3-14-188/58 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-188

Haldusasi

Vahtang Kuršubadze kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot

seoses

inimväärikust

alandavates

tingimustes

kinnipidamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul

23. aprill 2009 kuni 13. jaanuar 2011

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vahtang Kuršubadze

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus perioodi 23. aprill 2009 kuni 11. detsember 2010 osas läbi

vaatamata ning mõista Vahtang Kuršubadze kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitis

20 eurot perioodi 12. detsember 2010 kuni 13. jaanuar 2011 eest.

3. Tühistada asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2015. a määrus.

4. Jätta Vahtang Kuršubadze menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. jaanuar

2017).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahtang Kuršubadze esitas 11. detsembril 2013 (registreeritud 12. detsembril 2013) Tallinna

Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses väidetava ebapiisava põrandapinnaga. V.

Kuršubadze viibis Tallinna Vanglas vahistatuna 2009. a aprillist kuni 2011. a jaanuarini. Tallinna

Vangla andis 3. märtsil 2014 kaebajale tähtaja esitatud taotluses puuduste kõrvaldamiseks, kuna

väidetavalt ei saanud puudustega taotlust sisuliselt lahendada. Tallinna Vangla jättis kahju

hüvitamise taotlusele tähtaegselt vastamata ning ei lahendanud seda ka hilisemalt.

2. V. Kuršubadze esitas 21. veebruaril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot, iga kuu eest 500 eurot. Lisaks

ruumipuudusele oli kambrites pidevalt lärm, seal ei olnud piisavalt õhku, esinesid probleemid nii

enda kui riiete pesemisega ja riiete kuivatamisega, ei olnud võimalik õppida ega spordiga

tegeleda.

3. Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2015. a otsusega rahuldati V. Kuršubadze kaebus osaliselt

ning mõisteti kaebaja kasuks välja 1014 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Halduskohus leidis, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata tualeti põrandapind.

3.2. Kaebaja viibis 6 päeva kambrites, mille pind ühe isiku kohta oli alla 2,5 m2, 501 päeva

kambrites põrandapinnaga 2,5–2,99 m2 ja 124 päeva kambrites põrandapinnaga 3 m2 või enam.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2014. a otsusest nr 3-4-1-9-14

tuleneb, et kui isikule oli kambris tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind, pole võimalik

ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 12. märtsi 2015. a lahendis Muršić vs Horvaatia

(avaldus nr 7334/13), et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m2,

võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art 3 rikkumise. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on

mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlakstegemine seotud väga tihedalt kohtlemise

kestusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21).

3.3. Kaebaja viibis 631 päevast 507 päeva kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli

alla 3 m2. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vahistatuna, mistõttu tema liikumisvõimalused olid

piiratud, st lukustatud kambris viibis ta ööpäevas 23 tundi. Halduskohus leidis, et viidatud juhul

oli tegemist kaebaja õiguste intensiivse riivega, mille puhul tuleb kaebajale välja mõista rahaline

hüvitis. Kaebaja viibis 13. aprillist 18. aprillini 2010 kambris 414, kus talle oli isiklikku ruumi

tagatud 2,44 m2, mis oli vastuolus toona kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-ga 6,

mistõttu oli tegemist õigusvastase ja inimväärikust alandava olukorraga. Eelnevalt nimetatud

perioodi jooksul oli mitmeid asjaolusid, mis kompenseerisid vähest põrandapinda. Näiteks oli

kambrites ventilatsioon, piisav valgustatus, kaebajal oli säilinud suhtlemisvõimalus lähedastega

jne. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 2 eurot päeva eest, mil kaebajale ei olnud tagatud

minimaalselt nõutav isiklik ruum (6 päeva) ja samuti 2 eurot päeva eest, mil kaebaja viibis

kambrites, kus isiklikku ruumi oli 2,5–3 m2 isiku kohta (501 päeva). Seega oli välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitiseks 1014 eurot. Ülejäänud 124 päeva osas jättis halduskohus kaebuse

rahuldamata, kuna kaebaja viibis siis kambrites, kus isiklikku ruumi oli üle 3 m2.

3.4. Kuna kaebus rahuldati 10,14% ulatuses, mõisteti tasutud menetluskuludest, milleks oli

riigilõiv summas 300 eurot, kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 30,42 eurot.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Kaebus on esitatud perioodi 23. aprill 2009 kuni 11. detsember 2010 osas mittetähtaegselt.

Kaebaja on Tallinna Vanglas viibinud ka varasemalt erinevatel perioodidel 2006. ja 2007. a.

Lisaks on ta viibinud erinevatel ajavahemikel 2006. kuni 2008. a-ni ka teistes

kinnipidamisasutustes. Kaebaja oli varasemalt Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibinud

ja pidi seega koheselt 23. aprillil 2009 aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused

võivad tema õigusi rikkuda ja talle kahju tekitada. Ühtlasi muutusid kaebaja

kinnipidamistingimused tema Tallinna Vanglas viibimise ajal. Vale on halduskohtu seisukoht, et

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaeg kahju hüvitamise taotluse

esitamiseks hakkaks kulgema alles kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise lõppemisele

järgnevast päevast, s.o 14. jaanuarist 2011, sest alles siis pidi selge olema jätkuva toiminguga

talle väidetavalt tekkinud kahju lõplik ulatus.

4.2. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tualeti alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu

9. detsembri 2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-st 18.

4.3. Halduskohus ei põhjendanud välja mõistetava hüvitise suurust. Halduskohus ei tuvastanud

muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ega seda, et need oleks kaebajale kahju tekitanud.

Halduskohus ei arvestanud sellega, et liikumispiirang tulenes kaebaja vahistatu staatusest. Lisaks

arvestas kohus ebaõigesti päevi, mil kaebaja viibis väidetavalt ebakohastes tingimustes.

Perioodil, mille osas kaebaja on õigeaegselt vangla poole pöördunud, oli kaebaja 32 päeva

paigutatud kambritesse, kus põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi alla 3 m2, mil see oli 2,77

m2. Arvestades perioodi lühiajalisust, ei saa kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust

alandavateks ja rahalise hüvitise väljamõistmist põhjendatuks.

5. V. Kuršubadze ei ole Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Esmalt võtab ringkonnakohus

seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas (osa I) ning seejärel lahendab vaidluse sisuliselt ning

lahendab menetluslikud küsimused (II).

I

7. Kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse Tallinna Vanglale 12. detsembril 2013. Tallinna

Vangla leiab apellatsioonkaebuses, et kaebust ei saa perioodi 23. aprill 2009 kuni 11. detsember

2010 osas tähtaegseks lugeda, kuna kaebaja pidi juba Tallinna Vanglasse paigutamisel mõistma,

et kinnipidamistingimused on mittenõuetekohased. Seega ei esitanud kaebaja kahju hüvitamise

taotlust kooskõlas RVastS § 17 lg-ga 3.

8. Tartu Ringkonnakohus asus käesolevas haldusasjas 14. jaanuari 2015. a määruses (tl 96–98)

seisukohale, et esitades Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 12. detsembril 2013 ei

ületanud kaebaja RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaega. Nimetatud tähtaeg kahju

hüvitamise taotluse esitamiseks hakkas kulgema kaebaja Tallinna Vanglas kinnipidamise

lõppemisele järgnevast päevast, s.o 14. jaanuarist 2011, sest alles siis pidi kaebajale olema selge

jätkuva toiminguga talle väidetavalt tekkinud lõpliku kahju ulatus. Kuigi tegemist on jõustunud

kohtumäärusega (jõustunud Riigikohtu 7. oktoobri 2015. a määrusega nr 3-7-1-3-75-15), ei

nõustu ringkonnakohus selles määruses esitatud seisukohaga, kuna see seisukoht on ekslik ning

seda on kinnitanud ka hilisem kohtupraktika. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.

9. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-st 3 tuleb kahju hüvitamise nõue esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai

või pidi teada saama. Sellest regulatsioonist tuleneb, et kahju hüvitamist ei saa nõuda jätkuva

toimingu puhul selle perioodi eest, millest on nõude esitamise hetkeks möödunud rohkem kui

kolm aastat. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kujunenud olukorras on nõue osas, mis

väljub vanglale hüvitisenõude esitamisele eelnenud kolme aasta pikkusest perioodist (23. aprill

2009 kuni 11. detsember 2010) mittetähtaegne.

10. Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et toiminguga tekitatud kahju

hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid on samas

märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes

jätkuv toiming, hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu

lõppemist (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13; 6.

märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p 13–14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et

väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja

järelikult algas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise

kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; samuti

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest

kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist

pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse

korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju

hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab,

oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi

kahju tekitamise algusest on möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks

ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade

kehtestamise eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei

saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul,

nagu mainitud, sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt,

et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3–10 aastat) üks eesmärk

ongi see, et anda isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat

peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg.

Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu antud soovitusest, et „kui isiku

kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes

kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel

muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest

toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (Riigikohtu halduskolleegiumi 15. juuni 2015. a

määrus

nr 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates on väga keeruline määratleda seda, millal toimus

kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise,

kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures varieerus pidevalt ka kambrites olnud

kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust selle määratlemisel, kui suur oli

konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus selliseid ümberpaigutamisi ja

kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning nende muutujatega võib

kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes kinnipidamistingimustes (nt valgustuse,

ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla praktiliselt võimatu määratleda seda, millal

konkreetselt on toimunud „oluline muudatus kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa

sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist teise paigutati, vaid hulgast muudest

tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne).

Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda

seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi

kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele

eelneva kolme aasta eest.

11. Käesolevaks ajaks on ka Riigikohus väljendanud eelnevaga samasugust seisukohta, st seda,

et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada pikema perioodi eest kui kolm aastat, mis eelnes vahetult

vanglale hüvitisenõude esitamisele (RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 10-14). Seega oli ringkonnakohtu

poolt 14. jaanuaril 2015 käesolevas asjas tehtud määrus ilmselgelt ekslik. Ringkonnakohus

eeldab, et ka Riigikohtu poolt sellele ringkonnakohtu määrusele esitatud määruskaebusele

menetlusloa andmata jätmine oli kahetsusväärne eksitus. Kujunenud olukorras ei näe

ringkonnakohus õige ning praeguseks kujunenud kohtupraktikaga kooskõlas oleva lahenduse

saavutamiseks teist võimalust, kui selles asjas tehtud ringkonnakohtu 14. jaanuari 2015. a määrus

tühistada, ning seda hoolimata sellest, et selgesõnalist alust on selleks keeruline leida.

Ringkonnakohus selgitab, et ehkki halduskohus ja ka ringkonnakohus (eelnevalt nimetatud

määruses) lugesid kaebuse täielikult tähtaegseks, ei ole see ringkonnakohtule siduv. HKMS § 47

lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus kohtueelses

menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes ei ole

järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole kinni

pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast ning kaebus on vastavas osas

lubamatu. Kaebuse lubatavuse kontrolli saab ja peab teostama ka ringkonnakohus ning

ringkonnakohus ei ole seotud halduskohtu seisukohaga, kes on ekslikult lugenud nõude esitamise

tähtaegseks. Halduskohtu eksitus ei saa muuta mittelubatavat kaebust lubatavaks. Samasugusele

järeldusele viivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad 14. mai 2007. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja 29. aprilli 2009. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09

(p 12).

12. Kaebus on seega osas seega perioodi 23. aprill 2009 kuni 11. detsember 2010 osas lubamatu

ning tuleb selles osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

13. Kuigi vastustaja ei lahendanud kohtueelses menetluses kaebaja taotlust sisuliselt, märkis ta

juba vastuses kaebusele, et kaebus ei ole terve perioodi osas tähtaegne. Kui kaebaja oleks olnud

seisukohal, et tähtaja möödalaskmiseks esinesid mõjuvad põhjused, siis oleks ta seda

kohtumenetluse kestel eelduslikult väljendanud. Seda kaebaja teinud ei ole. Ta on olnud läbi

kohtumenetluse seisukohal, et kaebus on tähtaegne (tl 69, 70 ja 86) ning ennistamiseks mõjuvad

põhjused puuduvad. Kujunenud olukorras tõlgendab ringkonnakohus HKMS §-i 124 selliselt, et

kui kaebaja on olnud ekslikul seisukohal tähtaja kulgemahakkamise alguse osas ning nõude

mittetähtaegne esitamine on ilmselgelt tingitud sellest ning pole mingeid viiteid sellele, et tähtaja

möödalaskmiseks võis olla mingeid ennistamist tingivaid mõjuvaid põhjuseid, ei ole kohtul

vajalik anda sellisele kaebajale võimalust menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks. Sellises

olukorras tähtaja ennistamiseks võimaluse andmine ei oleks eesmärgipärane, kuna on ilmne, et

tähtaja möödalaskmist ei saanud tingida mingid takistused, vaid selle põhjuseks oli üksnes ekslik

arusaam tähtaja kulgemahakkamisest. Ennistamiseks võimaluse andmine oleks aga selgelt

vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega, kuna pikendaks oluliselt asjas otsuse tegemise aega

– nimelt tuleks lisaks kaebajale tähtaja ennistamise taotlemiseks võimaluse andmisele anda

seejärel võimalus ka vastustajale selles küsimuses oma seisukoha kujundamiseks. Täiendav töö

vajalike menetlusdokumentide koostamiseks takistaks vastavalt ka teistes kohtu menetluses

olevates asjades kiiremini lahendini jõudmist.

Eelneva tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale võimaluse andmine menetlustähtaja

ennistamise taotlemiseks ei ole käesoleva haldusasja tehiolusid arvestades vajalik. Sarnaselt on

käitunud niisuguses situatsioonis ka Riigikohus (RKHKo 3-3-1-68-15, p 14).

II

14. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) märkis 20. oktoobri 2016. a otsuse Muršić vs Horvaatia

(avaldus nr 7334/13) p-s 114, et kambris olev tualett tuleb kambri üldisest põrandapinnast välja

arvata, samas kui mööbli alla jääv pind tuli siiski arvesse võtta. Tuginedes sellele seisukohale on

väär vastustaja seisukoht, et kambri põrandapinnast ei tuleks maha arvata kambris oleva tualeti

põrandapinda.

15. Kaebaja oli terve eelnevalt mainitud perioodi, mille osas kaebus on tähtaegselt esitatud, st

12. detsembrist 2010 kuni 13. jaanuarini 2011 Tallinna Vanglas vahistatu režiimil, kuigi

27. jaanuaril 2010 jõustus süüdimõistev kohtuotsus (tl 51). Seega tuleb antud asjas arvestada

järgnevat põhimõtet, mille kohaselt, kui isik oli vanglas 2,5 m2–3 m2 kambris vahistatuna, kellel

on võimalik viibida kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju

hüvitamisele. Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille

puhul tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2016. a otsus nr

3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12).

16. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja viibis 32 päeval kambris, kus isiklikku ruumi

kinnipeetava kohta oli 2,52 m2 ning ühe päeva kambris, kus isiklik ruum kinnipeetava kohta oli

3,03 m2 (tl 179 ja 180). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist küllaltki lühiajalise perioodiga,

mistõttu ei saanud see isikule erilisi kannatusi põhjustada.

17. Ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu halduskolleegiumi 27. mai 2016. a otsus

nr 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud

väidetavalt liiga kitsastes tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi

seoses kitsikusega siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne

probleem.

18. Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti

riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes

asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud

hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne

ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Sellest tulenevalt ei pea kohus otsuses asuma

asjakohast põhjendust väga ulatuslikumalt esitama. Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad

esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust

mõjutavad.

19. Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. Kaebaja väited õhuniiskuse, valgustatuse jms osas

on halduskohus ümber lükanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik halduskohtu seisukohta

muuta, kuna kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 20 eurot.

20. Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele.

Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab kaebajale hüvitiseks välja 20 eurot.

Kaebaja kantud menetluskulu asjas on 300 eurot kaebuse esitamisel. Tema taotletud hüvitisest

(10 000 eurot) rahuldatakse kaebus 20 euro ehk 0,2 protsendi ulatuses. Kaebuse rahuldatud osale

vastav osa kaebaja menetluskuludest on niivõrd väike (6 senti), et sellise summa väljamõistmine

vastustajalt ning vastustajale sellekohase ülesande panemine oleks ilmselgelt ebamõistlik.

Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene