2-16-3278/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 16.06.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja OÜ I kanda.

3. Kostjal NT-l puuduvad ringkonnamenetluses menetluskulud, mida rahaliselt

kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

22.11.2016, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-3278

Kohtuasi

OÜ I hagi NT vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16.06.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ I apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja OÜ I (registrikood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja advokaat Vahur Ambos

Kostja NT (ik XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. OÜ I (hageja) esitas 19.02.2016 hagi Pärnu Maakohtusse NT (kostja) vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25.05.2010 tähtajatu töölepingu, mille alusel

asus kostja hageja juures tööle elektrik-installeerijana. Alates 2015. a septembri teisest poolest

kostja tööle ei ilmunud. Samuti ei teavitanud hagejat tööle ilmumata jäämise põhjustest ja ei

vastanud hageja kõnedele. Hiljem selgus, et kostja oli perioodil 21.09.2015-30.09.2015 olnud

ajutiselt töövõimetu ja jättis pärast ajutise töövõimetuse lõppu omavoliliselt tööle ilmumata.

Kuivõrd kostja ei täitnud pikema perioodi vältel töökohustusi ja tööandjal ei olnud võimalik

temaga majandustegevuse korraldamisel arvestada ning kostja väljendas oma käitumisega

lugupidamatust enda kolleegide suhtes, ütles hageja alates 31.01.2016 töölepingu üles. Kostja

asus peale omavoliliselt töölt lahkumist mitteametlikult tööle OÜ-s I.

Kostja esitas omakorda hagejale 15.01.2016 kuupäeva kandva avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks, mille hageja sai posti teel kätte 02.02.2016. Hageja ei ole kätte saanud 18.01.2016

e-posti teel saadetud töölepingu ülesütlemisavaldust, sest hageja ei kasuta aadressi XXX, millele

kostja avalduse väidetavalt saatis. Kostja ülesütlemisavalduse kohaselt rikkus hageja töölepingut

järgmiselt: hilines töötasu maksmisega, ei andnud alates 24.09.2015 kostjale tööd hoolimata

kostja valmisolekust ega maksnud tööseisakute eest töötasu 24. septembrist kuni detsembri

lõpuni 2015. Samuti ei andnud selgeid ja õigeaegseid korraldusi töö olemasolu kohta ja hoidis

kostjat teadmatuses.

Kostja avalduses töölepingu erakorralise ülesütlemise alustena esitatud asjaolud ei ole praegusel

juhul pädevad töölepingu ülesütlemiseks, on ebaõiged või tõendamata. Kostja ei öelnud

töölepingut üles mõistliku aja jooksul, kui sai teada töötasu maksmisega viivitamisest (töölepingu

seadus (TLS) § 91 lg 4). Nimelt leidsid viivitused töötasu maksmisel aset veebruarist septembrini

2015, kuid töölepingu ülesütlemisavalduse esitas kostja umbes neli kuud peale viimast viivitust.

Veel enam, kostja oli teadlik viivituse põhjustest, milleks olid lepingupartnerite võlgnevused

hageja ees ja viivitus ei olnud pikk, sest eelmise kuu töötasu maksmine toimus alati järgmise kuu

jooksul. Kuivõrd töötaja lahkus töölt omavoliliselt, s.t kostja ei töötanud temast endast olenevatel

põhjustel, ei olnud hagejal kohustust maksta kostjale keskmist töötasu (TLS § 35). Hagejal oli

kostjale tööd anda, mida kinnitavad hageja teised töötajad ja asjaolu, et töödega valmis

jõudmiseks tuli tööle võtta uus elektrik. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele

mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine (TLS § 104 lg 1).

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi aegumise tõttu läbi vaatamata või rahuldamata.

Hageja rikkus töölepingu tingimusi, mistõttu ütles kostja TLS § 91 lg 1 ja § 91 lg 2 p 2 alusel

töölepingu erakorraliselt üles alates 21.01.2016. Kostja saatis erakorralise ülesütlemisavalduse

hagejale tema juriidilisse asukohta 15.01.2016 tähitud postiga väärtkirjana koos sisukirjaga ja

18.01.2016 e-postiga tööandja poolt avalikus teabes avaldatud aadressile. Hageja arvestas

osaliselt töölepingu ülesütlemisavalduses märgitut ja lõpetas töösuhte alates 21.01.2016, kui tegi

selle kohta kande töötamise registris. Vastuolus hea usu põhimõttega kandis hageja registrisse

töösuhte lõpetamise alusena poolt kokkuleppe.

Hageja seisukoht, mille kohaselt sai hageja kostja ülesütlemisavalduse esmakordselt kätte

02.02.2016, on väär. Hageja sai kostja tahteavalduse kätte elektroonilist taasesitamist

võimaldavas vormis 18.01.2016 ja samal kuupäeval oli hagejal võimalus ülesütlemisavaldusega

tutvuda oma juriidilises asukohas, sest 18.01.2016 kell 11.41 saabus tähitud postiga avaldus

hageja asukohta ja hagejat teavitati sellest SMS-i teel. Eelnevast tingituna tulnuks hagejal

hagiavaldus esitada hiljemalt 17.02.2016. Seega on hagi esitatud hilinenult.

Töölepingu ülesütlemisavaldus ei ole tühine. Väär on hageja väide, et kostja ei ilmunud tööle

alates 2015. a septembri teisest poolest. Viimast kinnitab ka asjaolu, et hageja esitatud töölepingu

ülesütlemisavalduses on märgitud, et kostja ei ilmunud tööle alates 16.11.2015. Seega ei riimu

hageja väited ja esitatud tõendid. Kostja ei ilmunud tööle, sest hagejal ei olnud alates 24.09.2015

tööd anda. Vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-1-117-11 vabaneb tööandja TLS § 35 alusel töötasu

maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda. Eelnevat hageja

teinud ei ole. Kostja esitas ülesütlemisavalduse, kui oli veendunud, et tööandja jätkab töölepingu

rikkumist. Kostja ei ole ebamõistlikult viivitanud töölepingu ülesütlemisavalduse esitamisega.

Hageja esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse on kostja vaidlustanud töövaidluskomisjonis.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud kostjal puudusid.

Hagiavaldus esitati tähtaegselt. Kostja püüdis töölepingu ülesütlemisavalduse kätte toimetada

kahel viisil: tähitud kirjaga ja e-posti teel. Tõendatud on, et tähitud kiri toimetati hagejale kätte

02.02.2016. E-kirja kättetoimetamise aja kohta andmed puuduvad. Riigikohus on lahendis 3-2-

1-8-15 märkinud, et kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama,

et teade jõudis tähtaegselt saajani. Kostja edastatud sõnumis ei olnud palvet kinnitada

kättesaamist. Sellisel juhul võib usaldusväärseks tõendiks olla kolmandast isikust teenusepakkuja

serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse. Nimetatud tõendit kostja

ei esitanud. Samal ajal on 22.01.2016 kell 09.10.07 tehtud kostja töösuhte lõppemise kohta kanne

töötamise registris. Eeltoodust nähtub, et hagejal oli kostja tahteavaldus töösuhte lõpetamiseks,

mis edastati e-posti teel, käes hiljemalt 21.01.2016. Kuivõrd hagi esitati kohtusse 19.02.2016, on

see esitatud tähtaegselt.

Praegusel juhul puudus vaidlus, et kostja töötas hageja juures tingimustel, mis on kajastatud

25.05.2010 kuupäeva kandvas töölepingus, sh pooled olid kokku leppinud, et palga maksmise

kuupäev oli järgneva kuu 5. kuupäev. Kostja esitas töölepingu ülesütlemisavalduse põhjusel, et

hageja ei maksnud töötasu töölepingus kokku lepitud ajaks ja ei andnud kostjale tööd, kuigi kostja

oli valmis tööd tegema. Kostja on tõendanud konto väljavõtetega, et hageja hilines juuli ja

septembri töötasu maksmisega ning maksis hilinenult juuli ja augusti puhkusetasud. TLS § 28 lg

2 p 2 järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kui isik

ei saa töötasu kokkulepitud ajal, on tegu olulise lepingutingimuse rikkumisega VÕS § 116 lg 2 p

2 mõttes. Kostja ei ole ülesütlemisavalduse esitamisega ebamõislikult viivitanud, sest lepingu

ülesütlemine toimus vähem kui kolme kuu jooksul viimasest ülekandest (viimane ülekanne leidis

aset 23.10.2015) ja reaktsioonina korduvatele viivitustele.

Hageja on esitanud vastuolulisi andmeid aja kohta, millal kostja hageja väidete kohaselt enam

tööle ei ilmunud. Kuna töölepingu kohaselt peetakse tööaja kohta summeeritud tööaja arvestust

kalendrikuu lõikes, tuli hagejal pidada tööajakava (TLS § 6 lg 6) ja tal oli võimalik selle abil

töötaja tööle mitteilmumist tõendada. Hageja ei ole esitanud usaldusväärset tõendit, mis kinnitaks

tema väiteid töötaja tööle mitteilmumise kohta ja hageja tõendamata väited on vastuolulised.

Hageja väidete ebausaldusväärsust suurendab asjaolu, et hageja tasus kostja eest sotsiaalmaksu

veel novembris ja detsembris 2015.

Kostja väide, et hageja ei andnud talle tööd alates 24.09.2015 on tõendatud tunnistaja JP

ütlustega, mille kohaselt käisid nad hagejalt korduvalt tööd küsimas, kuid hagejal ei olnud tööd

anda. Samal ajal ei ole hageja enda väidet, et kostjale oli tööd anda, tõendanud. Hageja esitatud

teiste töötajate seletuskiri ei tõenda, et hagejal oli kostjale alates 24.09.2015 tööd anda. Seletuskiri

oli adresseeritud hagejale ja sellest ei nähtunud, millal see oli koostatud ja allkirjastatud. Sealt

tulenes üksnes tõdemus, et viimati oldi koos tööl septembris. Pärast seda kostjat tööl ei nähtud.

Eelnevast ei saanud järeldada, et kostjale oli tööd pakkuda. Samuti ei esitanud hageja kohtule

tõendeid, mis kinnitaksid, et uue töötaja tööle võtmine elektriku töökohale oli tingitud asjaolust,

et kostja ei ilmunud tööle. Kuivõrd tööandja on kohustatud vastavalt TLS § 28 lg 2 p-le 1

kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ja hageja seadusest tulenevat tööandja kohustust ei

täitnud, oli kostjal õigus tööleping üles öelda.

Hageja seisukoht, et kostja ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul pärast töötasu

maksmisega viivitamist, ei olnud kooskõlas kohtuasjas kogutud tõenditega. Tunnistaja JP

ütlustega oli tõendatud, et töötamise ajal esines perioode, kus tööandjal ei olnud mitme kuu vältel

tööd anda. Veel 2015. aasta kestel lootsid mõlemad pooled töösuhte jätkumisele, sest pause oli

töös ka varasemalt olnud ning selle eest oli tööandja maksnud keskmist töötasu. Kostja koostas

ülesütlemisavalduse 15.01.2016. Seega toimus avalduse esitamine mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui kostja oli veendunud, et hagejal ei ole tööd anda. Kuna töö mitteandmisel peab tööandja

maksma töötajale keskmist töötasu, siis on kostja teatanud mõistliku aja jooksul tööandjale ka

töötasu väljamaksmisega viivitamisest, sest tunnistaja JP ütlustega on tõendatud, et esmakordselt

jättis töö mitteandmisel hageja keskmise tasu maksmata septembris 2015.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust ning eksis asjaolude ja tõendite

hindamisel.

Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, sest kohus ei selgitanud välja asjaolusid seoses

kostja omavolilise töölt lahkumisega. Samuti on kohus mitmeid asjaolusid tuvastanud ebaõigesti

ja jätnud põhjendamata, miks ei nõustu hageja esitatud väidetega, kuid lugenud kostja väited

tõendatuks.

Kohus tugines otsuse langetamisel suures osas tunnistaja ütlustele, kelle ütlused ei olnud osaliselt

eluliselt usutavad. Näiteks ei olnud usutav, et kostja ja tunnistaja JP käisid tööd küsimas alati

koos, sest üks elab Haapsalu linnas ja teine Ridala vallas. Samuti jättis kohus arvestamata, et ka

tunnistaja JP vastu on hageja esitanud hagiavalduse, mistõttu esineb oht, et kostja ja tunnistaja

loovad kunstlikult tõendeid.

Põhjendamatu on maakohtu etteheide hageja töötajate seletuskirjale. Asjaolud, millal on

seletuskiri koostatud ja allkirjastatud, ei omanud praeguses asjas tähtsust. Kohtu järeldus, et

seletuskirjast ei saa järeldada, et hagejal oli kostjale tööd anda, on kohatu, sest hageja soovis

seletuskirjaga tõendada, et kostja lahkus töölt omavoliliselt. Kuivõrd kostja oli omavoliliselt töölt

lahkunud, ei olnud tähtsust asjaolul, kas hagejal oli kostjale tööd pakkuda või mitte. Kohus jättis

ebaõigesti arvestamata, et hageja oli tööle võtnud uue elektriku, sest tööd oli palju. Seega on

seletuskirjas märgitud asjaolud ja hageja seletused omavahel kooskõlas.

Kostja ei esitanud töölepingu ülesütlemisavaldust mõistliku aja jooksul, sest viivitused kostjale

töötasu maksmisega leidsid aset veebruarist septembrini 2015. Samuti on kostja omavolilise töölt

lahkumisega rikkunud TLS § 15 lg 2 p-des 1, 2, 3 ja 10 sätestatud töötaja kohustusi ning VÕS §-

s 6 ja TsÜS §-s 138 kirjeldatud hea usu põhimõtet. Seega on TLS § 104 lg-st 1 tulenevalt

ülesütlemine tühine.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud

apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Maakohus on õigesti

kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud otsuses

kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta

rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostjal oli seaduslik alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel, s.o tööandja viivitas oluliselt töötasu maksmisega ja TLS § 91 lg 1

alusel, s.o tööandja ei kindlustanud töötajat tööga. Apellatsioonkaebus ei sisalda vastuväiteid

maakohtu järeldusele, et hageja viivitas korduvalt kostjale töötasu maksmisega. Küll ei nõustu

hageja maakohtu järeldusega, et ta ei kindlustanud kostjat nelja kuu vältel tööga.

TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama põhimõte on sätestatud TsMS § 5 lg-s 2, mille

kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 363 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi tuleb hagejal hagiavalduses märkida

nii hagi aluseks olevad faktilised asjaolud kui ka tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid

asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Seega on

seaduse kohaselt hagejal vaja hagiavalduses esile tuua selged hagi aluseks olevad asjaolud ja

esitada põhjendused selle kohta, millist konkreetset asjaolu millise tõendiga ta tõendada soovib.

Maakohus põhjendas veenvalt, miks ta ei nõustunud hageja väidetega. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga selles, et hageja väited ja seisukohad on vastuolulised ning ebausaldusväärsed.

Maakohus ei tuvastanud kostja väidetes ja tunnistaja ütlustes vastuolu. Seda ei tuvastanud ka

ringkonnakohus. Maakohus ei rajanud otsust üksnes tunnistaja ütlustele, vaid hindas neid

kogumis teiste tõenditega. Ringkonnakohus nõustub ka hinnanguga, mille maakohus andis

hageja töötajate seletuskirjale. Maakohus leidis õigesti, et seletuskiri ei tõenda, et hagejal oli

alates 24.09.2015 kostjale tööd anda ning muid tõendeid hageja kõnealuse väite kohta ei esitanud.

Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et pidades silmas rikkumiste olulisust ja kestvust,

ütles kostja töölepingu üles mõistliku aja jooksul.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja ei

nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute ja tuvastatuga, ei ole kohtuotsuse tühistamise

aluseks.

Menetluskulude jaotus

7. Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal

puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots