DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-15-1595/253-15-1595/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

2016-11-30

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1595 Haldusasi V.L.i kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsuse nr 189 „Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja �...

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2016. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-1595 Haldusasi V.L.i kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsuse nr 189 „Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – V.L., volitatud esindaja Kazmar Läns Vastustaja – Jõelähtme vald Kolmas isik 1 – V.R. Kolmas isik 2 – S. S. Kolmas isik 3 – A. S. Kolmas isik 4 - OÜ Hillar Viksi Kinnisvarabüroo Kolmas isik 5 – V. M. Asja läbivaatamise vorm Kohtuistung 19.10.2016 Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2016. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsusega nr 189 kehtestati Kaberneeme külas „Lääne- Aksti 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneering“ (Detailplaneering, tl 6-8).

19.06.2015 saabus Tallinna Halduskohtule V.L.i kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsuse nr 189 „Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneeringu kehtestamine“ tühistamiseks.

02.07.2015 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 19.10.2016.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

Kaebaja leiab, et Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsus nr 189 „Kaberneeme küla Lääne- Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneeringu kehtestamine tuleb tühistada alljärgnevatel põhjustel.

4.1.

Kaebaja on planeeringualasse jääva Küla tee (katastritunnusega 24505:001:1840) omanik.

Kaebaja esitas detailplaneeringu avaliku väljapaneku ajal vastuväite ja leiab, et Küla teel on tee- kaitsevöönd, mille piiridesse ei tohi ehitusala planeerida. Samuti on kaebaja seisukohal, et vastustaja on lähtunud otsustamisel ebaõigetest kaalutlustest kuna vastustaja on asunud seisukohale, et Küla teele ei ole määratud kaitsevööndit. Oma seisukoha kujundamisel on kaebaja tuginenud Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusele nr 59 “Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded”, mille § 12 neljanda lause kohaselt eratee kaitsevööndi laius on mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 10-50 meetrit. Sellest tulenevalt on kaebaja leidnud, et vastustaja on detailplaneeringu kehtestamisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest.

Teeseaduse § 36 lg 1 p 1 teise lause kohaselt võib detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Kaebaja leiab, et viimati viidatud säte on üks planeeringu kehtestamisel lahendatavatest iseseisvatest küsimustest (nt nagu hoonestusala suuruse määramine ja paiknemine, hoonete kõrguse piirangute seadmine jt), mida tuleb detailplaneeringu kehtestamisel põhjendada. Ennekõike seda, miks Põõsa kinnistu omanike suhtes on lubatud kohaldada teeseaduses ette nähtud erandit.

Kaebaja leiab, vaidlustatud haldusaktis pole hoone tee kaitsevööndisse ehitamise lubamist millegagi põhjendatud. Veelgi olulisem on kaebaja arvates see, et kaitsevööndisse on hoone juba ehitatud. Teeseaduse § 36 lg 1 p 1 eeldab esmalt kohaliku omavalitsuse luba detailplaneeringu kehtestamise näol ja alles seejärel võib ehitamisega alustada. Käesoleval juhul on toimitud vastupidiselt, mis ei saa olla õiguspärane praktika.

Kolmandaks leiab kaebaja, et viidatud Teede- ja sideministri määruse § 37 kohaselt tuleb tee kaitsevööndis tehtavateks töödeks saada maaomaniku luba ja tee omaniku kooskõlastus. Teeseaduse § 36 lg 1 p 1 järgi teel ja tee kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid.

Kaebaja kinnitab, et ta ei ole Küla tee omanikuna andnud ega kavatsegi anda nõusolekut Küla tee kaitsevööndis hoone püstitamiseks. Täiesti õigusvastane on olukord, kus Põõsa kinnistu omanik(ud) ehitavad ilma ühegi nõusoleku ja kooskõlastuseta tee kaitsevööndisse ebaseadusliku hoone ja seejuures kohalik omavalitsus ilma ühegi põhjenduseta annab nõusoleku (detailplaneeringu kehtestamise otsus) hoone seadustamiseks, mis võrdub lubamisega püstitada hoone tee kaitsevööndisse. Kooskõlastuse küsimine tee omanikult (kaebaja) on jäänud põhjendamatult tähelepanuta ja kõrvale.

Seega sisuliselt on Põõsa kinnistu omanik saanud tagantjärgi õiguse seadustada ebaseaduslikult tee kaitsevööndisse rajatud hoone olulisemalt lihtsamalt, kui õiguspäraselt käitudes. Tee omanikult, kelle kooskõlastus ja/või nõusolek on sellise hoone rajamiseks kohustuslik (määruse § 37 ja/või teeseaduse § 36 lg 1 p 1) on jäetud õigusvastaselt kõrvale ja seeläbi jäetud ilma võimalusest esitada omapoolseid tingimusi.

4.2.

Kaebaja leiab ka, et detailplaneering ei vasta Jõelähtme valla üldplaneeringule. Jõelähtme valla üldplaneering on kehtestatud Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40. Nimetatud otsuse p 9.1 alapunktis Kaberneeme küla on sätestatud, et planeeringuga on ette nähtud tiheasustusala hoonestustingimused, kus kinnistute kruntimisel ei ole lubatud moodustada elamukrunte reeglina väiksemaid kui 3000 m² ja elamute minimaalne vahekaugus on 25 meetrit.

Jõelähtme Vallavolikogu 14.10.2009 otsusega nr 556 kehtestati osaliselt „Kaberneeme küla Kapteni ja Lääne Aksli 2 maaüksuse ja nende lähiala osalise detailplaneering” kruntide pos 1, 2, 3, 4 ja 11 ning juurdepääsuservituutide ja trasside servituutide aluse maa-ala osas. Kaebaja vaidlustas selle detailplaneeringu kohtus taotledes kehtestamise tühistamist. Vaidluse tulemusel Riigikohus 03.12.2012 lahendiga haldusasjas nr 3-3-1-47-12 kaebuse rahuldas ja tühistas Jõelähtme Vallavolikogu 14.10.2009 otsuse. Tühistatud detailplaneeringu ala kattus osaliselt käesoleva detailplaneeringuga, sest kõik käesoleva vaidlusega hõlmatud krundid olid tühistatud detailplaneeringu alas, kuigi tühistatud detailplaneeringu ala oli mõnevõrra suurem.

Viimati mainitud detailplaneeringu põhijoonise (vt tl 8-9) kohaselt on olemasolev Põõsa kinnistu jagatud kaheks krundiks (pos 5 ja pos 6). Käesolevas lahendis on põõsa kinnistu jagamisest loobutud, kuigi elamute asetus on sama.

Seega näiliselt käesolev detailplaneering krundi suuruste osas Jõelähtme valla üldplaneeringule justkui vastaks, kuigi tühistatud lahendiga võrreldes muudatusi ei tehtud (välja arvatud kinnistu jagamisest loobumine). Järelikult esialgselt (tühistatud lahend) ei lubatud ühele krundile kahe elamu püstitamist.

Kaebaja toob välja, et nüüdseks on vastustaja oma planeerimisalast praktikat muutnud. „Üldplaneeringuga ei ole Kaberneeme küla tiheasustusega alal lubatud kinnistute kruntimisel moodustada elamukrunte reeglina väiksemaid kui 3000 m2. Üldplaneering ei sätesta, mitu elamut või abihoonet võib ühel krundil olla, st, et kehtiv üldplaneering ei välista rohkem, kui ühe elamu ja abihoonete rajamist ühele elamumaa krundile. Jõelähtme vallas väljakujunenud praktika kohaselt on ühele elamumaa krundile tavapäraselt ehitusõigusega lubatud ühe üksikelamu rajamine. Siiski on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada tavapärase planeerimispraktika muutmist, kui see on seadusega kooskõlas, ei kahjusta kellegi huve, on kooskõlas säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtetega ning on konkreetse planeeringuga kavandatu parim lahendus“.

Kaebaja leiab, et Jõelähtme valla üldplaneeringu mõtte kohaselt ei ole lubatud ühele krundile kahe elamu püstitamist. Tavapärase loogika vastane on vastustaja tõlgendus, et kui Jõelähtme valla

üldplaneeringuga pole välistatud kahe üksikelamu püstitamine ühele krundile, siis on kahe elamu püstitamine lubatud. Kaebaja leiab, et tegemist on tõlgendamise piire ületava käsitlusega. Vastustaja tõlgendust edasi arendades võiks ühele krundile edaspidiselt lubada ka nt nelja elamu püstitamist, sest seda samuti Jõelähtme valla üldplaneering ei keela.

Kaebaja toob välja, et vastustaja märgib õigesti, et Jõelähtme vallas oli väljakujunenud praktika, et ühel krundil on üks elamu. Milleks seda väljakujunenud praktikat muuta ja anda ka teistele õiguspärase ootuse võimalus järgida samasugust eeskuju ja alus muutunud planeerimispraktikale viidata või tugineda. Kui vald soovinuks lubada, et ühel krundil võib paikneda mitu elamut, siis oleks selline õigus Jõelähtme valla üldplaneeringusse selgesõnaliselt kirja pandud. Tavapärane loogika kohaselt aga elamukrundile (mõiste ainsuses) võib püstitada ühe elamu.

Kaebaja mõistab, et planeerimisseaduses on antud kohalikule omavalitsusele õigus kehtivat üldplaneeringut muuta, sh krundil asuvate elamute arvu, kuid sellisel juhul tuleb vastustaja arvates detailplaneeringut menetleda kui üldplaneeringut muutvana. Käesoleval juhul seda pole tehtud ning kohtupraktika kohaselt on see selline menetlusnormi rikkumine, millega kaasneb detailplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamine. Üheks niisuguseks erinevuseks sõltuvalt sellest, kas detailplaneering muudab kehtivat üldplaneeringut, on eraldi põhjendamise kohustus, miks on vaja üldplaneeringut muuta.

Kaebaja toob välja, et ainuke kaalutlus detailplaneeringus on üldine viide säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõttele, kus kahte ebaseaduslikku hoonet ei hakata lammutama.

Kaebaja rõhutab, et mõlemad Põõsa kinnistule rajatud elamud on ebaseaduslikud ning Põõsa kinnistu omanik(ud) on saanud seadusevastaselt käitudes oluliselt lihtsamalt õiguse kui õiguspäraselt toimides. Ilmselt õiguspäraselt käitudes poleks nad sellist eesmärki üldse saavutanud. Teiseks, on detailplaneeringu kehtestamisel lähtutud üksnes Põõsa kinnistu omanik(e) huvidest, ehk teiste isikute huvid on jäänud põhjendamatult kõrvale (sealhulgas kaebaja), mis on oluline kaalutlusõiguse rikkumine.

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-47-12 punktis 19 märkinud, et „Jõelähtme valla üldplaneeringus sätestatud piirang kruntide suurusele kaitseb ka naabrite, sealhulgas kaebaja huve – üldplaneeringuga ettenähtust väiksemate kruntide loomine suurendab liikluse intensiivsust kaebaja kinnistut läbival teel“.

Kuigi käesoleval juhul Põõsa kinnistu jagamist ei toimu, on kaebaja huvide kaitsmine detailplaneeringus jäetud põhjendamatult kõrvale, sest sõltumata Põõsa kinnistu jagamisest on Küla tee kasutamine ikkagi intensiivsem, sest Põõsa kinnistul on kaks elamut.

Kirjeldatud olukorra ilmestamiseks kasutavad kaebajale kuuluvat Küla teed, mis on muld kattega, rasked prügiveokid, mis teed paratamatult rikuvad. Kuivõrd Küla tee on tupiktee, siis prügiveoautod Põõsa kinnistu elamute teenindamiseks peavad Küla teed kasutama iga kord kaks korda (kohale sõitmiseks ja lahkumiseks).

4.3.

Detailplaneeringu põhijoonise ehitusõiguse tabelist ilmneb, et Põõsa kinnistule on määratud ehitusalust pindala kahele elamule kokku 480 m2. Seejuures elamule A 260 m2 ja elamule B 220 m2.

Detailplaneeringu preambula kohaselt „eraldiseisvaid abihooneid Põõsa kinnistule ette ei nähta“. Samas kinnitab kaebaja, et tegelikult on Põõsa kinnistule rajatud ka üks abihoone, mida

detailplaneeringu põhijoonis millegipärast ei kajasta. Täpsemalt on Põõsa kinnistu põhja poolsel küljel, põhijoonise kaardil tähistatud hoone nr 2 taga ca 60 m2 (6m x10m) ehitatud umbes suvel 2014 abihoone.

Olukorras, kui seda abihoonet pole kaardile kantud, mille alusel Jõelähtme Vallavolikogu Detailplaneeringut kehtestab, siis tekib põhjendatud kahtlus, et tegemist on juba kolmanda ebaseadusliku ehitisega Põõsa kinnistul. Jõelähtme vallale ei saa aga abihoone ehitamine Põõsa kinnistul olla kuidagi teadmata või info tulema üllatusena, sest kaebaja on valda ebaseaduslikust ehitustegevusest 06.04.2015 kirjaga teavitanud, millele Jõelähtme Vallavalitsus ka vastas (tl 10). Nimetatud kirjas andis vallavalitsus teada, et Põõsa kinnistu omaniku suhtes on algatatud järelevalvemenetlus. Järelikult oli vallal info ebaseadusliku abihoone rajamisest detailplaneeringu menetluse ajal, kuid vaatamata sellele abihoonet põhijoonisele ei kantud.

Lisaks abihoonele on rajatud Põõsa kinnistule hoone nr 1 lõunapoolsele küljele ümmargune bassein läbimõõduga ca 5 m, mida põhijoonisele pole kantud.

HMS § 5 lõikes 1 antud kaalutlusõiguse definitsioon annab haldusorganile õiguse kaaluda erinevate otsuste vahel.

Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-54-03 tehtud otsuse punktis 40 asunud seisukohale, et „Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta”.

Seega on vald lähtunud (see nähtub detailplaneeringu preambulast) ebaõigetest faktilistest andmetest, mis on kaasa toonud ebaõige otsustuse.

4.4.

<<< Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.

Vaidlustatud detailplaneeringu resolutiivosa planeeringulahendust puudutab ainult üks punkt. Täpsemalt resolutiivosa esimene punkt – kehtestada Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneering (koostaja Reaalarhitektid OÜ, töö nr A118-128-12).

Nimetatud punktist ei selgu ühtegi õigust ega kohustust. Järelikult ei selgu, kellele on Detailplaneeringuga mingeid õigusi antud või isikuid, kes peavad mingeid kohustusi täitma. Samuti ei selgu planeeringust vähemalgi määral detailplaneeringu eesmärk.

4.5.

Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde. Täpsustavalt märkis kaebaja, et vaidlustatud detailplaneeringuga kahjustatakse kaebaja huve. Kahjustamine toimub eelkõige seoses Küla tee kasutamisega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel:

5.1.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, sest detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud teeseaduse § 36 lg 1 p 1 sätestas, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud

detailplaneeringus. Kaebaja on möönnud, et detailplaneeringu menetluses on eesmärgiks nimetatud küsimuse lahendamine. 14.05.2015 otsuses nr 189 on sedastatud, et Küla teele ei ole määratud teemaad ja samuti ei ole määratud tee kaitsevööndit. Otsuses nr 185 on viidatud ka 27.02.2005 jõustunud teeseaduse redaktsioonile, mille kohaselt on alates 27.05.2005 kehtetu teeseaduse § 13 lg 4, mis varasemalt sätestas, et eratee kaitsevööndi laius on mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 10 kuni 50 meetrit. Seega on seadusandja, tunnistades kehtetuks regulatsiooni eratee kaitsevööndi osas, väljendanud oma tahet kaotada eratee osas kaitsevööndi regulatsioon. Sama seisukohta on vastustaja väljendanud 01.10.2014 kirjas nr 7-3/2926-1, millega vastati kaebuse esitaja vastuväidetele ja ettepanekutele, mis esitati Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa kinnistute detailplaneeringule.

Vastustaja peab vajalikuks märkida, et õigusaktid moodustavad ühtse tervikkogumi, kus õigusaktid paiknevad hierarhiliselt. Teeseadus, kui seadusandlikuorgani poolt vastuvõetud ja seadusandja tahet väljendav õigusakt seisab õigusaktide hierarhias kõrgemal, kui täidesaatvavõimu esindaja seaduse alusel antud määrus. Juhul, kui esineb vastuolu erinevate õigusaktide regulatsioonis, tuleb kohaldada hierarhias kõrgemal seisva akti regulatsiooni. Seega on kaebaja ekslikult viidanud Tee- ja Sideministri 28.09.1999 määrusele nr 59.

5.2.

Kaebaja on õigesti asunud, seisukohale, et Põõsa kinnistule on rajatud hooned õigusliku aluseta. Detailplaneeringu menetluse eesmärk Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuse detailplaneeringu koostamisel oli muuhulgas selgitada välja kõik asjaolud ning kaaluda, kas on võimalik õigusliku aluseta püstitatud hoonetele määrata ehitusõigus ja hoonestustingimused. Vastustaja on seisukohal, et läbi detailplaneeringu menetluse ja selles toimuva kaalumise, kas õigusliku aluseta rajatud ehitised antud asukohta sobivad või tuleb need likvideerida, on maaüksuste omanikele kõige koormavam viis õigusliku alusta ehitistele ehitusõiguse saamiseks. Samas on läbi avaliku planeerimismenetluse võimalik kaasata võimalikult palju isikuid, kelle huvisid ja vajadusi planeeringualale kavandatav võib puudutada ning planeerimismenetlus annab võimaluse võimalikult paljude isikute huvide arvestamiseks ja kaalumiseks. Antud juhul on Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsuses nr 189 asunud seisukohale, et arvestades olemasolevat olukorda Põõsa kinnistul, on säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu põhimõtteid arvestades parim lahendus see, kui antud hooneid ei hakata lammutama, vaid Põõsa kinnistule määratakse ehitusõigus.

Vastustaja rõhutab, et antud juhul tuleb asja lahendamisel arvestada kohtupraktikat, mille kohaselt õigusliku aluseta rajatud ehitusise lammutamine on äärmuslik meede, mida on võimalik kohaldada, kui ühtegi muud isikut vähem koormavamat meedet ei ole võimalik rakendada. Õigusliku aluseta rajatud ehitise üle otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka ehitise omaniku huve, et tema õigused ei oleks ebaproportsionaalselt kahjustatud. Otsusega nr 189 kehtestatud planeeringu puhul on leitud parim lahendus, mis võimalikult vähe kahjustab puudutatud isikute huve ja õigusi. Detailplaneeringu lahenduses on tasakaalustatult arvestatud isikute huve tagades proportsionaalselt isikute huvide teostamise. Põõsa kinnistu hoonestusala paikneb 6 meetri kaugusel Küla teest, mis tagab tee omanikule võimaluse tee hooldamiseks, samuti ei ohusta hoonestusala paiknemine 6 meetri kaugusel teest, teel liiklejate ohutust.

5.3.

Vastustaja leiab, et kaebaja on ekslikult asunud seisukohale, et ta on jäetud õigusvastaselt kõrvale ja seeläbi jäetud ilma võimalusest esitada omapoolseid tingimusi. Detailplaneeringu kaustast nähtub, et kaebaja esindaja oli pidevalt kaasatud ja talle oli tagatud võimalus esitada ettepanekuid ja vastuväiteid (12.05.2014, 14.05.2014, 12.09.2014) ning osaleda avalikel aruteludel, kus oli võimalik esitada oma seisukohad. Seega on kaebaja pahatahtlikult ja eksitavalt asunud seisukohal, et tal ei olnud võimalik planeeringu lahenduse kujunemisel ja menetlemisel osaleda.

5.4.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et tegemist on üldplaneeringut muutva lahendusega. Kaebaja on õigesti viidanud Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud Jõelähtme valla üldplaneeringule, mille kohaselt Kaberneeme külas tiheasustusala hoonestustingimused reeglina näevad ette, et kinnistute kruntimisel ei ole lubatud moodustada väiksemaid elamukrunte kui 3000 m² ja elamute minimaalne vahekaugus on 25 meetrit. Samas ei sea üldplaneering piiranguid väiksemate elamukruntide moodustamiseks, kui see on põhjendatud ja maakorralduslikult otstarbekas ja võimalik.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et üldplaneering võimaldab rajada ühele krundile üksnes ühe elamu. Üldplaneering on niivõrd suure üldistusastmega, et üldplaneeringu eesmärk ei ole seada tingimusi iga kinnistu hoonestamiseks ja ehitusõiguse määramiseks. Üldplaneering annab üldised arengu suunad maakasutuse ja kavandatavate ehitiste paiknemise osas. Konkreetse kinnistu ehitusõiguse määramiseks koostatakse detailplaneering, mis on täpne ning arvestab detailplaneeringuga hõlmatud planeeringualaga.

Vastustaja rõhutab, et planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel kaalutlusruum ning iga krundi planeeringulahendus on igakordne kaalutlusotsus, mis peab arvestama menetlusekäigus väljaselgitatud asjaolusid ning ei tohi olla vastuolus üldplaneeringuga. Antud juhul ei ole otsusega nr 189 kehtestatu detailplaneering üldplaneeringut muutev, kuna ühele krundile võib rajada rohkem kui ühe elamu. Jõelähtme valla üldplaneering ei välista rohkem kui ühe elamu rajamist ühele krundile. Juhul, kui üldplaneering seaks piirangu, et ühele krundile võib ehitada üksnes ühe elamu, siis peaks nimetatud tingimus olema selgelt ka üldplaneeringus sätestatud, sest piirangud peavad olema üheselt mõistetavalt kõigile arusaadavad. Kuna üldplaneeringu kehtestamisel ei ole elamute arvule ühel krundil arvulist piirangut seatud, siis tuleb asuda seisukohale, et elamute arv krundil määratakse igakord detailplaneeringu menetluses.

5.5.

Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on vääralt asunud seisukohal, et Põõsa kinnistu hoone nr 2 taga on ca 60 m² abihoone. 12.08.2015 toimunud kompromissläbirääkimistel edastasid kolmandad isikud fotod, millest nähtub, et kõnealuse ehitise puhul ei ole tegemist hoonega vaid rajatisega. Kindlasti ei ole fotol jäädvustatud ehitise aluseks pinnaks ca 60 m², mis on ilmselgelt liialdatud. Tuginedes eeltoodule, on vastustaja seisukohal, et kaebaja on pahatahtlikult oma väidetega abihoone ja selle suurese kohta soovinud eksitada kohut, luues tegelikkusest väära ettekujutuse.

Vastustaja peab vajalikuks siinkohal märkida, et rajatise rajamiseks ei ole vajalik detailplaneeringu koostamine.

5.6.

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et haldusaktiga on rikutud menetlusnorme, kuna väidetavalt ei sisalda haldusakt õigusi ega kohustusi. Samuti kajastub detailplaneeringus selle eesmärk.

Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 2 lg 1 kohaselt on planeering planeerimise käigus valmiv dokument. Planeering koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. 14.05.2015 otsusega kehtestati Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneering. Kehtestamise otsuses on viidatud planeeringu koostajale ja töö numbrile, mis on otseselt otsuse nr 189 tegemise aluseks, millele on otsuses nr 189 üheselt viidatud. Samuti on otsuse punktis 2 sõnaselget selgitatud, kus on võimalik detailplaneeringuga ja selle dokumentidega tutvuda. Viidatud on võimalusel tutvuda detailplaneeringuga nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Seega jääb arusaamatuks kaebaja väide, et haldusaktist ja selle haldusakti olulisest osast ehk detailplaneeringust ei selgu õigused ja kohustused.

Eeltoodust tulenevalt on kaebaja väide menetlusnormide rikkumise kohta paljasõnaline ja otsitud. Sellest tulenevalt väidab kaebaja vääralt, et menetlusega on rikutud menetlusnorme.

5.7.

Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukohtade juurde.

5.8.

Vastustaja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD

Kolmandad isikud S. ja A. S. on kohtule teatanud seoses kaebaja väitega, et Põõsa kinnistu põhja poolsel külje, põhijoonise kaardil tähistatud hoone nr 2 taga on ca 60 m2 (6m x10m) abihoone, mis on ehitatud umbes suvel 2014, et see ei ole abihoone, vaid katusevari päikese ja vihma eest, millel ei ole vundamenti, suurusega 3,2 m x 6,0 m = 19,2 m2.

Kolmas isik H. V. on kohtule teatanud, et kaebus on põhjendamatu. Kolmas isik märgib seoses kaebaja väidetega järgmist.

Detailplaneeringu menetluses järgiti kõiki avalikustamise ja järelevalve tingimusi, mis andsid kaebajale seoses tee küsimusega võimaluse esitada kõik oma tingimused. Harju Maavalitsuses toimunud arutelule kaebaja aga näiteks üldse ise kohale ei ilmunud.

Kaebaja soovib kohut seoses viidatud Riigikohtu lahendiga eksitada. Detailplaneering, mis Riigikohtu poolt tühistati, oli kehtestatud osaliselt ega hõlmanud käesoleva detailplaneeringu ala.

Kolmas isik toob välja, et kaebaja ei väljendanud oma huve menetluse käigus selgelt, millest tulenevalt ei ole neid olnud võimalik vastustajal alati selgelt kaaluda.

Hillar Viksi Kinnisvarabüroole ja perekond S. le kuuluvad majad ei oma kuidagi mõju kaebaja õigustele ja vabadustele. Samuti kasutab reaalselt teed suvisel ajal 1 auto 2-3 tunni jooksul. Suuri prügiveo masinaid seal ei käi, sest kolmandad isikud ei ela seal. Kuhu kaebaja oma prügi paneb, seda kolmandad isikud ei tea, sest nemad pole seal prügiveo autosid näinud. Talvel kasutab kaebaja teed üksi. Lisaks ei ole tee mullatee, vaid kõva aluspõhjaga, killustiku ja asfaldi freespuruga tee.

Kaebaja poolt kaebuses viidatud suurusega abihoonet Põõsa kinnistul ei ole. Põõsa kinnistul asub rajatis - varikatus suurusega 19,2 m2.

Menetluskulud palub kolmas isik jätta kaebaja kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab pärast kõigi menetluse käigus kogutud seisukohtade ja tõendite uurimist ja kaalumist, et Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsus nr 189 on õiguspärane. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

8.1.

Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

8.1.1.

14.05.2015 Jõelähtme Vallavolikogu otsusega nr 189 otsustati kehtestada Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneering (koostaja Realarhitektid OÜ, töö nr A118-128-12).

Otsuse kohaselt moodustab detailplaneeringuga ala Lääne-Aksli 2 maaüksus (katastritunnus 24505:001:0121; pindala 3721 m2; elamumaa 100%), Ploomi maaüksus (katastritunnus 24505:001:0448; pindala 2790 m2; elamumaa 100%) ja Põõsa maaüksus (katastritunnus 24505:001:0505; pindala 3174 m2; elamumaa 100%). Detailplaneeringuga on määratud maaüksuste ehitusõigus, lahendatud tehnovõrkudega varustamine ja näidatud juurdepääsuteed planeeringualale. Põõsa maaüksusele on määratud hoonestusalad ja ehitusõigus kahele ühepereelamule ehitusaluse pinnaga kokku kuni 480 m2. Lääne-Aksli 2 maaüksusele on määratud hoonestusalad ja ehitusõigus ühele ühepereelamule ja abihoonele ehitusaluse pinnaga kokku 300 m2. Ploomi maaüksusele on määratud hoonestusalad ja ehitusõigus ühele ühepereelamule ning kahele abihoonele ehitusaluse pinnaga kokku kuni 220 m2. Planeeritavatele elamumaa kruntidele on kavandatud juurdepääs eramaadel paikneva Küla tee ja Rahvamaja tee kaudu. Planeeringuga nähakse ette Põõsa ja Lääne-Aksli 2 maaüksustest transpordimaa maaüksuste moodustamine, mille vallavalitsusele tasuta üleandmise kokkulepe sõlmiti 12.05.2015.

Detailplaneeringu kehtestamise otsuse esimeses lõikes on toodud selle eesmärk – „…korrastada krundipiire ning moodustada transpordimaa krundid, mida hiljem on võimalik liita võimaliku Küla tee transpordimaa krundiga. Detailplaneeringuga määratakse ehitusõigused ja hoonestamistingimused ühele rajatavale üksikelamule, kahele ebaseaduslikult püstitatud üksikelamule ning ühele olemasolevale üksikelamule. Määratakse juurdepääsud ja taristuga varustamine ning keskkonnatingimuste seadmine planeeringuga kavandatu elluviimiseks…“ (tl 6). Neid eesmärke on korratud ka planeeringu seletuskirja üldosas.

8.1.2.

Kohus loeb tuvastatuks, et vaidlustatud detailplaneeringu aluseks olnud Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega kehtestatud „Jõelähtme valla üldplaneeringu kehtestamine“ kehtestatud üldplaneeringuga on planeeringuala määratletud tiheasustusalana, kus reeglina ei lubata moodustada elamukrunte, mis on väiksemad kui 3000 m2. Samuti loeb kohus tuvastatuks tuginedes menetlusosaliste seisukohtadele, et vastustaja varasema halduspraktika kohaselt ei lubatud reeglina elamukrundile ehitada rohkem kui 1 elamu, kuigi üldplaneering otseselt sellist piirangut ette ei näinud. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et detailplaneeringuga nähakse ette Põõsa kinnistul (krunt pos 1 suurusega 3145 m2) kahe sinna ebaseaduslikult rajatud üksikelamu paiknemine ja et see on vastuolus varasema halduspraktikaga.

8.1.3.

Kohus loeb tuvastatuks, et õige ei ole kaebaja väide nagu asuks Põõsa kinnistul hoone nr 2 taga põhja poolsel küljel veel üks umbes 60 m2 suurune abihoone. Nähtuvalt kolmandate isikute H. V. ja S. ja A. S. poolt esitatud vastustest kaebusele ja neile lisatud fotodest ei ole esiteks tegemist hoonega, vaid rajatisega (vundamendita varikatusega), ja selle suuruseks on 19,2 m2.

8.1.4.

Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja V.L. on vaidlusaluse detailplaneeringuga hõlmatud ala piirinaaber ning Küla tee kinnistu omanik (tl 14). Samuti ei ole sisulist vaidlust selles, et vastavalt PlanS v.r § 16 lg 4 p 2 on ta puudutatud isikuks, kes tuleb naaberkrunte ja talle kuuluvat Küla tee kinnistu krunti puudutavasse planeerimismenetlusse kaasata. Menentlusosalised ei vaidle selle üle, et V.L. oli (oma volitatud esindaja kaudu) menetlusse kaasatud ning sai detailplaneeringu lahenduse suhtes avaldada oma arvamust. See nähtub ka vaidlustatud planeerimisotsusest.

8.1.5.

Kohtuistungil antud selgitustest ja kolmanda isiku H. V. kaebusele esitatud vastusest tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et õiged ei ole kaebaja väited nagu toimuks käesoleval ajal vaidlusalusel teel tihe liiklus ja seda kasutaks pidevalt prügiautod (kohtuistungi helisalvestis 11:18:08-11:21.40 ja 11:38:08-11:42:00) . Kaebaja ise kinnitas kohtuistungil muuhulgas, et nende kinnistut teenindav prügiauto kasutab nende krundile pääsemiseks teist teed (Tõusu tee).

8.1.6. Kohus leiab, et menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Küla tee teekaitsevööndit ei olnud ühegi haldusaktiga varasemalt kindlaks määratud ja loeb selle asjaolu tuvastatuks.

Vaidlustatud otsus on kehtestatud kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) alusel.

PlanS v.r § 26 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega võimaldab viidatud säte kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena.

Riigikohtu halduskolleegium on 10.11.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p-d 10 ja 11) rõhutanud, et kui kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Riigikohtu nimetatud lahendi kohaselt on võimalik esitada kaebus samaaegselt ka kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena, kuid kolleegiumi hinnangul peavad need erinevad alused ja kaebuse osad olema piiritletud ja eristatavad. Riigikohtu halduskolleegiumi 24.05.2010 otsuses asjas nr 3-3-1- 29-10 on halduskolleegium pidanud vajalikuks rõhutada, et kohtul lasub sellise kaebuse menetlemisel kohustus selgelt eristada, millises osas on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks ja millises osas soovitakse kaitsta avalikku huvi vastuolu tõttu seaduse või muu õigusaktiga.

Kohtu menetluses on kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus ja avalikes huvides esitatud kaebus 14.05.2015 Jõelähtme Vallavolikogu otsuse nr 189 tühistamiseks.

10.

Poolte vahel vaidluse all küsimus, kas Küla teel oli detailplaneeringu kehtestamise ajal tee kaitsevöönd või mitte ning kui oli, siis kas vastustaja on piisavalt põhjendanud teekaitsevööndisse ehitamise lubamist. Selles osas on kaebus esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste (kaebaja kui Küla tee omaniku) kaitseks.

Vastustaja tuginedes teeseadusele leidis, et Küla teel teekaitsevööndit ei olnud. Kaebaja seevastu leidis, et tulenevalt Teede- ja Sideministri 28.09.1999 määruse nr 59 „Tee ja tee kaitsevööndi kasutamise ja kaitsmise nõuded“ p 12 tulenevalt oli Küla teel teekaitsevöönd, mis tähendab, et vastustaja on detailplaneeringu kehtestamisel lähtunud ebaõigetest kaalutlustest.

Kohus leiab, et kuigi tõepoolest teeseadus erateele teekaitsevööndit detailplaneeringu kehtestamise ajal (so14.05.2015) ette ei näinud, siis tol ajahetkel oli veel kehtiv kaebaja poolt viidatud määrus nr 59 (kehtivus lõppes 30.06.2016), mille punktist 12 tulenes, et eratee kaitsevööndi laius on mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 10- 50 meetrit. Samas on kohus seisukohal, et vastavaid kitsendusi eraomandile sai seada ainult seadusega ja vastava seadusesätte puudumisel ei ole võimalik rääkida seadusliku aluse olemasolust erateele kaitsevööndi määramiseks. Põhimõtteliselt võib siinkohal tõusetuda ka küsimus viidatud määruse nr 59 p 12 põhiseaduspärasusest.

Samas ei tähenda eeltoodud asjaolu, et vaidlustatud otsus oleks õigusvastane ja tuleks tühistada. Vaidlust ei ole selles, et Küla tee teekaitsevööndit ei olnud ühegi haldusaktiga varasemalt kindlaks määratud. Seega on vastustaja vaidlustatud otsuses toonud õigesti välja, et ka vaidlustatud otsuse langetamise hetkel kehtinud teeseaduse § 36 lg 1 p 1 kohaselt võis hooneid ehitada teekaitsevööndisse juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse kehtestatud detailplaneeringus. Käesoleval juhul ongi vastustaja vastava loa detailplaneeringuga andnud ja seda kinnitab ka

vastustaja vaidlusaluses otsuses. Asjaolu, et vastustaja ei ole esitanud otsuses seoses teekaitsevööndisse ehitamise lubamisega kaalutlusi, kust nähtuks põhjendus, miks sinna ehitamist lubatakse, ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. Kohus leiab, et otsuses on piisavalt põhjendatud, miks detailplaneering just sellisel kujul kehtestaks ning kõikide osapoolte huve on otsuses piisavalt kaalutud.

Kaebaja leidis, et eelkõige oleks tulnud põhjendada, miks on Põõsa kinnistu omanike suhtes aktsepteeritud hoone paiknemine teekaitsevööndis. Kohus leiab, et vastav põhjendus detailplaneeringu kehtestamise otsusest tegelikult nähtub. Nimelt on detailplaneeringuga määratud ehitusõigused ja hoonestustingimused ühele rajatavale üksikelamule, kahele ebaseaduslikult püsitatud üksikelamule ja ühele olemasolevale üksikelamule. Seega on tegemist suures osas legaliseerimisprotsessiga. Miks ebaseaduslikult püsitatud hooned tuleb legaliseerida on otsuses põhjendatud. Samadel põhjustel on lubatud ka hoonestusala tol ajal kehtinud eratee teekaitsevööndisse.

Lisaks märgib kohus, et kaebuse esitaja ei ole seoses tema eratee teekaitsevööndisse ehitamisega välja toonud ühtegi subjektiivset õigust mida oleks rikutud. Kaebaja poolt kaebuses toodud viited tee suurest koormamisest, prügiautodest jne ei ole kuidagi seostatavad sellega, kuidas rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi antud juhul detailplaneeringuga hoonestusala määramine teekaitsevööndisse. Vastav teekaitsevöönd kaebajale ei kuulu. Teekaitsevööndisse ehitamine ei takista tee kasutamist ega hooldamist. Teisisõnu tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus ei riku selles osas kuidagi kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning ka seetõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks sel alusel.

11.

Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et tegemist on üldplaneeringu lahendust muutva detailplaneeringuga ning sellest tulenevalt ei ole tegemist muu õigusaktiga (so üldplaneeringuga) vastuolus oleva detailplaneeringuga.

Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud detailplaneeringuga on lubatud Põõsa kinnistule lubatud kahe elamu ehitamist. Põõsa kinnistu on üks kinnistu (seda ei ole jagatud osadeks). (Vt detailplaneeringu seletuskiri ja põhijoonis elektrooniline detailplaneeringu kaust.)

Kaebaja on kohtu arvates asunud ekslikult seisukohale, et Jõelähtme valla üldplaneeringu mõtte kohaselt ei ole lubatud ühele krundile kahe elamu püsitatamist ning teistsugune tõlgendus on õigusvastane.

Jõelähtme vallas kehtib Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud üldplaneering (üldplaneering).

Üldplaneeringu seletuskirjas on Kaberneeme küla osas märgitud järgmist: “Tiheasustusalaks on planeeritud kogu käesolevaks ajaks väljakujunenud hoonestusega ala, sealhulgas Kaberla oja äärne olev elamugrupp. Tiheasustusala laiendamisvõimalust piirab riigimetsamaa lõunas. Uut elamumaad on planeeritud oleva hoonestuse vahelisele vabale alale. Planeeringuga on ette nähtud tiheasustusala hoonestustingimused, kus kinnistute kruntimisel ei ole lubatud moodustada elamukrunte reeglina väiksemaid kui 3000 m² ja elamute minimaalne vahekaugus on 25 m. Ehituskeeluvöönd on siin määratud ajalooliselt kujunenud hoonestusjoone alusel ja keskkonnaministri nõusolekul (vt lisa 12 Keskkonnaministeeriumi kiri nr. 21-712090, 26.08.1999.a.). Kaberneeme avaliku kasutusega teed ja randa pääsuks avalikud jalgteed määratakse koostamisel oleva “Kaberneeme küla teedevõrgu ja infrastruktuuri detailplaneeringuga. Rannas on käesolevaks ajaks välja kujunenud kokkutulekute koht koos

spordiväljakutega. Sadama juurde on planeeritud ärimaa reservala.” (kättesaadav: http://joelahtme.kovtp.ee/uldplaneering ).

Kohus leiab vastustajaga nõustudes, et eeltoodust tulenevalt ei sea üldplaneering piiranguid väiksemate elamukruntide moodustamiseks, kui see on põhjendatud ja maakorralduslikult otstarbekas ja võimalik. Üldplaneering on niivõrd suure üldistusastmega, et selles ei ole seatud tingimusi iga kinnistu hoonestamiseks ja ehitusõigusse määramiseks. Konkreetsete alade hoonestusõiguse määramine on detailplaneeringu ülesanne – vt PlanS v.r § 9 (vt ka kehtiva PlanS § 126). Kohus nõustub vastustajaga, et planeerimismenetluses on kohalikul omavalitsusel suur kaalutlusruum ning iga krundi planeeringulahendus on kaalutlusotsus, mis peab arvestama menetluse käigus välja selgitatud asjaolusid ning üldplaneeringut. Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsusega kehtestatud detailplaneering üldplaneeringut muutev, kuna ühele krundile ei ole üldplaneeringuga keelatud rajada rohkem kui ühte elamut. Kohus on nõustudes vastustajaga seisukohal, et juhul kui üldplaneeringus soovitaks selline piirang kehtestada, siis see peaks seal ka selliselt sõnaselgelt kirjas olema. Antud juhul sellist piirangut üldplaneeringust ei nähtu. Järelikult ei ole tegemist üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ning otsus ei ole ka seetõttu õigusvastane.

12.

Kohus märgib ka, et otsust ei tee õigusvastaseks asjaolu, et vastustaja on kahe elamu lubamisega ühele krundile muutnud varasemat väljakujunenud halduspraktikat. Kohus selgitab, et käesoleval juhul ei ole tegemist tavapärase ehitustegevusele eelneva detailplaneeringu kehtestamisega, vaid detailplaneeringuga, millega tagantjärgi seadustatakse sisuliselt ebaseadusliku ehitustegevusega tekkinud olukord. Vastustaja on selgitanud, miks käesoleval juhul ei pea ta võimalikuks ja vajalikuks muuhulgas lähtuvalt kehtivast kohtupraktikast ebaseaduslikult ehitatud hoonete lammutamiskohustuse kehtestamist ja peab võimalikuks need legaliseerida vastavalt seaduses selleks ette nähtud korrale.

Kohus leiab siinkohal täiendavalt, et käesolevas asjas arutuse all olev küsimus on nii kohtu kui ka vastustaja teadmisel olnud juba pikaajaliselt ühel või teisel põhjusel, millest osad ulatuvad juba maatükkide tagastamise ja erastamise aega, naabritevahelise tüli allikaks ja nende vahel on peetud mitmeid tsiviil- ja halduskohtuvaidlusi. Seetõttu on loogiline, et vald püüdis tekkinud olukorras leida lahendust, mis arvestab võrdselt kõigi osapoolte huvisid ja loob aluse kõigile vajaliku õigusrahu saabumiseks.

13.

Kohus märgib, et kaebaja ei ole tegelikult käesolevas menetluses suutnud kohtule sisuliselt arusaadavalt ja üheselt usutavalt välja tuua, millega detailplaneering rikub tema õigusi ja huvisid. Kehtestatud detailplaneeringu lahendus ei põhjusta vaidlusaluse Küla tee lagunemist või ei tee võimatuks selle eest vajaliku hoole kandmist sõltumata teekaitsevööndi puudumisest. Kohtuistungil avaldatud seisukohtadest nähtus üheselt, et nii vastustaja, kui ka kolmandad isikud on varasemalt kandnud ja on ka edaspidi valmis kandma Küla tee korrashoiuga seotud kohustusi- kulutusi ja nende realiseerimiseks on vajalik ainult kaebajapoolne hea tahe vastavate lepoingute jms sõlmimiseks.

Samuti on kolmandad isikud õigesti märkinud, et ka kaebaja enda detailplaneeringualaga külgneval kinnistul asub selgelt rohkem kui üks hoone (kokku 8 hoonet). Kohus leiab, et detailplaneeringus toodud kõrvalekalle senisest halduspraktikast on põhjendatud ja loob pärast pikki aastaid lõpliku õigusselguse nii piirkonnas välja arendatud hoonestuse kui ka ligipääsude osas erinevatele kinnistutele. Samuti on see lahendus loogiline ja kooskõlas looduskaitseliste huvidega võimaliku teise tee asukohas asuva luite tervikuna säilimiseks. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et senise halduspraktika muutmine oli käesoleval juhul kõigi menetlusosaliste

kaitsmist väärivaid huvisid arvestades õigustatud ja erandolukorrast tulenevalt ei loo see edaspidiseks siduvat pretsedenti kruntidele sarnase hoonestusõiguse andmiseks.

14.

Kohus märgib, et on juba tuvastanud, et kinnitust ei ole leidnud kaebaja väide, et detailplaneering õigusvastane kuna selle kehtestamisel on vald lähtunud ebaõigetest faktilistest asjaoludest, kuna Põõsa kinnistul on lisaks rajatud üks abihoonesuurusega 60 m2 ja bassein läbimõõduga 5 m, mida detailplaneering ei kajasta.

Kohus märgib, et esiteks ei osanud eelpool nimetatud väite osas kaebuse esitaja välja tuua, milliseid kaebaja seadusega kaitstud subjektiivseid õigusi tema poolt väidetavad asjaolud rikuvad. Samuti ei osanud kaebuse esitaja selgitada, milliseid õigusnorme on eeltooduga rikutud. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja vastav väide on põhjendamata ega saa kuidagi kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist.

Kaebaja poolt kohtuistungil välja toodu, et tema õigusi rikub Põõsa kinnistule püsitatud abihoone, kuna sealt võiks rajada uue Luite tee, ei tugine seadusel. Kaebaja ei ole tõendanud, et temale kuuluks mõni asjaõigus vms õigus, mille alusel Luite tee saaks ja tuleks rajada kaebaja poolt viidatud asukohta.

Kohus kordab üle, et ka kaebaja väited 60 m2 suuruse abihoone rajamisest on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et rajatud on varjualune, mille suuruseks on 19,2 m2. Kaebaja ei ole vastavaid väiteid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Täiesti arusaamatuks jäävad ka kaebaja väited seoses basseini mittekajastamisega detailplaneeringus.

Kohus selgitab kaebajale, et rajatis ei pea kajastuma detailplaneeringus. Nimelt nii vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud PlanS § 9 lg 2 p 3 ja lg 4 tulenes, et detailplaneeringus pidi kajastuma krundi hoonestusala, see tähendab krundi osa, kuhu võib rajada krundi ehitusõigusega lubatud hooneid, piiritlemine. Krundi ehitusõigusega on määratletud: krundi kasutamise sihtotstarve või sihtotstarbed; 2) hoonete suurim lubatud arv või hoonete puudumine krundil; 3) hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala; 4) hoonete suurim lubatud kõrgus. Samal ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 2 lg 3 sätestas, et rajatis on mis tahes ehitis, mis ei ole hoone. Antud juhul on ehitatud rajatis, milleks ei pidanud olema otsuse tegemise ajal kehtinud õiguse kohaselt isegi mitte kohaliku omavalitsuse kirjalikku nõusolekut (vt EhS v.r § 16 lg 1 p 1).

15.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme ja selle resolutiivosast ei nähtu haldusaktist tulenevaid õigusi ja kohustusi.

Kaebaja viitab õigesti, et HMS § 60 lg 2 sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Küll aga on kaebaja jätnud tähelepanuta sama normi viimase lause, mille kohaselt haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel.

PlanS v.r. § 2 lg 1 sätestas, et planeering on planeerimise käigus valmiv dokument. Planeering koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kehtestab planeeringu vormistamise nõuded valdkonna eest vastutav minister.

Arvestades planeerimisseaduse eriregulatsiooni leiab kohus, et vaidlustatud otsus on HMS § 60 lg 2 igati kooskõlas ning täiesti piisav oli otsuse resolutsioonis märkida: „Kehtestada Kaberneeme

küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneering (koostaja Realarhidektid OÜ, töö nr A118-128-12). Kohus leiab, et vastav resolutsioon on igati üheselt aru saadav ning sellest selguvad üheselt ka õigused ja kohustused, mis kajastuvad detailplaneeringu dokumendis.

16.

Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja viis detailplaneeringu menetluse läbi järgides kõiki õigusaktides sätestatud nõudeid. Planeeringumenetlusse kaasati nähtuvalt selle menetlusdokumentidest avalikult teatamise avalikkus ja personaalselt saadetud teadetega kõik puudutatud ning huvitatud isikud, kes said kasutada oma õigusi seisukohtade esitamiseks. Kohus leiab, et kaebaja ei ole sisuliselt esitanud läbiviidud menetluse ega tehtud otsuse suhtes ühtegi arvestatavat vastuväidet. Kaebaja ei ole tõstatanud küsimust, et talle ei ole võimaldatud ligipääsu menetlusdokumentidele või jäetud vastamata tema esitatud seisukohtadele või vastuväidetele. Nähtuvalt vaidlustatud detailplaneeringu seletuskirjast on kaebaja olnud kaasatud menetlusse ning tema poolt esitatud seisukohti on vastavalt võimalusele arvestatud ning kaalutud (vt DP toimik – kättesaadav elektrooniliselt Kohtute infosüsteemis). Samuti leiab kohus, et vaidlustatud haldusakti andmisel on vastustaja õiguspäraselt teostanud kaalutlusõigust ja esitanud selles ning haldusakti lisaks olevates dokumentides piisavalt selle andmise põhjendused. Kohus leiab, et vaidlustatud Jõelähtme Vallavolikogu 14.05.2015 otsus nr 189 „Kaberneeme küla Lääne-Aksli 2, Ploomi ja Põõsa maaüksuste detailplaneeringu kehtestamine“ on antud pädeva haldusorgani poolt selle andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ja kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata..

Menetluskulud

17.

HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 8 sätestab, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

18.

Vastustaja ja kolmandad isikud ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv Kohtunik