eripreventiivsetele eesmärkidele.

4-16-8308

12

Seda eriti olukorras, kus E.G ’l on tasumata kõik temale väärteokorras

karistuseks määratud rahatrahvid (KVM tl 21-22; kohtu tl 13-13 pöördel) ning ta pani

käesoleval juhul toime kaks liiklusalast rikkumist – nii joobes juhtimise kui ka põhjustas liiklusõnnetuse. Siinkohal märgib kohus lisaks, et kuivõrd kohtuvälisel menetlejal oli LS § 224 lg 3 p 2 alusel võimalik määrata E.G’le lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 3-12 kuuks,

siis on käesoleval juhul 6 kuuks juhtimisõiguse äravõtmine antud lisakaristuse sanktsiooni keskmisest (7,5 kuud) allapoole jääv lisakaristuse määr.

Eeltoodud põhjustel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse ka lisakaristuse osas (juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks) muutmata. Rahatrahvi tasumine ositi Kuigi menetlusalune isik ei ole kohtule esitatud kaebuses (kohtu tl 1) sõnaselgelt taotlenud

temale määratud rahatrahvi ositi tasumise võimaldamist ega kohtu poolt antud lisatähtaja jooksul (kohtu tl 8) enda seisukohtade täiendamise võimalust kasutanud, leiab kohus, et E.G

kaebusest nähtuvalt ei ole tal võimalik 1000 euro suurust rahatrahvi tasuda ühekordse maksena. Nimelt on E.G kaebuses märkinud: /…/ ma olen tavaline vaene tööline ning 1000.00 eurot on väga suur summa minu jaoks (kohtu tl 1). Seetõttu annab kohus menetlusalusele isikule võimaluse tasuda rahatrahv ositi. KarS § 66 lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Kuivõrd E.G töötab (KVM tl 1, 8, 15, 17; kohtu tl 1) ning karistuse kandmine ei pea olema mugav ega ka ülemäära

kerge, leiab kohus, et E.G ’le võib anda võimaluse tasuda temale määratud rahatrahv ositi 5 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Seega igakuiselt tuleb tasuda vähemalt 200 eurot. Samas märgib kohus siinkohal, et rahatrahvi võib tasuda siiski ka ühekordse maksena ning

kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes kui kohtu määratud osamaksed. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda kogu mõistetud rahatrahv, seda varem kantakse see ka arhiiviandmetesse.

4.4. Kokkuvõte

Eeltoodud põhjustel rahuldab kohus E.G kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

24.10.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,010470 osaliselt. Kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse samuti osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega määrab, et E.G võib temale LS § 223 lg 1 ja LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud 1000 euro suuruse rahatrahvi tasuda ositi 5 (viie) kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 200 (kakssada) eurot. Samuti tuleb kohtuvälise menetleja otsuses lugeda lisakaristuse kohaldamise õigeks alusnormiks LS § 224 lg 3 p 2.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)