2-14-56217/71 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-14-56217

Tsiviilasi

M.M.i (pankrotis) pankrotihaldur M.S.i hagi M.M.i, E.M.i

ja K.M.i vastu ülekannete kehtetuks tunnistamiseks ja

ülekantud summade tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

77 856 eurot 53 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. märtsi 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.M.i (pankrotis) pankrotihaldur M.S.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.M.i (pankrotis) pankrotihaldur M.S.

Vastustajad (kostjad):

1. M.M. (isikukood: XXXX); esindaja Vambola Olli

2. E.M. (isikukood: XXXXX); esindaja vandeadvokaat

Karina Lõhmus-Ein

3. K.M. (isikukood: XXXX); esindaja vandeadvokaat Karin

Antsov

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 28. märtsi 2016 otsus muutmata.

2. Jätta M.M.i (pankrotis) pankrotihaldur M.S.i

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud M.M.i (pankrotis) kanda.

Rahuldada E.M.i taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Mõista M.M.ilt (pankrotis) E.M.i

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus

(viissada

kakskümmend

kaheksa)

eurot

(koos

käibemaksuga).

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Rahuldada K.M.i taotlus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks. Mõista M.M.ilt (pankrotis) K.M.i

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus

(viissada

üheksakümmend

neli)

eurot

(koos

käibemaksuga).

Hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.M.i (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur M.S.i (hageja) esitas 21. augustil 2014 hagi M.M.i

(kostja I), E.M.i (kostja II) ja K.M.i (kostja III) vastu ülekannete kehtetuks tunnistamiseks ja

ülekantud summade tagasivõitmiseks. Hagiavalduse kohaselt rahuldati Tartu Maakohtu 11. juuni

2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-1756 OÜ Thorsten avaldus ja kuulutati välja võlgniku pankrot

(I kd, tl 33–36). Maakohtu määrus jõustus 19. veebruaril 2014 Riigikohtu määrusega tsiviilasjas

nr 3-7-1-2-844-13. Tartu Maakohtu 5. novembri 2012 määrusega on rahuldatud AS Vestman

Varahaldus pankrotiavaldus ja välja kuulutatud OÜ STANEK pankrot (I kd, tl 37–40). Võlgniku

pankrotimenetluses on 8. novembri 2013 seisuga tunnustatud nõuded summas 1 370 486 eurot 47

senti, sh OÜ STANEK (pankrotis) nõue 1 274 782 eurot 48 senti ja OÜ Thorsten nõue 9546 eurot

17 senti. Enne antud tsiviilasjas hagi esitamist müüs OÜ STANEK (pankrotis) oma nõudest

enampakkumisel OÜ-le Thorsten osa nõudest summas 580 000 eurot. Kõigi võlausaldajate nõuded

on pandiga tagamata.

Hageja palus tunnistada kehtetuks võlgniku pangakontolt tehtud kanded ja mõista pankrotivarasse

kostjalt I kui võlgniku vennalt 26 587 eurot 25 senti, kostjalt II kui võlgniku emalt 16 137 eurot

69 senti ja kostjalt III kui võlgniku elukaaslaselt ja hilisemalt abikaasalt 35 131 eurot 59 senti.

Võlgnik tegi oma pangakontolt ajavahemikul 20. mai 2008 – 20. mai 2013 ülekandeid ehk kinke

iseloomuga tehinguid kostjatele kui lähikondsetele pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 1

tähenduses kokku 77 856 eurot 53 senti. Võlgnikul ei olnud eelnimetatud perioodil mingisugust

oma vara. Võlgnik, olles OÜ STANEK (pankrotis) ainuke juhatuse liige, sai rahalised vahendid

äriühingu pangakontodelt raha enda kontodele kandmise ja äriühingu pangakontodelt sularaha

väljavõtmise teel. Võlgnik omastas OÜ STANEK (pankrotis) pangakontodelt oma kontole raha

kandmise teel ja sularahas kokku 22 991 124,02 Eesti krooni, s.o 1 469 400 eurot 63 senti.

Rahalised kanded ei olnud seotud OÜ STANEK (pankrotis) majandustegevusega ning seega tekkis

võlgnikul kohustus nimetatud rahasumma OÜ-le STANEK (pankrotis) tagastada. Sellise võlgniku

tegevuse suhtes on 15. novembril 2012 alustatud kriminaalasi nr 12760000179 karistusseadustiku

(KarS) § 3811 lg 2 tunnustel, s.o raamatupidamise kohustuse rikkumine, ja välistatud ei ole kostjate

tegevuses kuriteo/tegude toimepanemise koosseis.

OÜ STANEK (pankrotis) pankrotihaldur on esitanud hagi võlgniku ja kostja III vastu

OÜ STANEK (pankrotis) ja võlgniku ning kostja III vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud

kinkelepingu, millega võlgnik ja kostja III omandasid 1 820 000 Eesti krooni (116 319 eurot 20

senti), kehtetuks tunnistamiseks ja nimetatud summa väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-12-46735).

Võlgniku poolt kostjatele teostatud rahaülekanded seostuvad võlgniku tahteavaldusega teha

kostjate kasuks rahaline sooritus. Rahaülekandeid saab pidada muuks toiminguks PankrS § 109

lg 1 tähenduses, mis oma kinke iseloomu tõttu on tagasivõidetavad PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3

alusel. Rahaülekannete kohta ei ole hagejale esitatud mingisuguseid dokumente. Võlgnik on

rahaülekannetega teinud tehinguid oma varaga ja on võlausaldajate arvelt oma vara säästnud. Kuni

kostjad ei ole tõendanud, kus OÜ STANEK (pankrotis) raha asub või kelle käes see on, ei ole

usutavad kostjate väited rahaülekannetega seonduvalt võlgnikuga mingite kokkulepe või lepingute

olemasolu või kohustuste täitmise kohta. OÜ STANEK (pankrotis) halduril puuduvad

dokumendid, mis selgitaksid võlgniku poolt raha väljavõtmise (omastamise) ja kostjatele tehtud

maksete tegemise aluseid.

Kostja I väide võlgnikult saadud summadest suurema osa tagastamise kohta ei ole tõendatud. Kui

kostja I soovib ülekantud summasid võlgnikult tagasi nõuda, peaks kostja I esitama oma nõude

pankrotivõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses. Seda kostja I teinud ei ole.

Kostja II ei ole tõendanud, et müüs 17. veebruaril 2005 talle kuulunud kinnistu, mille müügist sai

ta 1 330 000 Eesti krooni. Tõendatud ei ole, et võlgniku poolt pangaülekannetega makstud summad

olid tehtud kolme laenulepingu alusel laenu tagastamise kohustuste täitmisena. Pole usutav ja

tõendamata on võlgniku ja kostja II vaheliste laenulepingute sõlmimine. Kostja II on OÜ STANEK

(pankrotis) ainuosanik, võlgnik on äriühingu juhatuse ainuliige ja on aimatav kostja II motiiv

esitada mingigi alus võlgnikult saadud rahade kohta. Äriseadustiku (ÄS) § 176 ja § 188 lg 1

kohaselt võib ainuosaniku tahtlik tegevus tuua kaasa kahjunõude esitamise tema vastu, samuti võib

ta olla kaastäideviija või kaasaaitaja OÜ-ga STANEK (pankrotis) seotud kuritegudes.

Kostja III väitel kuulusid pankrotivõlgniku pangakontol olevad rahalised vahendid abielu tõttu

ühisvarasse. PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 kohaselt kuulub tagasivõitmisele selline tehing või

toiming, kus kingisaajaks oli võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisest

isikust võlgniku lähikondseks on muuhulgas ka võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud

pärast tagasivõidetava tehingu tegemist. Kostja III väide, et tehtud pangaülekannete näol võis olla

tegemist perekonna ülalpidamisekohustuse täitmiseks tehtud ülekannetega, on tõendamata.

Kostja III on paljasõnaliselt väitnud, et tal oleks nõue võlgniku vastu summas 142 104 eurot 98

senti, s.o kostja III poolt perioodil 20. mai 2008 – 18. mai 2010 võlgnikule tehtud ülekanded. Kui

kostja III soovib võlgnikult ülekantut tagasi nõuda, peaks kostja III esitama oma nõuded

pankrotivõlausaldajana võlgniku pankrotimenetluses. Seda kostja III teinud ei ole.

2. Kostja I tunnistas hagi osaliselt. Kostja I pangakonto väljavõtetest perioodi 20. mai 2008 –

20. mai 2013 nähtub, et viie aasta jooksul on võlgnik kandnud kostja I kontole 416 000 Eesti

krooni, s.o 26 587 eurot 25 senti. Samal ajavahemikul on kostja I tagastanud võlgniku kontole

281 600 Eesti krooni, s.o 17 997 eurot 53 senti. Seega on tagastamata 8589 eurot 72 senti. Kostja I

ei olnud teadlik võlgniku isiklikest rahaasjadest. Tegemist oli tavapärase vendade vahelise

suhtlemisega ja laenudega, millised pidi kostja I kui laenu saaja tagastama võlgniku nõudmisel.

Kostja I on teinud ettepaneku asja lahendamiseks kompromissiga eelpool toodud ulatuses, mida

hageja kohtuistungil ka tunnistas, kuid see jäi võlausaldajatega kohtumise tõttu tegemata.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hagiavalduses nimetatud ülekanded on tehtud viie aasta jooksul enne võlgnikule ajutise

pankrotihalduri nimetamist. Pangaülekanne ei ole iseenesest tehing, vaid tehingu täitmiseks tehtav

sooritus ja seetõttu ei saa see olla kinke iseloomuga PankrS § 111 lg 3 tähenduses. Pangaülekande

selgitus ei oma tehingu määratlemisel tähtsust. Võlgniku ja kostja II vahel ei ole sõlmitud

kinkelepingut ega ka muud lepingut, millel oleks kinke iseloom.

Võlgniku poolt kostjale II tehtud ülekannetega ei ole kostja II rikastunud, vaid on tagasi saanud

2005. a antud rahasumma. Laenu andmine on toimunud kostja II enda rahalistest vahenditest, mille

kostja II sai talle kuulunud kinnistu müügist 17. veebruaril 2005. Võlgnik ja kostja II sõlmisid

kolm suulist laenulepingut, millega võlgnik sai laenu kokku 335 000 Eesti krooni, s.o 21 410 eurot

40 senti. Laenusummade üleandmine toimus 8. märtsil 2005 summas 85 000 Eesti krooni, 15.

aprillil 2005 summas 200 000 Eesti krooni ning 15. aprillil 2005 summas 50 000 Eesti krooni.

Kuna tegemist oli ema ja pojaga, siis kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Võlgnikul oli kohustus tasuda

laenusummad esimesel võimalusel. Võlgnik tagastas laenu 20. juunil 2008 summas 50 000 Eesti

krooni, 26. augustil 2008 summas 200 000 Eesti krooni ja osaliselt 13. juulil 2009 summas 2500

Eesti krooni. Võlgnikul on tagastamata 82 500 Eesti krooni, s.o 5272 eurot 71 senti. Kostjal II oli

õigus võlgnikule aastal 2005 tasutud 21 410 eurot 40 senti tagasi saada.

Kostja II on võlgnikule kandnud rohkem raha kui võlgnik kostjale II ning on arusaamatu, milles

seisneb raha kantimine. Võlgniku poolt kostjale II raha tasumine ei saanud teda maksejõuetuks

muuta ega võlausaldajate huve kahjustada, sest tegemist oli vastastikuste ülekannetega.

Võlgnik on 250 000 Eesti krooni, s.o 15 978 eurot, kandnud kostjale II vaid 1 kuu varem kui viis

aastat enne ajutise halduri nimetamist võlgniku pankrotimenetluses. Seega on vaidlusalused

ülekanded tehtud PankrS § 111 lg 1 p 1 sätestatud viieaastase tagasiulatuva tähtaja piiril.

Võlausaldajate huvide kaitse eesmärgi täitmiseks ei saa kahjustada isikuid, kes on võlgniku

lähikondsed.

4. Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III ja võlgniku

vahel perioodil 27. mai 2008 – 30. detsember 2009 36 kinkelepingu sõlmimine ei ole

pangaülekannetega tõendatud. Pangaülekande näol ei ole tegemist lepinguga VÕS § 8 lg 1

tähenduses, kuivõrd tegemist on ühepoolse sooritusega.

Kostja III ja võlgnik olid abielus alates 14. septembrist 2007 ja sellel ajal kehtinud PKS § 14 lg 1

järgi oli abikaasade ühisvaraks ka abikaasade arvel olevad rahalised vahendid. Seega on kostja III

teinud kingituse justkui iseendale, mida ei saa PankrS § 111 alusel tagasi võita. Kooselust on

sündinud 3. novembril 2008 poeg ja teostatud ülekandeid võib käsitleda perekonna

ülalpidamiskohustuse täitmiseks tehtud ülekannetena. Tänasel päeval ei ole võimalik enam väita,

milleks ülekantud summasid on konkreetselt kasutatud, kuid ülekanded ei ole teostatud

kingitustena, poolte vahel puudus kinkeleping.

Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks kostjale III ülekannete tegemise järgselt ja ülekannetega ei

ole kahjustatud võlausaldajate huve, sest kostja III on võlgnikule teostanud makseid oluliselt

suuremas ulatuses (vt kostja III pangakonto väljavõte perioodist 22. mai 2008 kuni 18. mai 2010).

Kuna tõendatud on vastusoorituse olemasolu, ei saa olla tegemist kinke iseloomuga tehinguga.

Kostja III poolt nõude esitamine võlgniku vastu on pankrotimenetluses õigus, mitte kohustus.

Pankrotihalduri poolt võlgniku arveldusarvel teostatud rahaülekannete kohta tehtud analüüsis on

tuvastatud, et aastatel 2005 kuni 2009 laekus võlgniku arveldusarvele kokku 14 798 420 Eesti

krooni. Seega ei olnud võlgnik kõnealusel perioodil maksejõuetu.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 28. märtsi 2016 otsusega rahuldamata hageja hagi kostja I vastu võlgniku

poolt kostjale I tehtud ülekannete kehtetuks tunnistamiseks ja 26 587 euro 25 sendi

väljamõistmiseks, hageja hagi kostja II vastu võlgniku poolt kostjale II tehtud ülekannete

kehtetuks tunnistamiseks ja 16 137 euro 69 sendi väljamõistmiseks ning hageja hagi kostja III

vastu võlgniku poolt kostjale III tehtud ülekannete kehtetuks tunnistamiseks ja 35 131 euro 59

sendi väljamõistmiseks. Maakohus määras kohtuotsuse jõustumisel tühistada maakohtu

26. augusti 2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud (resolutsiooni p-d 3, 4) ja

8. oktoobri 2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu asendamine (resolutsiooni p 2) ning

tagastada kostjale II kohtu deposiitkontole hagi tagamisena tasutud 6000 eurot. Maakohus jättis

kostja I menetluskulud täielikult ning kostjate II ja III menetluskulud osaliselt hageja kanda

(massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi), mõistis võlgnikult kostja I kasuks välja 150 eurot,

kostja II kasuks 1440 eurot (koos käibemaksuga) ja kostja III kasuks 880 eurot.

Enne 24. märtsi 2011 kehtinud PankrS § 111 lg 1 p 2 sätestas, et kohus tunnistab kehtetuks

kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kuid viie

aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui

kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 111 lg 3 järgi võib kohus tunnistada kehtetuks ka müügi-

, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul

oli kas või osaliselt kinke iseloom. PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas

tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom (Riigikohtu 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-41-14, p 14; 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41). Alates 24. märtsist

2011 kehtivas pankrotiseaduses on muudetud „pankrotimenetluse algatamist“ sõnadega „alates

ajutise halduri nimetamisest“. Esitatud nõude alusel saab hagi rahuldada juhul, kui kohus tuvastab,

et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping või sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom

(kinkeleping), kinkeleping kahjustab võlausaldajate huve, kinkeleping on sõlmitud viie aasta

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, võlgnik muutus kinkimise tõttu maksejõuetuks,

kinkeleping on sõlmitud lähikondlasega.

Võlgnik ja kostjad on lähikondlased PankrS § 117 mõttes, mille lg 1 p-de 1–4 kohaselt on

füüsilisest isikust võlgniku lähikondlasteks võlgniku abikaasa; isik, kellel on võlgnikuga ühine

majapidamine; võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad; võlgniku vend.

Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on kostja II lapsed kostja I ja võlgnik (I kd, tl 53),

kostja III on võlgniku abikaasa (I kd, tl 54–55, 59).

Kinkelepingut iseloomustab VÕS § 259 lg 1 kohaselt kinkija ühepoolne kohustus rikastada

kingisaajat ilma vastutasuta. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Võlgniku kontolt nähtuvalt on perioodil 20. mai 2008 kuni 31. detsember 2009 kostjale I tehtud

ülekandeid kokku 416 000 Eesti krooni, s.o 26 587 eurot 25 senti (I kd, tl 16). Kostja I pangakonto

väljavõttest (I kd, tl 81–82; II kd, tl 30–99) nähtuvalt on kostja I kandnud võlgniku kontole 281 600

Eesti krooni, s.o 17 997 eurot 53 senti. Pankrotihaldur on esitanud kokkuvõtva tabeli, millest

nähtuvalt on ajavahemikul 4. november 2005 kuni 28. aprill 2008 kostja I poolt võlgnikule üle

kantud 400 500 Eesti krooni, kostja I on saanud võlgnikult 846 000 Eesti krooni, seega tagastamata

on 445 500 Eesti krooni, s.o 28 472 eurot 64 senti (I kd, tl 197).

Võlgniku kontolt on perioodil 20. mai 2008 kuni 31. detsember 2009 kostjale II tehtud ülekandeid

kokku 252 500 Eesti krooni, s.o 16 137 eurot 69 senti (I kd, tl 18). Kostja II pangakonto väljavõttest

nähtuvalt on kostja II pangakontole 17. veebruaril 2005 laekunud notar Inga Anipai poolt lepingu

nr 622 alusel 1 330 000 Eesti krooni. Konto väljavõttest nähtuvad maksed/kanded 8. märtsil 2005

SV-VM 85 000 Eesti krooni ja 15. aprillil 2005 SV-VM 200 000 Eesti krooni (I kd, tl 164).

Maksekorraldusest nähtuvalt on 14. oktoobril 2005 võlgniku arvelduskontole tehtud ülekanne

50 000 Eesti krooni (I kd, tl 164).

Võlgniku kontolt on perioodil 20. mai 2008 kuni 31. detsember 2009 tehtud kostjale III ülekandeid

kokku summas 552 070 Eesti krooni. Viimane ülekanne 2 000 Eesti krooni on tehtud

30. detsembril 2009, seega on kokku üle kantud 35 283 eurot 70 senti (I kd, tl 20). Kostja III

pangakonto väljavõttest nähtuvalt on ta perioodil 27. mai 2008 kuni 31. detsember 2009 teostanud

võlgnikule ülekandeid kokku 142 104 eurot 98 senti (II kd, tl 16–19).

Ülekannete selgituses kasutatud sõna „ülekanne“ tõttu ei saa toimunud ülekandeid pidada

kinkelepinguteks. Selgituses märgitud sõna ei tõenda iseenesest mistahes lepingu sõlmimist ega

ka selle sõlmimata jätmist. Ülekanne näitab üksnes kohustuse täitmist, mitte ei ole iseseisev leping.

Hageja ei ole tõendanud kinkelepingu sõlmimist võlgniku ja kostjate vahel. Asjaolu, et kostjal I

on osa võlgnikult saadud summast tagastamata ja kostjatel II ja III on osa võlgu antud summast

tagasi saamata, ei muuda ülekandeid kinkelepingu alusel teostatud toiminguteks.

Kostjate pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on asutud laenu tagasi maksma või võlgnik on

asunud eelnevalt võetud laenu tagasi maksma. Kostjate väiteid ei lükka ümber hageja väide, et kui

kostjatel on nõue võlgniku vastu, oleks see tulnud esitada pankrotimenetluses aga seda ei ole

kostjate poolt tehtud. Pankrotimenetluses nõude esitamine on kostjate õigus, mitte kohustus.

Samas nõude esitamine ei välistaks, et ülekanne ei ole tehtud näiteks kinkena. Eeltoodu alusel

luges maakohus tõendatuks, et võlgniku ja kostjate vahel ei ole teostatud ülekandeid seoses

kinkelepingu täitmisega.

Maakohus leidis, et võlgniku ja kostjate vahel on pigem laenulepingule omased tunnused. Kostja I

on võtnud võlgnikult laenu ja asunud seda tagasi maksma. Kostja II on ise 2005. aastal andnud

võlgnikule laenu ja võlgnik on osaliselt laenu tagasi maksnud. Kostja III ja võlgniku vahelised

ülekandeid viitavad samuti kostja III poolt võlgnikule laenu andmisele ja võlgniku poolt laenu

tagasi maksmisele, mõned ülekanded võivad olla seotud ka abielust tuleneva suhtega.

Kostjate poolt võlgnikule üle kantud summad kinnitavad, et poolte kohustused laenulepingute

sõlmimisel ei ole ebavõrdsed. Asjaolule, kas suurte summade ülekandmise näol on tegemist

OÜ STANEK (pankrotis) varade „kantimisega“, annab vastuse kriminaalmenetlus.

Ainuüksi ühe võlausaldaja eelistamisest ei saa teha järeldust, et võlgnik kahjustaks teiste

võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb eraldi kindlaks teha ning

pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist

(Riigikohtu 9. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07, p 9).

Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist ega seda, et

kostjatele tehtud rahaülekannete tõttu muutus võlgnik maksejõuetuks. Hageja ei ole tõendanud, et

võlausaldajate huve on rikutud seetõttu, et tehingute tagajärjel muutus võlausaldajate nõuete

rahuldamine võimatuks ja kui kinkeid ei oleks tehtud, oleks saanud nende summade arvelt

võlausaldajate nõudeid rahuldada. Ülekanded on teostatud viimati 2009. aastal, võlgniku pankrot

kuulutati välja 11. juunil 2013, seega ca 4 aastat hiljem. Isegi juhul, kui võlgnik ei oleks kostjale I

võlgu andnud või kostjatelt II ja III saadud summasid tagasi maksnud, ei oleks tagatud teiste

võlausaldajate nõuete täitmine. Võlgniku kontole on laekunud tagasimaksed, seega ei saa väita, et

võlgniku poolt ülekannete tegemine põhjustas tema maksejõuetuse. Hageja on esile toonud, et

võlgnik on teinud enda kontole ülekandeid ja võtnud välja sularaha OÜ STANEK (pankrotis)

pangakontolt, kuid see ei tõenda, et kostjatele anti laenu just nende summade arvelt. Kostja II

ülekannetest võlgniku kontole nähtuvalt on võlgnik saanud enam, kui ise kostjale II kandnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, jätta määrustega kohaldatud hagi tagamise

abinõud kehtima otsuse täitmise abinõuna ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostjate

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on võlgniku ülekannete näol tegemist kinkelepingutega või kinke

iseloomuga tehingutega, kuna ülekannetega rikastas võlgnik lähikondsetest raha saajaid. Mingeid

dokumente raha üleandmise ja saamise kohta ei vormistatud, võlgnik hagejale selgitusi ei ole

andnud. Iga rahaülekanne eraldivõetuna on käsitatav kaudse tahteavaldusena tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 tähenduses, mida tuleb tõlgendada TsÜS § 75 lg-te 1 ja 3 alusel.

Seega tuleb kindlaks teha, kuidas raha saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel

mõistma pidi, ehk kuidas lähisugulane mõistab rahaülekannet. Üksnes rahasumma ülekandmine

arvelduskontole ei anna alust lugeda laenuleping sõlmituks ning kohtul tuleb hinnata, kas

väidetava laenusuhte pooled on teinud tahteavaldusi laenulepingut vaidlusaluse summa suhtes

sõlmida (Riigikohtu 24. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11).

Tsiviilkohtumenetluses ei ole tõendiks lepingulise esindaja seletus (Riigikohtu 10. novembri 2005

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-05, p 11). Antud juhul väitsid laenulepingute sõlmimist kostjate

lepingulised esindajad, ükski kostja ei viibinud vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise

juures. Muid tõendeid laenulepingu sõlmimise kohta kostjad esitanud ei ole.

Asjaolu, et ka kostjad tegid võlgnikule ülekandeid, ei tõenda laenulepingute sõlmimist. Kostjate

esitatud pangaväljavõtetest nähtub erinevate summade võlgnikule maksmine märkega „ülekanne“

erinevatel suvalistel aegadel, kuid nendest tõenditest ei nähtu, millise konkreetse tehingu raames

võlgnikule makse teostati. Tegelikult toimus võlgniku ja kostjate vahel ülekannete tegemine ka

hagis mittekäsitletud varasemal perioodil. Kostja I ei vaidlusta hageja teostatud rahaülekannete

kinke iseloomu ega ka seda, et ta sai hagis nõutud summad alusetult. Kostja I väidab, et ta on

alusetult saadu hagejale osaliselt tagastanud. Isegi kui arvestada hageja ja kostja I vahelist saldot,

mis on tekkinud pikema perioodi vältel, siis seisuga 20. mai 2008 võlgnes kostja I hagejale 445

000 Eesti krooni. Seega maksis kostja I tagasi eelnevalt saadut ning kostja I ei ole hüvitanud

hagejale haginõudes esitatud perioodil võlgnikult saadud summasid. Pole usutav ja on tõendamata

võlgniku ja kostja II vaheliste laenulepingute sõlmimine. Kostja II pangakonto väljavõttest nähtub,

et raha on võlgnik pangast sularahana võtnud kostja II volitatud esindajana. Seega pole tõendatud

poolte tahteavaldused laenulepingute sõlmimiseks. Kostja III väide, et võlgniku tehtud

pangaülekannete näol võis olla tegemist perekonna ülalpidamisekohustuse täitmiseks tehtud

ülekannetega, on tõendamata. Kostja III ei esitanud nõudeid pankrotivõlausaldajana võlgniku

pankrotimenetluses.

Hageja nõue tuleneb asjaolust, et võlgnik on süstemaatiliselt omastanud OÜ STANEK (pankrotis)

pangakontodelt kokku 22 991 124,02 Eesti krooni. Osa summadest on võlgnik välja võtnud

sularahas ja osa kandnud oma isiklikule pangakontole, misjärel on võlgnik osa äriühingult saadud

summadest oma isiklikult pangakontolt välja võtnud sularahas ja osade summadega teinud

rahaülekandeid lähikondsetele.

Maakohus ei ole arvestanud, et asjaolu tõendamise koormus võib pöörduda ümber, eelkõige, kui

tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik

tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 23. märtsi 2016

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p-d 5 ja 11). Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmise, kuid

kostjad ei ole tõendanud, et neil oli peale kinke mingi muu alus raha saada, siis tulnuks hagi

rahuldada.

Tagasivõidetava tehingu tõlgendamisruum on küllaltki avar, tagamaks võlausaldajate huvide

kaitsmine. PankrS § 109 lg-s 1 on seadusandja kasutanud mõistet „muu toiming“. Seadus loeb

tagasivõidetavaks tehinguks ka eseme käsutamist täitemenetluses vastavalt PankrS § 109 lg-le 3.

