2-15-122077/40 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ulvi

Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. detsember 2016, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-122077

Tsiviilasi

Harju Infra OÜ hagi AM vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 8. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AM apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 509,30 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Harju Infra OÜ (registrikood

12041205), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Risto Sidok

Kostja (apellant): AM (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kunnar Korsten

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. septembri 2016 otsus osas, millega maakohus hagi

rahuldas ja mõistis välja kostjalt AM hageja Harju Infra OÜ kasuks põhivõla

2 509,30 eurot ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Teha tühistatud osas uus

otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

2. Sama otsus on edasi kaebamata jõustunud viivise nõude rahuldamata jätmise osas.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

5. Kohtuotsuse resolutsiooni terviksõnastus on järgmine:

5.1. Jätta rahuldamata Harju Infra OÜ hagi AM vastu põhivõla 2 509,30 eurot

ja viivise 2 507,49 eurot nõudes.

5.2. Jätta kõik menetluskulud hageja kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

2 (7)

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Harju Infra OÜ (hageja) esitas 15. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse AM (kostja) vastu 2 509,30 euro ja viivise väljamõistmiseks. Kostja

esitas makseettepanekule vastuväite ja Pärnu Maakohus andis asja üle Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas seejärel 28. detsembril 2015 Harju Maakohtule hagi kostja vastu põhivõla

2 509,30 eurot ja viivise 2 507,49 eurot väljamõistmiseks.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 kostja omandis on alates 2006. aastast 1/2 suurune mõtteline osa kinnistust asukohaga

Viigimarja 16-1 Saue linnas (registriosa nr 9151702, edaspidi „kinnistu“);

 kinnistu asub Saue linna Kadaka piirkonnas, mille vee-ettevõtjaks määrati Saue

Linnavolikogu 20. oktoobri 2011 otsusega nr 102 hageja;

 kostja ei ole tarbitud vee ja hageja teenuste eest tasunud, kusjuures tarbitu koguseks

tuleb võtta kinnistult 20. mail 2012 eemaldatud veemõõtja näit 01194,92 m³;

 hageja osutas kostjale ühisveevärgiteenust hinnaga 1,75 eurot/m³ (lisandub käibemaks),

mis on Konkurentsiametiga kooskõlastatud;

 kostja võlgnevus hageja ees on hagi esitamise seisuga kokku 5 016,79 eurot, sh

põhivõlg 2 509,30 eurot ( = 1,75 × 1194,92 + 20%) ja viivis 2 507,49 eurot.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja paigaldas 20. mail 2012 kinnistule plommitud vee-arvesti nr 11CA228676, aga

varasemalt kinnistul nõuetekohane veemõõtja puudus ning hageja tasu nõue vee

tarbimise eest enne 20. maid 2012 on alusetu;

 kostja ei elanud vaidlusalusel perioodil (aastad 2006–2012) kogu aeg kinnistul;

 Konkurentsiameti otsuse alusel kehtestas hageja alates 1. detsembrist 2012 Saue linna

Kadaka tegevuspiirkonnas järgmised veeteenuse tariifid: tasu üldveevärgist võetud vee

eest 1, 47 eurot + km/m³ ning tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest

1, 40 eurot + km/m³ – kõrgemat hinda ei saa hageja nõuda;

 hageja ei ole sõlminud kostjaga vee- ja kanalisatsiooni teenuste tarbimise raames

lepingut ega ole esitanud arveid tarbitud veeteenuste eest, kuigi kostja koos teiste sama

piirkonna elanikega on lepingu sõlmimist nõudnud;

 kostja on hagejale alates 11. septembrist 2012 vee- ja kanalisatsiooni teenuste tarbimise

eest igakuiselt maksnud.

3 (7)

Täiendavalt leidis kostja, et hageja nõue on aegunud. Kuna poolte vahel puudub leping ning

tasu maksmise tähtaega ei olnud kokku lepitud, siis võlaõigusseaduse (VÕS) § 82¹ lg 1 p 2

kohaselt muutus 20. mai 2012 aktis fikseeritud veemõõdu näidu alusel tasu maksmise kohustus

sissenõutavaks hiljemalt 21. juunil 2012 (30 päeva möödumisel). Seega algas nõude

aegumistähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi 21. juunil 2012.

Hagiavalduse esitamisel 15. oktoobril 2015 oli möödunud rohkem kui kolm aastat.

Kostja palus põhinõude rahuldamisel vähendada viivist nullini.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla

2 509,30 eurot. Viivise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus

poolte endi kanda.

Maakohus tuvastas, et:

 hageja on kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa üks ühisomanik;

-

poolte vahel ei ole sõlmitud vee- ja kanalisatsiooni teenuste tarbimise lepingut;

-

hageja ei esitanud kostjale perioodil 2006 – 2012 igakuiselt arveid vee eest tasumiseks;

-

hageja paigaldas 20. mail 2012 kinnistule veemõõtja nr D11CA228676 algnäiduga

00000,019 ja eemaldas samal ajal senise veemõõtja näiduga 01194,92 m³;

-

veemõõtja paigaldamise aktiga fikseerisid pooled, et kinnistul asuva ehitise

teenindamisel on tarbitud vett, aga ehitisele ei ole paigaldatud nõuetekohast veemõõtjat;

-

hageja esitas kostjale 6. veebruaril 2013 tasumiseks arve nr 130054 summas

2 509,30 eurot, mida kostja ei tasunud.

Maakohus leidis, et hageja põhinõue kuulub rahuldamisele VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Nõue ei ole aegunud. Hageja esitas kostjale 6. veebruaril 2013 arve nr 130054 maksetähtajaga

21. veebruar 2013. Seega muutus hageja nõue TsÜS § 147 lg 1 alusel sissenõutavaks

22. veebruaril 2013. Järelikult lõppes hageja nõude aegumistähtaeg alles 23. veebruaril 2016 ja

nõue ei olnud 15. oktoobril 2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks veel

aegunud.

Hageja on tõendanud, et ta tegutses perioodil 2006 - 2012 vee-ettevõtjana Saue linnas Kadaka

piirkonnas. Saue Linnavolikogu 18. juuni 2015 otsusest nähtuvalt sõlmisid AS Tallinna Vesi ja

AS Knoke 4. jaanuaril 2006 lepingu, mille kohaselt pidi AS Knoke välja ehitama piirkonnas

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni ja liitumispunktid ning peale kasutuslubade väljastamist need

Tallinna Vesi AS-le üle andma. Nimetatud otsuse seletuskirja kohaselt sõlmisid AS Tallinna

Vesi ja AS Knoke veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest tasumise kokkuleppe, mille

kohaselt võimaldati AS-le Knoke vee- ja kanalisatsiooniteenuse ärajuhtimise tarbimine kuni

kirjaliku veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuste ostu-müügilepingu sõlmimiseni.

24. jaanuari 2011 notariaalse jagunemislepingu kohaselt tekkis AS Knoke jagunemise

tulemusena Knoke Infra OÜ (hageja, sest äriregistri väljavõtte kohaselt on Knoke Infra OÜ uus

ärinimi Harju Infra OÜ). Saue Linnavolikogu 20. oktoobri 2011 otsusega kinnitati hageja vee-

ettevõtjaks Saue linnas Kadaka piirkonnas.

Tõendatud on, et kostja kinnistule on monteeritud veevõttu võimaldav ühendus, kuna

veemõõtja paigaldamise akti kohaselt on kinnistule ehitatud välja vee- ning reoveetorustik ja

enne nõuetele vastava veearvesti paigaldamist oli kostja kinnistul veemõõtja nr 01341849.

Tulenevalt eeltoodust on hageja tõendanud, et ta tarnis vett kinnistule, kuid lepingulist

kohustust ei tekkinud, kuna vastavat lepingut ei olnud sõlmitud.

4 (7)

Asjakohatu on kostja väide mujal elamise kohta. Maakohus viitas Riigikohtu 10. mai 2002

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-02 väljendatud seisukohale, et juhul, kui korteri osas osutatakse

teenust, mille kohta ei ole lepingut sõlmitud, kuid vastavat teenust on ikkagi tarbitud, on korteri

omanik selle võrra säästnud ning teenuse osutajal on võimalik esitada nõue korteri omaniku

vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Tulenevalt eeltoodust on hagejal õigus oma nõue VÕS

§ 1028 lg 1 alusel esitada kostja vastu, kes on kinnistu üks omanikest.

Hageja nõude alus on arve nr 130054. Arvest nähtuvalt on kinnistul tarbitud veeteenust

20. mai 2012 seisuga 1194,9 m³ ning teenuse hind on 1,75 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kostja omavoliline vee tarbimine on fikseeritud veemõõtja paigaldamise aktiga, mille kohaselt

on kinnistul asuva ehitise teenindamisel tarbitud vett, kusjuures ehitisele nõuetekohast

veemõõtjat paigaldatud ei ole. Sama akti kohaselt eemaldati veemõõtja nr 01341849 näiduga

01194,92 m³. Kostja on akti allkirjastanud ega ole seda vaidlustanud. Seega on kostja

aktsepteerinud vee tarbimist talle kuuluval kinnistul 1194,92 m³ ulatuses.

Eluliselt ei ole usutav, et kostja või kinnistul elav muu isik ei tarbinud kuue aasta jooksul vett.

Kostja sai kinnistu omanikuks kinnistusregistri andmetel 30. mail 2006 ja akt koostati

20. mail 2012. Seega kestis vee tarbimine kuus aastat, mis teeb aastas ca 199 m³ ja ühes kuus

ca 16 m³. Nimetatud kogus on reaalne. Kostja esitatud pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on

kostja edaspidi veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse koguseks näidanud 9 – 28 m³ kuus.

Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus aastatel 2006 - 2012 tarbitud vee koguseks 16 m³ kuus.

Hageja selgitas, et perioodil, mil ta tegutses vee-ettevõtjana, osutas ta kostjale ning teistele

Kadaka piirkonna elanikele veeteenust kostja piirkonna vee-ettevõtjale AS Tallinna Vesi

Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud hindadest. Nimetatud hind tulenes Tallinna

Linnavalitsuse määrusest nr 75. Järelikult on hagejal õigus nõuda kostjalt veeteenuse osutamise

eest tasu 1,75 eurot, millele lisandub käibemaks – kokku 2 509,30 eurot.

VÕS § 113 lg 8 ja § 62 alusel tuleb viivist vähendada mõistliku suuruseni. Hageja viivsenõue

on ebamõistlikult suur. Hageja esitas kostjale arve 6. veebruaril 2013, kuid maksekäsu

kiirmenetluse avalduse alles 15. oktoobril 2015. Viivise- ja intressinõue tuleb esitada mõistliku

aja jooksul alates hetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks ning viivisenõude esitamine

hagiavalduses 2,5 aastat hiljem peale arve esitamist ei ole kooskõlas VÕS §-des 6 ja 7

sätestatud hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

Hageja ei ole esitanud tõendit selle kohta, et ta pöördus peale arve esitamist kostja poole

meeldetuletusega arve tasumise osas. Hageja lasi pahatahtlikult viivisenõudel kasvada peaaegu

sama suureks kui põhinõue. Eeltoodust tulenevalt vähendas maakohus hageja viivisenõude

nullini ja jättis viivise kostjalt välja mõistmata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega hagi rahuldati. Kostja palub teha uue otsuse, millega hagi jätta tervikuna

rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Esiteks jättis maakohus tähelepanuta kostja väited ja selgitused selle kohta, et veemõõtja

paigaldamise aktiga fikseeriti uue veemõõtja näit ning selle number, kuid see ei tähendanud, et

kostja oleks selle näiduga nõus olnud, kui tarbitud vee kogusega. Kostja esitas tõendina

ehitustööde vastuvõtmise akti, millest nähtub, et 21. aprillil 2006 ei olnud paigaldatud hoonele

veemõõtjat (üks allkirjastajatest oli hageja).

Teiseks jättis kohus tuvastamata alusetu rikastumise nõude eeldused. Kohus ei selgitanud,

milles seisnes hageja sooritus kostjale ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.

5 (7)

Kolmandaks ei selgitanud kohus miks ta jättis tähelepanuta kostja viited VÕS §-le 82¹.

Neljandaks kujundas kohus seisukoha valedel lähteandmetel kui leidis, et AS Tallinna Vesi ja

Knoke AS sõlmisid veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse eest tasumise kokkuleppe,

mille kohaselt võimaldati AS-ile Knoke vee- ja kanalisatsiooniteenuse ärajuhtimise tarbimine

kuni kirjaliku veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse ostu-müügilepingu sõlmimiseni.

25. mai 2006 kokkuleppe p 6 kohaselt sõlmiti kokkulepe kuni 1. augustini 2006 ning p 3

kohaselt veekogusele 700 m³. Lisaks nähtub 21. aprilli 2006 aktist, et hoonele Viigimarja tee

16 ei olnud paigaldatud veemõõtjat. Kuna kinnistu sisesed trassid olid ühendamata

ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni trassidega, siis ei olnud kostjal elamus võimalik elada.

Viiendaks ei ole kohus selgitanud, mille tõttu on asjakohatud kostja väited mujal elamise kohta

Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendis käsitletakse tarbitud teenuse eest võlgnevust

korteriomaniku ja üürniku seisukohast, mis ei oma käesoleval juhul tähtsust.

Kuuendaks, tulenevalt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg-st 5 mõjutab

tehtav lahend ka kinnistu teiste kaasomanike (teise paarismajaboksi) õigusi ja kohustusi ning

neil on õiguslik huvi selle suhtes, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks. Maakohus jättis

põhjendamatult teised kaasomanikud iseseisva nõudeta kolmandate isikutena kaasamata.

Seitsmendaks jättis kohus tähelepanuta 15. juuni 2016 kohtuistungil kostja selgitatu, et kostja

on pidevalt soovinud hagejaga sõlmida veetarbimise lepingut, kuid hageja on sellest keeldunud.

Samuti on tõendatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-35750, et Tallinna Vesi AS

ja hageja vahel puudub leping vee- ja heitvee ärajuhtimise teenuse osutamiseks Saue linnas.

Nimetatud otsusest nähtub, et hagejal ei olnud võimalust vee-ettevõtjana tegutseda, veel vähem

oli ta vee-ettevõtja.

Kaheksandaks, eemaldatud veemõõtja näit ei kajasta tarbitud vee kogust. Kuna vana mõõtja

algnäitu ei fikseeritud, siis ei saa lõppnäitu käsitleda vee tarbimise näiduna. Hageja arve

vaidlustas kostja koheselt, edastades hagejale 6. veebruaril 2013 sellekohase e-kirja. Akti ei

pidanud kostja eraldi vaidlustama.

Veemõõdikute paigaldamine ja taatlemine on vee-ettevõtja kohustus tulenevalt ÜVVKS § 15

lg-st 1, mõõteseaduse § 7 lg-st 4 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006

määruse nr 104 lisast 1. Neid väiteid maakohus ei käsitlenud.

Üheksandaks tuletas kohus meelevaldselt veetarbimiseks 16 m³ kuus, kuigi aastatel

2013 - 2016 moodustas keskmine tarbimine vastavalt esitatud näitudele 13,5 m³ kuus. Tallinna

Vesi AS keskkonnaaruande kohaselt on ühe kuu keskmiseks veetarbimiseks leibkonnas loetud

2011. aastal 7,8 m³ kuus. Samuti on hageja avaldanud keskmise tarbimise suuruseks ühes kuus

8, 763 m³, mis on väljendab ka Konkurentsiametiga kooskõlastatud veeteenuste hinnakirjas.

Kümnendaks jättis kohus tähelepanuta, et Tallinna Linnavalitsuse 30. septembri 2009 määruse

nr 75 lisa p 1.1 kohaselt on vee hind koos käibemaksuga 1,82 eurot, millest lahutatakse maha

arenduskulude summa 0,67 eurot ning lõplikuks vee hinnaks koos käibemaksuga kujuneb

1,15 eurot. Juhul, kui hagejal oli õigus arve esitamiseks, siis oleks kuue aasta kogutarbimine

kokku 630,9 m³, mis teeks võlgnetavaks summaks 725,53 eurot ( = 630,9 × 1,15).

Lisaks muudele apellatsiooniväidetele tugineb kostja jätkuvalt hagi aegumisele.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et maakohtu

otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega kohus hagi rahuldas ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks põhivõla 2 509,30 eurot ning

jättis menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

6 (7)

TsMS § 651 lg-st 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust osas, mille peale on kostja kaevanud, st põhinõude rahuldamise osas. Vaidlustatud

otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega kostjalt jäi viivis välja

mõistmata.

8. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hagi on aegunud ja tuleb sel põhjusel jätta

rahuldamata ka osas, milles maakohus selle rahuldas.

Kostja esitas maakohtu menetluses aegumise vastuväite, mida maakohus hindas TsÜS § 146

lg 1 järgi (tehingust tuleneva nõude aegumine). Samas pooled ei väitnud ega maakohus ka

tuvastanud, et hagejal oleks kostja vastu tehingust tulenev nõue. Nõude aegumisele antav

hinnang eeldab õigussuhte kvalifitseerimist (Riigikohtu 29. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-40-13, p 13, ja selles viidatud 1. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14).

Maakohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, aga hindas

selle aegumist lepingulise nõudena. Seeläbi tegi maakohus vastuolulise lahendi, millega rikkus

TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet

(vrd Riigikohtu 9. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-16, p 13 neljas lõik). Selle tulemusel

jõudis maakohus ka ekslikule järeldusele, et nõue ei ole aegunud.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja nõue tuleb maakohtu tuvastatud

asjaoludel kvalifitseerida alusetu rikastumise sätete järgi. Põhimõtteliselt on õige

apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu vastav õiguslik hinnang on sõnastatud tinglikult, aga

selle puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada apellatsioonkaebuse lahendamisel.

Varasemas kohtupraktikas on ilma veelepingut sõlmimata vee tarbimisest tulenevat nõuet

liigitatud kas käsundita asjaajamisest (VÕS §-d 1018 ja 1023), alusetu rikastumise rikkumis-

kondiktsioonist (VÕS § 1037) või ka deliktilisest vastutusest (VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1)

tulenevaks nõudeks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-15, p 15 teine lõik

ja samas asjas järgnenud Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 2-

12-54665, aga ka Riigikohtu 24. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13). Nende nõuete

eeldused on erinevad ja kohus saab lähtuda neist asjaoludest, mis hageja tõi esile nõude alusena.

Samuti võivad erineda kinnisasja mitme omaniku kui võlgnike vastutussuhted osa- või

solidaarvõlgnikena.

Käesoleval juhul tugineb hageja sellele, et ta ise ja tema õiguseellane olid vaidlusalusel

ajavahemikul (aastatel 2006–2012) vee-ettevõtjad piirkonnas, milles asub kinnistu, mille üks

kaasomanikest on kostja. Hageja ei väida, et kõnealuse kinnistu veega varustamiseks oleks

sõlmitud liitumis- või veeleping. Lisaks nähtub hageja avaldustest, et enne 20. mai 2012 akti

koostamist ta ei teadnud kostja väidetavast veetarbimisest. Loetletud asjaolude üle ei ole pooltel

ka vaidlust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neil asjaoludel võimalik nõude kvalifitseerimine käsundita

asjaajamise sätete alusel, sest poolte väidetest ei nähtu VÕS § 1018 lg 2 järgi nõutavat hageja

tahet tegutseda kostja kasuks. Hageja ei ole menetluses väitnud, et tal või õiguseellasel oleks

tekkinud kahju, mistõttu ei ole vaja sisuliselt analüüsida kostja vastutust kahju õigusvastase

tekitamise sätete järgi.

Alusetu rikastumise rikkumiskondiktsioon eeldab VÕS § 1037 lg 1 kohaselt, et õigustatud isiku

(hageja) nõusolekuta on tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise,

äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikutud.

Käesoleval juhul on see tingimus täidetud, kui kostja on kasutanud (ära tarvitanud) vee, mille

suunas ühisveevärki hageja või tema õiguseellane. Sellisel juhul saab hageja nõue olla suunatud

rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamisele.

Eelneva põhjal tuleb hageja põhinõue kvalifitseerida alusetust rikastumisest tulenevaks

nõudeks VÕS § 1028 ja § 1037 lg 1 alusel.

7 (7)

10. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib

kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude

aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel ja kostja on käesolevas asjas esitanud

aegumise vastuväite.

TsÜS § 151 lg 1 esimene lause sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja sai teada võimalikust nõudest kostja vastu

20. mail 2012 akti koostamisel ja haginõue aegus seega 20. mail 2015 kolmeaastase tähtaja

möödumisega.

Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 15. oktoobril 2015, st pärast aegumistähtaja

möödumist. Hageja ei ole väitnud, et aegumistähtaeg oleks peatunud või katkenud ja

ringkonnakohus ei tähelda asjaolusid, mis viitaks aegumise katkemisele või peatumisele. Seega

on hageja nõue aegunud ja tuleb jätta rahuldamata.

Kui hagi jääb aegumise tõttu rahuldamata, siis ei ole vaja vastata apellatsioonkaebuse väidetele.

11. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja

kanda.

Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka

ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 kohaselt

määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm