3-14-51276/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51276

Haldusasi

Karel Kalviku kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 2000 eurot

väljamõistmiseks seoses saatmistega 23.01.2013,

15.03.2013 ja 22.03.2013

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Karel Kalviku apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Karel Kalvik

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Karel Kalviku apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 12.03.2015. a otsus muutmata.

2. Kaebaja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.

1. EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 09.01.2017 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karel Kalvik esitas Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt

on vangla teda kolmel korral transportinud ebainimlikes tingimustes. Taotluse kohaselt puudus

saatebussis võimalus end sirutada, kuna kambri pinda oli 0,51 m2. Kambri plastikust

väljavaatesein ja teised seinad oli väga määrdunud. Vähemalt ühe transportimise ajal istus

K. Kalviku ees kinnipeetav, kes haises. Kõigi kolme transportimise ajal puudusid turvavööd,

mis pani ohtu K. Kalviku elu ja tervise. Sellega kohtles Tartu Vangla K. Kalvikut väärikust

alandavalt ja rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t

3. K. Kalvik taotles nimetatud tingimustes etapeerimise eest õiglast kahjutasu, kuid mitte

vähem kui 3000 eurot.

2. Tartu Vangla jättis 21.05.2014. a otsusega nr 1-13/306-2 K. Kalviku kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. K. Kalvik esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise

kahju eest hüvitise summas 2000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt etapeeriti kaebajat Tartu Vanglale kuuluva saatemasinaga kolmel korral

järgmiselt: 23.01.2013 2 tundi ja 35 minutit, 15.03.2013 3 tundi ja 24 minutit ja 22.03.2013

2 tundi ja 16 minutit Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ning Tartu Vanglast Pärnu arestimajja

ja tagasi. Kõikidel kordadel kui kaebajat etapeeriti, alandati tema inimväärikust ning

põhjustati talle kannatusi. Kannatused seisnesid selles, et ühekohalise kambri pindala oli 0,51

m2, mistõttu ei saanud kaebaja end reisi vältel sirutada. Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) ja Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtade kohaselt on sõltumata reisi kestvusest

transporditingimused ebainimlikud kui saatebussi kambris on pinda alla 0,8 m2. Samuti oli

saateauto kambri plastikust väljavaatesein väga määrdunud, mistõttu pääses kambrisse

loomulikku valgust minimaalselt ning puudus kunstlik valgustus. Transportimise ajal oli

tunda ebameeldivat lõhna, mis võis tulla kaaskinnipeetavatelt. Sellest saab järeldada, et

saatemasinas puudus või oli puudulik ventilatsioon. Saatemasinas puudusid turvavööd ja

lingid, millest oleks saanud tasakaalukaotuse korral kinni hoida. Eeltoodu põhjal saab

tuvastada vangla poolt EIÕK art 3 rikkumise.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 12.03.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt on üldteada olevaks asjaoluks, et 2010. a Eestis esmaselt

registreeritud reisijate veoks mõeldud transpordivahendid, mis peavad mh vastama

alarmsõiduki nõuetele, vastavad tehnilistelt tingimustelt kõigile siseriiklikele ja Euroopa Liidu

(EL) õigusaktide normidele ning nende reisijate ohutuses kahtlemine on ainuüksi sel motiivil

enam kui küsitav, et mitte öelda välistatud.

Kehtivast vangistusõigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele, mistõttu tuleb

kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest,

mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab,

et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

Kinnipeetava saatmine saatebussiga on vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus.

Kinnipeetavate saatmiste õiguspärasus sõltub sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi

või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad karistust kandva kinnipeetava

saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige

tingimused, mis peaksid kaebuse põhjendatuse korral olema oluliselt ebamugavamad

võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on

otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.

Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab

asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu

ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused

vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi.

Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle

haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete

ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ

I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi

see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud,

mistõttu saab sellest lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest

eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja

jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm

tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt

võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt ka ruumi, mis jääb

seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.

Puudub alus järeldada, et saatebussid ei olnud läbinud tehnoülevaatust, seega pidi ka nende

bussisisene valgustus ja ventilatsioonisüsteem vastama sõitjate veole esitatavatele nõuetele.

Kaaskinnipeetava iseloomuliku lõhna eest ei saa vastustaja vastutada. Halb lõhn bussis ei

tõenda bussi ventilatsiooniriket. Kaebaja ei ole kirjeldanud, et bussi väidetavalt määrdunud

sein sisaldas midagi sellist, mis võiks alandada inimväärikust. Kaebajat transporditi

alarmsõidukitega. Käepidemed ja lingid võiksid kaebaja kasutuses olnud suhteliselt väikese

ruumi puhul pigem suurendada ebaturvalisust kui turvalisust vähendada. Turvavöödega

sõiduki liikumise ajal peab reisija turvavööd ka kasutama, seega ei saa ka need reisijad sõidu

ajal seista, vaid peavad sõidu ajal istuma.

Kuna kaebajale oli tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav EL direktiiviga

reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada

kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult

kaasnevad. Inimväärikuse alandamisena ei kvalifitseeru ka see kui inimene peab

maksimaalselt ca 3,5 h kestnud saatmise ajal istuma.

EIK praktikast ei tulene viidet, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks sedavõrd

lühikeste saatmiste puhul pidada inimväärikust alandavateks, kuna kaebaja kirjeldatud

kannatused ei olnud oma loomult intensiivsed.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. K. Kalvik esitas Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles

palub halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas halduskohus materiaalõigusnorme ebaõigesti ja jättis

sisuliselt hindamata asjas olulise tähtsusega seisukohad. Halduskohus ei põhjendatud otsust

piisava põhjalikkusega.

Kaebajat transporditi üksikkambris, mille kõrgus oli umbes 1,6 m ja tulenevalt EIK otsusest

asjas M.S. vs Russia 8589/08 on selline kõrgus ebapiisav, et keskmise kasvuga mees saaks

siseneda või seista transpordivahendis ilma küürutamata. Metallboksi suurus, milles kaebajat

etapeeriti oli 0,8 m2. Reisid kestsid 2-3 tundi ning kaebaja pidi viibima istuvas asendis terve

etapeeritava teekonna. Kirjeldatud asjaolude pinnalt saab tuvastada EIÕK art 3 rikkumise.

Õiglaseks hüvitiseks oleks 2000 eurot.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja leiab, et kuigi EIK on tõepoolest oma otsustes viidanud sellele, et isiku

transportimist kambris, mis jääb oma mõõtmetelt alla 0,8 m2, võib tulenevalt CPT raportites

toodust käsitleda EIÕK-ga vastuolus olevana, on 0,8 m2 puhul tegemist CPT tähelepanekuga

ühe riigi suhtes ning seda standardit ei saa automaatselt tõlgendada kui minimaalset lubatud

pinda, millel isikut tohib transportida. CPT ei arvesta ainult põrandapinna suurusega, vaid

hindab ka teisi tingimusi, mis saatmisega kaasnevad.

Tartu Vangla saatebussides on üksikkambris kinnipeetavale tagatud ruumi 0,51 m2. Bussides

on piisav ventilatsioon ning valgustus. Kinnipeetaval ei ole transportimise ajal võimalik püsti

tõusta või jalgu sirutada, kuid tal on võimalik oma istumispositsiooni muuta ja ennast

mugavamasse asendisse nihutada. Transpordivahendeid, milles olevatele istekohtadele pääseb

inimene ilma kummardamata, on vähe. Tartu Vangla saatebusside üksikkamber on kõrgusega

1,49 m ehk need on piisavalt kõrged, et kinnipeetav saaks seal istuda sirge seljaga. Pea ja

kambri lae vahele jääb piisavalt vaba ruumi. Arusaamatuks jääb, miks on kaebajal vaja

saatebussis olevas üksikkambris püsti tõusta ja seista. Saatekambrites püsti seismine ei ole

lubatud. 2-3 tunni pikkune teekond ei ole sellise pikkusega, mille käigus peaks inimene ennast

ilmtingimata sirutama. Täiskasvanud inimesele ei valmista raskusi sellise aja vältel ühe koha

peal istumine. Nimetatud tingimustes transportimisega võib kaasneda teatud

ebamugavustunne, kuid kinnipeetava puhul ei ületa see kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatut taset.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 12.03.2015. a otsus tuleb jätta muutmata ja

K. Kalviku apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses

toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski

apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse

tühistamisele. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida

järgmist.

8. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise kaebuse, milles palub hüvitada talle Tartu Vangla

tekitatud mittevaralise kahju seoses tema transportimisega 23.01.2013, 15.03.2013 ja

22.03.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ning Tartu Vanglast Pärnu arestimajja ja tagasi.

Tegemist on kahju hüvitamise nõudega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes, mille

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglale esitatud kahjunõudest ning

kaebusest halduskohtule saab järeldada, et mittevaraline kahju, mille hüvitamist kaebaja

soovib, seisneb tema väärikuse alandamises. Ringkonnakohus leiab, et kuigi kaebaja on nii

vanglale kui ka kohtule esitatud taotlustes esitanud väiteid turvavöö puudumise ning

saatebussi määrdunud väljavaateseina, halva lõhna ja seetõttu puuduliku ventilatsiooni ning

püsti tõusmise võimatuse kohta saatebussis, on kaebaja nende asjaolude äratoomisega

soovinud pigem illustreerida seda, millisesse olukorda ta oli tema saatmise ajal asetatud ning,

et asjaolude koosmõjus oli tegemist tema inimväärikuse alandamisega. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõude puhul kehtib RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud üldreegel, millest tulenevalt on

kahju hüvitamise nõude rahuldamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus. Kuivõrd kinnipeetavate saatmine on vangistuse täideviimisel objektiivselt vältimatu

ning iseenesest õiguspärane tegevus, saab kaebaja transportimine vangla saatebussiga olla

õigusvastane üksnes juhul, kui saatmisega tekitati talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipeetava saatmisega kaasnevad. Ka EIK on asja M.S. vs

Venemaa (nr 8589/08) lahendis märkinud, et seonduvalt transportimistingimustega on EIÕK

art 3 rikkumisega tegemist siis, kui kannatused ületavad kinnipidamistingimustega

paratamatult kaasnevaid kannatusi.

9. Halduskohus on viidetega erinevatele EIK lahenditele ja õigusaktidele põhjalikult

käsitlenud saatebussi tingimuste vastavust nõuetele ja jõudnud õigele järeldusele, et saatebussi

tingimused ei saanud alandada kaebaja inimväärikust. Ringkonnakohus nõustub taoliste

põhjendustega ja leiab, et sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi

30.11.2015. a otsus nr 3-3-1-56-15, mille punktides 21-22 on Riigikohus leidnud, et

0,45 m2 pindalaga bussikong ei ole eraldivõetuna inimväärikust alandav. Praegusel juhul oli

kaebaja kasutuses saatebussi kambris rohkem pinda kui 0,45 m2 ja seega ka antud vaidluse

puhul on kohaldatavad Riigikohtu nimetatud seisukohad. Kuna asja materjalidest nähtub, et

kaebaja kasutada oli saatebussis ruumi 0,51 m2, siis sellise pindalaga ruumis saatmine ei saa

tekitada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega

paratamatult kaasnevad.

Oluline on see, et kaebajale tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga

sätestatud reisijateveo miinimumtingimustest vabaduses. See kinnitab, et EIK lahenditest ei

saa teha järeldust, et on olemas mingisugune absoluutse pindala määratlus, millest väiksemal

on kinnipeetava transportimine õigusvastane. Ringkonnakohus leiab, et sellisel juhul võiks

tekkida olukord, kus vabaduses viibivate isikute reisimisel bussis oleksid tagatud väiksemad

õigused isiklikule pinnale kui kinnipeetavatele. Kindlasti ei ole see EIK lahendite puhul

eesmärgiks. Seega on halduskohus lõppkokkuvõttes õigustatult leidnud, et kaebaja suhtes ei

ole toime pandud õigusvastast tegu. Seetõttu ei ole kaebajale ka kahju tekitatud ning puudub

alus hüvitise väljamõistmiseks.

10. Seoses kaebaja väitega, et Euroopas on saatebussis minimaalne ruum ühe kinnipeetava

kohta 0,8 m2, tuleb selgitada, et olenemata CPT poolt soovitatud standardite olemasolust, ei

saa EIK-i seisukohtadest tulenevalt need standardid olla otsustava kaaluga (EIK otsus asjas

Trepashkin vs Venemaa, nr 36898/03). Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas

kinnitanud, et CPT aruannetes esitatud ettepanekud ei ole siduvad (RKHKo 07.04.2010,

nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka ainuüksi CPT soovitustele

mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada saatmistingimuste

õigusvastasust.

11. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 60 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel

tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt,

mistõttu puudub vajadus selles osas seisukoha võtmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi