3-14-52898/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52898

Haldusasi

AB kaebus Tallinna Vangla toimingute (29.08.2014

pöördumise tõlkimata jätmine ja tagastamine ning pe-

rioodil 28.08.2014-22.09.2014 ebapiisava valgustatu-

sega kambris hoidmine) õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AB

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AB apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 17.02.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52898 osas,

millega kohus jättis rahuldamata nõude tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvasta-

sus seoses kambris nr 35 perioodil 28.08.2014-22.09.2014 ebapiisava valgustatuse taga-

misega ning jagas menetluskulud. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Rahuldada AB kaebus osaliselt ja tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus

seoses kambris nr 35 perioodil 28.08.2014-22.09.2014 ebapiisava valgustatuse tagamise-

ga.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 15 (viisteist)

eurot. Jätta Tallinna Vangla menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.01.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

3-14-52898

2(9)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AB esitas Tallinna Vanglale 29.08.2014 võõrkeelse pöördumise (tl 7, tõlge tl 14), milles

märkis, et kambris nr 35 kustus 28.08.2014 kella 16.00 paiku üks kahest laes olevast elektri-

pirnist. AB teavitas sellest valvur KP ja palus kutsuda elektriku. Valvur keeldus ja käskis AB-l

endal pirn välja keerata, mis on aga kinnipeetavale keelatud. AB palus rakendada meetmeid

valvuri suhtes distsiplinaarrikkumisele õhutamise ja elektriku kutsumata jätmise eest ning

lahendada probleem valgustusega võimalikult kiiresti. Kambri laes põleb üks tuhm pirn, mis-

tõttu ei saa pimedal ajal normaalselt lugeda ega kirjutada.

Tallinna Vangla tagastas 22.09.2014 kirjaga nr 5-18/14/23496-2 (tl 5) pöördumise AB-le tõl-

kimise korraldamiseks. Pöördumine ei ole seotud õiguskaitsemenetluse ega süüteomenetluse-

ga. Vangla on võimaldanud AB-le keeleõpet ning ajavahemikul 01.02.2012-30.11.2012 läbis

ta riigikeele õppe A2-tasemel. AB alustas 06.05.2013 riigikeele õpet ka B1-tasemel, kuid kat-

kestas selle 01.07.2013 omal soovil. AB on esitanud vanglale pöördumisi ka eesti keeles. See-

ga on AB-l võimalik esitada vanglale pöördumisi eesti keeles. Eeltoodut arvestades on pro-

portsionaalne nõuda, et AB tasub tõlketeenuse eest ise või pöördub abi saamiseks inspektor-

kontaktisiku poole.

AB esitas 25.09.2014 vangla 22.09.2014 kirja (29.08.2014 pöördumise tagastamise toimingu)

peale vaide (tl 58, tõlge tl 63), leides, et vanglaametniku tegevuse peale esitatud kaebuse ta-

gastamisega rikuti justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSKE) § 491 sätteid. Elektriku kutsumisest keeldumise tõttu olid kinnipeetavad sunnitud

28.08.2014-22.09.2014 istuma hämaras, viimased paar päeva aga täielikus pimeduses. Val-

gustus tehti korda alles pärast seda, kui probleemist teavitati korduvalt teisi valvureid. Vaide

esitaja palus viia läbi ametkondlik juurdlus ja karistada kõiki süüdi olevaid isikuid.

Tallinna Vangla jättis 29.10.2014 vaideotsusega nr 5-15/14/26286-2 AB vaide rahuldamata (tl

8-9). AB 29.08.2014 pöördumine on sisult käsitatav taotlusena lahendada 28.08.2014 kambris

nr 35 ilmnenud probleem, kuhu oli kaasatud valvur KP. Tegemist ei ole õiguskaitsemenetluses

(vaidemenetlus, kahju hüvitamise taotluse menetlus, täiendavate julgeolekuabinõude menet-

lus) esitatud pöördumisega. AB-l on võimalik esitada vanglale pöördumisi eesti keeles, kuna

vangla veendumuse kohaselt ei kuulu ta nende isikute hulka, kes riigikeelt üldse või praktili-

selt üldse ei oska. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda vanglaametniku karistamist.

2. AB esitas Tallinna Halduskohtule 06.11.2014 (täpsustatud 18.12.2014) kaebuse, milles

palus tuvastada kaebaja 29.08.2014 pöördumise tõlkimata jätmise ja tagastamise toimingu

õigusvastasus, kohustada Tallinna Vanglat tõlkima edaspidi kõiki kaebaja venekeelseid pöör-

dumisi ning tuvastada toimingu – kaebaja hoidmine kambris nr 35, kus oli perioodil

28.08.2014-22.09.2014 ebapiisav kunstlik valgustatus, sh viimasel nädalal puudus kunstlik

3-14-52898

3(9)

valgustatus täielikult – õigusvastasus. Tallinna Halduskohus tagastas 02.02.2015 määrusega

kaebuse kohustamisnõude osas ning võttis kaebuse tuvastamisnõuete osas menetlusse.

