1-16-6826/22 · 1-16-6826/22 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-16-6826

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. november 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-6826 Kohtukoosseis

Eesistuja , liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Pavel Gontšarov

Kohtui

stungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi

J. üüdistuses KarS § 120 lg 1, § 264 lg 1 p 3 järgi F s

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10. augusti 2016. a otsus kiirmenetluses lühimenetluse sätete kohaselt Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav J.F

Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Annika Vanatoa 21.11.2016 avalikul kohtuistungil Tallinnas Süüdistatav J. , F

ik: XXX; elukoht: X ; kodakondsus: EV; emakeel: eesti XX

keel; haridus: X X ; karistatus: XX XX ; töökoht või õppeasutus: kriminaalkorras karistatud 1-l korral (kehtivad karistused):

19.09.2013.a. Harju Maakohtu otsusega karistatud KarS § 424

järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud, mis asendati KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga 1080 tundi (täidetud). Väärteokorras karistamata (karistatus kustunud). Kaitsja Vandeadvokaadi abi Karine Nersesjan

RESOLUTSIOON

1.

Tühistada Harju maakohtu 10.08.2016 otsus J. suhtes osaliselt: F

 J. süüditunnistamise ning karistuse mõistmise osas KarS § 264 lg 1 p 3 F

järgi, temale KarS § 64 lg 1 alusel mõistmise ja KrMS § 238

liitkaristuse

ning

KarS § 74 sätete

kohaldamise osas.

 J. ile KarS § 120 järgi mõistetud karistuse osas. F-

2(7)

2. Teha uus otsus, millega:

 Mõista J. KarS § 264 lg 1 p 3 järgi õigeks. F kuriteo toimepanemises

 Mõista J. ile KarS § 120 järgi kuriteo toimepanemise eest karistuseks 4 F-

(neli) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust. Kohaldada KrMS § 238 lg 2 ning

vähendada mõistetavat karistust 1/3 võrra, mõistes J. ile karistuseks 3 F- (kolm) kuud vangistust.

 KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg alates 08.08.2016 karistusaja hulka. Seisuga 08.11.2016 J. karistus on ära kantud. F

3. ohtu otsus muutmata. Muus osas jätta maak

4. Süüdistatava apellatsioon rahuldada osaliselt.

5.

Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. Harju Maakohtu 10.08.2016 otsusega kiirmenetluses lühimenetluse sätete kohaselt tunnistati

J. süüdi KarS § 120 lg 1 F alusel ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud. Tunnistati J. süüdi KarS § F 264 lg 1 p 3 alusel ja karistati teda vangistusega 6 (kuus) kuud.

KarS § 64 lg 1 alusel, suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõisteti liitkaristuseks 1 (üks) aast

a vangistust.

Kr karistuseks 8 (kaheksa) kuud MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel loeti –09.08.2016.a., s.o. 2 (kaks) päeva eelvangistuses viibitud aeg 08.08.

vangistust karistusaja hulka ja lõpl ele kuuluvaks karistuseks mõisteti ikuks kandmis 7 (seitse) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust, 7 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata

osaliselt täitmisele. Karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 3 (kolm) kuud vangistust, mille

kandmise alguseks loeti 10.08.2016.a. Ülejäänud karistust, 4 kuud 28 päeva vangistust, ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning

järgib KarS § 75 lg 1 p 6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: -des 1-

1) X ; elama kohtu määratud alalises elukohas: XX

2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele;

3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu- -

, töö või õppimiskoha vahetamiseks;

6) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

Vastav i alt KarS § 75 lg 2 p 2 kohustat J. käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama F alkoholi.

3(7)

Määrati J. katseajaks Tallinna Vangla Ida F

-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla.

Kohaldati J. suhtes tõkendina vahistamis J. kohtusaalist. F t ning vahistati F

Määrati, et tõkend vahistamine kuulub tühistamisele koheselt kandmisele kuuluva karistuse osa ärakandmisel.

2. J. ile on esitatud süüdistus selles, et tema 08.08.2016.a kella 18:40 paiku F- X hoovis XX

ajas alaealisi lapsi JEK M- ’d, ’i ja ’t kirvega taga ja SP MR JEK ja M- tundsid ohtu oma elule ja SP tervisele, kuivõrd eelnevalt olid nad leidnud pere kassi pea ning J. oli alkoholi tarvitanud ja F juba varasemalt agressiivses meeleolus.

Seega J. pani toime kuriteo, mis oli suunatud ähvardamisele tapmisega, F tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

Samuti tema 08.08.2016.a ajavahemikul 18:00-18:20ni X hoovis raius kirvega kassil pea maha, XX

põhjustades kassi surma LoKS § 4 lg 1 tähenduses (LoKS § 4 lg 1 kohaselt on looma suhtes

lubamatuteks tegudeks looma hukkumist, vigastamist või talle valu ja välditavaid füüsilisi ja

vaimseid kannatusi põhjustav tegu, nagu looma sundimine talle üle jõu käivatele pingutustele, loomavõitluse korraldamine, looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine, loomale kannatusi põhjustav aretustegevus ja muu sarnaste tagajärgedega tegu, mis ei ole tingitud looma ravimisest, muust veterinaarsest menetlusest ega hädaolukorrast) lubamatu teo julmal viisil.

Seega J. pani toime looma suhtes lubamatu teo julmal viisil, s.o KarS § 264 lg 1 p 3 F järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Uurinud kirjalikke tõendeid ja kuulanud üle süüdistatava, maakohus leidis, et J.

F

tegevusele on süüdistuse kohaselt antud õige juriidiline hinnang ning tema teod on õigesti

kvalifitseeritud. Maakohtu hinnangul ei esine kriminaalasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid.

Maak t esinenud ohus selgitas, miks ei saa pidada usaldusväärseks J. ütlusi temal väidetaval F

afektiseisundi kohta. Nimelt süüdistatava ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega, millistes

puudus maakohtul alus kahelda. Samuti sisaldasid vastuolusid süüdistatava enda ütlused. Eelpool

nimetatud põhjustel kohus süüdistatav ütlusi tõendina ei arvesta maa a nud.

Maakohus, kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning J. ’ poolt F

kohtuistungil antud seletust, asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on J. ’ süü kurit F egude, mis seisnesid looma suhtes lubamatu teo

julmal viisil toimepanemises ning teiste isikute tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega ähvardamises, toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus leiab,

et J. pani KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava toime kaudse tahtlusega. Lüües F

hädaolukorra puudumisel kassi kirvega kaelapiirkonda ja tehes seda pehmel pinnasel, pidi J.F võimalikuks pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist (looma suhtes lubamatu tegu julmal viisil, s.o looma vigastamine ja hukkamine põhjendamatult valu põhjustanud viisil) ja ta

pidi seda ka möönma. Samuti , et J. pani KarS § 120 lg 1 järgi F maakohus leidis kvalifitseeritava kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd pärast kassi kirvega surmamist

ning seejärel kirvega teisi isikuid taga ajades ja ähvardades pidi ta võimalikuks pidama

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (teiste isikute ähvardamine tapmisega,

tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta selle täideviimist) ja seda ka möönma.

ESITATUD APELLATSIOON

4(7)

4. Apellatsiooni esitas süüdistata tema süüdistuses uuesti läbi v, kes palub kriminaalasi vaadata ning

kahetseb juhtunut. Samas süüdi ennast talle inkrimineeritud kuritegudes ei tunnista. Tunnistab, et võis lapsi kirvega ehmatada, kuid neid ei ähvardanud.

Apellant märgib, et 08.08.2016 oli ta kodus ning tarvitas päeva jooksul alkoholi, kui ta kuulis

hoovist oma koerte kisa. Arvatavasti pääses pere kass maja lahtisest uksest õue. – Pere koerad kaks foksterjerit said kassi kätte ning murdsid teda kõvasti. Kui ta välja läks, terve hoov oli kassi karvu

täis ning tal ei õnnestunud koeri maha rahustada. Koerad läksid kassi murdmise peale metsikuks

ning ta t l vaevu õnnestus kass nende hammaste vahel välja saada. Koerad olid üleni verised. Ta

lukustas koeri puuri ning vaatas kassi üle. Kass oli lõhki kistud ning hakkas surema. Ta otsustas

teha hädatapmise ning raius puukuuris kassil pea otsast maha. aja pärast koju jõudsid Natukese lapsed, kes nägid, et ühel koeral oli kassi pea suus. Poeg küsis tema käest, mis on kassiga juhtunud. Ta proovis juhtunut seletada, kuid laps sattus hüsteeriasse ning hakkas tema eest ära jooksma. Tema aga käis lapse järel ning kirves oli tal endiselt käes. Ta lihtsalt unustas kirvest käest ära panna, kuna võis olla afekti seisundis. Ta ei oleks kunagi kirvega kätt poja peale tõstnud.

KOHTUISTUNG

5. Kohtuistungil jäi süüdistatav

oma apellatsioonis avaldatud seisukohtade juurde ning palus see

rahuldada. Kaitsja toetas apellatsiooni. vaidles apellatsioonile vastu ning Prokurör süüdistatava

palus

jääta maakohtu otsus muutmata ning süüdistatava apellatsioon rahuldamata. Prokurör märkis,

et rgumente, mis maakohtuski. süüdistatav tõi esitatud apellatsioonis samu a

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku

materjalide apellatsioonis toodud seisukohtadega , süüdistatava , leiab, et apellatsiooni väited

väärivad tähelepanu süüdistatavatele etteheidetud KarS § 264 lg 1 p 3 järgi tegevuse osas. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele ning süüdistatava apellatsioon rahuldamisele osaliselt.

7. Kohtukolleegium märgib, et maakohus põhjendamatult jättis süüdistatava ütlusi tõendikogumist

kõrvale . Maakohus tuvastas süüdistatava ütlustes vastuolu vaid küsimuses, kas kass oli tervikuna

kogu pere lemmikloom või mitte ning tõi välja, et süüdistatav tegelikult looma ei sallinud, kuna

kass urineeris vooditesse. Seega maakohus võis kahtluse alla seada ning tõendikogumist kõrvale

jätta vaid ütluste osa, mis puudutas süüdistatava suhtumist kassi. Kohtukolleegium osundab, et

küsimus isikulise tõendiallika usaldusväärsusest tõusetub kahtlemata siis, kui isik on andnud ajas

omavahel lahknevaid ütlusi. Sellisel juhul tuleb otsustada, milline osa isiku ristküsitlusel antud

ütlustest on varem antud ütlustega diametraalses vastuolus ja kas isik on suutnud mõistuspäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab edasiselt isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta osaliselt või tervikuna või tuleb

need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. (V – t RKKKo 3-1-1-131-13, p-d 11 12; 3- 1-1-100-15, p 17). Kassi surma asjaolude selgitamisel on süüdistatav jäänud endale kindlaks kogu

menetluse vältel ning andis selle kohta samasisulisi ütlusi

, seega maakohus oleks pidanud hindama

süüdistatava ütlusi kontekstis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Maakohus seda teinud ei ole.

Kohtukolleegium kordab kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et tõendite hindamine nende

kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse

omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures

tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise

kriminoloogilist eripära. Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki

5(7)

asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada

tõendite hindamist. (3 11). Kohtukolleegium leiab, et käesoleva kriminaalasja -1-1-16-04; 3-1-1-92- lahendamisel maakohus nimetatud tõendite hindamise põhimõtet ei järginud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta süüdistatava

kaitseverisooni sellest, et pere kaks foksterjerit puresid õue pääsenud kassi ning kass oli abitus

seisu et ndis ning suremas. Maakohus piirdus selles osas vaid tõdemusega, süüdistatav ei osanud seletada, miks, kui ta leidis, et on vaja teha kassi hädatappu, ei kutsunud ta veterinaari (tl 62). Ka

väitis süüdistatav ise, et kass oli praktiliselt surnud, väites

, et kassi silmad olid klaasistunud (tl 62). Seega maakohtu arvates puudus igasugune vajadus kassi surmata.

Kohtukolleegium leiab, et s le etteheidetud üüdistatava KarS § 264 lg 1 p 3 järgi tegevuse hindamisel

jättis maakohus täielikult tähelepanuta kannatanu JEK /tl 16-19/ ja tunnistaja (R) /tl 24-26 MR /

ütlusi selles osas et koerte pead olid verised ning ühel oli suus kassi pea. , Samuti seletasid nii

kannatanu, kui ka tunnistaja, et Kohtukolleegium leiab, et tunnistaja terve hoov on karvatuuste täis.

ja kannatanu ütlused riimuvad täielikult süüdistatava versiooniga sellest, et kass sai koerte käest

pureda. sellele, et kass oli Nimelt hoovis olnud karvatuustid, koerte verised pead viitavad üheselt

koerte poolt puretud ja sai

tõsiselt viga.

J. kinnipidamisel temal nähtavaid kehavigastusi nagu kriimustused või muud haavad F

tuvastatud ei olnud. 10.08.2016 ehk kaks päeva peale J. kahtlustatavana kinnipidamist ei F

tuvastanud tal nähtuvaid kehavigastusi ka maakohus. Kohtukolleegium leiab, et eluliselt pole

usutav, et süüdistatav rebis kassilt karvatuuste selliselt, et kass ei oleks tal vastu hakanud. Samas tuleb märkida, et süüdistataval vigastuste puudumine on tunnistuseks sellele, et kass ei olnud

võimeline J. ile vastu hakkama, kui süüdistatav kassi hukkas. F-

Kohtukolleegiumi veendumusel tõendavad seega süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlused ja eelnimetatud asjaolud

kogumis, et süüdistatava kaitseverisoon kassi puremisest koerte poolt ja kassi hädatappust on usaldusväärne ja tõele vastav.

Kohtukolleegium sedastab, et tõendite selektiivne hindamine tähendab kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust KrMS § 338 p 1 tähenduses ning tingib maakohtu otsuse tühistamise.

LoKS § 10 lg 1 p 4 kohaselt looma lubatud hukkamine on abitusse seisukorda sattunud looma hukkamine. LoKS § 16 kohaselt õnnetusjuhtumi või hädaolukorra tõttu abitusse seisukorda sattunud looma võib hukata, kui ellujäämine tekitaks talle kestvaid kannatusi. Süüdistatava ütluste kohaselt,

mis ei ole teiste tõenditega ümber lükatud, kass oli koerte poolt puremisega lahti kistud, kassi

soolikad olid väljas, kass oli piinarikkalt suremas (T lk 63). Kohtukolleegium leiab, et

põhjendamatu on maakohtu etteheide süüdistatavale, et viimane pole looma eutaneerimiseks loomaarsti kutsunud. Loomaarsti väljakutsumist looma eutaneerimiseks reguleerib LoKS § 18.

Kohtukolleegium leiab, et asjas uuritud tõendikogumi põhjal võis süüdistataval esineda alus kassi hukkamiseks LoKS § 10 lg 1 p 4, § 16 alusel, mis ei eelda selle protseduuri läbiviimist loomaarsti poolt. LoKS § 10 lg 2 kohaselt looma lubatud hukkamise puhul tuleb valida hukkamisviis, mis põhjustab

loomale võimalikult vähe füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Käeoleva kaasuse puhul on tuvastatud, et

süüdistatav hukkas kassi, raiudes kirvega kassil pea maha. Erinevalt maakohtust kohtukolleegium leiab, et valitud hukkamisviis ei põhjustanud loomale liigseid kannatusi. Asjas puuduvad tõendid, et

kassi ei õnnestunud hukata esimesest löögist, samuti puuduvad kriminaalasjas muud julmusele

viitavad tõendid. Kohtukolleegium ühtlasi märgib, et LoKS § 19 lg 1 p 3 kohaselt abitusse

seisukorra sattunud looma hukkamine pole keelatud ka alaealise juuresolekul, kuigi asjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et alaealised või muud isikud kassi hukkamise juures ei viibinud.

Kohtukolleegium leiab seega, et maakohus on hinnanud KarS § 264 lg 1 p 3 järgi süüdistuse

episoodi osas tõendeid selektiivselt, millega rikkus kriminaalmenetlusõigust ning seeläbi jõudis

valede materiaalõiguslike järeldusteni. Maakohtu otsus J. süüditunnistamises ning F

karistamises KarS § 264 lg 1 p 3 järgi kuulub tühistamisele ning J. selles osas õigeks F mõistmisele.

6(7)

8. Vastuseks süüdistatava apellatsioonile tema süüdistuse osas KarS § 120 järgi, et ta ei soovinud lapsi kirvega hirmutada ega ähvardada, märgib kohtukolleegium järgmist. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Võttes arvesse, et KarS § ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav -

põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast

psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla

tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks.

Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on ähvardamisena käsitatud

kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07, p 13).

Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu

hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist

peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab

ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta

paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja

tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. (RKKKo nr. 3-1-1- -11 p 9.1; 9.2) 59

Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud ning puudub vaidlus selles, et süüdistatav J. ajas F

alaealisi lapsi JEK M- JEK ja M- tundsid ohtu oma elule ja ’d, ’i ja ’t kirvega taga ja SP MR SP tervisele, kuivõrd eelnevalt olid nad leidnud pere kassi pea ning J. oli alkoholi tarvitanud ja F

juba varasemalt agressiivses meeleolus. seletas, oma elule ja tervisele ohtu ei Üksnes tunnistaja MR tundnud, kuna Elvo ei jõudnud neile lähedale ja nad jõudsid tema eest ära joosta.

Asjaolu, et alaealine ei tundnud endale ja oma tervisele ohtu, ei muuda olematuks, et ohtu enda MR

elu ja tervisele tundsid JEK ja M , kes elasi SP d süüdistatavaga ühe katuse all. On selge, et lemmiklooma hukkamine purjus isa/kasuisa poolt ükskõik millistel asjaoludel oli alaealistele lastele sügavalt šokeeriv, seega sellele järgnev purjus ja agressiivse süüdistatava poolt kirvega tagaajamine

oli laste poolt tajutud reaalse ohuna. Alaealise J

EK kõne oma emale, et ta tuleks kiiremas korras

koju ning politsei väljakutsumine on samuti tunnistuseks sellele, et kannatanud tajusid

süüdistatavalt tulenevat ohtu reaalsena ning kartsid oma elu ja tervise pärast. Maakohus tuvastas

õigesti, et see kuriteo episood on toime pandud J. poolt kaudse tahtlusega, kuna kuivõrd F

pärast kassi kirvega surmamist ning seejärel kirvega teisi isikuid taga ajades pidi ta võimalikuks

pidama süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (teiste isikute ähvardamine tapmisega,

tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumisega, kui on alust karta selle täideviimist) ja seda ka möönma.

Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab seega, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemises KarS § 120 järgi on tõendamist leidnud.

9. Süüdistatav ei ole temale mõistetud karistust eraldi vaidlustanud, kuid maakohtu otsuse tühistamine tema süüditunnistamise ning karistuse mõistmise osas KarS § 264 lg 1 p 3 järgi ning J.F

õigeks mõistmine toob endaga kaasa ka maakohtu otsuse tühistamise selles osas ka süüdistatavale mõistetud liitkaristuse ning KrMS § 238 kohaldamise osas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb

süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud

kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr

vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.

7(7)

Karistust kergendavate asjaolude osas on maakohus arvestanud süüdistatava puhtsüdamliku

kahetsusega, kuigi ka formaalselt ei tunnistanud, kuid antud kuriteoepisoodis süüdistatav end süüdi

avaldas kahetsust, et nii juhtus. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid

teisi karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka

esitatud apellatsioonis. aristust raskendavaid asjaolusid esineb Maakohus võttis õigesti arvesse, et k

KarS § 58 tähenduses kaks: süüteo toimepanemine süüdlasega koos elava pereliikme suhtes ning isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise (tunnistaja MR) juuresolekul.

KarS § 1 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks mää 20 raks on 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul

lähtepunktiks. Maakohus arvestas õigesti ühe

karistust kergendava ja kahe raskendava asjaolu

esinemisega. Samas kohtukolleegium leiab, et kuriteo toimepanemise asjaolusid arvesse võttes J.F

süü on kesk mõnevõrra väiksem. Maakohus on ise õigustatult tuvastanud, et antud misest kuriteo episood on toime pandud kaudse tahtluse vormis, seega ka süü aste erineb otsese tahtlusega

või kavatsetult toime pandud kuriteost. Kohtukolleegium leiab, et võttes arvesse karistuse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke, arvestades, et süüdistatav on varasemalt ühel korral karistatud, kuid

karistus on täielikult ära kantud, on võimalik süüdistatavat mõjutada vangistusega, mis oleks

mõnevõrra väiksem KarS § 120 sanktsiooniga ette nähtud vangistuse keskmisest määrast.

KrMS § 340 lg 1 p 2 kohaselt uue otsuse tegemise korral võib ringkonnakohus mõista süüdistatava

õigeks osas kuritegudes ja mõista kergema karistuse või jätta karistuse muutmata, samuti võib

ringkonnakohus KrMS § 340 lg 2 p 4 kohaselt tühistada kohtuotsuse karistuse mõistmise osas ja

mõista süüdistatavale kergema karistuse. Ringkonnakohus peab vajalikuks tühistada maakohtu otsuse ka J. ile KarS § 120 järgi mõistetud karistuse osas ning mõista talle karistuseks Kar F- S

§ 120 järgi 4 kuud ja 15 päeva vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähenda karistust 1/3 võrra da

ja mõista kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 olm) kuud vangistust. (k

10. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. J.F kaitsja

vandeadvokaadi abi Karine Nersesjean 48,00 eurot. taotles kaitsjatasu hüvitamist summas

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on

määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1,2 sätestavad, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 4 või lõikes 2 nimetatud lahend või -

apellatsiooni esitajaks on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. K kriminaalasjas äesolevas ringkonnakohus teeb otsuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ehk tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse, seega kannab apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud riik.

11. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 1,2; KrMS § 340 lg 1 p 2,4

tühistab ringkonnakohus J. süüditunnistamise ning F Harju maakohtu 10.08.2016 otsuse

karistuse mõistmise osas KarS § 264 lg 1 p 3 järgi mõistetud liitkaristuse ning KrMS § 238 , temale

kohaldamise osas; . Ringkonnakohus J. ile KarS § 120 järgi mõistetud karistuse osas F-

teeb selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt apellatsiooni. süüdistatava