3-14-52170/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52170

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 21 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Kaebaja apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulu (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 30.12.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas Viru Vanglale 03.06.2014 ühe (tl I-25, tõlge tl I-26) ning 04.06.2014 kaks

kahju hüvitamise taotlust

(tl I-20-21, tõlge tl I-22; tl I-17-17p, tõlge tl I-113).

Kaebaja väitis 04.06.2014 esitatud taotluses (tl I-22), et 27.05.2014. a hommikul jätsid

vanglaametnikud kaebaja ilma arsti poolt määratud ravimitest karistuseks selle eest, et ta

keeldus täitmast vanglaametniku korraldust püsti tõusta. Kaebaja väitis 03.06.2014 esitatud

taotluses, et 27.05.2014 ja 28.05.2014 õhtutel (tl I-26) jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma

arsti poolt määratud ravimitest karistuseks selle eest, et ta keeldus täitmast vanglaametniku

korraldust püsti tõusta. Kaebaja väitis teises 04.06.2014 esitatud taotluses, et 02.06.2014. a

hommikul toimunud loenduse ajal (tl I-113) jätsid vanglaametnikud kaebaja ilma arsti poolt

määratud ravimitest karistuseks selle eest, et ta keeldus täitmast vanglaametniku korraldust

püsti tõusta. Sel päeval ei täitnud vanglaametnikud kaebaja soovi ravimite saamiseks ja

kaebajat ei viidud ka jalutuskäigule.

Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist, sest vanglaametnikud alandasid eelnimetatud

tegevustega kaebaja väärikust ja tekitasid kahju kaebaja tervisele.

2. Viru Vangla jättis 14.08.2014. a otsustega nr 6-16/169-4, nr 6-16/166-4 ja nr 6-16/164-4

kahju hüvitamise taotlused rahuldamata (tl I-18-19, I-23-24, I-27-28).

Viru Vangla selgitas, et vanglaametnikud pakkusid kinnipeetavale ravimi manustamise

võimalust. Käesoleval juhul oli kaebajale antud korraldus tõusta ning minna vanglaametniku

juurde ravimite järele. Tegemist oli seadusliku korraldusega, millega tehti ravimid

kinnipeetavale kättesaadavaks. Selline korralduse andmine ei olnud inimväärikuse

alandamine. Kinnipeetav otsustas korraldust mitte täita ja see tähendas, et kinnipeetav ei

soovinud ravimit võtta. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et vangla on kaebajale meditsiinilist

abi osutanud ja vanglaametnike ettekannetest nähtub, et kaebaja ei soovinud ravimeid võtta.

3. Kaebaja esitas 21.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl I-2-7), milles palus tunnistada

õigusvastasteks Viru Vangla 14.08.2014. a otsused ja vanglaametnike toimingud ning mõista

Viru Vanglalt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis summas 21 000 eurot.

Kaebaja taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et 27.05.2014

hommikul ja õhtul, 28.05.2014 õhtul ning 02.06.2014 jätsid vanglaametnikud ta ilma arsti

poolt määratud ravimitest karistuseks selle eest, et ta keeldus täitmast vanglaametnike

korraldust püsti tõusta ja öelda oma perekonnanimi, ning selle eest, et 02.06.2014 ei viidud

teda jalutuskäigule.

Alates 17.03.2014 hakkas kaebaja protesti märgiks keelduma kontrollimiste käigus

vanglaametnike juuresolekul püsti tõusmast ja oma perekonnanime nimetamast. Selle eest

määrati kaebajale distsiplinaarkaristused. Vanglaametnikud kohaldasid kaebaja suhtes

kahekordset karistust, jättes ta ilma ka arsti kirjutatud ravimitest. Kaebaja ei keeldunud

ravimeid võtmast, vaid palus valvureid talle ravimid väljastada. Kaebaja pöördus 27.05.2014

kell 10:45 meditsiinitöötaja I. Pavlova poole, mis on fikseeritud meditsiinikaardil RVL nr 194.

02.06.2014 ei viinud valvurid kaebajat talle ettenähtud jalutuskäigule.

Kaebaja leidis, et vanglaametnikud tekitasid kahju kaebaja psüühilisele ja füüsilisele tervisele,

alandasid kaebaja inimväärikust, nõudes korralduste täitmist ravimite vastu. Ilma

valuvaigistavate tablettideta tundis kaebaja tugevat valu ja kannatusi. P-2 osakonna

vanglaametnikud ei teadnud, millist mõju avaldavad arsti poolt väljakirjutatud ravimid,

millest nad kaebaja perioodil 27.05.–02.06.2014 ilma jätsid. Oma tegevusega viisid nad läbi

keelatud ja õigusvastaseid eksperimente, mis põhjustasid psüühilisi ja füüsilisi kannatusi ja

võisid tekitada muu tervisekahju.

4. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-150-151) jätta kaebus rahuldamata.

5. Tartu Halduskohus jättis 08.05.2015. a otsusega (tl I-163-171) kaebuse rahuldamata.

Halduskohus võttis esmalt seisukoha jalutuskäigu ja seejärel ravimite mittevõimaldamisega

seoses.

Halduskohus viitas vanglaametnike ettekannetele ja jõudis järeldusele, et haldusorgan on

tõendanud, et kaebaja ei soovinud oma õigust jalutuskäigule kasutada. Seega Viru Vangla

tegevus ei olnud selles osas õigusvastane.

Ravimite manustamisel ei pidanud meditsiinitöötaja juures olema. Kui kinnipeetav keeldub

ravimit võtmast, edastab valvur info meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise

vajaduse ning teeb sellekohase märke tervisekaardile. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi või

keeldub ravimite kohesest manustamisest vanglateenistuse ametniku juuresolekul, siis kaalub

meditsiiniosakond ravi lõpetamist, kuna sunniviisil ei ole õigust isikut ravida, v.a juhul, kui

tegemist on eluohtliku seisundi ja erakorralise meditsiiniabi osutamisega, ning isik ei ole ise

võimeline enda ravimise üle otsustama. Vanglateenistuse ametnik on kohustatud kontrollima,

et kinnipeetav manustab ravimi. Tervisekaardilt (tl I-35, I-26, I-39, I-40, I-45, I-61), Viru

Vangla V üksuse inspektorkontaktisik M. Pihlaku protokollist (tl I-153) ja A. Jaani seletusest

(tl I-154) nähtuvalt võeti kaebaja ravilt maha, sest ta keeldus tablettide manustamisest.

Tablettide manustamise ajaks püsti tõusmisest keeldumist kinnitasid ka M. Lipp, A. Loite ja

M. Antonov enda ettekannetes (tl I-154p, I-155155p).

Kaebaja on leidnud, et vanglateenistuse ametnikul polnud õigust nõuda ravimi andmiseks

püsti tõusmist ja nime ütlemist ega jätta sellest keeldumise korral ravim andmata. Seetõttu on

ta leidnud, et tema väärikust alandati ja tervist kahjustati. Halduskohus sellega ei nõustunud ja

leidis, et asja materjalidest nähtuvalt ei meeldinud kaebajale ravimite manustamise kord Viru

Vanglas ja ta pidas seda alandavaks. Halduskohtu hinnangul tegutses vastustaja õiguspäraselt

ja kaebaja inimväärikust ei rikutud. Halduskohus märkis, et kuigi kaebaja tervisekaardilt

nähtuvalt ei saanud ta 27.05.2014 hommikul ja õhtul, 28.05.2014 õhtul ning 02.06.2014

ravimeid, on talle siiski olnud arstiabi tagatud (tl I-61, I-63, I-64).

Eeltoodust tulenevalt ei tekitatud kaebajale mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl II-6-6p) ), milles palub

halduskohtu 08.05.2015. a otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Kaebaja on seisukohal, et halduskohus hindas tõendeid valesti ja jättis arvestamata kaebaja

põhjendused, väited ja faktid ning vanglaametnike süüd kinnitavad tõendid. Kaebaja

hinnangul ei lähtunud halduskohus seadusest, kus on kirjas vanglaametnike poolt

kinnipeetavatele ravimite väljastamise kord. Kaebaja leiab, et ametnike nõudmised, mis

seostuvad ravimite võtmisega, on inimväärikust alandavad.

7. Viru Vangla palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl II-21-21p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb esitatud seisukohtade juurde ning nõustub kohtu põhjendustega, et kui

kinnipeetav ravimi manustamisel ning jalutuskäigule minemisel keeldub allumast

elementaarsetele järelevalvetoimingutele, tähendab see seda, et kinnipeetav ei soovi vastavalt

kas ravimit manustada või siis jalutuskäigule minna. Olukorras, kus meditsiinitöötaja ei ole

andnud teistsugust hinnangut kaebaja võimekusele, on järelevalvetoimingutele allumine

kaebaja kohustus. Vastustaja märgib täiendavalt, et samade poolte vahel haldusasjas 31451999

käsitletakse kaebaja keeldumist ravimite võtmisest ning haldusasjas 314-52921 kaebaja

keeldumist ravimite võtmisest ning jalutuskäigule minemisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Esmalt peatub ringkonnakohus menetluslikel küsimustel (I) ning vastab seejärel

apellatsioonkaebuse väidetele, lahendab apellatsioonkaebuse ja menetluskulude küsimuse (II).

I

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses taotluse, milles palub ringkonnakohtul rahuldada

kõik halduskohtule esitatud taotlused. Kaebaja ei selgita apellatsioonkaebuses, milliseid

halduskohtule esitatud taotlusi ta selle all täpsemalt mõtleb.

10. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on soovinud halduskohtult täiendavate tõendite

kogumist ja asja juurde lisamist. Kaebaja soovis halduskohtult 2014. a tervisekaardi

väljanõudmist ja asja juurde lisamist. Hilisemas taotluses soovis kaebaja perioodi

15.03.2014–27.07.2014 osas tervisekaardi väljanõudmist ja asja juurde lisamist.

Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus nõudis Viru Vanglalt välja kaebaja 2014. a

tervisekaardi (tl I-12). Kaebaja tervisekaardi väljavõte perioodi 01.01.2014–04.11.2014 kohta

on käesoleva haldusasja toimikus juba olemas (tl I-14, tl30109). Seega ei ole vajalik

ringkonnakohtul tervisekaarti uuesti välja nõuda ja teistkordselt asja juurde lisada.

Materjalidest nähtub, et kaebaja palus halduskohtul välja nõuda ka käskkirja nr 6-3/955D ja

01.07.2014. a käskkirja nr 63/1022-D. Lisaks palus kaebaja välja nõuda ja asja juurde lisada

ka käskkirjad, mis edastati perioodidel 30.06.2014–01.07.2014 ja 28.06.2014–03.07.2014

elektronposti kaudu ülemustelt P-2 osakonna valvuritele. Hiljem märkis kaebaja, et kohtul on

võimalik välja nõuda korraldused, mis edastati elektronposti kaudu ülemustelt

vanglaametnikele (tl I-139). Ringkonnakohus märgib, et halduskohus kohustas 16.02.2015. a

määrusega (tl I141143) edastama Viru Vanglal halduskohtule haldusmenetluse toimik või

koopiad haldusmenetluses kogutud dokumentidest, ja Viru Vangla on seda ka teinud.

11. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2

kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning

arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas

tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba

piisavalt tõendatud. Halduskohus on 17.03.2015. a määruses (tl I-157) öelnud, et käesolevas

asjas tõendite hulka arvestades on võimalik asja lahendamiseks olulised asjaolud välja

selgitada. Seega on halduskohus pidanud antud asjas esitatud tõendeid piisavaks. Ka

ringkonnakohtu hinnangul sisaldavad kaebaja ja vastustaja esitatud dokumendid põhjalikku

asjaolude kirjeldust ja asjas kogutud tõenditega on käesoleva asja asjaolud juba piisavalt

tõendatud. Eelnevat arvesse võttes jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse täiendavate tõendite

kogumiseks rahuldamata.

II

12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4). Ükski kaebaja väide ei anna alust halduskohtu järelduste

ümbervaatamiseks.

13. Kuigi kaebaja on vaidlustanud halduskohtu otsust tervikuna, puudutavad

apellatsioonkaebuse põhjendused ainult ravimite mittesaamisega seonduvat. Ringkonnakohus

tõdeb, et ülejäänud osas, s.t jalutuskäigu mittevõimaldamist puudutavas osas on halduskohtu

otsus jõustunud.

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et ravimite mittevõimaldamist puudutavas osas on

halduskohus hinnanud tõendeid korrektselt ning on piisvalt arvestanud kaebaja seisukohti.

See, et halduskohtu järeldused lahknevad kaebaja loodetud tulemusest, ei tähenda seda, et

halduskohus eksib. Võib olla ka vastupidi. Halduskohtu otsus on seaduslik ja keegi ei ole

kaebaja inimväärikust alandanud. Poolte vahel ei ole vaieldav, et kaebajale pakuti kõigil

kordadel, millele kaebaja on tuginenud, ravimit. Kui kaebaja ei vaevu püsti tõusma, et ravim

vastu võtta, siis ei saa ka kohtud teda aidata.

15. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Kuna kaebaja menetlusabi jätkus ringkonnakohtus, siis jääb apellatsioonkaebuse riigilõiv riigi

kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

Agu Timmi

Madis Ernits