3-15-2130/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2130

Haldusasi

Dmitri Aniskini kaebus Tartu Vangla 19.08.2015. a

otsuse nr 1-13/219-2 tühistamiseks ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 3000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Dmitri Aniskini apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Dmitri Aniskin

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Dmitri Aniskini apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

24.03.2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dmitri Aniskin esitas 15.07.2015 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl-d 15-20),

milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot. D. Aniskin

selgitas, et esitab hüvitamistaotluse seoses tema etapeerimisega inimväärikust alandavates

tingimustes Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva arestimajja ja Ida Prefektuuri Narva

arestimajast Viru Vanglasse kuupäevadel 25.02.2013, 28.02.2013, 19.05.2014, 22.05.2014,

29.05.2014 ja 02.06.2014.

2. Tartu Vangla jättis 18.08.2015. a otsusega nr 1-13/219-2 (tl 21-22) D. Aniskini kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. D. Aniskin esitas 23.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu

Vangla 18.08.2015. a otsuse nr 1-13/219-2 ja vanglal hüvitada mittevaraline kahju summas

3000 eurot. Kaebuse kohaselt on etapeerimisbussi tingimused inimväärikust alandavad, sest

bussi sisse ehitatud boksid on kitsad, pimedad, rusuvad ja piinavad ning ei võimalda reisijal

liigutada. Selline olukord tekitas kaebajale otseseid füüsilisi kannatusi seljavalude näol, mis

omakorda tekitas vaimseid kannatusi. Samuti ei ole bussides kinnipeetavate jaoks turvavöid.

Turvavööd on ette nähtud üksnes bussijuhile ja tema saatjale. Sellega seatakse ohtu

kinnipeetavate elu ja tervis. Kaebaja tundis hirmu oma elu ja tervise pärast. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on alla 0,8 m² inimese kohta liiga väike pind.

Kaebaja leidis, et etapeerimistingimused kogumis olid inimväärikust alandavad ning palus

välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot.

4. Tartu Halduskohus jättis 24.03.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

märkis, et kuigi kaebaja hüvitamiskaebuse menetlemine on võimalik ka ilma Tartu Vangla

18.08.2015. a otsuse nr 1-13/219-2 vaidlustamiseta, ei tähenda see, et tühistamisnõuet ei saaks

esitada, sest nimetatud vangla otsuse puhul on tegemist haldusaktiga. Kaebuse kohaselt

tekitati kaebajale mittevaralist kahju inimväärikuse alandamisega etapeerimistel, mis toimusid

25.02.2013, 28.02.2013, 19.05.2014, 22.05.2014, 29.05.2014 ja 02.06.2014. Väärikuse

alandamine tulenes kaebaja arvates tema etapeerimisel kasutatud ruumi kitsikusest,

ebapiisavast valgustusest ja turvavööde puudumisest. Halduskohus asus seisukohale, et

kaebaja etapeerimise õiguspärasus sõltub sellest, kas etapeerimisega tekitati kaebajale rohkem

kannatusi, kui need, mis paratamatult etapeerimisega kaasnevad.

Halduskohus tõi välja, et 25.02.2013 toimunud saatmine kestis 47 minutit ning kaebaja

paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 28.02.2013 toimunud saatmine kestis 32 minutit

ning kaebaja paiknes taaskord saatemasina ühekohalises kambris. 19.05.2014 ja 22.05.2014

toimunud saatmine kestis 35 minutit ning kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris

koos kolme teise kinnipeetavaga. 29.05.2014 toimunud saatmine kestis 34 minutit ja kaebaja

paiknes saatemasina ühekohalises kambris. 02.06.2014 toimunud saatmine kestis 41 minutit

ning kaebaja paiknes saatemasin neljakohalises kambris koos ühe kinnipeetavaga.

Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala oli 1,584 m²,

mis teeb isiku kohta 0,396 m². Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid 85×60 cm ehk

pindalaga 0,51 m². Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole ka selles, et saateautos oli

kinnipidamiskambri suurus isiku kohta alla 0,8 m² ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö.

Halduskohus nõustus vastustajaga, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2001/85/EÜ

miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad, kui

kaebaja istekoha mõõtmed toimunud etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema

jalaruumi istme seljatoest arvates 70 cm, kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja

neljakohalise kongi pikkus 90 cm. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud

väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Kaebaja ühekohalise bussikongi laius oli

60 cm. Neljakohalise bussikongi laius on 176 cm, mis teeb ühe isiku kohta istekoha laiuseks

ca 44 cm.

Kaebaja väitel põhjustas vaba ruumi vähesuse kaebajale seljavalusid. Halduskohus leidis, et

kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks arsti teavitanud seljavaludest. Et

etapeerimised kestsid 32-47 minutit, asus halduskohus seisukohale, et ei ole eluliselt usutav, et

sellised lühikesed sõidud saateauto ükskambris suurusega 0,51 m² võisid kaebaja väärikust

alandada või põhjustada kaebajale mingeid kannatusi. Samuti leidis halduskohus, et vastustaja

esitatud andmete kohaselt oli piisav valgustus saatemasina kambris loomuliku ja kunstliku

valgustuse koosmõjus tagatud. Turvavöö puudumise osas märkis halduskohus, et kaebusest ei

nähtu, et turvavöö puudumine oleks seadnud kaebaja elu ohtu. Õigusaktidest ei tulene nõuet,

et kinnipeetava saatmisel kasutatavatel erisõidukitel peavad sõitjate ruumis olema turvavööd.

Teoreetiline oht sattuda liiklusõnnetusse ei saa olla kahju hüvitamise taotluse rahuldamise

aluseks.

Kokkuvõttes asus halduskohus seisukohale, et kolm etapeerimist neljakohalises kambris

mõõtmetega 90×176 cm kestusega 35-41 minutit ning kolm etapeerimist ühekohalises

kambris mõõtmetega 85×60 cm kestusega 32-47 minutit, arvestades tagatud valgustust,

isikule tagatud istekoha olemasolu ja sõidu kestust, ei ületanud kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatut taset ning seetõttu on vaidlustatud otsus õiguspärane ning puudub alus

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas 19.04.2016 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsuse

peale, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus

rahuldada. Kaebaja palub arvestada oma varasemate seisukohtadega. Kaebaja leiab, et

halduskohus on jätnud täitmata uurimispõhimõtte, kuna leidis, et õigusaktidest ei tulene

saateautodele turvavööde nõuet, kuid alates 01.01.2016 vahetati kõik etapeerimise sõidukid

välja ning uutel sõidukitel on suuremad boksid ja turvavööd. Kaebaja on seisukohal, et

kamber mõõtmetega 0,396 m² ei ole kooskõlas EIK praktikaga ning tema etapeerimine nendes

tingimustes oli õigusvastane.

6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus muutmata. Vastustaja hinnangul ei anna

apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Kohtuotsuses on piisaval määral viidatud saatmisbussidega seonduvale kohtupraktikale ning

kohtu seisukohad ja põhjendused on selged ja arusaadavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus

oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid

või rikkunud kohtumenetluse norme.

Vastuseks apellatsioonkaebuses toodule märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajat etapeeriti Tartu Vangla alarmsõidukiga järgnevalt:

1) 25. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse.

Saatmine kestis 47 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

2) 28. veebruaril 2013 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse.

Saatmine kestis 32 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

3) 19. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine

kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise

kinnipeetavaga.

4) 22. mail 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine

kestis 35 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos kolme teise

kinnipeetavaga.

5) 29. mail 2014 etapeeriti kaebaja Viru Vanglast Ida Prefektuuri Narva kambrisse. Saatmine

kestis 34 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina ühekohalises kambris.

6) 2. juunil 2014 etapeeriti kaebaja Ida Prefektuuri Narva kambrist Viru Vanglasse. Saatmine

kestis 41 minutit. Kaebaja paiknes saatemasina neljakohalises kambris koos ühe

kinnipeetavaga. Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed olid 90×176 cm ehk selle pindala

oli 1,584 m2, mis teeb isiku kohta 0,396 m2. Saatemasina ühekohalise kambri mõõtmed olid

85×60 cm ehk pindalaga 0,51 m2. Vaidlust ei ole ka selle üle, et saateautos oli

kinnipidamiskambri suurus isiku kohta alla 0,8 m2 ja puudus kinnipeetava jaoks turvavöö.

9. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette seda, et transportimise ebainimlike

tingimuste osas ei ole kohus arvestanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, mille

kohaselt on isiklik ruum alla 0,8 m2 igal juhul EIÕK art 3 rikkumine. Ringkonnakohtu

hinnangul on kaebaja sellised etteheited alusetud, sest halduskohus on otsuse p-s 17 viidanud

EIK praktikale, milles valguses on kohus jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole olnud kaebaja

väärikust alandava kohtlemisega. Käesolevas asjas ei ole ka D. Aniskini viidatud EIK otsus

asjas Yakovenko vs Ukraina otseselt kohaldatav kaebajaga seotud etapeerimise tingimustele ja

eelkõige saatebussi põrandapinna suurusele ühe saadetava kinnipeetava kohta. Nimelt

tuvastas EIK EIÕK art 3 rikkumise asjas Yakovenko vs Ukraina olukorras, kus vaatluse all oli

saateautodes ja raudteevagunites saatmine siis, kui suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste

pinkidega kambrites ning kus sellisel juhul oli kinnipeetava kohta üksnes 0,3 – 0,4 m2 ruumi.

EIK on oma 25.10.2007. a otsuse punktis 108 (asi Yakovenko vs Ukraina) leidnud, et

eeldades valitsuse kasuks, et kaubikus oli kinnipeetava kohta 0,3 m2 ruumi, on see ilmselgelt

vähem kui näevad ette CPT standardid. CPT on näiteks oma raportis CPT/Inf (2001) 22

teinud Leedule etteheiteid 0,4 m2 suuruse üksikkambri kasutamise eest kinnipeetavate

saatmisel. Samas on EIK 19. juuli 2007. a otsuses asjas Trepashkin vs Venemaa (nr

36898/03) punktis 92 asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid,

ei saa need olla otsustava kaaluga. Seega ei saa ka ringkonnakohtu hinnangul ainuüksi CPT

soovitustele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada

saatmistingimuste õigusvastasust.

Samuti ei ole EIK oma otsustes üheselt määratlenud, kui palju ruumi peab kinnipeetaval

saatebussis olema.

Nagu juba märgitud, tuvastas EIK asjas Yakovenko vs Ukraina EIÕK art 3 rikkumise siis, kui

vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk

kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2

ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013. a otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia

(nr 25251/04; asjas ei olnud tõendatud, et igale isikule oli tagatud istekoht), 22. mai 2012. a

otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03; kohus ei olnud veendunud, et igale isikul oli

tagatud istekoht, rikkumine tuvastati kogumis) ning 9. oktoobri 2008. a otsuses asja

Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00; bussis oli pidevalt rohkem vange kui oli ette nähtud,

puudus korralik valgustus ja ventilatsioon jne).

Ka kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia EIK üksnes viitas CPT raportides toodud arvamustele

ega võtnud selget seisukohta, kui suur peab olema saatebussi kamber, kuhu on ette nähtud

paigutada kinnipeetavad, keda sellega ühest kohast teise transporditakse. EIK ei ole ka

kaebaja poolt viidatud teistes kohtuasjades lahendanud vaidlusküsimusi üksnes saatebussi

kambri suurusele tuginedes, vaid on otsuste tegemisel hinnanud asjaolusid kogumis. Ka

kohtuasjas Retunscaia vs Rumeenia võeti arvesse asjaolude kumulatiivset mõju.

Samamoodi on EIK asjaolude kumulatiivset mõju arvestanud kohtulahendis M.S. vs

Venemaa. EIK 31. juuli 2008. a otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ja

08.11.2005. a otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3

rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale

mõeldud istekohta.

Selliste tingimustega kinnipeetavale tagatud ruumi osas käesoleval juhul aga tegemist ei

olnud.

Samuti viitas halduskohus vaidlusaluses otsuses põhjendatult Riigikohtu 30.11.2015. a

lahendile asjas nr 3-3-1-56-15, kus Riigikohus leidis, et ka 0,45 m2 pindalaga bussikong ei ole

eraldivõetuna inimväärikust alandav. Riigikohtu hinnangul oli oluline ka see, et kaebajale

tagatud isiklik ruum bussis ei erinenud Euroopa Liidu direktiiviga sätestatud reisijateveo

miinimumtingimustest vabaduses.

Halduskohus on vaidlusaluses otsuses samuti põhjendatult selgitanud seda, et kuna siseriiklik

õigus ei sätesta miinimumnõudeid saatebusside põrandapinnale, saab saatebussis saadetavale

jääva ruumi hindamisel lähtuda ühistranspordis kasutatavatele reisibussidele ettenähtud ühele

reisijale kohustusliku minimaalse ruumi suurusest.

Halduskohus on õigesti järeldanud, et direktiivis miinimumnõuetena sätestatud istekoha ja

reisija jalaruumi mõõtmed on ligikaudu samad kui kaebaja istekoha mõõtmed toimunud

etapeerimistel. Direktiivi kohaselt peab reisijal olema jalaruumi istme seljatoest arvates 70

cm. Kaebaja ühekohalise kongi pikkus oli 85 cm ja neljakohalise kongi pikkus 90 cm. See

hõlmas küll ka ruumi, mis jäi istme seljatoe ja ruumi tagaseina vahele, kuid võimalik erinevus

ei ole sellegipoolest märkimisväärne. Istme laiuse miinimumnõudeks on direktiivis sätestatud

väikebusside puhul 40 cm ja tavabussides 50 cm. Ühekohalise bussikongi laius oli 60 cm.

Arvestades asjaolu, et neljakohalise bussikongi laius oli 176 cm ning neljakohalises

bussikongis viibis etapeerimisel neli isikut, oli ühe isiku kohta istekoha laiust ca 44 cm.

Arvestades ka sellega, et iste ei pruukinud ulatuda seinast seinani, jäi kaebajale siiski kasutada

reisijateveo miinimumnõuetele vastav istmelaius.

Halduskohus tuvastas seega õigesti, et kaebajale oli tagatud saatebussi kambris ruum, mis on

võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis reisijale minimaalselt nõutud ruumiga,

mistõttu ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi

või ebameeldivusi, kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.

10. Põhjendatud ei ole ka kaebaja viide Euroopa Vanglareeglistiku p-le 32.2 (vangide

transportimine halva ventilatsiooni või valgustusega veokis on keelatud) ja väide, et kuna neid

nõudeid rikuti, siis tulnuks kaebus rahuldada.

Asja materjalidest nähtuvalt tagati kaebajat vedanud saatemasinates piisav valgustus nii

loomuliku kui ka kunstliku valgusega. Vastustaja vastuse kohaselt oli saatemasina laes

kunstlik valgustus ning lisaks ka kaks läbipaistva klaasiga katuseluuki. Kahe katuseluugi ning

saatemasina akna- ja ukseklaaside kaudu pääses masinasse ka päevavalgus. Saatemasinas

asuvate kambrite esikülgedel olid ka aknad ja kambrite lagi oli kaetud metallist võrega. Seega

pääses saatemasina kambrisse valgus nii kambri akna kui ka laes oleva võre kaudu ja

etapeerimisel ei viibinud kaebaja täielikus pimeduses. Etapibussides, millega kaebajat

etapeeriti, oli olemas ka ventilatsioon, pärast igakordset etapeerimist busside sisemus

koristati, bussis oli olemas istekoht igale kinnipeetavale ja transporditi korraga ainult niipalju

kinnipeetavaid, kui oli bussis ettenähtud kohti.

11. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses põhjendatult, et turvavöö puudumine

alarmsõidukis ei ole samuti käsitatav sellise asjaoluna, mis kvalifitseeruks EIÕK art 3

rikkumisena ja ka kaebuse põhjendustest ei nähtu, et just turvavöö puudumine oleks seadnud

kaebaja elu ohtu. Liiklusseaduse § 30 lg 1 kohaselt peab sõitja olema sõidu ajal turvavööga

nõuetekohaselt kinnitatud üksnes sõidukites, milles on turvavöö. Õigusaktidest ei tulene

nõuet, et kinnipeetava saatmisel kasutataval erisõidukil peavad sõitjate ruumis tingimata

olema turvavööd. Kuna sellist kohustuslikku nõuet ei ole, siis ei anna halduskohtu otsuse

muutmiseks või tühistamiseks alust ka apellatsioonkaebuses väidetu, et pärast 01.01.2016

vahetati tegelikult etapibussid välja ja sinna paigaldati ka sõitjate jaoks turvavööd.

12. Arvestades eeltoodut ja ka seda, et esitatud kaebuse aluseks olid kolm kaebaja etapeerimist

neljakohalises kambris mõõtmetega 90×176 cm kestusega 35-41 minutit ning kolm kaebaja

etapeerimist ühekohalises kambris mõõtmetega 85×60 cm kestustega 32-47 minutit, ei

ületanud selline olukord ka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja suhtes kinnipidamisega

kaasnevate kannatuste vältimatut taset. Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et

Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsus on igati õiguspärane ning puudub alus selle

tühistamiseks ja kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmiseks.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/