3-16-9/25 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

15.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-9

Haldusasi

Valeri Žini kaebus kambrite ebapiisava valgustuse,

halva ventilatsiooni, vähese päevavalguse ja

tasakaalustamata toidu puudumise läbi Viru Vangla

poolt tekitatud 100 000 euro suuruse kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Valeri Žini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Valeri Žin, esindaja Vladimir Kolga

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Valeri Žini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.2016. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 15.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valeri Žin esitas 02.10.2015 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 18-18p),

millega nõudis seoses nägemise halvenemisega mittevaralise kahju hüvitamist summas

100 000 eurot. Taotluse kohaselt on nägemise halvenemise põhjuseks ebapiisav valgustus

kambris, halb ventilatsioon, vähene päevavalgus, värske õhu puudus, värske puu- ja juurvilja

vähesus, tasakaalustamata toit erivajadustega inimestele ning preventiivsete meetmete

puudumine nägemispuudega inimeste ennetusraviks. Taotluse esitaja väitel ei ole vangla

taganud talle põhiseaduse §-s 18 sätestatud tervise kaitset.

2. Viru Vangla jättis 02.12.2015. a otsusega nr 6-16/134-2 (tl 19-20) V. Žini kahju

hüvitamise taotluse täies ulatuses rahuldamata.

3. V. Žin esitas 04.01.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega palus mõista Viru

Vanglalt välja mittevaraline kahju summas 100 000 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt

peavad kinnipeetavad kambris lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, milleks

on vaja vähemalt 400 luksi tugevusega valgust. Mõõtmistest on selgunud, et 150W

elektripirni keskmine valgus on u 100 luksi (Tallinna Halduskohtu lahend asjas nr 3-06-294).

Kaebaja on seisukohal, et Viru Vangla kambris olev valgustus ei anna vajalikku 400 luksi

valgust ning sellega on jäetud kaebaja kui erivajadustega kinnipeetava

kinnipidamistingimused tagamata. Viru Vangla on jätnud kaebaja terviseseisundi ja sellega

kaasnenud eriabivajaduse ravile tähelepanuta, mis põhjustas kaebaja tervise kahjustamise ning

tema tervisliku seisundi tõsise halvenemise. Viru Vangla on leidnud, et piisavaks

ravimeetmeks on kinnipeetavale sobivate prillide väljastamine. Kaebaja märgib, et uuringute

kohaselt prillide kandmine ainult süvendab nägemishäireid. Sellest tulenevalt on kaebaja

seisukohal, et Viru Vangla leiab ebaõigesti, et prillid on üks kohastest võimalustest

lühinägelikkuse korrigeerimiseks ning operatiivseks sekkumiseks vajadus puudub. Kaebaja

leiab, et vangla on tekitanud talle tervisekahju sellega, et ei ole tema paigutamisel lähtunud

tema tervise kaitsmise vajadustest. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et tema

silmanägemise halvenemise olulisteks põhjusteks on ebapiisav valgustus kambrites, halb

ventilatsioon, vähene päevavalgus, tasakaalustamata toit erivajadustega inimestele ja

preventiivsete meetmete puudumine nägemispuudega inimeste ennetusravis. Kaebaja märgib,

et mittevaralise kahju hüvitis summas 100 000 eurot hõlmab endas kulutusi tema ravile

vabaduses ning terviserikke põhjustamisega tekitatud moraalset kahju.

4. Tartu Halduskohus jättis 31.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

märkis, et vanglasisest ehitust ja hooldust korraldava peaspetsialisti ja menetleja vahel

kohtueelses menetluses peetud kirjavahetusest nähtub, et kaebaja kambrite ventilatsiooni ja

valgustuse näitajate mõõtmist ja reguleerimist teostati viimati suvel 2012. Mõnes kambris oli

küll väike kõrvalekalle normist, kuid enamikes vastas nii õhuhulga sisse- kui ka väljapuhe

nõuetele. Mingit normi rikkumist ei tuvastatud ka kambri valgustuse osas. Viru Vangla

kinnipidamistingimusi on detsembris 2008, septembris 2011 ja novembris 2014 kontrollinud

ka õiguskantsler. Kontrollkäikude kohta koostatud kokkuvõtete kohaselt valgustuse ja

ventilatsiooniga seonduvaid rikkumisi ei tuvastatud. Halduskohus nentis, et seega puuduvad

tõendid, mis saaksid kinnitada kaebuse väidetega seonduvaid rikkumisi ning neid tõendeid ei

ole võimalik tagantjärele koguda. Üksnes kaebaja üldsõnalised väited ei ole piisavad selleks,

et pidada kambrites valitsenud tingimusi õigusvastasteks.

Tasakaalustamata toidu erivajadustega inimestele tagamata jätmise väite osas märkis

halduskohus, et kaebaja ei ole midagi täpsemalt selgitanud ning on üksnes üles lugenud selle,

mis tema arvates on nägemispuudega inimese tähtsamateks toitainete allikateks ja milliseid

toite tuleks vältida. Halduskohus märkis, et kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks

enne 11.02.2015 kurtnud nägemisega seotud probleemide üle ning soovinud sellekohast

läbivaatust või ravi. Samuti ei nähtu, et tervishoiutöötaja oleks pidanud vajalikuks teha tema

tervisest lähtuvaid ettekirjutusi toidunormi muutmiseks või dieettoidu määramiseks. Samuti ei

nähtu, et ta ise oleks soovinud nägemise või muu erivajaduse tõttu teistsugust toidunormi või

dieettoidu saamist. See on talle 17.07.2015 arsti otsusega küll määratud, kuid teisel põhjusel.

Esimene kaebus nägemise halvenemise kohta on tehtud tervisekaarti alles 17.04.2015. Sinna

on märgitud ka kurtmised selle üle, et kambri öine valgus segab, kaupluse nimekirjas

puuduvad porgandid, ventilatsioonis on tolm ja vesi on kare. Varasemad kanded ei kinnita

rahuolematust kambritingimuste, toidu või mistahes muu sarnasega. Miski ei kinnita ka seda,

et kaebajale võimaldatud toit ei vastanud selleks ettenähtud normidele. 2014. a toimunud

õiguskantsleri kontrollkäigul kaasas käinud tervishoiuteenust hinnanud ekspert pidas

läbivaadatud haiguslugude alusel neisse tehtud sissekandeid põhjalikeks, osutatud ravi

piisavaks ja kohaseks. Halduskohus leidis, et miski kohtule esitatust ei kinnita seda, et kaebaja

nägemine on vanglas viibimise ajal üldse väidetud ulatuses halvenenud või et see saab olla

vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärg. Kaebusele lisatud Nordoptika OÜ 20.11.2013. a

dokumendist saab järeldada, et sinna on andmed kaebaja mõlema silmaläätse

nägemiskorrektsiooni kohta kantud teise isiku väidete, mitte kaebaja nägemise korrektsiooni

alusel. Tervishoiuteenuse osutamist puudutavad väited jättis halduskohus tähelepanuta, sest

sellise tegevuse hindamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 31.03.2016. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja

leiab, et halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on korduvalt esitanud vanglale

asjakohaseid kaebusi. Õigusaktidest tuleneb vangla kohustus hoiduda tegevusest või

tegevusetusest, mis võib ohustada kinnipeetavate tervist ning tagada kinnipeetavale

asjakohane meditsiiniabi. Viru Vangla ei taganud kaebajale vajalikku meditsiinilist tähelepanu

ning ei reageerinud pikaajaliselt tema terviseprobleemidele, jättes kaebaja kaebused

kinnipidamistingimuste kohta tähelepanuta. Sellega põhjustati kaebajale kannatusi, mis

ületasid EIÕK art-s 3 sätestatud minimaalse raskusastme. EIK praktikast tuleneb, et kui riik

võtab isikult vabaduse, siis ta võtab endale ka vastutuse tagada piisaval määral tema tervise

kaitse. Kinnipeetava tervise kaitsmiseks võib olla vajalik ka täiendavate, õigusaktides

vanglakambrile sätestamata nõuete järgimine. Vangla peab hoiduma kinnipeetava tervise

kahjustamisest.

6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastustaja on kaebaja

väidetele vastuses kaebusele vastanud ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada.

Halduskohtu otsuse põhjendused on loogilised, jälgitavad ning kinnitatud kohtumenetluses

uuritud tõenditega. Asjaolu, et kaebaja halduskohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et

halduskohus oleks otsuse põhjendamisel menetlusõiguse vastu eksinud. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited on pikad ja deklaratiivsed ning ei ole seostatavad praktiliselt ühegi kohtuasjas

kajastatud faktilise asjaoluga. Kaebaja väide tervise kahjustamise kohta ei ole millegagi

tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja Tartu

Halduskohtu vaidlustatud lahend tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

31.03.2016. a otsuses toodud põhjendustega. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlustatud

otsusest ja asja materjalidest, et halduskohus oleks 31.03.2016. a otsust tehes hinnanud

tõendeid ebaõigesti, kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt või rikkunud kohtumenetluse

norme. Kaebuses esitatud põhiväidete osas on halduskohus võtnud omapoolse seisukoha ning

uurinud piisava põhjalikkusega tõendeid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus asja lahendamisel õigesti piiritlenud

halduskohtumenetluses läbivaadatavad probleemid ja üldkohtu kontrollile alluvad

tervishoiuteenuste kvaliteedi küsimused. Kaebaja apellatsioonkaebusest välja loetav

seisukoht, et kuna ta viibib vanglas, peaks siiski kõiki kaebuses ära märgitud küsimusi

arutatama halduskohtumenetluses, ei vasta seadusele ega kehtivale kohtupraktikale. Eelnevale

lisaks viitab ringkonnakohus ka halduskohtu 29.01.2016. a määrusele (jõustunud), millega

halduskohus tagastas esitatud kaebuse osas, mis puudutas väidetavat preventiivsete meetmete

puudumist nägemispuudega inimeste ennetusravis Viru Vanglas ja selliste raviteenuste

kaebajale osutamata jätmise küsimust. Arvestades kehtivat ja ka halduskohtu poolt juba

viidatud kohtupraktikat, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse selliste nõuete

läbivaatamine, mis puudutavad tervishoiuteenuse osutamist vanglates või nende osutamisest

keeldumist, siis tagastas halduskohus esitatud kaebuse eelpoolnimetatud osas õigustatult ja

kuna vastav halduskohtu määrus on jõustunud, jätab ka ringkonnakohus käesolevas otsuses

arvestamata ja hindamata need apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad kaebaja

nägemisega seotud tervishoiuteenuse osutamist või sellest keeldumist.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti leidnud, et

kaebaja väidetav nägemisteravuse langus ei ole kuidagi seostatav Viru Vangla

kinnipidamistingimustega. Halduskohus on otsuse tegemisel samuti põhjalikult analüüsinud

nii kaebaja terviseseisundit kajastavaid tõendeid, Viru Vangla tehnilise seisukorra kohta

esitatud dokumentatsiooni kui ka õiguskantsleri seisukohti.

Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebajal esinesid juba enne Viru Vanglasse saabumist

nägemisprobleemid ja on üldteada, et sellised nägemisprobleemid (lühinägelikkus)

suurenevad seoses inimese vanuse tõusuga. Kaebaja, väites, et tema nägemist halvendasid

vangla kinnipidamistingimused, peab enda väiteid ka vastavalt HKMS §-le 59 lg 1 tõendama,

kuid kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja nägemisteravuse muutuse võisid

aja jooksul põhjustada või seda mõjutada just tema elukeskkond, s. o vangla

kinnipidamistingimused ja täpsemalt kambri valgustatus, temperatuur ja ventilatsioon.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse,

valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav

kunstlik valgustus. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele

esitatavad nõuded“ nägid punktides 5, 6 ja 7 ette, et eluruumis peab olema vähemalt üks aken

ning loomulik või mehaaniline ventilatsioon. Alates 06.07.2015 kehtib majandus- ja

taristuministri määrus nr 85, mis sätestab samuti, et eluruumis peab olema loomulik või

mehaaniline ventilatsioon, vähemalt üks aken ja siseõhu temperatuur eluruumis peab olema

optimaalne ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele.