Seega saab tehinguks olla ka raha käsutamine. Tagasivõitmise aluste kohaldamiseks tuleb

tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine. Võlgniku kinked rahaülekannete näol on eraisikute

kohta tavapärasemaga võrreldes teostatud suurte summadega ning on majanduslikult

põhjendamatud. Võlgnik vähendas sellega olulises ulatuses oma vara, millele pöörata sissenõuet.

Võlgnikul muud vara peale pangakonto, kuhu ta kandis OÜ STANEK (pankrotis) juhatajana

äriühingu raha, ei olnud. Seega muutis võlgnik kinkelepingutega end maksejõuetuks, kuna

pangakontol olev raha oli ainus väärtuslik vara, mille arvelt olnuks võimalik rahuldada kohustusi

võlausaldajate ees. Vaidlustatud pangaülekanded tehti ajal, kui võlgnikul oli täitmata kohustused

OÜ-le STANEK (pankrotis) ja OÜ-le Thorsten. Kingisaajad ega võlgnik ei ole esitanud ühtki

tõendit PankrS § 111 lg 1 p 2 tähenduses, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kinkimise tõttu.

7. Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt

ei saa antud juhul rahaülekandeid kuidagi teisiti tõlgendada kui, et tegemist on laenuga, mida

kostja I vastavalt võimalustele tagastas. Asjaolu, et laenulepinguid ei olnud kirjalikult vormistatud

ei ole oluline, sest laenuleping võib olla ka suuline (TsÜS § 77 lg 1).

Apellatsioonkaebusest ei selgu, milles seisnes maakohtu poolt materiaalõiguse normi rikkumine.

Kostja I ei saanud olla teadlik, kust pärineb võlgniku poolt üle kantud raha. Võlgnik kandis kostjale

I laenuks antud raha üle oma isiklikult kontolt.

8. Kostja II palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei ole hageja ja kostja II vahel sõlmitud kinkelepinguid. Kinkelepingute

sõlmimise asjaolu peab tõendama hageja. Hageja ei ole kinkelepingu sõlmimist tõendanud.

Maakohus märkis õigesti, et rahaülekannete selgituses kasutatud sõna „ülekanne“ tõttu ei saa

toimunud ülekandeid pidada kinkelepinguteks.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt lasub hagejal kohustus tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud kinkeleping

või kinke iseloomuga leping. Apellatsioonkaebuse väited, et kostjate arveldusarvetele üle kantud

raha oli OÜ STANEK (pankrotis) raha ja et kostjad peaksid tõendama, kus OÜ STANEK

(pankrotis) raha asub, ei ole praeguses vaidluses asjakohased.

Kostja II on tõendanud, et ta ei ole võlgniku poolt talle tehtud ülekannete arvel rikastunud, vaid

ülekannete tegemisega on võlgnik täitnud oma kohustused kostja II ees. Kostjal II on võlgnikult

tänaseni saamata 5272 eurot 71 senti. Kostja II on tõendanud, et tal olid rahalised vahendid

võlgnikule laenu andmiseks ning kostjale raha andmine toimus nende arvel. Kui kostja II poolt

võlgnikule 21 410 euro 40 sendi tasumine ei oleks toimunud laenulepingu alusel, oleks kostjal II

olnud võlgniku vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ning võlgnikul lasuks ikkagi kohustus

tasuda kostjale II viimaselt saadud raha.

Võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Võlgnik ei muutunud rahaülekannete tõttu maksejõuetuks.

9. Kostja III vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja III ei nõustu hageja väitega, et maakohus ei ole tuvastanud tagasivõidetava tehingu sisu.

Maakohus on analüüsinud nii hageja väidet selle kohta, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping,

kui ka kostjate väiteid selle kohta, et tegemist on laenusuhtega. Maakohus on tuvastanud, et

kinkelepingu sõlmimine ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud muu kinke iseloomuga lepingu

sõlmimine, mistõttu puudub alus hagiavalduse rahuldamiseks.

Kuivõrd maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid, mis puudutavad OÜ STANEK (pankrotis)

pangakontol toimunut, siis on asjakohatud apellatsioonkaebuse esitatud põhjendused seonduvalt

tegevusega OÜ-s STANEK (pankrotis).

Kostja III on teostanud võlgnikule vastusoorituse ja seda olulisemalt suuremas ulatuses, kui

võlgnik kostjale III. Nimetatu nähtub kostja III pangakonto väljavõttest. Nõude esitamine

pankrotimenetluses on õigus, mitte kohustus ning kostja III ei ole väitnud, et tal eksisteerib

nimetatud summa ulatuses nõue võlgniku vastu.

Maakohus on lähtunud õigesti TsMS § 230 lg-st 1, mille kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja

kohustuseks oli tõendada, et poolte vahel on sõlmitud kinkeleping või muu leping, millel võib olla

kinke iseloom, kuid maakohus on tuvastanud, et hageja ei ole tõendanud kinkelepingu sõlmimist.

Hageja enda esitatud tõendiga, s.o võlgniku pangakonto analüüsiga, on tõendatud, et aastatel

2005–2009 laekus võlgniku arveldusarvele kokku 14 798 340 Eesti krooni, st et võlgnik ei olnud

kõnealusel perioodil maksejõuetu ega muutunud maksejõuetuks just kostjale III teostatud maksete

tõttu.

PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud mõiste „muu toiming“ ei laiene kõigile PankrS §-des 110–114

sätestatud tagasivõitmise alustele. PankrS § 109 lg 1 sätestab tagasivõitmise mõiste ning antud

sättes tähistab sõna „muu toiming“ neid PankrS §-des 110–114 toodud tagasivõidetavaid

tehinguid, mis ei ole käsitletavad lepingutena. PankrS § 111 tähenduses on tagasivõidetavateks

siiski kinkelepingud või muud lepingud, millel on kinke iseloom.

Tõendatud ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine. Kostjale III maksete tegemine ei ole

käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena, sest peale nende maksete tegemist on võlgnikule

laekunud rahalisi makseid, mille arvelt saanuks teostada vajadusel makseid ka teistele

võlausaldajatele.

Hagi rahuldamine kostja III suhtes perioodil, mil kostja III ja võlgniku suhtes kehtis varaühisuse

varasuhe, ei ole võimalik. Pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab

tehinguna tagasi võita (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

11. Hageja palus hagis (I kd, tl 8 jj) tunnistada kehtetuks võlgniku pangakontolt tehtud ülekanded

ja mõista pankrotivarasse kostjalt I kui võlgniku vennalt ajavahemikul 26. august 2008 kuni

16. oktoober 2009 talle võlgniku poolt üle kantud 26 587 eurot 25 senti, kostjalt II kui võlgniku

emalt ajavahemikul 20. juuni 2008 kuni 13. juuli 2009 talle võlgniku poolt üle kantud 16 137 eurot

69 senti ja kostjalt III kui võlgniku elukaaslaselt ja hilisemalt abikaasalt ajavahemikul 27. mai 2008

kuni 30. detsember 2009 võlgniku poolt üle kantud 35 131 eurot 59 senti.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjad on võlgniku lähikondlased tehingute tegemise ajal kehtinud

PankrS § 117 lg 1 järgi.

Maakohus on otsuse p-s 29 leidnud, et ülekanne näitab üksnes kohustuse täitmist, mitte ei ole

iseseisev leping. PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse

tagasitäitmiseks võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha

pankrotivarasse tagasisaamise eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata (Riigikohtu

12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-92-16, p 15). PankrS § 113 lg 3 järgi tunnistab kohus

kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik

oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Viimane

vaidlustatav ülekanne on tehtud 30. september 2009, seega enam kui kaks aastat enne ajutise halduri

määramist, seega ei kuulu PankrS § 113 lg 3 kohaldamisele, kuigi maakohus on otsuse p-s 25

märkinud vaidlustatud ülekannete ajavahemikuks 20. mai 2008 kuni 20. mai 2013. Maakohus on

eelduslikult ajavahemiku määramisel lähtunud asjaolust, et kuna võlgniku suhtes on nimetatud

kohtu poolt ajutine haldur 20. mail 2013, siis PankrS § 111 lg 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks

kinkelepingu, mis on sõlmitud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli

võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

12. Hagiavalduse põhjendustes tugines hageja võlgniku poolt kostjatele tehtud ülekannetele kui

kinkelepingu alusel saadule. Maakohus kohaldas õigesti ülekannete ajal kehtinud pankrotiseaduse

sätteid. Tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus pankrotiseaduse

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

Tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu,

kui leping sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku

lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega

muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Kohus võib PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel

tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu

on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.

Maakohus ei ole kinkelepingu olemasolu suhtes tõendamiskoormist valesti jaganud. Hageja väide,

et kostjad peavad tõendama, et neil oli alus võlgnikult raha saada ning nad ei pea seda tagasi maksma

ei ole õiguslikult põhjendatud ning viide Riigikohtu 15. mai 2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13

p-le 14 ei ole asjakohane, sest nimetatud lahendis käsitleti olukorda, kus laenuandja soovib laenu

tagastamist. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegusel juhul tuleb

hagejal tõendada, et võlgniku ja kostjate vahel oli kinkeleping või muu kinke iseloomuga tehing.

Hageja esitas tõendina raha ülekandmise kohta võlgniku kontoväljavõtted.

Kostjad vaidlesid võlgnikuga kinkelepingute sõlmimisele vastu. Kostja I väitel oli tema ja võlgniku

vahel sõlmitud laenuleping, kostja I esitas tõendina oma vastuväidetele enda pangakonto väljavõtted

ajavahemikust 20. mai 2008 kuni 20. mai 2013 (II kd, tl 30 jj). Kostja I väitel oli tema ja võlgniku

vahel sõlmitud laenuleping summas 26 587 eurot 25 senti ning võlgnikule on tagastamata 8589

eurot 72 senti. Hageja on maakohtu istungil 18. juunil 2015 leidnud (II kd, tl 21), et kostja I on

osaliselt saadud summa tagasi maksnud ning kompromiss ei ole välistatud. Seega olukorras, kus ka

hageja ise on leidnud, et osa summast on tagastatud, ei saa rääkida kinkelepingust.

Kostja II väitel tagastas võlgnik vaidlustatud ülekannetega kostjale II laenulepingu alusel saadut.

Kostja II esitas kohtule kostja II pangakonto väljavõtted, millest nähtuvalt on kostja II pangakonto

vahendusel 8. märtsil 2005 tehtud võlgnikule sularaha väljamakse summas 85 000 Eesti krooni;

15. aprillil 2005 on kostja II arveldusarvelt tehtud võlgnikule sularaha väljamakse summas 200 000

Eesti krooni ja 15. aprillil 2005 on kostja II arveldusarvelt tehtud võlgnikule ülekanne summas

50 000 Eesti krooni. Apellatsioonkaebuse väited OÜ STANEK (pankrotis) pangakontolt raha

võtmise kohta ei ole asjakohased, praegusel juhul on vaidluse all võlgniku poolt kostjatele tehtud

tehingud, mitte OÜ STANEK (pankrotis) vara vähenemine võlgniku võimaliku tegevuse tõttu.

Kostja III väitel toimusid tema ja võlgniku vahelise ühisvara režiimi tõttu pidevad ja ebaregulaarsed

pangaülekanded. Kostja III esitas pangakonto väljavõtte ajavahemikust 19. mai 2009 kuni 18. mai

2009 (II kd tl 16 jj), millest nähtuvalt on kostja III teinud võlgnikule ülekandeid suuremas summas,

kui võlgnik kostjale III. Hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja III esitatud pangaülekannetel

on selgituseks „ülekanne“ välistab seotuse hageja vaidlustatud võlgniku ülekannetega, ei ole

põhjendatud. Hagejal tuleb oma väiteid tõendada. Kostja III ei pea esitama pangakonto väljavõtteid

ka ajavahemiku kohta, mis ei hõlma vaidlustatud tehinguid kui kostja on tõendanud vastastikused

ülekanded vaidlusaluse perioodi jooksul. Hageja väide OÜ STANEK (pankrotis) rahaliste vahendite

„kantimise“ kohta ei oma tähtsust praeguses menetluses. Põhjendatud on vastuses

apellatsioonkaebusele toodu, et nõude esitamine pankrotimenetluses on õigus, mitte kohustus.

13. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kostjad on oma vastuväited hagile kinkelepingu

puudumise osas põhistanud, pöördub tõendamiskoormis ning hagejal tuleb tõendada kinkelepingut

või muud kinkelepingu iseloomuga tehingut võlgniku ja kostjate vahel. Hagejal tuleb tõendada, et

võlgniku ülekanded kostjatele on kinke iseloomuga. Maakohus ei ole üksnes kostjate esindajate

seisukohtade pinnalt järeldanud laenulepingu olemasolu, vaid on hinnanud kostjate esitatud

kontoväljavõtteid. Hageja seisukoht, et kuna kostjad ei ole esitanud kirjalikke lepingudokumente,

siis ei ole alust lähtuda laenulepingust, ei ole põhjendatud. Hageja kohustus oli menetluses tõendada

kinkelepingute sõlmimist. Hageja ei ole tõendanud, et võlgniku kostjatele tehtud ülekanded olid

tehtud eesmärgiga teist poolt rikastada.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et võlgniku ja kostjate vahel on pigem laenulepingule omased

tunnused, vaidlustatud ajavahemikul on kostjad teinud ka võlgnikule ülekandeid ja sularaha

sissemakseid. Tegemist ei ole kinke iseloomuga lepingutega, mis annaks aluse tehingute

tagasivõitmiseks PankrS § 111 lg 3 alusel.

14. Tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi on võlausaldajate huvide

kahjustamine (Riigikohtu 30. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-13, p 12), tagasi saab võita

üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve. Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja

ei ole tõendanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Apellatsioonkaebuse väited OÜ STANEK

(pankrotis) huvide kahjustamisele ei ole asjakohased. Kostjad ei pea praeguses menetluses

tõendama, kus OÜ STANEK (pankrotis) raha asub või kelle käes see on. Apellatsioonkaebuses leiab

hageja, et võlausaldajate huvide kahjustamine on tõendatud võlausaldajate nõudeavaldustega ja

tunnustatud nõuete nimekirjaga võlgniku pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et nimetatu ei

tõenda, et vaidlustatud tehingud kahjustasid võlausaldajate huve. Ühestki esitatud dokumendist ei

tulene, et just need ülekanded, mille kehtetuks tunnistamist tagasivõitmise korras hageja kohtult

taotleb, kahjustas võlausaldajate huve. OÜ STANEK pankrotihalduri Küllike Mitti poolt kohtule

esitatud halduri ettekandega pankrotivara kohta OÜ STANEK (pankrotis) pankrotimenetluses ei ole

tõendatud võlgniku poolt enda võlausaldajate huvide kahjustamist. Võlgniku maksustatavate

sissetulekute andmed aastatel 2007–2009 ei tõenda vaidlustatavate tehingute osas võlausaldajate

huvide kahjustamist. Hageja väitel tehti vaidlustatud tehingud (pangaülekanded) ajal, kui võlgnikul

oli täitmata kohustused OÜ-le STANEK (pankrotis) ja OÜ-le Thorsten. Samas väidab hageja

hagiavalduses, et kohustused OÜ STANEK (pankrotis) ees on tekkinud osaühingu

arvelduskontodelt enda isiklikule pangakontole raha ülekandmise ja sularaha väljavõtmise teel. OÜ

STANEK (pankrotis) müüs oma nõudest osa enne hagi esitamist OÜ-le Thorsten, seega ei ole

põhjendatud hageja väide, et võlgnikul olid vaidlustatud ülekannete tegemise ajal kohustused OÜ

Thorsten ees. Hageja ei ole täpsustanud võlgnikul OÜ STANEK (pankrotis) ees tekkinud kohustuste

tekkimise aega.

15. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole

diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on

põhjendatud ja vajalik.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kostja I ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Kostja II menetluskulud ringkonnakohtus on

lepingulise esindaja kulud 528 eurot (koos käibemaksuga). Kostja III menetluskulud

ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulud 594 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu

hinnangul tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades on kostjate II ja III menetluskulude puhul

tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Ringkonnakohus rahuldab kostjate II ja III taotlused

apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke