1-08-10342/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-08-10342

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märtsil 2009.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja

Kriminaalasja nr

1-08-10342 (08230105377)

Kohtunik

Külli Iisop

Kohtuistungi sekretär

Liisi Kisler

Tõlk

Ilja Malštšukov

Kriminaalasi

M.I süüdistuses KarS § 122 järgi lühimenetluses

Kohtuistungi toimumise päev 16. veebruaril 2009.a.

Prokurör Andra Sild

Süüdistatav M.I – isikukood XXX;

elukoht xxx; Eesti kodanik; põhiharidus; turvatöötaja, varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

advokaat määratud korras Talvi Vaske

RESOLUTSIOON

1. M.I KarS § 121 9 Süüdi tunnistada järgi ning karistuseks mõista (üheksa) kuud vangistust

.

KrMS § 238 lg 2 vähendada alusel mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku (3 kuu) võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 6 (kuus) kuud vangistust.

KarS § 74 18-kuulise alusel määrata, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui M.I

katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all

2 täidab nimetatud ning KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustuse: KarS § 75 lg-s 1 kontrollnõuded osaleda kriminaalhooldaja määratavates sotsiaalabiprogrammides.

Tallinna Vangla Harju KrHO juhatajal määrata M.I-le kriminaalhooldaja.

2. Välja mõista M.I-lt

menetluskulud riigieelarve tuludesse

(Rahandusministeeriumi arveldusarve 10220034800017 SEB Pangas või arve 221023778606 Swedbangas; viitenumber 2800049777 ning ära märkida kriminaalasja number 1-08-10342 ja nimi), -s.o

(kaks tuhat kakskümmend üheksa krooni määratud kaitsjale makstav tasu 2 029,60 kr ja 60 senti) ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev (kuus tuhat viissada sundraha 6 525 kakskümmend viis) . krooni

Kohus määrab, et menetluskulusid on võimalik tasuda 6 kuu jooksul võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kui menetluskulud ei ole selleks tähtajaks tasutud, suunatakse need täitmisele kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Asitõendina kriminaalasja juurde liidetud videosalvestis säilitada kriminaalasja juures.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul Harju Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada alates otsuse kuulutamisest. 7 päeva jooksul

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.

peatüki kohaselt, s.o. määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada otsuse teinud kohtule.

SÜÜDISTUS

M.I süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 01.09.2005.a kuni

08.12.2007.a Tallinnas xxx asuvas korteris väärkohtles järjepidevalt kehaliselt oma tütart

EJ(ik XXX), lüües teda korduvalt rihmaga vastu tuharaid ning jalgu ja pannes teda nurka herneste peale seisma. Sellise tegevusega põhjustas M.I kannatanule füüsilist valu ja tekitas erinevaid tervisekahjustusi. Sellise tegevusega pani M.I toime järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o KarS § 122 järjepideva kehalise väärkohtlemise.

Poolte seisukohad

Süüdistatav M.I end süüdi ei tunnistanud ja palus end õigeks mõista. Tema

arvates on last mõjutatud andma ütlusi ning kannatanu ütlused eeluurimisel ei ole usaldusväärsed. Tema arvates on last kingitustega meelitatud tema vastu ütlusi andma. Lapse

ütlustes on mitemed faktivead: näiteks tordi söömisest venna sünnipäeval räägib tüdruk detsembrist, kuigi venna sünnipäev on septembris.Ta ei ole tütart füüsiliselt karistanud, ei ole

3 pannud teda nurka herneste peale, vaid mingi asja tegemata jätmise korral on ta last sõimanud või pannud teda seda ümber tegema (näiteks kui laps pesi halvasti nõusid või põrandat).

Kaitsja T. Vaske leidis, et puuduvad vajalikud tõendid M.I süüdimõistmiseks KarS § 122 järgi ning süüdistus on põhjendamata ja liialt üldsõnaline. Ebastabiilse psüühikaga kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Palus süüdistatava õigeks mõista.

Prokurör A. Sild leidis, et kohtuistungil kontrollitud tõenditega on tuvastatud M.I süü oma tütre löömises ajast, kui kannatanu läks esimesse klassi, s.o. 2005.a. sügisest ning

selline olukord on kestnud detsembrini 2007.a., rohkem kui 2 aastat. Järjepidev kehaline

väärkohtlemine on kvalifitseeritav piinamisena ning õigesti on kvalifitseeritud süüdistatava käitumine järgi Karistust kergendavad asjaolud puuduvad, raskendava asjaoluna KarS § 122 . tuleb arvesse võtta kuriteo toimepanemist noorema kui 12-aastase isiku suhtes. Prokurör taotles karistuseks J. Vrontchenkole vangistust 1 aasta ja 9 kuud, mida kolmandiku

võrra vähendades jääb kanda 1 aasta ja 7 kuud. KarS § 74 alusel palus prokurör jätta vangistuse tingimisi kohaldamata kui M.I 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime

uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid lisaks sellele kohustuse osaleda sotsiaalabiprogrammides.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused

Kannatanu EJ(sünd.XXX.a.) on kahtlustatavana üle kuulatud 13.12.07.a. sotsiaaltöötaja J L juuresolekul (tl.3 – 5) ning lisaks sündmustele, mis on tal seotud isaga, on kannatanu väitnud, et ka ema on teda löönud rihmaga. Mäletab, et ema lõi teda esimeses klassis ning lõi teda ka teises klassis. Täpsustab, et ema on löönud teda nädalavahetustel kui kodus käis. Nädala sees

elas ta internaadis. Viimast korda lõi ema teda eelmise nädalavahetuse laupäeval (ülekuulamise aega arvesse võttes pidi see toimuma 08.12.07.a.). Rihmaga sai ta vastu jalgu selle eest, et käis koeraga poe juures jalutamas. Ema lõi teda selle eest helesinise rihmaga üks kord vastu tuharaid ja sellest jäid sinikad. Löömise ajal oli tal valus ja ta nuttis. See rihm oli ema oma ja asus ema toas riiuli peal (tl. 3- 5).

14.02.2008.a. on E Jüle kuulatud samuti sotsiaaltöötaja juuresolekul (tl.6 -32, tõlge tl.33 -

57) ning need ütlused on ka videosalvestisel. Olles rääkinud sellest, mis isa temaga tegi väidab laps uurijale, et emale ei julgenud ta sellest rääkida, sest kardab ema. Ema on teda varem rihmaga tugevasti löönud. Pärast ütlusi isa käitumise kohta väidab EJ, et ema lööb teda vastu peput (tõlge lg.55). On löönud selle eest, et WC oli ära määritud, et lõhub venna mänguasju, et teeb vennale liiga või kassi järgi ei korista. Ema on löönud teda esimese klassi vaheajal, on pannud teda herneste peale nurka seisma, sest ema tampoonid olid avatud.

-Isiku kohtuarstliku günekoloogilise ekspertiisi aktis nr.366 (13.12.2007.a.) on kohtuarst

üldanamneesi osas märkinud, et lapse, s.o. EJ sõnade kohaselt on nahaalused verevalumid

jalgadel tekitanud talle ema löömisega. Eksperdi arvamuse kohaselt esinesid E. Javartšukil

imendumisjärgus nahaalused verevalumid alajäsemetel, mis võivad olla saadud paar päeva

enne kohtuarstlikku läbivaatust 13.12.07.a., kas löökidest kõva tömbi esemega või kukkumisel vastu samasuguse iseloomuga pinda (tl. 60 – 62).

4 -Kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisiaktis nr.18 (14.01.08.a.) on psühholoog M. Rohtla ja lastepsühhiaater L.Laulik andnud arvamuse, et EJoli võimeline õigesti tajuma

kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid kui ebaharilikke, lubamatuid tegusid ja andma toimunu

kohta ütlusi. Tal ei esine kõrgenenud fantaseerimiskalduvust, ta on adekvaatses kontaktis

reaalsete väliste stiimulitega. Küsimusele, kas E. Javartšukil ilmnevad füüsilise ja/või

seksuaalse väärkohtlemise tunnused, on eksperdid vastanud, et EJ on ebakindel, tal esineb agressiivseid reaktsioone – see võib olla psüühilise ja füüsilise vägivalla tulemus. Huvi poiste

vastu, mida ema on 07.01.08.a. uuritava kohta rääkinud, esineb seksuaalselt ärakasutatud

tüdrukutel. E Jpõeb epilepsiat. Kohtuistungist osavõtt oleks talle märkimisväärseks

psühhotraumaks, tema tervist kahjustavaks ning kõrgenenud stressiolukorras ei ole tagatud tema ütluste järjepidevus (tl.65 - 68).

-Tallinna osakonna psühholoogi T. Simsoni kokkuvõttest nähtub, et E Jtoodi turvakeskusse

14.12.07.a. koduse keerulise olukorra tõttu. Kuid turvakodus on ta viibinud ka veebruaris

2005.a. ja põhjuseks oli kodune vägivald. Kodust rääkides on tüdruk kidakeelne, heidab vanematele ette vägivaldset käitumist, nii ema kui isa peksavad teda rihmaga. „Isa“ teemadel

rääkimist väldib. Perepildi joonistamisel ei joonistanud ta ennast pere juurde, vaid hoopis

paberi teisele poolele. Turvakeskuses viibides on E muutunud julgemaks, aktiivsemaks.

Ebameeldivate situatsioonide ajal sulgub endasse. Samas tahab ta väga individuaalset

lähenemist, otsib ise kontakti. Turvakeskuses viibimise ajal ei ole ta vanemate vastu huvi tundnud. Samuti ei ole vanemad otsinud kontakti. E on koostööaldis, huvi pakuvad talle kõik

tegevused, käelistes tegevustes võib olla küllalt püsiv. Naiskasvatajaid eelistab meeskasvatajatele (tl.97).

-Tunnistajana ülekuulamisel on TS lisanud, et ema pole E vastu huvi tundnud, pole

turvakodusse helistanud. Lapse sõnade kohaselt olid vanemad tihti tülis. Temalt (E ) nõuti palju koristamist. Kui ta ei olnud nii tubli kui temalt oodati, sai ta tihti karistada. Karistasid teda nii isa kui ema rihmaga. Valetamist ega fantaseerimist ei ole tunnistaja tüdruku juures täheldanud (tl.119 – 120).

- Koolist antud iseloomustuses 08.01.2008.a. märgitakse, et viiel õppepäeval elas E kooli

õpimajas. Tihtilugu jäeti ta koju noorema venna eest hoolitsema. Tihti oli tüdruk rusutud meeleolus; võis rääkida jämedalt, samas olla ka hell ja arusaaja, on ebastabiilse psüühikaga, väga vastuvõtlik, võtab kõike südamesse (tl. 103).

-Tunnistaja AK(kooli psühholoog) ütlustest nähtub, et pärast nädalavahetusi oli E ärritunud meeleolus. Vahel tulid talle peale nukrushood ja ta oli omaette. Tüdruku käitumise tõttu tekkis tal juba 2005.a. kahtlus, et ta võib olla seksuaalselt väärkoheldud. Tüdruku jutust sai ta aru, et ema sunnib teda koristama (näiteks WC pesema), väikese venna järele vaatama, oma isast ei tahtnud ta rääkida. Tüdruku käitumises ja suhtlemises ei ole ta täheldanud fantaseerimist (tl. 113 -116).

-Tunnistaja VS(sünd.XXX.a.) ütluste kohaselt on ta L J sõbrustanud teisest klassist saadik. Ta on rääkinud oma isast, kes on sundinud teda pikalt suudlema ja et seda tehakse keelega, isa on arvutist näidanud talle pornot, sundinud lahti riietuma, kõrvale heitma. L on rääkinud ka

seda, kuidas isa ja ema teda löövad. Isa on teda rihmaga peksnud. Tunnistaja on näinud L sinikaid jala peal, põlvest allpool (tl.122 – 126).

- Tunnistaja AJ(kannatanu vend, kes õpib esimeses klassis) on väitnud oma ütlustes, et ei ole näinud, et isa oleks lapsi löönud, pahanduste eest on aga teda nurka seisma pannud, näiteks

5

selle eest, et ta luba küsimata süüa võtab. Vorsti ja saia võtmise eest pidid nad L terve öö nurgas seisma ning isa ja ema sellel ajal magasid, alles hommikul lubas isa neil nurgast välja tulla. Arvab, et L olid sinikad sellepärast, et teda koolis peksti. On näinud vaid seda, et purjus isa oma emale rusikaga kõhtu löönud. Ema kedagi löönud ei ole (tl. 86 -88).

- Tunnistaja K V (kannatanu vanaisa) ütluste kohaselt on E kooli suunatud sellepärast, et tüdruk on psüühiliselt ebastabiilne, kergesti ärrituv. Ajutiselt on tüdruk elanud ka tema juures, kuna kodus olevat ta agressiivne. Vanaisa ei usu, et Alexey oma kasutütart ära kasutas; tema nähes ei ole lapsi füüsiliselt karistatud. Peksmisest või nurka panemisest ei ole tüdruk talle midagi rääkinud (tl.92 – 94).

-Kahtlustatavana üle kuulatud M.I on 19.02.08.a. väitnud, et oma tütart pole ta kunagi füüsiliselt karistanud ega teda löönud. L pidi kodus teda abistama, nõusid ja põrandat pesema, on pesnud ka WC-d, lauda pühkunud. Kui ta midagi halvasti tegi, pidi L selle uuesti tegema. Kui tüdruk midagi halvasti tegi, siis sai ta sõimata, riielda, aga mitte peksa, nurka ei

ole ka teda kunagi pandud. Ka 08.12.07.a. sai L üksnes riielda kui sussides ja seelikuga koeraga jalutama läks, karistada ta selle eest ei saanud. Arvab, et L on tema ja abikaasa kohta inetusi rääkinud, sest ta lihtsalt on selline inimene ja tundis politsei poolt head suhtlemist (tl. 127 – 129).

Kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnates kohus leiab, et M.I süü oma tütre väärkohtlemises, s.o. EJ löömises rihmaga on tõendamist leidnud.

Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes, sest nii ülekuulamisel 13.12.07.a. kui ka 14.02.08.a. on ta lisaks kasuisa poolt toimepandud tegudele, andnud ütlusi selle kohta, et teda on löönud ka ema, on löönud rihmaga vastu jalgu ja vastu peput.

Ka oma sõbrannale VSon ta avaldanud, et teda on löönud nii ema kui isa. Samuti on ta rääkinud ka turvakeskuse psühholoogile, tunnistaja TS, et karistuseks on teda rihmaga löönud

nii isa kui ema. Kannatanu, 9-aastane laps, on nimetanud ka põhjusi, miks ema on teda

rihmaga karistanud. Viimane nädalavahetus kodus detsembris 2007.a. mäletas ta väga konkreetset situatsiooni (koeraga jalutamine), mille eest ema teda rihmaga lõi.

Need kannatanu ütlused ei ole paljasõnalised, sest ka ekspertiisiaktis on fikseeritud, et

kannatanu läbivaatusel 13.12.07.a. esinesid imendumisjärgus nahaalused verevalumid

alajäsemetel ning eksperdile on laps avaldanud, et need verevalumid jalgadele tekitas ema löömisega.

Kooli psühholoog AKrainjukova oma ütlustes väidab, et EJ käitumises ja suhtlemises ei ole täheldatud fantaseerimist. Sama kinnitab ka turvakeskuse psühholoog T. Simson. Eksperdid, psühholoog M. Rohtla ja lastepsühhiaater L. Laulik, on andnud arvamuse, et EJ on võimeline

õigesti tajuma kriminaalasjas tähtasid asjaolusid, tal ei esine fanataseerimiskalduvust, ta on adekvaatses kontaktis reaalsete väliste stiimulitega. Sellest lähtuvalt peab kohus põhjendamatuks süüdistatava arvamust, et uurija on tema tütart mõjutanud tema vastu ütlusi andma või et tütar oma halva iseloomu tõttu teda laimab. Et kannatanu vend või vanaisa ei ole näinud Ei rihmaga löömist, ei lükka ümber kannatanu sellekohaseid ütlusi.

Samas nõustub kohus kaitsja seisukohaga, et M.I-le esitatud süüdistus on liialt

üldsõnaline ja ebakonkreetne, et teda süüdi tunnistada oma tütre

järjepidevas kehalises väärkohtlemises KarS § 122

järgi.

6 Kannatanu arvas, et kui ema teda rihmaga lõi, oli ta esimeses klassis, siis arvab, et see oli

teises klassis, konkreetselt oskab nimetada vaid eelmist nädalavahetust. Ka teisel

ülekuulamisel ei ole täpsustatud, millal või kui tihti ema on teda löönud, ehk kas ja kui järjepidev on olnud tema löömine.

Kuigi kannatanu on kohtu arvates oma tütart löönud vähemalt kahel korral: detsembris 2007.a. rihmaga vastu jalgu, varasemalt ka vastu tuharaid ja pannud ta nurka herneste peale, tuleb tema käitumine ümber kvalifitseerida järgi. KarS § 121

Järjepideva kehalise väärkohtlemisena on prokurör süüdistuse märkinud vaid 2-aastast ajavahemiku ning väitnud üldsõnaliselt, et löömine oli korduv.

Koduse vägivalla tõttu on toimiku materjalide kohaselt kannatanu viibinud turvakodus ka

veebruaris 2005.a., eksperiisiaktis on räägitud lapse peksmisjälgedest näos ja jalgadel juba

2004.a. aprillis, siis ei ole süüdistuses selliseid asjaolusid märgitud ning kohtul puudub

võimalus süüdistust mingite asjaolude võrra täiendada või täpsustada, sest see oleks

kaitseõiguse rikkumine. Kohus ei saa väljuda süüdistuse raamidest ja väita kasvõi seda, et lapse peksmine nende aastate vältel oli süstemaatiline.

M.I tuleb süüdi tunnistada oma lapse korduvas löömises ehk kehalises

väärkohtlemises KarS § 121 järgi ning teda vastavalt sellele teole ka karistada. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus M.I süü suurusest. Tema karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Karistust raskendavateks asjaoludeks on süüteo toimepanemine noorema kui 12-aastase isiku suhtes ning isiku suhtes, kes on süüdistatavast perekondlikus sõltuvuses. Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et süüdistatavat, kelle ülalpidamisel on veel 2 alaealist

last, pole võimalik karistada rahalise karistusega. Raskemaliigilise karistuse ehk vangistuse tingivad ka asjas esinevad raskendavad asjaolud.

Kuna M.I on varem karistamata, tal on kindel eluja töökoht ja ülal pidada

alaealised lapsed, on otstarbekohane talle mõistetav vangistus jätta tingimisi täitmisele

pööramata, kui ta 18-kuulise katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ning kriminaalhooldaja järelevalve all täidab KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõuded ning § 75 lg 2 p 8 alusel kohustuse - osaleda sotsiaalabiprogrammides.

Kuna tegemist on asja lahendamisega lühimenetluses, tuleb mõistetavat karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada kolmandiku võrra.

KrMS § 175, § 179 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetult sisse nõuda ka menetluskulud, s.o. määratud kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1, 5 palga alammäära. Õigusnormid, millest kohus lähtub otsuse tegemisel, on KrMS §-d 175, 179,180, 238, 311- 313, 315.

Kohtunik