2-15-111231/17 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-15-111231

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30.detsember 2016, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

E. A.i hagiavaldus T. N.e vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1103,18 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: E. A. (isikukood: xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx-

xx, xxxxx xxxxx)

Hageja lepinguline esindaja: Krista Arraste (OÜ

Julianuse Õigusbüroo e-post: krista@julianus.ee)

Kostja:

T.

N. (isikukood:

xxxxxxxxxxx,

elukoht:

xxxxxxxxx x-x, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxxxxxx

xxxxx)

Menetlusviis

Kirjalik menetlus kohtu määramisel (TsMS § 405 lg 1 p 7)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata E. A.i hagiavaldus T. N.e vastu võlgnevuse 1000 eurot ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks.

2. Menetluskulud jätta E. A.i kanda. Hüvitatavate kulude puudumise tõttu kohus

kulude rahalist suurust kindlaks ei määra ega mõista hagejalt välja.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuses edasikaebekorra selgitamine ei tähenda otsuse peale edasikaebamiseks loa andmist

TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses.

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

E. A. esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse T. N.elt võlgnevuse saamiseks.

Võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu 03.07.2015 maksekäsu kiirmenetlus

lõpetati ning nõue anti üle hagimenetlusse. 27.07.2015 E. A. esitas kohtule hagiavalduse vormis

põhjendatud nõude, taotledes mõista kostjalt T. N.elt välja põhivõlg 1000,00 €, hagiavalduse

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised summas 22,88 € ja alates hagiavalduse

esitamisest lisanduva viivise protsendina põhivõlast.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt E. A. laenuandjana ja T. N. laenusaajana sõlmisid

16.09.2014 ja 02.10.2014 suulise laenulepingu. 16.09.2014 sõlmitud suulise laenulepingu alusel

kandis hageja kostja arvelduskontole Swedbank’is laenusumma 500,00 €, makse selgitusega

„laen“ (16.09.2014 maksekorraldus nr 4301). 02.10.2014 suulise laenulepingu alusel kandis

hageja kostja arvelduskontole Swedbank’is laenusumma 500,00 € makse selgitusega „laen“

(02.10.2014 maksekorraldus nr 432).

Laenu tagastamise lõpptähtpäev saabus vastavalt suulisele kokkuleppele 24.12.2014 ning hageja

nõue on muutunud sissenõutavaks kogu ulatuses. Kostjal on hagejale tagastamata laen kokku

summas 1000,00 € ja viivised laenu mittetähtaegse tagastamise eest.

Kuna laenusaaja T. N. hagejale laenusummat ei tagastanud, teavitas hageja 07.04.2015 kostjat, et

on loovutanud laenulepingustest tuleneva nõude kokku summas 1000,00 € koos õigusega nõuda

viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid vastavalt võlaõigusseaduse §-le 164 Julianus Inkasso

OÜ-le ning loovutatud nõude suhtes uueks võlausaldajaks on Julianus Inkasso OÜ.

Julianus Inkasso OÜ edastas kostjale 08.04.2015 võlateatise, milles teatas, et vastavalt Julianus

Inkasso OÜ ja E. A.i vahel sõlmitud lepingule nr 12718-04-15N loovutas E. A. 07.04.2015

võlaõigusseaduse § 164 ja 167 alusel T. N.e ja E. A.i vahelistest tehingutest tuleneva varalise

nõude koos kõrvanõuete ja nõudeid tõendavate dokumentidega Julianus Inkasso OÜ-le. Julianus

Inkasso OÜ andis kostjale võlgnevuse tasumiseks tähtaja 15.04.2015. Eeltoodust tulenevalt

lõppes 16.09.2014 ja 02.10.2014 suulise laenulepingu alusel kostjale antud laenu kokku summas

1000,00 € tagastamise tähtaeg hiljemalt 15.04.2015. Kostja võlgnevust Julianus Inkasso OÜ-le ei

tasunud, mistõttu edastas Julianus Inkasso OÜ kostjale 15.04.2015 pretensiooni, hoiatades

kostjat, et esitab tema vastu kohtusse hagiavalduse, kui kostja võlgnevust Julianus Inkasso OÜ-le

ei tasu. Julianus Inkasso OÜ andis kostjale viimase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks

22.04.2015. Kostja võlgnevust Julianus Inkasso OÜ-le ei tasunud.

Julianus Inkasso OÜ ja E. A. sõlmisid 18.05.2015 nõude loovutamise lepingu nr 12718-04-15N

lisa 16, millega Julianus Inkasso OÜ loovutas täies ulatuses nõude T. N.e vastu koos võimalike

kõrvalnõuetega E. A.ile.

Kohtumenetluses esindab E. A.i volituste alusel OÜ Julianuse Õigusbüroo.

Hagiavalduse esitamise seisuga 28.07.2015 on hagejal kostjate vastu sissenõutavaks muutunud

viivise nõue perioodil 15.04.2015 kuni 28.07.2015 tasumisega viivitatud kokku 104 päeva eest

summas 22,88 € (1000,00 € x 0,022% x 104 päeva). TsMS § 367 kohaselt hageja taotleb viivise,

mis ei ole hagi esitamiseks ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Hageja palub hagi rahuldada, jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt T. N.elt välja

hageja E. A.i kasuks riigilõiv summas 200,00 € ja esindustasu summas 218,40 €, kohustada T.

N.t tasuma E. A.ile tema kasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS §-s 113 lg 1

ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

24.05.2016 hageja esitas alternatiivse alusetu rikastumise sätetele tugineva nõude juhuks, kui

Pärnu Maakohus asub seisukohale, et ei ole tõendamist leidnud hageja ja kostja vahel 16.09.2014

ja 02.10.2014 suuliste laenulepingute sõlmimine, mille alusel hageja kandis kostja

arvelduskontole vastavalt 16.09.2014 ja 02.10.2014 kokku laenusumma 1000,00 €.

Hageja on tõendanud kostja T. N.e arvelduskontole kokku 1000 € kandmist ja kostja T. N. on

hageja poolt tema kontole 1000 € kandmise fakti ka ise kinnitanud. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja täitis raha kostja pangakontole kandmisega mingit kohustust kostja ees. Tuginedes VÕS §

1027 ja § 1028 lg-le 1, hageja palub ka alternatiivse nõude rahuldamise korral mõista T. N.elt

välja hageja E. A.i kasuks põhivõlg summas 1000,00 €, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis summas 22,88 € ja lisanduv viivis alates hagiavalduse kohtule

esitamise päevale järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lgi 1 teises

lauses sätestatud määras, jätta menetluskulud täies ulatuses kostja T. N.e kanda ning kohustada

kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist.

KOSTJA VASTUS

10.08.2015 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja märgib, et tõele ei vasta

hagiavalduse väide hageja ja kostja vahel suulise laenulepingu sõlmimise kohta. Kostja ei ole

E. A.iga kunagi kokku puutunud ega muul viisil suhelnud. Kostja pangakontot kasutas tema

poeg A. R., kellel endal pangakonto puudus. E. A. ja A. R. töötasid koos xxxxxx ning E. A.i ja

A. R.i vahel sõlmiti suuline laenuleping, mille kohaselt E. A. kandis kokkulepitud summa läbi

kostja pangakonto A. R.ile, kes oli nimetatud summa tegelik saaja.

09.06.2016 vastuses hageja alternatiivsele alusetu rikastumise nõudele kostja vaidleb samuti

vastu ja leiab, et see on põhjendamatu. Kostja ei ole raha saaja. Kostja kontot kasutati

õigusvastaselt ja tema teadmata A. R.i poolt. Raha olemasolu kostja arvel ei olnud kostjale teada

ja tal ei olnud võimalik sellest teada, sest A. R.i käes oli ka kostja pangakaart. Internetipanka

kostjal ei ole ning vanuse ja haiguse tõttu pole olnud võimalik linna pangakontorisse sõita.

Kostja möönab, et hageja kandis kostja arvele kokku 1000 €, kuid soorituse aluseks oli leping A.

N.ega (R.iga) ja viimane oli raha saaja. Kostja ei ole hageja ja A. R.i vahelisest tehingust kasu

saanud ning ei ole hageja arvel alusetult rikastunud. Raha tegelik saaja A. R. on teinud hagejale

ettepaneku võlgnevuse ositi tasumiseks, kuid hageja soovis kompromissi sõlmima tingimusel, et

tasutakse koheselt 1430,88 € ühekordse maksega. A. R.i ja hageja vaheline leping on tõendatud

nii E. A.i kui A. R.i selgitustega, hageja on 16.05.2016 e-kirjas kohtule nimetanud A. R.it

kostjaks. Kostja T. N. leiab, et ei puutu asjasse, temalt raha nõudmine on alusetu ning tegelik

kostja peaks olema A. R.. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 7 alusel kohus lahendab asja kirjalikus

menetluses. Kirjalikku menetlust on taotlenud ka mõlemad pooled. Kohus määras pooltele

tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks ning teatas kohtulahendi teatavakstegemise aja.

Hageja esitas enda menetluskulude nimekirja. Kostja ei ole oma kulude nimekirja esitanud ega

esitanud vastuväiteid hageja kulude kohta (peale üldiste vastuväidete hagi põhjendamatuse

kohta).

2. Tutvunud põhjalikult poolte esitatud kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja

objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, kohus leiab, et hagi ei ole kummalgi alternatiivsel

alusel põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Hageja nõue tugineb faktile, et hageja ja kostja vahelise kokkuleppe alusel hageja kandis

16.09.2014 ja 02.10.2014 maksetega kostja pangaarvele kokku 1000 €, mille väljamõistmist

koos lisanduva viivisega hageja kostjalt taotleb. Hagiavalduses väidetakse, et T. N.e pangaarvele

maksete tegemise aluseks oli poolte vaheline suuline laenuleping. Alternatiivselt hageja taotleb

võlasumma välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel, kui kohtu hinnangul laenusuhte

olemasolu poolte vahel ei ole tõendatud.

3. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud 16.09.2014 ja 02.10.2014 maksete alusena suulis(t)e

laenulepingu(te) sõlmimist kostjaga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt võlasuhe on

õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku

(õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning

võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 3 järgi võlasuhe või tekkida: 1)

lepingust, 2) kahju õigusvastasest tekitamisest; 3) alusetust rikastumisest; 4) käsundita

asjaajamisest; 5) tasu avalikust lubamisest; 6) muust seadusest tulenevast alusest.

VÕS § 8 lg-s 1 sätestatud lepingu mõiste kohaselt leping on tehing kahe või enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi

tegema või tegemata jätma. Tulenevalt VÕS § 9 lg-st 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise

ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

VÕS § 96 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Seega poolte vahel laenulepingu olemasolu eeldab, et kostja on avaldanud hagejale tahet laenu

saada ning hageja on kostja pangaarvele kandnud raha eesmärgiga anda kostjale laenu.

4. Kostja eitab hagejaga üldse mingit suhtlemist, rääkimata konkreetse laenukokkuleppe

sõlmimisest. Kohus on hagi menetlusse võtmise määruses selgitanud pooltele, et lahendab asja

lihtsustatud menetluses. Kuigi selleks ei ole poolte nõusolek vajalik, on hageja kinnitanud, et

nõustub lihtmenetlusega.

TsMS § 405 lg 1 p 5 alusel kohus tunnustab selles asjas tõendina ka hageja esindaja poolt

24.05.2016 kohtule edastatud, hageja enda digitaalselt allkirjastatud kirjalikku selgitust (toimikus

lk 76) ja A. R.i kirjalikke pöördumisi ja selgitusi (lk 3, 56 – 65, 82). Hageja E. A. selgitab

kirjalikult, et 2014. a septembris palus temalt laenu A. N.; kuna A. N. ei omanud pangaarvet,

kandis E. A. laenuraha 16.0.2014 T. N.e arvele. Oktoobris võttis A. N. temaga ühendust ja palus

veel 500 € laenu korteri üürimiseks; ka selle summa kandis hageja T. N.e arvelduskontole. E.

A.kirjalikust selgitusest nähtub samuti, et laenu tagastamise osas suhtles hageja samuti A. N.ega:

novembris A. N.ega xxxxxx tööl viibides lubas A. N. võlad tagastada detsembri esimesel nädalal

2014.a, kui seda lubadust ei täietud, võttis hageja korduvalt ühendust A. N.ega, kes andis uusi

lubadusi laenu tagastamiseks, mille täitmist hageja ootas 2015.a veebruarikuuni. Kuna A. N. (R.)

võlga ära ei tasunud ja kompromissile jõuda ei soovinud, oli hageja sunnitud pöörduma kohtusse

oma õiguste kaitseks T. N.e vastu, kelle arvele raha oli kantud.

Eeltoodust nähtuvalt hageja enda selgitused lükkavad ümber hagiavalduses hagi alusena esitatud

faktilised asjaolud, kuid samas on hageja selgitused kooskõlas kostja vastuväidetega: hageja

kinnitab, et laenukokkulepe oli tal A. N.ega (25.02.2014 nimevahetuse järel perekonnanimega

R.), kelle soovil hageja kandis raha kostja T. N.e arvelduskontole; A. R. on raha saamist

kinnitanud, samuti lubanud laenu tagasi maksta. Samu asjaolusid kinnitavad ka A. R.i

28.07.2015 allkirjastatud selgituskiri kohtule ja tema e-kirjad kohtule ning hageja esindajale.

Hageja ja kostja vahel ei teki (laenu)lepingulist suhet üksnes sellega, et hageja on raha kandnud

kostja pangaarvele. Seega on pooltevahelisele laenusuhtele tuginev nõue T. N.e vastu

põhjendamatu ja õigusliku aluseta ning tuleb jätta rahuldamata.

5. Kohus leiab, et hagi ei saa rahuldada ka alternatiivselt esitatud alusetu rikastumise sätete

alusel. VÕS § 1027 näeb ette, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses

andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja)

on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib

üleandja saadu saajalt tagasi nõuda kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui

kohustus langeb hiljem ära.

Praeguses asjas E. A. ise kinnitab, et raha tegelikuks saajaks oli A. R. ning hageja teadis, et T.

N.e kontole raha kandmisega ta täidab A. R.iga sõlmitud laenulepingut. Hageja maksete

tegemise ajal teadis, et tal ei ole lepingut ega muud kohustust T. N.e ees. Hageja ei teinud

sooritust mitte T. N.ele, vaid A. R.ile (N.ele). A. R. on kohtule adresseeritud selgituses ja kohtule

ning hageja esindajale saadetud e-kirjades korduvalt kinnitanud, et ta on T. N.e pangaarvele

kantud laenuraha 1000 eurot kätte saanud – A. R.i käes oli T. N.e pangakaart ja selle kood oli

A. R.ile teada, T. N. seda arvelduskontot ise ei kasutanud ega saanud kontole raha laekumisest

teada, T. N.e pangakaardiga A. R. võttis tema arvelt raha välja. Hageja ise kinnitab samuti, et

laenulepingu pool ja raha tegelik saaja oli A. R., mitte T. N.. Seega ei ole 16.09.2014 ja

02.10.2014 maksetega kostja hagejalt midagi saanud ega saanud seega ka hageja arvelt alusetult

rikastuda.

Kohtule esitatud tõendi tõendavad, et hageja on teinud kostja pangaarvele maksed A. R.iga

sõlmitud laenulepingu täitmiseks kokkulepitud viisil. A. R. ei sõlminud laenulepingut T. N.e

nimel. Seega raha T. N.e arvele kandmisel hageja täitis enda kohusust A. R.i ees ning see

kohustus ei ole ära langenud. T. N.e vastu esitatud alusetu rikastumise nõude rahuldamise

eeldused ei ole täidetud. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt on A. R.i ja E. A.i vaheline

laenuleping jätkuvalt kehtiv, kuid laen on tagastamata. Sellest ei teki aga alusetu rikastumise

võlasuhet hageja ja kostja vahel. Hagejal on õigus nõuda laenu tagastamist laenulepingu poolelt

ja tegelikult raha saajalt. Kostja T. N.e vastu esitatud alternatiivne alusetu rikastumise nõue tuleb

samuti jätta rahuldamata.

6. Kuna kohus jättis hageja põhinõude rahuldamata, on põhjendamatu ja jääb rahuldamata ka

viivise nõue.

7. Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja

kanda.

Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ega kulude hüvitamist taotlenud. Kostjal ei ole

menetluses esindajat olnud ning kostjal hüvitatavaid kulusid tekkinud ei ole. Seega hageja kanda

jäävad tema enda kulud ehk sisuliselt jäävad kulud poolte endi kanda. Hüvitatavate kulude

puudumise tõttu kohus kulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik