2-13-40378/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2016, Tallinnas

Kohtuasja number

2-13-40378

Kohtuasi

UAB Exeltis Baltics hagi Bayer Pharma AG vastu

patendi EE 05317 B1 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.03.2016 otsus

Kostja apellatsioonkaebuse hind

Hageja apellatsioonkaebuse hind

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

3 500 eurot

0 eurot

Bayer Pharma AG apellatsioonkaebus

UAB Exeltis Baltics apellatsioonkaebus

13.10.2016

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja UAB Exeltis Baltics (endine ärinimi Ladee

Pharma

Baltics

UAB,

rg-kood

302521859),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat

Maarja

Kärson, patendivolinik Reet Maasikamäe

Kostja Bayer Pharma AG (rg-kood 2541062),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Ants Nõmper,

patendivolinik Mari Must, patendivolinik Raivo

Koitel

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.03.2016 otsuse resolutsioon muutmata osas, milles Harju

Maakohus rahuldas UAB Exeltis Baltics hagiavalduse ja jaotas menetluskulud

ning mõistis kostjalt Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks välja

menetluskulud 7 698 eurot 75 senti, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31.03.2016 otsus osaliselt menetluskulude hüvitise

7 698 eurot 75 senti ületavas summas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista

Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks täiendavalt välja menetluskulude

hüvitis 49 705 eurot 52 senti.

3. Jätta Bayer Pharma AG apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Rahuldada UAB Exeltis Baltics apellatsioonkaebuse osaliselt.

5. Lugeda Harju Maakohtu 31.03.2016 otsuse resolutsioon kehtivaks järgmises

sõnastuses:

1) Hagi rahuldada.

2) Tühistada Bayer Pharma AG-le (registrikood 2541062) kuuluv patent nr EE

05317

B1

nimetusega

“Etinüülöstradiooli

ja

drospirenooni

sisaldav

farmatseutiline kompositsioon kasutamiseks rasestumisvastase vahendina.”

3) Edastada käesolev kohtulahend jõustumisel Eesti Patendiametile.

4) Jätta menetluskulud Bayer Pharma AG kanda.

5) Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks menetluskuludena

välja 57 404 eurot 27 senti, millest 52 507 eurot 50 senti on UAB Exeltis Baltics

lepinguliste esindajate kulud, 409 eurot 77 senti tasutud riigilõiv ja 4 487 eurot

tõlkekulud.

6) Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks välja viivis

menetluskuludelt 57 404 eurot 27 senti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni.

6. Jätta Bayer Pharma AG apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud Bayer

Pharma AG kanda.

7. Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks ringkonnakohtu

menetluskuludena välja 7 080 eurot.

8. Mõista Bayer Pharma AG-lt UAB Exeltis Baltics kasuks välja viivis

menetluskuludelt 7 080 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

9. Jätta UAB Exeltis Baltics apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Ladee Pharma Baltics UAB (hageja, praeguse ärinimega UAB Exeltis Baltics) esitas

29.08.2013 Harju Maakohtule hagi Bayer Pharma AG (kostja) vastu patendi nr EE 05317 B1

nimega „Etinüülöstradiooli ja drospirenooni sisaldav farmatseutiline kompositsioon

kasutamiseks rasestumisvastase vahendina“ tühistamiseks. Patendi prioriteedikuupäev oli

31.08.1999 ning patent on Eestis kehtiv ja jõus kuni 31.08.2020.

Vaidlustatud patendile vastab täielikult kostjale Euroopa Patendiametis (EPO) 14.01.2009 välja

antud patent nr EP 1380301 B1 nimetusega „Pharmaceutical combination of ethinylestradiol

and drospirenone for use as a contraceptive“. Patendid nr EP 1214076 B1 ja EE 05317 B1

(Euroopas nr EP 1380301 B1) on ühe ja sama esmataotlusest eraldatud leiutise erinevad

modifikatsioonid, mis erinevad vaid selle poolest, et patendi nr EP 1214076 B1 nõudluse järgi

on ravimis kasutatud drospirenooni mikroniseeritud vormis, kuid patendis nr EP 1380301 B1

on drospirenooni iseloomustatud lahustuvusnäitajaga. EPO Apellatsioonikoda (EPA) tegi

07.07.2011 otsuse T0007/07 Euroopa patendi nr EP 1214076 B1 tühistamise kohta, mis on

lõplik ja jõustunud. Nimetatud otsuses leidis apellatsioonikoda, et leiutis ei vasta uudsuse

kriteeriumile ja väljub esmataotluses avatud leiutise olemusest.

Patendiga kaitstud leiutis ei vasta patentsuse kriteeriumitele, sest tal puudub (1) uudsus leiutise

avaliku kasutamise tõttu enne prioriteedikuupäeva, (2) leiutuslik tase varasemates

publikatsioonides avaldatu tõttu, (3) leiutis ei ole tööstuslikult kasutatav, sest leiutise olemuses

esitatud leiutiskohase spetsiifilise mikroniseeritud drospirenooni definitsioon on vigane,

mistõttu ei ole leiutise olemus piisavalt avatud. Eelnevale lisaks (4) väljub leiutise olemus

esialgses taotluses esitatud leiutise olemusest, mis on patendiseadus (PatS) § 50 lg 2 p 3 kohaselt

lubamatu.

Leiutis oli vastuolus PatS § 50 lg 2 p-ga 3, sest võrreldes esialgses taotluses esitatud leiutise

olemusega oli kostja leiutise olemuses teinud olulisi muudatusi. Drospirenooni

lahustuvusnäitaja,

mis

esmataotluses

saadi

kasutades

spetsiifilist

mikroniseeritud

drospirenooni, on lubamatult laiendatud tabletile, mis sisaldab drospirenooni mistahes kiirelt

lahustuval kujul. Vaidlustatud leiutise olemusest on välja jäetud spetsiifilise mikroniseeritud

drospirenooni määratlus. Eelnevale lisaks laiendas kostja lubamatult lapitsate meetodit, jättes

välja täpsustuse “6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat”, laiendades niiviisi saadud

lahustuvusnäitajat, mis on saadud spetsiifilise mikroniseeritud drospirenooniga. Esialgses

taotluses ja vaidlustatud leiutises on drospirenooni lahustuvusnäitaja saadud USP XXIII

meetodil dissolutesti aparaadiga, kuhu kuulusid 6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat, kuid

vaidlustatud patendi patendinõudluses on drospirenooni sama lahustuvusnäitaja puhul

märgitud, et see on saadud teistsuguse konstruktsiooniga aparaadiga.

Vaidlustatud leiutis ei ole PatS § 50 lg 2 p 2 mõistes piisavalt avatud. Vaidlustatud leiutise

olemus on vigane ja sisutu, mistõttu ei saa vastava ala asjatundja leiutist rutiinselt ilma

pingutuseta teostada. Näiteks on leiutises toodud näited puudulikud, sest neist ei selgu, et

preparaadis oleks kasutatud leiutise realiseerimiseelduseks olevat leiutuskohast spetsiifilist

mikroniseeritud drospirenooni ja leiutisest on kõrvaldatud selgitus, mida leiutajad leiutise

realiseerimise eelduseks oleva mikroniseeritud drospirenooni all mõistavad.

Vaidlustatud leiutis ei ole uus selle avaliku kasutamise tõttu enne prioriteedikuupäeva vastavalt

PatS § 8 lg-tele 1 ja 2. Faktilised asjaolud, mis kinnitavad leiutise varem avalikuks tulemist, on

tuvastatud New Jersey Ringkonnakohtus. EPA andis Euroopa patendi nr EP 1214076 B1

tühistamise aluseid hinnates USA kohtu tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu juhindudes

Euroopa

õigussüsteemist

ja

selle

praktikast

ning

leidis

otsuses

T0007/07,

et

konfidentsiaalsuskokkulepet katsealustega ei olnud ja ravim muutus enne vaidlustatud leiutise

prioriteedikuupäeva katsealustele üleandmisel avalikkusele kättesaadavaks, mistõttu ei

vastanud leiutis uudsuse kriteeriumile. Nimelt ei olnud katsealustel avalikkuse teavitamise

keeldu ja nad võisid tablette näidata kõrvalistele isikutele. Samuti puudus tõhus järelevalve

leiutise kasutamise üle, sest katsealused said korraga suure koguse tablette, manustasid neid ise

ja võisid olla järelevalveta kogu päeva. Katsealustel ei olnud ka muid piiravaid kohustusi. Isegi

kui katsealuste informeeritud nõusolekust saaks tuletada saladuse hoidmise kohustuse, siis

katsealused rikkusid seda, sest kõiki kasutamata jäänud tablette ei tagastatud. Leiutis sai

eelnevale lisaks varem avalikuks ka Euroopas aastatel 1992-1996 läbi viidud ravimiuuringute

käigus. EPA väljakujunenud praktika kohaselt, kui kasvõi ühel avalikkuse hulka kuuluval

isikul, kellel ei ole konfidentsiaalsuskohustust, on teoreetiline võimalus pääseda ligi teatud

konkreetsele teabele, peetakse sellist teavet üldsusele kättesaadavaks teabeks. Kõik

ravimifirmad teavad, et esmalt tuleb esitada patenditaotlus ja alles pärast seda võib väljastada

patenteeritava ravimi katsealustele. Kostja on tegutsenud vastupidiselt. Kostja enda süül

muutus teave leiutise olemuse kohta avalikkusele kättesaadavaks. Kostja varjas

patendiekspertiisi eest olulist fakti, s.o tableti kasutamist ravimi kliinilistel uuringutel.

Vaidlustatud leiutisel puudub leiutuslik tase PatS § 8 lg 4 mõistes. Vaidlustatud leiutises on

meelega ignoreeritud varasemaid asjassepuutuvaid tehnilisi lahendusi – leiutise tehnika tasemes

on kirjeldatud eelneva põlvkonna ravimeid, kuigi selleks ajaks olid olemas uue põlvkonna

ravimid. Vaidlustatud leiutis ei vasta leiutajate tegelikule leiutuslikule panusele, sest on teksti

kombineerimise produkt. Drospirenooni lahustumisnäitaja, mis saadi kasutades spetsiifilist

mikroniseeritud drospirenooni laiendamine tabletile, mis sisaldab drospirenooni mistahes

koheselt lahustuval kujul, ei ole leiutustegevus ja selle tulemus ei saa anda vaidlustatud

leiutisele leiutuslikku taset. Vaidlustatud leiutise leiutusliku taseme hindamisel ei saa kasutada

probleem-lahenduse meetodit, sest leiutis põhineb „üllatusel“. Igale üllatusele peab eelnema

laialtlevinud pikaajaline ja üheselt mõistetav eelarvamus tehnilise probleemi lahendamisel.

Praegusel juhul puudub tõend, et eelarvamus eksisteeris. Pigem vastupidi, vaidlustatud leiutise

leiutiskirjelduses on peetud enesestmõistetavaks, et ravimi koheselt lahustuv vorm vähendab

isomeerumise riski maos ja hüdrolüüsumise riski soolestikus.

Tallinna

Ringkonnakohtus

oli

paralleelne

menetlus

vaidlustatud

patendiga

ühte

patendiperekonda kuuluva patendi EE 05128 B1 (tsiviilasi 2-11-37678) tühistamise vaidluses,

kus patent tühistati.

Kostja vastus

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Vaidlusaluses patendis kirjeldatud leiutise peamine leid seisneb

selles, et vaatamata drospirenooni happetundlikkusele oli võimalik teostada drospirenooni

kiirelt lahustuva tabletina, mis vabastab kiiresti happetundlikku drospirenooni happelisse

maomahla ja sellega oli võimalik parendada ühendi suukaudset biosaadavust. Patendi alusel tõi

kostja turule suukaudsed rasestumisvastased ravimid YASMIN® ja YAZ®. Hageja on

geneeriliste ravimite turustaja Balti riikides ning peab kostja patenti endale takistuseks

drospirenooni ja etinüülöstradiooli sisaldavate ravimite turustamisel. Patendiga kaitstud leiutise

olemus ei välju esmataotluses avatud leiutise olemusest, leiutise olemus on leiutiskirjelduses

piisavalt avatud, puudub varasem tehnikateave, mis rikuks leiutise uudsust ning leiutis omab

leiutustaset.

Leiutise olemus ei ole väljunud esmataotluses avatud leiutise olemusest. Drospirenooni

lahustuvusnäitajat ei ole lubamatult laiendatud, sest esialgses patenditaotluses on rõhutatud

mistahes drospirenooni kiiret lahustumist soodustavat vormi ning on ära toodud teised

võimalused drospirenooni sisaldavate kiirelt lahustuvate kompositsioonide saamiseks, mis

erinevad

mikroniseeritud

drospirenoonist.

Mikroniseeritud

drospirenooni

selgituse

väljajätmine ei muuda leiutise olemust, sest vastava ala asjatundja on teadlik ravimi

mikroniseeritud vormi tähendusest ja kuidas valmistada ravimeid mikroniseeritud vormis.

Lapitsate meetodit ei ole lubamatult laiendatud, sest nii algse patenditaotluse kui vaidlustatud

patendi puhul on leiutiskirjelduses lapitsate meetodit kirjeldatud läbi järgmiste elementide:

„määratuna USP XXIII lapitsate meetodil kasutades dissolutesti aparaati 2 kiirusega 50 p/min.“

Leiutise olemus on avatud nii täpselt ja selgelt, et vastava ala asjatundja võib leiutise teostada.

Eelnevat kinnitab asjaolu, et kostja toodab ja turustab leiutisele tuginevalt ravimeid YASMIN®

ja YAZ®. Hageja ei ole esitanud ühtegi eksperimentaalset tõendit, mis kinnitaks, et hageja on

proovinud leiutiskirjeldusele tuginedes leiutist teostada ning see ei ole õnnestunud.

Leiutis on uudne. Patenditud leiutise uudsuse puudumist on võimalik tõendada ainult siis, kui

esineb leiutise prioriteedikuupäevast varasem publikatsioon või muu avalik info, mis avaldab

leiutise vähemalt samas mahus, nagu seda on tehtud patendis. Isegi kui mõnes teises riigis on

tehtud lahend, mis puudutab konkreetsete kliiniliste uuringute mõju vastavas riigis välja antud

patendi uudsusele, ei ole selles vaidluses tuvastatud asjaolud ülekantavad käesolevale

vaidlusele. Kostja nõustus, et ta viis oma filiaali kaudu Ameerika Ühendriikides läbi

preparaadiga Yasmin® III faasi kliinilise uuringu, milles osalemiseks värvati 333 naist kuuest

geograafilisest erinevast uuringukeskusest. Kliinilises uuringus osalemine ei olnud avatud

kõikidele üldsuse liikmetele. Uuringus osalejad allkirjastasid informeeritud nõusoleku vormi,

mille alusel kohustusid uuringus osalejad järgima hästi defineeritud manustamisrežiimi, mis ei

võimaldanud uuringus osalejatel anda tablette ära avalikkuse liikmetele ega teha tablettidega

analüüse. Uuringus osalejatel oli vaba voli informeerida avalikkuse liikmeid, et nad võtavad

uuringuravimit, mis sisaldab 3 mg drospirenooni ja 0,03 mg etünüülöstradiooli, samuti näidata

uuringuravimit avalikkuse liikmetele. Need toimingud aga ei avaldanud uuringuravimis

drospirenooni sisaldumist mikroniseeritud vormis. Dr E, kes oli USA kliinilise uuringu

projektijuht ja seega vastutav kliinilise uuringu planeerimise ning järelevalve eest, kinnitas, et

drospirenooni mikroniseeritud olemust ei avaldatud kellelegi. Samuti ei ole uudsust rikkuvad

hageja esitatud kaks artiklit, mis käsitlevad ravimiga Yasmin® tehtud kliinilisi uuringuid

Euroopas. Artiklitest saab teada, et uuriti ravimeid, milles kasutati drospirenooni ja

etünüülöstradiooli ning desogestreeli ja etünüülöstradiooli kombinatsioone. Artiklites pole

kirjas, et drospirenoon oli kiiresti lahustuvas (nt mikroniseeritud) vormis. Artiklite põhjal ei saa

teha järeldusi konfidentsiaalsuskohustuse ja ravimite tagastamise kohustuse puudumise kohta,

sest nende küsimuste kajastamine ei olnud artiklite eesmärk.

EPA käsitlus selle kohta, mida ei loeta leiutise avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, on

oluliselt laiem ja mitmekesisem, kui seda on väitnud hageja. Piiratud isikute ringile info

kättesaadavaks tegemise puhul on EPA leidnud, et kirjalik kirjeldus tuleb lugeda avalikkusele

teatavaks saanuks, kui isikute ringil oli võimalik dokumendi sisust teadlikuks saada ning neil

ei olnud lepingulisi või muid seadusest tulenevaid piiranguid seal sisalduvat informatsiooni

kasutada või levitada (T 300/86). Kusjuures EPA praktika järgi ei loeta avalikkuseks isikuid,

kes on mingisuguses õiguslikus suhtes info edastajaga. Info saladuse hoidmise kohustus võib

tuleneda kirjalikust lepingust, pooltevahelistest ärilistest suhetest (T 799/91), kaudsetest ja

varjatud kokkulepetest (T 838/97, T 818/93, T 830/90) vms-st. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks

tabletid enda valdusesse saanud ja neid uurinud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ravimit

oleks antud mõne uuringus osaleja poolt edasi kolmandatele isikutele. Isegi siis, kui kasutamata

tablette ei tagastatud, tuleb arvestada, et tablettide blisterpakend sisaldas nii toimeaineid

sisaldavaid tablette kui ka platseebo tablette. Sündmuste ahel, mis viiks uuringus osalejale antud

tabletist drospirenooni mikroniseeritud vormi avastamiseni asjatundjate poolt, on äärmiselt

hüpoteetiline.

Vaidlusalusel leiutisel on leiutustase. Leiutustaseme olemasolu hindamisel lähtutakse

„probleem-lahenduse“ meetodist. Meetodil on kolm astet: esiteks tuleb tuvastada lähim tehnika

tase, teiseks tuleb tuvastada lahendamist vajav tehniline probleem ja kolmandaks tuleb hinnata,

kas leiutis, tulenevalt lähimast tehnika tasemest ja lahendamist vajavast tehnilisest probleemist,

oleks olnud vastava ala asjatundjale endastmõistetav. Ebaõige on hageja väide, et leiutustaseme

hindamisel on kriteeriumiks mingi kindla väljakujunenud eelarvamuse olemasolu, millega

mindi vastuollu. Praegune vaidlus käib selle üle, kas vastava ala asjatundjale oli ilmselge

kasutada happetundlikku ravimit ehk drospirenooni, kiirelt lahustuva tableti kujul, mis kiiresti

vabastab happetundlikku drospirenooni happelisse maomahla. Algses patenditaotluses

PCT/IB00/01213 oli leiutise peamine takistus saavutada drospirenooni kõrge biosaadavus

ühendi isomerisatsioonil mao(happe) keskkonnas. Peamine leid seisnes selles, et vaatamata

drospirenooni happetundlikkusele oli võimalik teostada drospirenooni kiirelt lahustuva

tabletina ja seega oli üllatuslikult võimalik parendada ühendi oraalset biosaadavust.

Eesti kohus ei ole seotud teiste riikide kohtute tuvastatud asjaolude ja järeldustega, sest

asjaolud, väited ja tõendamiskoormus on erinevad. EPA-l ei olnud otsust T0007/07 tehes

järgmisi tõendeid: dr Ei deklaratsiooni, informeeritud nõusolekut, patsiendi päevikut,

katsealuse andmekaarti ja USA New Jersey Ringkonnakohtus antud dr Ei tunnistust. EPA

otsuses ei ole välja selgitatud kliinilise uuringu läbiviimisel kohaldunud Ameerika

Ühendriikide õigust ja sellest tulenevaid uuringu läbiviija ning osalejate kohustusi. EPA ei

uurinud ega hinnanud varasema kasutamisega seotud tõendeid ise, vaid tugines Ameerika

Ühendriikide New Jersey Ringkonnakohtu 03.03.2008 otsuses tuvastatud asjaoludele. Järelikult

ei toimunud uudsust puudutavate asjaolude tuvastamine viisil nagu seda nõuab TsMS § 230 ja

§ 232. Seejuures on EPA otsus oma järeldustes vastuolus New Jersey Ringkonnakohtu

03.03.2008 otsuse resolutsiooniga, kus leiti, et puuduvad selged ja veenvad tõendid eelneva

varasema avaliku kasutamise kohta.

Kostja palus hageja menetluskulude taotluse vähemalt 86 519,77 euro ulatuses jätta

rahuldamata. Hageja kohtueelse menetluse kulud on pretsedenditult suured ja ilmselgelt

põhjendamatud. Hageja kohtueelse menetluse raames tehtud ühe esindaja kolme toimingu kulu

kokku on suurem kui hageja kogu maakohtu menetluse raames tehtud kahe esindaja toimingute

kulu.

Maakohtu põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ja tühistas kostjale kuuluva patendi nr EE 05317 B1. Kohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7 698,75 eurot ning

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras viivise alates kohtulahendi jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

Kohus leidis, et kuivõrd Eestis puudub leiutustaseme osas ulatuslik kohtupraktika ning Euroopa

patendikonventsioon sisaldab patendiseadusega võrreldes analoogilisi sätteid, võib patentsuse

kriteeriumeid puudutavate sätete tõlgendamisel arvestada EPA väljakujunenud seisukohti.

Samas ei ole EPA konkreetsetes asjades tehtud lahendid ja teiste riikide kohtute lahendid

kohtule siduvateks.

Kohus tuvastas, et kostja ei laiendanud muudatustega algset patenditaotlust. PatS näeb sarnaselt

Euroopa patendikonventsiooniga ette, et patenditaotluse ja patendi muutmine on iseenesest

võimalik, kuid vaid tingimusel, et sellega mitte ei laiendata, vaid piiratakse senise patendikaitse

ulatust. PatS § 10 lg 1 järgi tuleb patendinõudluse sõnastust tõlgendada kooskõlas vastava ala

asjatundja teadmiste tasemega patenditaotluse esitamise ajal. Järelikult ei saa tõlgendamisel

lähtuda keskmise mõistliku ja tavalise inimese arusaamast, vaid vastava ala asjatundja

arusaamast, arvestades taotluse esitamise aega ning taotluse esitamise ajal üldiselt teadaolevaid

teadmisi. Kohtus eksperdina kaasatud prof Henning Gjelstrup Kristensen, keda saab pidada

vastava ala asjatundjaks, leidis, et algse patenditaotluse kohaselt sooviti drospirenooni head

biosaadavust tagada sellega, et drospirenoon oli vormis, mis kiirendab aine kiiret lahustumist.

Samuti oli tema hinnangul algses patenditaotluses viidatud drospirenooni mikroniseeritud

kujule ning näidete osas sellele, et mikroniseeritud vormi asemel võis drospirenooni lahustada

sobivas lahustis ja pihustada inertsete kandjapartiklite pinnale.

Professor Kristenseni hinnangul kirjeldati patendinõudluse p-s 1, et drospirenoon võis olla

mikroniseeritud kujul või pihustatud lahusest inertsele kandjale. Ekspert võrdles algset

patenditaotlust antud osas muudetud taotlusega ja leidis, et leiutiskirjeldused on selles osas

identsed. Muudetud taotlus erines algsest vaid selle poolest, et ei olnud mainitud, et

drospirenooni mikroniseeritud vorm sobib pindala ja suuremate osakese sisaldusega seotud

piirangutega. Drospirenooni kiiret vabanemist on aga kirjeldatud. Prof Kristensen asus

seisukohale, et mikroniseerimine on üldine termin mehhaanilisel teel suuruse vähendamise

tähistamiseks. Algses taotluses mikroniseeritud drospirenooni kvaliteedi kirjeldamine oli

informatiivne, mistõttu ei olnud patendinõudlust laiendatud.

Seoses hageja väitega, mille kohaselt on kostja lapitsate meetodit laiendanud, jättes välja

täpsustuse “6 kaetud klaasnõud ja 6 lapitsat”, leidis professor Kristensen, et esialgne

patenditaotlus ja patent viitavad USP XXIII lapitsate kasutamisel põhinevale meetodile, milles

lahustumiskeskkonnaks on vesi temperatuuriga 37 °C ja lapitsa pöörlemiskiirus on 50 pööret

minutis. Muudetud taotluses on lahustumiskeskkonna mahuks määratud 900 ml, mis oli

mainitud ka algses taotluses, kuid mitte patendinõudluses. 900 ml vett on traditsiooniline

lahustumiskeskkonna maht, mis on tavapäraselt farmakopöa standardites ette nähtud. Professor

Kristenseni arvamuse kohaselt ei laiendanud kostja hageja viidatud muudatustega esialgset

patenditaotlust.

Professor Kristenseni kinnitas, et esialgses patenditaotluses on leiutist kirjeldatud samal viisil

nagu muudetud taotluses. Esialgses taotluses oli kirjas, et hea biosaadavuse tagamiseks tuleb

aine esitada kujul, mis toetab kiiret lahustuvust. See oli tema hinnangul kirjas ka lõplikus

patendis. Esialgses taotluses oli defineeritud, mida mõeldi kiire lahustuvuse all, mida oli

võimalik saavutada mikroniseerimise teel ning ka lahustamisel ja pihustamisel inertse kandja

osakestele. Ekspert leidis, et kuigi lõplikust taotlusest oli välja jäetud mikroniseerimise

kirjeldus, teadis vastava ala asjatundja, mida mikroniseerimine tähendab.

Kohus järeldas eelnevast ja teistest kohtule edastatud tõenditest, et hageja viidatud

muudatustega patendinõudlust sisuliselt ei muudetud. Muudatused puudutasid kahte aspekti,

millel oleks vastava ala asjatundja jaoks olnud standarditest ja taotluse esitamise ajaks üldiselt

teadaolevast tehnika tasemest lähtudes oma tähendus, sõltumata sellest, kas neid patendis

defineeriti või ei defineeritud. Samuti tuleneb PatS § 25 lg-st 2, et muudatuste hindamisel tuleb

lähtuda patenditaotlusest tervikuna, sh patendinõudlusest, leiutiskirjeldusest, joonistest ja

muudest illustreerivatest materjalidest.

Kohus pidas prof Henning Gjelstrup Kristenseni arvamust usaldusväärsemaks, võrreldes hageja

esitatud asjatundjate kirjalike arvamustega, sest professor Kristenseni elulookirjeldusest nähtus,

et tal on laialdased teadmised ja kogemused farmatseutilise ning analüütilise keemia

valdkonnas ning ta on Euroopas oma ala tunnustatud ekspert.

Järgnevalt tuvastas maakohus, et leiutise olemus oli piisavalt avatud. Hageja leidis, et

vaidlustatud leiutis ei ole PatS § 50 lg 2 p 2 mõistes piisavalt avatud, sest näited on puudulikud

ja jääb ebaselgeks, mida on mõeldud mikroniseeritud drospirenooni all. Kohus nõustus kostja

vastuväidetega selles osas, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks hageja

proovinud leiutiskirjelduse alusel leiutist ebaõnnestunult teostada. Hageja väited on

vastuolulised. Hageja esitas kostja vastu hagi tuginedes mh sellele, et leiutisel puudus leiutuslik

tase, sest prioriteedikuupäevaks teadaoleva tehnika taseme alusel oleks vastava ala asjatundja

ise kergesti saanud valmistada leiutises kirjeldatud tableti. Selliste väidete esitamine on a priori

vastuolus hageja teise väitega, mille järgi ei oleks asjatundja leiutiskirjelduse alusel saanud

vaidlusalust ravimit teostada.

EPA on oma senises praktikas selgitanud, et patenditaotluses ei tohi olla vastuolusid (T2/80) ja

taotlused peavad olema selgelt loetavad vastava ala asjatundja poolt ilma lisaviideteta (T2/80,

T1129/97, T2006/09). Patenditaotlus ei ole selge, kui see sisaldab ebaselget tehnilist

tunnusjoont, millel ei ole üheselt mõistetavat üldiselt aktsepteeritud tähendust vastaval alal

(T728/98). Patendidokumendis kasutatud keel ei saa olla otsustavaks, kui hinnatakse, kas

asjatundja oleks või poleks selle tehnilisest sisust aru saanud (T1688/08). Kohus leidis, et

hageja ei ole sisuliselt põhistanud, miks tõi tema viidatud definitsioonide puudumine kaasa

patenditaotluse ebaselguse olukorras, kus mikroniseerimine ja aine kiirelt lahustuva vormi

leidmine omasid asjatundja jaoks üheselt mõistetavaid tähendusi vastavas valdkonnas.

Prof Henning Gjelstrup Kristensen arvamuse kohaselt olid farmaatsiaalases praktikas tuntud

terminid

„mikroniseeritud

pulber“

ja

„mikroniseeritud“,

mistõttu

mikroniseeritud

drospirenooni definitsiooni puudumine ei takistanud asjatundjal leiutist teostada. Leiutise

teostatavuse osas leidis ekspert, et drospirenooni soovitud kiiret lahustumist oli võimalik

saavutada mikroniseeritud kujul drospirenooni kasutamisega või selle pihustamisega inertsetele

kandjapartiklitele. Kuigi patent ei sisaldanud teavet osakeste suuruse vähendamise aparatuuri

ja mikroniseerimise protsessi tingimuste kohta, oleks vastava ala asjatundja eksperimentaalse

töö käigus saanud leiutist teostada.

Dr Pedraz leidis, et patendis ei olnud selgitust ega kirjeldust, kuidas drospirenooni kiiret

lahustuvust saavutada. Samas pidi asjatundja aru saama, et abiaineid tuleb lisada koostisesse,

mis sisaldab tingimata drospirenooni mikroniseeritud vormis või abiaine pinnale pihustatuna.

Otseselt küsimusele, kas vastava ala asjatundja oleks patendis toodud leiutiskirjelduse alusel

saanud saavutada soovitud drospirenooni lahustusmismäära, dr Pedraz ei vastanud. Tema

arvamusest ei saa järeldada, et ta oleks proovinud patendis kirjeldatud leiutist teostada ja tal

oleks see ebaõnnestunud. Eelnevast tulenevalt ei tõendanud hageja veenvalt, et leiutise olemus

ei olnud piisavalt avatud.

Järgnevalt tuvastas maakohus, et leiutisel oli leiutuslik tase. Hageja väitel puudus vaidlustatud

leiutisel leiutuslik tase, sest ovulatsiooni pärssivad suukaudselt manustatavad ravimid, mis

sisaldasid drospirenooni päevaannustes 3-4 mg, olid enne prioriteedikuupäeva tuntud ning võis

järeldada, et drospirenoon oli neis ravimites mikroniseeritud vormis. Arvestamata jäeti Krause

uuringud spironenooni kohta, mille alusel oleks asjatundja saanud teha järeldusi drospirenooni

mikroniseeritud vormis kasutamise kohta, sest spironenoon ja drospirenoon on sarnase

struktuuriga ained. Vastava ala asjatundja võis varasema tehnika taseme alusel eeldada, et

raviefekti saavutamiseks pidi kasutama drospirenooni mikroniseeritud vormis või kiirelt

lahustuvas vormis. Vaidlustatud leiutise hindamisel ei saanud kasutada probleem-lahenduse

meetodit, sest leiutis põhines üllatusel, kuid üllatusele peab eelnema eelarvamus ja üllatusele

baseeruvad leiutised on väga erandlikud. Üllatuse puhul peab leiutiskirjelduse tehnika tase

viitama dokumentidele, mis tõendavad pikaajalist laialtlevinud eelarvamuse olemasolu. Sellise

eelarvamuse olemasolule patendis viidatud ei ole. Probleem-lahenduse meetodit ei saanud

kasutada, sest leiutises ei olnud kirjeldatud lahendamist vajavat tehnilist probleemi.

Kostja leidis, et vaidlustatud leiutise peamine leid seisnes selles, et vaatamata drospirenooni

happetundlikkusele oli võimalik teostada drospirenooni kiirelt lahustuva tabletina, mis oluliselt

parandas ravimi biosaadavust. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et leiutustaseme

hindamiseks oleks pidanud olema mingi väljakujunenud eelarvamus, millega mindi vastuollu.

Oluline oli see, kas vastava ala asjatundja oleks tehnika tasemest lähtudes olnud motiveeritud

leiutist teostama mõistliku eduväljavaatega. Senises tehnika tasemes oli teada, et drospirenoon

ei ole happelistes tingimustes ehk inimese maos stabiilne, millest tulenevalt ei oleks vastava ala

asjatundja soosinud selle kasutamist kiirelt lahustuvas vormis, kuna ta oleks eeldanud sellises

vormis madalamat biosaadavust. Happetundliku ravimi inimesele manustamisel on oluline

arvestada ravimi viibeaega maos ja ravimi isomerisatsiooni määra. Asjatundja oleks eeldanud,

et drospirenooni kiirelt lahustuvas vormis manustamisel oleks ravim maomahlas kiiresti

lahustunud ja enamik ainest oleks muutunud mitteaktiivseks. Vaidlusaluses leiutises aga leiti

üllatuslikult, et vaatamata drospirenooni happetundlikkusele, oli võimalik tema kiirelt

lahustuvas vormis kasutamisega biosaadavust hoopis suurendada, mitte vähendada. Krause

uuringutes kasutati spironenooni makrokristallilises vormis ja uuringute tulemusi ei saa

omistada drospirenoonile.

PatS § 8 lg 4 kohaselt on leiutisel leiutustase, kui see vastava ala asjatundja jaoks

endastmõistetavalt

ei

tulene

tehnika

tasemest.

Analoogiliselt

näeb

Euroopa

patendikonventsiooni artikkel 56 ette, et leiutis loetakse leiutustaset omavaks, kui see,

arvestades tehnikataset, ei ole vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetav. EPA on pikaajalise

praktika käigus kujundanud arusaama sellest, kuidas ja milliste kriteeriumide alusel leiutuslikku

taset hinnata. Probleem-lahenduse meetodi puhul tuleb defineerida lähim tehnika tase, seejärel

formuleerida objektiivne lahendamist vajav tehniline probleem ning hinnata, kas taotletud

leiutis, arvestades varasemat tehnika taset ja probleemi, oleks asjatundjale olnud ilmne. Samas

ei ole probleem-lahenduse meetodi kohaldamine leiutusliku taseme hindamisel ainuvõimalik ja

kohustuslik.

Professor Henning Gjelstrup Kristensen leidis, et vastava ala asjatundjal ei olnud enne

31.08.1999 saadaval täpset teavet drospirenooni lahustumise kohta. Asjatundja oleks vaid

teadnud, et osakeste suuruse vähendamine on levinud viis in vitro ja in vivo tingimustes

tablettide lahustumiskiiruse suurendamiseks. Ekspert ei nõustunud, et varasema kirjanduse

kohaselt oleks saanud drospirenooni biosaadavust ja imendumist mõjutada selle kombinatsioon

etinüülöstradiooliga. Varasemas tehnika tasemes oli üldiselt teada drospirenooni ja

etinüülöstradiooli kombinatsioon suukaudetes kontraseptiivides, kuid usaldusväärsete ja

ohutute suukaudsete kontraseptiivide arendamise probleemiks oli drospirenooni õige annuse

korral suure biosaadavuse saavutamine. Ekspert pidas leiutisega lahendamist vajavaks

probleemiks seda, kuidas saavutada suukaudselt manustatava drospirenooni suur biosaadavus.

Dr Pedraz leidis, et enne 31.08.1999 oli juba teada, et osakeste vähendamist mikroniseerimise

meetodil saab rakendada erinevate ainete, sh progesterooni ja spironolaktooni biosaadavuse

parandamiseks. Sellest on dr Pedraz omakorda järeldanud, et mikroniseerimine pidi olema

drospirenooni biosaadavuse parandamise meetod. Professor Kristenseni järeldusega, et

vaidlustatud patendis sooviti muuhulgas lahendada drospirenooni vähese biosaadavuse

küsimust, dr Pedraz nõustus.

Professor Kristenseni ütlustest nähtus, et ainuüksi idee pinnalt ei saa hakata tegema katseid

inimeste peal, vaid alustada tuleb suure hulga in vitro testidega. Antud järeldus on kooskõlas

EPA praktikaga. Professor Kristensen ei nõustunud hageja väitega, et varasemates patentides

pidi drospirenoon väikese annuse tõttu olema mikroniseeritud vormis. Hageja poolt kohtule

esitatud tõenditest tuvastas ekspert mikroniseeritud drospirenooni kasutamise vaid ühes

varasemas patendis, kuid see ei olnud rasestumisvastase vahendi patent, vaid tegu oli

hormoonasendusravimiga.

Dr Järving väitis, et mikroniseeritud kujul drospirenooni kasutamist suukaudselt manustatavas

preparaadis on kirjeldatud USA patendis nr US 592 2349A ja rahvusvahelises patendis nr

WO/97/11689, kuid need väited on jäänud põhistamata ega ühti kohtu ja professor Kristenseni

järeldustega samade dokumentide kohta. Dr Järvingu arvamuse lakoonilisuse ja põhjenduste

puudumise tõttu ei pidanud kohus tõendit usaldusväärseks.

Kohus leidis, et hageja esitatud arvukad tõendid, sh erinevad patendid ja artiklid ei tõendanud

hageja väidet vaidlusaluse leiutise leiutusliku taseme puudumise kohta. Mitmed hageja esitletud

järeldused tõenditest olid ennatlikud või põhjendamatud. Hageja ei tõendanud, et enne

prioriteedikuupäeva oleks eksisteerinud mõni patent või muu dokument, kus oleks kirjeldatud

suukaudselt kasutatavat rasestumisvastast vahendit, mis oleks sisaldanud kombinatsiooni

drospirenoonist ja etinüülöstradioolist ning kus drospirenoon oleks olnud koheselt lahustuvas

või mikroniseeritud vormis. Samuti ei saanud varasema tehnika taseme puhul samastada

rasestumisvastast tabletti mistahes muu ravimiga, mis on teistsuguses vormis ja mille eesmärk

on teine. Ainuüksi samade ainete sisaldumisest varasemates ravimites ei saanud teha järeldusi

selle kohta, millises vormis drospirenooni neis kasutati. Kuna tegemist oli farmaatsia valdkonda

kuuluva patendiga, ei saanud ainuüksi samade toimeainete varasemast kasutamisest teha

kaugeleulatuvaid järeldusi ning ei saanud meelevaldselt samastada erinevaid aineid ehk

spironenooni ja drospirenooni. Poolte esitatud tõendite pinnalt järeldas kohus, et drospirenooni

biosaadavuse suurenemine mikroniseerimise tulemusena ei saanud asjatundja jaoks olla

oodatud tulemus, vaid tegemist oli üllatusliku tulemusega.

Järgmisena tuvastas maakohus, et hageja patendil puudus uudsus. PatS § 8 lg 1 näeb ette, et

leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. PatS § 8 lg 2

sätestab, et leiutis on uus, kui see erineb tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks

kogu tehnikateabe põhjal, mis enne patenditaotluse esitamise kuupäeva või prioriteedinõude

puhul enne prioriteedikuupäeva on ükskõik millises maailma osas avalikkusele teatavaks

saanud kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil.

Uudsuse

kindlaksmääramisel

võetakse

arvesse

ka

Patendiametile

varem

esitatud

patenditaotluste ja kasuliku mudeli seaduse kohaselt esitatud kasuliku mudeli registreerimise

taotluste

sisu

vastavalt

nende

esitamise

kuupäevale

või

prioriteedinõude

puhul

prioriteedikuupäevale tingimusel, et patenditaotlused on avaldatud või avaldatuks loetud PatS

§ 24 järgi ja kasuliku mudeli registreerimise taotlused avaldatud kasuliku mudeli seaduse § 33

järgi. Analoogsed sätted on ka Euroopa patendikonventsioonis.

Kohus ei nõustunud kostjaga, et PatS-i kohaselt saaks uudsuse puudumist tõendada vaid mõne

varasemalt ilmunud publikatsiooniga, mis avab patendis toodud leiutise vähemalt samal määral,

nagu see on kirjeldatud patenditaotluses. Sellist piirangut PatS § 8 lg 2 ei sisalda. PatS § 8 lg 2

näeb selgelt ette, et senine tehnika tase võib olla avalikuks saanud ka kasutamise läbi või

mistahes muul viisil. Kohus leidis, et kuigi Euroopa patendikonventsioon ei ole kohaldatav,

saab ka uudsuse küsimuse puhul lähtuda siseriikliku kohtupraktika ebapiisavuse tõttu EPA

senisest praktikast.

EPA on leidnud, et ainuüksi teoreetiline võimalus, et avalikkusel on informatsioonile ligipääs,

teeb selle avalikult kättesaadavaks sõltumata sellest, kas kellelgi oli spetsiifilisi põhjuseid toote

analüüsimiseks (T444/88, G1/92). Samuti pole oluline, kas mõni avalikkuse liige tegelikult nägi

leiutist kirjeldavat dokumenti või teadis, et see on kättesaadav (T381/87). EPA on korduvalt

rõhutanud, et informatsioon on avalikkusele kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võib

saada infole ligipääsu ja sellest aru saada ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus

(T1081/01, T229/06, T2/09, T834/09). Informatsiooni suuline avaldamine teeb selle avalikuks,

kui vastaval kuupäeval oli avalikkuse liikmetel võimalik saada leiutise sisu kohta teavet ja

puudus keeld sellist infot edasi anda (T877/90). Üldreeglina peab olema eraldi kokkulepe

saladuse hoidmise kohta (T1081/01). Kui saladuse hoidmise kohustus tuleb selgesõnalisest

lepingust, mida tuli järgida, ei ole informatsioon avalikkusele kättesaadav. Keerulisem on

olukord vaikivate saladuse hoidmise kokkulepetega. Sellised kokkulepped on võimalikud, kui

kokkuleppe olemasolu hindamiseks tuleb arvestada konkreetseid asjaolusid (T972/02,

T1511/06). Üldjuhul on toode, mis on tehtud kättesaadavaks vaid testimiseks, konfidentsiaalne,

kuid see ei pruugi olla nii, kui üldsusel võib olla tootele ligipääs. Kui viidatakse uudsuse

puudumisele, peab seda tõendama isik, kes uudsuse puudumisele viitab (T193/84, T73/86,

T162/87, T293/87, T381/87, T245/88, T82/90). Samas peavad patendiomanikud tõendama

saladuse hoidmise kohustuse olemasolu, kui teine pool on väitnud, et leiutis on tehtud

avalikkusele kättesaadavaks ja patendiomanik viitab saladuse hoidmise kohustusele (T221/91,

T969/90, T1054/92).

Eeltoodud praktikat arvestades nõustus kohus hagejaga, et uudsuse puudumine vaidlusaluse

leiutise puhul võis tuleneda ainuüksi asjaolust, et üldsusel võis olla ligipääs uuritavale ravimile

selle kliinilises uuringus. Asjaolu, kas üldsus reaalselt ligipääsu sai või kas tal oli vajadus

ravimit uurida, ei oma sisulist tähtust. Eesti PatS-i ei ole põhjust tõlgendada teisiti võrreldes

EPA seisukohtadega.

EPA otsusest T 0007/07 nähtub, et sellega tühistati Euroopa patent nr EP 1214076 B1. Tegemist

on vaidlustatud patendiga analoogilise patendiga. Patent vaidlustati eeskätt uudsuse puudumise

põhjendusel. Otsuse kohaselt toimusid Ameerika Ühendriikides kliinilised uuringud 1996. aasta

detsembrist kuni 1998. aasta juulini ehk enne Euroopa patendi prioriteedikuupäeva. Uuringus

osalejatega konfidentsiaalsuskokkuleppeid ei sõlmitud ja kõiki kasutamata jäetud ravimeid ei

tagastatud. EPA viitas varasemale praktikale ja leidis, et kui ühel avalikkuse hulka kuuluval

isikul, kellel ei ole konfidentsiaalsuskohustust, on teoreetiline võimalus pääseda ligi teatud

konkreetsele teabele, peetakse sellist teavet üldsusele kättesaadavaks teabeks. Varasemad

lahendid T 0152/03 ja T 0906/01 ei too kaasa teistsugust järeldust, sest selles käsitleti

prototüüpseid vahendeid, mis siirdati patsientidele. Järelikult ei saanud patsiendid prototüüpe

kellelegi edasi anda või neid uurida. EPA leidis oma otsuses, et kuna patsientidele väljastati

korraga suurem kogus ravimeid, mida nad kodus pikema aja jooksul manustasid, kaotas kostja

nende üle tõhusa kontrolli, sest uuringus osalejatel oli võimalus neile antud ravimeid omal

äranägemisel kasutada. Kui toode on saanud üldsusele kättesaadavaks, ei ole oluline, miks see

nii juhtus ehk miks ei saanud konfidentsiaalsuskokkuleppeid sõlmida. Samuti ei pea üldsusel

olema konkreetne põhjus toote analüüsimiseks, et teha kindlaks selle koostis või struktuur.

Asjatundjal ei pidanud olema motivatsiooni drospirenooni mikroniseeritud vormi uurimiseks.

Küsimus oli vaid selles, kas seda oli võimalik teha ilma põhjendamatu vaevata ja sellele

küsimusele vastas apellatsioonikoda jaatavalt.

EPA otsusest 18.06.2013 nähtub samuti, et patendil puudus uudsus, sest katsealustega ei

sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid. Otsus puudutas vaidlustatud patendiga samasse

patendiperekonda puudutavat patenti EP 10185672. Otsuses leiti, et konfidentsiaalsuskohustust

ei tõenda patsientidele tasu maksmine uuringus osalemise eest. Patsientidel üksnes paluti

ravimid tagastada ja neile selgitati, kuidas ravimit võtma peab. Patsientidega sõlmitud

kokkuleppes ei olnud sõnaselget sätet, mis oleks ära hoidnud tableti uurimise osalejate või

kolmandate isikute poolt. Kohus pidas võimalikuks nõustuda EPA antud tõlgendusega uudsuse

osas.

Ameerika Ühendriikide New Jersey piirkonnakohtus oli vaidlus kostja patendi nr 6,787,531

üle, mis oli vaidlusaluse patendiga analoogiline patenti. Kohtumenetluse käigus andis tunnistusi

ka dr E, kes oli Ameerika Ühendriikides toimunud kliiniliste uuringute faktitunnistaja. Kohus

tuvastas,

et

detsembrist

1992

kuni

aprillini

1996

korraldas

kostja

Euroopas

drospirenooni/etinüülestradiooli kombinatsiooni III astme kliinilise uuringu, kus katsetoodet

Yasmin võrreldi ravimiga Marvelon. Alates 09.12.1996 kuni 16.08.1998 korraldati Ameerika

Ühendriikides III astme kliiniline uuring, kus osales 333 naist. Katsealustele manustati toodet

Yasmin. Osalejad allkirjastasid informeeritud nõusoleku vormi, kuid ei allkirjastanud

konfidentsiaalsuskokkulepet vastuvõetud tasu kohta. Erinevalt osalejatest olid Ameerika

Ühendriikide kliinilise uuringu üle järelevalvet teostanud välisorganisatsioonid seotud rangete

protokollidega. Uurijavoldik oli silmatorkavalt märgistatud konfidentsiaalse dokumendina.

Uurijatel ei olnud lubatud avaldada kogutud andmeid, nad pidid toodet kasutama vastavalt

protokollidele ja nad ei tohtinud kirjutada katsetoodet välja katses mitteosalevatele

patsientidele. Ameerika Ühendriikide katsete käigus anti samas katsealustele ja põhiuurijatele

teada patendi aktiivkoostisosad. Lisaks ei tagastanud mõned uuringus osalenud kasutamata

ravimikogust (dr HE ei nõustunud, et kasutamata ravimit ei tagastatud, kuid nentis, et see oli

võimalik). New Jersey kohtulahendis leiti, et katsealustega ei olnud sõlmitud

konfidentsiaalsuskokkuleppeid, kuid Ameerika Ühendriikide kohtupraktika ja õigusaktide

kohaselt ei omanud ainuüksi nende kokkulepete puudumine määratavat tähtsust. Kuigi

nimetatud lahend sisaldas mitmeid faktivigu, ei muutnud need maakohtu hinnangul kogu otsust

tõendina ebausaldusväärseks ja kõlbmatuks.

Hageja esitas kohtule patsiendi informeeritud nõusoleku vormi Ameerika Ühendriikide

uuringus. Nõusolekus on märgitud, et ravim sisaldab 3 mg drospirenooni ja 30 μm

etinüülöstradiooli ning kirjeldatud ravimi võtmise korda ja toimuvaid visiite arsti juurde. Igal

visiidil pidi patsient tagastama kõik uuringuravimi pakendid olenemata sellest, kas need olid

tühjad või sisaldasid tablette. Uuringu ravimit võisid võtta üksnes isikud, kellele see oli välja

kirjutatud ning seda tuli hoida lastele või piiratud teovõimega isikutele kättesaamatus kohas.

Konfidentsiaalsuse kokkulepet patsiendiga ei sõlmitud. Lisaks esitati patsiendile infoleht

ravimi kohta, kus oli toodud ravimi koostis, kuid mitte asjaolu, et toimeained on

mikroniseeritud vormis. Katsealuste kaartidest võib järeldada, et kaardil tuli fikseerida

väljastatud ja tagastatud tablettide arv. Kas reaalselt kaartidel kajastati tagastamata tablette,

kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Samuti ei saanud esitatud tõenditest järeldada, et kõik

uuringus kajastatud tabletid oleks tagastatud uuringu korraldajatele.

Maailma Arstide Liidu Helsingi deklaratsioonis on reguleeritud kõikidele meditsiiniuuringutele

kehtivad põhimõtted. Deklaratsiooni p 24 näeb ette, et otsustusvõimelistel inimestel tehtavate

meditsiiniuuringute puhul peab iga potentsiaalset uuritavat adekvaatselt teavitama uuringu

eesmärkidest, meetoditest, rahastamisallikatest, võimalikest huvide konfliktidest, asutustest,

kuhu uurija kuulub, uuringu oodatavast kasust ja võimalikest riskidest, ebamugavustest, mis

võivad uuringuga kaasneda, ning mis tahes muudest asjakohastest uuringuga seotud

aspektidest. Potentsiaalset uuritavat tuleb teavitada tema õigusest keelduda uuringus

osalemisest või katkestada sanktsioonideta igal ajal uuringus osalemine. Erilist tähelepanu tuleb

pöörata potentsiaalsetele uuringus osalevate isikute individuaalsele teabevajadusele ja ka

meetoditele, mida selle teabe edastamiseks kasutatakse. Olles veendunud, et potentsiaalne

uuringus osaleja on teabest aru saanud, peab arst või mõni teine sobiva kvalifikatsiooniga isik

saama tema vabatahtlikult antud informeeritud nõusoleku, soovitavalt kirjalikus vormis. Kui

nõusolekut ei ole võimalik kirjalikult esitada, peab mittekirjalik nõusolek olema nõuetekohaselt

dokumenteeritud ja tõendatud. Kohus nõustus hageja väidetega, et Helsingi deklaratsiooni

kohaselt ei saa patsiendi informeeritud nõusoleku allkirjastamine kaasa tuua patsiendile

konfidentsiaalsuskohustust.

Hageja esitas drospirenooni uuringu raporti, millega soovis tõendada, et vastava ala asjatundjal

oli võimalik tuvastada tabletis drospirenooni vorm. Kohus nõustus, et vastava ala asjatundjal

oleks olnud võimalik tableti alusel tuvastada, mida uuritav ravim sisaldab. EPA praktika

kohaselt ei oma seejuures tähtsust asjaolu, kas vastava ala asjatundjal oli või ei olnud tegelikult

põhjust ravimit uurida. Kokkuvõttes võib järeldada, et uuritav ravim võis selle kliinilise uuringu

käigus Ameerika Ühendriikides saada üldsusele kättesaadavaks, sest osa uuritud tablette ei

tagastatud ning uuringus osalejatega ei olnud sõlmitud konfidentsiaalsuskokkuleppeid. EPA

varasemas praktikas on osundatud, et põhjused konfidentsiaalsuskokkulepete puudumise kohta

ei oma tähtsust ja seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et uuringus osalejatega selliste kokkulepete

sõlmimine oleks olnud ebaeetiline.

Maakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et uuritav ravim oleks saanud avalikkusele

kättesaadavaks Euroopas toimunud uuringu käigus, ei leidnud tõendamist. Kuid ravim võis

saada avalikkusele kättesaadavaks Ameerika Ühendriikides toimunud kliinilise uuringu käigus.

Konfidentsiaalsuskokkuleppeid katsealustega ei sõlmitud ning kõiki ravimeid ei tagastatud.

Uudsuse küsimuse hindamisel saab analoogia korras kohaldada EPA senist praktikat, mille

kohaselt ei ole oluline, kas avalikkus tegelikult sai ligipääsu vaidlustatud leiutisele. Uudsuse

küsimuse hindamisel tuleb arvestada leiutise uudsust kogu maailma kontekstis. Kohus nõustus,

et informatsioon on avalikkusele kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võib saada

infole ligipääsu ja sellest aru saada ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus. Kostja ei

tõendanud ei suulise ega kirjaliku konfidentsiaalsuskokkuleppe olemasolu uuringualustega

ning seda ei tõendanud ka dr Helleri õiguslik hinnang. Üldsusel ei pidanud olema konkreetset

põhjust toote analüüsimiseks. Küsimus oli vaid selles, kas seda oli võimalik teha ilma

põhjendamatu vaevata ja see oli võimalik. Kohus leidis, et uudsuse puudumise tõttu tuli hageja

nõue rahuldada.

Hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 165 823,57 eurot, millest 160 926,80 eurot

oli lepinguliste esindajate kulu, 4 487 eurot asja läbivaatamise kulu ning 409,77 eurot tasutud

riigilõivud. Lepingulise esindaja kuludena palus hageja kostjalt välja mõista kahe esindaja

kasutamisega seotud kulu, sh tööstusomandi apellatsioonikomisjoni menetluses osalemisega

seotud kulud. Kostja palus hageja menetluskulud jätta vähemalt 86 519,77 euro ulatuses

rahuldamata ning pidas kohtueelse menetluse kulusid ebamõistlikult suurteks, sest need ületasid

oluliselt

kohtumenetluse

kulusid.

Maakohus

pidas

põhjendatud

ja

mõistlikeks

menetluskuludeks 7 698,75 eurot, mille mõistis kostjalt hageja kasuks välja.

Kohus arvestas põhjendatud ja mõistlike menetluskulude hindamisel järgmist: kostjal tuli

hagile vastu vaielda neljal erineval alusel, kuigi hagi kuulus rahuldamisele vaid ühel alusel;

hageja esitas kohtule ülisuurel hulgal tõendeid, mis hageja väiteid tegelikult ei tõendanud;

tõendite asjakohasuse mõistmiseks tuli kohtul pidada kaks pikka eelistungit, sest hageja ei

selgitanud tõendite asjakohasust selgelt ja üheselt mõistetavalt hagiavalduses; tõendid ei olnud

nõuetekohaselt hagiavalduses loetletud ja paljud tõendid olid kohtule esitatud ilma tõlgeteta

eesti keelde, millele tuli kohtul tähelepanu juhtida; hageja kohtueelse menetluse kulud olid

ebaproportsionaalselt suured võrreldes kohtumenetluse kuludega; hageja menetluskulud

tervikuna olid ebaproportsionaalselt suured, võrreldes hagiavalduses märgitud hagi hinnaga.

Hagejat esindasid kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kaks esindajat. Kuigi tegemist oli

keerulise patendivaidlusega, mis iseenesest õigustab kahe esindaja kasutamist, leidis kohus, et

mõistlik tunnitasu suurus mõlema esindaja puhul oli 150 eurot (käibemaksuta). Kahe esindaja

toimingud olid menetluses sageli dubleerivad. Samuti taotles hageja menetluskuludena

korduvalt kahe esindaja omavaheliste arutelude kulude hüvitamist, mis ei olnud vajalik ning

põhjendatud.

Põhjendatud ei olnud hageja esindajate ajakulu 454 tundi vaidlustusavalduse koostamiseks

tööstusomandi apellatsioonikomisjonile ning lõplike seisukohtade koostamiseks samas

menetluses 14,66 tundi, mis moodustas ligikaudu poole kogu lepinguliste esindajate ajakulust

(916,71 tundi). Kohtueelne menetlus on oluliselt lihtsam ning on suunatud eeskätt

pooltevahelise vaidluse lihtsamale lahendamisele ja menetluses ei toimunud mitmeid istungeid

ning lahendis on hageja väited kokku võetud neljal lehel. Mõistlik ja põhjendatud hageja

esindajate ajakulu kohtueelses menetluses kokku oli 12 tundi. Kuivõrd kohus rahuldas hageja

nõude esitatud neljast alusest ühel alusel, mõistis kohus kohtueelse menetluse kulud kostjalt

välja ¼ ulatuses.

Kohtule esitatud hagiavaldus oli mahukas, mistõttu luges kohus kahe esindaja ajakulu

hagiavalduse kohtule esitamisel mõistlikuks ja põhjendatuks, kuid arvestades hagi rahuldamise

ulatust, mõistis kostjalt hageja kasuks välja mõista ¼ hagiavalduse koostamiseks vajalikest

kuludest. Hageja esindajal kulus 20 minutit teisele esindajale e-kirja saatmiseks, 50 minutit

kostja taotluse analüüsimiseks, 10 minutit kohtu e-kirja lugemiseks (millega rahuldati kostja

taotlus), 30 minutit kliendiga suhtlemisele ja 40 minutit tähtaja pikendamise taotluse

koostamisele. Kohus leidis, et eelnimetatud ajakulu ei olnud vajalik ega põhjendatud. Hageja

esindajatel kulus kostja vastusega tutvumiseks, samuti hageja omapoolse vastuse koostamiseks

ja täiendavate tõendite esitamiseks kokku 19,5 tundi. Kostja vastus hagile oli esitatud 21-l lehel,

sellele oli lisatud 21 tõendit. Hageja vastus koosnes omakorda 20-st lehest ja sellele oli lisatud

9 uut tõendit. Kohus leidis, et hageja esindajate ajakulu 19,5 tundi oli mõistlik ja põhjendatud,

kuid kostjalt sai välja mõista kulu ¼ ulatuses.

07.05.2014 istungiks valmistumiseks ja sellel osalemiseks kulunud 47,5 tundi ei olnud mõistlik

ja põhjendatud ajakulu. Hagiavaldusele oli lisatud massiivselt tõendeid, kuid hagiavalduses ei

olnud tõenditele selgelt viidatud ja tõendid ei olnud mõistetaval viisil hagiavalduses loetletud.

Hagiavaldusest ei nähtunud selgelt, millist vaidlusalust asjaolu soovib hageja iga esitatud

tõendiga tõendada. Osad hagiavalduses viidatud tõendeid hageja tegelikult kohtule ei esitanud

ning paljud tõendid olid esitatud ilma tõlgeteta eesti keelde. 07.05.2014 eelistung kulus selleks,

et selgitada välja, millised tõendid ja milliste asjaolude tõendamiseks hageja esitas. Samuti

selgus eelistungil, et mitmed tõendid olid asjakohatud või ei suutnud hageja eelistungil nende

asjakohasust selgitada. Kui hagiavaldus oleks olnud esitatud nõuetekohaselt, ei oleks kohus

pidanud 07.05.2014 eelistungil tõenditega seonduvat selgitama. Ebakorrektse hagiavalduse

esitamisega seotud ajakulu ei saanud kostjalt välja mõista. Hageja esindajatel kulus 01.10.2014

istungi ettevalmistamiseks ja sellel osalemiseks kokku 25,3 tundi. Lisaks kulus patendivolinikul

6 tundi kohtukõne seisukohtade koostamiseks. Kohus leidis, et mõistlikuks istungi

ettevalmistamise ja sellel osalemisega seotud ajakuluks saab kahel esindajal lugeda 4 tundi

(arvestades istungi seda osa, mis kulus kostja vastuväidete ja taotluste kuulamiseks), kuid

arvestades hagi rahuldamise ulatust tuli kostjalt välja mõista kulu ¼ ulatuses. Patendivoliniku

poolt kulutatud 6-tunnine aeg kohtukõne seisukohtade koostamiseks oli põhjendamatu, sest

01.10.2014 istung oli eelistung, kus kohtukõnesid ei peetud ja vastavaid seisukohti ei esitatud.

Kohtu eelistungi protokolliga tutvumiseks ei saanud kahel esindajal kuluda aega enam kui 1

tund. Kohus leidis, et kostjalt tuleb nimetatud kulu välja mõista ulatuses, mis vastab hagi

rahuldamise ulatusele ehk õigusabi osutamise 0,25-le tunnile. Hageja protokolli parandamise

taotlus jäi rahuldamata, mistõttu taotluse esitamisega seotud kulu ei saanud kostjalt välja

mõista. Samuti kulus esindajatel 1,80 tundi võimaliku kompromissi analüüsiks ja kliendiga

suhtlemiseks, kuid mida selle aja jooksul analüüsiti ja kui kaua kestis kliendiga suhtlemine,

kohtu toimiku pinnalt tuvastada ei ole võimalik. Seetõttu ei olnud nimetatud ajakulu mõistlik

ega põhjendatud.

Hageja esindajatel kulus 3,60 tundi uurimistööks ja suhtlemiseks seoses eksperdikandidaadiga.

Kohus ei rahuldanud hageja taotlusi tema soovitud ekspertide määramiseks, samuti ei olnud

võimalik toimiku pinnalt tuvastada, milline oli uurimistöö, mille tegemiseks kulus esindajal 3

tundi. Kohus ei lugenud nimetatud ajakulu põhjendatud ja mõistlikuks. Hageja 17.11.2014

menetlusdokumendi koostamisele kulus kahel esindajal kokku 37,5 tundi. Kuigi kohus palus

menetlusosalistel esitada loetelu vaidluse alla mittekuuluvatest asjaoludest, kordas hageja selle

asemel oma menetlusdokumendis uuesti kõik hagiavalduse väited, mida ta pidas

„vastuvaidlematult“ tõendatuteks. Samuti sisaldas menetlusdokument küsimusi eksperdile,

millest enamikega kohus ei nõustunud. Sisulises osas on menetlusdokumendi koostamise

põhjendatud ajakulu seetõttu vaatamata dokumendi mahule kahe esindaja puhul kokku 4 tundi.

Arvestades rahuldatud nõuete ulatust, on hageja põhjendatud lepinguliste esindajate kulu sellest

¼ ulatuses. Hageja esindajatel kulus kokku 5,9 tundi kliendiga suhtlemiseks ning oma

ekspertide kandidaatide nõusolekute kohtule esitamiseks. Kohus ei pidanud võimalikuks valida

ekspertideks hageja soovitud isikuid. Kas või kui kaua kestis väidetav suhtlemine kliendiga

ning kas see oli seotud mõne menetluses vajaliku toimingu tegemisega, kohtutoimiku pinnalt

tuvastada ei olnud võimalik. Eeltoodu tõttu ei saanud nimetatud kulusid kostjalt välja mõista.

Hageja esindajatel kulus 18.11.2014 tõendite ülevaatamiseks 3,5 tundi, kuid milliseid tõendeid

üle vaadati ja milliseid menetlustoiminguid hageja sellest tulenevalt tegi, kohtu toimiku pinnalt

tuvastada ei olnud võimalik. Samuti kulus aega kohtu informatiivsete e-kirjadega tutvumiseks,

omavaheliseks suhtlemiseks, kokku 1 tund, kuid suhtlemise toimumist toimiku pinnalt

tuvastada ei olnud võimalik ning kohtu informatiivse e-kirjaga tutvumisele ei saanud kuluda

aega taotluses toodud ulatuses. Eeltoodu tõttu ei saanud nimetatud kulusid kostjalt välja mõista.

Kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumiseks kulus hageja esindajatel kokku 7 tundi.

Nimetatud aeg oli põhjendatud ja tuli välja mõista ¼ ulatuses. Hageja 10.12.2014

menetlusdokumendi koostamisele kulus esindajatel 12 tundi ning kostja menetlusdokumendiga

tutvumisele veel 1 tund. Kohus luges ajakulu põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja ¼ ajakulust.

Hageja esindajatel kulus 10,3 tundi kohtu määrusega tutvumiseks ning erinevatel teemadel

esindajate omavaheliseks suhtlemiseks ning kliendiga suhtlemiseks. Kohtu ekspertiisimäärus

oli koostatud 15-l lehel ning sellega tutvumiseks sai kahel esindajal mõistlikuks kokku kuluda

aega kokku kuni 4 tundi. Muus osas ei olnud võimalik tuvastada taotluses kirjeldatud

toimingute tegemist ja nende tegemiseks kulunud aega. Arvestades eeltoodut, tuli kostjalt välja

mõista kulu, mis vastab esindajate ühele töötunnile. Hageja esindajatel kulus 28.01.2015

menetlusdokumendi koostamiseks 8,5 tundi ning kostja vastusega tutvumiseks kokku 2 tundi.

Nimetatud ajakulu oli kogu ulatuses ebamõistlik, sest esitatud menetlusdokumendis soovis

hageja valikuliselt ette kirjutada seda, millised tõendeid tuleb eksperdile esitada. Tegemist oli

asjakohatu taotlusega, sest kõik asjakohased tõendid olid sõltumata menetlusdokumendi

koostamisest

juba

eksperdile

esitatud.

Kohus

luges

hageja

esindajate

ajakulu

ekspertarvamusega tutvumiseks 9 tundi, arvestades ekspertarvamuse mahtu ja sisu, mõistlikuks

ning põhjendatuks, kuid kostjalt mõistis välja kulu, mis vastas ¼-le sellest. Seda, kas või millise

aja ulatuses toimus taotluses kirjeldatud suhtlemine poolte esindajate ja kliendiga, toimiku

pinnalt tuvastada ei olnud võimalik, mistõttu ei olnud tegemist vajaliku ja põhjendatud

ajakuluga. Põhjendatud ajakuluks ei saanud lugeda ka kohtu informatiivsete e-kirjadega ning

eksperdile tasu väljamaksmist puudutava määrusega, sest ekspertiisitasu ei tasunud antud

menetluses hageja.

Kohtuistungil 30.03.2015 esitas hageja mahuka menetlusdokumendi, milles ta ei nõustunud

kohtu poolt eksperdile esitatud küsimustega, eksperdi järeldustega ning soovis eksperdi

taandamist. Tegemist oli põhjendamatu taotlusega, mis jäi rahuldamata, mistõttu ei olnud

hageja esindajate ajakulu (11 tundi) dokumendi koostamisel vajalik. Kahe esindaja istungil

osalemiseks ja osalemise ettevalmistamiseks vajalik ning põhjendatud ajakulu oli kokku 4

tundi. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, tuleb sellest kostjalt välja mõista ¼. Kohtuistungi

järgselt toimunud kokkuvõtete ja järelduste tegemist ning kliendiga toimunud suhtlemist

toimiku pinnalt tuvastada ei olnud võimalik, mistõttu ei saanud vastavat kulu kostjalt välja

mõista. Istungi protokolliga tutvumiseks ei saanud kahel esindajal kuluda aega enam kui 0,2

tundi, kuid ajakulu, mis oli seotud protokolli parandamise taotluse koostamisega ning vastava

taotluse rahuldamata jätnud kohtu määrusega tutvumisega (kokku 3,3 tundi) oli põhjendamatu

ajakulu. Hageja esitas teistkordselt põhjendamatu protokolli parandamise taotluse, mis jäi

rahuldamata, mistõttu ei saanud antud ajakulu kostjalt välja mõista. Seetõttu oli põhjendatud

ajakuluks üksnes ¼ ajast, mis kulus hageja esindajatel protokolliga tutvumisele.

22.04.2015 kulus hageja esindajatel 0,5 tundi omavaheliseks suhtlemiseks ja kliendiga

suhtlemiseks. Kuivõrd tegemist ei olnud vajaliku menetlustoiminguga ja suhtlemise toimumist

toimiku pinnalt tuvastada ei saa, ei saanud nimetatud kulu kostjalt välja mõista. Kostja

05.05.2015 menetlusdokumendiga tutvumiseks kulus hageja esindajatel 0,5 tundi ning vastuse

koostamiseks

menetlusdokumendile

tundi.

Arvestades

kohtule

esitatud

menetlusdokumentide mahtu ja sisu, luges kohus ajakulu põhjendatuks ja mõistis kostjalt välja

kulu, mis vastas ¼-le sellest. Ajakulu, mis oli kulunud 2015. mais erinevaks suhtlemiseks ning

dr Pedrazi ja dr Järvingu arvamustega tutvumiseks, kohus põhjendatuks ei pidanud. Suhtlemise

toimumist ja vajalikkust ei olnud võimalik kohtu toimiku pinnalt tuvastada. Nimetatud

arvamused esitas hageja omal algatusel, sellest kohut ja kostjat eelnevalt teavitamata. Kohus ei

lugenud kumbagi arvamust põhjendatuks ning need seondusid hageja nende hagi alustega,

millistel kohus nõuet ei rahuldanud. Kostja 10.09.2015 taotlusega tutvumiseks, sellele

vastamiseks ning kohtu määrusega tutvumiseks kulus hageja esindajatel kokku 8 tundi. Kohus

jättis hageja taotluse rahuldamata, mistõttu ei olnud tegemist põhjendatud ajakuluga. Kohtu

23.09.2015 nõue, millega tutvumiseks kulus hageja esindajatel 0,7 tundi, ei puudutanud hagejat,

mistõttu ei olnud tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. Kostja 05.10.2015

seisukohtadega tutvumiseks kulus hageja kahel esindajal kokku aega 47,5 tundi, mis on

põhjendamatu ajakulu. Menetlusdokument oli esitatud kahel lehel ning sellega tutvumiseks võis

kahel esindajal kokku kuluda aega 0,5 tundi, mis tuleb kostjalt välja mõista ¼ ulatuses.

Kohtumäärusega tutvumine võis mõistlikult aega võtta 0,5 tundi, kuid ka see ajakulu tuli

kostjalt välja mõista 0,13 tunni ulatuses. Seejärel kulus hageja esindajatel vastuväite

esitamiseks kohtule kokku 6,2 tundi, kuid kuna vastuväide jäi rahuldamata, ei olnud tegemist

mõistliku ja põhjendatud kuluga. Põhjendatud ei olnud ka ajakulu 1,5 tundi, mis oli seotud

kostja vastusega tutvumisega.

12.02.2016 esitas hageja kohtule taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks, mida kohus ei

rahuldanud, mistõttu ei olnud taotluse koostamise ajakulu 5 tundi põhjendatud ning mõistlik.

Istungi ettevalmistamiseks kulus kahel esindajal 16 tundi, kusjuures enamik sellest ajast kulus

patendivolinikul eksperdile esitatavate küsimuste ettevalmistamiseks. Tegelikult hagejat

esindanud patendivolinik 15.02.2016 istungil eksperdile küsimusi ei esitanud. Kohus luges

kahe esindaja mõistlikuks ajakuluks istungi ettevalmistamisel 4 tundi. Istung kestis 3 tundi 30

minutit. Kokku oli esindaja ajakulu viimasel istungil osalemiseks ja selle ettevalmistamiseks

7,5 tundi, mis tuli kostjalt välja mõista ¼ ulatuses. Hageja esindajatel kulus 0,25 minutit

kliendile ülevaate tegemiseks, kuid toimiku pinnalt ei olnud võimalik tuvastada, kas ülevaade

tehti ja kaua see aega võttis. Patendivolinik kulutas 2 tundi „seisukohaks ekspert Kristenseni

selgituse osas kohtuistungi protokolli põhjal“, kuid millise seisukohaga tegemist oli ja kellele

see esitati, ei olnud võimalik tuvastada. Samuti oli hageja esindajad omavahel suhelnud,

protokolli üle vaadanud 2 tunni ulatuses ning tutvunud 0,25 tunni ulatuses eksperdile täiendava

tasu väljamaksmise määrusega, mis hagejat ei puudutanud. Eelviidatud kulusid ei lugenud

kohus põhjendatud ja vajalikeks. Kohtuvaidluse seisukohtade koostamiseks kulus kahel

esindajal 32 tundi. Kuigi kohtukõne seisukohad olid kohtule esitatud 24-l lehel, korrati neis

valdavalt varasemaid seisukohti, seega põhjendatud ajakuluks oli kokku 15 tundi, millest

kostjalt tuli välja mõista ¼-le vastav osa.

Riigilõivu, mis hageja tasus avalduse esitamisel kohtueelses menetluses, ei tasunud hageja

praeguses menetluses. Riigilõivu tasumist kohus kontrollida ei saanud. Seetõttu tuli kostjalt

välja mõista riigilõiv 250 eurot, mille hageja tasus hagiavalduse esitamisel. Kohtus esitatud

tõendite tõlkimiseks kulus hagejal 4 487 eurot, mis oli vajalik ja põhjendatud asja läbivaatamise

kulud, kuid nimetatud kulud tuli kostjalt samuti välja mõista ¼ ulatuses.

Kostja apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus materiaalõigust ja kohaldas ebaõigesti

menetlusõiguse normi.

Kohus andis PatS § 8 lg-le 2 oluliselt laiema tõlgenduse, kui on võimalik sätet grammatiliselt

ja eesmärgist tulenevalt tõlgendada. Sätte eesmärgist lähtuvalt on leiutis uudne, kui see erineb

tehnika tasemest. Tehnika tase määratakse kindlaks kogu tehnikateabe põhjal, mis enne

patenditaotluse esitamise kuupäeva ükskõik missuguses maailma osas avalikkusele teatavaks

sai kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu, kasutamise läbi või mis tahes muul viisil. Leiutise

uudsuse puudumiseks ei piisa üksnes eelnevalt kirjeldatud faktide esinemise tõenäosuse

tuvastamisest.

Maakohus tuvastas vääralt, et leiutis ei ole uudne, sest: 1) EPA kohtupraktikat ei saa üle võtta;

2) katses osalejaid ei saa käsitleda avalikkusena; 3) kirjalik konfidentsiaalsuskokkulepe ei ole

ainus viis leiutise uudsuse tagamiseks.

Riigikohus on varasemalt tööstusomandit puudutavates vaidlustes öelnud, et välismaist

kohtupraktikat ei saa üle võtta. Teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib

eraõigusnormide puhul arvestada üksnes võrdlusmaterjalina Eesti seaduste mõtte ja eesmärgi

väljaselgitamisel, kui Eestis sätte rakenduspraktika puudub, kuid mujal on see sarnase sätte

puhul välja kujunenud. PatS § 8 on olnud võimalik kohaldada viimased 20 aastat. Seega ei saa

väita, et Eestis vastava sätte rakenduspraktika puudub. Eestis puudub praktika, mille kohaselt

uudsuse puudumiseks piisab leiutise avalikkusele teatavaks saamise tõenäosusest.

EPA praktikast tulenevalt ei loeta avalikkuseks isikuid, kellel olid lepingulised või muud

seadusest tulenevad piirangud informatsiooni kasutamiseks või levitamiseks. Kui

informatsiooni saamise ajal oli saaja info edastajaga erilises suhtes, ei saa teda käsitleda

avalikkuse liikmena ja avaldatud informatsiooni ei saa lugeda Euroopa patendikonventsiooni

art 54 järgi avaldatud informatsiooniks. Piirang informatsiooni kasutamiseks ja levitamiseks

võib kirjaliku konfidentsiaalsuslepingu kõrval tuleneda vaikivast saladuse hoidmise

kokkuleppest (T 1511/065), tavapärasest äripraktikast (T 799/919) või sellest, et tegu on

testimiseks mõeldud tootega (T 906/0110; T 152/0311). Maakohus jättis nimetatud lahendid

käsitlemata ja ei põhjendanud, mis ei pea neid uudsuse osas asjakohaseks.

Sündmuste ahel, mis oleks võinud viia Ameerika Ühendriikide kliinilises uuringus osalejale

antud tabletist drospirenooni mikroniseeritud vormi avastamiseni asjatundjate poolt, on

hüpoteetiline ning oleks eeldanud uuringus osalejatel lasunud kohustuste rikkumist. Maakohus

ei tuvastanud, et uuringus oleks avaldatud informatsiooni ravimi Yasmin toimeaine

drospirenoonii kohaselt lahustuva vormi kohta. Hageja ei väitnud, et risk realiseerus ja

maakohus ei tuvastanud, et ravimit oleks mõne uuringus osaleja poolt edasi antud kolmandatele

isikutele ja leiutis sai avalikkusele teatavaks.

Kostja ei oleks saanud sõlmida uuringus osalejatega konfidentsiaalsuslepingut drospirenooni

koheselt lahustuva vormi saladuses hoidmiseks ilma, et ta oleks uuringus osalejatele avaldanud

vastavat konfidentsiaalset informatsiooni, mida kostja ei soovinud aga teha. Mistahes muud

kohustused, mida teoreetiliselt konfidentsiaalsusleping oleks võinud hõlmata (kohustus toimida

tablettidega ainult ette antud viisil, kohustus kasutamata tabletid tagastada jne), olid juba kaetud

informeeritud nõusoleku allkirjastamisega ja Ameerika Ühendriikide asjaõigusseadusest

tulenevate kohustustega.

Ka konfidentsiaalsuslepingu sõlmimisel on teoreetiline risk, et info võib kättesaadavaks saada.

PatS § 8 lg 2 sõnastus lähtub konkreetse avalikkusele teatavaks saamise fakti aset leidmisest,

mitte teoreetilisest võimalikkusest. Kui uudsuse puudumine tuleneb väidetavast varasemast

avalikust kasutusest, tuleb hinnata, kas vastava ala asjatundjal oli võimalik saada teavet leiutise

oluliste tunnuste kohta. Maakohus jõudis üksnes järeldusele, et vastavat võimalust ei saanud

täielikult välistada, mis ei ole piisav, et tuvastada leiutisel uudsuse puudumine.

Hageja apellatsioonkaebuse palus kostja jätta rahuldamata.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsus menetluskulude väljamõistmise osas ja uue otsusega

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 165 823,57 eurot ning mõista nimetatud kulult

välja VÕS § 113 lg 1 alusel viivis kohtulahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Maakohus

kohaldas ebaõigesti menetlusõiguse normi.

Maakohus rikkus TsMS § 174 lg 1, kui hagi täies ulatuses rahuldades määras kostja poolt

hüvitamisele kuuluvaks menetluskuluks 4,64% sellest, mida hageja taotles, põhjendades seda

kõrvaliste asjaoludega.

Kohus vähendas ekslikult menetluskulude suurust olulisel määral põhjendusega, et hageja

menetluskulud on võrreldes hagihinnaga ebaproportsionaalselt suured. Praegune vaidlus oli

keeruline ja aeganõudev ning hagihind oli määratud seaduse poolt. Samuti ei olnud õige

vähendada väljamõistetavate kulude suurust põhjendusega, et kohus rahuldas hagi ühel alusel

neljast võimalikust ja hageja on esitanud hulga tõendeid, sh neid, mis kohtu hinnangul esitatud

väiteid ei tõendanud. Kohtul on õigus ja võimalus poolele tagastada tõendid, mis ei ole kohtu

hinnangul asjakohased. Kõik tõendid, mis jäävad kohtutoimikusse, on eelduslikult asjakohased.

Olukorras, kus mõni hageja esitatud tõend loeti kohtu poolt asjakohatuks või hageja väiteid

mittetõendatuks, ei tähenda, et vastav kulu oleks ebavajalik ja/või põhjendamatu. Kõikide

tõendite kogumis hindamise tulemusena rahuldas kohus hagi täies ulatuses.

Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et kohtueelse menetluse kulud olid

ebaproportsionaalselt suured. Tegu oli kohustusliku kohtueelse menetlusega ja on üldteada, et

kohtumenetluse kulud esimeses instantsis on suuremad kui järgmistes. Samuti oli meelevaldne

kohtu seisukoht, et põhjendatud ei olnud kahe esindaja omavaheliste arutelude kulude

hüvitamine. Kui tulenevalt menetluse iseloomust on menetlusosalise esindamisse vaja kaasata

ka patendivolinik, siis on loomulik, et vandeadvokaat ja patendivolinik oma tegevusi

kooskõlastavad, seavad ühise strateegia jne.

Maakohus on põhjendamatult suureks pidanud hagejat esindanud patendivoliniku tunnitasu 180

eurot (käibemaksuta) ja vandeadvokaadi tunnitasu 160 eurot (käibemaksuta). Kohus on

mõlemal juhul lugenud põhjendatuks tunnitasuks 150 eurot (käibemaksuta). Tegu on keeruka

kohtuasjaga, mis nõuab esindajatelt vastavat praktilist kogemust ja valdkondlikke teadmisi. Ka

kostjate esindajate tunnitasud on kõrged, nt vandeadvokaat A. Nõmperi tunnitasu on 295 eurot

(käibemaksuta) ja patendivolinik M. Musta tunnitasu on 260 eurot (käibemaksuta).

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-st 2 tulenevalt peab advokaadi osutatav õigusteenus olema

õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika

põhjalikul uurimisel. Advokaat peab vajaduse korral koguma kliendi huvides tõendeid. AdvS

nõuetele vastava õigusteenuse osutamine sellistes patendivaidlustes nagu praegune nõuab

advokaadilt suurt hulka tööd. Ka sel põhjusel on selgelt liialdatud määrata hageja

menetluskulude rahaline suurus kindlaks kõigest 4,64% ulatuses sellest, mida on taotletud.

Kostja apellatsioonkaebuse palus hageja jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste esindajate seisukohad kohtuistungil ja

tutvunud asja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus osaliselt

tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ja tühistatud osas

teeb ringkonnakohus uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata.

Maakohtu otsus hagi rahuldamise osas on põhjendatud ja seaduslik osas, milles maakohus

tuvastas, et patendiga nr EE 05317 B1 kaitstud leiutisel puudub uudsus. Ülejäänud osas muudab

ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ja jätab maakohtu otsusest välja punktid, mis

käsitlesid vaidlustatud patendi võimalikku väljumist esialgse leiutise olemusest ning küsimusi,

kas leiutise olemus oli piisavalt avatud ja kas leiutisel oli leiutuslik tase, n.o maakohtu otsuse

punktid 209 kuni 309. Vastuseks hageja ja kostja apellatsioonkaebustele märgib

ringkonnakohus järgmist.

PatS § 8 lg 1, mis sätestab, et leiutis on patentne, kui see on uus, omab leiutustaset ja on

tööstuslikult kasutatav, on kumulatiivse faktilise koosseisuga. Selleks, et leiutis oleks

patendikõlbulik, peab see üheaegselt vastama kolmele nimetatud sättes viidatud kriteeriumile.

Kui kasvõi üks nimetatud omadustest puudub, ei ole leiutis patentne, mistõttu ei ole vaja ühe

kriteeriumi puudumisel asuda analüüsima järgmiste tingimuste esinemist. Maakohus tuvastas

otsuses, et praegusel juhul puudub esimene leiutise patentsuse kriteerium, s.t vaidlusalune

leiutis ei ole uus. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus hindas poolte esitatud tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsuses on jälgitav kohtu siseveendumuse

kujunemine vaidlusaluse leiutise uudsuse puudumise osas. Samuti ei jaotanud maakohus

kirjeldatud osas ebaõigesti tõendamiskoormust. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei

anna põhjust maakohtu otsust nimetatud osas muuta. Vastuseks kostja väidetele selgitab

ringkonnakohus järgmist.

Euroopa Patendiameti Apellatsioonikojad on loodud 1973. aasta Euroopa patentide

väljaandmise konventsiooni (Euroopa patendikonventsioon) alusel, millega Eesti ühines 2002.

aastal. Eestis kehtiv patendisüsteem põhineb nimetatud konventsioonil. Näiteks sätestavad nii

PatS kui Euroopa patendikonventsioon, et patent antakse leiutistele, mis on uued, omavad

leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatavad. Seega on patentide puhul EPA otsustest võimalik

lähtuda õiguse kohaldamisel, s.t õigusnormide tõlgendamisel ja rakendamisel. Seda enam, et

Eesti siseriiklik kohtupraktika on vaidlusaluses valdkonnas ebapiisav, mida kinnitab ka asjaolu,

et nii kostja kui hageja on oma pöördumistes kohtule esitanud hulgaliselt just EPA otsuste

seisukohti. Eesti siseriikliku kohtupraktika vähesust ei lükka ümber ka tõdemus, et PatS § 8 lg

1 on tänasel kujul eksisteerinud alates 1994. aastast, sest sätte kehtivuse kestvus ei ole seoses

selle rakenduspraktika arvuga kohtutes.

Kostja on maakohtule heitnud ette, et viimane otsustas leiutisel uudsuse puudumise pelgalt

tõenäosuse pinnalt – üksnes tõenäosuse tuvastamine, et leiutis võis saada avalikkusele teatavaks

varem, ei ole piisav. Ringkonnakohus selgitab eelnevaga seoses, et teoreetiline võimalus, et

avalikkusel on informatsioonile ligipääs, teeb leiutise avalikult teatavaks PatS § 8 lg 2 mõttes.

Eelnev tuleneb üheselt EPA kohtupraktikast (T444/88, G1/92). Nimetatud kohtupraktika on

praegusel juhul kasutatav PatS § 8 lg 2 tõlgendamisel, sest Euroopa patendikonventsioonis on

analoogne õigusnorm. Euroopa patendikonventsiooni art 54 lg 1 ja lg 2 sätestavad, et leiutis

loetakse uueks, kui see ei ole osa tehnikatasemest. Tehnikatasemeks loetakse kõik, mis enne

Euroopa patenditaotluse esitamise kuupäeva on kirjaliku või suulise kirjeldamise kaudu,

kasutamise teel või muul viisil üldsusele kättesaadavaks tehtud. Ka nimetatud konventsiooni

sätetes ei ole kasutatud sõna „tõenäoline“. Eelnevast sõltumata on EPA oma kohtupraktikas

sedastanud, et ainuüksi teoreetiline võimalus, et avalikkusel on informatsioonile ligipääs, teeb

selle avalikult kättesaadavaks sõltumata sellest, kas kellelgi oli spetsiifilisi põhjuseid toote

analüüsimiseks (T444/88, G1/92). Seejuures ei ole oluline, kas mõni avalikkuse liige tegelikult

nägi leiutist kirjeldavat dokumenti või teadis, et see on kättesaadav (T381/87). Informatsioon

on kättesaadav, kui vähemalt üks avalikkuse liige võis saada infole ligipääsu ja sellest aru saada

ning kui puudub saladuse hoidmise kohustus (T1081/01, T229/06, T2/09).

Veel enam, uuringutel osalejad ise olid avalikkuse osad. Uuringus osalejad ei olnud uuringu

korraldanud asutuse töötajad, vaid olid valitud uuringusse üldsuse esindajatena. Maakohus on

veenvalt tuvastanud, et katsealustega saladuse hoidmise kokkuleppeid ei sõlmitud, mistõttu jäid

nad uuringu ajaks samuti üldsuse esindajateks, kelle õigusi ja vabadusi uuringu ajal ei olnud

piiratud. Euroopa praktika kohaselt saab varasemat kasutamist pidada mitteavalikuks vaid juhul,

kui eksisteerib otsene või kaudne saladuse hoidmise kokkulepe ning kui seda kokkulepet ei ole

rikutud. Erinevalt kostja poolt maakohtule etteheidetust, ei ole maakohus väitnud, et kirjalik

konfidentsiaalsuskokkulepe on ainus viis leiutist avalikuks tulemise eest kaitsmiseks. Maakohus

analüüsis, kas katsealuste poolt allkirjastatud patsiendi informeeritud nõusolek võis katsealustele

tuua kaasa konfidentsiaalsuskohustuse ja nentis, et vastavalt Helsingi deklaratsioonile ei olnud see

võimalik. Pidades silmas eelnevat ja asjaolusid, et mitmed katsealused lõpetasid enne tähtaja

saabumist ravirežiimi rikkumise tõttu osalemise uuringus või lahkusid uuringust informeeritud

nõusoleku tagasivõtmise tõttu ning tagastamata jäetud tablettide üle puudus kontroll, asus

maakohus õigesti seisukohale, et patsientidega ei olnud sõlmitud kokkulepet, mis neile kohustusi

paneks, sh kohustaks leiutist hoidma saladuses.

Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates oli leiutis oma uudsuse kaotanud enne prioriteedikuupäeva,

sest leiutist kasutati Ameerikas korraldatud ravimiuuringus, kuid uuringus osalejaid ei kohustatud

hoidma ravimi kohta saladust. Uudsuse puudumise tõttu ei ole leiutis vastavalt PatS § 8 lg-le 1

patentne.

Järgnevalt vastab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Õige on

maakohtu seisukoht, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetava menetluskulu suurus rahaliste nõuete

puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on lahendis 3-2-1-4-15 öelnud, et tsiviilasja hinnast

suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes

asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Ringkonnakohus märgib esmalt, et praegusel juhul

ei ole tegu rahalise nõudega, vaid hageja on esitanud taotluse tühistada vaidlusalune patent.

Teiseks on ilmne, et seaduse poolt kunstlikult määratud hagihind ning asja keerukus ja mahukus

ei ole praegusel juhul omavahel kooskõlas. Seega ei saa praegusel juhul olla hagihind

menetluskulude põhjendatuse hindamise mõõdupuuks.

Maakohus on hinnanud, et põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulud on 6 327 eurot

(hageja taotles kulude hüvitamist 160 926,80 euro ulatuses), riigilõiv 250 eurot (hageja taotles

riigilõivu hüvitamist 409,77 euro ulatuses), tõendite tõlkimise kulud 1 121,75 eurot (hageja

taotles kulude hüvitamist 4 487 euro ulatuses). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

oluliselt vähem kulusid, kui hageja taotles ja põhjendas oma seisukohta muuhulgas järgmiste

väidetega: hageja esitas kostja vastu nõude neljal alusel, millistest vaid üks võimaldas hagi

rahuldamist (otsuse p 342), hageja esitas hulga tõendeid, mis hageja väiteid ei tõendanud

(otsuse p 342), istungil ei arutatud asjaolusid, milleks menetlusosaline ette valmistus (otsuse p

349), protokolli parandamise taotlus jäi rahuldamata (otsuse p 350), kohus ei nõustunud

enamiku eksperdile esitamiseks kohtu jaoks koostatud küsimustega (otsuse p 351), eksperdi

taandamise taotlus jäi rahuldamata (otsuse p 359), vastuväide jäi rahuldamata (otsuse p 364),

taotlus tõendi vastuvõtmiseks jäi rahuldamata (otsuse p 365).

Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha, kas maakohus on rikkunud diskretsiooni piire, kui

vähendas märkimisväärselt lepingulise esindaja kulusid, hinnates, et need ei ole vastavas osas

vajalikud ja põhjendatud.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 3-2-1-115-14, p 11;

RKTKm 3-2-1-43-10, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus lepingulise esindaja

tunnitasu hindamisel kaalumispiire ületanud. Maakohtu otsusest on selgelt jälgitav, mis

põhjustel tuleb poolel hüvitada teise poole lepingulise esindaja kulud tunnitasuga 150 eurot.

Maakohus on rikkunud diskretsioonipiire esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel.

Ringkonnakohus selgitab, et menetlustoimingu ja selle ettevalmistamiseks kulunud aja

vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa kohus lähtuda sellest, mitmel õiguslikul alusel oli

võimalik hagi rahuldada, kas kõik esitatud argumendid olid veenvad või kas esitatud väide

osutus õigeks või valeks. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise

suuruse menetluskulude jaotuse alusel kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Menetlusosalisel on õigus ja kohustus esitada asjaolude kinnitamiseks tõendeid ning vajadusel

kohtule taotlusi. Menetlusosalise lepingulise esindaja ülesanne on esindada klienti parimal

võimalikul viisil, sh kasutada kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus

seadusega ja kutse-eetika nõuetega. Menetlustoiming või menetlusdokument ei ole vajalik ja

põhjendatud, kui see on ilmselgelt asjakohatu.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei mängi

rolli asjaolu, mitu õiguslikku argumenti luges kohus põhjendatuks. Seda enam, et TsMS § 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Menetluses

on otstarbekas esitada mitu õiguslikku alust või argumenti enda taotluse põhjendamiseks ja

asjaolu, mitu esitatud argumenti toob menetlusosalisele soovitud tulemuse, menetluskulude

jaotust ja kindlaksmääramist ei mõjuta. Seega oli kohatu kõikidelt maakohtu hinnangul

põhjendatud menetluskuludelt automaatselt maha arvestada ¾ põhjendusega, et kohus rahuldas

hagi ühe argumendi pinnalt neljast võimalikust. Kohus arvestas ¾ maha järgmistelt maakohtu

menetluses kantud põhjendatud kuludelt: hagiavalduse koostamine 51 tundi, kostja vastusega

tutvumine 19,5 tundi, 01.10.2014 istungi ettevalmistamine ja sellel osalemine 4 tundi, kohtu

eelistungi protokolliga tutvumine 1 tund, hageja 17.11.2014 menetlusdokumendi koostamine 4

tundi, kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumine 7 tundi, hageja 10.12.2014

menetlusdokumendi koostamine 12 tundi, kostja 10.12.2014 menetlusdokumendiga tutvumine

1 tund, ekspertiisimäärusega tutvumine 4 tundi, ekspertarvamusega tutvumine 9 tundi,

30.03.2015 istungil osalemine ja osalemise ettevalmistamine 4 tundi, 30.03.2015 istungi

protokolliga tutvumine 0,2 tundi, kostja 05.05.2015 menetlusdokumendiga tutvumine 0,5 tundi,

kostja 05.05.2015 menetlusdokumendile vastuse koostamine 16 tundi, kostja 05.10.2015

seisukohtadega tutvumine 0,5 tundi, kohtu 08.10.2015 määrusega tutvumine 0,5 tundi,

15.02.2016 istungi ettevalmistamine ja osalemine 7,5 tundi, kohtuvaidluse seisukohtade

koostamine 15 tundi. Kokku 156,7 tundi, millest peale ¾ suuruse osa maha arvamist mõistis

maakohus kostjalt hagejale välja kulu 39,175 tunni õigusabi osutamise eest, s.o 5 876,25 eurot

(39,175 x 150). Maakohus ületas eelnevalt kirjeldatud arvestusega diskretsioonipiire.

Maakohtul tulnuks eelnevalt kirjeldatud toimingute eest kostjalt hagejale välja mõista 23 505

eurot (156,70 x 150).

Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevale lisaks on maakohus rikkunud diskretsioonipiire,

kui automaatselt luges põhjendamatuteks kulud, mis tekkisid seoses taotlustega, mida kohus ei

rahuldanud. Kohtul tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel välja selgitada, kas kantud kulud

olid põhjendatud. Kusjuures üksnes taotluse rahuldamata jätmise fakt ei anna alust hinnata

kantud ajakulu põhjendamatuks või ebavajalikuks. Põhjendatud ja vajalikud võivad olla ka

need kulud, mille osas teeb kohus positiivse otsustuse. Seda enam, et lepingulise esindaja

kohustus on klienti esindada võimalikult hästi, sh esitada vajalikke taotlusi. Eelnevat ei tohi

mõista selliselt, et lepinguline esindaja võib esitada ilmselgelt põhjendamatuid väiteid või

taotlusi. Hinnang taotlusele või esitatud vastuväitele tuleb anda selle sisu hinnates. Maakohus

on mitmete kantud kulude väljamõistmata jätmist põhjendanud sellega, et kohus ei rahuldanud

esitatud taotlust või vastuväidet. Sellega ületas maakohus diskretsioonipiire. Maakohus ei

lugenud põhjendatud kuluks hageja esindaja ajakulu sobiva eksperdi leidmiseks, sest ei

rahuldanud hageja taotlust tema soovitud ekspertide määramiseks. 01.10.2014 istungi

protokollist nähtub, et kohus rahuldas kostja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks ja andis

mõlemale poolele aja eksperdi kandidaadi esitamiseks. Hageja esitas 17.11.2014 kohtule kahe

eksperdi andmed. On mõistetav, et niivõrd keerukas asjas kulub eksperdi leidmisele aega. Seega

on põhjendatud hageja 07.11.2014 ja 13.11.2014 kantud ajakulu 3,6 tundi. Maakohus palus

23.12.2014 kirjas teatada mõlemal poolel eksperdi kandidaatide kirjalikud nõusolekud

ekspertiisi läbiviimiseks ja esitada hinnapakkumine. Vastavalt kohtu nõudele hageja toimetas,

mistõttu kaasnesid sellega kulud. Seega on põhjendatud hageja esindaja 09.01.2015,

12.01.2015 ja 13.01.2015 ajakulu 4,6 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul

on põhjendatud ka ajakulu kostja 10.09.2015 taotlusega tutvumisele ja vastuse koostamisele

hoolimata sellest, et kohus rahuldas kostja taotluse ja jättis rahuldamata hageja oma. Arvestades

esitatud taotluse mahtu on põhjendatud ajakulu 4,5 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et

01.10.2014 ja 30.03.2015 toimunud kohtuistungite protokollide parandamise taotlused ja

vastuväide kostja 10.09.2015 taotluse lahendamisele olid ilmselt põhjendamatud, mistõttu

teostas maakohus nimetatud osas diskretsiooni õigesti. Ringkonnakohtu hinnangul olid

põhjendatud ajakulu taotlustele, mida maakohus küll ei rahuldanud, kuid mis sisu poolest ei

olnud ilmselt põhjendamatud, 12,7 tundi, mistõttu tulnuks kirjeldatud vajalike ja põhjendatud

toimingute eest mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 905 eurot (12,7 x 150).

Samuti rikkus maakohus diskretsioonipiire, kui luges põhjendamatuks ja ebavajalikuks kogu

aja, mis kulus lepingulistel esindajatel kliendiga suhtlemiseks. Lepingulise esindaja ülesanne

on esindada kliendi huve. Kliendiga suhtlemata, ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet

iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada kohtuasja senise kulu ja tulevikus

tehtavate menetlustoimingute üle. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt suhelnud

kohtuasja raames kliendiga järgmiselt: 27.11.2013 suhtlus kliendiga menetluslikes küsimustes

0,3 tundi, 03.10.2014 kohtuistungi materjalide ülevaatamine, olukorra täpsustamine, suhtlus

patendivoliniku ja kliendiga 3 tundi, 14.10.2014 kompromissi analüüs ja suhtlus kliendiga 1,8

tundi, 27.11.2014 kostja 17.11.2014 menetlusdokumendiga tutvumine, suhtlus kliendiga 2

tundi, 09.01.2015 suhtlus kliendiga, eksperdikandidaatidega ja patendivolinikega seoses

nõusolekutega 4 tundi, 13.01.2015 kostja eksperdikandidaadi nõusolekuga tutvumine, suhtlus

patendivoliniku ja kliendiga 1 tund, 19.01.2015 kohtu 16.01.2015 määrusega tutvumine,

suhtlus patendivoliniku ja kliendiga, edasiste menetluslike sammude hindamine 2 tundi,

26.01.2015 suhtlus kliendiga seoses ekspertarvamustega ja vastuväidetega sellele 0,3 tundi,

12.02.2015 kostja 11.02.2015 menetlusdokumendiga tutvumine, suhtlus patendivoliniku, kohtu

ja kliendiga 1,5 tundi, 30.03.2015 suhtlus patendivoliniku ja kliendiga, kokkuvõte ja järeldused

istungist 1 tund, 22.04.2015 suhtlus kliendi ja patendivolinikuga eksperdiarvamuses esitatud

seisukohtade ümberlükkamise osas 30 min, 13.05.2015 suhtlus kliendiga seoses

eksperdiarvamusega 1 tund, 15.02.2016 ülevaade kliendile kohtuistungist 0,25 tundi.

Menetluskulude nimekirjast nähtub, et ainult kliendiga suhtlemisele pühenduti kahe aasta ja

seitsme kuu jooksul 3,65 tundi ja muude toimingute käigus suheldi kliendiga hinnanguliselt 5

tundi, kokku 8,65 tundi. Eelnev kulu arvestades asja mahukust ja keerukust ning asjaolu, et

lepingulise esindaja funktsiooniks kohtumenetluses on esindatava huvide esindamine, on

vajalik ja põhjendatud ning kirjeldatud toimingute eest tulnuks kostjalt hagejale välja mõista 1

297,5 eurot (8,65 x 150).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus rikkus diskretsioonipiire, kui jättis kostjalt hageja

kasuks välja mõistmata 07.05.2014 toimunud eelistungi kulud ja osaliselt 01.10.2014 eelistungi

kulud. Kohus põhjendas eelnevat asjaoluga, et hageja oli esitanud massiivselt tõendeid, kuid ei

olnud piisavalt selgelt tõenditele viidanud ja eelistungil tuli selgitada välja, missugused tõendid

missuguste asjaolude tõendamiseks hageja esitas. Ringkonnakohus nõustub hageja

seisukohaga, et hageja ülesanne menetluses on esitada enda väiteid kinnitavad tõendid, mida

hageja ka tegi. Kui kohus ei loe mõnda tõendit asjakohaseks, on kohtul õigus see tagastada.

Kõik tõendid, mis jäävad kohtutoimikusse ja mida kohus otsuses hageja seisukohtadele

hinnangu andmiseks analüüsib, on asjakohased tõendid. Eelistung korraldatakse, kui kohtu

arvates saab nii paremini ette valmistada asja arutamist põhiistungil või kui eelistungil on

rohkem väljavaateid lõpetada menetlus kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Istungil

osalemine on pooltele kohustuslik. Seega, kui kohus on otsustanud eelistungi kasuks, siis

hoolimata sellest kumma poole tõendeid istungil analüüsiti, on kantud ajakulu eelduslikult

põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohus on seisukohal, et põhjendatud on esindajate ajakulu

07.05.2014 istungiks ettevalmistamisele ja osalemisele 30 tundi. Arvestades asjaolu, et tegu oli

eelistungiga, ei lugenud kohus põhjendatuks patendivoliniku niivõrd suurt ajakulu istungi

ettevalmistamisele, mistõttu vähendas seda. 01.10.2014 istungiga seotud ajakulu oli

põhjendatud 18 tunni ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et patendivoliniku

kulutatud 6 tundi kohtukõne seisukoha koostamiseks ei olnud põhjendatud, kuivõrd tegu oli

eelistungiga. Samuti vähendas ringkonnakohus põhjendatud aega istungiks ettevalmistamiseks,

sest materjalide, tõendite ja tõlgetega tutvumiseks oli enne istungit varasemalt juba kolmel

korral aega pühendatud, s.o vaidlustusavalduse ja hagiavalduse koostamisel ning esimese

eelistungi raames. Kuivõrd maakohus leidis, et põhjendatud oli ajakulu 4 tundi 01.10.2014

istungil osalemiseks, tuleb see maha arvestada 18-st tunnist, mis oli ringkonnakohtu hinnangul

vajalik 01.10.2014 istungiks. Seega tulnuks kostjal hagejale hüvitada 6 600 eurot ((30+14) x

150).

TsMS § 162 lg 2 esimese lause kohaselt peab kostja hagejale hüvitama muu hulgas

kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on seaduses

sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus

kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu (TsMS § 144 p 4). PatS § 55 lg 1 kohaselt arutatakse

patendivaidlusi PatS-is sätestatud juhtudel tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (TOAK) ja

kohtus. Kusjuures tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduse (TÕAS) § 38 lg 2 järgi on

menetlus apellatsioonikomisjonis kohustuslik kohtueelne menetlus. Maakohus oli seisukohal,

et taotletud 468,66 tunnist oli vajalik ja põhjendatud õigusabile kulunud aeg 12 tundi.

Maakohus leidis, et praegusel juhul ei olnud põhjendatud kohtueelse menetluse kulud peaaegu

samas summas, kui olid hageja kulud kohtumenetluses, sest TOAK menetlus on lihtsam ja seal

ei toimunud istungeid ning TOAK lahendis olid hageja väited kokku võetud neljal lehel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole eluliselt usutav, et hagejal kulus

kohtueelses menetluses kolme dokumendi koostamise peale sama palju aega kui kaks aastat ja

seitse kuud väldanud kohtumenetluses oluliselt rohkemate toimingute peale. Samal ajal ei saa

nõustuda maakohtu seisukohaga, et põhjendatud ja vajalik õigusabikulu kohtueelses menetluses

oli 12 tundi. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud missuguseid toiminguid ja

missuguse kvaliteediga hageja kohtueelse menetluse etapis tegi. Maakohus langetas eelneva

osas otsuse pelgalt asjaolu pinnalt, et kulud kanti kohtueelses menetluses. Ringkonnakohus

nõustub hageja väitega, et enamasti tekivad kõige suuremad menetluskulud vaidluse

lahendamise esimestes instantsides. Seega ei väljenda 12 tundi õigusabi kulusid tegeliku töö

mahtu kohtueelses menetluses. TÕAS § 44 lg 2 näeb ette rida elemente, mis peavad

vaidlustusavalduses

kajastuma,

sh

põhjendus.

Hageja

poolt

tööstusomandi

apellatsioonikomisjonile esitatud vaidlustusavaldus oli 58 lk pikk ja täis sisutihedat teksti.

Samal ajal nõustub ringkonnakohus ka kostjaga, et mitmed hageja väljendatud seisukohad on

tõenditest kopeeritud, mistõttu ei saanud dokumendi loomisele kuluda nii palju aega, kui hageja

hindas. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustusavaldus oli vajalik hageja õiguste

kaitsmiseks, kuid seesuguse kirjutise koostamine ei saanud aega võtta enam kui seitse tööpäeva,

s.o 56 tundi, mistõttu on põhjendatud õigusabikulu kõnealusel toimingu osas 8 400 eurot (56 x

150). Hageja on eelnevale lisaks koostanud kohtueelses menetluses vastuse patendiomaniku

vastuväidetele. Dokument on 81 lk pikk, kuid vahed lõikude vahel on suured, lehekülgede ääred

väga laiad ja dokumendi lõppu on lisatud mitu lehekülge diagramme, mistõttu on dokumendil

sisu oluliselt vähem, kui visuaalselt paistab. Eelneva tõttu hindab ringkonnakohus vajalikuks

õigusabi kuluks kõnealuse dokumendi kirjutamisel kaheksa tööpäeva, s.o 64 tundi, mistõttu on

põhjendatud õigusabikulu kõnealusel toimingu osas 9 600 eurot (64 x 150). Hageja on

kohtueelses menetluses esitanud ka lõplikud seisukohad. Kohus pidas vajaliku ja põhjendatud

õigusabikulu hindamisel silmas dokumendi vähest uudsust võrreldes menetluse kestel esitatud

eelmiste dokumentidega, mistõttu oli põhjendatud aeg dokumendi koostamiseks üks tööpäev,

s.o 8 tundi, mistõttu oli põhjendatud õigusabikulu kohtueelses menetluses 1 200 eurot (8 x 150).

Seega tulnuks kostjal hagejale hüvitada kohtueelses menetluses kantud õigusabikulu 19 200

eurot.

Muus osas maakohus diskretsiooni piire ei ületanud, mistõttu ei ole ringkonnakohtul ülejäänud

osas võimalik kulusid ise hinnata.

Ringkonnakohus võtab järgmisena seisukoha, kas maakohus on menetlusõigust rikkunud, kui

alandas märkimisväärselt asja läbivaatamise kulusid, hinnates, et need kuuluvad hüvitamisele

vaid ¼ osas. Maakohus leidis, et hageja kantud tõlkimise kulud 4 487 eurot olid vajalikud ja

põhjendatud, kuid vähendas summat ¾ võrra, sest hageja nõue rahuldati ühel alusel neljast

võimalikust. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et seesugune mahaarvamine ei olnud

õiguspärane, mistõttu tulnuks kostjalt hageja kasuks välja mõista kogu tõlke kulu 4 487 eurot.

Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha, kas maakohus rikkus menetlusõigust, kui jättis

kostjalt välja mõistmata kohtueelses menetluses kantud riigilõivu. Maakohus leidis, et kuivõrd

riigilõiv TOAK-is ei ole kantud kohtumenetluses, ei saa kohus seda välja mõista.

Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulud on vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 menetlusosaliste

kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on mh seaduses sätestatud kohtueelse

menetluse kulud (TsMS § 144 p 4). Vaidlustusavalduse esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse (RLS) § 175 kohaselt tuli tööstusomandi apellatsioonikomisjonile kaebuse

või vaidlustusavalduse esitamise eest tasuda riigilõivu 159,77 eurot. Hageja on palunud kostjalt

välja mõista riigilõiv TOAK-is 159,77 eurot. Nimetatud summat ei ole kostja vaidlustanud ega

maakohus riigilõivu kandmise kahtluse alla seadnud. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1, § 138 lg-

st 1 ja TsMS § 144 p-st 4 tulnuks kostjalt hageja kasuks välja mõista mh riigilõiv TOAK-is

159,77 eurot.

Hagejad ei vaidlustanud menetluskulu väljamõistmist 7 698,75 euro ulatuses, kuid palusid

suurendada kostjalt hageja kasuks väljamõistetavat menetluskulu kuni 165 823,57 euroni ja

välja mõista viivis menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku

tasumiseni. Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus rikkus põhjendatud ja vajalike

menetluskulude hindamisel menetlusõigust. Kogumis tulnuks kostjalt hageja kasuks välja

mõista menetluskulu 57 404,27 eurot, mis moodustus järgmistest summadest: õigusabikulu

52 507,5 eurot, tõlkekulud 4 487 eurot ja riigilõiv 409,77 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja

kasuks menetluskuludena täiendavalt välja mõista 49 705,52 eurot (57 404,27-7 698,75).

Menetluskulud

7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude

jaotuse. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kostja kanda kostja

apellatsioonkaebusega seonduvad kostja ja hageja menetluskulud. Hageja on kostja

apellatsioonkaebuse menetlemisega kandnud õigusabi kulusid kokku 59,05 tundi, mis kulus

apellatsioonkaebusele vastamiseks. Eelnevale lisandub aeg, mis kulus kohtuistungiks

ettevalmistamisele ja osalemisele. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul hinnata,

kas kantud menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

põhjendatud

ja

vajalik

järgmine

kulu:

19.05.2016

taotluse

koostamine

Bayer’i

apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamiseks (0,75 tundi). Viimane oli osaliselt

tingitud hageja esindaja vahetumisest, mille kulusid ei pea kandma vastaspool. Arvestades ühelt

poolt apellatsioonkaebuse mahtu, asja keerukust, esitatud vastust ja asjaolu, et hagejat esindasid

menetluses kaks erineva valdkonna spetsialisti ning teisalt argumentide korduvust, on

põhjendatud ja vajalik õigusabikulu apellatsioonikaebusele vastuse koostamiseks 35 tundi.

Hageja esindajad osutasid seoses 13.10.2016 toimunud istungiga õigusabi kokku 18,5 tundi, sh

valmistusid istungiks, koostasid kirjalikud seisukohad ja osalesid istungil. Ringkonnakohtu

hinnangul on nimetatud ajakulu põhjendatud ja vajalik hageja õiguste efektiivseks kaitseks.

Istungil käsitleti nii hageja apellatsioonkaebust kui kostja apellatsioonkaebust, mistõttu hindab

kohus, et kostja apellatsioonkaebuse menetlemisele kulus 18,5 tunnist pool, s.o 9,25 tundi.

Arvestades asja keerukust ja mahukust ning kohtupraktikat, on põhjendatud õigusabi osutaja

tunnitasu apellatsiooniastmes 160 eurot (käibemaksuta). Kostjal tuleb hagejale hüvitada kulu

õigusabi osutamise eest 7 080 eurot (44,25 x 160).

Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid, mistõttu jätab kohus hageja apellatsioonkaebuse menetlemisel kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Mati Maksing