3-14-52567/71 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. detsember 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52567

Haldusasi

Hannes Laasi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Hannes Laasi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Hannes Laas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Hannes Laasi ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsus.

3. Teha asjas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Hannes Laasi

kasuks välja 250 eurot.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Hannes Laasi kasuks välja menetluskulu 9,53

eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 5. jaanuar

2017).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hannes Laas viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana erinevatel ajavahemikel

aastatel 2008 kuni 2013.

2. Pärast seda, kui H. Laasi poolt 6. märtsil 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotlus oli perioodide 11. juuni 2012 kuni 6. veebruar 2013 ja 8. veebruar 2013 kuni 13. veebruar

2013 osas rahuldamata jäetud ning ülejäänud osas nõude esitamise tähtaja ületamise tõttu

tagastatud ning ühtlasi H. Laasi ees arsti määratud lisajalutuskäigu võimaldamata jätmise eest

vabandatud, esitas H. Laas kaebuse, milles palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju.

Kaebuse kohaselt oli ta sunnitud viibima Tallinna Vanglas liiga kitsastes tingimustes, samuti ei

võimaldatud talle lisapatja ega lisajalutuskäiku.

3. Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2015. a otsusega rahuldati H. Laasi kaebus osaliselt ja mõisteti

Tallinna Vanglalt H. Laasi kasuks välja hüvitis 186 eurot ning menetluskulud summas 5,58 eurot

järgmistel põhjendustel:

3.1. Tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Samas ei tule mööbli alla

jäävat pinda arvata maha kambri pinnast.

3.2. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 247 päeva, millest 128 päeva viibis ta kambrites, kus pinda

ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem. Kambrites, kus põrandapinda oli 2,5–2,99 m2, viibis

kaebaja 52 päeva ning kambrites, kus põrandapind jäi alla 2,5 m2 oli kaebaja 67 päeva. Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool

on isikut koheldud õigusvastaselt.

3.3. Kaebaja oli 11. juunist 2012 kuni 2. jaanuarini 2013 vahistatu. Sel perioodil hoiti teda 23

tundi lukustatud kambris vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-le 3.

3.4. Muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid nõudeid kaebaja suhtes ei rikutud.

3.5. Nõue lisapadja saamiseks ei ole põhjendatud. Tervisekaardist nähtuvalt soovis kaebaja

lisapatja, kuna magamisel kael ja parem käsi valutavad. Arst kirjutas 14 päevaks tõendi, et

võimalusel lubada lisapadi. Sellest nähtub, et lisapadi ei ole kaebajale näidustatud, vaid

võimaluse korral võiks ta seda kasutada. Vaatamata tõendi soovituslikule iseloomule väljastati

kaebajale 11. septembril 2012 tugevam padi.

3.6. Neuroloog väljastas 27. augustil 2012 kaebajale kaheks kuuks tõendi üheks

lisajalutuskäiguks päevas. Kaebajale lisajalutuskäikude mittevõimaldamine kaheks kuuks oli

õigusvastane. Kuid hüvitisenõue seoses lisajalutuskäikude mittevõimaldamisega jääb

rahuldamata, kuna kohtule ei esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja tervis oleks vangla

tegevuse tulemusel kahjustada saanud.

3.7. Kokku tuleb kaebajale liiga kitsaste kinnipidamistingimuste tõttu välja mõista 186 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. H. Laas esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega kaebus

jäeti osaliselt rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks täielikult.

Apellatsioonkaebuse põhjendustes leiab kaebaja, et halduskohus ei võtnud lahendi tegemisel

arvesse kõiki asjaolusid, sh EIK-i praktikat analoogsetes asjades. Kaebaja hinnangul oli lisapadja

talle väljastamata jätmine õigusvastane. Õigusvastane oli seegi, et kaebajale ei võimaldatud

lisajalutuskäike, kuigi neuroloog oli sellekohase ettekirjutuse teinud. Kaebaja ei pidanud esitama

tõendit oma tervise halvenemise kohta. Lisajalutuskäiku ette kirjutades pidi arst olema kindel, et

see mingil viisil kaebaja tervist parandab. Halduskohtu välja mõistetud hüvitis on liiga väike, et

korvata kaebajale põhjustatud kannatusi.

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega

kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebajale välja hüvitise 186 eurot ja riigilõivu

summas 5,58 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

5.1. Tualeti alla jäävat pinda ei tule kambri pindalast maha arvata, kuna see on kasutatav eraldi

ruumina. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambrites, kus tualett asus kambris ning oli

uksega suletav.

5.2. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikele

õigusaktidele. Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama

kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2. Seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. Riik on

alates 2014. a võtnud meetmeid, et ruumikitsikuse probleemi lahendada. Halduskohus on jätnud

arvesse võtmata, et EIK ei ole paika pannud, milline peab olema kambri põrandapinna suurus, et

kohtlemine oleks kooskõlas EIÕK art-ga 3.

5.3. Halduskohus ei tuvastanud kaebaja muude õiguste rikkumist, samas ei põhjendanud ta seda,

miks õigused, mis olid kinnipeetavale tagatud, ei kompenseeri ja ei tasakaalusta vähest

põrandapinda. Kambrites oli tagatud nii loomulik kui kunstlik valgustus. Kambrites oli

sundventilatsioon ning võimalus avada akna küljes olevat tuulutusava. Kambrites oli nõutav

temperatuur. Kõigis kambrites oli magamisruumist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss.

Kaebajal võimaldati kasutada dušši. Lisaks oli vahistatutele tagatud ka meelelahutus, nt võimalus

laenutada raamatuid, lugeda ajalehti. Kaebaja sai viibida ühe tunni värskes õhus. Liikumispiirang

tulenes sellest, et tegemist oli vahistatuga.

5.4. Kaebajale välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendamata. Halduskohus ei ole välja

toonud, milliseid kannatusi põhjustas talle eelnevalt nimetatud olukord, mil ta pidi viibima

kambrites, kus põrandapind oli kaebaja hinnangul vähene.

6. Tallinna Vangla ning H. Laasi vastustes teineteise apellatsioonkaebustele palutakse need

rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus rahuldab mõlema poole apellatsioonkaebused osaliselt ning teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab H. Laasi kaebuse osaliselt.

8. Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega

tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.

8.1. Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada

(nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).

8.2. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal

õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole

rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused.

(RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).

8.3. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida

kambrist väljapool vaid üks tund päevas jalutuskäigu ajal, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele.

Sealjuures on hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb

arvesse võtta kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12).

Eeltoodud Riigikohtu seisukohtadest on arusaam, nagu tuleks tualett kambripindala arvestamisel

kambri üldpinna sisse lugeda (ülal p 8.1), EIK poolt ümber lükatud (vt EIK 20. oktoobri 2016. a

otsus asjas nr 7334/13, p 114). Ringkonnakohus võtab selles osas arvesse EIK seisukoha. Seega

tuleb kaebaja isiklikku pinda arvestada ilma tualetita. Ülejäänud osas sobituvad viidatud lahendis

esitatud EIK seisukohad põhimõtteliselt eeltoodud Riigikohtu seisukohtadega.

9. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja kasutuses oli vähem kui 3 ruutmeetrit

põrandapinda järgnevalt: 3 päeva 2,5 ruutmeetrit; 67 päeva 2,4 ruutmeetrit, 36 päeva 2,72

ruutmeetrit, 8 päeva 2,87 ruutmeetrit, 5 päeva 2,88 ruutmeetrit (tl 31-32).

Sellel perioodil oli kaebaja kogu aja lukustatud kambris, va vangistusseaduse § 55 lg-s 2

sätestatud ühetunnise jalutuskäigu ajal (tl 25p).

Seega on iseenesest täidetud ülaltoodud Riigikohtu ja EIK lahenditest tulenevad põhimõttelised

eeldused mittevaralise kahju tekkimiseks - viibimine alla 3-ruutmeetrise isikliku pinnaga kambris

koostoimes piiratud liikumisvõimalusega. Järgnevalt tuleb hinnata määratava hüvitise suurus.

10. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgmist.

Ehkki päevade koguarv, mil kaebaja põrandapind oli alla kolme ruutmeetri, oli võrdlemisi pikk,

vaheldusid need perioodidega, mil kaebaja kasutuses oli märgatavalt rohkem põrandapinda (vt tl

30-32). Need perioodid teistsugustes tingimustes leevendavad vähese põrandapinna

kumulatiivset mõju, kuna see probleem ei kestnud pikka aega järjest.

Ringkonnakohtu arvates tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta ka seda, kui palju ning

kui pikalt kaebaja põrandapind alla 3 ruutmeetri langes. On tõsi, et kõige pikemat aega – 67

päeva oli kaebaja 2,4 ruutmeetrises kambris, mis on arvestataval määral alla 3 ruutmeetri. Samas

ei olnud kaebaja 2,4 ruutmeetrises kambris kõik 67 päeva järjestikku. Ka oli kaebaja küllalt

pikalt kambrites, kus tema isiklik pind jäi väga lähedale 3 ruutmeetrile (2,72-2,88 ruutmeetrit).

Need ruumikõikumised on aga juba sellised, et on tugevasti kaheldav, et see oli kaebajale

reaalselt tajutavgi, rääkimata sellest, et see oleks asetanud ta reaalselt halvemasse olukorda,

võrreldes sellega, kui talle oleks tagatud kolm ruutmeetrit isiklikku pinda.

Väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning

avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktikas, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas võib

olla sarnastel juhtudel mõistetud kinnipeetavate kasuks välja suuri hüvitisi, ei tähenda see seda,

et siseriiklikus kohtus väljamõistetav hüvitis peab olema alati võrdeline Euroopa Inimõiguste

Kohtu lahendites väljamõistetud hüvitistega.

Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks riigivastutuse seaduse § 7

lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2),

iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes

tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 26p)

siiski üheselt, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.

Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kõike eeltoodut arvestades on halduskohtu poolt

väljamõistetud hüvitis eraldivõetuna vaid liiga kitsaste kinnipidamistingimuste eest ilmselgelt

liiga suur. Kuna käesolevas asjas on hüvitisenõude aluseks aga ka muud asjaolud, täpsemalt

kaebajale lisajalutuskäigu ja –padja mittevõimaldamine, ei määratle ringkonnakohus eraldi

siinkohal liiga kitsaste kinnipidamistingimuste eest väljamõistetava hüvitise suurust, vaid võtab

liiga kitsaid kinnipidamistingimusi arvesse hüvitise lõpliku suuruse määramisel.

Järgnevalt vaatleb ringkonnakohus lähemalt ülejäänud hüvitisenõude aluseid.

11. Kaebaja soovib hüvitise väljamõistmist ka seoses sellega, et talle ei võimaldatud lisapatja ja

-jalutuskäiku. Tallinna Vangla arsti 4. juuli 2012. a tõendiga on otsustatud anda kaebajale

võimalusel lisapadi.

Halduskohus on selle nõude alusega seoses sisuliselt kopeerinud oma otsusesse põhjenduseks

sõna-sõnalt vastustaja seisukoha (vrd halduskohtu otsuse p 20 ja vangla vastust kaebusele, p 17/tl

26p). Sellest lõigust võib järeldada, et vangla ja halduskohtu arvates ei ole käesoleval juhul

lisapatja kaebajale näidustatud, vaid üksnes ette nähtud kasutamiseks võimaluse korral. Ning

kuna padi ei olnud näidustatud, ei olnud kaebajal õigust ka seda vanglalt nõuda.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Sellise arusaama korral muutuks arsti otsus

sisutuks, st vangla võiks selliseid arsti otsuseid täielikult ignoreerida. On selge, et nii vangla

käituda ei saa. Ringkonnakohus möönab, et kui arsti otsuses on mingi abinõu määratud

kinnipeetavale tinglikult, st antud juhul koos reservatsiooniga „võimalusel“, siis ei pruugi olla

see vanglale täitmiseks kohustuslik sellisel määral kui arsti otsus, kus sellist reservatsiooni pole.

Kuid ka sellise, reservatsiooniga esitatud arsti otsuse täitmata jätmine võib vangla poolt olla

õigustatav vaid siis, kui esinevad mingid põhjused, mis tingivad vältimatult või ülekaalukalt

sellise arsti otsuse täitmata jätmise. Käesoleval juhul ei ole vastustaja selliseid põhjendusi kuskil

esitanud. Vangla on viidanud üksnes oma eelnevalt kirjeldatud arusaamale, mille järgi ei olnud

lisapadi kaebajale näidustatud (tl 6 ja 26p). Nagu märgitud, ei ole selline arusaam õige.

Põhjendusi, miks ei saanud kaebajale lisapatja anda, vastustaja esitanud ei ole. Seega tuleb

lisapadja andmata jätmine lugeda õigusvastaseks. Tugevam padi võimaldati kaebajale alles 11.

septembril 2012 (tl 26p).

Lisapatja soovis kaebaja vastustaja sõnul seepärast, et magamisel tema kael ja parem käsi

valutavad (tl 26p). Arsti tõendis (tl 33) märgitakse, et kaebajal on olnud rangluu trauma, mille

tagajärjel esineb deformatsioon. Eelnevat arvestades on usutav, et kaebajale oli tõepoolest padi

valu leevendamiseks vajalik. Olukorras, kus isik jäetakse õigusvastaselt ilma võimalusest oma

valuaistingu leevendamiseks, võib eeldada ringkonnakohtu hinnangul tema tervise kahjustamist

riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes.

Seetõttu on ringkonnakohtu hinnangul täidetud selle hüvitisenõude alusega seoses kahju

hüvitamise eeldused. Ka siinkohal ei määratle ringkonnakohus konkreetset summat, mis

kaebajale selle hüvitisenõude alusega seoses hüvitamisele kuulub, vaid määratleb selle summa

allpool ühe summana kõigi alustega seoses.

12. Arsti 27. augusti 2012. a tõendiga on otsustatud, et kaebaja vajab lisajalutusaega 1 tund,

seega 1 tund 2 korda päevas kaheks kuuks (tl 33-34). Kaebajale jalutuskäike ei võimaldatud.

Kohus jättis rahalise hüvitise välja mõistmata põhjendusel, et kaebaja ei ole tõendanud, et tema

tervis oleks jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu kahjustada saanud. Lisaks viitas kohus sellele, et

vastustaja on möönnud jalutuskäikude mittevõimaldamise õigusvastasust ning on kaebaja ees

vabandanud.

Ka siin ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu ja vastustaja seisukohtadega. Vaidlust ei ole

selles, et lisajalutuskäik määrati kaebajale arsti poolt. On ilmne, et see ei olnud arsti poolt

määratud ilma põhjuseta, vaid see oli mõeldud kaebaja tervisliku seisundi parandamiseks või

negatiivsete sümptomite leevendamiseks. Sarnaselt ülaltoodud seisukohtadega, mis olid esitatud

seoses arsti määratud lisapadja mittevõimaldamisega, leiab ringkonnakohus, et kui isikule ei

võimaldata arsti poolt määratud abinõud, siis jäetakse isik ilma võimalusest oma tervise

parandamiseks või haigussümptomite leevendamiseks, ning vastavalt võib sellisel juhul eeldada

isiku tervise kahjustamist riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes.

Jalutuskäik määrati kaebajale kaheks kuuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole sellise kestvusega

meditsiinilise iseloomuga abinõu mittevõimaldamine vähetähtis õigushüve kahjustamine. Üksnes

vabandamine ei ole sellise rikkumise heastamiseks piisav.

13. Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hüvitise kõigi kolme rikkumise eest kokku.

14. Kaebajale on kahju tekitatud eelnevast tulenevalt seega nii liiga kitsaste

kinnipidamistingimustega kui ka lisapadjast ilmajätmisega ning lisajalutuskäigu

mittevõimaldamisega. Ringkonnakohtu arvates on kohaseks hüvitiseks nende rikkumiste eest

kokku 250 eurot. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et erinevalt halduskohtust peab

ringkonnakohus kambris kaebaja kasutuses olnud põrandapinnaga seonduvat rikkumist ülal p-s

10 toodud põhjendustel kõige vähemintensiivsemaks.

15. Ülejäänud osas ei ole halduskohus kaebaja vangistusalastest õigusaktidest tulenevate õiguste

rikkumist tuvastanud. Ka apellatsioonkaebuses tugineb kaebaja eeskätt vaid kolmele eelnevalt

käsitletud asjaolule, millega tema õigusi rikuti.

16. Seoses kaebaja etteheitega, et hüvitis on liiga väike, kordab ringkonnakohus eelpool juba

mainitut, et hüvitise suurus on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsustus. Määravana ei saa

võtta sarnaste asjade lahendamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt välja mõistetud hüvitisi.

17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus mõlemad apellatsioonkaebused osaliselt.

Halduskohtu otsus tühistatakse ning ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab

kaebuse osaliselt ja mõistab H. Laasi kasuks välja hüvitise 250 eurot.

18. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb kaebaja kasuks halduskohtumenetluse seadustiku §

108 lg-st 2 tulenevalt välja mõista tema kantud menetluskulud. Kaebaja soovis kaebuses

hüvitisena 3000 euro väljamõistmist. Tema menetluskulud olid riigilõiv 90 eurot halduskohtus

ning 24,42 eurot ringkonnakohtus. Proportsionaalselt rahuldati soovitud 3000 eurost tema kaebus

250 euro ehk 8,33% ulatuses. Vastavalt tuleb kaebaja kantud menetluskuludest 114,42 eurot

(90+24,42) mõista tema kasuks välja 8,33% ehk 9,53 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene