1-08-6977/6 · 1-08-6977/6 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-08-6977

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-6977 (08260100773) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi F.U süüdistus KarS § 263 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 7. novembri 2008 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava F.U kaitsja Ivo Kütt Prokurör Anneli Hinto Kaitsja advokaat Ivo Kütt.

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2; 340 lg 2 p 3

tühistada Tartu Maakohtu 7. novembri 2008 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-6977 F.U süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 järgi ning temalt KarS § 66 lg 1 alusel väljamõistetava igakuise makse suuruse osas.

Süüdi tunnistada F.U KarS § 121 järgi ja karistada

teda rahalise karistusega 90 päevamäära, see on 4500 krooni.

2

KarS § 66 lg 1 kohaselt tuleb rahaline karistus tasuda

võrdsetes osades 6 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust, igas kuus 750 krooni.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

F.U kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu

Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 7. veebruarist 2009.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks

kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 27. veebruarist 2009.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist

teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni

Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 28. veebruarist 2009.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 7. novembri 2008 otsusega mõisteti F.U süüdi ja karistati KarS § 263 p 1 järgi rahalise karistusega 170 päevamäära, s.o 8500 krooni.

Maakohus arutas F.U-le KarS § 263 p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 9.

veebruaril 2008 kella 12.00 paiku Põltsamaa linnas Lossi tänaval kaupluse A ja O juures rikkus raskelt isiku rahu ja avalikku korda, kasutades vägivalda, mis seisnes selles, et lähenes selja tagant ning võttis kaela ümbert kinni ning kägistas alaealist G.B kõrist ning seejärel lõi

teda ühel korral rusikaga paremale suu piirkonda, tekitades sellega füüsilised vigastused: alahuule ja -lõua paremale poole turse ning suus alumise purihamba kohale hematoomi, ning seejärel lõi kannatanule jalaga sääremarja piirkonda ja ähvardas, et kui veel midagi on, siis lööb kannatanu maha, millisest tegevusest oli kannatanu hirmul ja häiritud.

F.U ennast süüdi ei tunnistanud.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on F.U-le esitatud süüdistus tõendatud eelkõige kannatanu G.B ütlustega. Süüdistatava ja kannatanu ütlused toimunu kohta on vastandlikud. G.B ütlused

on kohtu hinnangul usaldusväärsed. Teda on hoiatatud vastutusest valeütluste andmise eest

ning samuti pole kohtulikul uurimisel ilmnenud põhjust, miks kannatanu peaks valeütlusi andma. Kohtu järeldus on, et F.U ütlused on ennastõigustavad. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et F.U lõi teda rusikaga paremasse suunurka, võttis käega kaelast tagant kinni ja pigistas, jalaga lõi vastu vasakut sääremarja, ütles, et kui veel tema ema tülitab, siis lööb

3

maha. Kannatanu ütlustega haakuvad ja kaudselt tõendavad F.U süüd tunnistaja A.B ütlused selles, et laupäeva õhtul poeg rääkis, et seisis A ja O ees ning F.U oli selja tagant

lähenenud ja löönud näo piirkonda, jalaga oli ka löönud. Poeg näitas sinikat suus, põsel

seestpoolt oli sinine, püksid olid määrdunud, keha peal vigastusi ei olnud. Saatis poja kiirabisse. Kaudselt tõendab F.U süüd ka 9. veebruaril 2008 Põltsamaa linnas vormistatud kiirabikaart, millest nähtub, et G.B on fikseeritud vähene turse alahuule ja -lõua paremal pool, hematoom; patsient kaebas, et umbes kell 12 lõi teda meeskodanik. Füüsilise ründega ja ähvardusega G.B vastu rikkus F.U kannatanu rahu, s.o tema õigust olla füüsiliselt puutumatu ning kartuseta tänaval viibida. Põltsamaa linnas A ja O kaupluse esine on avalik koht. Rikkudes kannatanu rahu, rikkus F.U oma käitumisega samal ajal ka avalikku korda.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

F.U kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, mõistes F.U õigeks.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. F.U süüdimõistmiseks ei ole kogutud piisavalt tõendeid ning kohtul ei olnud võimalik tekkima pidavaid kahtlusi kõrvaldada.

Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, mis on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ning on viinud ebaõige kohtulahendini. Kohtu seisukohtadest järeldub, et kannatanu ütlusi tuleks pidada usaldusväärseteks seetõttu, et

isikut on hoiatatud valeütluste andmise eest. Sisuliselt tähendaks kohtu seisukoht seda, et süüdistatava ütlused on väiksema tõendusliku kaaluga, kuna isikut valeütluste andmise eest ei hoiatata. Kohtuotsuses ei ole märgitud, et kohus peab F.U ütlusi ebausaldusväärseteks. Kohus oleks vastava seisukoha olemasolul pidanud seda KrMS § 312 lg 2 kohaselt märkima ning ka põhjendama. Kahtlemata võib olukorras, kus isik ennast süüdi ei tunnista, tema ütlusi pidada ennastõigustavateks, kuid eeltoodu ei anna automaatselt alust tunnistada isiku ütlusi ebausaldusväärseteks ning kohus ei ole seda ka teinud. Kohus ei ole põhjendanud, millisel moel tunnistaja A.B ütlused ja kiirabikaart F.U süüd

tõendavad. Tegemist on tõenditega, mis pärinevad ühest ja samast tõendiallikast – G.B .

Tõendiallikas on kohtus ülekuulatud, seega on kohus põhjendamatult omistanud süüstavat

tähtsust n.ö kaudsetele tõenditele. Kohus ei ole pööranud tähelepanu vastuolule tõendite

vahel. Kannatanu ütluste kohaselt löödi teda muuhulgas vastu jalga ning jalal oli sinikas umbes nädala. A.B on samas kinnitanud, et tema poja kehal vigastusi ei näinud, kiirabikaardil ei ole samuti jalal olevat väidetavat vigastust fikseeritud. Tegemist on vastuoluga, mida ei ole kõrvaldatud ning mis annab aluse kahelda G.B ütlustes. Kohus on jätnud täiesti tähelepanuta kaitsja poolt esile toodud kohtueelse uurimise olulised

tegematajätmised, mis on viinud tõendite ebapiisavusele kriminaalasjas. Kohtueelses menetluses ei ole täidetud KrMS § 211 lg 2 sätestatut, mille kohaselt tuleb välja selgitada nii

kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad kui süüstavad asjaolud. Ei ole eluliselt usutav, et

laupäevasel päeval Põltsamaa linnas kaupluse A ja O ees puudusid väidetava peksmise pealtnägijad. Nii F.U kui ka kannatanu on kinnitanud, et rahvast liikus palju. Kohtueelne

uurimine ei teinud midagi selleks, et võimalikke pealtnägijaid välja selgitada. Kahtlemata

kõige tavapärasem viis on seda teha ajalehekuulutuse kaudu. Vastava toimingu tegemine oleks võinud anda nii F.U süüstavat kui ka õigustavat tõendusteavet. Kuivõrd kahtlusi ei

ole enam võimalik kõrvaldada, tuleb need tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus ei ole

pööranud tähelepanu ka kaitsja väitele, et kohtueelne menetleja on jätnud kannatanul

4 väidetavalt esinenud vigastused fotografeerimata ja ei ole määratud kohtuarstlikku ekspertiisi

kannatanul esinevate kehavigastuste tekkemehhanismi kindlaksmääramiseks. Nimetatud menetlustoimingud on samuti väga tavapärased ning lihtsalt teostatavad. Käesoleva kriminaalasja eripära, st ajafaktori tõttu ei olnud võimalik viidatud tõendusteavet

hankida pärast kohtueelse uurimise lõppu või kohtumenetluses. Eeltoodu ongi viinud

olukorrani, kus kogutud tõendid on F.U süüditunnistamiseks selgelt ebapiisavad. Sisuliselt on tegemist situatsiooniga, kus on kannatanu ütlused vs süüdistatava ütlused. Kohtul ei olnud antud olukorras võimalik teha süüdimõistvat kohtuotsust.

Kohtuotsus on vastuoluline ja ebaõige ka materiaalõiguse kohaldamise osas. Kuna ei ole

tuvastatud ega püütudki tuvastada isikuid, kes oleksid võinud toimunut pealt näha, jääb

arusaamatuks avaliku korra rikkumine, kuivõrd avalikkus justkui sündmust ei näinud ega saanud end seetõttu ka häirituna tunda. Ebaõige on sisustada KarS § 263 sätestatut ainuüksi sellega, et väidetav kuriteosündmus on toimunud avalikus kohas. F.U kohtumine G.B oli puhtjuhuslik ning vestlus oli tingitud üheselt isiklikest motiividest.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud

motiividel, paludes Tartu Maakohtu otsuse tühistada ja F.U talle inkrimineeritud süüdistuses õigeks mõista. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava kaitsja, prokuröri ning tutvunud eelnevalt kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele F.U

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 263 lg 1 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. F.U tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 järgi.

Ringkonnakohus, erinevalt apellatsioonis esitatud väidetest, leiab, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud F.U süü G.B löömises.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on G.B andnud kohtus ühetaolisi ütlusi, et 9. veebruaril 2008 kella 12.00 paiku viibis ta Põltsamaa linnas kaupluse „A ja O“ juures. Tema juurde tuli F.U, keda ta tunneb kui naabri poega. F.U pani talle käe õlale, lõi rusikaga paremasse

suunurka, võttis kaela tagant kinni ning pigistas. Ka lõi F.U teda jalaga vastu vasakut sääremarja. Seejuures ähvardas F.U G.B , et juhul kui kannatanu veel tema ema kuidagi häirib, siis lööb ta kannatanu maha. Saadud löögid tekitasid G.B ütluste kohaselt talle valu.

Ringkonnakohtul puudub alus kahelda G.B ülaltoodud ütluste usaldusväärsuses.

Ringkonnakohus leiab, et G.B ütluste usaldusväärsust suurendab ka nende ütluste eluline usutavus. Ringkonnakohtu arvates ei ole tõsiseltvõetav, et konflikti toimumise ajal alles 15

aastane alaealine püüaks esitada täiskasvanu vastu valekaebust ning püüaks nende omavahelist konflikti lahendada keerukaimal viisil, see on kriminaalmenetluse käigus.

Ka ei muuda G.B ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et jalavigastust ei ole fikseeritud kiirabikaardil, sest G.B ütluste kohaselt ta ei mäleta, kas ta kiirabiarstile jalast üldse rääkis. Samas ei muuda jalavigastuse olemasolu või selle puudumine olematuks F.U poolset G.B näkkulöömist ja kaelast pigistamist.

G.B ütlusi tema löömise kohta kinnitavad ka tal esinenud ja objektiivselt fikseeritud

vigastused. Nii nähtub 9. veebruaril 2008 Põltsamaal vormistatud kiirabikaardilt, et G.B

5 tuvastati vähene turse alahuule ja lõua paremal pool ja hematoom suus. Nimetatud vigastuste asukohta langeb aga kokku G.B ütlustega, et F.U lõi teda parempoolsesse suunurka. Kaudselt kinnitavad G.B ütlusi ka tema ema A.B ütlused. A.B ütluste kohaselt kinnitas poeg talle, et F.U oli teda kaupluse „A ja O“ juures rünnanud ning löönud teda näo piirkonda,

ka oli teda löönud jalaga. Poeg näitas sinikat suus. Kuivõrd pojal esinesid vigastused, siis saatis ta poja kiirabisse.

Ringkonnakohus leiab, et ülalesitatud tõendid nende kogumis lükkavad ümber F.U ennastõigustavad väited, et tema G.B löönud ei ole.

Apellatsioonis on kohtueelsele uurimisele etteheidetud, et kriminaalasjas ei ole väljaselgitatud

ühtki juhtumi pealtnägijat ning kohtueelne menetleja ei ole fotografeerinud kannatanul esinenud vigastusi.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud etteheidetega, sest alati on võimalik

kohtueelset uurimist läbi viia põhjalikumalt. Samas ei ole ringkonnakohtu arvates, nagu

apellatsiooniski on märgitud, käesoleval momendil nimetatud tegematajätmisi võimalik kõrvaldada.

Kohus lahendab isiku süüküsimuse kriminaalasjas kogutud ja kohtule esitatud ning seal uuritud tõenditest lähtuvalt. Seega saab ringkonnakohus otsustada F.U süüküsimuse antud kriminaalasjas kogutud tõenditest lähtuvalt ning ringkonnakohus leiab, et kohtu käsutuses on piisavalt tõendeid otsustamaks F.U süüküsimus.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis esitatud väitega, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei anna alust F.U süüdimõistmiseks KarS § 263 p 1 alusel avaliku korra raskes rikkumises.

Ringkonnakohtu arvates ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et F.U ning G.B vahel

tekkis konflikt isiklikul pinnal. G.B ütlustest nähtuvalt on tal olnud kokkupuuteid F.U

emaga seoses lumepallide loopimisega vastu viimase elukoha välisust. Nimetatud konflikti

olemasolu ei ole eitanud ka F.U, kelle kohtus antud ütluste kohaselt tahtiski ta 9.

veebruaril 2008 G.B rääkida tema käitumisest F.U ema suhtes ning nõudis, et G.B lõpetaks tema vanemate terroriseerimise. Ka ei ole ringkonnakohtu arvates vaidlust selle üle, et Põltsamaa linnas asuva kaupluse „A ja O“ esine on avalik koht.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu väitega nagu oleks avaliku korra raske rikkumisega

tegemist seetõttu, et G.B vastu suunatud ründega rikkus F.U kannatanu rahu, s.o tema õigust olla füüsiliselt puutumatu ning kartuseta tänaval viibida.

Ringkonnakohus on seisukohal, et isikutevahelise tüli lahendamine võib toimuda sellisel

viisil, et see väljub isikuvastase süüteo raamidest KarS § 121 mõttes ning süütegu

kvalifitseeritakse kui avaliku korra raske rikkumine KarS § 263 järgi. Kuid tähele tuleb

panna, et sellisel juhul lisandub toimepandud teole täiendav mõõde s.o isikliku tüli

lahendamine väljub sellisel juhul toimepanijate, isiklikku laadi konflikti lahendavate poolte

sfäärist, ning konflikti lahendamisse saavad sellisel juhul enda tahte vastaselt kaasatud ka kolmandad, asjasse mittepuutuvad isikud. Samasugusele seisukohale on jõudnud Riigikohtu kriminaalkolleegium oma kohtulahendis nr 3-1-1-15-07.

Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et avalikus kohas tekkis konflikt F.U

ning G.B vahel ning nimetatud konflikt tekkis isiklikul pinnal. Samas puuduvad

kriminaalasjas tõendid mis annaksid alust väiteks, et F.U ja G.B vahelisse konflikti

oleksid olnud kaasatud ka kolmandad asjasse mittepuutuvad isikud. Kriminaalasjas ei ole

6 väljaselgitatud ühtki isikut, kes oleks isegi märganud F.U ja G.B vahelist konflikti, rääkimata sellest, et nimetatud isikud oleksid konflikti kaasatud. Seega puudub F.U käitumises KarS § 263 ettenähtud kuriteo objektiivne teokoosseis.

Küll aga kuulub F.U käitumine 9. veebruaril 2008 G.B suhtes kvalifitseerimisele KarS § 121 järgi.

Ringkonnakohus, nagu ka maakohus, loeb tuvastatuks, et F.U lõi G.B vastu paremat

suunurka, pigistas teda kaelast ning lõi vastu jalasäärt. G.B on väitnud, et F.U taoline

tegevus põhjustas talle valu ning ringkonnakohtu arvates ei ole põhjust kahelda G.B sellekohastes ütlustes.

KarS § 121 näeb ette vastutuse kehalise väärkohtlemise eest, mis seisneb teise inimese tervise

kahjustamises, samuti löömises, peksmises või valu tekitavas muus kehalises väärkohtlemises. Kuivõrd F.U lõi G.B ning pigistas teda kaelast, mis tekitas valus, siis täitis F.U oma tegevusega KarS § 121 ettenähtud kuriteo objektiivse teokoosseisu. Samas tegutses F.U G.B lüües ja kaelast pigistades tahtlikult. Seega on täidetud ka KarS § 121 subjektiivne teokoosseis. Ülaltoodust tulenevalt tuleb F.U süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ja teda tuleb karistada.

Tartu Maakohus karistas F.U KarS § 263 p 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistusega 170 päevamäära ulatuses.

Kuivõrd ringkonnakohus tunnistab F.U süüdi kergema kuriteo toimepanemises kui

maakohus, siis peab ringkonnakohus võimalikuks vähendada ka F.U-le mõistetud karistust.

Aarne Sarjas

Ago Kutsar

Tiit Lõhmus