1-13-4429/66 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

22. november 2016, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-4429

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 25. oktoobri 2016

määrus süüdimõistetu Oleg Pjatnitski ennetähtaegselt

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

süüdimõistetu

Oleg

Pjatnitski

(isikukood

35910060042), määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 25. oktoobri 2016 määrus jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu Oleg Pjatnitski määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Oleg Pjatnitski tunnistati süüdi ENSV Ülemkohtu 13.12.1983 otsusega KrK § 140 lg 2 p 1

järgi ja teda karistati 4-aastase vabadusekaotusega.

ENSV Ülemkohtu 03.07.1985 otsusega tunnistati O. Pjatnitski süüdi KrK § 101 p-de 1, 7,

§ 141 lg 2 p 1, § 115 lg-te 1, 2, 3, § 1151 lg 1, § 195 lg 2 järgi ning teda karistati 15-aastase

vangistusega.

O. Pjatnitski tunnistati süüdi ka EV Ülemkohtu 02.09.1992 otsusega KrK § 101 p-de 1, 8 järgi

ja talle mõisteti karistuseks surmanuhtlus; KrK § 41 alusel liideti mõistetud karistusega ENSV

Ülemkohtu 03.07.1985 otsusega mõistetud karistus 15 aastat vangistust ning lõplikuks

karistuseks kohtuotsuste kogumis jäi O. Pjatnitskile surmanuhtlus.

Vabariigi Presidendi 05.03.1993 otsusega nr 57 asendati O. Pjatnitskile mõistetud

surmanuhtlus eluaegse vangistusega kinnises vanglas.

Viimati karistati O. Pjatnitskit Tallinna Linnakohtu 03.09.2002 otsusega KrK § 107 lg 2 p 6

järgi 9 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel liideti karistus EV Ülemkohtu

02.09.1992 otsusega ning liitkaristuseks mõisteti eluaegne vangistus. Kohus märkis, et

karistuse kandmise algust tuleb lugeda alates 12.05.1983. Kohtuotsus jõustus 24.09.2002.

1.1. Tartu Maakohtu 20.06.2016 määrusega jäeti O. Pjatnitski eluaegsest vangistusest

tingimisi vabastamise materjalid läbi vaatamata ja tagastati kinnipeetava isiklik toimik

vanglale.

1.2. Tartu Ringkonnakohtu 03.08.2016 kohtumäärusega tühistati Tartu Maakohtu 20.06.2016

määrus süüdimõistetu eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise materjalide läbi

vaatamata jätmise kohta. Ringkonnakohus märkis, et kuna Tallinna Linnakohtu 03.09.2002

otsuse kohaselt on O. Pjatnitski karistuse kandmise alguseks 12.05.1983, oli O. Pjatnitskil

Tartu Vangla poolt ennetähtaegse vabastamise materjalide kohtusse saatmise ajaks kantud

karistust peaaegu 33 aastat, millega on täidetud formaalsed eeldused arutamaks süüdimõistetu

ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalasi saadeti Tartu Maakohtu teisele kohtukoosseisule

uueks arutamiseks.

2. Tartu Maakohtu 25.10.2016 määrusega jäeti O. Pjatnitski vangistusest tingimisi

ennetähtaegselt vabastamata.

2.1. Käesolevaks ajaks on O. Pjatnitski viibinud vangistuses kokku ligi 33 aastat. Karistuse

kandmise ajal on kinnipeetav olnud hõivatud vangla majandustöödel. 2007. aastal omandas

O. Pjatnitski keskhariduse, alates 2006. aastast on ta õppinud riigikeelt ja 29.11.2012

omandanud riigikeeleoskuse tasemel B2. Läbitud tegevused on võimaldanud kinnipeetavale

sissetuleku, millest tasuda haginõuded ning tõstavad vabanemise korral isiku

konkurentsivõimet tööturul. O. Pjatnitski on osalenud ka sotsiaalprogrammides, viimati läbis

sotsiaalprogrammi „12 sammu“. Vangla iseloomustuse kohaselt on isiku käitumine viimase 13

aasta jooksul paranenud. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi O. Pjatnitskil ei ole.

Vangistuses on kinnipeetaval säilinud head suhted õe ja õe mehega, kes on valmis isikut

pärast vabanemist toetama ning garanteerima ka elukoha. Lisaks on O. Pjatnitski taastanud

suhted pojaga. Töökoha majahoidjana võimaldab O. Pjatnitskile Tallinna nelipühakogudus.

Karistuse kandmise ajal on kinnipeetav vastu võtnud usu ning soovib oma elu pühendada

Jumala teenimisele.

2.2. Vaatamata eeltoodule oli maakohus seisukohal, et O. Pjatnitski ennetähtaegseks

vabastamiseks alused puuduvad. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel ei saa tugineda üksnes kinnipeetavat heast küljest iseloomustavale

materjalile, vaid tuleb arvestada kõiki KarS § 76 lg 4 toodud asjaolusid nende kogumis.

Jätmata tähelepanuta kõike positiivset, on maakohus seisukohal, et O. Pjatnitski vabastamine

ei ole võimalik eelkõige tulenevalt toimepandud kuritegude asjaoludest ja raskusest. O.

Pjatnitski, kandes karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest ja olles karistatud 15-aastase

vangistusega, jätkas vanglas olles uute raskete kuritegude toimepanemist, mille eest kohus

karistas teda surmanuhtlusega. Vaatamata sellele, et süüdimõistetule anti uus võimalus läbi

selle, et surmanuhtlus asendati eluaegse vangistusega, ei teinud O. Pjatnitski mingeid

järeldusi, vaid ka selle järel pani toime uue raske isikuvastase kuriteo. Viimati karistati teda,

kui ta oli vangistuses viibinud ligi 20 aastat, s.o 03.09.2002. Tänaseks on sellest möödunud 14

aastat.

Maakohus leidis, et eluaegset vangistust kandva isiku vabastamine vaid 14 aastat peale

viimase kuriteo toimepanemist, ei oleks kooskõlas karistuse mõistmise alustega ega vasta ka

KarS § 77 lg 1 mõttele. Karistus ei kanna üksnes eri- vaid ka üldpreventiivset eesmärki -

raskete kuritegude eest mõistetav ja ka ärakantav karistus peab andma ühiskonnale selge

signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal

võimalikul viisil.

3. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu O. Pjatnitski, kes taotles maakohtu

määruse tühistamist ning enda ennetähtaegset vabastamist.

Määruskaebuses korratakse üle karistuse kandmise aja algust puudutav temaatika ja

süüdimõistetu märgib, et kuigi ta oma süüd toimepandud tegudes ei tunnista, ei kavatse ta

kantud karistuse osa vaidlustada. O. Pjatnitski ei saa aru vanglate heitlikust seisukohast tema

vabastamise ja mittevabastamise toetamise osas. Süüdimõistetu kordab üle, et tal on

vabaduses kindel elu- ja töökoht, toetav sotsiaalne tugi ning finantsbaas vabanemisfondi ja

1500 euro näol. Samuti on O. Pjatnitski usklik kristlane. Ta on ära kandnud seaduse poolt

määratud miinimum karistusaja ennetähtaegseks vabastamiseks ning lähtudes eeltoodust,

tuleks ta vabastada.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja selle peale esitatud määruskaebusega,

leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning süüdimõistetu määruskaebus

rahuldamata.

5. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdimõistetu määruskaebus ei anna alust maakohtu

määruse tühistamiseks ja süüdimõistetu ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks, sest

määruskaebuses ei ole välja toodud uusi asjaolusid, millele maakohus ei oleks tähelepanu

pööranud või mis omaks olulist kaalu maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale

asumiseks. Maakohus analüüsis põhjalikult nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning

kuna ringkonnakohus nõustub selle analüüsiga, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda

üle korrata. Ka süüdimõistetu poolt veelkord üle korratud positiivsed asjaolud ei too endaga

kaasa kohtu teistsugust seisukohta.

Süüdimõistetu esitatud väited karistuse kandmise aja alguse osas on saanud käsitlust nii Tartu

Ringkonnakohtu 03.08.2016 määruses kui ka maakohtu 25.10.2016 määruses, kus

süüdimõistetule on selgitatud põhjalikult karistuse kandmise aja alguse temaatikat, mistõttu

ringkonnakohus ei pea siinkohal enam vajalikuks sellel pikemalt peatuda, kuna nõustub

nendes määrustes märgituga karistuse kandmise aja alguse osas.

6. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et kuigi seadus võimaldab

süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga,

kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Formaalsete eelduste täitmine, st

seaduses märgitud ärakantud karistuse eeldus, ei anna alust veel isiku ennetähtaegseks

vabastamiseks. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi

ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. O. Pjatnitski puhul ei esine selliseid veenvaid

asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist. Materiaalsed

eeldused on täitmata. Isiku tingimisi enne tähtaega vabastamine on eelkõige kogutud materjali

hindamine kohtuniku siseveendumusest lähtuvalt ning iga isiku suhtes individuaalne.

Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et lisaks karistuse individuaalsele õigustusele

tuleb silmas pidada selle sotsiaalpoliitilist eesmärki, mis lähtub asjaolust, et riik peab

vastutama selle eest, et rahuldada ühiskonna arusaamu õiglusest. Käesoleval juhul riivaks O.

Pjatnitski ennetähtaegne vabastamine oluliselt ühiskonna õiglustunnet.

7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 25. oktoobri 2016 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas