2-14-8128/63 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.04.2016 otsus muutmata ja EstLog OÜ apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsiooniastmes kantud menetluskulud EstLog OÜ kanda.

3. Mõista EstLog OÜ-lt LL kasuks apellatsiooniastmes kantud menetluskuludena välja

819,5 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

23.12.2016, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-8128

Kohtuasi

EstLog OÜ hagi LL vastu kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.04.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EstLog OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

13 221,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja EstLog OÜ (registrikood 11269165), seaduslik

esindaja IS, lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Anneli Aab ja Merilin Valdmaa

Kostja LL (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Kohtuistungi toimumise aeg

08.12.2016

1. EstLog OÜ (hageja) esitas 20.02.2014 hagi Harju Maakohtusse LL (kostja) vastu 8 758,45

euro ja viiviste väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja müüs 25.02.2009 äriühingu EstLog OÜ osa RS-le. Tehingust tulenevalt astus kostja

juhatusest tagasi ja RS sai juhatuse liige. Muudatus kanti äriregistrisse 26.02.2009. Kostja

kohustus uuele juhatusele andma üle kogu äriühingu vara, kuid ei andnud tehingu toimumise ajal

kassas kajastatud sularaha 137 040 krooni, s.o 8 758,45 eurot. Alused nõude rahuldamiseks

tulenevad äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 115 ning § 626 lg-test

1 ja 2.

Kostja kandis hageja arveldusarvelt isiklikule arveldusarvele 150 000 krooni 3,5 kuud enne

tehingut, millega äriühingu osa müüdi RS-le, märkides ülekande selgituseks „sularaha arvelt

kassasse“. Kuivõrd ülekanne toimus mitu kuud enne tehingu toimumist, sai ülekande ainus

eesmärk olla raha toomine ettevõtte kassasse – raha kanti kostja isiklikule arveldusarvele

eesmärgiga see juhatuse liikmena kontolt välja võtta ja hageja kassasse panna. Seda kinnitavad

asjaolud, et kasumi jagamiseks puudus osanike otsus ja kostja ei tasunud 150 000 kroonilt

tulumaksu. Eluliselt ei olnud usutav, et kostja kandis raha üle selleks, et teha tehing RS jaoks

sobivaks.

Kostja vastuväited

2. Kostja hageja nõuet ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja palus jätta hagi rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja kassas ei olnud 25.02.2009 sularaha ja sellest oli äriühingu 100%-lise osa omandaja RS

teadlik. Hageja majandustegevus lõppes sisuliselt 2008. aasta suvel. Kostja soovis äriühingu

likvideerida, kuid RS avaldas soovi äriühing omandada, sest hagejal oli rahvusvahelise autoveo

tegevusluba ja korralik bilanss. Vahebilansis kajastunud 137 040 krooni ei tõendanud, et

vaidlusalune summa oli kassas. Kostja ja RS näitasid sihilikult vahebilansis bilansi mahtu

tegelikkusest suuremana, sest RS soovis pangast taotleda liisingut.

Vaidlusaluse summa puudumist kassast kinnitab asjaolu, et äriühing müüdi 32 000 krooni eest,

s.t väiksema summa eest, kui äriühingu kassas väidetavalt raha oli. Samuti ei ole RS esitanud

25.02.2009 ega ka hiljem kostjale nõudeid raha väidetava puudumisega seoses. Hagiavaldusele

lisatud RS kinnitus selle kohta, et kostja olevat lubanud temale vaidlusaluse summa hiljem üle

anda, on võltsitud, sest kinnitusel olev allkiri erineb oluliselt RS allkirjast, mis on äriühingu osa

müügilepingul. Samuti sedastas RS isiklikult kostjale, et tema ei ole hageja esitatud kinnitust

koostanud.

Hageja nõue on aegunud. Hageja kandis 13.11.2008 kostja arveldusarvele 150 000 krooni

selgitusega „sularaha arvelt kassasse“. Ülekande selgitus ei vasta tegelikkusele ja nimetatud

summat kostja sularahas välja ei võtnud ja hageja kassasse ei pannud. Ülekande eesmärk oli

muuta äriühingu müügitehing ostjale sobivaks (RS-l puudus finantsiline võimekus osta äriühing

koos varaga) ja raha enda valdusse jätta omanikutuluna. Seega väidetav rikkumine, kui üldse,

toimus 13.11.2008. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-1-191-12 hakkab juhatuse liikme

kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema rikkumise

toimepanemisest. Rikkumise toimepanemise aeg on aeg, millal kostja pööras raha enda kasuks

(RKTKo 3-2-1-62-09). Seega aegus hageja võimalik nõue ÄS § 158 alusel 13.11.2013, s.o enne

hagiavalduse esitamist.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus jättis 27.04.2016 otsusega hageja nõude rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus tuvastas, et hageja nõue ei olnud aegunud. Vaidluse lahendamisel tuli lähtuda hageja

nõude alusena esitletud asjaolust. Hageja leidis, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustusi

25.02.2009, kui jättis hageja kassas oleva raha uuele juhatuse liikmele üle andmata. Tulenevalt

ÄS § 187 lg-st 3, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg-st 1 ja Riigikohtu seisukohast

kohtuasjas 3-2-1-191-12 hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema kuupäevast 26.02.2009.

Kuivõrd hageja esitas hagi 20.02.2014, ei olnud nõue aegunud.

Kostja ja tunnistaja RS ütlustega oli tõendatud, et hoolimata bilansis kajastatust ei olnud

25.02.2009 hageja kassas raha. Eelnevat tõdemust kinnitavad järgmised asjaolud: RS eesmärk

äriühingu osa ostmisel oli omandada rahvusvahelise autoveo litsentsiga äriühing, sest viimane

soovis hakata tegelema rahvusvaheliste vedudega; tehingu toimumise ajal kehtinud

autoveoseaduse § 6 lg 4 kohaselt pidi tasulise autoveo tegevusloa omajal olema esimese sõiduki

kohta, millele ta taotleb sõidukikaarti, vara vähemalt 140 000 krooni; RS ei esitanud hageja osa

omandajana ja uue juhatuse liikmena kostjale raha puudumisega seoses ühtegi nõuet ning

25.02.2009 kostja ja RS vahel sõlmitud äriühingu osa müügilepingu p 2.1 kohaselt oli ettevõtte

ostuhind 32 000 krooni. Kohus tuvastas, et nii hageja kui kostja esitatud RS kinnituskirjad

allkirjastas RS, kuid kuna kinnituskirjad olid sisult vastuolulised, jättis kohus mõlemad

kinnituskirjad tõenditena arvesse võtmata. Kuivõrd kohus tuvastas, et 25.02.2009 seisuga hageja

kassas raha ei olnud, ei saanud kostja rikkuda uuele juhatuse liikmele kassas olnud raha

üleandmise kohustust.

Kohus jättis tähelepanuta vastuväite, et kostja kandis 13.11.2008 hageja arveldusarvelt

ülekandega enda isiklikule arveldusarvele 150 000 krooni, mille soovis endale jätta

omanikutuluna. Eelneva tingis asjaolu, et hageja ei toonud hagi aluseks oleva asjaoluna välja, et

kostjapoolne juhatuse liikme kohustuse rikkumine seisnes kõnealuse summa ülekandmises

isiklikule arveldusarvele.

Hagi rahuldamata jätmise korral kannab menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kostja esindaja õigusabi andmiseks

kulutatud aeg oli valdavas osas põhjendatud, tuli hagejal hüvitada kostjale õigusabikulu 1 546,60

eurot. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja dokumentaalsete tõenditega seonduva

kulu 6 eurot ja ekspertiisikulu 282 eurot, kokku 1 834,60 eurot.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi

tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus rikkus

oluliselt menetlusõiguse norme, kui hindas kohtuasjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja tuvastas

asjaolusid valesti või ebapiisavalt.

Maakohus tuvastas ebaõigesti, et hageja ei tõendanud hageja kassas 137 040 krooni olemasolu

ettevõtte üleminemise seisuga 25.02.2009. Hageja on kohtumenetluses esitanud kostja poolt

allkirjastatud hageja bilansi seisuga 25.02.2009 ja kasumiaruande, milles on kinnitatud kassas

137 040 krooni olemasolu. Raha olemasolu tõendab ka hageja arveldusarve väljavõte 2008. a

kohta, kust nähtub, et hageja kontolt on kassasse tehtud makseid 170 000 krooni ulatuses: 10 000

krooni 13.05.2008, 10 000 krooni 09.07.2008 ja 150 000 krooni 13.11.2008. Kostja ei tõendanud

veenvalt kassas raha puudumist. Kostja väide, et ta omastas 150 000 krooni, oli paljasõnaline.

Samuti ei olnud eluliselt usutav, et kostja sellisel viisil omanikutulu endale maksaks. Isegi kui

väide vastanuks tõele, ei pruukinud omastamine aset leida ülekande tegemisega samal kuupäeval.

Eelnevale lisaks on väär kostja väide, et hageja lõpetas aktiivse majandustegevuse 2008. aasta

suvel, sest tööleping Sulev Soodlaga lõpetati 09.02.2009 ja tõendamata on asjaolu, et osaühingu

bilanssi kajastati vääralt, sest ostja RS olla seda soovinud. RS ütlused, millele maakohus suures

osas tugines, olid vastuolulised. Eelnevale lisaks on kostja vande all antud seletused ja tunnistaja

RS ütlused vastuolus kõikide kirjalike tõenditega, mistõttu tulnuks kohtul need tõendite kogumist

välja jätta.

Maakohus omistas põhjendamatult suure kaalu osa müügilepingu tingimusele, milles kajastus

osa müümise hind 32 000 krooni. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt oli kostjal ja RS-l

õigus leppida kokku mistahes müügilepingu tingimustes. Asjaolu, et hageja bilansiline väärtus

oli suurem kui osa müügihind, ei tõenda, et hageja kassas bilansis kajastatud summat ei olnud.

Müügilepingu punktis 1.5.3 on kinnitatud, et müüja poolt ostjale esitatud osaühingu aruanded on

koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ning heast raamatupidamistavast ning punktis 1.5.4

on väljendatud, et ostjale edastatud dokumentatsioon kajastab kõiki äriühingu varasid ja

kohustusi. Lisaks notariaalsele osa müügilepingule sõlmisid kostja ja RS ka oluliselt detailsema

lihtkirjaliku osa müügilepingu, mis on küll vorminõude rikkumise tõttu tühine, kuid on siiski

käsitletav tõendina. Kirjeldatud kokkuleppes ei ole mistahes kinnitusi või kokkuleppeid selle

kohta, et äriühingu kassas raha tegelikult ei ole. Vastupidi, lepingu punktis 2.1.6 kinnitas kostja,

et ühingu bilanss ja kasumiaruanne vastas tegelikkusele.

Olukorras, kus menetluses esitatud kirjalikud tõendid kinnitavad üheselt hageja kassas raha

olemasolu ja vastupidisele järeldusele jõudmist võimaldavad ainult asjast huvitatud isikuks oleva

kostja vande all antud seletused ning RS ebausaldusväärsed ütlused, oleks kohus pidanud need

TsMS § 238 lg 5 alusel kui ilmselt ebausaldusväärsed tõendite hindamise raames arvestamata

jätma. Viimane on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga asjas 3-2-1-99-10.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud

tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks

hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda

neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Hageja peamine etteheide maakohtule on tõendite ebaõige hindamine ja et kohus tugines

ebaõigesti peamiselt kostja vande all antud seletustele ja tunnistaja ütlustele, mis on vastuolus

menetluse kestel antud kirjalike ütlustega. Iseenesest on õige apellandi väide, et TsMS § 232 lg

2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku

leppinud teisiti. Teistsugune kokkulepe puudub. Tõend peab vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele,

s.t see peab sisaldama teavet, mille alusel kohus teeb seaduses sätestatud korras kindlaks poolte

nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud (RKTKo 3-2-1-42-16, p 15). Seega ei tohi omistada kirjalikele

tõenditele suuremat tõendiväärtust kui suulistele ning vastupidi. Tõendeid peab kohus hindama

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama seejärel oma siseveendumuse kohaselt, kas

menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus eksinud tõendite hindamisel ja kohtu järeldused on kooskõlas esitatud

tõenditele antud hinnanguga.

Apellatsioonkaebuses kordas hageja maakohtus esitatud väiteid. Hageja on jätkuvalt seisukohal,

et äriühingu kassas oli hageja osa RS-le müümise hetkel vaidlusalune rahasumma, sest seda oli

kajastatud vahebilansis ja arvelduskonto väljavõttest nähtus, et kostja oli 2008. aastal kahel korral

võtnud äriühingu kontolt sularahas välja 10 000 krooni selgitusega „kassasse“ ja ühel korral tegi

ülekande isiklikule arveldusarvele selgitusega „sularaha arvelt kassasse“. Hageja märkis, et

hageja tavapärane praktika oli, et juhatuse liige hoiab äriühingu sularaha isiklikul arveldusarvel.

Eelnevale lisaks oli RS eitanud raamatupidamise osas kokkuleppe sõlmimist. Asjaolu, et hageja

tegutses majandustegevuse valdkonnas veel müügilepingu sõlmimisel, kinnitas asjaolu, et kuni

2009. veebruarini oli hageja palgal üks töötaja. Viimase väite jätab ringkonnakohus tähelepanuta,

sest vastavalt TsMS § 652 lg-le 3 tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid üksnes juhul, kui asjaolu jäeti põhjendamatult tähelepanuta või seda ei

saanud varem esitada. Hageja ei ole toonud eelnevat vastavalt TsMS § 652 lg-le 4 esile. Muus

osas märgib ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult lugenud eluliselt usutavaks, et

kirjaliku tõendina esitatud vahebilanss ei kajastanud tegelikkust. Eelnevat ei väära ka asjaolu, et

hageja arveldusarvelt on sularahana välja võetud ja isiklikule arveldusarvele kantud raha 170 000

krooni. Sularaha väljavõtmise või raha ülekandmise faktid ei tõenda, et vastavad summad

äriühingu kassasse pandi ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole äriühingu raha hoidmine juhatuse

liikme isiklikul arveldusarvel tavapärane äripraktika. Otse vastupidi, äriühingu varasid ei saa

samastada seda juhtiva juhatuse liikme isiklike varadega ja juhatuse liikme varasid äriühingu

varadega. Samuti märgib ringkonnakohus, et 21.03.2016 toimunud kohtuistungi protokollist

nähtub, et RS ei mäleta, et seoses raamatupidamisega oleks olnud kokkuleppeid. Protokollist ei

nähtu, et RS oleks eitanud kostjaga raamatupidamise osas kokkulepete sõlmimist, nagu on hageja

apellatsioonkaebuses väitnud. Samuti ei nähtu protokollist, mida pidas tunnistaja

raamatupidamise osas kokkulepete sõlmimise all silmas. Küll aga on protokollis tunnistaja

kinnitus, et äriühingul ei olnud kostja vastu mingeid nõudeid ja sularaha kassas ei olnud (II kd, tl

39).

Vastuseks hageja etteheitele, et maakohus on omistanud põhjendamatult suure kaalu

müügilepingu tingimusele, millega äriühingu osa müüdi 32 000 krooni eest, kuigi Eestis kehtib

lepinguvabaduse põhimõte, märgib ringkonnakohus, et maakohus arvestas eelnevat kogumis

teiste tõenditega, et tuvastada kas äriühingu kassas võis olla osa müümise hetkel 137 040 krooni.

Ringkonnakohus nõustub, et lepingupooltel on vabadus sõlmida või sõlmimata jätta mistahes

sisuga leping. Seega on pooltel õigus kokku leppida ka ebavõrdsete soorituste tegemises. Kuid

praegusel juhul on mõlemad lepingupooled selgitanud, et lepingus kajastatud poolte ebavõrdsed

tingimused olid fiktiivsed, s.t müüjal ei olnud kohustust anda üle 100%-line osalus äriühingus,

millel oli vaba raha 137 040 krooni ostuhinna 32 000 krooni eest. Seega pidas maakohus lepingut

ja teisi tõendeid kogumis hinnates eluliselt usutavamaks, et 32 000 krooni suuruse ostuhinna eest

sai RS äriühingu, millel oli rahvusvaheline tegevusluba, umbes 45 000 krooni suurune nõue ja

kassa, kus ei olnud 137 040 krooni. Eelnevat ei väära samal põhjusel ka notariaalses lepingus

asuvad kinnitused, et äriühingu aruanded on koostatud lähtudes raamatupidamisseadusest ja heast

raamatupidamistavast ning ostjale esitatud dokumentatsioon kajastab kõiki äriühingu varasid ja

kohustusi ning kirjalikus lepingus kajastuv märge, et bilanss ja kasumiaruanne vastavad

tegelikkusele. Viimase dokumendi osas selgitab ringkonnakohus vastuseks kostja vastuväitele,

et kohtumenetluses võib tõendiks olla igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ning mille alusel on võimalik kindlaks teha nõudeid ja asjaolusid.

Vastuseks hageja etteheitele, et kohtulahendi tegemisel arvestati vääralt ebausaldusväärse

tunnistaja RS ütlustega, märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses toonud

välja vastuolusid RS ütlustes, mis võiksid viidata tunnistaja ebausaldusväärsusele. Hageja on

üksnes viidanud kahele vastuolulisele kinnitusele, mille RS on varem andnud, n.o 22.06.2010 ja

02.04.2014 kinnitused. Nimetatud dokumentide allkirjastamise asjaolusid on tunnistaja

ülekuulamisel veenvalt selgitanud ja maakohus on need vastuolulise sisu tõttu tõendite kogumist

välja jätnud. Kostja vande all antud seletuste osas märgib ringkonnakohus, et asjaolu, et

selgitused on andnud kostja, kes on eelduslikul asjast huvitatud isik, ei tähenda automaatselt, et

neid ütlusi ei saa tõendina arvestada. Kostja ütlused riimuvad tunnistaja ütlustega ja on eluliselt

usutavad.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 436 lg 1) ning rajaneb asjas esitatud ja

kogutud tõendite hindamisele. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, s.t otsusest nähtub

missugused asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks

kohus seejuures tugines. Kohus ei tuginenud otsust langetades üksnes kostja antud seletustele ja

tunnistaja ütlustele nagu ekslikult on väitnud hageja apellatsioonkaebuses. Kohtu siseveendumus

kujunes lisaks hagejale antud tasulise riigisisese autoveo tegevusloa nr 1975 alusel ka kostja ja

RS vahel sõlmitud hageja osa müügilepingul ja seal kajastatud müügihinnal. Maakohus on

hinnanud erinevaid tõendeid ja sündmuste ajal kehtinud autoveoseadust ning pidas eluliselt

usutavamaks, et kirjalikud tõendid, millest justkui nähtub, et kassas oli äriühingu RS-le osa

müümise hetkel 137 040 krooni, ei kajastanud tegelikkust. Maakohus on tõendeid hinnanud

kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks

hinnanud tõendeid valesti hinnanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata

tõendeid maakohtust erinevalt. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu

menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus

7. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS

§ 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid.

Kostja esitas 08.12.2016 istungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja hageja

apellatsioonkaebuste menetlemisega kandnud õigusabi kulusid kokku 6,33 tundi. Nimekirjast

nähtuvalt osutas kostja lepinguline esindaja kostjale õigusabi 01.06.2016 menetluskulude tagatise

taotluse koostamisel 1,5 tundi ja 17.06.2016-20.06.2016 apellatsioonkaebuse vastuse

koostamisel 4,83 tundi. Eelnevale lisaks osutas kostja lepinguline esindaja kostjale õigusabi

seoses 08.12.2016 kohtuistungiga kokku 2,12 tundi, mis moodustus kohtuistungi

ettevalmistamisele kulunud ajast 1,5 tundi ja kohtuistungil osalemisele kulunud ajast 0,62 tundi.

Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kantud menetluskulud olid

põhjendatud ja vajalikud. Hageja hinnangul ei olnud põhjendatud õigusabikulu menetluskulude

tagatise taotluse koostamisele. Ringkonnakohus selgitab, et põhjendatud ja vajalikud ei ole ainult

need kulud, mille osas teeb kohus positiivse otsustuse. Põhjendatud ja vajalikud võivad olla ka

kulud seaduslike taotluste koostamisele, mida kohus ei rahulda. Eelnevat ei tohi mõista selliselt,

et lepinguline esindaja võib esitada ilmselt põhjendamatuid taotlusi. Hinnang taotlusele tuleb

anda selle sisu hinnates. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei olnud kostja taotlus

hagejalt kostja menetluskulude katteks tagatise andmise kohustamiselt ilmselt põhjendamatu,

kuid kohtu hinnangul ei saanud selleks kuluda rohkem aega kui 1 tund. Arvestades

apellatsioonkaebuste mahtu ja esitatud vastust, on põhjendatud ja vajalik õigusabikulu

apellatsioonikaebusele vastuste koostamiseks menetluskulude nimekirjas kajastatud 4,83 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja ajakulu õigusabi osutamiseks seoses

08.12.2016 istungiga osaliselt põhjendatud ja vajalik hageja õiguste efektiivseks kaitseks. Kohtu

hinnangul kulus 08.12.2016 istungi ettevalmistamiseks mitte enam kui 1 tund. Seega hindab

kohus, et hageja vajalik ja põhjendatud õigusabi kulu seoses 08.12.2016 istungiga oli 1,62 tundi.

Arvestades õigusvaidluse sisu ja kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja tunnitasu 110

eurot. Hagejal tuleb kostjale hüvitada kulu õigusabi osutamise eest 819,5 eurot (7,45 x 110).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots