2-16-3697/51 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-3697

Tsiviilasi

M.Š.i hagi A.Š.i vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

630 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. juuli 2016 otsus (26. augusti 2016

täiendav otsus)

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.Š.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.Š.(isikukood: XXX)

Vastustaja (kostja): A.Š. (isikukood: XXX); seaduslik

esindaja J.T., esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M.Š.i apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 15. juuli 2016 otsus ja

26. augusti 2016 täiendav otsus väljamõistetud elatise

suuruse ning menetluskulude osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M.Š.i

hagi osaliselt, vähendada Viru Maakohtu 16. augusti 2012

otsusega

tsiviilasjas

nr 2-12-22103 M.Š.ilt A.Š.i kasuks väljamõistetud elatist

kuni 160 (ühesaja kuuekümne) euroni kuus, muuta

menetluskulude

jaotust

ning

jätta

menetluskulud

maakohtus poolte endi kanda.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon lõplikult sõnastatuks

järgmiselt:

4.1. Rahuldada M.Š.i hagi osaliselt.

4.2. Vähendada Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega

tsiviilasjas

nr

2-12-22103

M.Š.ilt

A.Š.i

kasuks

väljamõistetud elatist kuni 160 (ühesaja kuuekümne)

euroni kuus alates 7. märtsist 2016 kuni A.Š.i täisealiseks

saamiseni 3. augustil 2029.

4.3. Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.Š.(hageja) esitas 7. märtsil 2016 hagi A.Š.i (kostja) vastu elatise vähendamiseks, paludes

vähendada elatist kuni 145 euroni kuus alates hagi esitamisest. Hagiavalduse kohaselt mõisteti

hagejalt Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 kostja kasuks välja

alates 1. märtsist 2012 elatis igakuiselt summas 145 eurot, kuid mitte vähem kui Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääras kuni kostja täisealiseks saamiseni 3. augustil

2029.

Hageja majanduslik olukord on praegu halb. Hageja kaotas oma töökoha ja on alates

29. detsembrist 2015 võetud töötuna arvele. Hagejal on ka teine laps X, kes elatise

väljamõistmisel perekonnaseaduses sätestatud määras osutub varaliselt vähem kindlustatuks

kui elatist saav laps (tl 9). Hageja leidis menetluse jooksul tööd OÜ-s XXX alates 20. aprillist

2016 ning tema kuupalk on 215 eurot (bruto).

Ajal, kui hageja ei töötanud, tasus ta elatisena regulaarselt 100 eurot kuus. Elatise maksmine

selles summas oli kokkulepitud kostja emaga. Alates 1. maist 2016 viibis kostja nädalas kolm-

neli päeva hageja juures ning oli täielikult hageja ülalpidamisel. Hageja ja kostja saavutasid

1. mail 2016 kokkuleppe, et kui kostja elab hageja juures, tasub hageja elatist 100 eurot kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole esitanud tõendit,

et ta on teinud kõik endast oleneva selleks, et hankida endale selline sissetulek, mis tagaks tema,

tema teise lapse ja kostja minimaalsete vajaduste rahuldamise. Hageja väide, et ta proovib leida

tööd, on paljasõnaline. Hageja on töövõimeline isik, kellel on olemas võimalus saada

sissetulekut, mille arvelt on võimalus rahuldada laste minimaalsed vajadused. Hageja ei ole

esitanud tõendeid, et tal ei ole võimalust tasuda elatist muu vara arvel. Erinevalt hagejast on

kostja ema teinud kõik endast oleneva selleks, et hankida endale selline sissetulek, mis tagaks

tema ja kostja vähemalt minimaalsete vajaduste rahuldamise.

Kostja ema kinnitas, et ajal, kui ta oli XXX tööl, viibis kostja hageja juures. Enam kostja hageja

juures ei viibi ja kostja ema plaanib kolida koos kostjaga XXX. Kostja ema oli sunnitud

nõustuma, et lapse hageja juures viibimise ajal tasub hageja elatisena 100 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 15. juuli 2016 otsusega hagi rahuldamata, hageja menetluskulud tema

enda kanda, kostja menetluskulud hageja kanda ning vabastas hageja menetluskulude, riigi

õigusabi tasu ja kulude hüvitise summas 367 eurot 82 senti, mille tasumisest oli kostja

vabastatud, riigi tuludesse tasumise kohustusest. Seoses õigeaegselt esitatud hageja teatamisega

apellatsioonkaebuse esitamise soovist, täiendas maakohus kohtuotsust kirjeldava ja põhjendava

osaga 26. augustil 2016.

Pärast Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsuse tsiviilasjas nr 2-12-22103 jõustumist on hagejal

tekkinud ülalpidamiskohustus lisaks kostjale veel ühe alaealise lapse osas. Seega on muutunud

asjaolud, mille alusel kohus tegi 16. augusti 2012 otsuse ning hagejal on õigus nõuda hagis

elatise kohustuse täitmiseks välja mõistetud elatusraha muutmist (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 459 lg-d 1 ja 2).

Kohtu õigus vähendada elatis alaealisele lapsele alla seadusega kehtestatud määra tuleneb

perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-test 1 ja 2. Mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks võib

muuhulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise

väljamõistmisel

seadusega

kehtestatud

miinimummääras

osutuks

varaliselt

vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Maakohus

leidis

hageja

pangakonto

väljavõtetele,

töölepingule

ja

muudele

menetlusdokumentidele tuginevalt, et hagejal on piisav sissetulek kahe alaealise lapse ja enda

ülalpidamiseks vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras (vastavalt PKS § 101 lg 1 on

miinimummäär kohtuotsuse tegemise ajal 215 eurot kuus). Hageja töötasu 215 eurot (tl 92–93,

tõlge tl 95) kinnitab, et hagejal on igakuine sissetulek. Hagiavalduse esitamisel oli hageja

Töötukassas arvel (tl 5–6). Pangakonto väljavõte kohaselt (tl 7) sai hageja ajavahemikul 1.

august 2015 – 25. veebruar 2016 eelmiselt tööandjalt töötasuna kokku 1584 eurot 77 senti,

seega keskmiselt 226 eurot 40 senti kuus. Pangakonto väljavõte kohaselt sai hageja

ajavahemiku 16. detsember 2015 – 16. juuni 2016 eest (tl 117–119) Töötukassast

töötuskindlustushüvitisena kokku 846 eurot 40 senti, seega 169 eurot 28 senti kuus.

Menetlusabi taotluse p 3.5 kohaselt on hageja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete

vältimatud püsikulutused ühes kuus eluasemekulud 100 eurot, kulutused toidule 700 eurot,

transpordikulud 15 eurot, sidekulud 10 eurot ning tervishoiukulud 10 eurot, kokku 835 eurot (tl

11). 9. juuni 2016 kohtuistungil kinnitas hageja, et menetlusabi taotluse esitamisest on

muutunud üksnes asjaolu, et hageja leidis tööd, saades brutopalka 215 eurot kuus (tl 106).

Hageja pangakonto väljavõte kohaselt kandis PLACET GROUP OÜ hagejale 19. märtsil 2016

(tl 117) laenu 150 eurot 60 päevaks ja 20. mail 2016 (tl 118) 275 eurot 365 päevaks. Hageja

tasub PLACET GROUP OÜ-le igakuiselt 66 eurot 66 senti, mõnel kuul rohkem (tl 118). Hageja

seletuste kohaselt moodustab igakuine makse 29 eurot, kuid ta maksab iga kuu rohkem, et

kiiremini vabaneda laenust (tl 123).

Maakohus leidis, et hagejal on võimalus tasuda elatist kostja ülalpidamiseks Viru Maakohtu

16. augusti 2012 otsusega väljamõistetud suuruses ning puudub alus vähendada varasema

otsusega hagejalt kostja ülalpidamiseks välja mõistetud elatusraha suurust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja kooskõlas PKS § 99 lg-ga 2 esitanud andmeid kõigi

enda eluvajaduste kohta, samuti andmeid, mis kinnitaksid antud vajadusi.

Maakohus kohaldas ebaõigesti PKS § 102 lg-t 2, mille kohaselt isik vabaneb

ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist

ülalpidamist. Maakohus oleks pidanud arvestama hageja poolt toodud väiteid ja tõendeid tema

kohustuste ning materiaalse olukorra kohta ning kohaldama PKS § 102 lg 2 hageja kasuks.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Menetlusabi taotluses olid toodud hageja uue

perekonna, mis koosneb kolmest liikmest, kulutused. Hageja poolt võetud laenud olid võetud

perekonna huvides.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata.

Vastuse kohaselt ei saa menetlusabi taotlust käsitleda tõendina TsMS § 229 lg-te 1 ja 2 mõistes,

mida kohus peaks hindama. Maakohus ei ole uurinud menetlusabi taotlust nagu tõendit.

Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks hageja poolt laenude võtmine peaks kaasa

tooma kostja elatise vähendamise. Hageja ei ole tõendanud, et laenud olid võetud ka kostja

varalistes huvides.

Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 mõisteti hagejalt kostja

kasuks välja elatis miinimumsuuruses. Kehtestatud elatise alammäär põhineb lapse eelduslikel

minimaalsetel vajadustel ning laps ei pea selles osas oma vajadusi eraldi tõendama. Maakohtus

ei ole hageja viidanud kostja eluvajaduste ringile ja sellega seotud kulutuste suurusele.

Hageja, viidates PKS § 102 lg-le 2 toob ekslikult sama sätte lg 1 sõnastust. PKS § 102 lg 1

sättele tuginemine ei ole asjakohane, kuna praeguse vaidluse puhul ei ole tegemist hageja

ülalpidamiskohustusest vabastamisega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus

tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb TsMS

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning vähendab

Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 hagejalt kostja kasuks

väljamõistetud elatist kuni 160 euroni kuus. Seoses maakohtu otsuse tühistamisega muudab

ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust ning jätab TsMS § 163 lg 1

alusel menetluskulud maakohtus poolte endi kanda.

7. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõude puhul on tegemist TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 tuleneva

nõudega, s.o jõustunud kohtuotsuse muutmisega korduvate kohustuste osas.

Viru Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-22103 mõisteti hagejalt kostja

kasuks elatis seadusega kehtestatud määras, maakohtu otsus jõustus 22. septembril 2012 (tl

108–110). Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud summasid saab TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja

2 järgi muuta, kui on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel

on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast

asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid

esitada.

Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist,

millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt. Riigikohtu 28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-124-15, p 11).

Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja majanduslik olukord on muutunud ning hagejal on

lisaks kostjale pärast maakohtu otsuse tegemist sündinud veel üks laps, keda hageja peab ülal

pidama. Seega tsiviilasjas nr 2-12-22103 otsuse tegemise ajal oli hagejal vaid üks ülalpeetav,

s.o kostja. Hagi esitamine on lubatud.

8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele kostja vajaduste kohta märgib ringkonnakohus, et

kostja kasuks on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud elatis miinimumsummas. Olukorras,

kus hageja nõuab juba jõustunud otsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmist, lasub

eelkõige hagejal kohustus tõendada, et algse otsuse tegemise aluseks olevad asjaolud on

sedavõrd muutunud, et annavad alust kohtuotsuse muutmiseks. Hageja peab tõendama, et tal

on õigus nõuda kohustuse suuruse muutmist. Kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel

minimaalsetel vajadustel ning elatise nõudja ei pea selles osas lapse vajadusi eraldi tõendama

(Riigikohtu 9. märtsi 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).

9. Üldjuhul ei või PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

põhimõtete kohaselt ei vabane vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjusel, et ta ei

ole varalise seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist

kahjustamata, kuid kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid

vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui

ka

laste

vajaduste

rahuldamiseks

vajalikke

vahendeid

ning

vanem

ei

vabane

ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike. Vanem on

kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva

(Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise

vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (Riigikohtu 16. jaanuari 2013

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps.

Seega annab teiste laste olemasolu alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud

alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse

olukorra. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja viitab ekslikult PKS § 102 lg-le 1. Sellele

vaatamata leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata selle, et

PKS § 102 lg 2 järgi tuleb elatise suuruse määramisel arvestada asjaoluga, et hagejal on teine

laps, kes elatise väljamõistmisel võib osutuda varaliselt vähem kindlustatuks kui kostja (kui

hagejalt elatist saav laps). Hageja on teise lapse olemasolule tuginenud juba hagiavalduses.

10. Vanema kohustus kasutada PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutuses olevaid

vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt ei tähenda, et vanema käsutuses olevad

vahendid tuleb üksnes aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem

tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste

rahuldamiseks (Riigikohtu 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). See

tähendab ringkonnakohtu hinnangul, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevad rahalised

vahendid selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ja samas ka vanemale endale ligilähedalt

sarnane elatustase.

Vanema väike sissetulek või selle puudumine ei ole iseenesest elatise vähendamise aluseks.

Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke

vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole

sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-16, p 11; 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 29. aprilli 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14; 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

Maakohus leidis, et esitatud materjalidest hageja majandusliku seisu kohta, samuti pangakonto

väljavõttest nähtuvalt peaks hageja olema võimeline tasuma elatist kostja ülalpidamiseks Viru

Maakohtu 16. augusti 2012 otsusega väljamõistetud suuruses. Samas jättis maakohus hageja

väljaminekuid analüüsides põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et hagejal on uus perekond

ning sissetulekut teenib peale hagejat ka hageja abikaasa, ehk hageja ei kanna üksinda kõiki

menetlusabi taotluses nimetatud kulutusi.

Praegusel juhul on hageja igakuine sissetulek vaid pool miinimumpalgast ning hagejal on lisaks

kostjale veel teine ülalpeetav (tl 9). Elatise väljamõistmisel ei tohiks sattuda halvemasse

olukorda hageja teine laps, seega peaks hageja eelduslikult maksma teisele lapsele elatist

vähemalt samas ulatuses, nagu kostjale. Olukorras, kus hagejal on 2 alaealist ülalpeetavat, keda

ta eelduslikult toetab majanduslikult vähemalt ühesuguses ulatuses, ei saa eeldada, et hageja on

töötasu 215 eurot (bruto) puhul suuteline maksma elatist miinimumsuuruses (s.o 2016. aastal

215 eurot) kummalegi lapsele ning lisaks säilitama ka endale toimetulekuks vajaliku.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna hageja pangakonto väljavõttest

nähtuvalt on ta mitmel korral võtnud laene ning tasub need tagasi suuremas summas, kui on

igakuise makse suurus, näitab see tema suutlikkust elatist väljamõistetud summas tasuda.

11. Elatise suurust määrates tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud

riiklike toetustega (Riigikohtu 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16; 7. detsembri

2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 15). Riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 lg 4

esimese lause kohaselt on lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 50 eurot.

Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).

Kuivõrd kostja igakuised vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, jäävad kostja

vanemate kanda sellevõrra väiksemad kulud. Ringkonnakohus arvestab kostja emale

makstavate peretoetuste suurusega, samuti hageja majandusliku olukorra ja teise ülalpeetavaga

ning sellest tulenevalt vähendab hagejalt kostja kasuks väljamõistetud igakuise elatise kuni 160

euroni. Tegemist ei ole oluliselt suurema summaga, kui hageja on ise nõus maksma (s.o 145

eurot kuus). Samas arvestades asjaolu, et vanem ei vabane oma alaealise lapse

ülalpidamiskohustusest ning on kohustatud tegema kõike vajaliku sissetuleku muretsemiseks,

on tegemist ringkonnakohtu hinnangul mõistliku summaga, mis katab kostja vajadused ning

mida hageja peaks olema suuteline maksma.

12. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetud elatise suuruse osas ning

teeb asjas ise uue otsuse, tuleks kooskõlas TsMS § 173 lg 3 muuta ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohtu hinnangul on hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu

põhjendatud jätta menetluskulud nii maa-, kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke