3-16-1784/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

23.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1784

Haldusasi

Igor Abdulajevi kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks

seoses I. Abdulajevi isikukonto arestimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.10.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Igor Abdulajevi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Abdulajev

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Igor Abdulajevi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.10.2016. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Igor Abdulajev esitas Tartu Vanglale 11.07.2016 kahju hüvitamise taotluse

summas 10 eurot kuu eest. Taotluse kohaselt alandas vangla I. Abdulajevi inimväärikust, kuna

ei võimaldanud tal kasutada kaupluse teenust. Vangla on täies ulatuses broneerinud

I. Abdulajevi isikliku konto.

2. Tartu Vangla jättis 01.09.2016. a otsusega nr 1-13/121-2 I. Abdulajevi kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata.

3. I. Abdulajev esitas 06.09.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt taotleb kaebaja, et kohus mõistaks Tartu Vanglalt välja 10 eurot iga kuu

kohta alates 19.05.2016 kuna kaebaja inimväärikust on süüliselt alandatud sellega, et tema

isiklik konto arestiti. Selline teguviis on vastuolus vangistusseaduse (VangS) § 44 lg-ga 2, §-

ga 41; Põhiseaduse (PS) §-dega 10, 11, 14, 19 ning Riigikohtu 12.04.2016. a otsuse asjas

nr 3-3-1-35-15 p-ga 51.

Ühtlasi taotles kaebaja kohtult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.

4. Tartu Halduskohus jättis 13.10.2016. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks rahuldamata, jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja

kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks.

Halduskohus leidis, et arvestades kaebaja kahjunõude suurust, tuleb tal tasuda riigilõiv

summas 15 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest nähtub, et taotluse esitamisele

eelnenud nelja kuu (06.05.2016-05.09.2016) laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud

kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on ebapiisav, mistõttu riigilõivu tasumisest

vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 111 lg 1 seob aga menetlusabi andmise ka kavandatava menetluses osalemise edukusega.

Tartu Vangla 01.09.2016 otsusest nr 1-13/121-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata jätmise kohta nähtub, et Tartu Vangla andis kaebajale loa lühiajaliseks

väljasõiduks, et ta saaks osaleda oma ema ärasaatmisel. VangS § 33 lg 2 kohaselt oleks

kaebaja pidanud lühiajalise väljaviimise kulud tasuma enne väljaviimist, kuid vangla

võimaldas kaebajal erandkorras kulud hüvitada pärast väljaviimist. 09.03.2016 esitati

kaebajale lühiajalise väljaviimise kulude esialgne prognoos, millega tutvumist kinnitas

kaebaja oma allkirjaga. Samuti kinnitas kaebaja, et väljaviimise kulud tasutakse väljaspool

vanglat oleva isiku poolt ning juhul kui kulusid ei ole 30 päeva jooksul tasutud, on ta nõus, et

väljaviimisega tekkinud kulud arvestatakse kuni nõude täitmiseni maha tema vanglasiseselt

vabakasutuskontolt. Kaebaja väljaviimine toimus 10.03.2016 ning kaebaja sai arve

väljaviimise kulude kohta 19.03.2016. Kuna kaebaja lühiajalise väljaviimise tõttu esitatud

arvet 30 päeva jooksul väljastpoolt vanglat ei tasutud, siis arvestatakse kaebaja nõusoleku

alusel kuni nõude täitmiseni väljasõiduga kaasnenud kulud maha tema vanglasisese isikuarve

vabakasutuskontolt. Seega on kaebaja Tartu Vanglale ise andnud nõusoleku tema kontolt

kulusid maha arvestada, mistõttu ei saa vangla tegevust õigusvastaseks pidada.

Isegi kui pidada vangla tegevust õigusvastaseks, oleks tegemist väheintensiivse rikkumisega,

mis ei saaks kaebaja väärikust alandada ning tingida rahalise hüvitise maksmist. Kaebusest ei

nähtu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väärikuse alandamiseks peetud olukordi. Samuti

ei ole kaebaja ise põhjendanud, milles väärikuse alandamine seisnes. Eeltoodust tulenevalt ei

ole alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1

mõttes, mistõttu kohus jätab kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 13.10.2016. a

määrusele. Kaebaja märgib, et kui VangS § 33 lg 2 on vastuolus PS §-dega 3, 10, 11,

13, 14, 19; riikliku matusetoetuse seadusega ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-35-15 p-

dega 49 ja 51, siis tuleb seda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollida.

Kaebaja taotleb ringkonnakohtult VangS § 33 lg 2 edastamist Riigikohtule

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kontrollimiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Kaebuses viidatud asjaoludel on

kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus

kaebaja riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud

väidetest ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat

8. Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest menetlusosalisele

menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule

menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas

vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu

kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust

vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu

04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).

Samuti ei ole kaebaja määruskaebuses toonud välja põhjendusi, miks tuleks asuda

seisukohale, et tema esitatud kaebus on perspektiivne või milliste argumentide alusel saaks

järeldada, et halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse kohta on ebaõige.

9. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 13.10.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi