1-16-7507/5 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

22. november 2016 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-16-7507

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 22. septembri 2016

määrus kriminaalmenetlusega Andres Noorlinnule

kahju tekitamise asjas

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Noorlind (IK 36504202230), määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 22. septembri 2016 määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist

kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates

päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Viru Maakohtu 9. jaanuari 2012 otsusega tunnistati Andres Noorlind süüdi KarS § 386 lg 1 - §

22 lg 2,3 (alates 15.03.2007 KarS § 3891 lg 2 - § 22 lg 2,3) ja KarS § 390 lg 1 - § 22 lg 2,3

(alates 15.03.2007 KarS § 3891 lg 2 - § 22 lg 2,3) järgi ning liitkaristuseks mõisteti 6 kuud

vangistust. 24. augustil 2012 lõpetas Tartu Ringkonnakohus oma määrusega kriminaalasjas

kõigi süüdistatavate suhtes KrMS § 2742 alusel kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku

aja möödumisega,

2. 2. veebruaril 2016 esitas A. Noorlind Viru Ringkonnaprokuratuurile süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise seaduse (edaspidi SKHS) § 5 lg 1 p 1, 6 ja lg 4 alusel taotluse

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks. A. Noorlind leidis, et kuna ta viibis

kriminaalmenetluse raames 185 päeva tõkendina vahistuses ning kuna kohtumenetluses teda

süüdi ei mõistetud, siis oli temalt vabadus võetud aluselt. Taotluse esitaja leidis, et seetõttu on

talle seoses vahistuses viibimise ja ebamõistliku menetlusajaga tekkinud varaline ja

mittevaraline kahju. Varaline kahju tekkis seetõttu, et pikka aega kestnud kohtumenetluses oli

taotleja sunnitud nädalate kaupa viibima kohtuistungitel, mistõttu ta ei saanud töötada ja tal

tekkisid võlgnevused seoses korteri ülalpidamiskuludega. Pärnu Maakohtu 21.03.2012

määrusega kohustati taotlejat tasuma KÜ-le XX 13 põhinõudeid summas 1436.53 eurot ja

hüvitama riigilõivu 47.93 eurot Seda nõuet tasus A. Noorlind kohtutäituri kaudu, kelle nõue oli

omakorda 1869.62 eurot. Vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju suuruseks hindab taotleja

6444.17 eurot (1045/30x185), võttes aluseks 2015 aasta kolmanda kvartali keskmise palga 1045

eurot. Ebamõistliku menetlusajaga põhjustati taotleja hinnangul mittevaralist kahju 7315 eurot

(7x1045). Taotleja palus SKHS § 5 lg 1 p 1, 6 ja lg 4 alusel hüvitada tekitatud varaline kahju

1869.62 eurot, vahistamisega tekitatud mittevaraline kahju 6444.17 eurot ja ebamõistliku

menetlusajaga tekitatud kahju 7315 eurot.

3. 15. juuni 2016 määrusega jättis Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova

A. Noorlinnu taotluse rahuldamata. Ringkonnaprokurör märkis, et SKHS § 5 alusel saab isik

kahju hüvitamist taotleda juhul, kui tema suhtes on jõustunud õigeksmõistev või süüdimõistev

kohtuotsus, kriminaalmenetlus on isiku suhtes lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise

või kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu või samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud

kohtulahend või kriminaalmenetluse lõpetamise määrus KrMS § 200 sätestatud alusel. A.

Noorlinnu suhtes oli Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-06-2589

menetlus lõpetatud KrMS § 274² lg 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

Seega tuvastati kohtulikul arutamisel, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja

jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja

jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kui menetlust lõpetades. Isiku süü või selle

puudumise küsimuses kohus nimetatud määruses seisukohta ei võtnud.

4. Ringkonnaprokurör viitas oma arvamuse avaldamisel SKHS eelnõu nr 635 seletuskirjale,

millest nähtuvalt ei võimalda ebamõistlik menetlusaeg lõpetamise alusena SKHS kohaselt

kahju hüvitamise nõudmist, sest isikul on võimalus sellel alusel menetluse lõpetamisest

keelduda ja kohustada riiki menetlust jätkama ning esitada kahju hüvitamise nõue pärast seda,

kui ta on saanud endale soodsa lõpplahendi. Kui isik annab nõusoleku menetluse lõpetamiseks,

siis see lõpetamine ongi talle juba kompensatsioon liigpika menetlusega tekitatud kahju eest ja

ei ole põhjendatud anda isikule õigust nõuda veel lisaks kahju hüvitamist, kui riik on isiku

karistamisest loobunud.

5. Ringkonnaprokurör märkis, et KrMS § 274² kohaselt peab mõistliku menetlusaja möödumise

alusel lõpetamiseks olema süüdistatava nõusolek. A. Noorlind oli oma taotluses märkinud, et

tema ei ole vastavasisulist nõusolekut andnud. Ringkonnaprokurör tuvastas, et kriminaalasja

materjalidest ei nähtu Tartu Ringkonnakohtus vastava nõusoleku otsesõnu küsimist A.

Noorlinnu käest, kuid samas viitas tema nõusolekule Tartu Ringkonnakohtus kriminaalasja

arutelu aluseks olnud A. Noorlinnu kaitsja Kaido Kooga apellatsioon, kus väideti, et

kriminaalmenetlus asjas nr 1-06-2589 on veninud ebamõistlikult pikale ja tuleks lõpetada

seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. 30.04.2012 kohtuistungi protokollist nähtus, et

A. Noorlind on oma kaitsja apellatsiooniga tutvunud ja soovib, et see läbi vaadataks. Samuti

kinnitas A. Noorlinnu kaitsja, et jääb apellatsioonis esitatud väidete juurde.

6. Seega järeldas ringkonnaprokurör, et A. Noorlind pidi olema teadlik, mida tähendab

kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274² alusel või vähemasti oli tal võimalus oma kaitsjalt

selle tähendust küsida. Asjaolu, et A. Noorlind ei vaidlustanud kohtumäärust, millega

kriminaalmenetlus tema suhtes mõistliku menetlusaja möödumisega lõpetati, tuli

ringkonnaprokuröri

hinnangul

tõlgendada

sellise

otsustusega

nõustumisena.

Ringkonnaprokurör tugines sellise arvamuse esitamisel Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-53-15 p-s

13 öeldule. Kokkuvõttes leidis ringkonnaprokurör, et A. Noorlinnu taotluses kajastatud

asjaoludes ei ole täidetud ükski SKHS § 5 (ega ka SKHS § 7) kohaldamise alustest ning kahju

hüvitamine selle seaduse alusel ei ole võimalik.

7. 13. juulil 2016 esitas A. Noorlind kaebuse 15. juuni 2016 Viru Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör R. Hlebnikova poolt koostatud kahju hüvitamise taotluse lahendamise

määruse

peale

Riigiprokuratuuri.

Kaebuses

taotletakse

määruse

tühistamist

ja

süüteomenetlusega tekitatud kahjuhüvitise taotluse rahuldamist. A. Noorlind leiab, et ta ei ole

andnud nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274² alusel, kuna vastavat

nõusolekut ei ole tema käest küsitud. Seetõttu ta ei ole teadlik ka kriminaalmenetluse

lõpetamisega kaasnevatest võimalikest tagajärgedest. Samuti leiab kaebaja, et tõele ei vasta

seisukoht, et ringkonnakohtu määruse mittevaidlustamine on tõlgendatav nõustumisena.

Asjaolu, et A. Noorlind ei vaidlustanud Tartu Ringkonnakohtu määrust, ei tähenda seda, et ta

oleks andnud nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kaebaja leiab, et Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-53-15 arutas kohus menetluse lõpetamise võimalikkust ja lõpetas menetluse

esimese astme kohtu lahendiga, kuna edasine võimalik menetlus võis olla liiga pikk. A.

Noorlinnu kriminaalasjas tehti menetluse lõpetamise määrus teise astme kohtus ilma igasuguse

aruteluta.

8. 3. augusti 2016 määrusega jättis Riigiprokuratuuri riigiprokurör Kadri Väling A. Noorlinnu

kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör jõudis seisukohale, et Viru Ringkonnaprokuratuuri poolt

taotluse rahuldamata jätmise otsus on olnud seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks

või muutmiseks puudub alus. Riigiprokurör K. Väling leiab, et ringkonnaprokuratuur on oma

määruses õigesti avanud SKHS § 5 lg 1 sisu ning seadusandja eesmärgi. Samuti on

ringkonnaprokuratuur korrektselt viidanud SKHS seletuskirjale, mille kohaselt minetab

süüdistatav õiguse liiga pika menetlusega tekitatud kahju hüvitamisele, andes KrMS § 274²

alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks vajaliku nõusoleku.

9. Riigiprokurör ei nõustu A. Noorlinnu väitega, et temalt ei ole küsitud kriminaalmenetluse

lõpetamiseks vajalikku nõusolekut, kuna see on otseselt vastuolus A. Noorlinnu esindaja

29.02.2012 kriminaalasjas nr 1-06-2589 koostatud apellatsioonkaebuses taotletu, 30.04.2012

Tartu Ringkonnakohtu kohtuistungi protokollis kajastatu kui ka Tartu Ringkonnakohtu

24.08.2012 määruses väljendatuga. Nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei pea olema

väljendatud süüdistatavalt vastuse saamisega, vaid ka tema enda või tema esindaja poolt asjas

kajastatud menetlusdokumentides avaldatus, millega nõustumist kohtuistungil kinnitatakse.

Tartu Ringkonnakohus on 24.08.2012 määruses A. Noorlinnu suhtes kajastatud menetluse

lõpetamise seisukoha aluseks võtnud talle A. Noorlinnu esindaja apellatsioonkaebuses esitatud

taotluse, millega on nõustunud ka A. Noorlind.

10. Riigiprokuratuur nõustub ringkonnaprokuratuuriga, et kriminaalasjas nr 1-06-2589 asusid nii

vandeadvokaat K. Kooga kui ka A. Noorlind 29.02.2012 apellatsioonkaebuse p-s 5 seisukohale,

et kriminaalmenetlus antud asjas, sealhulgas tema kaitsealuse A. Noorlinnu suhtes, kuulub

lõpetamisele seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Jaatades K. Kooga esindusõigust,

nõustus A. Noorlind kaitsja K. Kooga koostatud ja esitatud apellatsioonkaebuses toodud

seisukohtadega. 30.04.2012 Tartu Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtub üheselt, et

ringkonnakohus kandis istungi alguses ette kõikide apellatsioonkaebuste motiivid ja taotlused

ning selgitas apellantidele nende õigust neist loobuda. Süüdistatav A. Noorlind kinnitas

protokolli kohaselt, et on oma kaitsja apellatsiooniga tutvunud ja soovib, et see läbi vaadatakse.

Protokollist nähtub ka, et A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga jäi samuti esitatud apellatsiooni juurde.

Asjaolu, et A. Noorlinnu kaitsja hinnangul kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele seoses

menetluse mõistliku aja möödumisega, on fikseeritud ka Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012

määruses.

11. Riigiprokuratuur leiab, et kuivõrd A. Noorlind ja tema kaitsja ei kasutanud Tartu

Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruse peale edasikaebeõigust, siis on põhjendatud

ringkonnaprokuröri seisukoht, et A. Noorlind ja tema kaitsja nõustusid kohtumääruses vastu

võetud otsustusega. Ringkonnaprokurör on sellist arvamust avaldades tuginenud Riigikohtu

lahendile nr 3-1-1-53-15 p 13, kus leiti, et olukorras, kus süüdistatava nõusolekut menetluse

lõpetamiseks sellel alusel otsesõnu ei küsitud, kuid arvestades, et süüdistatav asjasse puutuvas

osas kohtumäärust ei vaidlustanud, saab lugeda ta kõnealuse otsustusega nõustunuks.

Kriminaalasjas nr 1-06-2589 on Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebustes,

sealhulgas ka süüdistatav A. Noorlinnu esindaja omas, selgelt sõnastatud taotlus menetlus

lõpetada mõistliku menetlusaja möödumisega, millest lähtuvalt on ka ringkonnakohus oma

seisukoha kujundanud.

12. Riigiprokuratuur leidis, et kaebuses esitatud asjaolusid kajastavad materjalid kogumis näitavad,

et A. Noorlind ise kui ka tema kaitsja on olnud kriminaalasjas nr 1-06-2589 menetluse

lõpetamisega seoses menetluse mõistliku aja möödumisega nõus. Sellest seisukohast ei ole nad

omal initsiatiivil ega kohtu selgesõnalisel küsimisel taganenud. Samuti ei ole A. Noorlind ega

tema kaitsja vastu võetud otsust menetlus KrMS § 274² alusel lõpetada vaidlustanud.

Riigiprokurör leiab kokkuvõttes, et A. Noorlinnu kaebuses ei ole esitatud ühtki argumenti, mis

võimaldaks Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör R. Hlebnikova poolt 15.06.2016

koostatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise määruses esitatud seisukohti ümber

hinnata, mistõttu jääb tema kaebuse rahuldamata.

13. 2. septembril 2016 esitas A. Noorlind Viru Maakohtule kaebuse 3. augusti 2016

Riigiprokuratuuri määruse peale. A. Noorlind taotleb riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja

talle tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebaja leiab, et Riigiprokuratuuri

määrus on ühekülgne ja puudulik. A. Noorlind ei mõista, kuidas puudutab tema poolt antav

nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks kaitsja poolt antavat nõusolekut. Kaebaja leiab, et

apellatsioonis esitatud põhinõudeks oli tema õigeksmõistmine. Kriminaalmenetluse lõpetamine

oli alternatiivne nõue. A. Noorlind leiab, et tema oma süüd ringkonnakohtu istungil ei

tunnistanud. Ta ei andnud kriminaalmenetluse lõpetamiseks oma nõusolekut. Tema soovi, et

apellatsioon läbi vaadatakse, ei saa pidada nõusolekuks kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

Ringkonnakohtu istungil ei arutatud kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust ja selle

tagajärgi. A. Noorlind leiab, et kriminaalmenetlus lõpetati ilma tema nõusolekuta ja sellega

rikuti KrMS § 274² lg 1 nõudeid.

14. A. Noorlind leiab, et Riigiprokuratuur on tähelepanuta jätnud kolm tema väidet. Kaebaja ei

saanud 2012 aastal teadlik olla, missuguste seaduste ja põhimõtete järgi lahendatakse 2016

aastal kahju hüvitamise taotluseid. Kaebaja leiab, et tegelikkuses peaks kohaldamisele

kuuluvaks materiaalõiguseks olema 2012 aastal kehtinud Riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus. Samuti on tähelepanuta jäetud kaebaja väide, et

Tallinna Halduskohtu lahenditega on hüvitatud kahju A. Noorlinnu kaassüüdistatavatele S.

Zahharovile ja J. Pärnmetsale. Kaebaja suhtes on rikutud võrdsuse põhimõtet, sest sarnastel

asjaoludel on riik kahele isikule kahju hüvitanud. Samuti ei ole vastatud kaebuses toodud

väitele, mida menetles ringkonnaprokuratuur 4,5 kuud, kui lõpuks leiti, et puuduvad kahju

hüvitamise alused.

15. Viru Maakohtu 22. septembri 2016 määrusega jäeti A. Noorlinnu kaebus Riigiprokuratuuri

riigiprokurör K. Välingu 03.08.2016 määruse peale rahuldamata. Maakohtu hinnangul on

Riigiprokuratuur oma määruses piisava põhjalikkusega selgitanud A. Noorlinnu poolt esitatud

kaebuse rahuldamata jätmist. Lisaks selgitab maakohus, et SKHS § 7 lg 1 alusel peab

kahjunõude tekkimiseks olema tuvastatud menetlusõiguse süüline rikkumine menetleja poolt.

Ei piisa vaid objektiivsest menetlusõiguse rikkumisest. Rikkumine peab olema süüline, mis

väljendub teo etteheidetavuses prokuratuurile või uurimisorganile. A. Noorlinnu suhtes on

jõustunud kohtumäärus, millega on kriminaalasi lõpetatud KrMS § 274² alusel menetluse

mõistliku aja möödumisega. Maakohus rõhutab, et kuna menetlusõiguse rikkumist menetleja

poolt ei ole käesoleval juhul tuvastatud, ei saa tekkida isikul ka kahju hüvitamise nõuet SKHS

§ 7 lg 1 alusel.

16. Samuti on nii Viru Ringkonnaprokuratuuri kui ka Riigiprokuratuuri prokurörid õigesti leidnud,

et A. Noorlinnul puudub alus taotleda kahju hüvitamist ka SKHS § 5 alusel, kuna

kriminaalmenetlus on Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega lõpetatud KrMS § 274²

alusel seoses kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumisega, mitte KrMS § 199 lg 1 p 1,2,5

alusel, mil tal oleks olnud võimalik taotleda kahju hüvitamist SKHS alusel. Prokuratuur on ka

õigesti tuvastanud, et A. Noorlinnu nõusolek menetluse lõpetamiseks KrMS § 274² alusel oli

faktiliselt olemas ning A. Noorlind nõustus menetluse lõpetamisega KrMS § 274² alusel.

17. Ülejäänud A. Noorlinnu väited (et 2012 ei saanud ta teada, millise seaduse alusel lahendatakse

2016 kahju hüvitamise taotlust; miks on tema suhtes rikutud võrdsuse põhimõtet, hüvitades

kahju kaassüüdistatavatele) jätab kohus tähelepanuta, kuna antud asja menetlus algas

02.02.2016 A. Noorlinnu poolt Viru Ringkonnaprokuratuurile esitatud taotlusega hüvitada

süüteomenetlusega tekitatud kahju.

Määruskaebus

18. A. Noorlind esitas Viru Maakohtu 22. septembri 2016 määrusele määruskaebuse ning taotleb

selles Viru Maakohtu määruse tühistamist ja varalise ning mittevaralise kahju hüvitamist.

19. Maakohtu määrus on ühekülgne ja puudulik. Kaebaja leiab, et maakohus ei ole selgitanud,

milles seisnes faktiline nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks. A. Noorlind ei mõista,

kuidas puudutab tema poolt antav nõusolek kriminaalmenetluse lõpetamiseks kaitsja poolt

antavat nõusolekut. Kaebaja leiab, et apellatsioonis esitatud põhinõudeks oli tema

õigeksmõistmine. Kriminaalmenetluse lõpetamine oli alternatiivne nõue. A. Noorlind leiab, et

tema oma süüd ringkonnakohtu istungil ei tunnistanud. Ta ei andnud kriminaalmenetluse

lõpetamiseks oma nõusolekut. Tema soovi, et apellatsioon läbi vaadatakse, ei saa pidada

nõusolekuks kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu istungil ei arutatud

kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust ja selle tagajärgi. A. Noorlind leiab, et

kriminaalmenetlus lõpetati ilma tema nõusolekuta ja sellega rikuti KrMS § 274² lg 1 nõudeid.

20. Kuna maakohtu määruses puudub sisuline põhjendus, siis kordab A. Noorlind

Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud vastuväiteid. A. Noorlind ei saanud 2012 aastal teadlik

olla, millise seaduse alusel lahendatakse 2016 aastal kahju hüvitamise taotlust, tema suhtes on

rikutud võrdsuse põhimõtete, hüvitades kaassüüdistatavatele kahju ning mida menetles

ringkonnaprokuratuur 4,5 kuud, kui lõpuks leiti, et puuduvad kahju hüvitamise alused.

Ringkonnakohtu järeldused

21. Ringkonnakohus, hinnanud määruskaebuses esitatud seisukohti, jätab Viru Maakohtu 22.

septembri 2016 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus peab

vajalikuks lisada Viru Maakohtu määrusele järgmiseid selgitusi.

22. Kahju hüvitamine SKHS § 5 alusel nähakse ette olukorras, kus isiku suhtes on kohaldatud

süüteomenetluses

meedet,

mis

intensiivselt

riivas

isiku

põhiõigust

(vahistamine,

kinnipidamine, ametikohalt kõrvaldamine, elukohast lahkumise keeld, vara arestimine), kuid

mille talumise kohustus ei ole menetluse lõpptulemust arvestades proportsionaalne – eelkõige

kui isik on õigeks mõistetud või lõpetatakse tema suhtes menetlus kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu. Hüvitamise õigust andva põhiõiguse riivena käsitletakse selle juhtumite grupi

all ka ebamõistlikku menetlusaega, kuid ebamõistlik menetlusaeg on oluline mitte olukorras,

kus menetlus lõpetatakse ebamõistliku menetlusaja tõttu, vaid ikkagi üksnes siis, kui „isik

mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse

seadustiku § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel“.

23. SKHS eelnõu nr 635 seletuskirja kohaselt ebamõistlik menetlusaeg kahju hüvitamise nõudmist

ei võimalda. Kui isik annab nõusoleku menetluse lõpetamiseks liigpika menetlusaja tõttu, ongi

see lõpetamine iseenesest talle kompensatsioon, mis kompenseerib ka eelnevalt tekitatud kahju.

Kahju hüvitamise nõude võimaldamine KrMS §-de 205² ja § 274² kohaldamise korral oleks

ebaloogiline ka seetõttu, et isikud, kes mõistetakse pärast liigpikka menetlust süüdi, saavad

üksnes selle kompensatsiooni, et nende karistust vähendatakse. Kui aga riik karistamisest

üleüldse loobub, ei ole mõistetav, miks peaks isik saama peale karistusest täieliku „pääsemise“

lisaks veel ka õiguse nõuda kahju hüvitamist.

24. Käesoleval juhul lõpetati A. Noorlinnu suhtes Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega

kriminaalasjas nr 1-06-2589 kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumisega KrMS §

274² lg 1 tähenduses. Seega on käesolevas määruskaebemenetluses keskseks küsimuseks

kriminaalmenetluse lõpetamiseks antav nõusolek KrMS § 274² lg 1 tähenduses, kuna SKHS

alusel ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, kui isik on andnud nõusoleku

kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaebaja on

seisukohal, et ta ei ole andnud kriminaalasjas nr 1-06-2589 nõusolekut kriminaalmenetluse

lõpetamiseks.

25. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et tegemist on jõustunud

kohtumäärusega, kuid materjalide pinnalt saab selgitada määruskaebuses esitatud väidet

kriminaalmenetluse lõpetamisega mittenõustumise osas.

26. Ringkonnakohus, tutvudes kriminaalasjas nr 1-06-2589 A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga poolt

29.04.2012 esitatud apellatsioonkaebuse, Tartu Ringkonnakohtu 30.04.2012 kohtuistungi

protokolli ja Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega, leiab, et kuigi Tartu

Ringkonnakohtu istungil kriminaalmenetluse lõpetamine seoses mõistliku menetlusaja

möödumisega sisuliselt arutusele ei tulnud, on A. Noorlind andnud teadliku nõusoleku

kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274² lg 1 tähenduses, mistõttu tal ei ole võimalik

SKHS alusel kahju hüvitamist nõuda. Nimelt taotles A. Noorlinnu kaitsja K. Kooga

apellatsioonkaebuse p-s 5 kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu. Tartu Ringkonnakohus on küsinud 30.04.2012 toimunud kohtuistungil A. Noorlinnult,

kas viimane on tutvunud enda kaitsja, A. Kooga, poolt koostatud apellatsioonkaebusega ning

soovib, et see läbi vaadataks, mille peale A. Noorlind vastab jaatavalt (Tartu Ringkonnakohtu

kohtuistungi protokoll lk 2). Apellatsioonkaebuse läbivaatamise soovi saab ringkonnakohtu

hinnangul käesoleval juhul käsitleda muuhulgas ka kui nõusolekut kriminaalmenetluse

lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega, kuna seda on taotletud A. Noorlinnu

kaitsja poolt koostatud apellatsioonkaebuses ning Tartu Ringkonnakohus on kohtumääruse

tegemisel juhindunud kaitsja poolt taotletust. Juhul kui A. Noorlind ei oleks olnud

kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus ning oleks soovinud menetluse jätkamist ja enda õigeks

mõistmist, siis tal oleks olnud võimalik esitada Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määruse

peale määruskaebus Riigikohtule. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et taolist määruskaebust

esitatud ei ole, millest omakorda saab järeldada, et A. Noorlind oli kriminaalmenetluse

lõpetamisega KrMS § 274² lg 1 tähenduses nõus. Siinkohal on nii Viru ringkonnaprokuratuur

kui ka Riigiprokuratuur õigustatult viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-53-15 p 13, kus

Riigikohus selgitab, et kui isik asjasse puutuvas osas maakohtu määrust vaidlustanud ei ole,

saab ta lugeda kõnealuse otsustusega nõustunuks. Juhindudes eeltoodust leiab ringkonnakohus,

et on alusetu tugineda aastaid hiljem kriminaalmenetluse lõpetamiseks vajaliku nõusoleku

väidetavale puudumisele, kui A. Noorlinnu poolt vastavat otsustust edasi kaevatud ei ole ning

Tartu Ringkonnakohtu määrus jõustus esialgsel kujul.

27. Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks peatuda määruskaebuses toodud väitel, et kuidas

puutub A. Noorlinnu poolt antavasse nõusolekusse tema kaitsja poolt antav nõusolek.

Advokatuuri eetikakoodeks § 8 sätestab, et advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema

üksnes kliendi huvidest, eelistades kliendi huve enda omadele. Teisisõnu kaitsja on seotud oma

kaitsealuse õiguspositsioonidega. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Noorlinnu kaitsja ei

oleks kriminaalmenetluse lõpetamist seoses mõistliku aja möödumisega taotlenud, kui see ei

oleks olnud A. Noorlinnu huvides ning A. Noorlind sellega nõustunud ei oleks. Kaitsja ei saa

kriminaalmenetluses lähtuda oma isiklikest huvidest, vaid ta juhindub oma töös enda

kaitsealuse positsioonist, mis on omavahel kooskõlastatud. Sellest tulenevalt koostas A.

Noorlinnu kaitsja apellatsioonkaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse lõpetamist, mis oli A.

Noorlinnu huvidega kooskõlas ja millega viimane oli nõus.

28. Ühtlasi väidab A. Noorlind, et ta ei olnud teadlik, missuguseid tagajärgi toob tema jaoks kaasa

kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu. Ringkonnakohus on seisukohal,

et kuna A. Noorlinnul, nagu eespool mainitud, oli sel ajal kaitsja, kes taotles

apellatsioonkaebuses kriminaalmenetluse lõpetamist, millest A. Noorlind pidi olema teadlik,

siis oleks pidanud A. Noorlind ise oma huvide eest seisma ja välja selgitama, missuguseid

tagajärgi toob tema jaoks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku aja möödumise tõttu.

Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et on alusetu tugineda väitele, et A. Noorlind ei olnud

teadlik kriminaalmenetluse lõpetamisega kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest. Eriti veel

olukorras, kus vastavat otsustust vaidlustatud ei ole, millest saab järeldada, et A. Noorlind oli

nõus Tartu Ringkonnakohtu 24.08.2012 määrusega kaasnevate tagajärgedega.

29. Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et SKHS § 5 lg 4 sätestab, et süüdimõistva otsuse

korral on süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1

või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede

on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Ka on isikul

süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist

juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. Käesolev

säte räägib olukordadest, kus isikule on juba karistus mõistetud. Nagu korduvalt mainitud, ei

ole A. Noorlindu kohtumenetluse käigus õigeks mõistetud ja tema suhtes ei ole menetlust KrMS

§ 199 lg 1 p-s 1, 2 või 5 toodud alustel lõpetatud, vaid A. Noorlinnu suhtes lõpetati tema

nõusolekul kriminaalmenetlus ebamõistliku menetlusaja möödumise tõttu KrMS § 274² lg 1

tähenduses, mistõttu ei ole A. Noorlinnul võimalik nõuda kahju hüvitamist süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

30. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ei ole võrdsustatav ei

isiku õigeks- ega süüdimõistmisega. Sisuliselt loobub riik kriminaalasja menetlemisest seoses

mõistliku aja möödumisega, misläbi heastatakse isikule tema õiguste rikkumine, kuna mõistliku

aja jooksul ei ole jõutud kriminaalasjas lahendini. Tegemist on riigipoolse lahendusega

reageerimaks ebamõistliku menetluse kestusele. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et

SKHS alusel ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud

mõistliku aja möödumise tõttu, kuna riik on juba kord heastanud isiku õiguste rikkumise.

31. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 22. septembri 2016 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Mati Kartau

Aarne Sarjas Tiit Lõhmus