1-16-2520/41 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U R.J

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus R.J-i tegemise aeg ja koht

01. detsember 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-2520 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Orvi Tali Kriminaalasi R.J-i( R.J)

süüdistuses KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2016 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Süüdistatav

R.J , ik:XXX, varem kriminaalkorras karistamata,

tõkendit ei ole kohaldatud. Prokurör Indrek Kalda Kaitsja Jaak Siim Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2016 otsus kriminaalasjas nr 1 2520 R.J’a süüdistuses KarS § 291 järgi muutmata.

2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

3. KrMS § 185 lg 2 alusel ätta apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamise taotlus j rahuldamata ja valitud kaitsjale makstud tasu R.J-i kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD:

1.

aapsalu R.J ’a mõisteti süüdi selles, et tema töötas PPA Lääne prefektuuri H politseijaoskonna patrulltalituse arestimaja spetsialistina, kelle teenistuskohustusteks oli ametijuhendi p 3.1 kohaselt arestikambrisse paigutatute vastuvõtmine, valvamine ja väljastamine, omades arestimajas kinnipeetud isikute osas Vangistusseaduse § 156 lg 3 ja 4 kohaselt vanglaametniku õigusi ja kohustusi. R.J, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik KarS § 288 mõistes, pani toime võimuliialduse, mis seisnes selles, et tema, olles graafikujärgses teenistuses Lääne prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna arestikambris arestikambri spetsialistina, 26.09.2015 ajavahemikul kell 00.57 – 00:59 tõmbas kahel korral Korrakaitseseaduse § 42 lg 1 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestikambrisse toimetatud juustest ning ajavahemikul RM

kella 1.29 ajal lõi rusikas käega kahel korral kambri võreuksele roninud RM-le vastu jalgu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.

Samuti lõi 11.11.2015 ajavahemikul kell 12.09-12.11, arestikambrisse toimetatud ja väärteokorras Väärteomenetluse seadustiku § 44 alusel kinnipeetud MS kambri ukses asuva luugi vahele pandud käte pihta seitsmel korral parema käe randmega ja kuuel korral parema käe rusikaga, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.

Sellise liigse, põhjendamatu ja mittevajaliku jõu kasutamisega rikkus R.J

Vangistusseaduse § 41

sätteid, mille kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

Vangistusseaduse § 71 lg 2 kohaselt võib füüsilist jõudu kasutada ametnik enda ohutuse tagamiseks, mis antud juhul ei olnud vajalik

Sellise tegevusega pani R.J toime ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise, s.o võimuliialduse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 291 järgi.

R.J-ile esitatud süüdistuse kohaselt Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 rikkus ta ka ja lg 2 sätteid. Maakohus leidis, et süüdistuses tehtud viide Korrakaitseseaduse § 76 lg-le 1, 2 on ekslik kuivõrd nimetatud normid antud juhul ei kohaldu ja nende rikkumine pole R.J-ile etteheidetav.

PÄRNU MAAKOHTU R.J:

2. Maakohus tunnistas R.J-i

s vangistusega 1

süüdi KarS § 291 järgi ja karista (üks) aasta. Kohaldas vangistus

,

KarS § 73 lg 1, 3 sätteid ja jättis e täielikult täitmisele pööramata määras aasta 3 (kolme) kuulise katseaja. (ühe) Katseaja alguseks luges a, s.o 11.oktoober 2016. a. kohtuotsuse kuulutamise päev M R.J-ilt riigi tuludesse sundraha 645 eurot; sjale makstud õistis välja määratud kait tasu ja kulud 122, 16 eurot.

Jätt läbi vaatamata hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu ja kulud is R.J-i taotluse 6866,01 eurot.

APELLATSIOON:

3. Kaitsja palub juhindudes KrMS - - § st 44, § st 56, § 57 lg 1 p st 2, § 175 lg 1 p st 1, § 185 lg - - - st 1, § 2861 lg st 1, § 297 st 1, § 318 lg st 1, § 321 lg 2 p st 4, § 335 st 1, § 337 lg 1 p -

- lg - - lg- -st 4, § 338 p § 340 lg ühistada Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2016. a -dest 1-3, -st 1 ja lg 2 p-st 1, t otsus täies ulatuses.

Teha uus otsus, millega mõista R.J õigeks süüdistuses KarS § 291 järgi või alternatiivselt saata kriminaalasi KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel uueks maakohtule läbivaatamiseks Jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda juhul, kui kohus teeb apellatsioonimenetluses ühe

KrMS § 337 lg 1 p

4 või lg -des 2- -s 2 nimetatud lahenditest.

Apellandi hinnangul seisneb Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2016. a otsuse tühistamise alus selles, et maakohus on süüdimõistvat otsust tehes hinnanud ebaõigesti asjas kogutud ja uuritud tõendeid, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Juhul, kui apellatsiooni lahendav ringkonnakohus peaks leidma, et tal puudub apellatsiooni läbivaatamisel võimalus ja pädevus KrMS § 339 lg 1 p s 7 sätestatud rikkumise tuvas

- tamise korral seda ise

kõrvaldada, palub kaitsja saata apellatsiooni rahuldamise korral kriminaalasi KrMS § 341 lg 2 alusel uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

3.1. Maakohus pidas ekslikult ebaõigeks kaitsja väidet, et R.J’ale esitatud süüdistus

KarS § 291 järgi ei ole kooskõlas seadusest ning kohtupraktikast tulenevate nõuetega, ning rikkus samas süüdistuse korrigeerimise keeldu süü . Kriminaalasjas koostatud distusakt ei vasta KrMS-st ja kohtupraktikast tulenevatele n uetele. õ

Süü üü õ distusfunktsiooni kandjal lasub kohustus osundada s distuses igusnormidele, mille

n udeid toimepanija v idetavalt rikkus. Kaitsja n ustub maakohtu hinnanguga selles, et õ ä õ süü õ ä distusaktis on nimetatud n ue t idetud. Samas on kohus jä ä tnud kohtuotsuses t helepanuta Riigikohtu praktikas avaldatud selgituse, et KarS § 291 järgi esitatavas s distuses, samuti ka kohtuotsuses üü peab alati eraldi ära näitama ka selle, et konkreetse juhtumi puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi eeldusi v i et kasutatud v givald v ljus normiga lubatud piiridest. Nimetatud n õ ä ä õude mittetäitmise korral on tegemist kriminaalmenetlus iguse õ Kaitsja on seisukohal, et R.J’ale esitatud süü viite osas VangS § 4 distus on

1 lg-le 1 liiga ü õ õuetele. VangS § 4 ldine ega vasta seet ttu vastavas osas kohtupraktikas kirjeldatud n

1 lg 1 näol ole ldse tegemist vahetu ei ü sunni kohaldamist reguleeriva õigusnormiga, mille rikkumise v ite kaudu oleks v imalik sisustada v imuliialduse kuriteokoosseisu. Nimetatud igusnorm ä õ õ õ ei ole olemuslikult ja ttes Riigikohtu praktikas nimetatud süüdistuse konteksti arvesse võ „vahetu sunni kohaldamist reguleerivaks normiks“. Kaitsja leiab, et süüdistuses viidatud VangS § 71 lg 2 ja KorS § 76 lg-d 1 ja 2 saab erinevalt VangS § 41 lg-st 1 pidada vahetu sunni kohaldamist reguleerivateks normideks. Kohus j helepanuta, ei s distuses ei ole v lja toodud, et etteheidetavate tegude puhul ätnud tä üü ä olnud tä ü üü õ ä idetud hegi f silise sunni kasutamist lubava normi eeldusi v i et kasutatud v givald v ljus normiga lubatud piiridest. ä

Süüd ei vasta nõ õ õ istus utavas ulatuses Riigikohtu praktikas sedastatud p him ttele, mille kohaselt ei saa s distatavale etteheidetava k itumise kirjeldust tuletada s distusakti tekstist üü ä üü tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus -des 2 ja 3 testatuga. KrMS § 154 lg 3 p sä

Maakohus on kaevatavat kohtuotsust tehes nimetatud p tet rikkunud, KrMS § 14 lg 1 õhimõ asudes distust korrigeerima seel tta sellest v

süü äbi, et pidas vajalikuks jä älja viited KorS § 76 lg-tele 1 ja 2. Kaitsja on seisukohal, et R.J’a süü õ dim istmine puudusi sisaldava s distuse alusel, aga üü

ka s distuse korrigeerimine kohtu poolt on hinnatav kriminaalmenetlus use olulise üü õig

rikkumisena henduses ja annab nimetatud p hjusel aluse s dim istva KrMS § 339 lg 2 tä õ üü õ ko histamiseks apellatsiooni korras. htulahendi tü

3.2. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendite pinnalt võimalik usaldusväärselt kindlaks teha KarS § s 291 sätestatud - objektiivsete koosseisuliste tunnuste esinemist süüdistatava tegudes, mistõttu tuleb isik kri

minaalmenetluse aluse puudumise tõttu talle esitatud süüdistuses õigeks mõista

3.2.1. Kaitsja on seisukohal, et pole tuvastatav kuriteokoosseisu R.J ’a tegudes objektiivsete tunnuste esinemine.

R.J ’ale esitatud süü rääkida

distuse kontekstist on vaadeldaval juhul asjakohane ebaseadusliku teona ü füü õ Füü õu KarS § 291 õttes ksnes silise j u kasutamisest. silise j m moodustatavad ä äärkohtlemise koosseisudele ehk vä hvardamise ning kehalise v givallategude

kirjeldustele vastavad teod. - testatud teo olemusest tulenevalt tuleb igal KarS § s 291 sä konkreetsel juhul ra n idata, milles isiku teo ebaseaduslikkus seisnes ä ä

Erinevalt maakohtust on apellant arvamusel, et isegi kui s distuse puudustele l s rmede üü äbi õ

vaadata, ei vasta s d üü istatavale etteheidetavate tegude olemus KarS §-des -121 s ätestatud kuriteokoosseisudele. Ähvardamist süüdistatavale ette ei heideta. Kaitsja, esitades RKKKo maakohus on puudutava RM’a episoodi puhul lugenud valuaistingu tuvastatuks kannatanu ütlusteta. Prokurör kannatanu RM ülekuulamist ei taotlenud. Ühtlasi ei taotlenud ta kannatanu poolt kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ü § tluste avaldamist KrMS -s 291 toodud alusel ja tingimustel. Nimetatud asjaolusid arvestades ei imalik maakohtus toimunud kohtuliku uurimise k igus olnud võ ä tuvastada, kas tundis f silist valu, kui R.J tema suhtes f udu rakendas. RM üü üüsilist jõ

Erandlikke kannatanul valu p hjustamise tuvastamist sjaolusid õ võimaldavaid a RM’a puhul

kriminaalmenetluses tuvastatud ei ole, samuti avaldanud, et esineb m ni ei ole prokurör õ objektiivne p hjus, miks kannatanu ei saa tlusi anda. Kohtueelses menetluses kuulati õ ü RM

kannatanuna le, mis annab alust p hjendatud eelduseks, et tluste andmist v listavaid ü õ ü ä asjaolusid ei esinenud.

Kaitsja selgitab, et olukorras, kus puuduvad igasugused t endid, mis v imaldaksid j uda õ õ õ t sikindlale j reldusele, et s distatava poolt silise j u rakendamisel tekitati kannatanule õ ä üü füü õ valu, ei saa kohus siseveendumuse p hjal valu tekitamist eeldada. õ

Kohus ei v -dest 7 ja 14 v tta endale s distaja rolli ja asuda t itma õi tulenevalt KrMS § õ üü ä s distust kinnitavate t endite v hesusest tulenevat himikku enda siseveendumusega. üü õ ä tü PS § 22 lg st 2 tulenevalt KrMS § 7 lg ä - -s 3 s testatud in dubio pro reo

p him leides pelgalt subjektiivsele siseveendumusele tuginedes, et kannatanule õ õtet RM’ale valuaistingu tekkimine on R.J rjena objektiivselt omistatav ’ale tegude tagajä

ka olukorras, k tlused puuduvad ja t endatud ei ole muude us kannatanu vastavasisulised ü õ erandlike kannatanuga seotud asjaolude esinemine, mis lubaksid tema puhul valu tekkimist eeldada.

Maakohtu otsuses kirjeldatud arestimaja RM’ale valuaistingu tekitamise fakti ei kinnita turvakaamera salvestis, mida 16. augustil 2016. a kohtuistungil vaadeldi ja millele kohus s dim istva lahendi p hjendustes tugineb. üü õ õ R.J andis usutava selgituse 31. augustil 2016. a istungil toimunu suhtes. Kaitsja poolt maakohtule esitatud tõendite ilmneb, et st RM l hkus 26. septembril 2015. a p rast õ ä

Haapsalu politseijaoskonna arestimajja toomist suure osa erinevates kambrites olnud inventarist. Kanntanu poolt kambri valgusti l hkumise fakti kinnitas ka 17. augustil 2016. a õ kohtuistungil tunnistaja ÄL. Tunnistajate KK

’i, HM, EV AL ’e ja ’i ning kaitsja taotlusel KrMS § 291 lg 1 p 1 lg 3 alusel ja

avaldatud VP s ütlused üvendavad veendumust ja v imaldavad v ita, et R.J õ ä ’al esines s distuses kirjeldatud episoodi puhul p hjendatud alus karta, et da uksev re üü õ RM’a ronimine möö õ v ib p õ äädida kahjuliku tagajärjega nii kannatanu enda tervisele kui arestimaja inventarile.

Kaitsja märgib, et peopä õ õ õ õ kaga t ukamisel on v imalik samal ajal s rmedega v tmekimbust kinni hoida. Seetõttu ei v lista pelgalt v tmekimbu k ä õ äes hoidmise fakt veel asjaolu, et R.J’a väide kannatanu jala v relt t ukamise kohta v ib t ele vastata. õ õ õ õ Sõltumata sellest, kas l htuda s distuses esitatud v itest, et R.J i vastu kambri v rest ä üü ä lõ õ uksele roninud i s itest, et ta hoopis t ukas k ega kannatanu jalgu RM’a jalgu võ üüdistatava vä õ ä v relt maha, tuleb pidada itumist p hjendatuks. õ süüdistatava kä õ

Lisaks juhib kaitsja tä õ helepanu t siasjale, et videosalvestisel jäädvustatu kohaselt ei vä ’a reaktsioon pärast vä öö õ ljendanud RM idetavaid l ke kasv i kaudselt, et isik oleks valuaistingut tundnud.

Kannatanu juustest tirimise eelnenud s ndmuste k tuvastatav, et keeldus le ü äigust on RM allumast politseiametnike korduvatele seaduslikule korraldusele puhuda etten htud pikkusega ä aja v ltel alkomeetrisse tema eeldatava joobeseisundi tuvastamiseks. ä Süüdistatav hoiab RM’a juustest kinni, et viimane paigal püsiks. Eelduslikult ning süüdistatava enda ü ä tlustest l htudes selleks, et etanoolisisalduse P rast seda, kui kell 00:59:42 astub arestimaja uksest sisse patrullpolitseinik AL, ritab seni ä ü istunud ootamatult pingilt t usta suunaga ukse suunas, mispeale s distatav teda korra RM õ üü juustest haarates tagasi t mbab, lastes koheselt juustest lahti. Kannatanu mbab korra k õ tõ äega üle juuste, jätkates samal ajal naermist. Seega ei v jenda tema reaktsioon mingisugust valuaistingut, vaid tema k itumine viitab pigem äl ä sellele, et R.J’ale etteheidetav tegu ei põ üü hjustanud talle f silisi kannatusi. Sisuliselt sama v ib v ita ka teise juustest t mbamise episoodi kohta, mille puhul valuaistingule õ ä õ iseloomuliku reaktsiooni kannatanu poolt ei j gne. är

3.2.2.

diametraalses vastuolus teiste antud MS poolt kohtuistungil antud ütlused on kriminaalasjas uuritud isikuliste ning dokumentaalsete t endite ja asit enditega, mis ttu ei saa õ õ tõ

pidada

tlusi t endamiseseme asjaolude tuvastamise aspektist MS kohtuistungil antud ü õ usaldusv rseks t endiks.

ää õ Kaitsja esitab sellekohased näited.

Selle episoodi osas rset t endit, mis annaks alust v iteks, et ei eksisteeri ühtegi usaldusvää õ ä s distatav tekitas kambriluuki sulgeda p es kannatanu vastupanu k rvaldamisel viimasele üü üüd õ f silist valu. üü Kaitsja leiab, et olukorras, kus kohus on lugenud s tlused j u kasutamise kohta üüdistatava ü õ ebausaldusväärseks põhjusel, et need ei lange kokku turvakaamera salvestisel n htuga, tulnuks ä kohtul samamoodi suhtuda ka tlustesse. MS ü

Salvestiselt on vastupidiselt kannatanu ütlustele ä n ha ja vaatlusprotokollis ka kirjeldatud, et R.J sulges luugi alles p rast seda, kui kannatanu oli oma k e sellelt v tnud. ä ä õ

Seet ttu ei vasta t ele kannatanu v ide talle tekitatud vigastuse tekkimise õ õ ä põhjuse ja aja kohta ning tema ü d ei lange kokku salvestiselt nä tluse htuvaga. Kaitsja leiab hesuguste eelduste esinemisel t endite usaldusv rsusele erinevat hinnangut , et ü õ ää andes rikkus kohus t ieliku ja objektiivse kogumis hindamise p him tet. õendite igakülgse, tä õ õ

Kaevatavast kohtuotsusest n htuvalt on maakohus hinnanud t ä õendeid selektiivselt ja ü ü hek lgselt. Sellised menetluslikud minetused on k sitatavad menetlus iguse olulise ä õ rikkumisena KrMS §

339 lg 1 p 7 ja lg 2 m ttes (vt nt RKKKo 19.12.2011 nr 3-1-1-92- 11, p 13 jt). õ Kaitsja on seisukohal, et s tluste usaldusv susele antud hinnangust oli R.J õltumata MS ü äär ’a tegevus kambriluugi sulgemisel põ õ KorS § 76 lg hjendatud ja koosk las -tega 1 ja 2.

Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et nimetatud s tetest on v imalik l htuda s distatava ä õ ä üü tegevuse hindamisel m lemat kannatanut puudutava episoodi puhul ning seda vaatamata kohtu õ poolt viidatud KorS § 1 lg s 9 sä - testatule. Seda p hjusel, et vaatamata nimetatud s ttele sisaldub õ ä

VangS-s mitmeid norme, mis viitavad KorS-i regulatsiooni kohaldumisele konkreetsetes olukordades. Muuhulgas n eb Kor ä S § 71 lg 33 ls 2 ette, et vahetu sunni kohaldamisel l htutakse ä KorS § – ä -des 76 78 s testatud korrast. Kuna turvakaamera salvestiselt on selgesti n uga takistada kambriluugi ähtav, et MS üritas jõ sulgemist, p des seda ka ega surudes lahti hoida, oli R.J sunnitud ootamatu f silise üü üü vastupanu k rvaldamiseks kohaldama vahetut sundi omalt poolt f silise j kasutamisega, õ üü õu l es peop ka ja k eservaga mitu korda vastu kannatanu k tt, et viimane luugist lahti laseks üü ä ä ä

ning tema k ed sulgemisel luugi ä ja ukse vahele ei jääks. R.J tegutses kirjeldatud l giviisi valides kannatanut v imalikult s stval moel, saades hoopis ise haiget. öö õ ää

Olukorras, kus agressiivselt k ituv ning seel bi teiste arestimajas viibijate rahu rikkuv ja ä ä

ametiisiku korduvatele seaduslikele korraldustele mitteallunud asus avaldama f silist MS üü

vastupanu kambriluuki sulgevale R.J ’ale, valis

Apellant lisab, et isegi kui n ustuda maakohtu k -te 1 ja 2 õ äsitlusega KorS § 76 lg

mittekohaldatavuse osas, saab pidada s distatava tegevust p hjendatuks VangS- üü õ i regulatsiooni valguses. VangS § 71 lg 2 redaktsioonist nähtub,, et vanglateenistuse ametnik võ üüs

ib kasutada f ilist j udu nii teenistus lesannete t itmisel kui ka enda ohutuse tagamiseks. p-st õ ü ä VangS § 71 lg 72

1 n htuvalt v kinnipeetava suhtes f silist j udu kasutada ohjeldusmeetme kasutamisel. ä õib üü õ VangS § 71 lg 33 aga annab vanglateenistuse ametnikule õiguse kasutada vajaduse korral isikut kinni pidades vahetut sundi, mis seisneb isiku m jutamises f uga ning rmuslikel õ üüsilise jõ ää juhtudel ka erivahendi v i teenistusrelvaga. Vahetu sunni kohaldamisel l htutakse seejuures õ ä KorS § – ä üü õ üüsilist jõ -des 76 78 s testatud korrast. Niisiis oli s distataval igus kasutada f udu seadusest ja ametijuhendist tulenevate teenistus lesannete t itmisel, kui olukord seda n udis. ü ä õ PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONILE:

4. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning jääb maakohtule esitatud süüdistuskõnes esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja seisukoht, et süüdistus ei vasta nõuetele, on põhjendamatu ning maakohus on õigesti leidnud, et süüdistuses välja toodud Vangistusseaduse sätted, mille rikkumist R.J-ile ette heidetakse, on asjakohased.

Antud juhul on süüdistuses märgitud kõik KarS § 291 koosseisulised asjaoludkonkreetsetes tegudes seisnev füüsilise jõu kasutamine ning normid, millest tulenevalt on see jõu kasutamine ebaseaduslik.

See, et maakohus on leidnud, et osa süüdistuses märgitud Korrakaitseseaduse norme ei ole antud juhul asjakohased, ei tähenda veel süüdistuse korrigeerimist maakohtu poolt.

Riigikohus on leidnud, et kohtul on a teokirjeldust sisustava võimalik ja kohustus kontrollid blanketse normi olemasolu, millele on viidanud Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-16. Seal on märgitud, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole.

Maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid õigesti ja ei ole rikkunud sellega kriminaalmenetlusõigust.

Maakohus on õigesti tuvastanud mõlema kuriteoepisoodi puhul nii füüsilise jõu kasutamise R.J-i poolt kui sellega kannatanutele valu tekitamis e.

Süüdistuses märgitud füüsilise jõu kasutamine on üheselt ja selgelt näha Haapsalu politseijaoskonna arestikambri turvakaamera salvestustelt.

Maakohus märkis õigesti, et MS episoodis R.J ka sisuliselt tunnistas kannatanu suhtes jõu kasutamist, kuid leidis, et tema tegevus oli õigustatud. RM episoodis on maakohus põhjalikult käsitlenud nii seda, millist jõudu süüdistatav kasutas ja kas selle tulemusel sai kannatanu ka valu.

Mõlema kuriteoepisoodi puhul ei vasta R.J-i poolt kirjeldatud tegevus salvestistelt nähtule, mida on kirjeldatud ka asitõendi vaatlusprotokollides. Süüdistatav on andnud selgelt ennast õigustavaid ja oma tegevust ilustavaid ning vägivalla intensiivsust vähendavaid ütlusi, mis ei vasta tegelikule, objektiivsete tõenditega tuvastatud olukorrale.

Maakohus on piisavalt põhjendanud ka seda, miks turvakaamera salvestustelt nähtud süüdistatava tegevus tekitas kannatanutele füüsilist valu. MS episoodis tugines kohus lisaks turvakaamera salvestusele ka kannatanu ütlustele, et ta sai süüdistatava tegevuse tulemusel valu. Kannatanu rääkis sellest kohe ka tunnistaja SS-le, kui arestikambrist vabanes. Kohus on ka piisavalt põhjendanud, miks on usutavad kannatanu ütlused, et ta sai valu seoses R.J-i poolt luugi kinni surumisega. Tegemist ei ole valikulise mäletamisega, vaid kannatanu on rääkinudki nii nagu ta sündmusi mäletas. Kolmeteistkümnel korral vastu käsi löömise puhul on eluliselt usutav, et see tekitab inimesele füüsilist valu. See on peab olema arusaadav ka nn objektiivsele kõrvalseisjale.

Samuti on maakohus episoodis turvakaamera salvestust ja selle vaatlusprotokolli RM analüüsides leidnud, et süüdistatava tegevus ei ole mitte lihtsalt kannatanu juuste katsumine või kinnihoidmine, vaid juustest tõmbamine kahel korral. Samuti on eluliselt usutav see salvestuselt nähtu, et R.J-i käeliigutus kannatanu jalgade suunas on löömine, mitte lükkamine ning maakohus on õigesti leidnud, et ka võtmekimbu käes hoidmine näitab pigem löömist. Maakohus leidis õigesti, et kuna kannatanu ütlused puuduvad, on võimalik hinnang anda läbi objektiivse teopildi, mis nähtub salvestuselt. Maakohus on salvestuselt nähtut analüüsinud ja leidnud kannatanu reaktsioone hinnates õigesti, et juustest tõmbamine ja vastu jalgu löömine tekitas kannatanule valu.

Selle hindamisel, kas kannatanute suhtes vägivalla kasutamine tekitas neile ka füüsilist valu, ei saa alati lähtuda ainult kannatanu ütlustest, kes oma joobe tõttu ei pruugigi sündmust mäletada nagu puhul see oligi. RM Apellatsiooni väide, et puudus objektiivne põhjus, miks kannatanu ei saanud ütlusi anda, ei ole õige, sest kannatanu ei mäletanud sündmusi juba kohtueelsel uurimisel, mis on märgitud ka süüdistusakti ning kohtusse ta ei ilmunud, kuigi oli kutse kätte saanud. See ei tähenda veel, et kan

natanu valuaistingut ei saa tõendada. Löömine ja juustest kiskumine on juba olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitavad.

Riigikohus on lahendites nr 3-1-1-48-04 ja 3-1-1-50-13 toonud näitena valu põhjustanud kehalistest väärkohtlemistest just juustest kiskumine ja löömise nagu ka antud juhul.

Selle tõendamiseks on võimalik nagu ka kõigi teiste kuriteo objektiivse külje koosseisuliste asjaolude tõendamisel kasutada ka muid tõendeid nagu antud juhul eeskätt RM episoodi puhul kaamera salvestust.

Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-1-1-50-13, et kohus peab analüüsima videosalvestuselt nähtud löömist ja valu saamist. Seda nõuet on antud juhul maakohus ka täitnud. Kohtupraktikas nagu nt 3-1-1-29-15 on analüüsitud ka muid olukordi, kus valu tekitamine võib olla küsitav ja mil seda ei saa eeldada nagu nt tõukamine ja trügimine. Neil juhtudel tuleb tõesti täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatava teo tagajärjena üldse objektiivselt omistatav. Käesolevas asjas on tegemist teise olukorraga ja valu on nii süüdistuses märgitud löömise kui juustest tirimise puhul selliste tegude tüüpiliseks tagajärjeks ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur

, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsiooniga ning sellele esitatud prokuröri vastusega, annab esmalt hinnangu kaitsja väid kriminaalmenetlusõiguse etele olulise rikkumise osas, seejärel käsitab apellatsioonis esitatud muid argumente.

. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlus

39 lg 1 õigust KrMS § 3 p 7 . ja KrMS § 339 lg 2 mõttes

6.1. Kaitsja poolt viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 kehtestab rikkumisena kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Vastavalt Riigikohtu juhistele ( nt RKKKo nr 3-1-1-14-14) tuleb KrMS 339 1 p 7 § lg järgi kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS §

7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse

339 lg 1 p-s puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata.

Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et maakohus on rikkunud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse kogumis hindamise põhimõtet, mis on kaitsja arvates käsitatav KrMS § 339 lg 1 p

7 rikkumisena. Seejuures ei tee kaitsja Riigikohtu lahendis osutatud ühtegi viidet eelnimetatud veale, mille alusel oleks võimalik kaaluda otsuses põhjenduse puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes Asjaolu, et kaitsja ei nõustu kohtu põhjenduste ja tõenditele antud hinnanguga . , millega on kaitsja rikkumise sisustanud, pole s käsitatav põhjendu e puudumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Eelnimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seetõttu § puudub ringkonnakohtul KrMS 341 - 2 tulenev kohustus lg st kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks.

6.2.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme KrMS § 339 lg 2 mõttes kuna

süüdistusakt ei vasta nõuetele. R.J on süüdi tunnistatud puuduliku süüdistuse alusel ja kohus on ise süüdistust ebaseaduslikult korrigeerinud. Kolleeg

ium eelnimetatud etteheidetega ei nõustu.

Kaitsja on apellatsioonis Riigikohtu erinevate

küll viidanud le lahenditele, kus on käsitatud KarS § 291 järgi esitatud süüdistus ja ettenähtud kuriteokoosseisu, kuid on jätnud t esitamata sisulised argumendid, mis viitaksid

e mittevastavusele. süüdistusakti KrMS § 154 nõu te

Kolleegium osutab, et KrMS 154 3 p § lg

3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Kar § 291 S

ettenäht peab olema süüdistuses osutatud õigusnormidele, mille ud koosseisust tulenevalt nõudeid toimepanija rikkus.

R.J-ile toodud nii karistusseadustiku paragrahv, millele esitatud süüdistuses on välja

süüdistatava tegevus prokuratuuri hinnangul vastab ( § 291), kui ka väljapoole KarS

karistusseadust jäävad õigusnormid, mis prokuratuuri hinnangul KarS § 291 tunnust „ebaseaduslik“ sisustavad. Kaitsja on apellatsioonis teinud küll viite Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-40 sedastatud süüdistuse selguse ja täpsuse nõudele, kuid pole ära näidanud lahendi asjakohasust. Pole esitanud põhjendusi ega viidanud R.J-i käitumisakt

idele, millised moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kuid kajastatakse ebaseaduslikult vates osades, mitte aga süüdistusakti erine

süüdistusakti lõpposas äratoodud süüdistuses. Ringkonnakohus eeltoodud viga süüdistusakti kontrollimisel ei sedastanud.

Kaitsja märgib ka, et süüdistuses on küll osundatud õigusnormidele, mille nõudeid süüdistatav on rikkunud, kuid viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-106-13 leiab, et süüdistuses esitatud viide VangS § 41 lg 1 on liiga üldine ega vasta kohtupraktikas kirjeldatud nõuetele. Kolleegium märgib, et eeltoodud seisukoht ei anna alust tuvastada, et esitatud süüdistu alusel se

oleks välistatud kriminaalasja menetlemine. Kolleegium lähtub siinjuures Riigikohtu poolt korduvalt( nt RKKKo nr 3-1-1-99-15, 3-1-1-12-16), väljendatust, et isegi kui süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid, ei ole selle minetuse näol tegemist menetlustakistusega, mis muudaks tervikuna võimatuks kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise või tõendamiseseme asjaolude tuvastamise. Praktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub sellisel juhul kriminaalasja lahendaval kohtul kohustus kontrollida teokirjeldust sisustava blanketse normi olemasolu. Maakohus on otsuses esitanud om miks on savalt a põhjenduse, pidanud küllaldaseks ning pii konkreetseks , s.o VangS 4 kinnipeetava isiku kohtlemise üldprintsiipe kajastavat sätet

1 lg 1,

millega on muuhulgas sisustatud süüdistuses koosseistunnust „ebaseaduslik“. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sät nõue kinnipeetava kohtlemise osas küll üldin tes sisalduv e kuid karistusõigusliku etteheite suhtes selgitav ja arusaadavaks tegev.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 14 lg 1 sätetatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet kuna on süüdistust korrigeerinud seeläbi, et pidas vajalikuks jätta välja viited KorS , § 76 lg-tele1 ja 2. Kolleegium peab vajalikuks osutada eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendites ja ka 3-1-1-55-16 märgitule, et kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohas §

elt tuleneb KrMS 306 lg 1 p-st 3

kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Oluline on, et erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks §

6 sätestatud ulatuses tohib siduv. KrMS 268 -tes 5 ja lg

kohus kalduda esitatud süüdistusest kõrvale ka omal algatusel. Muu hulgas võib kohus KrMS 268 lg 6 esimese lause kohaselt kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest § lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta.

Samas kolleegium leiab, et antud juhul polegi tegemist maakohtu poolt süüdistusest kõrvalekaldumisega ega ka süüdistusakti piiridest väljumisega. Maakohus on esitatud süüdistuse piirides tuvastanud, et prokuröri poolt süüdistuses viidatud KorS § 76 lg-s 1,2 ettenähtud nõuete rikkumine pole R.J-ile etteheidetav lähtunud . Seejuures on kohus KorS § 1 sätestatu lg 9 st.

S tuvastatav

kui ka eetõttu pole vähimgi riive nii kaitseõigusele KrMS § 14 lg 1 esitatud põhimõttele ja kaitsja sellekohane väide on ekslik

.

6.3. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § lg 2 mõttes on tegemist alles

siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Kolleegium leiab, et süüdistusakti järgi kriminaalasja arutades ja süüdistuse mahtu vähendades ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja tooks Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks kaasa kriminaalasja saatmise .

7. Kaitsja taotleb R.J-i suhtes va otsuse tegemist. õigeksmõist

7.1. Kaitsja leiab, et süüdistatavale etteheidetavate tegude olemus ei vasta KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisule. Kolleegium sellist seisukohta ei jaga.

KarS § 121 sätestab karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. R.J-ile on esitatud süüdistus selles, et ta – 26.09.2015 ajavahemikul kell 00.57 00:59 tõmbas kahel korral Kor § 42 lg 1 alusel Haapsalu politseijaoskonna arestikambrisse S toimetatud

RM juustest ning ajavahemikul kella 1.29 ajal lõi rusikas käega kahel korral kambri võreuksele roninud le vastu jalgu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. RM-

Samuti l -12.11, arestikambrisse toimetatud ja õi 11.11.2015 ajavahemikul kell 12.09 väärteokorras V § 44 alusel kinnipeetud TMS MS kambri ukses asuva luugi vahele pandud käte pihta seitsmel korral parema käe randmega ja kuuel korral parema käe rusikaga, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.

Andmata siinjuures hinnangut

R.J-i käitumisele tegude tagajärjena valu põhjustamise tuvastatuse aspektist, kolleegium ka teise märgib , et korduv rusikaga teise inimese löömine ja inimese juustest tirimine , on hinnatavad keh kui käitumisaktid alise väärkohtlemisena, kuna

mõjutavad inimese keha viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritavad. Seega eelnimetatud teod oma olemuselt vastavad KarS § 121 ettenähtu objektiivsele koosseisule.

7.2. Kaitsja on, viidates Riigikohtu lahenditele leidnud, et tõendatud ei ole süüdistatava käitumise tagajärjena kannatanu le valu põhjustamine. RM-

Kaitsja leiab, et valu tundmist saab kinnitada vaid kannatanu, kuid RM pole kohtuistungil ütlusi andnud ja tema ütlused ei ole kohtulikul uurimisel ka avaldatud.

Kohtuistungi protokolli del) st nähtuvalt ( 1 kd. t.lk. 128 pöör on prokurör kannatanu ülekuulamise taotlusest loobunud ja kaitsja, nõustudes loobumisega, ei ole samuti taotlenud kannatanu ülekuulamist.

Maakohus on otsuses kannatanu

kuid jõudnud järeldusele, et RM ütlused ei ole tõendiks, kannatanule valu tekitamise ja valu tundmise osas tuleb anda hinnang läbi objektiivse teopildi, mis nähtub eelkõige

kohtulikul uurimisel vahetult uuritud salvestuselt.

Kolleegium osutab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1- -15 on sedastatud, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise tuvastamiseks tuleb kõigepealt kannatanult küsida, kas ta tundis valu. Kui kannatanu oma ütlustes eitab valu tundmist tuleb üldjuhul asuda seisukohale, et valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis on tuvastamata. Riigikohus on ka märkinud, et kui kannatanu eitab valu tundmist ei saa aktsepteeritavaks pidada seda, et tervel inimesel aistingu olemasolu loetakse tuvastatuks tema enda ütlusi arvestamata jättes. Samas on kolleegium ka tõdenud, et nimetatud üldreeglist tuleb erandina pidada võimalikuks kannatanul valu põhjustamise tuvastamist ka ilma, et kannatanu oleks seda ütlustes kinnitanud.

Vaidlustatud kriminaalasjas kannatanu ütlused kui tõendid puuduvad. Samas pole tegemist olukorraga, kus kannatanu oleks eitanud valu tundmist, mis siis eeltoodud lahendi alusel üldjuhul annaks aluse järelduseks väärkohtlemise , et objektiivne koosseis on tuvastamata. Kolleegium ei nõustu eisukohaga, et kui kannatanu ütlused tõendikogumist puuduvad, tuleb s süüdistatav igal juhul õigeks mõista. Ühe tõendi puudumine ei KrMS § 61 lg

anna alust eirata tet, et kohus hindab sätestatud põhimõ tõendeid nende kogumis. Maakohtul lasus seadusest tulenev t ning an nimetatud kuritegu nõue täita põhjendamiskohustus da hinnang kõikidele puudutavatele ja kohtus vahetult uuritud tõenditele. Kohtu poolt kõikidele sh ka prokuröri poolt esitatud ja lubatavaks tunnistatud tõenditele hinnangu andmine pole käsitatav KrMS § 14 esitatud põhimõtte rikkumisena ega süüdistusfunkt iooni enda kanda võtmisena nagu ekslikult s on leidnud apellatsioonis kaitsja. Kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud KrMS § 7 lg 3 sätestatud ka

põhimõtet. Asjaolu, et maakohus pole otsuses nõustunud süüdistatava poolt esitatud versiooniga toimunust vaid jõudis tõendite analüüsi pinnalt järeldusele, et kaitseversioon toimepandust kohtulikul uurimisel vahetult uuritud ei ühti teiste tõenditega ja nimelt

teabetalletuselt nähtuvaga ja vaatlusprotokollis kirjeldatuga, pole käsitatav süütuse presumptsiooni rikkumisena.

Antud juhul on kohus andnud hinnangu teabetalletusena turvakaamera salvestusele käsitatud ja seda kajastavale vaatlusprotokollile ja sellele lisatud fototabelitele( t.lk. 52-67). Siinjuures kolleegium osutab, et salvestuse vastavust vaatlusprotokolli sisule on maakohus kontrollinud.

K on kohus vaadanud ohtuliku uurimise käigus salvestust kui ka avaldanud tõendina

vaatlusprotokolli. Nii nagu maakohtuski ei ole ka apellatsioonis kaitsja esitanud argumentatsiooni teabetalletuse ja vaatlusprotokolli ebaseaduslikkusest. Seega asitõendi puudub vaidlus nende mise osas. tõendina käsita Küll on aga kaitsja, viidates samadele tõenditele, leidnud, et nende alusel pole üheselt tuvastatav kaks korda kannatanu juustest tirimine oleks kannatanule valu löömine ega ka asjaolu, et tekitanud.

Ringkonnakohus, analüüsides nii vaatlusprotokollis kajastatut kui ka salvestuselt nähtuvat leiab, et maakohus on otsuses avanud tõendite sisu õigesti. Kolleegium nõustub maakohtu poolt tõendi ele antud hinnanguga ning nendele tugineva järeldusega. enditest nähtub, et t Tõ

esimesele juustest haaramisele järgneb kannatanu poolt pea eemale tõmbamine ja käe ära tõukamine. Veidi hilisem RM juustest tõmbamine on järsk ja intensiivne. Hetkel, kui kannatanu istub pingil ja on ettepoole kummardunud, haarab süüdistatav kannatanut juustest ja tõmbab juustest viisil tahapoole, , et selle tagajärjel kannatanu pea ja kogu keha liiguvad järsult tõmbamise suunas. Seejärel laseb R.J juustest lahti ja kannatanu haarab kätega peast.

Kolleegium leiab, et selline järsk juustest tirimine jõuga, millest liigub tõmbamise suunas mitte ainult pea vaid kogu kannatanu keha, on oma iseloomult selline, mis annab aluse hinnata tegu valu tekitavaks. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et salvestuselt nähtav kannatanu rea vahetult

ktsioon, mõlema käega peast haaramine pärast juuste tirimist, kinnitab kannatanu poolt valu tundmist.

Samuti nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R.J-i poolt kahel korral kannatanu

RM- vastu , on oma olemuselt kannatanule valu tekitavad ja le jalgu rusikas käega löömine annavad aluse tuvastada ka selles teos

vägivalla vastavust KarS § 121 ettenähtud objektiivsele koosseisu

le. Apellatsioonis on kaitsja leidnud, et tegemist ei olnud löömisega vaid jalgade võrelt maha tõukamisega ka süüdistatav . Analoogse versiooni on esitanud maakohtus .

Kohtukolleegium, kontrollides nii salvestuse kui ka eeltoodud väite paikapidavust

vaatlusprotokolli alusel,

ega, et selline versioon toimunust on nõustub maakohtu järeldus vastuolus salvestuselt uvaga ja protokollis kirjeldatuga. näht Nii vaatlusprotokollist kui ka salvestuselt nähtub sel elt, et süüdistatav lööb kahel korral vastu g kannatanu jalgu ajal, mil viimane turnib ukse raudvõrel. Jalas on kannatanul vaid sokid kuna jalanõud on eelnevalt juba ära antud. Süüdistav küll seisab kaamera poole seljaga, kuid selgelt on eristatav kahel korral käe tõstmine ja järsk löömine. Enne löömist on näha, et süüdistatav hoiab käes võtme kimpu, kuhu kuulub ka mõõtmetelt suur kambrivõti ja sama käega kus võtmed ta ka löögid teeb. Süüdistuse kohaselt on tehtud löögid rusikas käega ja asuvad, kohtukolleegium nõustub maakohtu poolt nimetatud asjaolu tõendatuks lugemisega. Kannatanu reaktsioon, koheselt raudvõrelt maha astumine ja uksest eemaldumine, kinnitab kolleegiumi hinnangul kannatanu poolt valu tundmist.

Eelnevast tulenevalt ei nõutu kolleegium a väi pellatsioonis esitatud tega, et eelnimetatud

tõendid ei kinnita süüdistatava R.J-i poolt kannatanu -le valu tekitamist. RM

Apellatsioonis märgitu ei ummuta maakohtu põhistatud järeldusi valu tekitamise osas ega k anna alust eelnimetatud tõendite ümberhindamiseks

.

7.3. Kannatanu MS suhtes toimepandud kuriteo osas ei nõustu kaitsja kannatanu ütlustele antud hinnanguga ning leiab, et kannatanu

le füüsilise valu tekitamise osas tõendid puuduvad.

Maakohus on kannatanu

MS ütlusi hinnanud ja jõudnud järeldusele, et kuigi kannatanu poolt sündmuste mäletamine ei ole väga täpne, siis tõendite kogumist tema ütluste väljajätmiseks alused puuduvad.

Maakohus on isikulisi tõendeid hinnanud koos eaduslike tõenditega. teiste s Kaitsja on apellatsioonis esitanud näiteid kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele viidates maakohtu poolt vahetult uuritud turvakaamera salvestusele ja vaatlusprotokollile. Ka seda salvestust on maakohus kohtuistungil vahetult uurinud ning tuvastanud, et asitõendi vaatlusprotokollis kajastatu vastab salvestuselt nähtuvale. Kohtukolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei too kaasa kannatanu

MS ütlustele maakohtust

erineva hinnangu andmist. e osas antud Kolleegium tõdeb, et käevigastus ütlusi kinnitavaid tõendeid pole kohtule esitatud, kuid nimetatud asjaolu ei oma antud juhul tähtsust kuna süüdistuses on tegude tagajärjena kooss ulise tunnusena ettenähtud vaid valu tekitamine eis , mitte aga tervisekahjustuse tekitamine. Samuti kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatu, et süüdistatav sulges luugi pärast seda kui kannatanu oli käe ära võtnud, pole asjaoluks, mis annaks aluse tuvastada vastuolu ajal kannatanu ütlustega sellest, et käsi oli löökide saamise luugi vahel ehk siis enne luugi sulgemist.

Kolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud näidete puhul pole tegemist vastuoludega kannatanu ütlustes, mis annaks aluse seada kahtlus alla ütluste usaldusväärsuse.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu andis kohtuistungil ütlusi sündmuste kohta nii nagu ta mäletab. Asjaolu, et ta ei mäletanud kogu sündmuste käiku täpselt, ei anna antud juhul alust Kannatanu on selgelt kahelda tõendiallika usaldusväärsuses. kinnitanud, et R.J-i tegevus Maakohus on leidnud, et kannatanu põhjustas talle valu.

vastavasisuliste ütlustega riimuvad ka tunnistaja ütlused kannatanu ütlu SS( S) ning sed on kooskõlas ka asitõendi vaatlusprotokolli ja vahetult salvestuselt nähtuvaga. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium ei nõustu kaitsja väidetega, et kannatanu ütlused on vastuolus teiste tõ nditega ning kohus on tõendeid selektiivselt hinnanud e . Samuti ei ole asjassepuutuvad viited Riigikohtu lahenditele, kus on tegemist kohtu poolt tõendite usaldusväärsusele hinnangu andmata jätmisega. Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki kohtule esitatud tõendeid analüüsinud ja andnud nende usaldusväärsusele hinnangu id omavahel kõrvutades kui ka lähtuvalt ne elulise usutavuse aspektist. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud tõenditele, millised jäid maakohtul tähelepanuta ja igasuguse hinnanguta. Maakohtu järeldustega mittenõustumine pole käsitatav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena ega ka tõendite ühekülgse ja puuduliku hindamisena nagu on ekslikult leidnud apellatsioonis kaitsja.

Maakohus on kohtuotsuses ka täiendavalt hinnanud kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Seejuures on kohus andnud hinnangu salvestuselt nähtuvale ja asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud süüdistatava käitumisele kannatanu suhtes. Eelnimetatud tõendid näitavad, et ajal, mil kannatanu oli sirutanud oma käe kambriluugist välja, surub süüdistatav ühe käega kambriluuki kinni, nii et kannatanu käsi ja sõrmed jäävad selle vahele. Samal ajal lööb teise käige korduvalt, 13 korda, ja seda nii lahtise kui ka rusika , s käega vastu luugi vahele surutud kannatanu kätt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast on valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena. Kolleegium leiab, et esitatud apellatsioon eelnimetatud järeldust ei ku Apellatsiooni väited, et nimetatud tegevus tekitas valu ka süüdistatavale mmuta. kinnitab kolleegiumi veendumuse kohaselt ka kannatanu poolt valu tundmist.

7.4. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kui ka suhtes oli R.J-i käitumine nii RM MS põhjendatud vang seaduse regulatsiooni mõttes. istus

Võimuliialduse objektiivse külje täidab vägivalla kasutamine juhul, kui see on olnud ebaseaduslik. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et R.J rikkus temale nõustub etteheidetavate tegudega Vangistusseaduse § 41 lg 1 ja

§ 71 lg 2 nõudeid. Seejuures on kohus eraldi viidanud vangistusseaduse sätetele, millised reguleerivad julgeoleku tagamise meetmeid ja seaduslikult tuvastanud, et täiendava julgeolekuabinõuna füüsilise jõu kasutamine lubatud ei ole.

Ametiisiku poolt vägivalla kasutamist lubava normina on nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses välja toodud VangS § 71 lg 2 , mis kehtestab, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.

Kaitsja on leidnud, et eelnimetatud säte lubab kasutada füüsilist jõudu mitte ainult vanglaametniku enda ohutuse tagamiseks vaid ka üldiselt teenistusülesannete täitmisel.

Kolleegium sellise laia t na sellisel juhul annaks seadus õlgendusega ei saa nõustuda ku teenistusülesandeid täitvale vanglaametnikule vaba voli ja õiguse kasutada oma äranägemisel ilma igasuguse piiranguta

füüsilist jõudu.

Ekslik on kaitsja väide, et eeltoodud laia tõlgendust kinnitab ka VangS § 71 lg 72 ja lg 33 sätestatu. VangS § 71 lg 33 kehtestab, et isikut kinni pidades kasutab vanglateenistuse ametnik vajaduse korral vahetut sundi, mis seisneb isiku mõjutamises füüsilise jõuga. Antud juhul ei olnud tegemist eelnimetatud olukorraga, kuna R.J ei teostanud toiminguna isiku te

kinnipidamist. Seejuures kolleegium ka osutab, et ka eelnimetatud säte kehtestab, et vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse korrakaitseseaduse § –78 sätestatud korrast. Seega on ka -des 76 nimetatud o

lukorras sunni jõu kasutamine reguleeritud ja piiratud seadusega. VangS § 71 lg 72 teeb viite lõikele 71 de, et kui ohjeldusmeetme ning koosmõjus kehtestab nõu

kasutamisel rakendati vahetut sundi, mis seisnes e kasutamises, kontrollib füüsilis jõu

tervishoiu

töötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Eeltoodud sätted ei reguleeri ametniku poolt füüsilise jõu kasutamise õigust ega ole seega antud juhul asjakohased.

Maakohus on andnud hinnangu R.J-i poolt kui ka s RM MS uhtes füüsilise jõu

kasutamise ebaseaduslikkusele ja seda ka läbi kannatanute poolse käitumise. Apellatsioonis uuesti samade väidete esitamine maakohtu seisukohta ega põhistatud järeldusi ei kummuta. RM juustest rebimisel ei ohustanud kannatanu mingilgi määral süüdistatavat, seda enam, et seal juures viibisid politseiametnikud. Asjaolu, et alkoholijoobe tõttu ei suutnud ka korduva alkomeetrisse puhumisel

RM seda korralikult teha, ei andnud R.J-ile vähimatki seaduslikku alust teda juustest jõuliselt tirida. Samuti ei ohustanud lukustatud arestikambris viibiv

asuvat R.J-i. Asjaolu, et oli astunud RM mingilgi viisil kambrist väljapool RM kambri raudukse võrele ei andnud R.J-ile seaduslikku õigust lüüa kahel korral järsult , rusikaga vastu kannatanu jalgu. Samuti ei ohustanud

mingilgi MS oma käe lukustatud kambriukse luugist välja sirutamisega viisil koridoris seisnud R.J-i turvalisust. Siinkohal kolleegium märgib, et kannatanu käe korduval peksmisel puudus igasugune vajadus kuna kannatanul enamus ajast puudus üldse võimalus käe äravõtmiseks kuivõrd süüdistatav surus selle teise käega luugi vahele kinni.

Kolleegium leiab, et apellatsiooni otsuses s esitatud väited ei anna alust maakohtu tõenditele

antud hinnangu ja nendele tuginevate seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja otsuses

tema käitumisele antud õigusliku hinnangu osas. Kohtukolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks kaasa toonud ebaseadusliku kohtulahendi ja mis annaksid aluse ks ja maakohtu otsuse tühistamise maakohtust erineva, õigeksmõistva otsuse tegemiseks.

8. Maakoht ebaseaduslikkusele pole kaitsja apellatsioonis viidanud u poolt mõistetud karistuse

ega taotlenud mõistetud karistuse osas uue otsuse tegemist. Kolleegium ei tuvastanud karistusliigi ja - valikul ega ka karistusest tingimisi vabastamise kohaldamisel määra menetlusõiguslikke minetusi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga ja ka KarS § 73 sät ete kohaldamine on toimunud seaduslikult, d puuduvad. mistõttu apellatsiooni piiridest väljuvalt karistuse muutmiseks aluse

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 11. oktoobri 2016 aasta otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

10. Kaitsja on taotlenud seadusliku aluse olemasolul süüdistataval tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist ehk siis valitud kaitsjale makstud tasu R.J-ile hüvitamist.

Apellatsioonimenetluses reguleerib menetlusk ulude hüvitamist KrMS § 185.

KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse esimese astme kohtu lahend muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.

Ringkonnakohtus toimus menetlus süüdistatava R.J-i huvides esitatud apellatsiooni alusel. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

Seetõttu jääb õigusabi osutamisega seotud kulu süüdistatava R.J-i kanda ja kulude hüvitamise taotlus rahuldamisele ei kuulu.

(allkirjastatud digitaalselt)