Ruumide valgustuse ja ventilatsiooniga seotud väidetavaid puudjääke saaksid kinnitada vaid

vastavate näitajate kontrollimise tulemused ning käesoleval juhul on toimikus olemas

kohtueelses menetluses e-meili teel peetud kirjavahetus (tl 56), milles kajastatud andmetel

teostati kaebaja poolt viidatud kambrites ventilatsiooni- ja valgustusnäitajate mõõtmist ja

reguleerimist viimati 2012. a suvel. Mõnes kambris esines küll väike kõrvalekalle normist,

kuid enamikes kambrites vastas nii õhuhulga sisse- kui väljapuhe nõuetele ning normide

rikkumist ei tuvastatud ka kambrite valgustuse osas. Järgmine samade näitajate mõõtmine ja

reguleerimine oli vanglal plaanis teostada 2016. a. Samas on asja materjalidest nähtuvalt Viru

Vangla kinnipidamistingimusi 2008, 2011 ja 2014. a kontrollinud ka õiguskantsler ning

kontrollkäikude kohta koostatud kokkuvõtete kohaselt ei tuvastatud ühelgi korral raskeid

kinnipidamistingimuste rikkumisi. Ilmnesid küll mõningad kõrvaldamist vajavad

puudujäägid, kuid ükski neist ei puudutanud kambrite valgustuse või ventilatsiooniga

seonduvat. Seega puuduvad tõendid selle kohta, et Viru Vangla kinnipidamistingimused

oleksid seonduvalt kambrite valgustuse, ventilatsiooni ja temperatuuriga olnud õigusvastased

ning kehtestatud norme selliselt eiravad, mis annaks aluse püstitada küsimust sellest, kas need

tingimused võisid olla kaebaja nägemisteravuse languse põhjuseks. Üksnes kaebaja

üldsõnalised väited ei ole aga piisavad selleks, et pidada kambrites valitsenud tingimusi

õigusvastasteks ja sellisena ka tema nägemisteravuse languse põhjustajateks.

10. Lisaks kambrites valitsenud tingimustele pidas kaebaja talle tekkinud väidetava

tervisekahju põhjuseks ka tasakaalustamata toidu pakkumist vanglas temale kui

erivajadustega (nägemispuudega) inimesele. Kaebaja on olulise osa oma kaebuse

põhjendustest sisustanud toitumisteooriaga, mille seost väidetava kahjuga ta samuti kuidagi ei

selgita, lugedes üles ainult selle, mis on tema arvates nägemispuudega inimese tähtsamateks

toitainete allikateks ja milliseid toite tuleks tal vältida.

VangS § 47 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetava toitlustamine korraldada vastavuses elanikkonna

üldiste toitumistavadega ja elutegevuseks vajalikku toidutarvet silmas pidades.

Kinnipidamiskoha toidunorme reguleerib täpsemalt sotsiaalministri 31.12.2002. a määrus

nr 150 "Toidunormid kinnipidamisasutustes", mille § 1 lg-st 2 tulenevalt peab kinnipeetava

päevane toidunorm katma tema elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse

toiduenergiavajaduse ning minimaalse vitamiinide, mineraaltoitainete ja valguvajaduse.

Määrus näeb samuti ette, et pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse määratakse

kinnipeetavale tema ööpäevast toiduenergiavajadust ja terviseseisundit arvestav toidunorm,

mida muudetakse tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel ning tervishoiutöötaja

ettekirjutusel kindlustatakse ka erivajadusega kinnipeetava dieettoitlustamine või lisatoidu

andmine. Sama määruse § 4 lg-s 1 on kehtestatud, et erivajadustega kinnipeetavate

toidunormi määrab tervishoiutöötaja.

Kaebaja tervisekaardist nähtub, et 12.04.2011 Tallinna Vanglast Viru Vanglasse saabudes pole

ta esitanud kaebusi seoses oma tervisega, kuid teda läbi vaadanud tervishoiutöötaja märkis ära

kaebaja poolt prillide kandmise ja kahe paari prillide olemasolu kambris. 18.12.2013. a

kandes on märgitud väljastpoolt vanglat kaebajale saadetud prillide väljastamine talle

kambrisse ning 13.07.2014 kandes, et prillid on katki, kaebaja soovib uusi ja retsept on

olemas. Järgnevast kandest nähtub, et uued prillid saadeti vanglasse väljast ja anti 17.07.2014

kaebaja ööpäevaringsesse kasutusse. 11.02.2015 tehtud kandes on märgitud, et kaebaja näeb

oma prillidega halvasti, mille peale kontrollis vanglas tegutsev silmaarst kaebaja nägemist ja

diagnoosis degeneratiivse lühinägevuse. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks enne

nimetatud kuupäeva kurtnud nägemisega seotud probleemide üle ning soovinud sellekohast

läbivaatust või ravi. Ei nähtu ka, et tal oleks olnud mingeid erivajadusele viitavaid kaebusi

ning et tervishoiutöötaja oleks pidanud vajalikuks teha kaebaja tervisest lähtuvaid ettekirjutusi

vanglasse vastuvõtmisel määratud toidunormi muutmiseks või kaebajale dieettoidu

määramiseks. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks ise soovinud nägemise tõttu teistsugust

toidunormi või dieettoitu saamist. See on talle arsti otsusega 17.07.2015 küll määratud, kuid

seoses teise haigusega, mitte nägemisprobleemidega.

Seega on esimene kaebus nägemise halvenemise üle kaebaja tervisekaardile tehtud alles

17.04.2015 toimunud arsti vastuvõtul. Lisaks on siis ära märgitud ka kaebaja kurtmised selle

üle, et kambri öine valgus segab teda, kaupluse nimekirjas puuduvad porgandid,

ventilatsioonis on tolm ja vesi on kare. Varasemad tervisekaardi kanded rahulolematust

kambri tingimuste, toidu või mistahes muu sarnasega ei kinnita. Miski ei kinnita ka seda, et

kaebajale antud toit ei vastanud selleks ettenähtud normidele või põhjustas talle sellisena

tervisekahju, s. o kaebaja nägemisteravuse vähenemise. Tagantjärele poleks seda enam

võimalik ka tuvastada, kuid aastatel 2011 ja 2014 toimunud kontrollkäikude kohta koostatud

kokkuvõtetes on õiguskantsler samuti käsitlenud Viru Vangla poolt kinnipeetavate

toitlustamist, aga üksnes seoses kinnipeetavate kaebustega, et pakutav toit pole toidukordade

vahele jääva aja tõttu alati piisav ja alaealiste lisatoit kujutab endast vaid mõnd saiaviilu.

Seega pole ka õiguskantsler tuvastanud, et Viru Vangla poolt kinnipeetavatele pakutud

toidunorm ei vastanud määruse nr 150 nõuetele, s. o ei katnud kinnipeetavatele elutegevuseks

vajalikku toidutarvet, ei rahuldanud optimaalset toiduenergiavajadust ning minimaalset

vitamiinide, mineraaltoitainete ja valguvajadust.

11. RVastS § 7 lg-te 1 ja 4 ning VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 järgi on kahju hüvitamise nõude

rahuldamise eelduseks see, et esineb avaliku võimu kandja õigusvastane süüline tegevus ning

on tuvastatud mittevaralise kahju tekkimine ja põhjuslik seos nende vahel. Lähtudes asja

materjalidest, nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kohtule esitatust ei kinnita

ükski tõend vastustaja õigusvastast süülist tegevust seoses kaebaja kinnipidamistingimustega

ega seda, et just Viru Vangla väidetavalt õigusvastased kinnipidamistingimused ja kaebajale

pakutud toit ning selle väidetavad puudused võisid põhjustada kaebaja nägemisteravuse

jätkuva languse.

12. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

31.03.2016. a otsus muutmata.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/