1-15-9059/47 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-15-9059

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2017, Tallinn Kohtuasja number 1-15-9059 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Julia Katškovskaja ja Andres Parmas Kohtuistungi s

ekretär

Tõlk Elina Huobolainen

Svetlana Talli Kohtuasi M.D süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18. veebruari 2016.

a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad de Süüdistatav M.D ja tem kaitsja Alar Neiland a P

rokurör Natalia Miilvee Süüdistatav M.D isikukood: XXX; X ; emakeel: XX vene keel; X X X ; viibimiskoht: Tallinna Vangla XX; XX; XX Magasini 35 Tallinnas; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Alar Neiland RESOLUTSIOON 1.

Tühistada Harju Maakohtu otsus M.D süüditunnistamises ja karistamises KarS osas. § 114 lg 1 p 1 järgi ning talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse 2. Teha uus otsus, millega tunnistada M.D 118 lg 1 p 7

süüdi KarS § järgi ning karistada teda vangistusega kaheksa aastat.

2(13) 3. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda ke karistus kaetuks raskemaga ja mõista M.D-le rgem liitkaristus kaheksa aastat vangistust. 4. Muus osa

s jätta kohtuotsus muutmata. 5. Kaitsj . a ja süüdistatava apellatsioonid rahuldada osaliselt 6. Määrata Advokaadibüroo makstava riigi õigus AE Consult OÜ- le abi tasu suuruseks M.D Nikitnile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks Jätta 12 eurot. see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsiooni kirjalikult 30 päeva jooksul alates Riigikohtule otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M.D-le esitati KarS tapmises piinaval viisil. süüdistus § 114 lg 1 p 1 järgi SV Süüdistuse kohaselt toime järgmise teo pani M.D . 1.1. M.D ja tarvitasid ajavahemikul 17. 18. mai 2015 Tallinna kesklinnas SV – täpselt tuvastamata kellaajal koos alkoholi. Neil tekkis tüli, mille käigus lõi M.D

SV mete piirkonda. Nad suundusid edasi vähemalt neli korda näo, pea, keha ja jäse Mustamäele, kus M.D jätkas peksmist käte ja jalgadega pea, keha ja jäsemete SV piirkonda, s

M.D hiljemalt 18. h hüpates jalgadega SV kehal. Peksmisega põhjustas mail 2015 -le hulgaliselt erinevaid vigastusi, muu hulgas mitmed roidemurrud, SV kopsupõrutuse, alaägeda vasakpoolse kõvakelmealune verevalumi. 1.2. Peksmise järel varjas SV ennast alates 18. mai 2015. a hommikust M.D eest oma tuttava juures. Kui M.D sai uuesti -

SF SV ga kokku, jätkas ta ajavahemikul 22. 23. mai 2015 peksmist pea, keha ja -le nahaaluseid – SV jäsemete piirkonda, tekitades SV verevalum d erinevates kehapiirkondades. ei 1.3. Peksmisega tekitatud roidemurdude ja kopsupõrutuse tüsistusena tekkis l äge põletik SV- kopsukelmel ja kopsukoes ning äge kopsude südamepuudulikkus. Selle tagajä - rjel suri ta ajavahemikus 23. mai 2015 kell 20.00 kuni 24. mai 2015 kell 02.00. 1.4. Süüdistuse kohaselt põhjustas M.D , arvestades SV tervisekahjustuste ulatuslikkust ja paiknemist, teadlikult -le pika aja kestel suurt valutunnet ja kauakestvaid SV füüsilisi vaegusi. Sellise kestva ja intensiivse peksmise toimepanemisel pidi M.D vähemalt möönma mistahes raskusega tagajärje saabumist SV tervisele ja elule, sh surma saabumist. 2. Harju Maakohtu 18. veebruari 2016. a M.D

otsusega mõisteti 17. 18. mail – 2015 toimepandud teo eest süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja 22. 23. mail 2015 toimepandud teo eest – süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. KarS § 114 lg 1 p 1

3(13) alusel karistas kohus M.D-d vangistusega 12 aastat

ja KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega 1 aasta, lugedes KarS § 64 lg 1 järgi kergema karistuse raskemaga kaetuks. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 2.1. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et surma põhjustas SV kannatanu peksmi

ne ja tema peal hüppamine. Tõendatud on ka see, et kannatanu surma põhjustas just süüdistatav. Kohus tugines tunnistaja ütlustele, mille kohaselt pärast 17.– SF 18. mail 2015 toimunud peksmist rääkis SV tunnistajale, et teda peksis M.D. Tunnistajad ning JK tunnistaja

, et M.D neile 23. mai 2015. a hommikul, et SL andsid kohtus ütlusi ütles SV on surnud. M.D tunnistas, et kannat smine.

anu surma põhjustas pek JK sõnul tunnistas M.D , et oli

S av ei teadnuks SV peal hüpanud. üüdistat öelda kannatanu surma põhjust, kui ta ise ei oleks kannatanu surma põhjustanud. Seega on põhjendatud isiku süüditunnistamine KarS § 114 lg 1 p 1 järgi 17. 18. mail 2015 toimepandud teo eest. – 2.2. Ajavahemikul 22. 23. mai 2015 toimunud peksmist ei saa aga lugeda eelnevalt toimunud – peksmisega samaks, - SV ga surmaga põhjus mistõttu likus seoses olevaks teoks, see tegu tuleb kvalifitseerida

KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. 3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas v ja tema kaitsja Alar Neiland. id apellatsiooni süüdistata 4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus M.D süüdimõistmises ja karistam 114 lg 1 p 1 ja § 2 p 2 järgi, samuti ises KarS 121 lg M.D-le mõistetud liitkaristuse osas. Uue otsusega mõisteti M.D süüdi

KarS § 121 lg 2 p de 1, 2 ja 3 järgi ning - teda karistati viieaastase vangistusega. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016.

a otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega asjas nr 3-1-1-102-16 tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 19. mai 2016. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 6.1. Kannatanu teadlik loobumine arstiabist võib tõesti luua olukorra, kus saabunud lõpptagajärge ei ole võimalik ohuolukorra esmapõhjustajale objektiivselt omistada. Samas ei ole ringkonnakohus praeguses asjas kaalunud kannatanu otsuse langetamise asjaolude teadlikkust ja vabatahtlikkust. Ringkonnakohus pidanuks esmalt kindlaks tegema, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. Seejärel tulnuks kontrollida, kas selline loobumisotsus oli vabatahtlik või oli tingitud näiteks hirmust süüdistatava ees. 6.2. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagaj ist, ei ole sellel M.D ärje saabum karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust. Ringkonnakohtu otsuses refereeritakse eksperdi ütlusi valikuliselt ja tähelepanuta on jäetud asjaolu, et eksperdi antud ütluste kohaselt oleks arstiabi osutamata jätmise korral kannatanu surm saabunud ka juhul, kui ta ei oleks alkoholi ja narkootilisi aineid tarvitanud (kd 1 lk 162).

4(13) 6.3. Seega rikkus ringkonnakohus M.D käitumises objektiivse teokoosseisu olemasolu eitades KrMS 305 § 1 -s 1 sisalduvat kohtuotsuse lg põhjendamise kohustust, mis kujutab endast ühtlasi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 2 tähenduses. 339 lg See toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale kohtuinstantsile. 6.4. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti analüüsida küsimust, kas M.D vallandatud kausaalahela tulemil saabunud kannatanu surm on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Sellele jaatava vastuse andmise korral tuleb hinnata M.D võimali § de 1 ja 7 järgi, eitava vastuse korral tuleb kku vastutust KarS 118 lg 1 plahendada süüdistatava karistusõigusliku vastutuse küsimus KarS § – § 118 lg 1 p 1 25 lg 2 või KarS § 121 sätete alusel.

APELLATSIOONID 7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioon

id süüdistatav ja tema kaitsja. 8. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühist õigeksmõistmist. amist ja M.D Alternatiivselt taotleb kaitsja M.D karistamist lühema vangistusega. Kui M.D mõistetakse süüdi üksnes KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, palub kaitsja mõista talle

karistuseks vangistus, mis vastab M.D vahi all oldud ajale. Apellatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 8.1. M.D tuleb ajavahemikul 22. 23. mai 2015 toimunud peksmises – väidetavalt õigeks mõista, kuna oma süüd ei tunnista ja selle kohta ei ole ka mingeid M.D muid tõendeid. 8.2. Samuti , et M.D oleks tekitanud -le kehavigastusi, mille ei ole tõendatud SV tagajärjel saabus kannatanu surm. Teada ei ole isegi see, kuidas -le kehavigastused tekitati. SV Ekspert pidas võimalikuks, et roidemurrud tõenäoliselt tekitati löökidega. Samas ei välistanud

ekspert, et osade roiete murd võis olla tekitatud "kunstliku hingamise" tegemise ajal. Ei ole väli ka kukkumise tagajärjel. statud roidemurru tekkimine Toksikoloogilisel uuringul leiti surnud

SV verest 3,09 mg/g etanooli, 0,37 mg/g isopropanooli ning fentanüüli ja metadooni. Alkoholi ja narkootilise toimega ainete kõrge sisaldus veres soodustas surma saabumist. 8.3. Ei ole põhjendatud maakohtu seisukoht süüd k , et M.D innitavad tunnistajate ütlused. ilmusid kohtusse ilmsete joobetunnustega ning nende sõnul olid Tunnistajad ja

JK IV nad joobes ka ajal, mille M kohta nad ütlusi andsid. aakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kuidas ühe või teise tunnistaja ütlus konkreetselt näitab süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust. Otsuses märgib kohus, et kohtu hinnangul on süüdistatava ütlused usaldusväärsed osas, mis puudutab kannatanu suhtes varasemat vägivalla tarvitamist. Kohtu hinnangul ei ole aga M.D süüdistuse kohta antud ütlused usaldusväärsed löökide arvu osas. Kohtuotsuse põhjal jääb selgusetuks, milliseid lööke süüdistatav "varjas", sest tunnistajad ei kirjelda löökide arvu. Lisaks on arusaamatu kohtu seisukoht, et süüdistatav ei oleks teadnud kannatanu surma põhjusest, kui ta ise ei oleks seda tekitanud. Kohtuotsusest peab olema M.D konkreetselt tekitas ja selgelt jälgitav, milliseid lööke ja vigastusi kes või mis seda millisel viisil tõendab.

5(13) 8.4. Isegi kui M.D peksis kannatanut, ei ole võimalik tuvastada, et tal oli tahtlus kannatanu surma suhtes. Kannatanu suri viis kuni seitse päeva pärast surma põhjuseks olnud vigastuste saamist. Ka ei ole tahtlust võimalik tuvastada põhjusel, et süüdistuses puudub konkreetne teokirjeldus. 8.5. P on M.D pani tapmise toime piinaval viisil. Tapmine on õhjendamatu väide, et piinav, Kriminaalasjas ei ole midagi kui see põhjustab suurt valu või kauakestvaid kannatusi. sellist tuvastatud. Kannatanu ei pruukinud valu tunda, sest ta oli alkoholi ja erinevate narkootilise toimega ainete mõju all, samuti võis ta olla maikuus väljas magades alajahtunud. 8.6. M.D-d armilt. ei ole varem on karistatud põhjendamatult k Süüdistatavat kriminaalkorras karistatud. Samuti tuleb arvestada, et kannatanu aitas ise tagajärje saabumisele kaasa sellega, et kuritarvitas alkoholi ja narkootilisi aineid ega pöördunud terviseprobleemiga meditsiiniasutusse. 9. M.D

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. 9.1. Süüdistatav märgib, et andis nii kohtueelses menetluses kui maakohtus ütlusi, milles tunnistas seda, et lõi kannatanut neljal korral pea piirkonda. Selliselt ei saanud ta tekitada kannata . Ta lahkus kannatanust 18. mai 2015. a nule süüdistuses kirjeldatud vigastusi hommikul kell 7.00. Sel ajal oli kannatanu normaalses seisundis. Tunnistaja

SF ütluste kohaselt ilmus kannatanu tema juurde kell 10. See, kus kannatanu oli vahepealsed kolm tundi, on teadmata. SV võis saada vigastused, mis viisid ta surmani, vahepealsel ajal. Seda, et vigastused põhjustas , võis kannatanu väita sellepärast, et ta oli joobes ja M.D süüdistatava peale vihane. ärgib, et tunnistajaid, kes oleks vigastuste M.D m tekitamist pealt näinud, või muid otseseid tõendeid tema vastu ei ole. 9.2. T on ka see, et sellest, millised siseelundite kahjustused õendamata süüdistatav teadnuks kannatanul olid. Kohtuotsuse kohaselt pidi ta aru saama, et kannatanu paari päeva möödudes sureb, ta pidi siis -ga taas kokku saama. Lisaks seab M.D mistõttu on arusaamatu, miks SV tunnistajate ja

ustes asju segamini. JK SF ütlused kahtluse alla, väites, et nad ajasid ütl Kohtul ei olnud mingit põhjust eelistada tunnistaja ütlusi tema omadele. Ka märgib ta, et kohtuotsuses on mitmeid ebatäpsusi, mis puudutavad nii tema kui tunnistajate ütlusi. Süüdistatav leiab, et tema süüdimõistmine K § 114 järgi arS eeldab, et kannatanu oleks surnud peatselt pärast peksmist. Tegelikult elas kannatanu veel 7 päeva. Seega tuleks kõne alla vaid KarS § 118. 10. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör aakohtu ostus KarS § 121 lg 2 p 2 järgi tühistamisele ei kuulu, asus seisukohale, et m kuid arvestades Riigikohtu juhist tuleb maakohtu ostus tühistada KarS § 114 lg 1 p 1 osas ja M.D süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi ja karistada 8 aastase 6 kuulise vang 6 kuud vangistust. istusega ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 8 aastat

6(13) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 11. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalideg ja tema a, maakohtu otsuse, süüdistatava kaitsja apellatsiooni kohtumenetluse pooled, . väidetega ning kuulanud ära leiab järgmist I 12. E M.D-le esitatud i saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt jäi süüdistus vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3- 1-1-109-12 p 10 märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks.

Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses on M.D tegu kirjeldatud nõutava täpsusega ning süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on piisavad. Süüdistuses on kirjeldatud, et peksis kannatanut nii käte kui jalgadega ning M.D lisaks hüppas kannatanu kehal. Nimetatud on ka see, millistesse kehapiirkondadesse M.D kannatanut peksis. Seadus ei kirjuta ette, et süüdistuses peaks peksmise puhul olema täpselt ära toodud, mitu korda süüdistatav kannatanut konkreetsesse kehapiirkonda lõi. Kokkuvõtvalt on kolleegiumi hinnangul süüdistuse tekst sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. 13. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja M.D õigeksmõistmist peksmise toimepanemises ajavahemikus 22. 23. mai 2015. – 13.1. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldustega, et kohus hindas tõendeid valesti ja rikkus KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

-s nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. hus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista Riigiko igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende

usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste

alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06 ja 3-1-1-4-07). 13.2. Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium

7(13) 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente M.D . õigeksmõistmiseks peksmise toimepanemises ajavahemikus 22 – 23. mai 2015. 13.3. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et süüdistatav kuna M.D ei ole tunnistanud end süüdi – SV peksmises ajavahemikul 22. 23. mai 2015, ei ole selle teo osas ühtegi tõendit. ristküsitlusel ütlusi

Tunnistaja andis SF selle kohta, et lahkus 20. mail 2015 SV tema juurest, et saada kokku M.D-ga . Tunnistajad , ja andsid id JK IV SL ühese ütlusi selle kohta, et nägid 22. mai õhtul ning järgmise

2015. a SV koos M.D-ga päeva hommikul teatas nende juurde tagasi tulnud M.D, et on surnud. SV 13.4. Surnu ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse punktis 14 on toodud välja kannatanul esinenud vigastused, mis võivad olla tekitatud ajavahemikul 22.-23. mai 2015. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistuses märgitud ajavahemikul suhtes vägivalda tarvitati

SV ning sellel ajavahemikul oli -ga M.D-ga. Seega soostub kolleegium SV koos süüdistatava maakohtu seisukohaga, et

M.D. SV suhtes tarvitas vägivalda just süüdistatav 13.5. Seejuures ei nõustu kolleegium apellantidega ütlused selles, et tunnistajate , ja

JK IV SF ei ole usaldusväärsed. Kaitsja märgib, et tunnistajad JK ja ei saa usaldada, kuna nad IV ilmusid kohtusse joobes ning joobes olid ka ajal mille kohta ütlusi andsid. Süüdistatav

märgib, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ütlustes asju SF ja

JK nad ajas id segamini. Nõustuda tuleb kaitsjaga, et maakohtu istungile, mis toimus 7. jaanuaril 2016, ilmusid tunnistajad ja

JK IV joobetunnustega, kuid apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et nimetatud päeval kohus tunnistajaid ei ristküsitlenud (kd 1 lk 148). Ristküsitlemine toimus 8. jaanuaril 2016 (kd 1 lk 152-154), mistõttu apellandi väide ei mõjuta kuidagi ütluste usaldusväärsust. Asjaolu, et tunnistajad ja olid tarvitanud alkoholi ajal, mille kohta nad JK IV andsid ütlusi, ei sea kahtluse alla nende ütluste õigsust. Kolleegiumil puudub kogutud tõendite pinnalt alus arvata, et tunnistajad ei tajunud neile teatavaks saanud asjaolusid adekvaatselt ega mäletaks asjaolusid terviklikult. aitsja ei too välja selliseid ilmseid vastuolusid tunnistajate K ütlustes, mis seaks nende usaldusväärsuse kahtluse alla. 13.6. Samuti ei d ja ajas vasta tõele süüdistatava apellatsioonis väidetu, et tunnistaja SF JK id ütlusi andes asju segamini, midagi sellist maakohtu istungi protokollitest ei nähtu. sest

Seejuures ei ole vähetähtis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud nimetatud tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida nende usaldusväärsust. Süüdistatav

M.D ja tema kaitsja viibis maakohtu istungil kohtuasja arutamise juures ja nad on saanud id ristküsitleda kõiki tunnistajaid, samuti oli süüdistataval võimalus süüstavate tunnistajate ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt

8(13) kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 14. Eeltoodud põhjustel leia välja toodud asjaolud ei osuta b kolleegium, et apellatsioonides tunni

stajate ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 15. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud, milliseid lööke ja vigastusi M.D konkreetselt tekitas ja kes või mis seda SV- le millisel viisil tõendab. Ka ei nõustu kohus kaitsja seisukohaga, et kannatanu võis saada ekspertiisiaktis loetletud vigastused kukkudes ning tema roidemurrud on tingitud sellest, kui M.D püüdis teda elustada. gium märgib, et taotledes sellisel põhjendusel Kollee enda kaitsealuse õigeksmõistmist, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. 15.1. KrMS § 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisia 63 lg kti selgitamisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel, kuid ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. 3-1-1-35-06 mai 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr , p.7.5). Apellandi versioon (arvamus) kuidas võis tekkida kannatanule vigastused ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käesoleval juhul on nii toimitud. 15.2. Surnu ekspertiisiaktis (eksperdiarvamuse p-s 4) milliseid vigastusi on ära näidatud kannatanule tekitati ning sellele on maakohus otsuses ka viidanud. Surnu ekspertiisiaktis on kirjeldatud ka seda, kuidas kannatanu vigastused sai. Eksperdiarvamuse punktis 7 on märgitud: „ gastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel löökidest kõvade tömpide SV vi piiratud pinnaga esemetega (näiteks rusikad, kängitsetud jalg või mõni muu analoogse eseme või vahendiga) ning kukkumistest/löömistest vastu ümbritsevaid kõvasid tömpe esemeid ja pindu; - osad vigastused õla küünarvarrel võivad olla ka tekitatud pigistamisest sõrmedega.“ Seega on ekspert kirjeldanud seda, et kannatanut on erinevatesse kehapiirkondadesse pekstud käte, jalgade või muude kõvade tömpide esemetega ning selle tulemusel võis kannatanu saada viga ka kukkudes. Ekspert on toonud välja selle, millised vigastused on põhjustatud 17.–18. mail 2015 ja millised 22. 23. mail 2015. Eksperdiarvamuse p 13 kohaselt on vigastustest – vähemalt 11 põhjustatud löökidest. Seega lükkab eksperdiarvamus ümber kaitsja oletuse, et kannatanu võis joobes olles kukkuda ja sellisel moel vigastusi saada. 15.3. Kolleegiumil peab vajali

kuks veel märkida, et ülaltoodud apellantide väited on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma o

lemuselt võrdsed ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas,

9(13) senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt

in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77- 15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 3 tähenduses) 7 lg peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. 15.4. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid, et kannatanu võis saada ekspertiisiaktis loetletud vigastused kukkudes ning tema roidemurrud on tingitud sellest, kui süüdistatav püüdis kannatanut elustada kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 16. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et M.D käitumine ajavahemikus 22-23. mail 2015 vastab KarS § 121 ehk kehalise väärkohtlemise tunnustele. Teo lõplik kvalifikatsioon sõltub 17.–18. mail 2015 toimunud peksmisele antavast hinnangust. II 17. Riigikohus leidis, et kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel ei ole võimalik järeldada, et süüdistatav tegutses ajavahemikul 17.–18. mai 2015 kannatanut pekstes tapmistahtlusega. K

uivõrd Riigikohtu otsus on ringkonnakohtule sama kriminaalasja arutamisel KrMS § 364 kohaselt siduv

, tuleb nõustuda apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegevust ajavahemikul 17. 18. mai

– 2015 ei saa kvalifitseerida KarS § 114 lg 1 p 1 ega KarS § 113 järgi. 18. Seetõttu peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava tegevus võib vastata KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 tunnustele. 18.1. Maakohus tuvastas, et ajavahemikul 17. 18. mai – 2015 lõi M.D kannatanut korduvalt näkku, pähe ja kehasse, samuti hüppas kannatanu peal jalgadega. Ringkonnakohus nõustub, et kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt, mille usaldusväärsust analüüsiti eespool, on sellise teo toimepanemine tõendatud. 18.2. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et roidemurrud võisid tekkida elustamisel. Ekspert on küll märkinud, et täielikult ei saa välistada vasakpoolsete roidemurdude tekitamist elustamisel (kahe käega rinnakorvile surumisel). See tähendab, et ekspert pidas sellisel moel roidemurdude tekitamist tehniliselt võimalikuks, kuid ei ole vähetähtis, et kannatanul esinesid ka parempoolsed roidemurrud. lepanuta asjaolu, et Apellant on jätnud aga täielikult tähe eksperdiarvamuse kohaselt olid kõik kannatanu vigastused elupuhused (eksperdiarvamuse p

10(13) 5), kusjuures roidemurrud olid tekitatud 5-6 päeva enne kannatanu surma (eksperdiarvamuse p 3). M.D versioon sellest kuidas kannatanu vigastused Seega ei ole süüdistatava

sai ja tema ütlused, et tegi le südamemassaaži 23. mai 2015. a hommikul, SV- kui avastas, et kannatanu on surnud (kd 1 lk , kinnitust leidnud. 154 pöördel, 156) 19. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et süüdistatava selline käitumine oli saabunud tagajärjega (s.o naturalistliku kausaalsuse (põhjuslikkuse) kaudu SV surmaga) seotud. Süüdistatava tegevus ehk peksmine põhjustas SV-l vigastusi, mis viisid omakorda eluohtlike Riigikohtu otsuse kohaselt tüsistuste tekkimiseni ja seeläbi ka kannatanu surmani. ei ole maakohus ega ka ringkonnakohus asja esmakordselt arutades selles osas teinud tõendite hindamisel menetlusvigu, mis oleks toonud kaasa ebaõige või põhjendamatu otsuse. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et kannatanul peksmisest tingitud vigastuste tulemusena tekkinud tüsistused oleks omistatavad kannatanu erandlikele füüsilistele omadustele või eripäradele. Eelnevast tulenevalt ei ole alust kolleegiumil ka praegu alust asuda teistsugusele seisukohale. 20. KrMS § on apellatsioonimenetluse esemeks küs -st 364 tulenevalt imus, kas M.D vallandatud kausaalahela tulemil saabunud eluohtlikud tüsistused ja sellele järgnenud kannatanu surm on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. Riigikohtu antud juhistest lähtudes peab ringkonnakohus hindama, kas praegusel juhul on kannatanu loobumine arstiabist

(sh kiirabi kutsumisest pärast peksmist) käsitatav vabatahtliku ja teadliku enesekahjustamisena, mis välistab tagajärje omistamise süüdistatavale. 20.1. Seega esmalt tuleb hinnata, kas kannatanu pidi olema teadlik sellest, et arstiabi andmata jätmisel võivad temal esinevad vigastused viia surmani. Kohtulikul arutamisel on tunnistaja SF ütlustega tuvastatud, et kui kannatanu tuli 18. mai 2015. a hommikul tema juurde, tundis SV tugevat valu ja suuti Tunnistaja tegi kannatanule ettepaneku kutsuda s vaevu kõndida. kiirabi, kuid

SV loobus sellest, väites, et „läheb üle“. Pärast paaripäevast tunnistaja juures viibimist kannatanu lu, suutis ta lahkus. Kuigi tunnistaja sõnul tundis kannatanu jätkuvalt va seejuures iseseisvalt liikuda. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole nendel asjaoludel võimalik järeldada, et kannatanu oli teadlik sellest, et ravi osutamata jätmisel võivad temal esinevad vigastused põhjustada surma ja võttis sellele vaatam

ata vastu otsuse ravist loobuda. Eluohtlike tüsistuste tekkimine pärast roide käsitatav ka üldteada asjaoluna.

murdu ei ole Kirjeldatud olukord on põhimõtteliselt erinev juhtumist, kus enne otsuse vastuvõtmist teavitab kannatanut võimalikest terviseriskidest arst või muu pädev isik. Kannatanu käitumine viitab ilmselgelt sellele, et ta lootis vigastuste paranemist. 20.2. Samuti unnistaja

19. mail 2015, mil võtab kolleegium arvesse, et t SF ütluste kohaselt kannatanu viibis tema juures, tuli sinna ka M.D , kes otsis kannatanut taga. ei SF lasknud teda korterisse, sest kannatanu palus seda mitte teha, öeldes, et kardab süüdistatavat. Süüdistatav ähvardas seejuures ka tunnistajat, lubades lõhkuda tema poja hauale pandud mälestusmärg . Tunnistajate ütlustest nähtub muu hulgas, et M.D on ka enne i süüdistuses kirjeldatud sündmust kasutanud kannatanu suhtes vägivalda. Süüdistatava enda ütluste kohaselt on ta tarvitanud kannatanu suhtes vägivalda muu hulgas „armukadedusest, tema n valede sõnade pärast, solvamiste, samuti alkoholi pärast“. 20. mail 2015 õustus siiski SV SF süüdistatavaga kohtuma. Tunnistaja

selgitas kannatanu seda otsust sõnade kohaselt M.D lubadusega r. Kannatanul endal kindlat elukohta ei üürida elamiseks korte

11(13) olnud. Eeltoodust tulenevalt võib esmalt järeldada seda, et ei pidanud võimalikuks enda SV surma, planeerides oma edasist elukäiku ehk muretsedes elukoha pärast, ja teiseks, et kannatanu, kartes M.D vägivaldset käitumist, oli siiski süüdistatavast majanduslikult sõltuv. Kolleegium võtab seejuures arvesse ka kannatanu harjumuspärast eluviisi, s.o püsiva elukoha puudumine, ja alkoholi ning narkootiliste ainete tarvitamist. Eeltoodust saab järeldada, et viidatud asjaolud koostoimes mõjutasid kannatanu otsust

pöörduda abi saamiseks meditsiiniasutusse, mistõttu seda ei saa pidada vabatahtlikuks ja teadlikuks loobumiseks elupäästvast ravist. 21. Ühtlasi peab kolleegium vajalikuks käsitleda küsimust, kas teadlikuks enesekahjustamiseks, mis välistab süüdistatavale kannatanu surma normatiivset omistamist, saab pidada alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamist. Ka sellele küsimusele tuleb ringkonnakohtu hinnangul vastata eitavalt, sest eksperdi maakohtu istungil antud selgitustest nähtuvalt oleks arstiabi osutamata jätmise korral kannatanu surm saabunud ka juhul, kui ta ei oleks alkoholi ja narkootilisi aineid tarvitanud (kd 1 lk 162). Olukorras, kus mõjuainete tarvitamine ei modifitseerinud tagajärge, vaid kiirendas selle saabumist, on tagajärg jätkuvalt

normatiivselt omistatav esialgsele kausaalahela käivitajale ehk süüdistatavale. 22. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et -l esinenud eluohtlik seisund SV (peksmisega tekitatud

vigastuste tüsistused) ja sellele järgnenud surm on nii põhjuslikkuse kui ka normatiivse omistamise kriteeriumidest tulenevalt põhjuslikult seotud süüdistusaktis kirjeldatud M.D tegevusega 17. 18. mail 2015, s.o kannatanu peksmisega. – III 23. Jär KarS § 118 lg 1 gmisena peab ringkonnakohus hindama M.D tegevuses

p-des 1 ja 7 kirjeldatud subjek tunnuste esinemist. süüteokoosseisu tiivse külje 23.1. Kolleegiumi hinnangul on vaieldamatult kindlaks tehtud, et süüdistatav põhjustas kannatanule htlikult tervisekahjustusi. Samas tuleb tuvastada, kas M.D-l oli ta tahtlus - tegevuse tulemusena ka KarS § 118 lg 1 p s 1 kirjeldatud tagajärje suhtes ehk et tema tekib oht kannatanu elule. Riigikohtu otsuse p 17 kohaselt ei olnud praegusel juhul tegemist sedavõrd intensiivse vägivallaga, et seda tuleks vältimatult käsitada elu ohustava teona. Kannatanu vigastused ei olnud vahetult nende tekitamise ajal ka eluohtlikud. Järgmises punktis leiab Riigikohus, et eluvõõras on maakohtu hinnang, mille kohaselt süüdistatav sai oma elukogemuse pinnalt aru, milline kausaalahel tema käitumise toimel vallandub, s.o et kannatanu võib surra järgnevate päevade jooksul. Süüdistatav otsis kannatanuga pärast teo toimepanemist korduvalt kontakti, mille tulemina nõustus kannatanu süüdistatavaga taas kohtuma. Eeltoodust tingituna ei ole ringkonnakohtu arvates alust väita ka seda, et süüdistatav tegutses kaudse tahtlusega kannatanule eluohtlike vähemalt ehk pidas võimalikuks ja möönis vigastuste tekitamist. 23.2. Siiski leiab kolleegium, et pekstes kannatanut, sealhulgas hüpates kannatanu peal ja põhjustades talle murde, oli süüdistatav hooletu selle tugevat valu ning hulgaliselt roide tulemusena saabuda võinud tagajärgede suhtes, seda nii eluohtlike vigastuste kui ka lõppjärgus siku surma suhtes (§ 118 lg 1 p 7) Toomata küll koheselt i . kaasa eluohtlikku seisundit ning ka , on hulgalise roiete murruga ja kopsupõrutusega olemuslikult kaasnev

12(13) kõrvalseisjale äratuntav tagajärg tugev valu liikumisel ja hingamisel. Vigastused viivad omakorda eluohtlike tüsistusteni (kopsukelmel ja kopsukoes tekkinud põletik ning äge kopsude- , nagu see juhtus ka praegusel juhul. südamepuudulikkus) Süüdistatava ütlusest koostoimes muude tõenditega nähtub, et M.D ei saanud küll aru, et tema tegevus võib põhjustada kannatanu surma, kuid seda tähelepanematu ja kohusetundetu suhtumise tõttu oma tegevuse võimalike raskete tagajärgede suhtes. Seda ilmestab muu hulgas asjaolu, et otsides küll pärast sündmust kannatanuga kontakti, ei teinud süüdistatav ka tema enda ütluste

kohaselt mingeid pingutusi suurtes valudes kannatanu toimetamiseks raviasutusse või teda muul moel abistades. Süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud ta aru, et kannatanul oleks halb olla, vaatamata tunnistaja

lle kohta, et ka tema juurest lahkudes kurtis SF ütlustele se kannatanu tugevat kõhuvalu. Tunnistaja kirjeldas tervislikku seisundit sarnaselt -le. JK SV SF Tema sõnul olid l näos hematoomid, ta oli küürakil ja vaevu käis. SV-

24. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt M.D süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kvalifitseerida isiku tegu KarS 118 lg 1 p § 7 järgi, s.o tahtlikult tervisekahjustuste tekitamine, millega põhjustati ettevaatamatusest isiku surm. Kuigi süüdistataval esines ettevaatamatus ka kannatanul talle põhjustatud vigastuste tulemusena tekkinud eluohtliku seisundi suhtes (§ 118 lg 1 p 1), neeldub see tagajärg raskemas ehk surma põhjustamises. Sellest lähtuvalt –

on 21. 23. mail 2015 toimunud peksmine õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 järgi, s.o lähi või sõltuvussuhtes 2 p

- toimepandud teise inimese tervise kahjustamine. IV 25. Mõistes isikule , võtab kolleegium arvesse, et ehkki hooletusest, põhjustati teoga karistust raskeim KarS 118 lg- Samuti tundis isik § s 1 nimetatud tagajärg, s.o isiku surm. väärkohtlemise tagajärjel suurt ja pidevat valu. Lisaks se võtta teo asjaolusid tuleb arves (kannatanu peal hüppamine) ja ka tõsiasja, et pärast kannatanu surma ei pidanud süüdistatav vajalikuks teavitada , v kutsuda kiirabi või sellest ametivõime aid jätkas alkoholi tarvitamist, mis näitab ükskõikset suhtumist enda teosse ja selle tagajärgedesse. Raskendavaks asjaoluks peab ringkonnakohus teo toimepanemist elukaaslase suhtes, kes oli süüdistatavast vähemalt teatud määral ka majanduslikus sõltuvuses (§ 58 p 4). Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks isiku karistamist kaheksa aasta pikkuse vangistusega. Ringkonnakohus loeb KarS § 64 lg 1 ja liitkaristuseks mõista kaheksa alusel kergema karistuse kaetuks raskemaga aastat vangistust. 26. Vastavalt KrMS § 185 lg jäävad apellatsioonimenetluse kulud -le 1 riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava otsuse. Apellatsioonimenetluse kulu on M.D-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. M.D kaitsja Alar Neiland esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks üks tund, s.o 40 eurot, ja istungil osalemiseks pool tundi, s.o 20 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 60 eurot, millele lisandub ingkonnakohus käibemaks 12 eurot. R peab seda kulu -st 3, KrMS -st 4 ja põhjendatuks. Juhindudes RÕS § 21 lg § 175 lg 1 p RÕS § 21 lg 3 alusel kehtestatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

aluste, maksmise korra ja tasumäärade ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude

13(13) hüvitamise ulatuse korrast, tuleb Advokaadibüroo AE Consul kasuks välja mõista t riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 72 eurot. 27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p st 4 tühistab k - ohtukolleegium Harju Maakohtu 18.veebruari htuotsuse. 2016. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue ko Kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt. ja süüdistatava

(allkirjastatud digitaalselt)

Orvi Tali

Andres Parmas Julia Katškovskaja