1-16-9784/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-9784 Kohtukoosseis Andres Parmas,

Julia Katškovskaja ja Orvi Tali Kriminaalasi L.P süüdistuses KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. novembri 2016. a kohtuotsus lühimenetluses (kiirmenetluse korras) Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav L.P (IK XXX) X ; elukoht: ; XX

X ; 1 kehtiv kriminaalkaristus; kahtlustatavana kinni XX peetud 6. novembril 2016 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marika Reintop Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON

1. L.P kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioon kui ilmselt Jätta põhjendamatu läbi vaatamata.

2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole seoses vandeadvokaat Leelo Viili poolt L.P-le

apellatsioonimenetluses asuks riigi õigusabi osutamisega makstavaks t 48 ( ) eu . nelikümmend kaheksa rot (sh käibemaks)

3. Välja mõista L.P-lt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 48 (neli ) eurot, kümmend kaheksa

mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos

viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse L.P-le eraldi dokumendina.

EDASIKAEBAMISE KORD

2

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.P-le esitati KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistus selles, et varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna lõi ta 6 novembril 2016

kepiga oma ema

VS

vastu selga, vasakut kätt ja rindkeret e füüsilist valu. Samuti esitati L.P-le , tekitades kannatanul süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi selles, et 6. novembril 2016 ähvardas ta oma ema VS, tapmisega, öeldes talle, et tapab ta ära. Arvestades, et süüdistatav oli vahetult enne seda kasutanud kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, tundis kannatanu reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast.

2. Harju Maakohtu 8. novembri 2016. a otsusega tunnistati L.P süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja teda karistati kuue kuu vangistusega. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 121 lg 2 p-de 2 ning karist . ja 3 järgi ati ühe aasta vangistusega KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks üks aasta vangistust, mida vähendati KrMS §238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra kaheksa kuu vangistuseni. KarS § 73 lg 4 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust

L.P-le varem mõistetud karistuse ärakandmata osa – kahekümne kuue kuu ja kaheksa päeva vangistuse võrra, mõistes talle lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks ühe aasta kaks kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks

loeti L.P kinnipidamise aeg 6. november 2016. Maakohus kohaldas

L.P-le tõkendina vahistamist kuni kohtuotsuse jõustumise või karistuse

ärakandmiseni ning võttis ta kohtusaalist vahi alla. Maakohus mõistis L.P-lt menetluskuludena

ositi kümne kuu jooksul välja 322,5 eurot sundraha ja 120 eurot kaitsjatasu.

3.1. Maakohus leidis, et L.P-le esitatud süüdistus on täies ulatuses tõendamist leidnud. Maakohus märkis, et vaidlus puudub selles, et süüdistatav lõi süüdistuse kirjeldatud ajal ja kohas kannatanut kepiga, põhjustades talle füüsilist valu, ning ähvardas teda samas ka

tapmisega. Need asjaolud on tõendamist leidnud kannatanu ütlustega; isiku läbivaatuse protokolli ja fototabeliga, unnistaja mille kohaselt kannatanul väliseid vigastusi ei avastatud; t

IC ütlustega toimunu kohta; samuti süüdistatava ütlustega, mille kohaselt ta tunnistab oma süüd. ud ähvarduse täideviimist, sest Maakohtu hinnangul oli kannatanul alust karta talle esitat vahetult enne seda kasutas süüdistatav tema suhtes füüsilist vägivalda. Samuti osutas maakohus

sellele, et kannatanu ütluste kohaselt muutub süüdistatav alkoholi tarvitanuna agressiivseks. Teda on ka varem vägivallakuritegude, sh tapmise eest karistatud. Maakohus asus seisukohale,

et süüdistatav pani talle süüks arvatud ähvarduse toime otsese tahtlusega, sest ta teadis, et

teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ning eelnenud vägivalla kontekstis ta vähemalt möönis seda, et tema käitumine tekitab kannatanus hirmu. KarS § 121

osas leidis maakohus, et on eluliselt usutav ja ilmne, et kepiga erinevatesse kehapiirkondadesse (rindkere, selg, käsi) löömine põhjustas kannatanule füüsilist valu. Selle teo pani süüdistatav maakohtu hinnangul

samuti toime otsese tahtlusega, sest ta teadis lüües, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu.

Lüües kannatanut mitu korda kepiga vastu rindkeret, vasakut kätt ja selga ta ka vähemalt

möönis võib tema tegevuse tagajärjel tunda valu. Kuna süüdistatav on varem , et kannatanu

kehalise väärkohtlemise eest kriminaalkorras karistatud, siis tuli tema tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kui korduv vägivallategu. Kuna ta lõi oma ema, seega lähedast isikut, siis

3

tuli see kvalifitseerida ka lähisuhtes toimepanduks KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes. Maakohus leidis, et puuduvad L.P teo õigusvastasust ning või tema süüd välistavad asjaolud.

3.2. L.P-le karistust mõistes märkis maakohus, et arvestades tema finantsseisu ja väikest sissetulekut, samuti rahalisi kohustusi menetluskulude näol, on kaheldav, et ta suudaks rahalist karistust täita. Samuti arvestas maakohus, et VS on varem juba isikuvastaste kuritegude eest karistatud. Seekordsed kuriteod on ta toime pannud katseajal. Seega saab järeldada, et ta on isik, kellel puudub õiguskuulekus ning kergemad mõjutusvahendid kui vangistus pole talle

piisavad. Tema süüd mõlemas etteheidetud kuriteos hindas maakohus keskmiseks. Süüd

kergendava asjaoluna arvestas maakohus süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, süüd raskendavana aga kuritegude toimepanemist kõrges eas isiku vastu. KarS § 121 puhul märkis maakohus veel, et toimepandud vägivalla intensiivsus ei olnud nii suur, et karistust saaks mõista sanktsiooni keskmiseni ulatuvas määras. Sellel teol ei olnud raskeid tagajärgi. Samas esines

kaks koosseisu kvalifitseerivat asjaolu. Neil asjaoludel pidas maakohus kohaseks mõista

süüdistatavale karistuseks ähvardamise eest kuus kuud vangistust ja löömise eest ühe aasta vangistust. Arvestades tegude toimepanemise viisi, pidas maakohus võimalikuks liitkaristuse mõistmisel lugeda kergem karistus kaetuks raskema üksikkaristusega. Kuna süüdistat

av pani uue kuriteo toime katseajal, siis kuulub kohaldamisele KarS § 73 lg 4, mis näeb ette, et kui

süüdimõistetu paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lg s 2 sätestatule. Nähtuvalt Harju Maakohtu 12. -

jaanuari 2016. a otsusest on L.P kandmata karistuseks vangistus kuus kuud ja kakskümmend kaheksa päeva, mistõttu tuleb see karistus praeguses kriminaalasjas mõistetud

karistusele liita. Maakohtu hinnangul tuleb L.P kairstuse täitmise tagamiseks vahistada, sest vabaduses võib ta asuda karistuse täitmisest kõrvale hoiduma.

4.

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni L.P kaitsja vandeadvokaat Leelo

Viil, kes leiab, et mõistetud karistus on põhjendamatult karm ning ta palub süüdistatavale

kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole mõistetud karistust nõuetekohaselt põhjendanud. Karistus ei ole vastavuses süüdistatava süüga. Kaitsja leiab, et

maakohus eksis, lugedes L.P süüd talle ette heidetavates tegudes keskmiseks.

L.P

on süüdi tunnistatud ühes kehalises väärkohtlemises ja ähvardamises, kohtuotsustest ei nähtu põhjendused, veenvad miks ei ole kuriteo raskusest ja konkreetse teo

sisemisest ebaõigusest tulenevalt võimalik mõista sanktsiooni alammäära lähedast karistust. Süüdistatavapoolne vägivald kepiga löömises ja ei olnud kuigi intensiivne ega kestev, sellega ei ole L.P on liikumispuudega invaliid, kes ei ole ilma kõrvalise abita võimeline isegi ühest ruumist teise minema. Süüdistatav ei olnud ilmselgelt võimeline kedagi jõuliselt lööma. Süüdistatavale KarS § 120 lg 1 järgi süüks arvatud

kuriteos piirdus L.P Nende asjaolude tegevus ühekordse sõnalise ähvardusega. põhjal on alust hinnata süüd väikseks. L.P Kaitsja arvates ei ole maakohus muu

hulgas piisavalt arvestanud tuvastamist leidnud kergendava asjaolu – süüdistatava puhtsüdamliku kahetsusega. Kohus on karistust põhjendanud eripreventiivsete kaalutlustega, kuid on ka seda teinud ebaõigesti. Eripreventiivsed kaalutlused ei nõua tema suhtes pikaajalise vangistuse kohaldamist. Varem on krimina foonil VS alkorras karistatud ühel korral. Sellisel

pole alust arvata, et vägivald on süüdistataval kujunenud käitumismalliks. Kohus pole arvestanud, et süüdistatav on invaliid ja tema tervis on kinnipidamiskohas veelgi halvenenud. Ka kannatanu on korduvalt v

äljendanud soovi, et süüdistatavale mõistetaks kergem karistus.

RINGKONNAKOHTU

PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED

4

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga ga ,

leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.

6. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda on

apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole

õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja

üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat

muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1- -11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7). 71

7. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.

8. Apellatsioonis esitatud taotlus karistuse kergendamiseks on perspektiivitu. VS

ähvardamise eest mõistetud karistus on sanktsiooni keskmises määras, löömise eest aga

oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust, samuti selle asendamata jätmist põhjalikult motiveerinud. mõistmisel on kasutatud kergeimat Liitkaristuse

võimalikku moodust – lugedes kergema karistuse raskeimaga kantuks. Maakohus on

põhjendanud ka enda arusaama selle kohta, miks tuleb L.P süüd lugeda ähvardamises keskmiseks. See arusaam on põhjendatud ja adekvaatne ning apellatsioonis ei

esitata argumente, mis sunniksid ringkonnakohut kaaluma teistsugust hinnangut. Mõistetud

üksikkaristused ea liitkaristus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. on VS kriminaalkorras samade kuritegude toimepanemise eest ka varem karistatud ja uued kuriteod pani ta toime katseajal. Seda asjaolu on maakohus eripreventiivsest aspektist ka arvestanud. Karistuse raskus on seega proportsioonis . S süüdistatava süüga amuti on kohus põhjendanud puhtsüdamliku kahetsuse kui süüd kergendava asjaolu esinemist ning teisest küljest raskendava

asjaoluna tegude toime panemist kõrges eas isiku vastu. Karistuse raskus on proportsioonis

L.P süüga, arvestatud on tema isikut. Kaitsja väited, nagu ei tohiks

VS

vangistusega karistada põhjusel, et ta on liikumispuudega invaliid, on paljasõnalised, sest apellatsioonist ei nähtu põhjendusi, miks on vangistuses viibimine süüdistatavale tema tervise seisukohast vastunäidustatud.

9. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt

põhjendamat § st 3 jätab u ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 326 lgkohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

10. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 48 eurot (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS § 2 sätestab, et kui -d 185 lg

apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS 337 lg 1 p § 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad

5

menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esitatud

apellatsiooni ilmselt na

põhjendamatu läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb

apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.