3-14-52347/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme, Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.11.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52347

Haldusasi

KMi kaebus Tallinna Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes

(kinnipidamistingimused,

sh

vähene

põrandapind eri aegadel ajavahemikul 06.06.2012 –

26.02.2013)

Menetlusosalised

Kaebaja – KM

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.02.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

KMi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada KMi apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.02.2016

otsus haldusasjas nr 3-14-52347 ja teha uus otsus, millega rahuldada KMi kaebus osaliselt

ja mõista Tallinna Vanglalt KMi kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitis summas

750 (seitsesada viiskümmend) eurot. Ülejäänud osas jätta KMi kaebus rahuldamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud summas

46 (nelikümmend kuus) eurot ja 25 senti. Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-14-52347

2(9)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. KM esitas 30.06.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 9-13).

Taotluse kohaselt olid KM kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ajavahemikel 15.06.2006-

11.12.2006, 15.12.2008-07.12.2009 ning 06.06.2012-26.02.2013 kogumis inimväärikust

alandavad. Kuigi Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise Tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) on alates 2006 korduvalt väljendanud seisukohta, et aktsepteeritav

miinimumstandard isikliku ruumi osas mitmekohalistes vanglakambrites on 4 m2, jääb Tallinna

Vangla enamikes kambrites kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m2. Nädalas võimaldatakse vaid

kord nädalas 20-minutiline dušš ning seda olukorras, kus kambrites puudub soe vesi.

Õhuakendele on paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistavad õhuvahetust.

Väljaspool kambrit on võimalik päevas viibida ühe tunni vältel jalutuskäigul jalutusboksis,

mille suurus on 2,7 m x 4,7 m. KM pidas kohaseks hüvitiseks 16,96 eurot ühe päeva eest, kokku

13 839,36 eurot.

2. Tallinna Vangla tagastas 02.10.2014 otsusega nr 5-18/14/18387-3 (tl 25-27p) KM kahju

hüvitamise nõude perioodide 15.06.2006-11.12.2006 ja 15.12.2008-07.12.2009 osas

läbivaatamatult ning jättis kahju hüvitamise taotluse perioodi 06.06.2012-26.02.2013 osas

rahuldamata.

3. KM esitas 07.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 1-3) Tallinna Vangla tegevusega

tekitatud kahju hüvitamiseks summas 13 839,36 eurot (16,96 eurot päeva eest). Kaebaja viitas

ajavahemikele 15.06.2006 – 11.12.2006, 15.12.2008 – 07.12.2009 ja 06.06.2012 – 26.02.2013.

06.11.2014 kohtule esitatud täienduses (tl 31-44) vähendas kaebaja kahjunõude suurust ning

nõudis 9,66 eurot iga päeva eest, mil ta viibis ülerahvastatud, ebapiisava põrandapinnaga

ruumides.

Tallinna

Vangla

on

hoidnud

kaebajat

ebapiisava

elamispinnaga

kambris

ning

kinnipidamistingimused kogumis olid ebainimlikud. Tallinna Vangla on rikkunud Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, kuna ühele kinnipeetavale

tagatud arvestuslik põrandapind on olnud väiksem kui 3 m2. Lisaks eirab Tallinna Vangla

minimaalseid hügieenitingimusi, võimaldades olukorras, kus kambrites puudub soe vesi, duši

all käia vaid kord nädalas. Kaebajal oli väljaspool kambrit võimalik liikuda vaid ühe tunni vältel

ning kambri õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid

õhuvahetust. Laelambid ei valgustanud kambrit piisavalt ning jätsid halva valgustusega keldri

mulje. Suvel on kambris sedavõrd palav, et kõik kambris olijad higistavad öösel ja ka päevasel

ajal ei ole piisavalt õhku.

4. Tallinna Halduskohus jättis 21.08.2015 määrusega läbi vaatamata KM hüvitamiskaebuse

osas, milles see puudutas Tallinna Vangla kinnipidamistingimusi ajavahemikel 15.06.2006 –

11.12.2006 ja 15.12.2008 – 07.12.2009 ning menetles kaebust edasi ajavahemikku 06.06.2012

– 26.02.2013 puudutava kahju osas.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata (tl 58-61p).

3-14-52347

3(9)

Kuni 31.12.2013 kehtinud justiitsministri 30.11.2000 määruse „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSKE) § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2

põrandapinda. Kaebaja oli ajavahemikul 06.06.2012-06.02.2013 paigutatud Tallinna Vanglasse

ning talle oli sel ajal tagatud VSKE § 6 lg-s 6 ette nähtud põrandapind. Arvestades, et Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et

VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud,

arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning

seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus, siis oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada

olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega. Seega puudub Tallinna Vangla tegevuses

kaebaja vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. „Põrandapind" ei tähenda ruumis olevat

jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on

vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Põrandapinnast ei tule maha arvestada

tualetti ega mööblialust pinda.

Tallinna Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid põhjustanud kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi. Tallinna Vanglas on osaliselt loomulik ning osaliselt

sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka reguleerida akna küljes

asuva õhutusava kaudu. Kuna ventilatsioonisüsteem on kõikides kambrites ühtne, ei sõltu see

konkreetsest kambrist, milles isik viibib. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab

kütteperioodil, kui ilmastikust tingitult võib tekkida kambritesse väidetav niiskus, ühtlase

temperatuuri ja kuivatab õhku, välistades sellega niiskuse tekke. Sisekliima mõõtmisest nähtub,

et vangla kambrites mõõdetud siseõhu niiskus on optimaalsetes piirides, mistõttu on kaebaja

väited pideva niiskuse ja rõskuse kohta otsitud ja väärad.

Kambrites, kuhu kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud, oli olemas aken ja täiendava

kunstliku valgusallikana kambrite laes kaks valgustit. Lisaks oli kambrites kaks seinalampi -

üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti, mis tagasid kambrite piisava valgustatuse.

Kõigis kambrites, milles kaebaja viibis, olid magamisruumist eraldatud ja veega WC ning

kraanikauss. Lisaks võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

Igal vahistatul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00 -

06:00 oli vanglas öörahu, mille ajal said kambris viibijad end välja puhata. Vahistatutele, sh

kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes

ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus,

helistamine,

lühiajalised

kokkusaamised).

Kaebaja

kasutas

regulaarselt

lühiajaliste

kokkusaamiste võimalust. Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant

võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid. Samuti väljastas vangla ajalehti

ning loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada

reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele

hõivetegevust. Vangla tagas toitlustamise kolm korda päevas. Samuti võimaldati iga päev

värskes õhus jalutamist. Vangistustingimused Tallinna Vanglas olid ja on vähemalt rahuldaval

tasemel.

Kaebaja ei ole välja toonud, et talle ei oleks võimaldatud vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2

ette nähtud dušikorda. Seega oli kaebajale duši võimaldamise sagedus kooskõlas kehtiva

õigusega. Kehtiv õigus ei näe ette, et kambrites peaks ilmtingimata olema juurdepääs soojale

veele. Kaebajal on alates 27.11.2012 kambris isiklik veekeedukann, millega tal oli võimalik

soovi korral keeta igal ajahetkel sooja vett. Alates 2013. a tagab vangla kinnipeetavatele ja

vahistatutele võimaluse kasutada sooja vee saamiseks vangla poolt selleks otstarbeks soetatud

3-14-52347

4(9)

veekeedukannu. Enne nimetatud aega oli isikutel võimalik saada sooja vett, kasutades selleks

enda veekeedukannu või selle puudumisel kambrikaaslase kannu. Kuna kaebajal oli kambris

ligipääs voolavale veele ning veekeedukannu kasutades oli tal võimalik saada sooja vett, samuti

oli kambris lubatud seep, sai kaebaja lisaks ühele dušikorrale igapäevaselt kambris teha

esmaseid hügieenitoiminguid.

Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja

esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista

õhuliikumist.

Kaebaja piiratud liikumisvõimalused tulenesid sellest, et ta oli vahistatu staatuses. Kaebajal oli

vaidlusalusel perioodil võimalus tegeleda kehakultuuriga 1-tunnise jalutuskäigu ajal. Samuti oli

tal võimalus enda keharaskust kasutades teha erinevaid võimlemisharjutusi (kükid,

kätekõverdused jpt harjutused) ka kambris. Lisaks oli kaebajal võimalus viibida väljaspool

kambrit kokkusaamiste ajal.

Tuvastamist ei ole leidnud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Samuti ei nähtu, et

kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel tekkinud kahju. Seega puuduvad alused mittevaralise

kahju hüvitamiseks rahas.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.02.2016 otsusega kaebuse osaliselt, tuvastades, et

kaebaja hoidmine (eri aegadel ajavahemikul 06.06.2012-26.02.2013) suletud osakonna

kambrites, kus arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta jäi vahemikku 2,65-2,72 m2, oli

õigusvastane. Kohus mõistis vastustajalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja

menetluskulud 6,10 eurot.

Kaebaja oli ajavahemikul 06.06.2012-26.02.2013 paigutatud Tallinna Vanglasse ning kogu

vaidlusaluse perioodi viibis kaebaja suletud osakonna kambrites (06.06.2012-01.02.2013, mil

ta oli vahistatu staatuses ning alates 02.02.2013 vastuvõturežiimil viibiv süüdimõistetu).

Arvestades EIK praktikat ja Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15

esitatud seisukohti, tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada nii mööbli kui tualettruumi alla

jääv pind ning lähtuda kambri üldpinnast. Kohtule esitatud kaebaja paigutamist kajastavast

tabelist (tl 62-64) nähtuvalt ei olnud selliseid perioode või päevi, mil kambris, kus kaebaja

viibis, oleks olnud põrandapinda ühe isiku kohta alla 2,5 m2. Tabeli kohaselt jäi vaidlusalusel

ajavahemikul kaebajale tagatud arvestuslik põrandapind 249 päeval vahemikku 2,5-3 m2.

Ülejäänud päevadel (st 17 päeval) oli arvestuslik põrandapind ühe kinnipeetava kohta rohkem

kui 3 m2. Vajalik on eristada märgitud 249 päevast päevi, mil arvestuslik põrandapind ühe

kinnipeetava kohta oli vähemalt 2,97 m2.

Vastustajal oli kinnipeetavale piisava isikliku pinna tagamisel kohustus järgida nii

VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut kui EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva

välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. EIK praktika kohaselt

on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m2, kuid EIK lahendite

kohaselt on 4 m2 põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte

kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (nt EIK 10.01.2012

otsus asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). EIK praktika

kohaselt on kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda

vahemikus 3-4 m2 inimväärikust alandavad vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks

esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, need omasid kumulatiivset mõju

ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul.

3-14-52347

5(9)

Alusetu on kaebaja etteheide seoses hügieenistandardite puudumise, duši kasutamise

võimaluste vähesuse ning sooja vee puudumisega. Kaebaja ei ole väitnud, et ta poleks saanud

vähemalt ühel korral nädalas duši all käia, mille tagamise kohustus tuleb vanglale VangS

§ 50 lg-st 2. Kaebajale oli tagatud võimalus end pesta ning ühestki õigusaktist ei tulene, et dušš

peaks ilmtingimata asuma kambris. Lisaks asus kambrites, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil

viibis, kraanikauss koos voolava (külma) veega. Olukorras, kus kaebajale oli tagatud puhas

joogivesi kambris, võimalus vett isikliku veekeetjaga soojendada ning vähemalt kord nädalas

sooja veega duši all käia, on etteheited veetemperatuuri osas põhjendamatud ning asjakohatud.

Ka kaebaja ebapiisava ventilatsiooni ning akende avamisega seotud etteheitest ei saa järeldada

Tallinna Vangla õigusvastast tegevust. Kehtiv õigus ei kohusta vanglat tagama kinnipeetavatele

akna avamise võimalust. Vastustaja on kinnitanud, et kambrites on osaliselt sund- ja osaliselt

loomulik ventilatsioon ning kambrites on tuulutusavadega aken, mille kaudu on kinnipeetavatel

võimalik reguleerida õhuvoolu kambrisse. Suveperioodil võib kambris olla tavapärasest

palavam, kuid sellest ei saa järeldada vastustaja õigusvastast käitumist. Eesti kliimas on sellised

perioodid pigem erandlikud ja lühiajalised. Akna olemasolu tagas kambri loomuliku

valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes kaks valgustit, lisaks oli

kambrites kaks seinalampi, üks tualetis, teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Kaebajale oli

tagatud omaette voodikoht, regulaarselt vahetati voodipesu ning tal oli öörahu ajal piisavalt

puhkamisvõimalusi.

Kokkuvõtvalt

ei

olnud

olmetingimused

vanglas

sellised,

mis

oleksid

kaebaja

kinnipidamistingimusi halvendanud. Seega ei olnud ajal, mil kaebajale oli tagatud vähemalt

3 m2 arvestuslikku põrandapinda, kaebaja õigusi rikutud ja kaebus jääb selles osas rahuldamata.

Ka kinnipidamine ajal, mil kaebaja oli paigutatud kambritesse, kus talle oli tagatud vähemalt

2,97 m2 arvestuslikku põrandapinda, ei olnud õigusvastane. Tegemist on põrandapinnaga, mis

on sisuliselt samastatav 3 m2 suuruse põrandapinnaga. Sedavõrd väike erinevus ei ole reaalselt

isikule tajutav.

Antud juhul ei viibinud kaebaja vaidluse all oleva perioodi jooksul ühelgi päeval avatud

osakonna kambrites. Nii kaebaja kinnipidamistingimused vahistatu staatuses kui nn

vastuvõturežiimil viibides olid sarnased. Ajal, mil kaebaja oli vahistatu staatuses, kohaldusid

temale VangS § 90 lg-test 3 ja 5 tulenevad piirangud. Kaebajal ei olnud lisaks talle võimaldatud

ühetunnisele jalutuskäigule päevas muud võimalust viibida värskes õhus. Samuti ei olnud tal

võimalust viibida muul ajal väljaspool kambrit (v.a lühiajalised kokkusaamised lähedastega).

Seega põhjustati kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida, kuivõrd kaebaja

märgukirjad või nõuded ei oleks olukorda kambripinna küsimuses muutnud.

Arvestades õigusvastase kohtlemise aega ning hinnates muid kinnipidamistingimusi kogumis,

ei saa sellist õiguste rikkumist pidada sedavõrd intensiivseks, et see tingiks ilmtingimata

rahalise hüvitise väljamõistmise. Tegemist on lühikeste ajavahemikega, seejuures ka ebapiisava

põrandapinnaga perioodi kogupikkus ei olnud suur. Asjas ei ole tõendamist leidnud, et

vastustaja poleks järginud muid kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid ja tervikuna ei

olnud need halvad. Kaebajale oli tagatud kõik eluks vajalik, mida kaudselt kinnitab ka see, et

kaebaja ei ole vangla poole teinud pöördumisi. Seega on kaebaja õiguste rikkumise

heastamiseks piisav tuvastada hüvitise väljamõistmise asemel Tallinna Vangla tegevuse, mis

seisnes ajavahemikul 06.06.2012-26.02.2013 kaebaja hoidmises suletud osakonna kambrites,

kus põrandapinda oli vahemikus 2,65-2,72 m2 ühe kinnipeetava kohta, õigusvastasus.

3-14-52347

6(9)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. KM palub 25.02.2016 apellatsioonkaebuses (tl 104-114) tühistada Tallinna Halduskohtu

15.02.2016 otsus ja rahuldada tema kaebus.

Kaebajale ei ole halduskohtu otsusega tagatud tõhusat õiguskaitset. Riigisisene menetlusõigus

peab tagama Euroopa Liidu õiguse tõhusa ja täieliku toimimise. CPT kehtestatud normid

peaksid tänaseks olema vanglatele normiks. Riigil on kohustus kujundada oma

kriminaalpoliitikat ja kinnipidamistingimusi selliselt, et ei oleks ülerahvastatust ja sellest

tingitud raskeid vangistustingimusi.

Kaebaja tundis end kambris suurema osa ajast räpasena. Kambris oli rõske ja ebahügieeniline.

Ülerahvastatud kambris viibides on kord nädalas pesemise võimaldamine ilmselgelt liiga vähe.

Samuti on ilmselge, et akna avatava osa ette paigaldatud metallplaat takistab kambris õhu

liikumist. Halva õhuvahetuse tõttu kamber haises. Sundventilatsioon oli marginaalne ning

vastav seade oli ehitusvigadega ehitatud vangla raadio kõlarist. Kambris olnud valgustus ei

vastanud ilmselgelt eluruumi nõuetele. Eluruumis on nõutavaks valgustustiheduseks

300-400 lx. Kambris oli laud ja 2 pinki neljale inimesele. Iga päev tuli 3 korda valida, kes saavad

laua taga süüa ja kes söövad voodi peal. Ka see oli alandav.

Jalutusboksis olnud vähesest ruumist tingituna polnud võimalik iga päev jalutada. 6 inimest ei

mahtunud 15 m2 suurusesse jalutusboksi korraga jalutama. Seega polnud faktiliselt igapäevane

jalutuskäik teostatav. Sellega piirati niigi vähest liikumisvõimalust. Jalutusboksis seismine ei

võrdu jalutamisega.

Kaebaja palub mõista välja hüvitis nende päevade eest, mil kaebajal oli kambris ruumi alla 3 m2

või täpselt 3 m2 ning osutatud pind vähenes veelgi kambris asuvate kaaskinnipeetavate voodite

ja mööbli arvelt. Sanitaarnurka ei saa olemuslikult pidada selliseks ruumiosaks, mida võib

inimväärikusele vastava põrandapinna suuruse arvestamisel arvata eluruumi hulka. Tallinna

Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus on korduvalt oma praktikas asunud seisukohale, et

WC alune pind tuleb kambri pinnast maha arvata. Seda seisukohta saab järeldada ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist asjas Tunis vs Eesti.

Kõik asjaolud kogumis – halb ventilatsioon, halb valgustus, ilmselgelt vähene ülakeha pesemise

võimalus, jääkülm vesi nõude pesemiseks, nõudepesuvahendi mittevõimaldamine, ebapiisav

ruum jalutamiseks – tekitas kaebajas hingepiinu, depressiooni ja suurendas kaotusvalu.

Kaebajale mõistliku rahalise hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste

pikka kestust ja kumulatiivset mõju. Nõutav summa 9, 66 eurot päeva eest ei ole liialt suur.

8. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes eelnevalt esitatud

seisukohtade juurde (tl 156-157p).

Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi

või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Praeguses

asjas pole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks jätta tähelepanuta

Riigikohtu 20.06.2014 otsuse nr 3-4-1-9-14 p-s 36 väljendatud seisukohad ja järeldada kaebaja

väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi. Seda

enam, et kaebaja ei ole tema jaoks väidetavalt kannatusi põhjustanud tingimustes viibimise ajal

andnud mingil moel märku, et Tallinna Vangla vangistustingimused tema õigusi rikuks.

Kaebaja kambrite suuruse ja neis paiknenud isikute arvu kajastavad andmed kinnitavad, et

kaebajale oli Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil viibimise ajal tagatud põrandapinda 19

päeval 2,65 või 2,67 m2, 229 päeval 2,97 m2 ja 18 päeval 3,18-4,45 m2. Nendest andmetest

3-14-52347

7(9)

nähtuvalt ei saanud vangla kuidagi rikkuda kaebaja neid õigusi, millised on õigusaktides

kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele.

VangS § 50 lg 2 sätestab kohustuse võimaldada kinnipeetavale vähemalt üks kord nädalas saun,

vann või dušš. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust kasutada dušši nädalas

rohkem kui ühe korra. Sellist õigust ei tulene ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

soovituse Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) p-st 19.4.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku

iseloomuga ega ole õiguslikult siduv (Riigikohtu 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19).

Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega väheste liikumisvõimaluste kohta jalutusboksis.

Ca 14-15 m2 suurune jalutusboks on piisavalt suur, võimaldamaks maksimaalselt kuuel

kinnipeetaval seal ringi jalutada. Vastustaja palub jätta tähelepanuta kaebaja väited selle kohta,

et jalutusboksi suuruse tõttu ei saanud kambri kõik kinnipeetavad igapäevaselt jalutamas käia,

kuna kaebaja ei ole eelnevalt selliseid asjaolusid väitnud.

Kaebus tuleb jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid

esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ära hoidmiseks. On võimalik, et kohaste esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju

ärahoidmiseni.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et KM apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. EIK on 20.10.2016 otsuses Muršić vs. Horvaatia, nr 7334/13 kinnitanud, et kinnipeetavale

tagatud põrandapinna piisavuse hindamisel tuleb kinnipeetava isikliku pinna leidmiseks arvata

kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute arvuga maha tualettruumi

pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud, vaid on arvestanud kaebajale tagatud

põrandapinda selliselt, et arvestas kambri kogupindala jagamisel seal viibinud isikute arvuga

kambri põrandapinna sisse lisaks mööblile ka tualettruumi alla jääva pinna. Seetõttu tuleb

halduskohtu otsuses võetud seisukohad selle asjaolu pinnalt ümber vaadata.

11. Tallinna Vangla poolt kohtule esitatud tabelist kaebaja paigutamise kohta (tl 62-64) nähtub,

et kaebaja paiknes perioodil 06.06.2012-26.02.2013 kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku

pinda alla 3 m2, arvestades kambri pinnast maha WC-aluse pinna, kokku 251 päeva. Kaebaja

isiklik põrandapind varieerus sel perioodil 2,34 m2 ja 2,69 m2 vahel. Sealjuures oli nende

päevade seas 21 päeva, mil kaebajale tagatud isiklik põrandapind jäi alla 2,5 m2.

12. EIK toonitas asjas Muršić vs. Horvaatia, et kambris peab inimese kohta olema minimaalselt

3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb tugev eeldus selleks,

et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast

tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku ruumi kitsikust

kompenseerivad järgnevad kumulatiivselt esinevad asjaolud (p 132): ruumikitsikust peab

kannatama lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja

kambrivälisteks tegevusteks, kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja

pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta

aega töötades, sportides, haridust omandades vms (p 133); kinnipidamisasutuse üldine seisund

peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased

sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid

asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).

13. Kohtule esitatud andmete kohaselt oli kaebaja perioodil 06.06.2012-01.02.2013 vahistatu

staatuses ning alates 02.02.2013 vastuvõturežiimil viibiv süüdimõistetu. Seega viibis kaebaja

3-14-52347

8(9)

vaidlustatud perioodil ja ka ruumikitsikuses oldud 251 päeval lukustatud kambris, mil talle oli

VangS § 55 lg 2 alusel tagatud vaid jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas.

Seejuures ei saa Tallinna Vangla kambrite üldist seisukorda pidada heaks, vaid pigem on

tegemist amortiseerunud ja halvas seisukorras ruumidega (fotod tl 70-76).

14. Viidatud lahendis Muršić vs Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse

käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning

seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149-153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike puhul

rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud

märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu

kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154-171).

Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise

tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).

15. Praeguses asjas oli kaebaja sunnitud olema lukustatud kambris, kus tema isiklik pind jäi alla

3 m2 isiku kohta, mitme pikema ajaperioodi vältel (3, 11, 29, 42, 150 ja 16 päeva järjest)

selliselt, et nende perioodide vahele jäid üksnes üksikud päevad (vastavalt 6, 1, 1, 3 ja 4 päeva).

Talle olid võimaldatud küll lühiajalised kokkusaamised (tl 65), kuid need ei saanud kaebaja

liikumisvõimalusi märkimisväärselt suurendada.

16. Ringkonnakohus tuvastab EIÕK art 3 rikkumise ajal, mil kaebaja viibis lukustatud kambris

alla 3 m2 suurusel isiklikul pinnal (251 päeva). Kaebaja pidi taluma ruumikitsikust võrdlemisi

pikkade ajavahemike kaupa, talle ei olnud tagatud piisav võimalus kambriväliseks liikumiseks

ning kinnipidamisasutuse üldist seisukorda ei saa pidada ruumikitsikust heastavaks. Arvestades

EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu 27.05.2016 lahendis nr 3-3-1-21-16

väljendatut, ei saa pidada kaebajale piisavaks hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste

õigusvastasuse tuvastamist, nagu on leidnud halduskohus, vaid selline rikkumine tuleb hüvitada

rahas. Ringkonnakohus peab õiglaseks hüvitiseks 750 euro suurust hüvitist.

17. Tallinna Vangla on leidnud, et hüvitamisnõuet ei saa rahuldada seetõttu, et kaebaja on jätnud

esmased õiguskaitsevahendid kasutamata. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

Riigikohus on 27.05.2016 otsuse nr 3-3-1-21-16 p-des 10.1 ja 10.2 märkinud, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks aidanud isikul tõenäoliselt kahju tekkimist ära hoida,

arvestades isiku kinnipidamise ajal kehtinud kohtupraktikat ning vangla ruumikitsikuse

põhjuseid. Viidatud lahendis esitatud seisukohad kohalduvad ka praeguses haldusasjas. Seega

ei saa esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist kaebajale ette heita ega seda kahjunõude

lahendamisel arvestada.

18. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvasta EIÕK art 3 rikkumist

nende päevade osas, mil kaebajale oli tagatud isiklikku pinda üle 3 m2.

19. Eelneva põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et KM apellatsioonkaebus on põhjendatud

ja tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega

rahuldab KM kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt KM kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 750 eurot. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus KM kaebuse

rahuldamata.

20. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit

või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on

esimeses ja teises kohtuastmes olnud menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest.

Võttes arvesse halduskohtu menetluses vähendatud kahju hüvitamise nõuet, on kaebaja olnud

vabastatud riigilõivust kokku summas 154 eurot ja 18 senti.

3-14-52347

9(9)

20. HKKS § 118 lg 2 kohaselt, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt

välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja

nõude osaliselt (2569,56 eurost 750 eurot), s.o ca 30% ulatuses. Seega tuleb samas ulatuses

vastustajalt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse menetluskulud, milleks on 46

eurot ja 25 senti.

21. Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1

alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets