2-14-5490/41 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-5490

Tsiviilasi

T.R. (surnud xxxxx) õigusjärglase M.K. hagi T.K. vastu

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

19 701 eurot 62 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. aprilli 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.K. (T.R. õigusjärglane) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.K. (T.R. õigusjärglane) (isikukood:

xxxxxxxx); esindaja vandeadvokaat Allar Jõks

Vastustaja (kostja): T.K. (isikukood: xxxxxxxx); esindaja

vandeadvokaat Grete Lind

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.K. apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 15. aprilli 2016 otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud M.K. kanda.

4. Rahuldada T.K. avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks.

Määrata

T.K.

põhjendatud

2

menetluskulu

suuruseks

ringkonnakohtus

990

(üheksasada üheksakümmend) eurot (koos käibemaksuga)

ning mõista nimetatud summa M.K.lt T.K. kasuks välja.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.R. esitas 4. veebruaril 2014 hagi T.K. (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. T.R. suri xxx

2015. 28. augusti 2015 määrusega asendas kohus menetluses esialgse hageja T.R.

üldõigusjärglase M.K.ga (hageja).

Hagiavalduse kohaselt oli T.R. sotsiaalselt mittetoimetulev liitpuudega naine, kes puudest ja

kõrgest vanusest tulenevalt ei suutnud kaitsta oma õigusi ja huve. T.R. oli kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti kohaselt piiratud teovõimega vähemalt alates xxx 2013 (I kd, tl 45–46), kuid

tegelikult ilmselt juba varasemast ajast. Sotsiaalkindlustusameti otsus kinnitab, et T.R. oli

piiratud

teovõimega

vähemalt

alates

23. aprillist

2013

(I

kd,

tl 47–48). Tartu Maakohus tuvastas 2. oktoobri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-19573, et

T.R. on piiratud teovõimega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 2 mõistes, kuivõrd

ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning määras T.R. tütre, s.o hageja,

T.R. eestkostjaks.

T.R.le kanti 25. novembril 2010 Weideni Riigikassa (Bundeskasse Weiden) poolt 12 696 eurot

(I kd, tl 15 pöördel), mis on Teise Maailmasõja ajal Saksa sõjaväes teeninute leskede hüvitis.

Nii hageja kui T.R. said hüvitise maksmisest teada alles pärast eestkoste määramist

arveldusarve väljavõtte saamisel mais 2013, seega ei ole hagi aegunud. Aegumine on peatunud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 165 lg 1 järgi.

Kostja on perioodil 19. juuni 2009 – 20. mai 2013 ilma õigusliku aluseta ning ilma T.R.

nõusolekuta teinud T.R. arveldusarvelt ülekandeid ning võtnud sularaha välja 19 701 euro 62

sendi ulatuses. Lisaks avas kostja T.R. nimel ning viimase teadmata arveldusarve

AS-s SEB Pank, kuhu laekusid Sotsiaalkindlustusameti poolt tehtavad pensioni ja

sotsiaaltoetuse maksed. Arveldusarve väljavõttest nähtub, et ka nimetatud arvelt on kostja

kandnud iseendale vahemikus 15. oktoober 2012 – 2. mai 2013 1400 eurot.

Kogu selle perioodi vältel on T.R. ID-kaart ja pangakaart olnud kostja valduses. T.R. ise

makseid ega ülekandeid ei teinud. T.R. ei osanud ega suutnud tulenevalt oma tervislikust

3

seisundist internetipangas makseid teostada. Samuti puudus tal kodus arvuti ning

internetiühendus. T.R. arvas, et kogu tema raha on läinud tema elukoha ülalpidamiseks. Muude

maksete tegemiseks ei olnud T.R. nõusolekut andnud. Kostja enda arvestuse kohaselt on tal

T.R.le

eluks

vajalike

toodete

ostmiseks

kulunud

aastatel

2010

–

2012

3471 eurot 83 senti. Kostja on kahju tekitamises süüdi. Alternatiivselt tuleb hagi rahuldada

alusetu rikastumise sätete järgi.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väidetu, et T.R. oli 19. juuni 2009 – 20. mai 2013

sotsiaalselt mittetoimetulev liitpuudega naine, kes puudest ja kõrgest vanusest tulenevalt ei

suutnud kaitsta oma õigusi, on käsitatav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1

tähenduses hagi muutmisena. Kostja palus jätta vastavasisulise hageja väite T.R.

mittetoimetulemise kohta tähelepanuta. T.R. oli võimeline aru saama oma tegudest.

Hageja väide, et ta sai hüvitisest teada alles 2013, on paljasõnaline ja tõendamata.

Kriminaalasjas nr 13260101898 on tuvastatud, et kostja ei ole hagi aluseks oleval perioodil

omastanud T.R. vara. Hageja esitatud dokumendist nähtub, et advokaat edastas T.R.le 5. aprillil

2010 ja 1. novembril 2010 isiklikult kirjad, milles advokaat informeeris T.R.t hüvitistest, sh

nende suurusest. Asjaolu, millal hageja hüvitise tasumisest teada sai, ei puuduta käesolevat

tsiviilasja, sest hageja määrati T.R. eestkostjaks alles pärast hagi aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid.

Väide, et T.R.l puudus ligipääs oma arveldusarvele, on paljasõnaline ning tõendamata ja

ümberlükatav T.R. enda ütlustega (I kd, tl 66–67). Hageja väide, et T.R. arvas, et kogu tema

raha läks tema ülalpidamiseks ja T.R. andis nõusoleku vaid üüri, elektri, riiete ja jalanõude eest

tasumiseks, on ebaõige ja kontekstist välja rebitud. T.R. ütlustest nähtub, et kõik tema kontolt

tehtud ülekanded ja väljavõetud sularaha toimingud on tehtud tema teadmisel, soovil ja tahtel.

Kui kostja oleks teinud ülekandeid ja võtnud välja sularaha T.R. teadmata (mida kostja ei

tunnista), siis on T.R. väidetavatest kostja vastu olevatest nõuetest loobunud. T.R. on 12. juunil

2013 tunnistanud, et tal puuduvad nõuded kostja vastu.

T.R. elamisele kantud kulud 19 701 eurot 62 senti 56 kuue jooksul ehk 351 eurot 81 senti

kalendrikuus ei ole ebamõistlikud ega tasakaalust väljas. Sellisel juhul on kostja käitunud

käsundita asjaajana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 mõistes ja hagejal puudub õigus nõuda

hagiavalduses märgitud summade tasumist. Isegi kui T.R. oleks hageja poolt märgitud summa

kulutanud pelgalt lähedaste toetamiseks või kingituste tegemiseks, siis nimetatu on tehtud T.R.

enda soovil ja ta oli võimeline otsustama, keda ta toetab või ei toeta.

On ebausutav asjaolu, et T.R. kontot on käsutatud ilma T.R. nõusolekuta. T.R. tegi nimekirja,

mida ta poest soovib. Kostja tegi sisseostud ja tasus oma pangakaardiga, misjärel T.R. koos

kostjaga kandis raha kostja kontole tagasi. Samuti käis T.R. ise poes, mis asus ülejärgmisel

tänaval ning pangakontori juures sularaha välja võtmas, kus teda abistas teller.

Hageja enne 4. veebruari 2011 tekkinud nõuded 13 164 euro 16 sendi saamiseks on TsÜS § 150

järgi aegunud ning kostjal on õigus tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 keelduda kohustuse täitmisest.

Oluline ei ole, millal hageja sai väidetavast kahjust teada, sest nõude aluseks on T.R.le kui

õigustatud isikule tekkinud kahju, mitte hagejale tekitatud kahju. TsÜS § 165 lg 1 ei ole

kohaldatav, sest T.R. ei olnud hagi aluseks oleval perioodil piiratud teovõimega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 15. aprilli 2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3814 eurot 10 senti ning

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem kui menetluskulude ulatuses.

4

Maakohus leidis, et on põhjendatud kohaldada aegumist nõuete suhtes, mis on tekkinud enne

4. veebruari 2011. T.R. kriminaalasjas antud ütlustest (I kd, tl 66 pöördel) nähtub, et ta teadis

tema rahaga tehtud tehingutest, sh Saksamaalt saadud rahast. Kuna hagi on esitatud kohtusse

4. veebruaril 2014 T.R. poolt (esindaja eestkostja M.K. ), siis hilisema hageja, s.o M.K. osas,

ei ole vajalik tõendada, millal ta Saksamaalt tulnud rahast teada sai.

Maakohus leidis, et hageja ei ole esitanud ühtegi asjakohast tõendit, mis kinnitaks, et hageja

poolt etteheidetud rahalised toimingud on teinud kostja ja toimingud on tehtud T.R. nõusolekuta

või teadmata. Hageja vande all antud ütlustega ei saa lugeda usaldusväärselt tõendatuks, et T.R.

ei olnud teadlik tema kontole laekunud suuremast rahasummast, mistõttu ei saanud ta anda ka

nõusolekut selle edasikandmiseks. Hageja ütlused on vastuolus T.R. poolt kriminaalasjas antud

ütlustega. Maakohus luges usaldusväärsemateks T.R. ütlusi.

Hageja ei ole tõendanud, et ajavahemikul, mil T.R. sai Saksamaalt hüvitise ja kostja poolt tehtud

tehingute ajal oleks T.R. olnud teovõimetu. Tähtsust ei oma, et T.R. põdes vaidlusalusel

perioodil skisofreeniat. See ei tõenda piiratud teovõime esinemist konkreetsete tegude

toimepanemise ajal. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti nr 43 (I kd, tl 45–46)

järgi vajas T.R. eestkostet, juhendamist ja abistamist igapäevaelu toimingutes. Aktist ei nähtu,

et T.R. ei suutnud kestvalt tegude tähendusest aru saada või juhtida.

Kahju õigusvastasest põhjustamisest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi tuleneva deliktilise

vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, st kostja teo, kahju,

põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse (Riigikohtu 20. aprilli 2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11, p 12; 23. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 14).

Deliktilise kahju hüvitamise nõude esmase eeldusena tuleb kindlaks teha, kas kostja on toime

pannud teo, mis tõi hagejale kaasa kahjuliku tagajärje.

Hageja on teinud 24. mail 2013 politseile avalduse kostja poolt T.R. vara omastamise kohta (I

kd, tl 62–63). Kriminaalmenetlus lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu (I kd, tl 72).

Riigiprokuratuur on jätnud määrusele esitatud kaebuse rahuldamata (I kd, tl 73). Määruse järgi

ei ole T.R. kordagi avaldanud tema raha omastamist ei temaga suhelnud politseitöötajale,

prokurörile ega hooldajatele.

Kuni eestkoste seadmiseni hoolitses T.R. eest kostja, mis on tõendatud tunnistaja K.K. ja vande

all ära kuulatud kostja ütlustega. Hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud ega ümber lükanud.

On usutav, et kui kostja hooldas T.R.t, siis ta ostis T.R.le nii toiduaineid, ravimeid, kui ka eluks

vajalikke muid tarbeid ja tasus T.R. eest arveid. Asjaolu, et kostja on kandnud summasid T.R.

arvelt enda arvele, ei tõenda, et ta võttis need summad endale ja ei kasutanud neid T.R. kasuks.

Isegi kui ta mõne summa kasutas enda tarbeks, oli tal T.R. nõusolek olemas, mida tõendavad

T.R. kriminaalasjas antud ütlused (I kd, tl 66 pöördel). Seega ei ole usaldusväärselt tõendatud,

et kostja tekitas T.R.le kahju ja et ta võttis T.R.le kuulunud raha ebaseaduslikult ja

õigusvastaselt endale. Ülaltoodud põhjustel ei ole põhjendatud ka hageja nõude rahuldamine

alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja alusetu rikastumine T.R. vara arvel ei ole

usaldusväärselt tõendatud.

Hageja väide, et tema üksi on vastu võtnud T.R. pärandi ja seetõttu on ta T.R. õigusjärglane ja

ainupärija, on tõendamata. Hageja on lasknud Soomes koostada T.R. pärandvara nimekirja,

kuid ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta on pärandi vastu võtnud. T.R. pärandi hooldaja S.R.i

selgituse järgi (I kd, tl 163, 166) ei tähenda pärandvara nimekirja koostamises osalemine, et

pärija oleks pärandi vastu võtnud. Pärandi vastuvõtmine nõuab toiminguid, millest oleks

võimalik järeldada, et isik võtab pärandi vastu. Hageja enda koostatud kinnitus pärandi

vastuvõtmise kohta (I kd, tl 167) ei ole seadusest tulenev tõend. Pärimisseaduse § 165 lg 4

kohaselt välisriigis koostatud pärimistunnistust tunnustatakse Eestis Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 650/2012 kohaselt. Hageja ei ole esitanud Soome Vabariigis tema

5

nimele välja antud pärimistunnistust. Pärandvara nimekirja järgi on T.R. pärandi saajad veel

kostja ja M.R.. Pärandvara nimekirjas (I kd, tl 157–158 ) ei ole märgitud, et T.R.l on nõudeid

kellegi vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus, teha uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt ära võetud rahasumma

hüvitamist lepinguvälise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel. Hageja vande all antud ütluste

kohaselt puudus T.R.l rahadest täielik ülevaade, ta ei teadnud, et Saksamaalt tuleb toetus.

Suuremate summade ülekandmine ei olnud tavapärane ning T.R. ei olnud teadlik, et tal raha

on. Ütlustest nähtub, et T.R. ei olnud teadlik tema kontole laekunud suuremast rahasummast,

mistõttu ei saanud ta anda nõusolekut selle edasikandmiseks. Maakohus jättis hageja ütlused

arvestamata. Pidades hageja ütlusi ebausaldusväärseteks, kuna hagejal on asjas isiklik huvi,

oleks maakohus pidanud samal põhjusel jätma kõrvale ka kostja ja K.K. ütlused, kellel oli

samuti asjas rahaline huvi. T.R. nõusoleku andmine ca 20 000 euro ülekandmiseks ei ole

eluliselt usutav. Tunnistaja K.K. ütlustest nähtub, et maksimaalselt sai tavapäraseks lugeda ca

30 euro (500 EEK) suurust pereliikmete toetamist. Vaidlusalused ülekanded olid tavapäraselt

tehtud 100–500 euro ulatuses korraga.

T.R. kriminaalasjas antud ütlused ei ole usaldusväärne tõend, kuivõrd ütlused on antud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tulemusel ega kajasta asjaolusid tõeselt. Enne

12. juuni 2013 ütluste andmist võis kostja T.R. mõjutada talle sobivaid ütlusi andma. T.R.

ütlused on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega

Kostja on püüdnud varjata ülekannete tegemist ning Saksamaalt raha laekumist. Tegelik

ülekannete summa (19 701 eurot 62 senti) ületab ligi 6-kordselt kostja enda hinnangul T.R. eest

hoolitsemisele kulunud summat (3471 eurot 83 senti, I kd, tl 44). Kostja on võtnud T.R. arvelt

raha ka vahemikus 28. märts 2012 – 30. mai 2012, s.o ajal, mil T.R. viibis haiglas ning kõik

tema kulud kattis hageja. Kostja ei ole selgitanud, mis eesmärgil ta ülekandeid käsitletud

ulatuses tegi.

T.R. ei olnud oma vaimse seisundi tõttu suuteline hindama nõusoleku tagajärgi.

Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt tõendab, et T.R. oli piiratud teovõimega vähemalt alates 3.

juunist 2013, kuid tõenäoliselt juba alates aastast 1976. Akti kohaselt on T.R. ajavahemikul

1976 – 2006 viibinud 32 korda psüühilise haiguse ägenemise tõttu haiglaravil.

Sotsiaalkindlustusameti otsus tõendab, et T.R. oli piiratud teovõimega vähemalt alates

23. aprillist 2013 ning vähemalt alates 23. aprillist 2013 vajas ta kõrvalabi suhtlemisel,

juhendamist ja järelevalvet. 2. oktoobri 2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-19573 on

tuvastatud, et T.R. oli piiratud teovõimega, kuivõrd ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada

ega neid juhtida. T.R. haigusloo väljavõttest nähtub, et VEK ehk vaegurluse komisjoni

sissekande kohaselt oli T.R.l juba 2003. aastal raske puue, ta vajas kõrvalist abi

igapäevategevustes ning tal puudus võime end ümbritsevast igapäevasituatsioonist adekvaatselt

aru saada. Tunnistaja K.K. kinnitas, et T.R.l esines mõttesegadust. Hageja ütlustest nähtub, et

alates 1976. aastast ei korraldanud T.R. ise oma rahaasju.

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kostja on ülekandeid tehes

käitunud tahtlusega. Kui tahtlus ei ole tuvastatav, on kostja käitunud vähemalt ettevaatamatult.

Seega on kostja kahju tekitamises süüdi. Puuduvad nõuet välistavad asjaolud.

Hageja nõue on põhjendatud ka alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus hageja nõude

alternatiivset põhjendust sisuliselt ei analüüsinud.

6

Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja sai kahjust ja kahju tekitanud isikust teada 20. mail 2013,

kui talle esitati T.R. arveldusarve väljavõte. Ka T.R. ei saanud olla kahjust ja kahju tekitanud

isikust varem teadlik, kuivõrd et ta ei kasutanud ise internetipanka ega pangakaarti, vaid kõik

tehingud viis läbi kostja. Isegi kui T.R. oli Saksamaalt tulnud rahast teadlik (millega hageja ei

nõustu), ei saanud ta olla teadlik kõigist tehingutest ja nende ulatusest, mis kostja tema rahaga

tegi. Kui kostja väidab, et T.R. oleks pidanud saama ülekannetest teada mingil muul ajal kui

20. mail 2013, siis on kostja kohustus seda asjaolu ka tõendada.

Isegi kui nõude aegumine algas varem, ei ole nõue aegunud, sest aegumine oli peatunud TsÜS

§ 165 lg 1 järgi. T.R. vaimne seisund, mille tõttu talle eestkostja määrati, eksisteeris juba 1976.

aastal. Seega oli hageja nõuete aegumine peatunud alates nõuete tekkimisest kuni

18. detsembrini 2013, ehk tsiviilasjas nr 2-13-19573 tehtud kohtulahendi jõustumiseni. Isegi

kui T.R. pidi olema ülekannetest koheselt teadlik ning nõuete peatumine ei alanud nõude

tekkimisega, oli aegumine peatunud vähemalt alates 3. juunist 2013, s.o kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti tegemisest kuni 18. detsembrini 21013, s.o T.R.le eestkostja määramiseni. Seega

vähemalt summade osas, mis kanti üle alates 20. juulist 2011 ei saa aegumist kohaldada.

Maakohus ei ole otsuses analüüsinud kostja tasaarvestuse avalduse põhjendatust. Hageja jääb

tasaarvestusele esitatud vastuväidete juurde.

T.R. nõue on hagejale üle läinud. S.R.i arvamuse kohaselt ei ole kostja ja M.R. pärandit vastu

võtnud ning hageja on pärandi vastu võtnud. Soome pärimistunnistuseks on „perukirja“, mille

hageja esitas kohtule 27. augustil 2015. Täiendavat pärimistunnistust Soomes välja ei anta, vaid

vastavalt S.R.i selgitustele loetakse Soome pärimisseaduse § 16:2.2 kohaselt pärija pärandi

vastu võtnuks, kui ta on üksinda või koos teistega võtnud pärandvara oma hoole alla, osalenud

pärandvara nimekirja koostamisel või pärandi jagamisel või pärijana muul viisil teostanud

pärandvara puudutavaid toiminguid. Maakohus on Soomes koostatud pärandvara nimekirja

tähenduse kindlakstegemisel lähtunud põhjendamatult Eesti seadusest. Kuigi 28. augusti 2015

määrusega asendas maakohus menetluses T.R. üldõigusjärglase hagejaga, on maakohus

vaidlustatud otsuses üllatuslikult leidnud, et üldõigusjärglus ei ole tõendatud. Ometi on

maakohus hagejalt kostja kasuks välja mõistnud menetluskulud. Kui maakohus oli seisukohal,

et T.R. nõue ei ole hagejale üle läinud, siis ei oleks maakohus tohtinud ka hagejalt

menetluskulusid välja mõista, vaid need oleksid pidanud jääma pärandvarasse.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja on T.R. õigusjärglane, puuduvad alused

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja hageja nõude rahuldamiseks.

Vastuse kohaselt on kõik T.R. kontolt tehtud tehingud tehtud T.R. poolt või tema palvel. Hageja

väited T.R. mõjutamise kohta kriminaalmenetluses ütluste andmiseks on alusetud. Kostja ei ole

kinnitanud, et kostja esitatud arvestus (I kd, tl 44) kajastab kõiki kulutusi. T.R. on andnud 1.

juulil 2009 volituse kostjale, volitades teda enda eest dokumente vormistama ja pangatehinguid

tegema (II kd, tl 6). T.R. ei ole volitust tagasi võtnud. Kriminaalasjas nr 13260101898 12 on

tuvastatud, et kostja ei ole hagi aluseks oleval perioodil omastanud T.R. vara (I kd, tl 72–75).

Kostja on istungil selgitanud, mille jaoks on raha kulunud, s.o T.R. toimetuleku ja igapäeva

vajaduste jaoks.

Hageja väide, et T.R.l ei saanud perioodil 28. märts 2012 – 30. mai 2012 kulusid tekkida, on

uus väide, mida hageja maakohtus ei esitanud ning apellatsioonkaebuses ei ole esitanud

põhjendusi, miks seda väidet juba maakohtus ei esitatud. Haiglas viibimine ei välista kulude

tekkimist.

7

Hageja püüab kohut eksitada, jättes mulje, et T.R. toetas pereliikmeid maksimaalselt 30 euro

ulatuses. Tunnistaja K.K. rääkis temale tehtud rahalistest kingitustest, mitte teistele

pereliikmetele ning K.K. vastuste järgi ei olnud T.R. kingitustel ülempiiri.

T.R. on olnud oma vaimse seisundi tõttu suuteline hindama nõusoleku tagajärgi. SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku aktis ei ole välja toodud, et T.R. ei olnud vaidlusaluste

ülekannete teostamise ajal võimeline oma tegudest aru saama. Skisofreenia ei välista, et isik ei

oleks võimeline tegema tehinguid või andma nõusolekuid tehingute tegemiseks.

Sotsiaalkindlustusameti otsusest ei nähtu, et T.R. oleks tunnistatud piiratud teovõimega isikuks

või et ta ei olnud võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Asjaolu, et isik vajab abi

liikumisel, riietumisel, suhtlemisel vms, ei tähenda, et ta ei saa oma tegudest aru.

Sotsiaalkindlustusameti otsus on tehtud pärast hagiavalduse aluseks olevat perioodi. VEK

dokumendist jääb arusaamatuks, millise sisuga (tekst on sisuliselt loetamatu), kelle poolt ja

kelle suhtes on see dokument koostatud. Tunnistaja K.K. ütlused ei tõenda, et T.R. ei olnud

võimeline aru saama oma tegudest.

Kostja ei ole rikastunud. Seega puudus maakohtul alus rahuldada hageja hagiavalduse alusetu

rikastumise sätete alusel.

Maakohus on õigesti kohaldanud aegumist. Kostja poolt vande all antud ütlustega on tõendatud,

et T.R. oli oma rahalisest seisust ja tehingutest teadlik alates vastavate tehingute tegemisest.

Hagiavaldus esitati 4. veebruaril 2014, mistõttu on TsÜS § 150 ja § 151 järgi enne 4. veebruari

2011 tekkinud nõuded aegunud. T.R. ei olnud hagi aluseks oleval perioodil piiratud

teovõimega, seega ei kuulu antud asjas kohaldamisele TsÜS § 165 lg 1. Hageja on kaebuses

märkinud, et isegi kui T.R. pidi olema ülekannetest teadlik, oli aegumine peatunud 3. juunist

2013 – 18. detsembrini 2013 ning aegumist ei saa kohaldada summade osas, mis kanti üle alates

20. juulist 2011. Hageja ei ole nimetatud asjaolu maakohtu menetluses välja toonud, tegemist

on uue väitega.

Kohtul puudus kohustus analüüsida tasaarvestuse põhjendatust, sest maakohus tuvastas, et

hagejal ei ole kostja vastu nõuet, st puudub nõue, mida saaks tasaarvestada. Hageja ei ole

tasaarvestusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kostja jääb tasaarvestusavalduse juurde. Kostja

on T.R. eest tasunud T.R. kulude katteks 11 968 eurot 99 senti.

Kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja on alusetult teinud ülekandeid enda kontole, ei ole

tõendatud, et kostja on teinud ülekandeid M.K.le (900 eurot), K.K.le (1700 eurot), M.R.le (100

eurot) või võtnud välja sularaha (3211 eurot 28 senti). Seega on hageja hagiavaldus 5911 euro

28 sendi saamiseks alusetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hageja nõudis hagis kostjalt T.R. seadusliku esindajana T.R.le tekitatud kahju hüvitamist.

T.R. suri 7. aprillil 2015. Maakohus peatas 29. juuli 2015 määrusega menetluse

üldõigusjärglase väljaselgitamiseni. Maakohus uuendas menetluse 28. augusti 2015 määrusega

ning asendas hageja menetluses T.R. õigusjärglasena, kostja on maakohtu määruse kätte

saanud. Asjas on hageja esitanud üldõigusjärgluse kohta tõenditena mh pärandi hooldaja

selgituse ja pärandvara nimekirja (I kd, tl 150 jj). Maakohtu määruse peale hageja asendamise

kohta ei ole kostja määruskaebust esitanud. Apellatsioonkaebuse väide, et üllatuslik on

maakohtu otsuse põhjenduste p-s 11 väljendatud seisukoht, et hageja ei ole oma õigusjärglust

tõendanud, on küll põhjendatud, kuid see ei muuda ringkonnakohtu hinnangul hageja

8

positsiooni menetluses. Kostja ei ole menetluses hageja üldõigusjärglust vaidlustanud ega ole

väljendanud seisukohta, et ta oleks T.R. pärandi vastu võtnud. Apellatsioonkaebuse etteheited

maakohtule Soome õiguse vale kohaldamise suhtes on vastuolulised, kuna maakohus on

määranud hageja T.R. üldõigusjärglaseks hageja soovil ja menetluses esitatu põhjal. Maakohus

ei ole Eesti pärimisõigust apellatsioonkaebuses esitatud viisil kohaldanud.

8. Hageja ei vaidlusta apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et kostja on perioodil

19. juuni 2009 – 20. mai 2013 teinud T.R. arveldusarvelt ülekandeid ning võtnud sularaha välja

19 701 euro 62 sendi ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt on tegemist õigusvastaselt T.R.lt

võetud rahaga.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse

norme. TsÜS § 8 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi on alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul,

kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma

tegudest aru saada või neid juhtida, piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime

mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada

või neid juhtida. Maakohus on andnud hinnangu TsÜS § 8 lg-le 2 leides põhjendatult, et

skisofreenia põdemine ei tõenda piiratud teovõime esinemist konkreetsete tegude

toimepanemise ajal.

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse seisukoht (kaebuse p-des 10. a-f), mille kohaselt on

maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja esitatud tõendid ei tõenda, et T.R. ei olnud võimeline

oma vaimse seisundi tõttu hindama nõusoleku tagajärgi. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise

ekspertiisi akti nr 43 (I kd, tl 45–46) järgi vajab T.R. eestkostet, juhendamist ja abistamist

igapäevaelu toimingutes. Nimetatu ei tähenda aga, et T.R. ei suutnud vaidlustatud tehingute

tegemise ajal kestvalt tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Sotsiaalkindlustusameti

11. juuni 2013 otsuse (I kd, tl 47) kohaselt vajab T.R. kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel,

riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist, järelevalvet. Otsus ja T.R. haigusloo väljavõte

(I kd, tl 96 jj) ei tõenda, et T.R. ei saanud vaidluse all olevate tehingute tegemise ajal aru nende

tähendusest.

Maakohus on 2. oktoobri 2013 määruses, millega määrati T.R.le eestkostja, T.R. ära kuulanud.

T.R. on vastanud kohtuniku küsimustele, selgitanud konflikti oma tütarde vahel ning avaldanud

soovi eestkostja määramiseks.

Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruse (I kd, tl 73jj) järgi suhtles kuriteoteate

lahendamisel kohtueelne menetleja Hooldekodu X juhataja V.L.ga, tegevusjuhi P.R.ga, SA

TÜK sotsiaaltöötaja H.S.ga. V.L. kirjeldas nimetatud määruse kohaselt T.R. tervislikku

seisundit kirjalikult, märkides, et patsient on aruselge, vaimselt stabiilne, vajab kõrvalabi

pesemisel ja riietumisel.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et T.R. vajas elamiseks raha, kostja ja tema laps hoolitsesid

aastaid T.R. eest ning kui lugeda hageja väited õigeks, ei ole arusaadav, millise raha eest oleks

T.R. pidanud elama.

9. Maakohus on põhjendatult kohaldanud hageja nõude suhtes aegumist osas, mis on tekkinud

enne 4. veebruari 2011, seega 3 aastat enne hagi esitamist 4. veebruaril 2014. TsÜS § 150 lg 1

järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kui

tehingu tegemisel esines eksimus, pettus, ähvardus, vägivald või muud asjaolud, mis annavad

aluse tehingu tühistamiseks, või kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik

teadis teatud asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda

esindaja, mitte esindatava isikust. Hageja on määratud T.R. eestkostjaks, seega seaduslikuks

esindajaks 2. oktoobril 2013, seega ligi pool aastat pärast viimase vaidlustatud tehingu aega.

9

Seega ei oma asjas tähtsust hageja teadmine tehingute tegemisest. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et T.R. teovõime ei olnud tehingute tegemise

ajal piiratud (vt otsuse p 8). Maakohus on õigesti leidnud, et T.R. kriminaalasjas antud ütlustest

nähtub, et ta teadis tema rahaga tehtud tehingutest.

10. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõue kostja vastu põhjendatud VÕS § 1045 lg 1

p 5 järgi. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on õigusvastane kannatanu omandi või sellega sarnase

õiguse või valduse rikkumisega tekitatud kahju.

Õige on apellatsioonkaebuse väide, et asjaolu, et kriminaalmenetluses ei tuvastatud omastamise

koosseisu (KarS § 201) täitmist ei välista võimalust, et kostja vastutab tsiviilõiguslikul alusel

kannatanu omandi õigusvastase rikkumise eest. Maakohus ei ole aga hageja nõudele hinnangu

andmisel lähtunud üksnes kriminaalmenetluses läbiviidud menetlustoimingutest, mis on asjas

üheks tõendiks TsMS § 229 lg 2 mõttes. Ainuüksi asjaolu (apellatsioonkaebuse p 7), et kostja

ei ole vaidlustanud hageja arveldusarvelt tehingute tegemist, ei tähenda, et sellega oleks T.R.le

tekitatud kahju. Maakohus on põhjendatult lähtunud T.R. kriminaalmenetluse käigus antud

ütlustest. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et T.R. oleks andnud ütlusi

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tulemusel või et tema arvamust oleks mõjutatud.

Arusaamatu on hageja seisukoht, mille kohaselt ei saa T.R. ütluste põhjal asuda seisukohale,

nagu oleks T.R. oma nõuetest loobunud (apellatsioonkaebuse p 7a). T.R. ei ole iseseisvalt kostja

vastu nõuet esitanud ning maakohus ei ole ka nõuetest loobumist käsitlenud.

11. Apellatsioonkaebuse väited (kaebuse p 7b,c,d) , mille kohaselt ei ole maakohus arvestanud

hageja esitatud tõendeid selle kohta, et T.R.le kuulunud raha on kulunud muul eesmärgil, kui

tema vajaduste katmiseks, ei ole põhjendatud.

Maakohus on otsuse p-s 15 selgitanud, miks kohus on pidanud usutavaks raha kulumist suures

osas T.R. enda vajaduste katteks ning T.R. nõusolekul kingina tütrele ja lastelastele üleantuks.

Hageja väide, et tegemist on lapselapse toetamiseks ilma T.R. soovita antud suurte summadega

(25, 100 ja 500 Eesti krooni), ei vasta asjas esitatud tõenditele (lapselapse K.K. kriminaalasja

ülekuulamise protokoll, I kd, tl 68 jj; 22. veebruari 2016 kohtuistungi protokoll, II kd, tl 27 jj).

K.K. kinnitusel pani T.R. endale kõik kirja, nii selle raha, mis sisse tuli, kui ka selle, mis välja

läks.

Kuna hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostja oleks hagejale kahju tekitanud, jättis

maakohus põhjendatult hageja nõude õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.

12. Hageja väitel on tema nõue kostja vastu põhjendatud alusetu rikastumise sätete alusel VÕS

§ 1037 lg 1 järgi kuna kostja on saanud T.R.lt raha ilma õigusliku aluseta, samuti puudub hageja

nõusolek. Hageja väitel on saanud kostja raha T.R. omandit rikkudes. Ringkonnakohus leiab,

et hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostja oleks saanud T.R.lt raha ilma õigusliku aluseta.

Hageja määrati T.R. eestkostjaks pärast vaidlustatud tehingute tegemist, ringkonnakohus leidis,

et kostja on saanud T.R.lt raha viimase loal.

Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud T.R. otsese nõusoleku puudumist üksikute ülekannete

suhtes, on ringkonnakohtu hinnangul rikastumine äralangenud. Kostja on menetluses olnud

seisukohal, et T.R. raha on kulunud tema vajaduste katteks, osaliselt on T.R. teinud kingitusi.

Seega on kostja esitanud hageja nõudele rikastumise äralangemise vastuväite (VÕS § 1033

lg 1). Viidatud sätte järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses,

milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu

või selle väärtuse võrra rikastunud. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et kostja

oli rikastumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi

peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud (Riigikohtu 2. detsembri 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Heausksuse ja rikastumise äralangemise tõendamiseks

10

esitas kostja taotluse kriminaalasja nr 13260101898 materjalide lisamiseks asja materjalide

juurde, samuti on menetluses ära kuulatud tunnistaja K.K..

Ringkonnakohus leiab, et kostja on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid

tõendanud. Kõik hageja menetluses esitatud vastuväited kostja tõenditele on paljasõnalised.

13. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub

vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud

menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Kuivõrd maakohus asendas esialgse hageja

T.R. hagejaga M.K.ga, on põhjendatud menetluskulude väljamõistmine asendatud hagejalt hagi

rahuldamata jätmise puhul.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1

alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostja menetluskuludeks ringkonnakohtus

on lepingulise esindaja kulu 990 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul

tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostja menetluskulude puhul tegemist põhjendatud

ja vajaliku kuluga. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke