4-16-7144/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

13. detsember 2016, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-16-7144 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Väärteoasi

Lõuna Prefektuuri 28.09.2016 otsus nr väärteoasjas nr 2780,16,008058 Väärteo kvalifikatsioon liiklusseadus § 227 lg 2 järgi

Taotluse sisu G.A kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri 28.09.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2780,16,008058 otsuse tühistamiseks Kohtumenetluse pooled

kaebuse esitaja/menetlusalune isik:

G.A (isikukood XXX; elukoht XXXX; e-post XXXX)

kohtuväline menetleja: Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuur (registrikood 70008760; asukoht Riia 132, Tartu), esindaja Vallo Tõnuvere Kohtuistungi toimumise aeg 01.12.2016 RESOLUTSIOON

1. Jätta G.A kaebus Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna ennetus-

ja menetlustalituse menetlusteenistuse

vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere 28.09.2016 otsuse peale väärteoasjas nr 2780,16,008058 rahuldamata ja nimetatud otsus muutmata.

2. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 240 (kakssada nelikümmend) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220165173668. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul kohtuväline menetleja, 10 päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

3. Välja mõista G.A-lt riigi tuludesse väärteomenetluse kuludena tunnistajale hüvitatud sõidukulud 23 (kakskümmend kolm) eurot ja 18 senti.

Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või arveldusarvele nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is või arveldusarvele nr EE401700017002872300 №rdea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või arveldusarvele nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis.

Menetluskulude tasumisel tuleb viitenumbriks märkida 10220165173668, selgituseks tuleb märkida kohustatud isiku nimi, kohtuasja number ning makseliigi nimetus.

Otsuse vabatahtliku täitmise korral tasuda riigituludesse makstavad menetluskulud 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele kohtutäituri kaudu Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kolmekümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna vanemliikluspolitseinik

A. Vakk koostas 02.09.2016 väärteoprotokolli AB1507528, mille kohaselt G.A juhtis 02.09.2016 kell 14.17 Tartumaal Nõo vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 153 km-l mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 120+/-4 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui

26 km/h. Antud teoga rikkus G.A liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Politseija Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri 28.09.2016 otsusega väärteoasjas 2780,16,008058 määrati G.A-le karistuseks LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 60 trahviühiku ulatuses, s.o 240 eurot. Otsuse põhjenduste kohaselt leidis kohtuväline menetleja, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud menetlusaluse isiku varasema käitumisega. Menetlusalust isikut on sarnase teo eest karistatud. Otsuse kohaselt kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. 03.10.2016 esitas menetlusalune isik G.A kohtule kaebuse, milles palus tühistada temale määratud karistus ja ta õigeks mõista. Menetlusalune isik ei ole nõus antud väärteoprotokollis kiiruse ületamisega. Politsei poolt näidatud kiirust mõõteriistal omaks ei võta. Selliselt tema kiirust polnud võimalik fikseerida, nagu politseiametnik väitis fikseerivat. Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab alljärgnevat. LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse selle eest, kui mootorsõidukijuht ületab lubatud suurimat sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 02.09.2016 kella 14.17 ajal Tartu maakonnas Nõo vallas Jõhvi-Tartu-Valga mnt 153 km-l juhtis menetlusalune isik mootorsõidukit Volvo V60 reg märgiga XXX. Need asjaolud on tõendatud tunnistaja M.M.kohtus antud ütlustega, millest nähtub, et kui ta teostas 02.09.2016 peale lõunat Jõhvi-Tartu-Valga mnt 153 kilomeetril liiklusjärelevalvet, fikseeris ta Tartu poolt läheneva sõiduauto Volvo sõidukiiruse, Volvo kontrollimisel selgus, et seda juhtis menetlusalune isik G.A. M.M.poolt kiiruse mõõtmine ja mootorsõidukile Volvo järgnemine on kajastatud ka videosalvestisel, mis on lindistatud politseiautos oleva videotehnika abil. Tunnistaja M.M.ütluste kohaselt mõõtis ta kiirust seadmega Stalker DSR-2X-DP. Nimetatud kiirusemõõturi kasutamise protokolli ja videosalvestisega, mis on tehtud politseiautos oleva kaameraga on tõendatud, et M.M.mõõtis politsei mootorrattal olevastatsionaarse kiirusemõõturiga menetlusaluse isiku poolt juhitava auto kiiruseks 120 km/h. Tunnistaja, menetlusaluse isiku ja ka videomaterjaliga on tõendatud, et M.M.näitas G.A-le kiirusemõõturi lugemil fikseeritud kiirusi.

Kaebemenetluses on vaidlustatud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise tulemust, leides, et kuna liiklusvoolus liikus samal ajal mitu sõidukit, võis kiiruse mõõtja mõõdetavas objektis eksida. Mõõtmise metoodikast lähtuvalt ei ole lubatud sõidukiirust mõõta kui mõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid. Tunnistaja M.M.ütluste kohaselt lähenes mõõdetav auto neile ja sõitis 10 m kauguselt mööda. Antud auto oli sooritanud möödasõidu. Tunnistaja ütlustest ilmnes seegi, et tema asus mõõtma sõidukit, mis jõudis teistest sõidukitest ette, st ta mõõtis kõige kiiremini liikunud sõidukit. Selle auto kiirus ei saa olla kuidagi väiksem, kes teeb möödasõitu nende sõiduautode kiirustest, kellest ta möödasõitu teeb. Lisaks sellele nähtub kiirusmõõturi kasutamise protokollist, et mõõdeti mõõtjale lähenevat sõidukit, mis liikus esimesel sõidurajal. Samuti on kaebuse esitaja ka ise selgitanud, et ta oli politsei kiirusemõõtmise ajaks möödunud korraga kahest sõidukist. Seega riimuvad sündmuse asjaolude osas mitte ainult tunnistaja M.M.ütlused ja kiirusmõõturi kasutamise protokolli kantud andmed, vaid ka kaebuse esitaja enese selgitused. Seega tõendikogum viitab üheselt sellele, et mõõdeti kaebuse esitaja sõiduki kiirust. V™S § 31 lg 1

1 sätestab, et kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus fotovõi videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Käesolevas asjas ei ole küsimust selles, et kohtus uuritud videosalvestis on saadud liiklusjärelevalve käigus, mis LS § 2 p-le 281 vastavalt on riiklik järelevalve liikluse ja maastikusõidukite liikumise üle, st üks riikliku järelevalve liikidest.

Kohus, uurinud salvestist vahetult istungil, veendus, et sealt nähtuvad nii väärteo toimepanemise aeg ja koht, kui ka ilmastikuja teeolud. Kõne all olev salvestis koostoimes otsusesse kantavate andmetega on seostatav ka konkreetse väärteoasjaga ning sealt nähtuvad ka väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud – sõiduk, mille kiirust mõõdeti, kiirusmõõturi lugemi näitamine, samuti sõiduki kaugus mõõturist mõõtmise hetkel.

Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lg 1 ls 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Kohtule esitatud teatisest nähtub, et M.M.on 29.09.2011 läbinud “Pädeva mõõtja koolituse” 10 ak tunni ulatuses. Lisaks märkis tunnistaja M.M., et neid koolitatakse jooksvalt uute mõõteseadmete alaselt. Tunnistaja ütlustele ja Lõuna prefektuuri poolt välja antud tõendile tuginevalt leiab kohus, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine oli teostatud pädeva mõõtja poolt

MõõteS § 5 lg 1 ls 1 mõttes. Väärteotoimikusse on lisatud AS-i Metroserti poolt välja antud kasutatud kiirusemõõtevahendi taatlemistunnistuse nr TTRS-16/00191 koopia, millest nähtub, et kiirusemõõtur Stalker DSR 2X on taadeldud 26.08.2016 ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr 104 lisa 1 p 8.2 nõuetele. Ka tunnistaja M.M.selgitas kohtus, et ta teostas mõõtmist taadeldud mõõturiga – seadmel olid taatluskleepsud peal. Ta selgitas veel, et igal hommikul kontrollib ta, et need ei oleks vigastatud ning teeb seejärel testi.

Seega leiab kohus, et mõõtmist teostati seadmega, mille puhul oli MõõteS § 5 lg 1 ls-s 1 nimetatud taatluskohustus täidetud ning mõõtetulemus õige, mistõttu on usaldusväärsed ka mõõteseadme kasutamise tulemusel saadud tõendid.

M.M.ütlustest ilmneb, et ta mõõtis kiirust statiivile asetatud seadmega. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ lisa 1 kohaselt on paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel saadava sõiduki kiiruse väärtuse laiendmääramatuseks juhul, kui mõõtmisel saadud sõiduki kiiruse väärtus on 101–135 km/h, +/- 4 km/h. Järelikult oli lõplikuks mõõtmistulemuseks ning seega ka menetlusaluse isiku G.A poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks 116 km/h.

Kuna G.A juhtis mootorsõidukit 116 kilomeetrise tunnikiirusega kohas, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli vaid 90 km/h, siis ületas ta lubatud sõidukiirust vähemalt 26 km/h võrra. Seega ei tuvastanud kohus, et mõõtmised teostanud pädev mõõtja ei oleks mõõtmisel järginud asjakohast mõõtemetoodikat. Kiirusmõõteseade oli tehniliselt korras, omas kehtivat taatlust ja kiirust mõõtis vastava koolituse läbinud pädev politseiametnik. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll on täidetud ja seadme näit fikseeritud vastavalt mõõtemetoodikale, st antud väärteoasjas on mõõtmistulemused kohtuvälise menetleja ametniku poolt fikseeritud nõuetekohaselt kiiruse mõõtmise aktis, s.o kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis, mis vastab V™S § 49 sätestatud nõuetele ja milles on muude asjaolude kõrval ka märgitud andmed mõõtmiseks kasutatud mõõtevahendi kohta, selle taatlemine, mõõtmise teostanud isiku nimi ja amet, mõõtmise aeg ja koht, millise sõiduki kiirust mõõdeti ning mõõtmise tulemus.

Menetlusaluse isiku poolt kohtuistungil esitatud etteheiteid, kus viimane leidis, et mõõtmisalas olid segavad faktorid, milleks olid mitu autot, puudelehed, teede kõrguste vahe, mistõttu ei saanud mõõtja sõiduki kiirust õigesti mõõta, ei pea samuti paika. Kohus selgitab, et kiiruse mõõtmine ei ole liiklusjärelevalve teostajate suvaline tegevus, vaid põhineb kindlatele õigusaktidega kehtestatud reeglitele. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kiirusmõõturi kasutamisel pöörati tähelepanu tekitavatele häiretele, mis võivad anda eksitavaid tulemusi, muuhulgas kindlustati, et mõõteseadme ja objekti vahel ei oleks signaale läbimatuid takistusi.

Kiirusmõõturi kasutamise protokolli sisu, selle tegelikkusele vastavust kontrollitakse protokolli koostaja ja mõõtmise juures viibinud tunnistaja ütlustega. Kuivõrd mõõturiga sõidukiirus fikseeriti ja selleks oli 120 +/- 4 km/h, siis järelikult menetlusaluse isiku viidatud segavad faktorid mõõtmistulemust ei mõjutanud.

Protokolli on allkirjastanud ka menetlusalune isik, kinnitades, et mõõtmine on tema jaoks olnud arusaadav. Mõõtmise asjaolude kohta kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud politseinik M.M.selgitas, et segavaid faktoreid mõõtmise ajal ei esinenud. Seega kiirusmõõturi kasutamise protokolli ja tunnistaja M.M.ütlustega on menetlusaluse isiku väited ümber lükatud, et väidetavalt takistasid mõõtmist autod, puulehed ja erinev teekõrgus. Kohtuistungil andis tunnistaja ammendavaid selgitusi mõõtmise käigu kohta, mis ei anna menetlusalusele isikule ühtegi lootust oma positsiooni kinnitamiseks ja süüdistuse ümberlükkamiseks. Ühtlasi ei osanud menetlusalune isik kohtus adekvaatselt selgitada olukorda, kus ta möödus kahest autost, ja kui aeglaseima kiirus oli 87, siis millise auto kiirus sai olla peale tema 120 km/h.

Sellega loeb kohus tõendatuks, et G.A rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõuet, mille kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest, ja pani sellega toime väärteo LS § 227 lg-s 2 sätestatud väärteokoosseisu objektiivse külje.

KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, kusjuures KarS § 18 lg-st 1 tulenevalt jaguneb ettevaatamatus kergemeelsuseks ja hooletuseks. KarS § 18 lg 3 järgi paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Menetlusaluse isiku kohtus antud ütluste kohaselt liikus mööda maanteed autode kolonn, kelle kiirus oli 50-80 km tunnis. Viimasest kahest autost sõitis ta mööda, kui politsei kiirust mõõtis.

Kaebuse esitaja pidas seega vajalikuks rõhutada tekkinud liiklussituatsiooni, kus tema ees liikusid mitmed autod, justkui häirides tema liikumist, mistõttu pidi ta eesliikunud sõidukitest mööduma. Selline selgitus näitab kaebuse esitaja suhtumist liikluskorda ja teistesse liiklejatesse ning ta peab vajalikuks iga hinna eest saama liikuda selliselt nagu tema tahab, sh ka lubatud suurimat sõidukiirust ületades. Kaebuse esitaja selgitused viitavad üheselt sellele, et ta oli teadlik sellest, et ta ületab lubatud sõidukiirust. Seega leiab kohus, et liiklussituatsiooni kirjeldus ja tunnistaja M.M.ütlused kogumis viitavad üheselt sellele, et mõõdeti just menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust. Kohtul puudub ka alus arvata, et politseiametnik oleks liiklusjärelevalve käigus teadlikult fikseerinud ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja ei ole kohtuistungil nimetanud ühtegi põhjendatud kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima koostada temale ebaseaduslikku väärteoprotokolli.

Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes pelgalt seetõttu, et tegemist on politseiametnikuga – tunnistaja on detailselt kirjeldanud sündmuste käiku ja seda, millal ja kuidas kiirust mõõdeti. Seega, ei ole kohtuliku arutamise käigus tuvastatud mõõtemetoodika reeglite rikkumist määruse nr 78 § 8 p 3,4 mõttes. Samas märgib kohus, et kohtupraktikas on rõhutatud, et „ei tähenda mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatus veel seda, et mõõtetulemus on samal ajal ka usaldusväärne. Isegi kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutas nõuetekohaselt taadeldud või kalibreeritud mõõtevahendit või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, ei saa mõõtmisel täielikult välistada inimlikku eksimust või muid tegureid, mis mõjutavad mõõtmise tulemust.

See tähendab, et mõõtetulemuse jälgitavus on üksnes vältimatu eeltingimus, mis võimaldab suurema tõenäosusega pidada mõõtmise tulemust usaldusväärseks ja omistada see konkreetsele objektile või isikule. Vastasel juhul antaks tõendatud mõõtetulemuse jälgitavusele ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud ja isik ei saaks ennast talle tehtud karistusõigusliku etteheite vastu kaitsta. Kirjeldatu satuks vastuollu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.“ (Riigikohtu lahend 3-1-1-39-15, p 6.2).

Seega, peab kohus veenduma ka mõõtmise usaldusväärsuses. Kohtuliku arutamise käigus ei tekkinud kohtul kahtlusi, et mõõtmisel esineksid asjaolusid, inimlikku eksimust või muid tegureid, mis võiksid mõjutada mõõtmise usaldusväärsust. Samas Riigikohtu lahendis on osutatud sellele, et mõõtmise usaldusväärsuse kontrollimiseks on võimalik üle kuulata tunnistajana kaasatud teine sündmuskohal viibinud politseinik (käesoleval juhul on see politseinik A.V.), kuid kaebuse esitaja teise tunnistaja ülekuulamist kohtuistungil ei soovinud.

Tõendite kogumis hindamisel ei tekkinud kahtlusi, mida tuleks tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Tegu on liiklusalase väärteoga, kus isikule heidetakse ette kiiruseületamist mitte vähem kui 26 km/h. Üldteadaolevalt on Eesti liikluskultuur halb, toimub palju liiklusõnnetusi, sh väga raskeid liiklusõnnetusi juhtide süül, kes ei pea kinni liikluskorraldusvahendiga kehtestatud kiiruspiirangutest. Seega on avalikes huvides, et taolisi juhte karistatakse toimepandu eest ning kutsutakse sel viisil korrale. Kuna isiku kohustus on kohandada oma sõidukiirust vastavalt kiiruspiirangutele, siis selle kohustuse tähelepanematusest või kohusetundetusest tingitud järgimata jätmine on väärtegu ning G.A poolt on see toime pandud hooletusest KarS §

18 lg 3 mõttes. Sellega leiab kohus, et menetlusalust isikut G.A tuleb selle teo eest karistada. Kohus ei tuvastanud anti G.A tegevuses õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Kohtu seisukoht karistuse osas LS § 227 lg 2 kohaselt saab isikut kõne all oleva väärteo eest karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg-le 1 vastavalt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, kusjuures trahviühikuks on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 4 eurot. Seega on käesoleva süüteo puhul ettenähtava rahatrahvi keskmiseks määraks 48,5 trahviühikut ehk 194 eurot. Kohtuväline menetleja määras G.A-le karistuseks 60 trahviühikut ehk 240 eurot, seega karistuse keskmises trahvimääras. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Menetlusaluse isiku tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud KarS §-s

58, ei ole. Puuduvad ka KarS § 57 järgsed karistust kergendavad asjaolud. Lisaks märgib kohus, et menetlusaluse isiku hoiak ka kohtuistungil oli kõike muud kui kahetsev. Pigem tegeles ta oma teo õigustamisega ning enese ohvrina näitamisega kui kahetsuse väljendamisega.

Süü suuruse määratlemisel tuleb lisaks eelnevale arvestada ka G.A suhtumise intensiivsusega oma teosse, st sellega, et ta pani oma teo toime hooletusest. Samas arvestab kohus seda, et tema rikkumine oli tõsine. Tartu-Elva maantee näol tegu teega, kus on äärmiselt tihe liiklus. Seega kiiruse ületamisega sellises ulatuses oleks võinud kaasneda väga rasked tagajärjed. G.A tegu kujutas endast suurt ohtu nii tema enda kui ka kaasliiklejate elule ja tervisele. Samuti oleks sellega võinud kaasneda suur varaline kahju. Neid asjaolusid arvestades võib väita, et vajadusel ei oleks sõiduk suutnud piisavalt kiirelt pidurdada ja järelikult oli võimalus ohu realiseerumiseks suur. Kiiruse ületamine mitte vähem kui 26 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Selline käitumine näitab juhi ükskõiksust ja üleolevust liiklusnõuete täitmisesse ja hoolimatust kõigi teiste liiklejate suhtes. Peale selle, nagu kohus viitas juba eespool, on lubatud sõidukiiruse ületamise näol tegu väga levinud rikkumisega ja seetõttu on rangema karistuse kohaldamisega üldpreventiivsetest eesmärkidest tulenevalt vaja anda ühiskonnale signaal, et selline käitumine ei ole tolereeritav. Samas ei tohi karistamine muuta isikut objektiks, mille abil saab teiste isikute õiguskuulekust kinnistada. Käesoleval juhul tuleb kindlasti arvestada sellega, et G.A on eelnevalt selliste tegude toimepanemise eest karistatud. Seega ei olnud tegu juhusliku rikkumisega, vaid pigem väljakujunenud käitumismalliga ning kohus ei ole veendunud, et isik sellist rikkumist enam tulevikus toime ei pane.

Tuginedes ülaltoodule, leiab kohus, et süü suurusest ning eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on põhjendatud G.A karistamine rahatrahviga keskmises karistusmääras.

Kohus on seisukohal, et sellise karistusega on täidetud ka karistuse üldpreventiivne eesmärk. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on süüle vastav ja proportsionaalne toimepandud väärteoga, kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtu seisukoht menetluskulude osas

V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

Käesolevas asjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt tunnistajale hüvitatud sõidukulud 23,18 eurot.

KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Järelikult jäävad käesoleva väärteoasja menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusaluse isiku G.A kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik