3-16-1907/4 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

05.01.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1907

Haldusasi

AR kaebus Eesti Olümpiakomitee kohustamiseks tasuda

AR-le 17 415 eurot koos viivistega (alates kaebuse

esitamisest kuni kohustuse täitmiseni)

Menetlusosalised

Kaebaja – AR, esindaja vandeadvokaat Margus Mugu

Potentsiaalne vastustaja – Eesti Olümpiakomitee

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AR määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AR määruskaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 21.10.2016 määruse haldusasjas nr 3-16-1907

põhjendusi, asendades need käesoleva määruse põhjendustega. Halduskohtu määruse

resolutsioon jätta muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ning § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AR esitas 23.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Olümpiakomitee (EOK)

kohustamiseks tasuma AR-le 17 415 eurot ning sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

kohaselt arvutatud viivist.

AR võistles Eesti esindajana ja Eesti olümpiadelegatsiooni liikmena 2008. a olümpiamängudel

meeste

kümnevõistluses,

saavutades

13. tulemuse.

Rahvusvahelise

Olümpiakomitee

distsiplinaarkomisjon tühistas 15.08.2016 otsusega samal võistlusel 4. koha saavutanud

Venemaa sportlase AP tulemuse. Otsuse resolutiivosa p-ga I(ii) diskvalifitseeriti AP 2008. a

olümpiamängude kümnevõistluselt ja p-ga II kohustati Rahvusvahelist Kergejõustiku

Föderatsiooni (IAAF) muutma vastavalt 2008. a olümpiamängude kümnevõistluse tulemusi.

Seega saavutas kaebaja 2008. a olümpiamängudel 12. koha ning ta pidanuks saama „Aastateks

2009-2012 kinnitatud spordialaliitude Suve-OM ettevalmistusprogrammide toetamise aluste“

(alused) p 4.6 järgi C-taseme sportlase igakuist toetust. Aastatel 2009-2011 jäi kaebajal toetus

saamata kokku 36 kuu eest. Kuna kaebaja ei kvalifitseerunud 2012. a olümpiale, tulnuks talle

3-16-1907

2(4)

2012. a eest toetust maksta seitse kuud (aluste p 4.8.3). Kokku jäi kaebajal pettuse ohvrina

saamata toetus 43 kuu eest summas 17 415 eurot.

2. Tallinna

Halduskohus

tagastas

21.10.2016

määrusega

AR

kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, leides, et kaebajal

puudub kaebeõigus ning kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

1) Kaebajal puudub subjektiivne õigus tema poolt taotletavale toetusele. Alustest ei teki isikule

subjektiivset nõudeõigust, kui olümpiamängude tulemusi on muudetud tagantjärgi. Aluste

eesmärgiks on sportlaste ettevalmistamise rahastamine järgmisteks olümpiamängudeks.

Toetuse tagantjärgi väljamaksmine seda eesmärki ei täidaks, sest Rio de Janeiro

olümpiamängud on juba toimunud. Lisaks ei kvalifitseerunud kaebaja nendele. Spordialaliitude

toetuste

katteallikaks

on

hasartmängumaksu

seadusega

sätestatud

laekumised

olümpiaettevalmistuse programmideks, EOK-le riigieelarvest eraldatud sihtfinantseerimine ja

Rahvusvahelise

Olümpiakomitee

solidaarsusfondi

sihtfinantseerimine

(aluste

p

3).

Arvestuslikud toetussummad nähakse seega ette vähemalt osaliselt riigieelarvest, mis

koostatakse eelarveaastate kaupa ning nende koostamisel lähtutakse teadaolevatest andmetest.

Tagantjärgi vastavaid summasid muuta ei saa.

2) Kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki, sest ilmselgelt puudub riigi

õigusvastane tegevus, mis on kahjunõude puhul selle rahuldamise esmaseks eelduseks. Kaebaja

on kaebuse sõnastusest sõltumata esitanud sisuliselt kahju hüvitamise nõude, sest EOK-l ja

Kergejõustikuliidul ei olnud kohustust otsuste langetamise ajal talle nõutud toetust määrata ning

tagantjärgi toetuse määramine ei täidaks kuidagi toetuste määramise eesmärki ehk valmistumist

toetuse määramise eeskirjades näidatud olümpiamängudeks. Tegemist ei ole ka riigi

õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) §-le 16.

Olümpiamängude tulemuste muutumine ei olnud käesoleval juhul tingitud vastustaja

õigusvastasest tegevusest, vaid Venemaa sportlase AP ebasportlikust ja spordiõiguse normidele

mittevastavast käitumisest. Seega puudub alus kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseks

vastustaja poolt. Kui keegi on kaebajale kahju tekitanud, on selleks isikuks AP, kelle vastu

oleks kaebajal põhimõtteliselt võimalik esitada tsiviilõiguslik kahjunõue.

3. AR esitas halduskohtu määrusele 26.10.2016 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei

pidanud põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. AR palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada.

Seaduslik ega põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et alustest ei teki isikule sellist subjektiivset

nõudeõigust, kui olümpiamängude tulemusi on muudetud tagantjärgi. Kohus ei põhjenda,

millise seaduse alusel kaebajal tagantjärgi ilmselgelt nõudeõigust tekkida ei saa. Küsimus, kas

kaebajal võiks nõudeõigus tekkida tagantjärgi, tuleb lahendada asja sisulise arutamise käigus

ning selle lahendamine ei saa toimuda HKMS § 121 lg 2 alusel menetluses poolte arvamust ära

kuulamata. HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel võib kaebuse tagastada vaid juhul, kui kaebeõiguse

puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb

eelistada kaebuse menetlusse võtmist.

Kuigi toetus anti Londoni 2012. a olümpiatsükliks (2009-2012), ei olnud Londoni olümpiale

kvalifitseerumine aluste kohaselt toetuse saamise tingimuseks ega ainsaks eesmärgiks.

Eesmärgiks oli toetuse andmine neile sportlastele, kes olid eelnevate kõrgete sportlike

saavutustega tõestanud, et nad võiksid saavutada hea koha ka 2012. a olümpial. Toetuse saamise

õigus oli igaühel, kes saavutas 2008. a olümpial või muul aluste p-des 4.1 ja 4.2 märgitud

3-16-1907

3(4)

võistlusel aluste p-s 4.2 sätestatud tulemuse. Toetuse saamine ei sõltunud muudest tingimustest.

Kaebajal oli subjektiivne õigus toetusele, kuna ta saavutas 2008. a olümpial 12. koha. Kaebajal

olnuks õigus toetust saada kuni 2012. a olümpiale kvalifitseerumise selgumiseni (2012. a

juulini). Aluste kohaselt ei kuulunud toetuse saamine lõpetamisele, kui sportlane enne 2012. a

olümpiat sportimise lõpetas või ei oleks ilmselt olümpiale kvalifitseerunud nt pikaajalise raske

vigastuse tõttu.

Alustega ettenähtud toetused on mõeldud sportimise toetamiseks, kuid katavad ainult murdosa

treeningutega seotud kuludest (nt varustus, nõustajatele-treeneritele makstud tasud, meditsiini-

ja ravikulud, spordiruumide üür, külmal aastaajal soojemates maades läbiviidavate

treeninglaagrite elamis- ja reisikulud). Ülejäänud vahendid tuleb kaebajal endal leida mujalt,

sealhulgas ka olme- ja elukondlike kulutuste arvelt. Kaebajast ja EOK-st sõltumata asjaoludel

ei olnud kaebaja õigus saada aluste kohaselt toetust algselt teada ning kaebaja kattis

olümpiaettevalmistuse kulud oma olme- ja elukondlike kulutuste arvelt, mis jäid seetõttu

piiratumaks. Kaebajale on võimalik hüvitada need kulutused tagantjärgi, mistõttu on ekslik

kohtu järeldus, et kaebusega pole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Kohtu järeldus, et kaebajal puudub nõudeõigus, kuna ta ei pääsenud olümpiale, on ilmselgelt

ebamõistlik ja pretsedenditu, arvestades spordile olemuslikku tulemuste ettemääramatust.

Aluste kohaselt on õigus toetusele enne 2012. a olümpiat saavutatud tulemuste põhine, õigus

toetusele enne olümpiale pääsemise selgumist ei olnud millegagi piiratud ning olümpiale

mittepääsemisel toetuse maksmine lõpetati. Mittepääsenuil puudus aluste kohaselt kohustus

toetus tagastada. Kohtu viide 2016. a Rio de Janeiro olümpiamängudele on ilmselgelt ekslik ja

asjakohatu ning sellise asjaolu arvestamine kaebuse mittemenetlemise õigustamiseks on ilmselt

põhjendamatu. Kaebaja lõpetas aktiivse tippspordi 2014. a hooajaga.

Arusaamatu on kohtu järeldus seoses toetussummade ettenägemisega riigieelarves. Spordi

olemusliku ettemääramatuse tõttu tekib enamiku toetusesummade väljamaksmisel olukord, kus

toetuse saamist õigustav tulemus saavutatakse tihti alles peale selle aasta eelarve kinnitamist

(nt aluste p 4.1 sätestab sõnaselgelt, et toetuse saamise õiguse annab ka tulemus, mis saavutati

alles 2010. või 2011. a). 2008. a ei olnud võimalik täpselt ette näha, kui palju uusi toetuse

saajaid hilisematel aastatel võiks juurde tekkida. Samuti ei põhjenda kohus, milline seadusest

tulenev takistus on kaebaja toetuseks vahendite leidmisel nt 2017. a või hilisemate aastate

eelarvetes.

Kaebaja on esitanud kohustamiskaebuse, nõudes toimingu tegemist (HKMS § 37 lg 1 p 2),

mitte hüvitamisnõude. Toiminguks on ka ettenähtud rahasummade tasumine või sellest

keeldumine (nt Riigikohtu 12.06.2008 määrus nr 3-3-1-29-08, p-d 9-11). Ekslik on kohtu

järeldus, et isegi juhul, kui tegemist oleks kahjunõudega, puuduks kahjunõude rahuldamise

eelduseks olev õigusvastane tegevus. Kuna kaebaja saavutas koha, mis tagas talle õiguse

toetusele, on toetuse mittemaksmine objektiivselt õigusvastane. Kaebajale toetuse

mittemaksmine oli vabandatav seni, kuni pooled olid eksimuses tegelike asjaolude suhtes.

Toetuse mittemaksmine on õigusvastane alates hetkest, kui pooled said teada tegelikest

asjaoludest ehk eksituse äralangemisest. Samuti on ilmselgelt õigusvastane käesoleval juhul

asetleidnud kaebaja taotluse menetlemisest keeldumine vastustaja poolt. Nõude eelduseks

olevad asjaolud tuleb tuvastada asja sisulise arutamise käigus, see ei saa toimuda HKMS § 121

menetluses poolte arvamust ära kuulamata ning mõne nimetatud eelduse puudumine pole

käesolevas asjas ilmselge.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-1907

4(4)

5. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse õigesti tagastanud, kuid kaebuse

tagastamise korrektseks õiguslikuks aluseks on HKMS 121 lg 1 p 1, sest asja läbivaatamine ei

kuulu halduskohtu pädevusse.

EOK spordiorganisatsioonina ei teosta alustel põhinevate toetuste väljamaksmisel avalikku

võimu. Sportlastele toetuste maksmine ei ole oma olemuselt riiklik ülesanne, hoolimata sellest,

et rahastamine sõltub hasartmängumaksu laekumistest (vt ka Riigikohtu 16.05.2005 otsus nr 3-

2-1-3-05 ja 02.05.2006 määrus nr 3-3-1-19-06). Antud juhul ei ole tegemist riikliku

spordistipendiumi või –preemiaga spordiseaduse § 10 tähenduses. Nagu eelnevalt märgitud,

kasutab EOK oma toetuste maksmisel sihtotstarbeliselt hasartmängumaksust laekuvaid

vahendeid, kuid need ei laeku EOK-le otse riigieelarvest, vaid EOK peab osalema taotlusvoorus

(hasartmängumaksu seaduse § 7 lg 4). Asjaolu, et EOK sõlmib toetuse kasutamise osas

Kultuuriministeeriumiga lepingu ning ministeerium kontrollib toetuse sihtotstarbelist

kasutamist (Vabariigi Valitsuse 15.04.2010 määruse nr 53 § 2 lg 1 p 1 ja §-d 4-6), ei muuda

toetust avalik-õiguslikuks rahaeraldiseks, mille väljamaksmist saab nõuda halduskohtus.

6. Määruskaebus tuleks jätta rahuldamata ka juhul, kui halduskohtu pädevust jaatada.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et nõutavat toetust ei ole võimalik välja maksta

tagantjärele. Aluste kohaselt olid toetused ette nähtud perioodiks 2009-2012 ning 2012. aasta

suveolümpia ettevalmistuseks. Toetuste määramise üle otsustamisel ning kogu alustes

sätestatud perioodi jooksul puudus kaebajal õigus toetust saada, sest AP tulemus tühistati alles

15.08.2016. Selleks ajaks oli alustes sätestatu lõplikult realiseerunud.

Kaebaja rõhutab, et pole soovinud esitada hüvitamiskaebust, vaid üksnes kohustamiskaebuse.

Kohustamisnõude rahuldamine eeldab, et kaebajal on subjektiivne õigus vastustajalt

konkreetset tegevust, antud juhul toetuse maksmist nõuda nii kaebuse esitamise kui ka kaebuse

läbivaatamise ajal. Kuigi Rahvusvahelise Olümpiakomitee 15.08.2016 otsuse alusel muudeti

2008. a olümpiamängude kümnevõistluse tulemusi, ei tähenda see, et kaebaja saab 2016. aastal

tugineda õigusele, mida tal perioodil 2009-2012 alustest tulenevalt faktiliselt ei olnud.

Käesoleval ajal alused enam ei kehti ning kaebaja ei saa selle kohaldamist toetuse

väljamaksmise näol vastustajalt ja kohtult nõuda. Seetõttu saaks praegusel ajal tegemist olla

vaid kahju hüvitamise nõudega.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et toetuse tagantjärele maksmine ei oleks

eesmärgipärane ning kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu. Toetus ei olnud

preemia 2008. aasta olümpial saavutatud 12. koha eest, vaid eelnimetatud tulemus tekitas

õiguse saada igakuist toetust 2012. aasta olümpiaks valmistumisel. Raha väljamaksmine aastal

2016 ei toeta seda eesmärki.

7. Eelnevat silmas pidades leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi, asendades need käesoleva määruse

põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets