3-14-52552/71 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

08.12.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52552

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse

nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – Romeo Kalda

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a otsus ja saata asi samale

halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.12.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Romeo Kalda esitas 03.12.2013 Viru Vanglale taotluse, mille

kohaselt soovis, et talle võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel 05.12.2013 ning edaspidi

oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita.

2. Viru Vangla jättis 13.12.2013 R. Kalda taotluse justiitsministri 30.11.2000. a määruse

nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 31 lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata ning märkis

selgituseks veel, et ehituslikult on Viru Vangla lühiajaliste kokkusaamiste ruumidesse

paigaldatud eraldi klaas ja suhtlemine toimub läbi sisetelefoni ning Viru Vanglal ei ole

lühiajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita ruume.

Vangla selgitas, et lähedastega on Viru Vanglas võimalik ilma klaasist vaheseina- ja

sisetelefonita kohtuda pikaajalistel kokkusaamistel vangistusseaduse (VangS) § 25 lg-te 1 ja 2

kohaselt (tl 47).

3. R. Kalda esitas 27.12.2013 vaide Viru Vanglale, mille Viru Vangla rahuldas 20.01.2014. a

vaideotsusega nr 6-12/319-2 osaliselt, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks ja tegi

ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.

4. Viru Vangla jättis 05.02.2014. a otsusega nr 6-10/41435-3 R. Kalda 03.12.2013. a

taotluse uuesti rahuldamata (tl 47p).

1

5. R. Kalda esitas 07.02.2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.03.2014. a vaideotsusega

nr 6-12/26-2 rahuldamata.

6. Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a otsusega (tl 48-49p) haldusasjas nr 3-14-50429 tühistati

Viru Vangla 05.02.2014. a otsus ja kohustati vanglat kaebaja 03.12.2013. a taotlust uuesti läbi

vaatama. Halduskohtu otsus jõustus 28.07.2014.

7. Viru Vangla jättis 28.08.2014. a otsusega nr 6-10/41435-4 kaebaja 03.12.2013. a taotluse

rahuldamata (tl 50-50p).

8. R. Kalda esitas 17.09.2014 vaide (tl 15-18p) Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti peale,

mille Viru Vangla jättis 17.10.2014. a vaideotsusega nr 6-12/218-2 (tl 19-21) rahuldamata

(tl 19-21).

9. R. Kalda esitas 20.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles palus tühistada

Viru Vangla 28.08.2014. a otsus nr 6-10/41435-4 ja teha ettekirjutus tema 03.12.2013. a

taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja märkis, et ta jääb kõigi oma vaides ning haldusasjas

nr 3-14-50429 esitatud seisukohtade juurde ja palus kohtul nendega arvestada.

Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Haldusaktis

puuduvad põhjendused miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel

kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni

vahendusel. Kaebaja arvates riivab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiõigust era- ja

perekonnaelule ning et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, sest neil puudub

kokkusaamiste ruum, kus ei ole klaasist vaheseina. Halduskohtu 26.06.2014. a otsuse kohaselt

asjas 3-14-50429 peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokkusaajatega seonduvatest

julgeolekuriskidest. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud kaebaja ja tema

abikaasaga seonduvatele riskidele. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates

tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks.

10. Tartu Halduskohus jättis 20.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

märkis otsuses, et olles tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega, leiab ta, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas, et alates 01.01.2015 kehtivas

redaktsioonis VSKE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus

kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist

vaheseinaga ning seega nähtub nimetatud sättest, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka

vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted.

11. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 16.12.2015. a otsusega R. Kalda apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistas halduskohtu 20.05.2015. a otsuse ja saatis asja samale halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on halduskohus rikkunud oluliselt

kohtumenetluse normi, sest kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu enda põhjendused puuduvad.

Halduskohtu otsuse põhjendustest ei nähtu kaebuse väidete käsitlemist ega nende

ümberlükkamist. Ringkonnakohus leidis, et tal ei ole endal võimalik halduskohtu otsuse

puudust kõrvaldada, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud

ülesannet ning ringkonnakohus peaks sellisel juhul halduskohtu otsuse puudust kõrvaldades

asuma ise kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel juhul ei eksisteeriks

kolmeastmelist kohtusüsteemi. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb halduskohtul teha kindlaks, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on

käesolevas asjas kaebaja jaoks võimalikud ja tõhusad vahendid kaebuse eesmärgi

saavutamiseks ning kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav on kohtul

uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks

tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

03.12.2013. a taotluses märgitud „ja edaspidi“ kohustada vanglat võtma sama taotluse osas

iga järgmist lühiajalise kokkusaamise taotlust lahendades uuesti seisukohta.

12. Tartu Halduskohus andis 25.02.2015. a määrusega kaebajale võimaluse nõuet täpsustada

või muuta (või kaebusest loobuda).

2

13. Kaebaja esitas 07.03.2016 halduskohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks ning

palus tuvastada Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasus. Taotluse

kohaselt on põhjendatud huviks preventiivne eesmärk (hoida edaspidi ära sarnane tegevus

vangla poolt), hilisema kahju hüvitamiskaebuse esitamise soov ning menetluskulude

väljamõistmine vanglalt.

14. Tartu Halduskohus tegi 13.04.2016. a otsusega kindlaks Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse

nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse.

Halduskohus märkis, et lahendab kaebaja tuvastamiskaebust. Halduskohtu otsuse kohaselt

võib tuvastamiskaebuse rahuldamine anda kaebajale selge eelise ja sunnib vastustajat viima

oma halduspraktika kooskõlla põhiseaduse §dega 10, 14 ja 26, inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art-ga 8 ja seda toetatavate Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega.

Halduskohus juhtis tähelepanu Riigikohtu lahendile asjas nr 33-1-12-14, milles Riigikohus on

leidnud, et vanglal on VSKE § 31 alusel lai kaalumisruum lühiajalise kokkusaamise

korraldamisel, kuid ehituslik eripära ei saa olla eraldamisvajaduse piisavaks põhjenduseks.

Halduskohtu otsuse kohaselt on lühiajalise kohtumise osaliste eraldamises seisnev piirang ette

nähtud julgeolekukaalutlustel. Seega saab ja peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokku

saajatega seonduvatest julgeolekuriskidest. Vangla on kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel

tuginenud üksnes oma ehituslikule eripärale, mis ei võimalda kaebaja poolt soovitud

tingimustega kokkusaamist. Halduskohtu hinnangul ei nähtu, mida ja kuidas on otsuse

tegemisel kaalutud. Kaebuses märgitud viide vangla julgeoleku tagamise vajadusele ning

kohustusele tagada keelatud esemete kinnipeetava kätte sattumine ei ole piisav ning ei asenda

vaidlusaluse otsuse puuduvaid kaalutlusi. Halduskohus leidis, et otsuse kontrollimist

võimaldavad konkreetsed asjaolud ja kaalutlused üldse puuduvad otsuses, mistõttu on

tegemist olulise menetlusveaga, mis ei võimalda keeldumise õiguspärasust kontrollida.

Halduskohus leidis, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov ei ole kohane ja ei saa anda

alust tuvastamiskaebuse rahuldamiseks, sest on vähetõenäoline, et lühiajalisele

kokkusaamisele tulnud isikutega suhtlemisele piirangute seadmine ilma neid piisavalt

põhjendamata, saaks tekitada hüvitamisele kuuluvat kahju. Halduskohtu hinnangul viitab

vastustaja väide, et osadesse ruumidesse on nüüdseks paigutatud teine telefon, sellele, et

kokkusaamiste osalised eraldatakse ka edaspidi vaheseinaga. Sellest saab järeldada, et mingit

tõsiseltvõetavat kaalumist eraldamise vajaduse üle iga konkreetse juhtumi puhul ei pruugi ka

edaspidi toimuda ning vaatamata vastupidisele kinnitusele ei ole vangla siiski täiel määral

tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust, mistõttu ei saa ka kohtul tekkida veendumust, et

samasuguse taotluse lahendamisel sarnast viga enam ei korrata. Seega saab halduskohtu

hinnangul tuvastamisnõude rahuldamine aidata vältida kaalutlusvigadega ja seetõttu

õigusvastase haldusakti vastuvõtmist ning soodustada sellega kaebaja õiguste kaitset

tulevikus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

15. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 13.04.2016. a

otsuse tühistada ja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks

arutamiseks halduskohtule. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et 13.04.2016. a

otsuse sisu arvestades on halduskohtule ette heidetav sama menetlusõiguse rikkumine, mis

20.05.2015. a otsuse tühistamisel, kuid vastupidi – seekord on halduskohus eiranud vastustaja

seisukohti. Halduskohus on menetlusse võtnud tühistamis- ja kohustamiskaebuse,

apelleeritava otsuse tegi halduskohus tuvastamisnõudes, mille kaebaja esitas 07.03.2016.

Halduskohus tegi 09.03.2016 määruse, millega määras kaebuse läbi vaatamisele kirjalikus

menetluses. Määrusest ei nähtu, et kohus oleks kaebaja tuvastamisnõude menetlusse võtnud

või teinud vastustajale ettepaneku avaldada seisukohta kaebaja taotluse osas. Halduskohus on

vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste p-s 6 märkinud, et vastustaja ei ole esitanud seisukohti

3

kaebaja tuvastamiskaebusele. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud

HKMS § 120 lg 1 p 1 ning § 122 lg 2 p-de 1 ja 10 põhimõtteid ja teinud otsuse nõude osas,

mida ei ole menetlusse võetud. Kaebuse nõude muutmise taotluse kohta ei ole halduskohus

võtnud seisukohta ka vaidlustatud kohtuotsuses. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et

tuvastamiskaebuse lubatavuse aluseks ei saa olla hilisem kahju hüvitamise taotlus, kuivõrd

selline kahjunõue oleks ilmselgelt perspektiivitu. Vastustaja ei nõustu aga halduskohtu

otsusega, et tuvastamiskaebus on lubatav preventiivsel põhjusel. Halduskohus on jätnud

arvestamata VSKE § 31 regulatsiooni muudatustega. Kehtiva VSKE § 31 lg 2 sätestab

kokkusaajate eraldamise kui üldreegli. Kuna õiguslik olukord on võrreldes kaebuse aluseks

oleva ajaga oluliselt muutunud, ei saa tuvastamiskaebuse lahendamine olla sisult preventiivne

ning halduskohus oleks pidanud tuvastamiskaebuse menetlemisest keelduma. Halduskohus ei

ole üldse käsitlenud vangla seisukohti ning halduskohtu otsuse põhjendustest nähtub, et ta on

oma otsuses hinnanud vangla 05.02.2014. a otsuse nr 6-10/41435-3 õiguspärasust, mis aga ei

olnud käesoleva vaidluse esemeks.

16. Kaebaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu

ning palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja

leiab, et tuvastamisnõue on nõuetekohaselt menetlusse võetud ning halduskohus ei ole

rikkunud kohtumenetluse normi. VSKE § 31 uus regulatsioon ei välista kaalumist. Kaebaja

arvates on asjakohane arvestada ka kohtuotsust asjas nr 3-14-50429. Vangla hilisemad

põhjendused ei saa muuta juba toimunud (05.12.2013) kokkusaamise keeldumise alust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu Halduskohtu

13.04.2016. a otsus tühistada. Ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlusalast

otsust tehes rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi ning ringkonnakohtul ei ole võimalik

endal sellist puudust kõrvaldada. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha

apellatsioonkaebuse väite kohta, et halduskohus on teinud otsuse nõude osas, mis ei olnud

menetlusse võetud (I), seejärel väite kohta, et tuvastamiskaebus ei ole lubatav (II) ning

viimaks halduskohtu põhjendamiskohustuse rikkumise kohta (III).

I

18. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus tegi otsuse nõude osas, mida ei ole

menetlusse võetud. Vastustaja märgib, et halduskohtu 09.03.2016. a määrusest, millega

halduskohus määras kaebuse läbi vaatamisele kirjalikus menetluses, ei nähtu, et kohus oleks

tuvastamiskaebuse menetlusse võtnud.

HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja

möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning

kaebuse esitamine muudetud kujul oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav.

Kaebaja esitas 07.03.2016 halduskohtule taotluse nõude muutmiseks, millega soovis

tühistamiskaebuselt minna üle tuvastamiskaebusele. Halduskohus tegi 09.03.2016 kirjaliku

menetluse määruse, mille resolutsioonist või põhjendustest ei nähtu halduskohtu seisukohta

esitatud taotluse kohta. Üksnes 09.03.2016. a määruse sissejuhatuses on haldusasja sisuks

märgitud, et tegemist on Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti nr 6-10/41435-4

õigusvastasuse kindlakstegemise nõudega.

4

19. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaande kohaselt on HKMS § 49 lg

1 esimesest lausest lähtuvalt kaebuse muutmiseks vältimatult vajalik kaebaja avaldus ning

selle aktsepteerimine kohtu määrusega (I. Pilving. Kaebus, - K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 208). Samuti on

Riigikohus leidnud, et kaebuse muutmisega nõustumisel lasub kohtul kohustus märkida

määruses, milliste kaebuse nõuete läbivaatamist jätkatakse (Riigikohtu halduskolleegiumi

26.03.2015. a määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 20). HKMS § 49 lg 1 esimese lause kohaselt

peab kaebuse muutmise avalduse saamisel kohus ka hindama, kas kaebuse muutmine oleks

otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kas kaebus oleks muudetud kujul lubatav.

Seega peab kohus kaebuse muutmise taotluse osas võtma selgesõnalise seisukoha.

20. Halduskohtu 09.03.2016. a määruse põhjendustest ei nähtu, et halduskohus oleks

analüüsinud kaebuse muutmise otstarbekust või kaebuse muudetud kujul esitamise lubatavust.

Samuti ei nähtu halduskohtu 09.03.2016. a määruse resolutsioonist, et halduskohus oleks

selgesõnaliselt aktsepteerinud kaebuse muutmist. HKMS § 162 lg 1 kohaselt peab

halduskohus otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ning

menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Halduskohus ei ole ka 13.04.2016. a otsuse

resolutsioonis võtnud seisukohta kaebaja poolt 07.03.2016 esitatud kaebuse muutmise taotluse

osas. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud

etteheited halduskohtule kaebuse muutmise taotluse menetluslike eksimuste osas on igati

õigustatud.

21. Vastustaja märgib apellatsioonkaebuses samuti, et halduskohus ei ole teinud vastustajale

ettepanekut kaebaja taotluse osas seisukoha avaldamiseks. HKMS § 49 lg-st 1 ei tulene

otseselt kohtule kohustust kuulata enne kaebuse muutmise lubamist teised menetlusosalised

ära, kuid see võib olla vajalik HKMS § 2 lg-st 6 tulenevalt, s. o siis, kui muutmine võib

oluliselt riivata teiste menetlusosaliste huve (I. Pilving. Kaebus, - K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 208). Kuna aga

käesolevas asjas oli enne tuvastamisnõudele üleminekut menetluses tühistamisnõue ning

tühistamisnõude lahendamisel tuleb samuti anda hinnang vaidlustatud haldusakti

õiguspärasusele ning tühistamisnõude osas on vastustajal olnud võimalik enda seisukoht

esitada, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustajale HKMS § 2 lg-st 6 tulenevaid õigusi

käesoleval juhul rikutud. Seetõttu ei anna ainuüksi see menetluslik eksimus käesoleval juhul

alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

II

22. Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et

käesolevas asjas ei anna preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamise õigust, kuna

VSKE § 31 lg 2 regulatsioon on käesolevaks ajaks, võrreldes vaidlustatud vangla otsuse

tegemise ajaga, oluliselt muutunud.

Riigikohtu praktika kohaselt võib põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamiseks pidada

ka preventiivset huvi, et vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust

kaebaja suhtes. Kuid juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra

või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna enam aidata kaasa kaebuse eesmärkide

saavutamisele, siis preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks õigust ei anna

(Riigikohtu halduskolleegiumi 28.05.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-8-14, p 11 ja seal viidatud

varasem praktika).

5

Ka praeguses asjas on VSKE § 31 lg 2 regulatsioon, võrreldes vaidlusaluse otsuse tegemise

ajaga, oluliselt muutunud.

2014. a augustis sätestas VSKE § 31 lg 2, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks

ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku (edaspidi

kokkusaaja) eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga.

Alates 01.01.2015 sätestab VSKE § 31 lg 2, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks

ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (edaspidi

kokkusaaja) klaasist vaheseinaga, mis erinevalt varasemast redaktsioonist on imperatiivse

sisuga ja ei võimalda vanglale sellises sõnastuses enam kaalutlusruumi. Seetõttu ei saaks ka

selline otsus, millega halduskohus tuvastaks Viru Vangla vaidlustatud 2014. a otsuse

õigusvastasuse, enam aidata kaasa tuvastamiskaebuse eesmärkide saavutamisele, milleks

preventiivse huvi korral on haldusorgani jätkuva või korduva õigusvastase tegevuse vältimine,

sest VSKE § 31 lg 2 on kehtiv säte ja ei võimalda alates 01.01.2015 vanglatel kinnipeetavat

ja kokkusaajat klaasist vaheseinaga eraldamata jätta. Eeltoodu tõttu ei ole tuvastamisnõude

esitamine preventiivse huvi põhjendusel käesoleval juhul lubatav.

23. Küll aga on kaebaja 07.03.2016. a kaebuse muutmise taotluses märkinud, et

tuvastamisnõudele ülemineku alusena on tal ka hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov.

HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei välista võimalus esitada hüvitamiskaebus õigust

esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu kindlakstegemiseks, millega võidi

kahju tekitada. Halduskohus on 13.04.2016. a otsuse p-s 14 leidnud, et hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise soov ei saa käesoleval juhul anda alust tuvastamiskaebuse

rahuldamisele, sest on vähetõenäoline, et lühiajalisele kokkusaamisele tulnud isikutega

piirangutega suhtlemisest võiks kaebajale tuleneda riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele

kuuluvat kahju. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigikohtu praktikast saab järeldada, et

tuvastamiskaebuse esitamine lühiajalistel kokkusaamistel piirangute seadmise peale hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise ajendil on lubatav, sest Riigikohus on näiteks asjades nr 3-3-1-12-

14 ja 3-3-1-40-14 ise selliseid nõudeid menetlenud ning ei ole jätnud neid läbi vaatamata kui

mittelubatavaid. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-s 14

esitatud seisukohaga, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise soov ei annaks praeguses asjas

tuvastamiskaebuse esitamise õigust. Seega ei nõustu ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuses

esitatud seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud tuvastamiskaebuse menetlemisest üldse

keelduma. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud

tuvastamiskaebuse esitamise piirangud on kaebuse esitamise lubatavuse, mitte selle

rahuldamise eelduseks, nagu halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse p-des 14 ja 15 ekslikult

leidnud.

III

24. Vastustaja leiab apellatsioonkaebuses veel, et kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas

halduskohus vaidlusaluses kohtuotsuses vangla 05.02.2014. a otsust asjas nr 6-10/41435-3,

mitte käesoleva vaidluse esemeks oleva 28.08.2014. a otsuse õiguspärasust.

Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse nr 6-10/41435-4 kohaselt jäeti kaebaja 03.12.2013. a taotlus

rahuldamata vangla julgeolekukaalutluste tõttu. Sellele viitavad selgelt vangla 28.08.2014. a

otsuse põhjendustes märgitu, et ilma klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste

võimaldamisel tuleks vangla julgeoleku tagamiseks teostada igale isikule täielik läbiotsimine,

mis on nii isiku õigusi sügavalt riivav kui ka aja- ja töömahukas meede, samuti peaks vangla

julgeoleku tagamiseks toimuma iga lühiajalise kokkusaamise üle pidev järelevalve. Vangla on

28.08.2014. a otsuses ka põhjendanud, et kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik

6

või isikud on lühiajalise kokkusaamise ruumis eraldatud klaasist vaheseinaga just vanglas

järelevalve tugevdamiseks ning vangla ressursside optimeerimiseks.

Seetõttu jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, mismoodi on halduskohus jõudnud

vaidlustatud otsuses järeldusele, et vangla tugines kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel

üksnes oma ehituslikule eripärale. Halduskohus on otsuse p-s 12 märkinud, et vastustaja

tugineb kaebaja taotluse rahuldamata jätmisel üksnes oma ehituslikule eripärale, mis ei

võimalda kaebaja poolt soovitud tingimustega kokkusaamist ning ei ole keelduvat otsust tehes

kaalunud kokku saavatest isikutest tulenevaid riske ja nende võimalikku mõju vangla

julgeolekule.

Viru Vangla on 05.02.2014. a otsuses nr 6-10/41435-3 (tl 47p) jätnud kaebaja 03.12.2013. a

taotluse rahuldamata põhjendusega, et Viru Vanglas on ehituslikult kohaldatud lühiajaliste

kokkusaamiste ruumid ning kinnipeetav ja kokkusaaja on nendes üksteisest eraldatud

klaasseinaga ning suhtlevad omavahel ruumi paigaldatud telefoni teel.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et halduskohus on

oma 13.04.2016. a otsuses ilmselt andnud hinnangu käesolevas asjas vaidlustatud Viru Vangla

28.08.2014. a otsuse asemel hoopis vangla 05.02.2014. a otsusele. Sellele viitab otseselt ka

asjaolu, et halduskohus märgib 13.04.2016. a otsuse p-s 12, et vastustaja esitas kaebaja

taotluse rahuldamata jätmisel ka väite kinnipeetava seisukohtade kaalumise kohta. Viru

Vangla 28.08.2014. a otsuses sellist väidet esitatud ei ole. Küll aga on Viru Vangla

05.02.2014. a otsuses märgitud, et Viru Vangla on kaalunud kinnipeetava poolt esitatud

seisukohti.

25. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et halduskohus on vaidlustatud

otsuses andnud sisulise hinnangu vaidluse esemeks olnud Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse

asemel Viru Vangla 05.02.2014. a otsusele ning rikkunud sellega oluliselt kohtumenetluse

norme. HKMS § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

HKMS § 158 lg 1 esimese lause kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab,

millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub

rahuldamisele. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab kohtuotsuse põhjendamiskohustus

kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged,

ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse

kujunemine otsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.2015. a otsus asjas

nr 3-3-1-14-15, p 20).

Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud otsuse resolutsioonis Viru Vangla 28.08.2014. a

otsuse nr 6-10/41435-4 õigusvastasuse, kuid kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole

vangla otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtutud mitte Viru Vangla 28.08.2014. a otsuse

põhjendustest, vaid vangla 05.02.2014. a otsuse põhjendustest. Viru Vangla 05.02.2014. a

otsus ei ole aga kunagi olnud käesoleva vaidluse esemeks ning veel enam - Viru Vangla

05.02.2014. a otsus on jõustunud kohtuotsusega teises haldusasjas (asi nr 3-14-50429) juba

tühistatud. Seega puudus halduskohtul igasugune menetluslik alus lähtuda Viru Vangla

28.08.2014. a otsuse õiguspärasuse hindamisel Viru Vangla 05.02.2014. a otsuses märgitud

põhjendustest või käsitleda käesoleva vaidluse esemena vangla 05.02.2014. a otsust. Kuna

halduskohus on kohtuotsuse põhjendavas osas andnud hinnangu käesoleva vaidluse esemeks

mitteoleva haldusakti põhjendustele ning vaidluse esemeks oleva haldusakti õiguspärasuse

kohta kohtuotsuses sisulised põhjendused puuduvad, siis on halduskohus oma otsuse

tegemisel rikkunud HKMS § 157 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse

kohustust, mis annab aluse halduskohtu 13.04.2016. a otsuse tühistamiseks.

26. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu otsuses

esinevat menetluslikku puudust, sest vastavalt HKMS § 201 lg-le 2 tuleks ringkonnakohtul

7

sellisel juhul võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete kohta, mille kohta peaks esmalt

seisukoha võtma halduskohus. Kuna käesolevas asjas on halduskohus hinnanud kohtuotsuse

põhjendustes sisuliselt vaidluse esemeks mitteolevat haldusakti ja jätnud tegelikult vaidluse

all oleva vangla 28.08.2014. a otsuse õiguspärasuse hindamata, siis ei ole ringkonnakohtu

menetluses sellist halduskohtu otsust vangla 28.08.2014. a otsuse kohta, mille seaduslikkust

ja põhjendatust saaks ringkonnakohus vastavalt HKMS §-le 197 lg 1 hinnata. Kui asuda

seisukohale, et sellises menetluslikus olukorras peaks ringkonnakohus siiski igal juhul ja alati

ise otsuse tegema, tuleks ringkonnakohtul lahendada kogu vaidlus täies ulatuses uuesti.

Sellega asuks ringkonnakohus aga lahendama kaebust esimese astme kohtuna, mis piiraks

oluliselt menetlusosaliste edasikaebeõigust, sest sellisel juhul ei eksisteeriks ka

kolmeastmelist kohtusüsteemi (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus asjas nr 3-

10-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12). Ka HKMS § 199 lg 2

võimaldab ringkonnakohtul menetlusõiguse normi rikkumise tõttu halduskohtu poolt tehtud

otsuse tühistada ja asja uueks arutamiseks halduskohtule tagasi saata, kui otsust ei ole seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada

või kui muid kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole apellatsioonimenetluses

võimalik kõrvaldada.

27. Ringkonnakohus rahuldab eeltoodust tulenevalt apellatsioonkaebuse, tühistab

HKMS § 200 p 2 alusel halduskohtu otsuse täies ulatuses ja saadab asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Sellest tulenevalt ei lahenda ringkonnakohus käesoleva otsusega ise ka

menetluskulude jaotuse küsimust.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

8