2-13-13511/96 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-13511

Tsiviilasi

Bigbank AS-i hagi Anu Kuke (Kukk) ja Ludmilla Kase

(Kask) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1684 eurot 14 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. aprilli 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anu Kuke ja Ludmilla Kase apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Anu Kukk (isikukood: XXXX)

2. Ludmilla Kask (isikukood: XXXX)

Apellantide esindaja vandeadvokaat Liane Raave

Vastustaja (hageja): Bigbank AS (registrikood: 10183757);

esindaja Keiu Pettai

RESOLUTSIOON

1. Jätta Anu Kuke ja Ludmilla Kase apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 29. aprilli 2016 otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud Anu Kuke ja

Ludmilla Kase kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

tsiviilasja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Bigbank AS (hageja) esitas 25. märtsil 2013 hagiavalduse Anu Kuke (kostja I) ja Ludmilla Kase

(end. Balõtševa) (kostja II) vastu võlgnevuse 3516 euro 69 sendi, s.o 1571 euro 74 sendi

tagastamata krediidisumma, 420 euro 37 sendi sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 201

euro 9 sendi võla sissenõudmisega seotud kulude, 38 euro 34 sendi lepingu sõlmimise tasu ja 1285

euro 15 sendi viivise ning alates 23. märtsist 2013 kuni tagastamata krediidisumma täieliku

tagastamiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas, väljamõistmiseks. Menetluse

jooksul vähendas hageja nõuet ning palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1 684

eurot 14 senti, millest 637 eurot 91 senti on tagastamata krediidisumma, 338 eurot 4 senti on

sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51 eurot 12 senti on võla sissenõudmisega seotud

kulud, 19 eurot 16 senti on lepingu sõlmimise tasu ja 637 eurot 91 senti on sissenõutavaks

muutunud viivis (II kd, tl 187–194).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25. novembril 2008 tarbijakrediidilepingu

nr 0805018/95kt (leping I) (I kd, tl 11) ning 16. märtsil 2009 lepingu I kokkuleppe nr 1

krediidisumma suurendamise 155 euro 39 sendi võrra ja lepingutingimuste muutmise kohta (I kd,

tl 21). Pärast täiendava krediidisumma üleandmist on kostja I kasutuses olevaks krediidisummaks

1620 eurot 66 senti. Kokkuleppe nr 1 järgi oli kostja I kohustatud maksma intressi 30,75% aastas.

Hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks on hageja 25. novembril

2008 sõlminud kostjaga II käenduslepingu (I kd, tl 28–29). Kokkulepet nr 1 ei täidetud korrektselt,

mistõttu oli hageja sunnitud lepingu 12. jaanuaril 2010 kostjale I saadetud ülesütlemise avaldusega

ja kostjale II saadetud nõudekirjaga üles ütlema (I kd, tl 40–41). Pärast lepingu ülesütlemist on

hageja andnud kostjatele võimalusi võlgnevuse tasumiseks pikema perioodi jooksul sõlmides võla

tasumise kokkuleppeid 19. märtsil 2010, 9. juulil 2010 ja 6. juulil 2011 (II kd,

tl 71–72, 74–75 ja 78–79).

Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud leping ja kokkulepe nr 1 on

tühised, palus hageja 5. novembri 2013 menetlusdokumendis rahuldada hageja alternatiivse nõude

ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja hageja ja kostja I vahel 19. aprillil 2006

sõlmitud krediidilepingu nr 0600392/45kt (leping II) alusel 1350 eurot 95 senti, millest 529 eurot

94 senti on tagastamata krediidisumma, 121 eurot 95 senti sissenõutavaks muutunud tasumata

intress ja 699 eurot 6 senti sissenõutavaks muutunud viivis ning intress 29,04% tagastamata

krediidisummalt aastas alates 7. novembrist 2013 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

Lepingud I ja II, nende alusel sõlmitud kokkulepped ning käendusleping on kooskõlas heade

kommetega ja kehtivad. Lepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtis tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 97, mille kohaselt saab isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi,

sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostjad ei saa tugineda laenulepingute

tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt põhjendada

tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega, kuna nende

eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega TsÜS § 97

alusel. TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused ei ole praeguses vaidluses täidetud, mistõttu puudub alus

lepingute tühistamiseks. Isegi juhul, kui TsÜS §-s 97 sätestatud eeldused oleksid täidetud, on

tehingu tühistamise tähtaeg möödunud.

Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on pooled vabad kokku leppima nii intressimääras, kui

ka selles, kuidas ja millest lähtudes nad intresse arvestavad. Lepingu saab lugeda heade

kommetega vastuolus olevaks kui lepingu krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kuus korda. Sõlmitud tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse määrad

ületasid eelpoolnimetatud keskmist vastavalt lepingule 2,52 korda, 1,73 korda ja 1,39 korda

(III kd, tl 48). Seega ei saa pidada lepinguid liigkasuvõtjalikeks ja tühiseks vastavalt TsÜS §-le 86.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too endaga kaasa tehingu tühisust TsÜS § 86

alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 18).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 145 lg 1 kohaselt vastutab käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

Arvestades, et krediidileping ei ole tühine, siis ei ole tühine ka hageja ja kostja II vahel

25. novembril 2008 sõlmitud käendusleping.

Hageja alternatiivne nõue ei ole aegunud. Kostja I on tunnustanud nõuet 19. märtsil 2010, 9. juulil

2010 ja 6. juulil 2011 sõlmitud võla tasumise kokkulepetega ning lepingu raames tasutud

maksetega (II kd, tl 76–77). Alternatiivne nõue ei ole aegunud ka kostja II osas. Hageja ja kostja II

vahel on sõlmitud 25. novembril 2008 uus käendusleping.

Laenulepingute sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vaidlust ei ole, et

hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet esialgse tarbijakrediidilepingu ning

käenduslepingu sõlmimisel 19. aprillil 2006. Varasemast kohustustest tekkinud võlgnevuse

likvideerimiseks sõlmitavate uute krediidilepingute ning kokkulepete sõlmimisel ei ole tegemist

sama olukorraga, kus krediidiandja otsustab väljastada krediiti uuele kliendile. Hageja ja kostja I

vahel käisid võlgnevuse tekkides läbirääkimised, kus kostja I on kinnitanud enda soovi võlgnevuse

lisamiseks uude maksegraafikusse ning kinnitanud, et uue maksegraafiku igakuine makse on talle

jõukohane. Hageja on teinud kaalutletud otsuse sõlmida kostjaga I laenulepingud. Kohustuste

täitmist tagab täiendavalt asjaolu, et kostjale I kuulub kaks kinnisasja. Samuti tagas kohustuste

täitmist kostjaga II sõlmitud käendusleping.

Hageja on käitunud vastutustundlikult ka käendaja, s.o kostja II suhtes. Käendaja enda

krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna alust pidada

käenduslepingut tühiseks ega kohaldada muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku

laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga

käenduslepingule (Riigikohtu 18. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11).

Isegi juhul, kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, puudub kostjatel kahju

hüvitamise nõue. Hageja on 30. jaanuari 2015 nõude täpsustusega (II kd, tl 187–194) vähendanud

tagastamata krediidisummat refinantseeritud kõrvanõuete osas, intressinõuet refinantseeritud

nõuete pealt arvestatud intressi osas ning arvestanud viivise vastavalt uuele tagastamata

krediidisummale, st et hageja on vähendanud nõuet selliselt, nagu ei oleks kostjale täiendavat

krediiti võlgnevuste katteks väljastatud ja seega ei ole kostjatele kahju põhjustatud.

Laenulepingute sõlmimise tasusid ei saa pidada kostjate kahjuks, sest tegemist on tasulise

maksetähtpäeva edasilükkamisega VÕS § 401 lg 2 tähenduses. Ka võla sissenõudmisega seotud

kulu ei saa olla tegemist kostjate kahjuga, sest tegemist on hageja tasulise teenusega, milles pooled

on kokku leppinud lepingu üldtingimustes ning tegemist ei ole leppetrahviga. VÕS § 113 lg 5

kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlikke võla

sissenõudmiskulude hüvitamist. Kostjatel ei ole tekkinud kahju intressimäära suurenemisest, sest

hageja on vähendanud intressinõuet refinantseeritud nõude pealt arvestatud intressi võrra.

Kui hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kostjatel on kahju hüvitamise

nõue, siis on kostja I vastavalt VÕS 139 lg-le 2 ise vastutav kahju tekitamise eest (III kd, tl 55),

kahju hüvitamise nõue on tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud 11. jaanuaril 2013 ning nõuet ei

ole võimalik tasaarveldada VÕS § 200 lg 2 alusel, kuna tegemist on nõudega, millele saab

tulenevalt VÕS § 200 esitada vastuväiteid (III kd, tl 56–58).

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta see rahuldamata. Hageja ja kosta I vahel on

19. aprillil 2006 sõlmitud leping II (I kd, tl 70–71) ning 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe

nr 1 (I kd, tl 77), millega suurendati täiendavat krediidisummat, mis tasaarvestati lepingust II

tuleneva võlgnevusega. 25. novembril 2008 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu I, millega hageja

andis kostjale I täiendavat krediiti 1466 eurot 23 senti. Täiendav krediidisumma tasaarvestati

lepingust II ja selle kokkuleppest nr 1 tuleneva võlgnevusega. 16. märtsi 2009 lepingu I

kokkuleppega nr 1 andis hageja kostjale I täiendavalt krediiti 155 eurot 39 senti. Täiendav

krediidisumma tasaarvestati lepingust I tuleneva võlgnevusega. Nimetatud lepingute ja

kokkulepete alusel on kostja I tasunud hagejale 2075 eurot 48 senti.

Hageja on lepingut I ja selle kokkuleppe nr 1 sõlmides rikkunud head pangandustava ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu on nimetatud tehingud vastuolus heade

kommetega ning tühised. Kostja I tunnistab krediidi 1278 eurot 23 senti saamist ning leiab, et ta

on 2075 euro 48 sendi tasumisega oma kohustused hageja ees täitnud.

Krediidilepingu tühisuse kohta käivate erisätete (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) olemasolu ei välista

krediidilepingu tühisuse võimalust TsÜS § 86 lg 1 alusel. TsÜS § 86 lg 1 on võimalik kohaldada

juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust

väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks

ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade

kommete vastaselt tasakaalust väljas, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks

sundolukorrata sellise lepingu sõlminud (Riigikohtu 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-186-13, p 22).

Hageja on kostja I kulul teeninud ja oleks jätkuvalt teeninud märkimisväärset intressitulu, kui

tarbijakrediidileping ei oleks lõppenud. Kogu laenusuhte kestel on kostja I tasunud hagejale

põhinõude katteks 8974,41 Eesti krooni ja intressinõude katteks 20 975,78 Eesti krooni ning kui

kostja I oleks 25. novembri 2008 lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 vastavalt maksegraafikule

täitnud, oleks kostja I tasunud 20 000 Eesti krooni kasutamise eest intressinõude katteks 92 714,14

Eesti krooni (III kd, tl 22). Kuna laenu tagastamise tähtaja pikendamise tasu saab käsitada

täiendava intressina laenu kasutamise (pikendatud) aja eest, saab seda arvesse võtta ka soorituste

väärtuste vahe olulisuse üle otsustamisel (Riigikohtu 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-186-13, p 23).

Tegemist on liigkasuvõtjaliku (refinantseerimis)tehinguga, mis on tehtud kostja I jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel ja kus vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas. Hageja arvestas intressi krediidisummalt, mitte tagastamata krediidisummalt

nagu tavapäraselt laenusuhetes arvestatakse. Hageja kasutas annuiteetgraafikuid, kus perioodi

alguses moodustas intress kuumaksest 65%–75%, kuid hilisemates lepingutes juba üle 90%

(III kd, tl 42). Hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige intressi ning seda olukorras, kus

kostja I sissenõutavaks muutunud kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud veel alust

lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (III kd, tl 23). Refinantseerimine võimaldas hagejal

korduvalt kasutada annuiteetgraafikut ehk „taastada“ olukord, kus perioodi alguses moodustab

intress kuumaksest taas suurema osa. Hageja viivitas lepingu erakorralise ülesütlemisega, sest

lepingu kehtivus tähendas õigust arvestada jätkuvalt intressi, lepingu erakorralise ülesütlemise

korral oleks see õigus lõppenud ja asendunud õigusega arvestada viivist, mis on võrreldes

intressiga „nõrgem“ nõue (III kd, tl 22). Hageja on kõike eespoolöeldut teinud kostja I suhtes

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes, jättes omandamata teabe, mis võimaldanuks

hinnata kostja I krediidivõimelisust, jättes hindamata kostja I krediidivõimelisuse ja täitmata

selgitus- ja nõustamiskohustuse.

Sõltumata sellest, kas ja millal kostja I hagejale oma makseraskuste tekkepõhjusest teatas, olid

kostja I makseraskused hagejale teada juba 11. veebruaril 2008 (kostjal I oli tekkinud

makseviivitus), mil pooled sõlmisid lepingu II kokkuleppe nr 1 ja seetõttu pidi hageja

tekkepõhjuste järele ise pärima. Hageja ei ole teabe kogumist kostja I kohta tõendanud.

Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevalt tuleb kontrollida laenusaaja maksevõimet mitte

ainult laenulepingu sõlmimisel, aga ka selle muutmisel.

VÕS § 139 lg 2 kohaldamine on antud juhul välistatud, sest sätet ei saa kohaldada, kui kahju

tekitajal (hagejal) oleks olnud samasugused võimalused vastavat informatsiooni saada või kui ta

kahju tekkimise ohu ära tundis või ära tundma pidi. Kahjustatud isiku omaosaluseks ei saa lugeda

seda, kui isik kasutab kellegi teenuseid just tema professionaalsete omaduste tõttu (III kd, tl 22).

Hageja saatis kostjale II meeldetuletusi ja hoiatusi, kuid meeldetuletusi ja hoiatusi saatis hageja

pärast 25. novembri 2008 käenduslepingu sõlmimist. Hageja ei täitnud teavitamiskohustust kostja

II suhtes. Hageja ei saanudki seda teha, sest kui hageja ei kogunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkudes teavet kostja I kohta, siis ei saanud hageja ka kostjat II millestki teavitada.

Kui 25. novembri 2008 leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse tõttu tühised,

siis ei ole õiguslikke tagajärgi ka 25. novembri 2008 käenduslepingul ja kostja II võib keelduda

käenduslepingu täitmisest.

Hageja alternatiivne nõue on aegunud. Hageja nõuab kostjatelt korduvate kohustuste täitmist.

TsÜS §-de 154 ja 144 kohaselt algas 2008. aasta maksete osas aegumistähtaeg 31. detsembril 2008

ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid 31. detsembril 2011 ning 2009. aasta maksete osas

algas aegumistähtaeg 31. detsembril 2009 ja neist maksetest tulenevad nõuded aegusid

31. detsembril 2012. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest.

Kuna hageja ütles lepingu I ja selle kokkuleppe nr 1 üles ja esitas lepingu lõppemisest tuleneva

nõude kostjate vastu 12. jaanuaril 2010, siis muutus 12. jaanuaril 2010 sissenõutavaks ka kostjate

kahju hüvitamise nõue, mis kolmeaastase aegumistähtaja korral aegunuks 12. jaanuaril 2013. Kuna

kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse 30. jaanuaril 2015 (III kd, tl 20, 22), siis tuleb VÕS § 200

lg 2 kohaldamiseks tuvastada, millal tekkis kostjate õigus nõuet tasaarvestada. Hageja nõue

kostjate vastu tekkis enne 12. jaanuari 2013 ja kostjate nõue hageja vastu muutus sissenõutavaks

enne 12. jaanuari 2013, ehk kostjate õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne kostjate nõude aegumist

12. jaanuaril 2013.

Hageja ei ole kostjate väiteid annuiteetgraafikute ebaõigsuse osas ümber lükanud ja seetõttu on

hageja nõue (vähemalt osaliselt) tõendamata.

3. Viru Maakohus jättis 13. märtsi 2014 vaheotsusega (II kd, tl 113–121) kostjate taotluse

aegumise kohaldamiseks seoses hageja alternatiivse nõudega rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu

20. oktoobri 2014 kohtuotsusega (II kd, tl 172–175) tühistati maakohtu vaheotsus ning asi saadeti

menetluse jätkamiseks, kuivõrd maakohus asus vaidlustatud vaheotsusega ennatlikult lahendama

alternatiivset nõuet enne esimese nõude lahendamist, millega rikkus menetlusõiguse normi.

Ringkonnakohtu otsus jõustus edasikaebamata 20. novembril 2014.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus lõpetas 29. aprilli 2016 otsusega menetluse osaliselt, s.o 933 euro 83 sendi

tagastamata krediidisumma, 82 euro 33 sendi sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, 149 euro

97 sendi võla sissenõudmisega seotud kulude, 19 euro 18 sendi lepingu sõlmimise tasu, 647 euro

24 sendi sissenõutavaks muutunud viivise ning solidaarselt alates 23. märtsist 2013 kuni

tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 30,75% tagastamata krediidisummalt aastas

nõuete osas. Maakohus rahuldas hagi täielikult võlgnevuse nõudes vähendatud ulatuses, mõistis

solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja 1684 eurot 14 senti, millest 637 eurot 91 senti on

tagastamata krediidisumma, 338 eurot 4 senti sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 51 eurot

12 senti võla sissenõudmisega seotud kulud, 19 eurot 16 senti lepingu sõlmimise tasu ja 637 eurot

91 senti sissenõutavaks muutunud viivis. Seoses hagi rahuldamisega ja nõudest osalise

loobumisega jättis maakohus hageja menetluskulud 42,1% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja

kostjate menetluskulud 57,9% ulatuses hageja kanda.

Hageja on andnud kostjale I laenu oma majandus- või kutsetegevuses ja kostja I on tarbija VÕS

§ 1 lg 5 tähenduses.

Hageja loobus osaliselt põhinõudest summas 2315 eurot 86 senti. Maakohus võttis loobumise

vastu ja seega kuulub nimetatud osas menetlus lõpetamisele (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 429 lg 1).

Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et hageja on 20. jaanuari 2016 kohtuistungil

loobunud alternatiivsest viivisenõudest (III kd, tl 160). Kuigi hageja möönis, et alternatiivses

nõudes niinimetatud lisanduv viivise piirsumma on sama, mis on põhinõue, ei ole sellele järgnenud

hageja menetluslikku taotlust. Hilisemalt on hageja jäänud oma esialgselt esitatud alternatiivse

nõude juurde (III kd, tl 191).

Maakohus leidis, et hagiavaldus kuulub põhinõudes rahuldamisele hageja poolt vähendatud

ulatuses. Puudub vaidlus ja on tõendatud, et:

- hageja ja kostja I sõlmisid 19. aprillil 2006 lepingu II 20 000 Eesti krooni (1278 euro 23 sendi)

krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas, krediidi brutosummaga 37 801,79 Eesti

krooni (2415 eurot 97 senti), lõpptähtajaga 23. aprill 2009 (I kd, tl 70–72; II kd, tl 65–67);

- hageja ja kostja II sõlmisid 19. aprillil 2006 käenduslepingu vastutuse rahalise

maksimumsummaga 57 502 Eesti krooni (3675 eurot 5 senti) tähtajaga 1. mai 2011 (II kd,

tl 82–83);

- hageja ja kostja I sõlmisid 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 krediidisumma

suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat

4277,11 Eesti krooni (273 euro 36 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva

võlgnevusega. Leping sõlmiti lõpptähtajaga 23. märts 2011, intressimääraga 29,57% aastas (I kd,

tl 77–78). Hageja ütles lepingu kostjatele 14. augustil 2008 saadetud ülesütlemise avalduses üles.

Ülesütlemisel võlgnes kostja I hagejale tagastamata krediidisumma 15 883,10 Eesti krooni,

sissenõutavaks muutunud intressi 2245,66 Eesti krooni, viivise 1236,13 Eesti krooni, leppetrahvi

3176,62 Eesti krooni ja sissenõudekulude jäägi 400 Eesti krooni, kokku 22 941,51 Eesti krooni;

- hageja ja kostja I sõlmisid 25. novembril 2008 lepingu I, millega tasaarveldati lepingu II

kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded summas 22 941,51 Eesti krooni (1466 eurot 23 senti). Krediidi

brutosumma oli 94 079,38 Eesti krooni (6012 eurot 77 senti). Leping sõlmiti lõpptähtajaga

12. november 2018, intressimääraga 30,93% aastas (I kd, tl 11–14);

- hageja ja kostja II sõlmisid 25. novembril 2008 käenduslepingu vastutuse rahalise

maksimumsummaga 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti) tähtajaga 1. detsember 2020

(I kd, tl 28–29);

- hageja ja kostja I sõlmisid 16. märtsil 2009 lepingu I kokkulepe nr 1 krediidisumma

suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat

2431,26 Eesti krooni (155 euro 39 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust I tuleneva

võlgnevusega. Krediidi brutosumma oli 101 584,53 Eesti krooni (6492 eurot 43 senti), leping

sõlmiti lõpptähtajaga 3. detsember 2018, intressimääraga 30,75% aastas (I kd, tl 21–24);

- hageja ütles 12. jaanuaril 2010 kostjatele saadetud ülesütlemise avaldusega lepingu I üles (I kd,

tl 40–41, 169–170). Ülesütlemisavalduse kohaselt moodustas ülesütlemise seisuga võlgnevus

2266 eurot 81 senti, millest 1615 eurot 69 senti on tagastamata krediidisumma, 439 eurot 54 senti

on tasumata intress, 185 eurot 34 senti on võla sissenõudmisega seotud kulu, 25 eurot 56 senti on

tasumata lepingu sõlmimise tasu ja 66 senti on viivis;

- hageja ja kostja I sõlmisid 19. märtsil 2010, 9. juulil 2010 ja 6. juulil 2011 lepingust I tulenevad

võla tasumise kokkulepped.

Pooled ei vaidle, et leping I sõlmiti lepingu II ja selle kokkuleppe nr 1 järgse võlgnevuse

refinantseerimiseks. Kostja I ei vaidle, et ta oli lepingu II ja kokkuleppe nr 1 järgi hagejale võlgu.

Vaidlust ei ole, et raha kostjale üle ei kantud, vaid lepinguga I loeti lepingu II järgsed kohustused

täidetuks ja asendatuks uue lepingu järgsete kohustustega. Pooled ei vaidle ka käenduslepingute

tühisuse üle. Pooltel on vaidlus, kas leping I ja selle kokkulepe nr 1 on heade kommete vastasuse

tõttu tühised ja kas kostja II võib lepingu I ja selle kokkuleppe nr 1 tühisuse tõttu keelduda

25.novembri 2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lg 1 alusel.

Maakohus leidis, et lepingut I ja selle kokkulepet nr 1 ei saa lepingute sõlmimise ajal kehtinud

TsÜS § 86 ja § 97 redaktsioonist lähtuvalt lugeda heade kommetega vastuolus olevaks ja tühiseks

osas, mille täitmist hageja nõuab. Kuivõrd lepingud ei ole eelmärgitud osas tühised, puudub

kostjal II õigus keelduda 25. novembri 2008 käenduslepingu täitmisest VÕS § 149 lg 1 alusel.

Poolte vahel krediidilepingute ja kokkulepete sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade

kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Kostjad ei saa tugineda

laenulepingute tühisuse hindamisel tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS §-le 86 ja samaaegselt

põhjendada tehingu tühisuse eeldusi praegu kehtiva TsÜS § 86 lg-tes 2 ja 3 märgitud eeldustega,

kuna nende eelduste puhul oli tehingute tegemise ajal tegemist tehingu tühistamise eeldustega

TsÜS § 97 alusel. Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud

materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse

kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline

tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-126-06, p 16). Kehtivale TsÜS §-le 86 ei ole seadusega tagasiulatuvat jõudu antud.

Seega kehtinud TsÜS § 97 andis võimaluse leping tühistada, kui füüsilisest isikust lepingupool

tõendas, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool

kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid.

Pooled ei vaidle, et TsÜS § 97 alusel ei olnud kostja I pidanud vajalikuks hagejaga sõlmitud

krediidilepinguid tühistada. Lepingud lõppesid hageja poolse ülesütlemisega 12. jaanuaril 2010.

Hindamaks seda, kas pool on teinud tehingu äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, s.h kas tegemist

on liigkasuvõtjalike (refinantseerimis) tehingutega, saab krediidi kulukuse määra arvestada ka

praeguses vaidluses. Kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord

on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, siis õigustab see tehingu heade kommete

vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda hindamata TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vähemalt

eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 12. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14,

p 19; 5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Maakohus leidis, et lepingute

krediidi kulukuse määrad ei ületa riigikohtu poolt märgitud määra, mistõttu ei saa lugeda, et

vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ning seepärast

oleksid leping I ja selle kokkulepe nr 1 eelnimetatud alusel tühised.

Lepingu I kohaselt on lepingu krediidi kulukuse määraks 49,64%. Eesti Panga kodulehel avaldatu

kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määr laenulepingu sõlmimise ajal

novembris 2008 28,71% (III kd, tl 61). Seega ületab lepingujärgne krediidi kulukuse määr krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud tarbimislaenude

kulukuse määra vaid 1,73 korda. Lepingu I kokkuleppes nr 1 oli krediidi kulukuse määraks 49,76%

aastas. Eesti Panga kodulehel avaldatu kohaselt oli eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse

määr kokkuleppe sõlmimise ajal märtsis 2009 35,87%. Seega ületab kokkuleppe nr 1 krediidi

kulukuse määr krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste antud

tarbimislaenude kulukuse määra vaid 1,39 korda.

Olukorras, kus hageja on loobunud nõudest refinantseeritud intressi ja viivise pealt arvestatud

intressi ja viivise osas, ei ole enam asjakohased kostjate väited, et liigkasuvõtjalikkus seisnes

hageja intressiarvestuses.

Kuivõrd vastastikuste soorituste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, lasub

kostjal I kui laenusaajal kohustus selgitada ja tõendada, milles sundolukord seisnes. Maakohus

leidis, et kostja I ei ole tõendanud kehtinud TsÜS § 97 sätestatud eelduste olemasolu, s.t tehingu

tegemist äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema

erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kostja I ei olnud

laenusuhtes kogenematu, kuivõrd kostja I on tunnistanud, et see ei olnud tal esimene laenusuhe

(III kd, tl 153) ning kostja I ei ole oma kogenematust ka täpsemalt põhjendanud. Samuti on

paljasõnaline kostja I väide tema vaimse ja emotsionaalse seisundi kohta. Oma väite tõendamiseks

ei ole kostja I tõendeid esitanud. Üksnes see, et isik võtab endale laenukohustuse, mis ületab tema

võimet laenu teenindada, ei anna alust järeldada isiku otsustusvõimetust lepingu sõlmimisel.

Asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Laenu refinantseerimine

ei pea kindlasti toimuma võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Võlgnetava laenu tasumise

tähtaja edasilükkamist mõistliku intressi eest ei saa pidada tehingu tegemiseks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel. Maakohtu hinnangul ei ole lepingutasud krediidisummat arvestades

ülemäärased.

Hageja on veenvalt ümber lükanud kostjate väite, et hageja refinantseeris ja tasaarvestas eelkõige

intressi olukorras, kus kostja I kohustused ei olnud märkimisväärsed ega andnud alust lepingu

ülesütlemiseks (II kd, tl 30–31, 193).

Üldtingimuste p 5.1.1. kohaselt oli hagejal õigus leping üles öelda kas juhul, kui krediidisaaja on

viivitanud maksekohustuse täitmisega vähemalt 30 päeva või on osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva maksegraafikujärgse maksega. Kostja I oli maksete tasumisel viivituses

rohkem kui 30 päeva ning kolme osamaksega, seega oli hagejal tekkinud ülesütlemisõigus.

Poolte vahel on vaidlus, kas hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (kostja I

suhtes) ja teavitamiskohustust (kostja II suhtes) ning tekitanud kostjatele kahju ning kas hageja

nõue on tasaarvestuse tõttu lõppenud.

Maakohus leidis, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kuigi

krediidiandja peaks olema krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe kogumisel aktiivsem

pool, tuleb tarbijal avaldada krediidiandjale asjakohast, täielikku ja tõest teavet oma finantsiliste

võimaluste kohta. Nimetatud kohustus tuleneb VÕS § 14 lg-st 2. Sarnane kohustus tulenes ka

krediidilepingute lahutamatuks lisaks olevate üldtingimuste p-st 9.1. Kostja I on menetluse käigus

pakkunud välja mitmeid erinevaid aegu, millal ta väidetavalt teatas hagejale oma makseraskustest,

kuid selget aega ei ole suutnud määratleda. Samuti ei ole selge, mida täpsemalt kostja I oma

makseraskuste kohta hagejale rääkis.

Olukorras, kus hageja on loobunud kõigist refinantseeritud kõrvalnõuetest ning kostjalt I nõutakse

krediidi tagastamist vastavalt reaalselt saadud laenule (lepingu II alusel), on kostja I asetatud

olukorda, milles ta oleks olnud juhul, kui järgnevate lepingute puhul oleks tegemist olnud vaid

lepingu muudatustega, millega muudetakse / pikendatakse laenu tähtaega ja intressi suurust seoses

laenutähtaja pikendamisega, s.t. sisuliselt ei ole hageja kostjale I täiendavat krediiti andnud,

mistõttu ei saa rääkida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest. Kostjad ei vaidlusta, et

hageja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning kontrollis piisavalt kostjate I ja II

majanduslikke võimalusi enne lepingu II sõlmimist.

Hageja ja kostja II käenduslepingust ei tulene hageja kohustust kostjaga I võimalike sõlmitavate

lepingute tutvustamiseks kostjale II enne nende allkirjastamist. Hageja on saatnud maksetega

viivitamisel kostjale II meeldetuletuskirju, s.h enne lepingu I sõlmimist (III kd, tl 63) ning

14. augusti 2008 ja 17. veebruari 2009 lepingute ülesütlemishoiatused (III kd, tl 64). Kostja II on

vande all kinnitanud, et ta on sõlminud käenduslepinguid ka varem (III kd, tl 168–169), mistõttu

ei saa väita, et kostja II ei olnud käendajana teadlik käenduslepinguga seotud riskidest ja

õiguslikest tagajärgedest.

Kostjad leidsid, et neile tekkis kahju lepingute sõlmimise tasude ulatuses seoses võla

sissenõudmiskuludega ning seoses täiendava intressikuluga 1,89%. Maakohus leidis, et praegusel

juhul ei saa pidada lepingu sõlmimise tasusid kostjate kahjuks, sest tegemist oli tasulise

maksetähtpäeva edasilükkamisega VÕS § 401 lg 2 tähenduses ning kostjad on kohustatud hagejale

laenulepingute sõlmimise eest tasu maksma. Lepingu sõlmimise tasu maksmise kohustus jääb ka

olukorras, kui kohus loeks vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikutuks, sest see ei too kaasa

lepingute / kokkulepete tühisust. Samuti on tavapärane, et lepinguperioodi muutumisega /

pikenemisega seoses muudetakse ka intressinõudeid ning kostjad ei saanud eeldada, et hageja jätab

olukorras, kus esialgse 3 aasta asemel tuleb laen tasuda 12 aasta jooksul, intressinõude muutmata

(III kd, tl 52–54). Kahjuna ei saa käsitleda võla sissenõudmiskulusid, kuivõrd viimased on

tekkinud eelkõige seoses kostja I enda käitumisega (kohustuste mittenõuetekohase täitmisega)

ning nende kulude hüvitamise õigus tulenes juba lepingust II.

Poolte vahel on vaidlus, kas hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudel on

õiguslik alus, kas hageja on kohaldanud õigesti VÕS § 415 ja kas annuiteetmaksegraafikud on

õiged. Lepingute lahutamatuks lisaks olevate alates 29. augustist 2008 kehtinud lepingu

üldtingimuste p 6.6 ja alates 6. aprillist 2009 kehtinud lepingu üldtingimuste p 6.7 nimetab otseselt

võla sissenõudmise kuludeks krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele

lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seonduvad kulud, vastavalt krediidiandja

hinnakirjale. Leppetrahvid on sätestatud eraldi üldtingimuste p-des 6.3.–6.5. Seda, et

meeldetuletuskirjade kulu liigitatakse õiguspraktikas võla sissenõudmise kuludeks, kinnitab ka

kehtiva VÕS §-d 1131 ja 1132, mis kehtivad alates 1. oktoobrist 2015. Kehtiv VÕS § 113 lg 5, mis

sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla

sissenõudmise kulude hüvitamist, kuulub kohaldamisele alates 5. aprillist 2011.

Maakohus ei leidnud hageja arvestustes vastuolu VÕS § 415 lg-ga 2. Maakohus möönis, et hageja

poolt lepingutele lisatud maksegraafikud ei ole koostatud kõige tarbijasõbralikumalt, kuid hageja

on maksegraafikuid koostades juhindunud siiski lepingus kokku lepitud intressimäärast. Seega ei

saanud aastane intressimäär ületada lepingujärgset intressi määra. Samuti on hageja juhindunud

eeldusest, et lepingud kehtivad neis määratud tähtaja jooksul. Pooltel oli vabadus sellistel

tingimustel leping sõlmida.

Maakohus leidis, et kostjal II ei ole alust VÕS § 149 lg-le 3 tuginevate vastuväidete esitamiseks.

Kostja II vastutus tuleneb VÕS §-st 145. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava

kohustuse eest täies ulatuses. Käendaja vastutab kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede,

eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise

või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega

seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest

õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Hageja ja kostja II vahel 25. novembril 2008 sõlmitud käenduslepingust nähtub, et kostja II võttis

endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja kostja I vahelisest lepingust I ning võimelikest

tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest.

Kostja II vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116 620,89 Eesti krooni (7453 eurot 43 senti)

tähtajaga 1. detsember 2020 (I kd, tl 28). Kostja I enda kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle

täitmist. Vaidluse all ei ole, et kostja I on tasunud laenu kaootiliselt nii ajaliselt kui tasutud

summade osas. Kostja I sai hagejalt lepingu II alusel krediiti 20 000 Eesti krooni ehk 1278 eurot

23 senti ning on tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku 586 eurot 36 senti

(II kd, tl 192–193). Hageja palub kohtul kostjatelt solidaarselt välja mõista 637 eurot 91 senti, mis

on 53 eurot 96 senti vähem, kui krediidisumma ning tasutud summa vahe.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda

rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Kostjad on palunud lähtudes VÕS § 113

lg-st 8 vähendada viivisenõuet põhinõudeni (III kd, tl 25) ja hageja on seda ka teinud (II kd, tl 190,

198). Hageja viivisenõue on põhjendatud.

Hageja on arvestanud 29. jaanuari 2015 seisuga kostjate poolt tasumata sissenõutavaks muutunud

intressi suuruseks 338 eurot 4 senti. Maakohus luges nimetatud summa põhjendatuks.

VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjatelt

võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 51 eurot 12 senti. Maakohus leidis, et

nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud

Hageja on esitanud alternatiivse nõude solidaarselt kostjate vastu juhul, kui kohus hageja

põhinõuet ei rahulda. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea

teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu

otsus ulatuses, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jääb arusaamatuks, millist õigusnormi on maakohus kohaldanud.

Jääb selgusetuks, miks maakohus, leides, et tehingu tühistamise tähtaeg (varem kehtinud TsÜS

§ 97 ja § 99 lg 1 p 2 järgi) on möödunud, pidas ikkagi põhjendatuks hinnata varem kehtinud TsÜS

§ 97 kohaldamise eelduseid. Maakohus käsitleb samaaegselt kordamööda selgelt eristamata heade

kommete vastasuse küsimust ja varem kehtinud TsÜS § 97 kohaldamise küsimust. Lepingu

sõlmimise ajal kehtinud TsÜS §-de 86 ja 97 kohaldamisalad olid erinevad, mitte teineteist

täiendavad või sisustavad.

Maakohus ei pidanud hindama varem kehtinud TsÜS § 97 (või täna kehtiva TsÜS § 86 lg-te 2

ja 3) kohaldamise eelduseid, vaid TsÜS § 86 lg 1 kohaldamise eelduseid, sest kostjad põhjendasid

tehingu tühisust liigkasuvõtmisega, mitte erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või

muu sellise asjaoluga. Kostjad tuginesid heade kommete vastasuse küsimuses TsÜS § 86 lg-le 1,

mitte varem kehtinud TsÜS §-le 97. Maakohus pidi hindama, kas tehing on kostjate poolt esile

toodud asjaolude tõttu heade kommetega vastuolus, mitte hindama krediidi kulukuse määra

vastavust headele kommetele. Maakohus on valikuliselt hinnanud üht või teist kostjate poolt esile

toodud asjaolu eraldi, kuid mitte kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis. Kostjad ei

väitnud, et tehing on liigkasuvõtjalik iga üksiku asjaolu tõttu vaid et tehing on liigkasuvõtjalik

kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates.

Maakohus pidi lisaks TsÜS § 86 lg 1 kohaldamisele hindama ka VÕS § 6 kohaldamist. Hageja ei

ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud. Kostja I ei ole andmeid hageja eest

varjanud ega esitanud hagejale valeandmeid. 20. jaanuari 2015 kohtuistungil avaldas kostja I

vande all, et makseraskuste tekkepõhjusest teatas ta hagejale juba 2008. a alguses.

Tähtsust ei oma, mida hageja on kostjale II avaldanud 2006. a sõlmitud käenduslepingu kehtivuse

ajal, vaid see, mida hageja on kostjale II avaldanud 2008. a sõlmitud käenduslepingu

lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel (VÕS § 14). Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel

teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Hageja ei ole esitanud

teavitamiskohustuse täitmise kohta ühtegi tõendit. Kostja II vande all antud seletustega on

tõendatud, et kostja II teavitamist lepingueelsete läbirääkimiste pidamisel ei toimunud ja

käenduslepingu sõlmimine 2008. a oli vaid formaalsus.

Kostjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingute sõlmimise tasusid, võla sissenõudmise

kulusid ja täiendavat intressikulu ei saa käsitleda kahjuna. Kui hageja oleks järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei oleks hageja kostjaga I täiendavaid lepinguid

sõlminud ning täiendavate lepingute sõlmimise tasusid, täiendavate lepingutega seotud võla

sissenõudmise kulusid ja täiendavate lepingutega seotud täiendavat intressikulu ei oleks olnud

(Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). Kostja II ei oleks

käenduslepingut sõlminud, kui hageja oleks teavitamiskohustust täitnud (Riigikohtu 26. mai 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 13).

VÕS § 415 lg 1 reguleerib ammendavalt tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise tagajärgi.

Kui tüüptingimustes on kokku lepitud võla sissenõudmiskulude määr vastavalt hageja

hinnakirjale, on olemuslikult tegemist leppetrahvi kokkuleppega, mis on keelatud nii seaduse kui

kohtupraktika kohaselt. VÕS § 415 lg 2 osas oli küsimus selles, et kui kostja I võlgnes hagejale

ühe kuu põhimakse ja kahe kuu intressimakse, siis millises järjekorras pidi hageja arvestama

laekunud summa milliste kohustuste katteks. Kuna maakohus nentis, et kohus ei ole hageja

arvestustes leidnud vastuolu VÕS § 415 lg-ga 2, nõustus maakohus hageja seisukohaga, mis on

aga vastuolus seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata ja menetluskulud kostjate kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus õigesti hinnanud tehingute heade kommetega kooskõlas olemist,

hinnates eelkõige krediidi kulukuse määra. Maakohus on hinnanud kostjate seisukohtasid

lepingute liigkasuvõtjalikkuse osas ning on leidnud, et kostjate seisukohad ei ole põhjendatud.

Seega on asjakohatu apellatsioonikaebuse väide, et maakohus ei ole arvestanud kostjate poolt välja

toodud seisukohtasid lepingute liigkasuvõtjalikkuse hindamiseks.

Refinantseerimislepingute sõlmimise ajal puudus krediidiandjal informatsioon krediidisaaja

makseraskuste tõsiduse osas ning krediidisaaja maksevõimelisuse hindamisel on arvesse võetud

avalikest registritest tulenevat informatsiooni krediidisaaja kahe kinnisasja kohta. Seega ei saa

pidada hageja käitumist uute lepingute sõlmimisel hea usu põhimõtte vastaseks. Hageja on

esitanud maakohtule vähendatud nõude, kus on nõudest maha arvestatud refinantseeritud intress

ning intressilt arvestatud intress ja viivis. Seega on hageja taastanud olukorra, kus ei oleks sõlmitud

hagejate seisukohalt kahjulikke refinantseerimislepinguid.

Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega käendaja teavitamiskohustust.

Võla sissenõudmisega seotud kulude näol on tegemist hageja tasulise teenusega, milles on lepingu

üldtingimustes kokku lepitud. Viivise ning viivist ületava kahju hüvitamise nõue ei välista

mõistlike võla sissenõudmise kulude nõude. Lepingu tüüptingimused viitavad otse edasi seaduse

sättele. Seega leides, et tegemist on tühise tüüptingimusega, tuleks jõuda ka järeldusele, et VÕS

§ 113 lg 1 kolmas lause on samuti tühine.

Hageja nõustub kohtuotsuse seisukohtades VÕS 415 lg 2 järeldustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus täiendab TsMS § 657 lg 1 p 21

alusel maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja ei vaidlustanud

ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut (maakohtu otsuse p 4.61), et kostja I sai hagejalt

lepingu II alusel (19. aprillil 2006 sõlmitud krediidileping nr 0600392/45kt) krediiti 20 000 Eesti

krooni ehk 1278 eurot 23 senti ning on tasunud krediidisumma katteks nelja lepingu alusel kokku

586 eurot 36 senti (II kd, tl 192–193).

8. Ringkonnakohus peatub esmalt hageja nõude õiguslikul alusel kostja I vastu. Maakohus leidis

otsuse p-s 4.3.1, et kohus lahendab hageja nõuet kokku summas 1684 eurot 14 senti, kuid ei nimeta,

millisele hageja ja kostja I vahelisele võlasuhtele ta selles tugineb.

Hageja ja kostja I sõlmisid 19. aprillil 2006 laenulepingu 20 000 Eesti krooni (1278 euro 23 sendi)

krediidi väljastamiseks intressimääraga 29,04% aastas (leping II) (I kd, tl 70–72; II kd, tl 65–67);

hageja ja kostja I sõlmisid 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkulepe nr 1 krediidisumma

suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat krediidisummat

4277 krooni 11 sendi (273 euro 36 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust II tuleneva

võlgnevusega. Hageja ja kostja I sõlmisid 25. novembril 2008 laenulepingu (lepingu I), millega

tasaarveldati lepingu II kokkuleppest nr 1 tulenevad nõuded summas 22 941 krooni 51 senti (1466

eurot 23 senti). Hageja ja kostja I sõlmisid 16. märtsil 2009 lepingu I kokkulepe nr 1

krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavat

krediidisummat 2431 krooni 26 sendi (155 euro 39 sendi) võrra, mis tasaarvestati lepingust I

tuleneva võlgnevusega.

Otsuse p-des 4.8 ja 4.9 on maakohus nimetanud 25. novembri 2008 tarbijakrediidilepingut nr

0805018/5kt ja 16.märtsi 2009 kokkulepet nr 1. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et pooled

sõlmisid ka 11. veebruaril 2008 lepingu II kokkuleppe nr 1 krediidisumma suurendamise ja

lepingutingimuste muutmise kohta, millega suurendati täiendavalt krediidisummat. Maakohus on

aga nimetatud kokkulepet silmas pidanud otsuse p-s 4.57.2.

Arvestades asjaolu, et hageja on 30. jaanuari 2015 menetlusdokumendis vähendanud oma nõuet

ka 11. veebruari 2008 kokkuleppe alusel (IV kd, tl 71), kostja ei ole sellele arvestusele sisulisi

vastuväiteid esitanud ega apellatsioonkaebuses põhinõude suuruse kujunemisele tuginenud, leiab

ringkonnakohus, et hageja lepingulise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 1 raha maksmise kohustuse

täitmise nõude kohta 19. aprilli 2006 laenulepingu alusel, mida on sellele järgnevate

kokkulepetega pikendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 11. veebruari 2008, 25. novembri

2008 ja 16. märtsi 2009 lepingute alusel kostjale I raha üle ei kantud, sest täiendav krediidisumma

tasaarveldati täies ulatuses võlgnevustega varasemastest lepingutest. Ringkonnakohus on

seisukohal, et nimetatud kokkuleppeid tuleb lugeda seetõttu 19. aprilli 2006 laenulepingu

muudatusteks (pikendamisteks), mille majanduslikuks eesmärgiks oli võimaldada kostjal 2006. a

laenulepingust tulenevat võlgnevust tasuda senisest pikema tähtaja jooksul täiendava intressi eest

(Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-169-13, p 17).

9. VÕS § 113 lg 6 esimesest lausest tuleneb keeld nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise

korral. Nimetatud keeldu võlgniku kahjuks rikkuv kokkulepe on VÕS § 113 lg 6 teise lause järgi

tühine.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lähtunud sellest, et kuigi hageja on nõude

vähendamisel sisuliselt tunnistanud refinantseerimislepingute tühisust refinantseeritud intressi ja

viivise pealt arvestatud intressi ja viivise osas (maakohus on küll lähtunud vaid 25. novembri 2008

ja 16. märtsi 2009 kokkuleppest, kuid hageja on nõuet vähendanud ka 11. veebruari 2008

kokkuleppe järgi, II kd, tl 188 jj), ei too selle kokkuleppe tühisus aga vähemasti eelduslikult kaasa

refinantseerimislepingute tühisust tervikuna (Riigikohtu 19. veebruari 2014 ostus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-13, p 27). Seega tuli maakohtul kontrollida, kas hagejal on kostja I vastu

laenulepingust tulenev nõue. Maakohus on õigesti hinnanud

25. novembri 2008

tarbijakrediidilepingut nr 0805018/5kt ja 16. märtsi 2009 kokkulepet nr 1.

10. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt

jääb arusaamatuks maakohtu poolt hageja nõude suhtes kohaldatud õigusnorm.

Maakohus on põhjendatult tuginenud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 171 lg-le 2, mille teise lause

järgi tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne

1. juulit 2011 kohaldatakse seni kehtinud seadust. Maakohus on lugenud tehingute tegemise ajaks

25. november 2008 ja 16. märts 2009.

Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole otsuse põhjendustes selgelt esile

toonud, miks ta kontrollib esmalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 kohaldamise eeldusi

ning seejärel TsÜS § 86 eeldusi leides samas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu

tühistamise koosseisud, eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97 on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st

tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade

kommete vastasuse tõttu.

Kostjate apellatsioonkaebuse järgi ei oleks maakohus pidanud kontrollima tehingu tegemise ajal

kehtinud TsÜS § 97. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kohus kohaldab õigust

ise ega ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Juhul, kui

hagis esitatud asjaolud võimaldavad järeldada alternatiivselt nõude kahte võimalikku

materiaalõiguslikku alust, kontrollib kohus mõlema nõude eelduste olemasolu ja annab õigusliku

hinnangu hageja nõude suhtes.

Ringkonnakohus juhib kostjate tähelepanu sellele, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma

vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel,

mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (Riigikohtu 8. mai 2006 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-32-06, p 14; 25. veebruari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Seega kui

pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu

tühisuse alustega.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostjad menetluses väitnud, et tehingud on liigkasuvõtjalikud

kõiki kostjate poolt esile toodud asjaolusid kogumis hinnates. Seega on hageja esitanud hagi

alusena asjaolude kogumi ning sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu

ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 438 lg 1

esimene

lause).

Arvestades

Riigikohtu

varasemat

praktikat

ei

saanud

ainuüksi

ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes lugeda vähemalt üldjuhul laenulepingut

tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada (vaidlustada) raskete

asjaolude ärakasutamise tõttu (Riigikohtu 29. jaanuar 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06,

p 22).

11. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei tuginenud kostjad menetluses krediidi kulukuse

määrale, maakohus oleks pidanud hindama, kas tehing on kostjate poolt esile toodud asjaolude

tõttu heade kommetega vastuolus, mitte hindama krediidi kulukuse määra vastavust headele

kommetele.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, millised on need asjaolud,

millega maakohus jättis arvestama, on ülikõrge krediidikulukuse määr asjaolu, mida kohus sai

iseseisvalt hinnata tehingu heade kommete vastaseks lugemisel. Krediidilepingu soorituste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja võis ka Riigikohtu varasema praktika järgi olla

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu (Riigikohtu

17. juuni 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 8). Riigikohus leidis lisaks, et kui

krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas

erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka

krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu

tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel.

12. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi maakohus hindama VÕS § 6 kohaldamist. VÕS § 6 järgi

peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuse p-des 4.24–4.30 põhjalikult hinnanud kostjate

väiteid kostja I ärakasutamise suhtes ning tõendamiskoormise jaotust. Kostjad ei ole

apellatsioonkaebuses toonud esile ühtegi tõendit, millega kohus ei arvestanud või mida maakohus

oleks valesti hinnanud. Hageja väited raskele majanduslikule olukorrale on üldsõnalised.

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et praegusel juhul ei ole

hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 11. veebruari 2008, 25. novembri 2008 ja

16. märtsi 2009 lepingute sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3

kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse

sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kinnitas hageja 6. novembri 2013 kohtuistungil,

et enne laenu väljastamist teeb pank päringud registritesse. Üks laenusaajale kuuluv asi oli

koormamata, samuti käendajale kuuluv kinnisasi ning otsuse teeb krediidikomitee (I kd, tl 198).

Kostjale I kuulus kuni 15. aprillini 2009 kaks kinnistut. Kohtule esitatud kirjavahetus hagejaga

(I kd, tl 83–112) on aset leidnud peale viimase 16. märtsi 2009 tarbijakrediidilepingu

nr 0805018/95kt kokkuleppe nr 1 sõlmimist.

14. Maakohus on õigesti rahuldanud nõude kostja II vastu.

VÕS § 145 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui

võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja II vahel on 25. novembril

2008 sõlmitud käendusleping, millega kostja II võttis endale hageja ees vastutuse kõigi hageja ja

kostja I vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0805018/95kt ning võimalikest tulevikus

sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete täitmise eest. Kostja II

vastutuse rahaline maksimumsumma oli 116 620 krooni 89 senti (7453 eurot 43 senti) tähtajaga

1. detsember 2020 (I kd, tl 28).

Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale

iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kui aga käendajale tekkis

teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju

hüvitamise nõue. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb käendajal tõendada, et ta oleks

asjaoludest teadasaamisel enda tegevusega hoidnud ära oma vara vähenemise (Riigikohtu

1. veebruari 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-15, p 16). Kostja II ei ole ühtegi sellekohast

asjaolu menetluses esile toonud.

15. Iseenesest õige on kostjate seisukoht, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohustuse (või lepingueelse teavitamiskohustuse) rikkumisel võiks krediidisaaja senise

kohtupraktika järgi nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Maakohus leidis, et

hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning ringkonnakohus nõustub

sellega, seega ei ole hagejale tekitatud kahju kostja kohustuse rikkumisega.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et kuna tekitatud kahju suuruse tõendamise koormis lasub

kannatanul, siis pidid kostjad põhjendama ning tõendama, milles konkreetselt nendele tekkinud

kahju seisneb. Samuti oleks pidanud kostjad tõendama, et väidetava vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimisel ei oleks hageja kostjaga I täiendavaid lepinguid sõlminud ning kostjale I

poleks täiendavate lepingute sõlmimisega tasusid ja kulusid kaasnenud. Kostjad ei ole nimetatut

tõendanud.

16. Ekslik on kostjate Riigikohtu 14. jaanuari 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08

tõlgendamine. Nimetatud tsiviilasjas ei ole Riigikohus öelnud, et sissenõudmiskulude

kokkuleppimine on keelatud. Riigikohus selgitas otsuse p-s 13, millist kahju VÕS § 415 lg 1 teine

lause silmas peab. Riigikohtu hinnangul ei hõlma tarbijakrediidilepingu täitmisega viivitamise

korral kahju ärahoidmise eesmärk endas kahjuna saamata jäänud intressi või muu tulu nõude

esitamise võimalust, sest tagatud on juba varem kokku lepitud intressimääras viivisenõue VÕS

§ 113 lg 1 kolmanda lause ja § 415 lg 1 järgi. Küll võib kõne alla tulla mõistlike võla

sissenõudmise kulude nõue.

Riigikohus küll möönis nimetatud otsuse p-s 15, et VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi võib olla tühine

tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale ja käendajale saadetud

kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Samas ei tähenda

sissenõudmiskulude

krediidiandja

hinnakirjas

kehtestamine

ringkonnakohtu

hinnangul

automaatselt selle tühisust. Tüüptingimuse tühisust tuleb igal konkreetsel juhtumil kaaluda

vaidluse asjaoludest lähtuvalt. Seadus ei ole keelanud võla sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid

alates 1. oktoobrist 2015 on seaduses ettenähtud sissenõudmiskulude ülempiirid.

Ka

varasemas

kohtupraktikas

on

Riigikohus

tunnistanud

võlausaldaja

võlgnevuse

sissenõudmiskulude nõuet ning käsitlenud seda võlausaldaja kahjuna juhul, kui nende kandmine

võlausaldaja poolt on asjaolusid arvestades mõistlik ja põhjendatud. Võlgnevuse sissenõudmisega

tehtud mõistlikud kulud ei ole vaadeldavad võlausaldaja kahjuna seoses võlgniku raha maksmise

kohustuse rikkumisega (Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 22).

Võlausaldaja on võlgniku rikkumisega seoses sunnitud tegema kulusid oma nõudeõiguse

maksmapanekuks. Võlgnik saab selliste kulude tekkimist ette näha ning peab kohustuse täitmise

rikkumisel nende tekkimise ning hüvitamise kohustusega arvestama.

17. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses. Seoses kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, märkides, et

maakohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg-te 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse

jõustumist. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks

menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava

määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja

menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei

esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei

soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida

on võimalik määrata asja materjalide alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke