1-08-10968/7 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-10968

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-10968 (07260103256) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi F.D ja Anneli F.D süüdistus KarS § 275 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja

süüdistatavate F.D ja Anneli F.D kaitsja Marina Valge Prokurör Tatjana Tamm Süüdistatav F.D

elukoht: XXX XX; isikukood: xxx; töökoht: AS Madrilli Frigitransport, mehhaanik

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Süüdistatav Anneli F.D

elukoht: XXX XX; isikukood: 46711052728; töökoht: OÜ Teh- AG Puuviljaaed, komplekteerija

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge.

RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2 jätta Tartu Maakohtu 24.

oktoobri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-10968

sisuliselt muutmata tehes sellesse täpsustus kohtukulude

2 väljamõistmise osas.

Välja mõista Anneli F.D-lt kohtukulu 10 307 krooni 45

senti riigituludesse, mis koosneb sundrahast 6525 krooni, kaitsjatasudest 3778.95 (495.60 + 495.60 + 2787.95) krooni ning toimiku paljundamise kuludest 3.50 krooni.

Välja mõista F.D-lt kohtukulu 10 307 krooni 45

senti riigituludesse, mis koosneb sundrahast 6525 krooni, kaitsjatasudest 3778.95 (495.60 + 495.60 + 2787.95) krooni ning toimiku paljundamise kuludest 3.50 krooni.

Anneli F.D ja F.D kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 13. veebruarist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 5. märtsist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 6. märtsist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2008 otsusega mõisteti F.D süüdi ja karistati KarS § 275 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 73 alusel määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui F.D 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Sama kohtuotsusega mõisteti Anneli F.D süüdi ja karistati KarS § 275 järgi 3-kuulise vangistusega. KarS § 73 alusel määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Anneli F.D 3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

Kohus mõistis välja F.D-lt ja Anneli F.D-lt riigieelarvesse kummaltki sundraha 6525 krooni ning KrMS § 180 alusel menetluskulu 10 307.45 krooni.

3 Maakohus arutas F.D-le ja Anneli F.D-le KarS § 275 järgi esitatud süüdistust

selles, et nemad 8. septembril 2007 kella 00.40-01.15 vahel Tartu maakonnas Puhja vallas

Puhja alevikus asuva Piilu baari juurest Tartusse sõitvas politsei patrullautos Mazda 626,

registreerimismärgiga XXX , solvasid oma ametiülesandeid täitvaid politseiametnikke

vanemkonstaabel Ergo Usarit ja Toomas Traati ebatsensuursete väljenditega, nimetades politseiametnikke värdjateks, munnideks ning nende lapsi värdjateks ja vesipeadeks, solvates sellega nende au ja väärikust.

Süüdistatavad ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt nähtub kannatanute E. Usari ja T. Traadi ütlustest üheselt, et

süüdistatavad neid tugevasti solvasid ning solvangud olid otseselt suunatud nende kui

politseiametnike vastu. Kannatanute nimetatud solvavad väljendid on iga isikut tugevalt

solvavad. Kannatanute ütlustest nähtub, et nad püüdsid politseiautos süüdistatavaid korrale kutsuda, kuid süüdistatavad jätkasid nende solvamist. Süüdistatavate ütlused erinevad suuresti kannatanute ja tunnistajate (P.K , A.P , P.V ) ütlustest.

Kannatanud politseiametnikud täitsid sündmuskohal oma tööülesandeid, millised neil olid

politseiseaduse § 3 kohaselt. Nad olid õigustatud tagama avalikku korda ning andma

seaduslikke korraldusi korrarikkujatele. Politseiseaduse § 13 lg 1 p 1 ja § 14 kohaselt oli politseinikel kohustus sekkuda korra tagamiseks sündmuskohal ning kasutada korrarikkujate

– kelleks osutusid süüdistatavad – vastu sundi. Patrullileht ja selle lisa kinnitavad, et

kannatanud täitsid sündmuskohal tööülesandeid. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise aktid kinnitavad süüdistatavate keskmist alkoholijoovet sündmuskohal. Süüdistatavate vastuväited, et politseitöötajad pidasid nad kinni ja toimetasid kainenemisele

alusetult, ei ole käesoleva süüdistuse teemaks. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et

politseitöötajate peale oleks esitatud kaebusi nende ametikohuste täitmisega seoses. Süüdistatavad võivad küll olla solvunud nende tegude osas alustatud kriminaalmenetluse üle, kuid nad ei saa end vabandada ärritatud olekuga sündmuskohal. Kannatanute ütlustest nähtub, et süüdistatavaid kutsuti korrale, kuid nad jätkasid kannatanute aadressil solvavate väljendite kasutamist. Oma tegevusega realiseerisid süüdistatavad KarS § 275 koosseisu. Süüdistatavad panid teo toime otsese tahtlusega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

F.D ja Anneli F.D kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista F.D ja Anneli F.D õigeks.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohtulik uurimine olnud ühekülgne ja puudulik. Kohus

on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Olemasolevate tõendite alusel ei ole usaldusväärselt tõendatud, et F.D ja Anneli F.D oleks pannud toime kuriteo, milles neile on esitatud süüdistus.

Eelkõige on oluline välja selgitada, kas politseitöötajatel oli õigus süüdistatavaid kinni pidada ja kainenemisele toimetada ning kas süüdistatavad sõimasid politseitöötajaid ebatsensuursete sõnadega. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud kannatanute, tunnistajate P.V , A.P ja P.V ning samuti süüdistatavate ütlustega. Kohus ei ole otsuses üldse märkinud tunnistaja E.N ütlusi. Kohus ei ole arvestanud KrMS §-de 63 lg 1; 61; 312 p 1, 2 sätetega. Kohus on asunud seisukohale, et

süüdistatavate ütlused erinevad suuresti kannatanute ja tunnistajate ütlustest, kuid ei ole

4

vastuolusid kõrvaldanud, vaid on eelistanud tõenditena kannatanute ütlusi. Vastuseta on jäänud küsimus, miks pidid süüdistatavad sõimama ja solvama politseitöötajaid, seda enam

kui kannatanud kinnitavad, et kinnipeetavaid paluti vait olla ja neile selgitati, et solvamise eest on ettenähtud kriminaalkaristus.

Põhilised vastuolud esinevad kannatanute ja süüdistatavate ütlustes. Süüdistatavad eitavad politsei solvamist ja politseitöötajad väidavad, et neid solvati. Teisi tõendeid selle kohta, mis

toimus politseiautos, ei ole. Tunnistajad P.V , A.P ja P.V ei kinnita politsei solvamist ja

agressiivset käitumist enne süüdistatavate autosse toimetamist. Tunnistaja E.N jäi üldse arusaamatuks, miks politsei pidi süüdistatavad ära viima.

Kohus ei pidanud vajalikuks analüüsida süüdistatavate vastuväiteid selle kohta, mis alusel

politsei neid kinni pidas ja kainenemisele toimetas, kuna see ei olevat süüdistuse teemaks.

Kohtu seisukohaga ei saa nõustuda, kuna eelnevad sündmused omavad erilist tähtsust asja

igakülgseks ja objektiivseks lahendamiseks. Oli ju Anneli F.D kannatanuks baaris toimunud sündmuste tõttu. Seda kinnitab tl 153 asuv väljavõte traumakaardist, millele kohus ei ole mingit hinnangut andnud. Olles kannatanu, lootis Anneli F.D saada abi politseilt.

Politseiseaduse (redaktsioon, mis kehtis 08.09.2007) § 3 sätestab, et politsei tagab avaliku

korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piires. Politseiseaduse § 4 on sätestatud politsei tegevuse põhialused, mille kohaselt lähtub politsei õiguskorra kaitsel seaduslikkuse ja humanismi põhimõtetest. Politsei kaitse all on kõik isikud

ja politsei tegevuses ei tohi kasutada ebaseaduslikku füüsilist ega psüühilist vägivalda, inimese väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Politseiseaduse § 12 on kirja pandud politsei kohustused. Politsei kohustuseks on kodanike

abistamine, õigusrikkumiste avastamine ning politsei peab tagama politseisse toimetatud

isikute õigused ja seaduslikud huvid, vajadusel meditsiinilise abi, samuti andma esialgse selgituse politseisse toimetamise kohta.

Politseiseaduse § 13 sätestab politsei õigused; § 13 lg 1 p 7 kohaselt on politseil õigus toimetada ravivõi politseiasutusse isikuid, kes alkoholivõi narkootikumijoobe tõttu võivad ohustada iseennast või teisi kodanikke, samuti õiguskorda rikkunud kodanikke nende isikute kindlakstegemiseks ja vajaduse korral väärteoprotokolli koostamiseks.

Politseiseaduse § 152

on sätestatud joobeseisundis isiku raviasutusse või kainenemisele toimetamise alused, selle lõike 1 kohaselt joobeseisundis isik, kes joobnud oleku tõttu võib

ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks, toimetatakse raviasutusse, politsei arestimajja või arestikambrisse. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollides on kainenemisele toimetamise

aluseks mõlema süüdistatava suhtes märgitud „oli agressiivne Piilu baari ees”. Milles väljendus agressiivsus, otsusest ei selgu. Tunnistajate ütluse kohaselt ei olnud süüdistatavad enne politseiautosse toimetamist agressiivsed. Enne politseiautosse toimetamist olid kindlaks

tehtud ka nende nimed (isikud tuvastatud) ja sellest tulenevalt oleks politsei pidanud kohaldama politseiseaduse § 152 lg 7 sätet – avalikus kohas joobeseisundis viibiva isiku, kelle isik on tuvastatud ja kelle elukoht on samas asustusüksuses või linnaosas, võib juhul, kui ta ei

käitu agressiivselt, toimetada koju. Süüdistatavatele ei selgitatud, miks neid on vaja politseiautoga ära viia ja kuhu neid viiakse.

Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollid on vormistatud tõenäoliselt vähemalt kolme erineva isiku poolt (käekirjade erinevus), mis kinnitab süüdistatavate väidet, et protokolle ei koosatud arestimajja toomisel, vaid hilisemalt ja süüdistatavatelt võeti vaid

allkirjad. Tl 145 on Anneli F.D selgitanud: „ma ei tahtnud alla kirjutada, kuid mulle öeldi, kui alla ei kirjuta, välja ei saa, ma tahtsin koju minna, kirjutasin alla”. Politseiseaduse § 14 on sätestatud politsei erivahendid ja relvad. Käerauad on aktiivse kaitse

vahendid; § 14 lg 6 p 6 alusel on politseil õigus kasutada teenistusülesannete täitmisel

5

erivahendit õigusrikkujate kinnipidamisel või kui on küllaldane alus arvata, et nad võivad

põgeneda, tekitada kahju teistele isikutele, ümbruskonnale või iseendale. Millisel alusel oli

politseil õigus kasutada erivahendeid süüdistatavate suhtes, kohtuotsusest ei selgu. Politseiseaduse § 152 sätestab ohjeldusmeetmete rakendamise kainenemisele toimetatud isiku suhtes, lõike 1 järgi on võimalik rakendada ohjeldusmeetmeid, kui on otsene enesevigastuse

või teise isiku suhtes rakendatava vägivalla oht, lõike 2 kohaselt võidakse kasutada

ohjeldusmeetmetena kinnisidumist, käeraudu. Süüdistatavate väitel kasutati arestimajas ohjeldusmeetmetena jalaraudu. Milles väljendus otsene enesevigastamise oht, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokollidest ei selgu.

Ülaltoodud politseitöötajate tegevus ei olnud seadusega kooskõlas ning sellest tulenevalt ei

ole kannatanute ütlused usaldusväärsed ja ainuüksi nende ütluste pinnalt ei saa teha süüdimõistvat otsust.

Maakohus on süüdistatavatelt KrMS § 180 alusel välja mõistnud menetluskulu kummaltki 10 307 krooni. Millest nimetatud menetluskulu koosneb, otsusest ei selgu.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Tartu Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatavad ja nende kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel, paludes apellatsiooni rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsja, prokuröri ning uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

ringkonnakohus ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Apellatsioonis vaidlustati süüdistatavate süüdimõistmine maakohtus uuritud tõendite ja

järelduste osas ning sellest tulenevalt taotleti tõendite ümberhindamist ning Aare ja Anneli F.D suhtes õigeksmõistva kohtulahendi tegemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud motiivide ja järeldustega süüdistatavate

süü tõendatuse osas. Samas ei nõustu ringkonnakohus juba maakohtus esitatud ja sisuliselt

apellatsioonis korratud Anneli ja F.D süü eitamisele rajatud kaitseversiooniga

ning ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatavate sellekohased vastuväited

kriminaalasjas kogutud tõenditele rajanevalt igakülgselt uurinud ning need põhistatult

ümberlükanud. Maakohtu poolt uuritud tõenditele rajanev otsuse motiveering on ringkonnakohtule veenev ja puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et 8. septembril 2007 tekkis Puhja alevikus asuvas Piilu baaris konflikt Anneli F.D ja A.P vahel. Tekkinud konflikti sekkus ka Anneli F.D abikaasa F.D. Ka ei ole vaidlust selle üle, et kuivõrd puhkenud konflikt häiris teisi baarikülastajaid, siis kutsuti kohale politseitöötajad. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates vaidlust selle üle, et konflikti poolteks olid Anneli ja F.D ning A.P . Apellatsioonis on seatud kahtluse alla asjaolu, kas kannatanud politseitöötajad E. Usar ja T.

Traat tegutsesid Anneli ja F.D paigutamisel politseiautosse ja nende

transportimisel Tartusse seaduslikult, s.t kas kannatanud tegutsesid oma pädevuse piires ja tulenevalt õigusaktidest.

6

Ringkonnakohus, nagu maakohuski, leiab, et politseitöötajad tegutsesid süüdistatavate suhtes seaduslikult.

E. Usari ütluste kohaselt oli hetkel kui nad jõudsid Piilu baari juurde selle ümbruses palju

rahvast. Esmalt küsitles ta baaritöötajat juhtunu kohta, kellel olid pretensioonid Anneli ja F.D vastu. Samas viitasid ka küsitletud külastajad Anneli ja F.D, kui konflikti põhjustajatele. Konflikti selgitamise käigus tekkis F.D tuline sõnavahetus ühe baarikülastajaga ning F.D ärritus tugevasti. Ta palus F.D rahuneda, kuid viimane seda ei teinud. Tekkida võivate edasiste tülide ja kontaktide vältimiseks palus ta F.D istuda politseiautosse. Nii Anneli kui ka F.D olid tarvitanud alkoholi. E. Usari ütluste kohaselt ei õnnestunud T. Traadil maha rahustada ka Anneli F.D, kes karjus ja sõimles. Kohapeal ei olnud võimalik tekkinud konflikti enam lahendada ja seepärast paigutasid nad ka Anneli F.D politseiautosse.

T. Traadi ütluste kohaselt olid mõned baarikülastajad baarist väljunud, kui nemad koos E. Usariga Piilu baari juurde jõudsid. E. Usar sisenes baari ning tema jäi välja asja selgitama. Ta

vestles Anneli F.D ja selle mehega, kes oli konflikti teiseks pooleks. Ta püüdis neid

rahustada ja anda mõlemale poolele juhiseid edasiseks käitumiseks. Anneli F.D ei rahunenud. Ta oli väga ärritunud ja vehkis kätega. Oli näha, et enne see konflikt osapoolte vahel ei lõpe, kui Anneli F.D on sündmuskohalt minema toimetatud, sest vastasel korral oleksid tagajärjed võinud olla ettearvamatud. Seepärast otsustasid nad ka Anneli F.D

politseiautosse paigutada. T. Traadi ütluste kohaselt olid mõlemad süüdistatavad tarvitanud alkoholi.

Politseiseaduse § 3 kohaselt tagab politsei avaliku korra, kaitseb inimeste ja organisatsioonide seaduslikke huvisid, tõkestab kuritegevust, teostab kuritegude kohtueelset uurimist, määrab ja viib täide karistusi oma pädevuse piirides. Politseiseaduse § 12 lg 1 p 3 kohaselt on politsei kohustatud tagama korra avalikes kohtades: õigusrikkumiste korral nõuab nende viivitamatut lõpetamist ning võtab tarvitusele vastavad meetmed. Sama seaduse paragrahv 13 lg 1 p 1 järgi

on politseitöötajal õigus isikult avaliku korra järgimist ja korrarikkumise lõpetamist ning rakendada õigusrikkuja suhtes seaduses ettenähtud sunnivahendeid.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus nii Anneli kui F.D olid teiste

baarikülastajate väidete kohaselt põhjustanud baaris konflikti ning kes, vaatamata

politseitöötajate korduvatele nõudmistele rahuneda, sellele nõudmisele ei allunud, vaid muutusid isegi agressiivsemateks, oli politseitöötajatel ainuvõimalik edasiste korrarikkumiste ärahoidmiseks nad seltskonnast eraldada ja kinni pidada.

Enese kinnipidamise seaduslikkust ei vaidlustanud sisuliselt ka Anneli F.D ise, kelle

ringkonnakohtus antud ütluste kohaselt oli ta süüdi, kuid peale tema oleks pidanud politseiautos olema ka A.P . Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kannatanud E. Usar ja T. Traat tegutsesid Anneli ja

F.D paigutamisel politseiautosse ja nende toimetamisel Tartusse seadusest lähtudes.

Ringkonnakohus leiab, et Anneli ja F.D poolt politseitöötajate E. Usari ja T.

Traadi suhtes sõnade ”munnid“ ja „värdjad“ ning väljendi „nende lapsed on värdjad ja vesipead“ kasutamine on kriminaalasjas tõendamist leidnud eelkõige kannatanute ütlustega,

kes on kohtuistungil kinnitanud, et Anneli ja F.D kasutasid nende suhtes

väljendeid, millised on kirjas neile esitatud süüdistuses. Seejuures on mõlemad kannatanud kinnitanud, et nad hoiatasid süüdistatavaid, et kui nad oma solvanguid ei lõpeta, siis võidakse nende suhtes alustada kriminaalmenetlust.

7

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda kannatanute taolistes järjekindlates ja ühetaolistes ütlustes.

Ringkonnakohtu jaoks suurendab kannatanute ütluste usaldusväärsust asjaolu, et juba Piilu

baari juures olid mõlemad süüdistatavad agressiivsed ning vaatamata nõudmisele rahuneda

nad seda ei teinud. Tähtsusetu pole ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et mõlemad

süüdistatavad tundsid, et neid peeti kinni ebaõiglaselt ning seetõttu olid nad veelgi enam ärritunud.

Ringkonnakohus leiab, et vaieldamatult on Anneli ja F.D poolt politseitöötajate suhtes kasutatud sõnad ja väljendid neid solvavad.

Kuivõrd Anneli ja F.D kasutasid politseitöötajate suhtes solvavaid väljendeid

situatsioonis, mil viimased täitsid oma ametikohustusi (viibisid väljakutse alusel tekkinud

konflikti lahendamisel), siis esineb Anneli ja F.D käitumises KarS § 275 ettenähtud kuriteokoosseis.

Ringkonnakohus leiab, et küsimus, kas politseitöötajad ületasid Anneli ja F.D

hilisemal kainenema paigutamisel oma volituste piire, ei kuulu lahendamisele käesoleva

kriminaalasja raames, sest nimetatud küsimused ei ole seotud Anneli ja F.D-le esitatud süüdistusega ning on lahendatavad haldusmenetluse korras.

Apellatsioonikaebuses on maakohtule etteheidetud, et kohtuotsusest ei selgu, millistest summadest koosnevad süüdistatavatelt väljamõistetud kohtukulud. Seoses sellega teeb ringkonnakohus ka kohtuotsuses täpsustuse.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt koosnevad kohtukulud esmalt kriminaalasja materjalidega tutvumisel kaitsja poolt osutatud õigusabi eest 495 krooni 60 senti (tl 68,71).

Seejärel osutas kaitsja süüdistatavatele õigusabi prokuratuuris toimunud kokkuleppemenetluse käigus ning talle hüvitati tehtu eest 495 krooni 60 senti (tl 79, 83).

Kriminaalasja arutamisel Tartu Maakohtus hüvitati menetlusest osavõtnud kaitsjale tema poolt osutatud õigusabi eest 2787.75 krooni (tl 154,155). KrMS § 179 lg 1 alusel mõisteti süüdistatavatelt välja sundraha 6525 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu 7 krooni.

Eeltoodut arvestades on maakohus seadusest tulenevalt Anneli F.D-lt välja mõistnud

menetluskulu 10 307 krooni 45 senti ja F.D-lt 10 307 krooni 45 senti riigituludesse.

Aarne Sarjas

Ago Kutsar

Mati Kartau