Kaebuse põhjenduste kohaselt kustus 28.08.2014 kella 16.00 paiku kambris nr 35 üks kahest

laes olevast elektripirnist. Kaebaja teavitas sellest koheselt valvur KP ja palus kutsuda prob-

leemi lahendamiseks elektriku. KP keeldus elektriku kutsumisest, lisaks ajendas kaebajat dist-

siplinaarrikkumisele, käskides kaebajal endal ronida lae alla ja keerata pirn välja. Kaebaja

selgitas valvurile, et vangla kodukorra p 1.12.8 kohaselt on kinnipeetaval keelatud elektripirne

välja keerata. Kaebaja pöördus 29.08.2014 vangla direktori poole venekeelse kaebusega ning

palus rakendada meetmeid valvuri suhtes ja valgustusega seotud olukorra osas, kuna tol hetkel

põles kambri laes üks väga tuhm pirn ning kaebaja ei saanud pimedal ajal normaalselt lugeda

ega kirjutada. Kaebajal on halb nägemine. Valvuri suhtes ei viidud läbi distsiplinaaruurimist

ega lahendatud ka valgustusega tekkinud probleemi. Enamgi veel, 22.09.2014 tagastati kaeba-

jale tema kaebus vastuolus VSKE § 491 lg-ga 1. Keeldudes valvuri tegevuse (tegevusetuse)

peale esitatud kaebuse vastuvõtmisest, rikkus vangla Euroopa inimõiguste konventsiooni

(EIÕK) art-t 14 (diskrimineerimine keeletunnuse pinnal), samuti EIÕK protokolli nr 12 art 1 p

1. Kaebaja istus 28.08.2014-22.09.2014 kambris nr 35 poolpimedas, viimasel nädalal aga täie-

likus pimeduses, sest probleemi valgustusega ei lahendatud õigeaegselt. Sellise tegevusetuse-

ga rikkus vangla peaaegu terve kuu vältel põhiseaduse (PS) § 18 ja EIÕK art-t 3. Kaebaja suh-

tes leidis aset ebainimlik ja väärikust alandav kohtlemine. Kaebaja soovib esitada hiljem

vanglale kahju hüvitamise taotluse. Samuti on ta huvitatud sellest, et vangla edaspidi enam nii

ei toimiks.

3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Vastustaja jäi kaebaja 29.08.2014 pöördumise tagastamise osas oma 29.10.2014 vaideotsu-

ses toodud seisukohtade juurde. VSKE §-st 491, PS §-dest 6 ja 52 ning keeleseaduse (KeeleS)

§-st 12 tulenevalt puudub vanglal kohustus tõlkida kõiki kinnipeetavate poolt esitatud võõr-

keelseid pöördumisi. Samas ei jäta vangla läbi vaatamata kinnipeetava võõrkeelset pöördu-

mist, mis on esitatud n-ö õiguskaitsemenetluses või süüteomenetluses. Riigikeelt piisaval ta-

semel mittevaldavale kinnipeetavale jääb õigus kirjutada vaie või kahju hüvitamise taotlus

emakeeles ning maksejõuetule kinnipeetavale osutatud tõlketeenuse eest tasub riik tulenevalt

VSKE §-st 491. Kaebaja 29.08.2014 pöördumine ei ole käsitatav õiguskaitsemenetluses esita-

tud pöördumisena, mistõttu puudus vanglal kohustus seda tõlkida. Võttes arvesse, et kaebaja

on sooritanud eesti keele A2-taseme eksami ja alustas ka õpinguid tasemel B1, on kaebaja

keeleoskus selline, mis võimaldab tal soovi korral esitada pöördumised eesti keeles. Tema

keeleoskuse piisavalt head taset näitab ka asjaolu, et kaebaja on korduvalt esitanud vanglale

pöördumisi eesti keeles (tl 65-69). Kaebaja isikuarve väljavõttest nähtuvalt (tl 70) laekus pe-

rioodil 01.08.2014-31.12.2014 kaebaja isikuarvele kokku 175 eurot, millest jäi vabaks kasu-

tamiseks 52,5 eurot. Väljaminekute planeerimise korral on nimetatud summast võimalik tõlke

eest tasuda. Õiguskantsler on oma seisukohtades leidnud, et vangla ei ole kohustatud tingi-

musteta ja tasuta tagama kinni peetavale isikule kirjaliku tõlke teenust (soovitus nr 7-

4/080940/0903300; 16.05.2012 seisukoht nr 7-4/120704/1202392). Samuti on Tartu Haldus-

kohus käsitlenud vanglas esitatud võõrkeelsete pöördumiste temaatikat (määrused nr 3-11-175

ja nr 3-11-2538) ning asunud seisukohale, et seadustest ei tulene subjektiivset õigust nõuda

võõrkeelsete pöördumiste menetlemist ja neile sisuliselt vastamist.

2) Ükski vangistusalane ega muu õigusakt ei näe ette, milline peaks olema valgustustihedus

kambris. Kambri nr 35 suurus on 15,2 m2. Kambris on üks suur aken, 2 laevalgustit (elektri-

pirnide võimsus 70 W) ning 3 seinavalgustit. Üks seinavalgusti paikneb ühe nari alumise voo-

di juures ja teine ühekordse voodi kohal. Kolmas seinavalgusti (öölamp) paikneb ukse kohal

ja põleb öisel ajal. Kambris on kohti viiele isikule. Kambri aken tagab loomuliku valgustuse

päevasel ajal. Kaebaja voodi on akna juures ja voodi kohal on seinalamp. Kambris nr 35 teos-

3-14-52898

4(9)

tati mõõtmisi 27.09.2012, mil kambri valgustustiheduseks (kambri keskel) oli 156 luksi. See-

ga on kambris nr 35 tagatud elutegevuseks vajalik valgustatus. Trellid akna ees ei takista loo-

muliku valguse sissepääsu kambrisse. Öörahu aeg (22:00-06:00) on ette nähtud magamiseks

ning muud tegevused (nt õppimine) ei ole sel ajal lubatavad. Kui kaebaja leiab, et ta vajab

tugevamat kunstlikku valgustatust, siis saab ta soetada vangla kaupluse vahendusel endale

näpitslambi võimsusega 60W hinnaga 17,44 eurot.

Kaebaja väited kambris nr 35 kunstliku valgustatuse täieliku puudumise kohta ei vasta tõele.

Valvur KP 02.03.2015 õiendist (tl 88) nähtuvalt ei töötanud ühe laelambi pirn; kuna teised

valgustid (üks laelamp ja valgustid seintel) töötasid, siis palus ta selle kirja panna järgmise

päeva päevaste ametnike juures; võimalik, et ütles lisaks, et katkine lambipirn toodaks tema

juurde; mõned päevad hiljem toodi samast kambrist katkine lambipirn ja KP andis neile uue

pirni; KP ei mäletanud, et valgustusega oleks olnud veel mingeid probleeme.

Teostamist vajavate remonttööde kohta tehakse vanglas kanne e-hoolduspäeviku süsteemi

Archibus, mis tagab operatiivse informatsiooni edastamise Riigi Kinnisvara AS-le. Süsteemi

on 22.09.2014 tehtud kanne, et kambri nr 35 „lambil on pirnipesa katki, lööb pirni läbi ko-

guaeg“ (tl 75). Hooldus Pluss OÜ teostas töö kohe samal päeval (tl 79). Süsteemis ei ole roh-

kem probleeme seoses kambriga nr 35 fikseeritud. Eelnenust nähtub, et kambris võis küll esi-

neda mingi probleem ühe laelambi pirnipesaga, kuid probleem lahendati fikseerimisega samal

päeval. Isegi kui mõnel päeval üks laelampidest ei põlenud, olid 3 valgustit päevasel ajal ja

öövalgusti öisel ajal siiski töökorras ning tagasid piisava kunstliku valgustatuse. Kinnipeeta-

vate kõrget õigusteadlikkust arvestades ei ole tõenäoline, et kambris üks laelampidest ei põle-

nud alates 28.08.2014, kuid ükski teine kambris viibinud kinnipeetavatest ei teavitanud sellest

vanglat. Probleemi avastamisel oleks vangla selle operatiivselt lahendanud. Kokkuvõtteks on

vastustaja seisukohal, et kambris nr 35 oli ajavahemikul 28.08.2014-22.09.2014 tagatud piisav

kunstlik ja ka loomulik valgustatus. Väited kambris valitsenud täieliku pimeduse kohta on

ilmselgelt liialdatud, arvestades, et lisaks laelambile, mille pirnipesa remont teostati

22.09.2014, oli kambris veel valgusteid.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17.02.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusku-

lud poolte endi kanda.

1) Kaebaja 29.08.2014 pöördumine on sisuliselt taotlus, milles ta palus lahendada kambris nr

35 valgustusega tekkinud probleem ja tegi ettepaneku algatada valvuri tegevuse suhtes distsip-

linaaruurimine. Seega on tegemist taotluse, mitte vaidega VSKE § 491 lg 1 mõttes ning vasta-

va taotluse vangla kulul tõlkimiseks puudub seaduslik alus. Järelikult tagastas vangla

29.08.2014 pöördumise kaebajale õiguspäraselt. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebaja

ise peab oma pöördumist vaideks vangla tegevusele. Vaidlustatud toiminguga ei ole kaebajat

diskrimineeritud keeletunnuse pinnal. Diskrimineerimine on isikute ebavõrdne kohtlemine,

mille tulemusel üks isik satub halvemasse olukorda kui teine isik samas või samalaadses olu-

korras. PS §-dest 6 ja 52 tulenevalt on Eesti riigikeel ja riigiasutuste asjaajamise keel eesti

keel. KeeleS § 12 lg-st 1 tulenevalt on riigiasutusel õigus nõuda võõrkeelse dokumendi tõlki-

mist eesti keelde. Seega ei olnud kaebajalt tõlke nõudmise näol tegemist diskrimineerimisega,

vaid seaduses sätestatud korra järgimisega. Vastav kord kehtib kõigi võõrkeelsete dokumenti-

de, mitte ainult kaebaja vene keeles esitatud dokumentide suhtes. Kaebajat ei ole koheldud

põhjendamatult ebavõrdselt. Viitega HKMS § 165 lg 2 p-le 2 nõustus kohus vastustaja argu-

mentatsiooniga võõrkeelse pöördumise tagastamise otsuses ja vaideotsuses, samuti vastustaja

vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks kaebuse väidetele.

2) Asjas on tõendatud, et kambris nr 35 läks 28.08.2014 läbi üks lambipirn; pärast 22.09.2014

rohkem selliseid probleeme ei fikseeritud; kambris nr 35 (suurus 15,2 m2) on üks suur aken, 2

3-14-52898

5(9)

laevalgustit ja 3 seinavalgustit, millest üks on öövalgusti; kaebaja voodi paiknes akna all ning

selle kohal asus üks seinavalgusti; laelampide pirnide võimsus on 70 W.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas pärast ühe lambipirni kustumist vastas kambris nr 35

olnud valgustus nõuetele. Vastavalt VangS §-le 45 peab kinnipeetava kamber vastama ehitus-

seaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri; kambris peab ole-

ma aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambrite valgusta-

tusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitatava-

te nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete

kinnitamine“ p 5 sätestab, et eluruumi igal elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paik-

neval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuuluta-

miseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse. Kaebaja ei ole tõendanud, et kambris

nr 35 perioodil 28.08.2014-22.09.2014 olnud valgustus ei vastanud eespool toodud nõuetele.

Arvestades eespool tuvastatud faktilisi asjaolusid ning seda, et kambris oli veel üks laevalgusti

(milles on kaks pirni), samuti töötas katki läinud pirnipesa kõrval olnud teine pirnipesa ja

olemas olid seinavalgustid, ei ole vastustaja käitunud õigusvastaselt ega hoidnud kaebajat

vaidlusalusel perioodil kambris, mille valgustatus ei vasta nõuetele. Laelampide pirnide võim-

sust arvestades on iga pirni mittepõlemine küll teatava mõjuga üldisele valguse hulgale, kuid

see ei tähenda veel automaatselt, et tegemist oleks õigusvastase olukorraga. Kui kaebajal on

kambris kirjutamiseks ja lugemiseks liialt pime, on tal võimalik soetada vangla kauplusest

näpitslamp.

Lisaks vähesele valgusele on vaidlus ka selles, kas kambris nr 35 oli vaidlusaluse ajavahemiku

viimase nädala jooksul täielik pimedus ja kõik kunstliku valguse allikad kustunud. Kaebaja

väited nädal aega järjest valitsenud täielikust pimedusest ei ole tõendatud ega eluliselt usuta-

vad. Samuti on kaebaja väited vastuolulised. Kaebaja on märkinud vaides (tl 63), et viimased

paar päeva tuli veeta pimeduses. Kohtule esitatud kaebuses on aga paarist päevast saanud juba

nädal, mistõttu ei ole need kaebaja väited usaldusväärsed. Remonttööde e-hoolduspäeviku

süsteemi Archibus andmed ei kinnita väiteid valgustuse puudumisest. Need näitavad, et Hool-

dus Pluss OÜ parandas katkise lambipesa 22.09.2014 sama päeva kaebuse alusel. Kinnipeeta-

vate kõrget õigusteadlikkust arvestades ei ole tõenäoline, et viimasel nädalal ei põlenud kamb-

ris ükski laelampidest, kuid ükski teine kambris viibinud kinnipeetav ei teavitanud sellest

vanglat. Lisaks on usutav vastustaja väide, et vanglaametnikud teostavad kambris igapäevast

järelevalvet ja juhul, kui järelevalve käigus oleks avastatud mingi probleem, siis oleks vangla

selle operatiivselt lahendanud. Vangla oleks reageerinud kambris valgustuse puudumisele

kiiresti, kuna valgustuse olemasolust sõltub osaliselt ka kinnipeetavate kontrollimise võimalus

ja vangla julgeolek.

3) Kaebaja leiab, et tema suhtes rikuti EIÕK art 3 lg-t 1. Kinnipidamisega kaasnevad mõõdu-

kad kannatused ja ebameeldivused ei tähenda automaatselt inimväärikuse rikkumist, vaid need

peavad ületama teatud raskusastme. Kaebaja kohtlemisega sellist raskusastet ei ületatud. Ühe

lambipirni mittepõlemine (viimase nädala jooksul täielikult valgustuse puudumine ei leidnud

tõendamist) ei saanud ilmselgelt tuua kaasa selliseid kannatusi, mille korral oleks tegemist

EIÕK art 3 lg 1 rikkumisega. Arvestada saab ka asjaoluga, et tegemist oli suve lõpuperioodi-

ga, mil Eestis on veel n-ö valge aeg.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. AB palub 07.03.2016 (täiendatud 10.03.2016) apellatsioonkaebuses tühistada haldus-

kohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

3-14-52898

6(9)

1) Kohtu seisukoht vanglas emakeele kasutamise osas on ebaõige. Kaebaja osutab Tartu Hal-

duskohtu 19.02.2013 otsusele nr 3-12-2024 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 14.04.2015

otsusele nr 53658/07. Vangla tagastas 29.08.2014 venekeelse pöördumise õigusvastaselt ja

diskrimineeris kaebajat.

2) Kaebaja teavitas valgustusega tekkinud probleemist viivitamatult nii suuliselt kui kirjali-

kult, kuid selle asemel, et operatiivselt ja õigeaegselt reageerida, tagastas vangla kaebaja

pöördumise kolm nädalat hiljem läbivaatamatult. Vangla õigusvastane tegevus tõi kaasa olu-

korra, kus kinnipeetavad olid peaaegu terve kuu poolhämaras. Vangla osutatud kolmest seina-

lambist üks on öölamp, mis põleb üksnes siis, kui kinnipeetavad magavad. Üks kahest seina-

valgustist asub sellises kohas, et võimaldab vahetult selle kõrval istudes lugeda ajalehte või

raamatut, selle lambi valgus ei ulatu eriti kirjutamiseks mõeldud kohta. Kaebaja voodi päitsis

rippus tõepoolest seinalamp võimsusega 25W, kuid seal ei ole võimalik kirjutada. Pealegi ei

ole sellise võimsusega lamp lugemiseks ja kirjutamiseks piisav. Laelamp, mis rippus kirjuta-

miseks mõeldud kohal, ei põlenud. Vangla väitel mõõdeti kaks aastat varem kambri valgus-

tustiheduseks 156 luksi, kuid pole selge, mitu luksi peab olema eluruumides seaduse järgi ja

kas mõõtmised teostati eeskirjade kohaselt. Kaebaja ei soovi osta vangla kauplusest näpits-

lampi, vaid soovib, et kamber, milles teda hoitakse, vastaks eluruumidele esitatavatele normi-

dele ning oleks piisavalt nii loomulikku kui ka kunstlikku valgustust, sh põleksid kõik pirnid.

Valvur KP teatises märgitu, et paari päeva pärast toodi kambrist läbipõlenud pirn ja ta andis

selle asemele uue, ei saa olla tõsi. Kaebaja kambrikaaslased ei tegelenud valgusti parandami-

sega ega keeranud omavoliliselt välja pirne, vaid ootasid nagu kaebajagi valgustuse kordate-

gemist. KP teatise kohaselt pidanuks teised vahetused ka midagi märkama või kinnipeetavad

ütlema midagi selle kohta, et neil on probleeme valgustusega. Teine vahetus märkaski ning

kaebaja ja ta kambrikaaslased rääkisid sellest, kuid see leidis aset 22.09.2014 umbes kella

07:30 ajal hommikul. See vahetus tegutses operatiivselt ja valgustus tehti korda samal päeval.

Umbes 1,5-2 tundi pärast seda, kui uus vahetus sai teada, et laevalgusti üldse ei põle (selleks

ajaks oli valgustus kambris juba täielikult kustunud), tuli elektrik ja parandas ära mõlemad lae

all olevad lambid. Seoses vangla väitega, et keegi teistest kinnipeetavatest ei pöördunud vang-

la poole kirjalikult seoses valgustuse probleemiga, selgitab kaebaja, et tema kambrikaaslaste

arvates on vangla tegevuse/tegevusetuse peale kaebuste kirjutamine tühi aja ja närvide rais-

kamine, sest on võimatu tõendada, et vanglal ei ole õigus. Kaebaja leiab siiski, et kui on väi-

kegi võimalus tõendada vangla tegevuse õigusvastasust, tuleb püüda seda teha. Kaebaja võis

täielikus pimeduses veedetud päevade arvu osas tõepoolest veidi liialdada, kuid probleem ter-

vikuna ei seisne pimeduses veedetud kahes või seitsmes päevas, vaid vangla suhtumises kin-

nipeetavatesse ning vangla tegevuse õigusvastasuses. EIK praktika kohaselt on inimväärikust

alandava kohtlemisega tegemist ka siis, kui tekitatakse äärmisi ebamugavusi tundide kaupa

ning see kutsub isikul esile füüsilisi või hingelisi kannatusi, hirmu, surutuse ja alandatuse tun-

de.

6. Tallinna Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioon-

kaebus ei sisalda väiteid, mis tingiksid kaebuse rahuldamise. Vastustaja jääb oma varasemate

seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsu-

sega kaebuse rahuldamiseks osas, milles kaebaja taotles 29.08.2014 võõrkeelse pöördumise

tõlkimiseks tagastamise õigusvastasuse tuvastamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga, et kõnealune pöördumine oli sisult kirjalik taotlus kambris valgustusega tekki-

3-14-52898

7(9)

nud probleemi kõrvaldamiseks ja ettepanek valvuri suhtes distsiplinaarvastutuse kohaldami-

seks. Vangla võis sellise sisuga võõrkeelse pöördumise tagastada kaebajale tõlkimise korral-

damiseks ning vangla tegevus ei olnud selles osas õigusvastane.

8. PS §-de 6 ja 52 ning ka KeeleS § 10 lg 1 kohaselt on Eesti Vabariigi riigikeeleks ja asu-

tuste asjaajamise keeleks eesti keel. Sama sätestavad KeeleS §-d 3 ja 4.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 20 lg 1 kohaselt on haldusmenetluse keel eesti keel ning lg

2 kohaselt kasutatakse haldusmenetluses võõrkeeli KeeleS-s sätestatud korras. HMS § 21 lg

sätestab, et kui menetlus-osaline või tema esindaja ei valda keelt, milles asja menetletakse,

kaasatakse menetlusosalise taotlusel asja menetlemisele tõlk. HMS § 21 lg 2 näeb ette, et tõlgi

kaasamise kulud katab tõlgi kaasamist taotlenud menetlusosaline, kui seaduse või määrusega

ei ole sätestatud teisiti või kui haldusorgan ei otsusta teisiti.

KeeleS § 12 lg 1 kohaselt on riigiasutusel õigus juhul, kui asutusele esitatakse võõrkeelne

avaldus või muu dokument, nõuda dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud

KeeleS §-s 9 sätestatud juhul. Tõlke nõudmisest antakse avalduse või muu dokumendi esitaja-

le viivitamata teada.

VangS ei reguleeri kinnipeetavate pöördumiste tõlkimist ega sätesta seega HMS § 21 lg-s 2

toodud üldreeglist teisiti. VSKE § 491 reguleerib vaide ja kahju hüvitamise taotluse tõlkimist

ega ole praeguses vaidluses asjakohane norm. Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra p-le

11.1.3 on kinnipeetavatel õigus esitada pöördumine riigikeeles.

9. Vanglal oli HMS § 20 lg-st 2 ja KeeleS § 12 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse alusel

võimalus nõuda kaebajalt võõrkeelse taotluse tõlget eesti keelde või sellest loobuda. Vangla ei

ole kaalutlusreegleid rikkunud. Kahtlust ei saa olla selles, et kinnipeetavatele, kes reaalselt ei

valda taotluse koostamiseks vajalikul määral riigikeelt ning kellel ei ole ka rahalisi vahendeid

tõlketeenuse eest tasumiseks, tuleb erandina võimaldada vanglateenistusele võõrkeelsete taot-

luste esitamist, sest ka nimetatud isikutele peab vältimatult olema tagatud võimalus suhelda

vanglateenistusega ning realiseerida vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi

ja võimalusi. Erandi tegemine ei ole aga õigustatud olukorras, kus kinnipeetav valdab reaalselt

vajalikul määral riigikeelt, kuid mugavusest või põhimõtteliselt ei soovi oma oskusi kasutada

ja taotlust riigikeeles koostada. Mõistlikuks ei saa pidada ka olukorda, kus riik teeb avaliku

ressursi arvel kinnipeetava taasühiskonnastamise eesmärgil kulutusi talle riigikeele õpetami-

seks ja samal ajal peaks tegema ka kulutusi kinnipeetava võõrkeelsete pöördumiste tõlkimi-

seks ainuüksi seetõttu, et kinnipeetavale on emakeelse pöördumise koostamine mugavam. Sel

juhul puuduks kinnipeetaval stiimul oma keeleoskuse arendamiseks ning avalikku ressurssi

raisataks mõttetult.

10. Kaebaja poolt osutatud haldusasjas nr 3-12-2024 ei olnud juhtumi asjaolud praegusega

sarnased. Tartu Ringkonnakohtu 29.04.2014 otsusest, millega jäeti Tartu Halduskohtu

19.02.2013 otsus muutmata, nähtub, et Tartu Vangla ei tõendanud selles asjas, et kaebusega

kohtusse pöördunud isik oskab reaalselt eesti keelt sel määral, et vanglale ise eesti keeles

avaldusi esitada (p 9), ega lükanud ümber ka isiku väidet, et tal ei olnud taotluse eesti keelde

tõlkimiseks raha (p 10). Lisaks viibis isik taotluse esitamise ajal kambris üksinda, mistõttu ei

olnud tal kedagi, kes aitaks esitada taotlust eesti keeles (p 10). Lõpptulemusena kaotas isik

võimaluse taotleda soovitud lühiajalist kokkusaamist oma lähedastega.

11. Praeguses asjas tuginevad vangla väited kaebaja eesti keele oskuse kohta faktilisele as-

jaolule, et kaebaja läbis 01.08.2012-30.11.2012 eesti keele A2-taseme koolituse ja õppis

06.05.2013-01.07.2013 riigikeelt B1-tasemel, kuid katkestas õpingud.

12. Seoses kaebaja viitega EIK lahendile märgib ringkonnakohus järgmist. EIK tuvastas

14.04.2015 otsuses nr 53658/07 Calan jt vs Türgi EIÕK art 8 rikkumise, asudes seisukohale,

3-14-52898

8(9)

et kinnipidamisasutuse nõue kirjade tõlkimiseks ei tulenenud seadusest. Eesti Vabariigi õigus-

aktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda mistahes võõrkeelsete pöördumiste

tõlkimist vangla kulul riigikeelde. Samas on kinnipeetaval põhjendatud vajaduse korral õigus

kaalutlusõiguse alusel erandi tegemisele. Nagu juba märgitud, ei ole piisaval määral riigikeelt

valdavale kinnipeetavale erandi tegemine põhjendatud.

13. Ringkonnakohus osutab, et on neid seisukohti väljendanud ka varem, nimelt oma

08.09.2016 otsuses nr 3-15-295 (jõustus 11.10.2016), millega ringkonnakohus jättis rahulda-

mata AB apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 29.10.2015 otsuse peale. Ka viidatud

asjas oli põhiliseks vaidlusküsimuseks Tallinna Vangla tegevuse õiguspärasus kaebaja vene-

keelse pöördumise tagastamisel. Ringkonnakohus jääb selles lahendis toodud seisukohtade

juurde. Kuna lahend on tehtud AB asjas, ei hakka ringkonnakohus kõiki põhjendusi kordama.

II

14. Toimingu osas, mis puudutab kaebaja hoidmist ebapiisava valgustatusega kambris, on

AB apellatsioonkaebus ja kaebus osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja

ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajale oli perioodil 28.08.2014-22.09.2014 kambris nr 35

tagatud piisav valgustatus.

15. Ringkonnakohus asus oma hiljutises Tallinna Vanglat puudutavas lahendis (20.09.2016

otsus nr 3-14-53031, jõustus 12.12.2016) muu hulgas järgmistele seisukohtadele (p-d 8-10).

Viidates VangS § 45 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusele nr 38, tõdes ringkon-

nakohus, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipida-

misasutuse kambri valgustatus vastama. Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p

18.2 kohaselt peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. Rahvatervi-

se seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et

ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete

täitmist. Viidates ka VangS § 41 lg-le 1, leidis ringkonnakohus, et kinnipeetava kambris peab

olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingu-

tamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud.

Kui töökohale esitatavad valgustatuse nõuded on Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses nr

176 seotud konkreetse standardiga, siis eluruumi valgustatuse nõudeid ei ole nende kontrolli-

vajaduse puudumise tõttu sätestatud üheski konkreetses standardis. Erialaspetsialistide seisu-

kohtadest nähtub siiski, et ka eluruumi valgustatuse vajaduse kindlakstegemisel lähtutakse

teatud tasemetest, mille puhul saab eeldada, et inimesel on võimalik teha selles valguses silmi

liigselt pingutamata nt selliseid toiminguid nagu lugemine ja kirjutamine. Erialases kirjandu-

ses on välja toodud, et ruumides, kus inimesed kestvalt viibivad (nt elutoas või köögis), peab

keskmine valgustustihedus olema vähemalt 200 lx. Valgustatus 10-200 lx on piisav nt korido-

rides ja ruumides, kus lugemine ei ole vajalik. Nende soovitustega on kooskõlas sotsiaalmi-

nistri kehtestatud kunstliku valgustatuse normid laste ja täiskasvanute hoolekandeasutustele

(elu- ja magamistubade minimaalne valgustatus 200 lx). Lisaks nähtub mitmest haldusasjast,

et kinnipidamisasutuste kambrite valgustatust mõõtnud spetsialistid on pidanud kambris mi-

nimaalseks lubatavaks valgustatuse tasemeks 200 lx (nt nr 3-11-2724 ja nr 3-16-400). Kokku-

võtteks järeldas ringkonnakohus, et selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal viibi-

vate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kui-

võrd kamber on koht, kus kinnipeetavad sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad

ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet põhjendatuks.

16. Praeguses asjas oli vangla esitatud andmetel kambris nr 35 kaks aastat enne vaidlusalust

perioodi (27.09.2012) teostatud valgustatuse mõõtmise tulemuseks kambri keskel 156 lx.

Vangla ei väida, et kambris oleks valgustite arvu või valgustustugevust pärast mõõtmist muu-

detud. Seega saab kohus lähtuda vangla esitatud andmetest, millest aga nähtub, et valgustusti-

3-14-52898

9(9)

hedus kambri keskel on erialaspetsialistide poolt väljendatud soovituslikust miinimumist olu-

liselt väiksem. Ainuüksi kambri nr 35 valgustatuse mõõtmistulemuste põhjal saab järeldada, et

kaebajale ei olnud tagatud valgustustingimused, mis oleksid tal võimaldanud tegeleda kambris

lugemise ja kirjutamisega ilma silmi pingutamata. Seda enam on põhjendatud lugeda valgusta-

tus puudulikuks olukorras, kus üks laelambi pirnidest ei põlenud. Nõustuda tuleb kaebajaga

selles, et voodis, mille kohal on seinalamp võimsusega 25W, ei saa kirjutada ega ka silmi pin-

gutamata lugeda (nii nagu ka teise kinnipeetava narivoodil, mille kohal oli vangla väitel teine

seinalamp). Praeguses asjas ei ole võimalik üheselt tuvastada, kas laevalgusti oli kogu vaidlus-

aluse perioodi vältel pidevalt katki. E-hoolduspäeviku süsteemi Archibus 22.09.2014 tehtud

märge „lambil on pirnipesa katki, lööb pirni läbi koguaeg“ viitab siiski sellele, et tegemist ei

olnud äsja tekkinud, vaid pikemaajalise rikkega (küsimus ei olnud pelgalt läbipõlenud pirni

vahetamises), toetades pigem kaebaja väidet, et kogu perioodi vältel oli kambris tavapärasest

veelgi nõrgem kunstlik valgustatus. Selle asjaolu tuvastamine ei ole aga asja lahendamisel

määrava tähtsusega, sest nagu märgitud, oli kambri valgustatus puudulik ka töökorras valgus-

titega. Kambri piisavat valgustatust ei taganud ka loomulik ja kunstlik valgustus koos.

17. Kaebaja väited selle kohta, et mingil perioodil puudus kunstlik valgustatus kambris täie-

likult, ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul tõendatud ega eluliselt usutavad. Kaebaja on kirjel-

danud laevalgusti riket ega ole esitanud vastuväiteid vastustaja väitele, et teised valgustid

kambris olid töökorras.

18. Vangla ei saanud eeldada, et kaebaja muretseb nõuetekohase valgustatuse tagamiseks

endale ise täiendava valgusallika. Piisava valgustatuse tagamise kohustus on seadusest tulene-

valt vanglal ning üksnes see, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi nõudeid, ei

tähenda veel, et vangla ei peaks selgitama välja kambris tehtavateks toiminguteks piisavad

valgustatuse määrad ning tagama kambrites minimaalselt sellise valgustatuse.

19. Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus AB kaebuse osaliselt ja tuvastab vangla

tegevuse õigusvastasuse seoses kambris nr 35 perioodil 28.08.2014-22.09.2014 ebapiisava

valgustatuse tagamisega. HKMS § 45 lg-st 2 tulenevad tuvastamiskaebuse lubatavuse eeldu-

sed on täidetud. Perioodi lühidust ja riive vähest intensiivsust arvestades ei ole alust pidada

hilisemat kahju hüvitamise nõuet perspektiivikaks, kuid samas ei saa asuda seisukohale, et

hilisem kahju hüvitamise nõue mingil muul alusel kui väärikuse süüline alandamine oleks igal

juhul täielikult välistatud. Lisaks on kaebaja toonud esile preventiivse huvi, et vangla hoiduks

edaspidi samalaadsest rikkumisest. Kunstliku valgustuse täielikku puudumist ei tuvasta ka

ringkonnakohus ning selles osas jääb halduskohtu otsus samuti (lisaks kaebaja võõrkeelse

pöördumise tagastamise toimingu osas kaebuse rahuldamata jätmisele) muutmata.

III

20. HKMS § 109 lg 4 alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust. Kaebaja oli esimeses ja

teises kohtuastmes menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest kokku summas 30 eu-

rot. Kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmi-

sest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt

kaebuse rahuldatud osaga (HKMS § 118 lg 2). Ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt ja

mõistab vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja poole esimese ja teise

kohtuastme riigilõivust, s.o 15 eurot. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets