3-15-2218/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. november 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2218

Haldusasi

MTÜ Alaveski Loomapark kaebus Veterinaar- ja

Toiduameti 29. juuni 2015. a kontrollakti nr 15-321-15/27

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

MTÜ Alaveski Loomapark apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja MTÜ Alaveski Loomapark,

esindaja juhatuse liige Rein Kõiv

Vastustaja Veterinaar- ja Toiduamet,

esindaja v.adv Jaanus Tehver

RESOLUTSIOON

1. Jätta MTÜ Alaveski Loomapark apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsus muutmata.

2. Jätta MTÜ Alaveski Loomapark menetluskulud apellatsioonimenetluses tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21. detsember

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 29. juuni 2015 Veterinaar- ja Toiduameti (VTA) kontrollaktiga nr 15-321-15/27

tehti mittetulundusühingule Alaveski Loomapark ettekirjutus hiljemalt 15. augustiks 2015

tagada välisruumide (aedikute) piisavalt tugev ja kõrge tarastus, mis tõkestaks efektiivselt

loomade põgenemise (alus Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrus nr 245 „Loomaaia

planeeringule ja ehitistele ning loomaaialoomade pidamisele esitatavad nõuded“ (määrus

nr 245) § 5 lg 5) ning tagada välisruumide (aedikute) tarastuse ja selle konstruktsioonide

hea seisukord, mis tõkestaks efektiivselt loomade põgenemise (alus määrus nr 245 § 6 lg

4).

2. 26 augusti 2015 kirjaga nr 1.1-22/6258-2 tagastas VTA MTÜ Alaveski

Loomapark vaide 29. juuni 2015 ettekirjutuste kehtetuks tunnistamiseks.

3. 3. septembril 2015 esitas MTÜ Alaveski Loomapark Tartu Halduskohtule kaebuse

VTA 29. juuni 2015 kontrollakti nr 15-321-15/27 ja 26. augusti 2015 vaide tagastamise

nr 1.122/62582 tühistamiseks.

Pärast kaebuse käiguta jätmist täpsustas MTÜ Alaveski Loomapark kaebuse nõuet loobudes

vaide tagastamise tühistamise nõudest nii, et kaebuse taotluseks jäi tühistada VTA 9. juuni 2015

kontrollakt nr 15-321-15/27.

Kaebuse kohaselt vastab aedik määruse nr 245 § 5 lg 5 ja § 6 lg 4 nõuetele ning karude

põgenemine on efektiivselt takistatud. Tarastus ja sellega seotud konstruktsioonid on heas

seisukorras, aediku kõrgus on 2,4 m, mis on karupoegade pidamiseks ja nende põgenemise

takistamiseks piisav. Lisaks on aediku külge poolele kõrgusele (1,2 m) paigaldatud elektrikarjus.

Samuti on aediku siseküljel (poole meetri kaugusel) teine elektrikarjus, mis takistab ja hoiab ära

võimaluse, et karud saaksid aedikule üldse läheneda. Väär on paikvaatluse protokollis toodu, et

puudub maasse paigaldatud võrk – maa sisse 1,5 m sügavusele on kaevatud ja paigaldatud võrk,

mis takistab karupoegade põgenemise võimaluse ka kaevamise läbi. Seega on kaebaja igati

taganud, et karupojad aiast välja ei pääseks. Tarastuse ümber puuduvad sellised puud, mis oma

halva seisukorra tõttu võiksid tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsusega jäeti MTÜ Alaveski Loomapark

kaebus rahuldamata.

5. Halduskohtu otsuse põhjenduste kohaselt VTA teostas 12. veebruaril 2015

kontrolli MTÜ Alaveski Loomapark loomapargi territooriumil, mille käigus kontrolliti ka

karupoegade pidamiseks mõeldud ajutise aediku tarastust ning leiti, et tarastus ei ole

piisava tugevusega. Kontrolli tulemusena andis VTA 26. veebruaril 2015 kontrollakti nr

15-321-15/02, millega tehti kaebajale ettekirjutused karupoegade väliaedikute

nõuetekohasuse tagamiseks.

13. mail 2015 toimunud järelkontrollil tuvastas VTA, et ettekirjutusi ei olnud täidetud – noored

karud olid küll viidud üle ajutisest aedikust varem huntide hoidmiseks kasutatud aedikusse, kuid

ka see aedik ei vastanud nõuetele.

6. Kohus nõustus vastustajaga, et karude, kui ronimis- või hüppamisvõimeliste

suurte kiskjate pidamiseks loetakse soovitavaks, et aia minimaalne kõrgus oleks 3,5 kuni

4 meetrit ning et aia ülaosas oleks sissepoole kalduv eend. Elektrikarjus on soovitatav,

kuid selle olemasolu iseenesest ei tähenda, et tara enda kõrgus võiks olla soovitatust

madalam. Aia konstruktsioon peab olema piisavalt tugev ja viima miinimumini aia

purunemise võimaluse olukorras, kus loom seda jõuga ründab. Kui aiavõrk on postidele

kinnitatud väljapoole, siis võib loom võrku surudes selle postide küljest lahti rebida.

Antud juhul ei ole võrkaia konstruktsiooniga tagatud aia piisav turvalisus, sest võrk on

väljaspool aiaposte.

Neid asjaolusid ei väära fakt, et põgenemise võimalus pole siiani realiseerunud ega ka see, et

karude pidamiseks määratud aediku aia kõrguse ja konstruktsiooni iseärasuste osas ei ole

sätestatud konkreetseid norme. Kohaldatud normid näevad ette üldised nõuded ning antud juhul

on vaidlustatud kontrollaktis põhjendatud mh seda, kuidas vastustaja on need nõuded konkreetsel

juhul sisustanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. MTÜ Alaveski Loomapark esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 15. veebruari 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus

rahuldada.

8. Apellatsioonkaebuse kohaselt vastab vaidlusalune aedik määruse nr 245 § 5 lg 5

ja § 6 lg 4 nõuetele ning karude põgenemine on efektiivselt takistatud. Tarastus ja sellega

seotud konstruktsioonid on heas seisukorras, aediku kõrgus on 2,4 m, mis on

karupoegade pidamiseks ja nende põgenemise takistamiseks piisav. Vaidlustatud

ettekirjutuses puuduvad põhjendused, millest nähtuks, et aia kõrgus peab olema 3,5-4 m.

Kohus ja vastustaja ei ole arvestanud, et karupoegadel puudub võimalus aiale üldse läheneda

seespool asuva elektrikarjuse tõttu ja aiast üleronimist takistab poolel kõrgusel paiknev

elektrikarjus. Isegi juhul, kui tekiks ajutine voolukatkestus, ei julgeks karupojad aiale läheneda,

kuna nad kardavad aias seespool asuvat voolutraati. Isegi kui karud saaksid aiale lähedale, on

aedik piisavalt tugeva konstruktsiooniga ning aediku ülaserva, suunaga sissepoole on paigaldatud

90 kraadise nurga all 1,0 m võrk. Kõiki põgenemist takistavaid abivahendeid tuleb põhjendatult

kaaluda ning pidada võimalikuks, et aedik on elektrikarjuste olemasolul väidetavast

soovituslikust aia kõrgusest madalam.

Ka väljapoole poste paigaldatud võrk takistab karude põgenemist efektiivselt. Apellant on

kohtumenetluses kinnitanud, et aiavõrk on postidele kinnitatud piisavalt tugevalt, et loom

võrgule surudes sellest välja ei pääse. Pelgalt väide, et väljapoole paigaldatud võrk on

ebaturvaline, ei ole piisav sellisele seisukohale asumiseks.

Apellant kinnitab, et hundiaediku seisukord on pärast 2014 kevadet oluliselt parandatud ning

põgenemiskindlaks tehtud, mistõttu ei ole asjakohane arvestada sellega, et samast aedikust

õnnestus huntidel põgeneda. Kuna ettekirjutuses ei ole nimetatud asjaolule tuginetud, siis ei

olnud ka halduskohtul alust sellest argumendist lähtuda.

Asjaolu, et paikvaatluse läbiviija ei tuvastanud 1,5 meetri sügavusele horisontaalselt paigaldatud

võrku, ei tähenda, et seda seal ei olnud. Paikvaatluse läbiviijad oleks saanud apellandi käest

võrgu olemasolu ja asukoha kohta küsida. Seda tegemata jättes on VTA rikkunud

uurimispõhimõtet.

9. Veterinaar- ja Toiduamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

Vastustaja hinnangul on ettekirjutus põhjendatud, arvestades nii ettekirjutuses endas kui selles

viidatud paikvaatluse protokollis kajastatud asjaolusid ja põhistusi. Elektrikarjuse olemasolu ei

anna alust seisukohaks, et tarastus pole vajalik või tarastus võib olla oluliselt erinev (madalam,

nõrgema konstruktsiooniga vms) kui muidu vastava looma puhul nõutav - elektrikarjus ei saa

looma liikumist füüsiliselt takistada ning olukorras, kus see mingil põhjusel lakkab töötamast (sh

juhul kui stressisituatsioonis loom valule ja hirmule vaatamata elektrikarjust ründab ja selle

lõhub), ei ole sellest abi.

Apellandi väited tara konstruktsiooni piisava tugevuse kohta ei ole põhjendatud. VVK ja

Keskkonnaameti pädevad spetsialistid on leidnud, et aia konstruktsioon ei ole piisavalt tugev

ning on vastustaja on seda seisukohta ka kohtumenetluses põhistanud. Asjaolu, et varem olid

apellandi aedikust hundid välja pääsenud näitab, et ainuüksi apellandi enda arvamus aedikute

konstruktsiooni nõuetele vastavuse osas ei saa olla ainus kriteerium selle üle otsustamisel, kas

aed vastab nõuetele.

Asjaolu, et kontrolli teostamise ajal ei olnud kohapeal tuvastatav kaevamist takistava

horisontaalvõrgu olemasolu, on menetluses tõendatud dokumentaalselt, kontrollaktile lisatud

paikvaatluse protokollis. Apellant ei esitanud tõendeid, mis selle asjaolu fikseerimise õigsuse

kahtluse alla seaks, mh ei taotlenud apellant halduskohtus paikvaatluse teostamist vms. Selles

olukorras käsitles halduskohus vastustaja hinnangul põhjendatult apellandi väidet

horisontaalvõrgu olemasolu kohta kui paljasõnalist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et MTÜ Alaveski Loomapark apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Halduskohus on põhjendatult leidnud,

et olukorras, kus kehtivas õiguses puuduvad konkreetsed nõuded karude pidamiseks

välisruumides on VTA pädev sisustama määruses nr 245 kehtestatud üldisi nõudeid ning

tegema ettekirjutusi nende täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu

otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.

11. Apellatsioonimenetluses on MTÜ Alaveski Loomapark jätkuvalt seisukohal, et

vaidlusalune aedik, milles peetakse kolme karu(poega), vastab määruse nõuetele ning on

piisav loomade põgenemise takistamiseks. Samas ei nähtu kaevatavast ettekirjutusest,

miks on jäetud arvestamata aediku karude pidamiseks kohaldamisel kasutusele võetud

meetmed ning kohustatud kaebajat just ettekirjutuses nimetatud meetmete

rakendamiseks.

12. Loomakaitseseaduse (LoKS) § 28 lg-te 1 ja 2 järgi on loomaaed koht, kus loomi

alaliselt peetakse avalikuks näitamiseks seitse või enam päeva aastas. Loomaaed peab

olema planeeritud ja ehitatud selliselt, et oleks tagatud loomade tervis ja heaolu ning

välditud loomade põgenemine.

Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et loomaaia planeering ja ehitised peavad vastama

Vabariigi Valitsuse kehtestatud nõuetele, mis selliselt ongi sätestatud määruses nr 245.

Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja peetav Alaveski loomapark on loomaaed LoKS § 28 lg 1

tähenduses. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et oma tegevuses on kaebaja muu hulgas

kohustatud täitma määruse nr 245 nõudeid. Seejuures on kaebajal LoKS § 28 lg 2 kohaselt

loomade tervise ja heaolu tagamise kohustuse kõrval ühtlasi kohustus planeerida ja ehitada

loomaaed selliselt, et see välistab loomade põgenemise. Ringkonnakohus mõistab LoKS § 28 lg-

s 2 sätestatud kohustust selliselt, et loomaaia planeerimisel ja ehitamisel tuleb luua tingimused,

mis takistavad loomade põgenemise nii tavaolukorras, kui ka ebasoodsate asjaolude

kokkulangemisel, s.t igal juhul. Eriti oluliseks tuleb selle nõude täitmist pidada suurte kiskjate

elupaikadel planeerimisel ja ehitamisel, kuna nende põgenemine võib tekitada vahetu ohus

loomaaia töötajate ja külastajate elule ja tervisele.

13. Määruse nr 245 § 5 lg 5 sätestab, et loomade pidamise välisruumil peab olema

piisavalt tugev ja kõrge tarastus või muu sarnane tõke, mis igal aastaajal tõkestab

efektiivselt loomade põgenemise. Vajaduse korral tuleb välisruum pealt katta. Määruse nr

245 § 6 lg 4 järgi tuleb tarastus ning sellega seotud konstruktsioonid hoida heas

seisukorras. Tarastuse korrasolekut tuleb regulaarselt, mitte vähem kui üks kord päevas,

kontrollida ja leitud vead kohe parandada. Tarastuse lähikonnas asuvad puud, mis võivad

oma halva seisukorra tõttu tarastusele kukkuda ja selle lõhkuda, tuleb eemaldada.

Käesolevas asjas on pooled eri meelt selles, kas 13. mai 2015 paikvaatluse protokolliga (tl 7p, 8)

tuvastatud asjaolude tõttu on kaebaja rikkunud viidatud normides sätestatud kohustusi.

14. Esmalt nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et paikvaatluse protokollis ja

kaevatavas ettekirjutuses esitatud teave vaidlusaluse aediku kohta on napp ja vastustaja

oleks saanud vaatlusel ilmnenud olukorda selgemini kirjeldada. Siiski on paikvaatluse

protokollist selgesti nähtuv, et vastustaja heidab kaebajale ette, et karude aedikut

ümbritseva aia kõrgus ja konstruktsioon ei ole piisavad loomade põgenemise vältimiseks.

Konstruktsiooni osas on välja toodud, et aia võrk on paigutatud aiapostidest väljapoole,

andes võimaluse see seestpoolt lükates postide küljest lahti suruda ning osa varasemalt

hundiaedikuna kasutatud väliruumi poste on parandatud plekiga katmise teel, kusjuures

üks katkine aiapost on täielikult asendamata. Lisaks puudub aedikul alarmsüsteem ja

tuvastatav ei ole aiast väljakaevamist takistava horisontaalvõrgu olemasolu.

15. Kaebaja kohustusest planeerida ja ehitada loomaia välisruumid selliselt, et see

välistab loomade põgenemise, tuleneb ühtlasi kohustus loomaia pidamisel jätkuvalt

tagada, et loomadel ei oleks võimalik põgeneda. Seetõttu ringkonnakohtu hinnangul on

paikvaatluse protokollis tuvastatu piisav määruse nr 245 § 5 lg 5 ja § 6 lg 4 nõuete

rikkumise sedastamiseks.

16. Väljaspool vaidlust on, et vaidlusalune aedik rajati algselt huntide pidamiseks.

Paikvaatluse protokollile lisatud fotodelt nähtub, et Alaveski loomapargis peetavate

ülejäänud karude aedik erineb oluliselt vaidlusalusest aedikust nii konstruktsiooni

(betoonvundamendiga maasse ankurdatud metallpostid, metallvarbadest põikilattidega

aed) kui ka kõrguse poolest. Kaebaja on väitnud hundiaediku täiendavat kindlustamist

enne sellesse karude paigutamist. Samas saab järeldada, et täiendav kindlustamine

puudutab puidust aiapostide osaliselt plekiga katmist, elektrikarjuse ja aia ülemisele osale

horisontaalvõrgu paigaldamist. Asjaolu, et kaebaja ise on karudest väiksemate,

ronimisoskuseta, kiskjate pidamiseks rajanud 2,4 meetri kõrguse aediku, kui juba algselt

karude pidamiseks rajatud aedikut ümbritseva aia kõrgus on suurem, viitab sellele, et ka

kaebaja ise vähemalt möönab, et karude põgenemise vältimise tagab vaidlusalusest

kõrgem aed. Tulenevalt LoKS § 60 lg-st 1 on VTA järelevalvet teostava haldusorganina

ühtlasi pädev sisustama määruse nr 245 nõuete täitmiseks vajalikud tingimused igal

konkreetselt juhul. Seejuures peab ka VTA tarastuse nõutava kõrguse määratlemisel

lähtuma sellest, et tarastuse kõrgus peab olema selline, et mingil juhul ei võimalda

loomade põgenemist. Olukorras, kus konkreetseid nõudeid karude pidamisele ei ole

kehtestatud saab VTA tugineda üksnes hinnangule, milline aia kõrgus peab olema,

arvestades konkreetse liigi suurust ja omadusi. Käesoleval juhul ongi VTA lähtunud

sellest, et karud on suured kiskjad, kes oskavad ronida. Seejuures ei ole nõutav, et VTA

tõendaks, et madalama tarastuse korral loomade põgenemine ei ole välistatud. Kuna

kaebaja kohustuseks on loomade põgenemise vältimine, siis piisab rikkumise

sedastamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, kui kindlaks tehtud asjaoludel mõistlikult

võttes ei saa välistada loomade põgenemise võimalust. Kaebaja kohustuseks ettekirjutuse

vaidlustamisel on sel juhul tõendada, et rakendatud meetmed on piisavad ja loomade

põgenemisvõimaluse puudumine on väljaspool kahtlust.

17. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et elektrikarjuse olemasolu maapinna

lähedal ja aia poolel kõrgusel ei anna alust teha järeleandmisi tarastuse kõrguse või

konstruktsiooni osas, kuna meetme olemusest tulenevalt on selle mõju tingimuslik – see

toimib elektrivoolu olemasolus ja/või juhul, kui püsib loomade kartus karjusele läheneda

– ega ole tagatud iga ajahetkel. Seega saab elektrikarjus olla üksnes abistavaks

meetmeks, sest ei täida LoKS § 28 lg 2 nõuet igal juhul takistada loomade põgenemist.

Ka aia ülaossa horisontaalvõrgu paigaldamine on täiendavaks meetmeks ega anna alust

teha järeleandmise aia kõrguse osas. Käesoleval juhul nähtub juba ainuüksi paikvaatluse

protokollile lisatud fotolt, et horisontaalvõrgu toetus võib olla mittepiisav karu raskuse

toetamiseks, mistõttu ei saa välistada, et selleni ulatumisel võiks loom selle alla tõmmata.

Kuna kaebaja ei ole esile toonud muid asjaolusid ega viidanud andmetele, millest nähtuks, et

olemasolev aed on piisava kõrgusega, siis leiab ringkonnakohus, et VTA etteheide ja sellest

tõukuv ettekirjutus kaebajale aia kõrguse kohta on põhjendatud.

18. Sarnasel seisukohal on ringkonnakohus ka aia konstruktsiooni ja heas korras

olemise nõude rikkumise tuvastamise suhtes. Aiapostide seisukorra ja aiavõrgu

paigaldamise kohta paikvaatluse protokollis esile toodud asjaolud on piisavad selleks, et

luua kahtlus, et karude pidamiseks kasutatava välisruumi tarastus ei ole piisav karude

põgenemise vältimiseks igal juhul.

On selge, et puidust aiapostide tugevus ei ole metallist aiapostidega samal tasemel. Olukorras,

kus seestpoolt tuleva surve korral sõltub aiavõrgu püsimine aiavõrgu enda tugevusest ning

aiavõrgu ja postide kinnituse tugevusest, on puidust aiapostide, millest vähemalt osa ei ole

laitmatus korras, mõistlikult võttes olemas vähemalt võimalus, et karud üksi või ühiselt

tegutsedes on piisavalt tugevad aia postide küljest lahti surumiseks. Ainuüksi kaebaja kinnitus, et

kinnitused on piisavalt tugevad, ei lükka tekkinud kahtlust ümber. Siinjuures on oluline nii see, et

võrgu aiapostidest sissepoole paigaldamine iseenesest takistaks efektiivsemalt loomade

põgenemist, aga ka see, et loomade põgenemise võimaluse tekkimisele aitab kaasa juba ühe

aiaposti halb olukord.

19. Kaevamist takistava maa sisse paigutatud horisontaalvõrgu olemasolu on

objektiivne asjaolu, mille vastustaja oleks saanud paikvaatlusel tuvastada. Samas, kuigi

kaebaja on kohtumenetluses kinnitanud, et võrk 1,5 meetri sügavusel on paigaldatud, ei

ole ta esitanud tõendeid selle kinnituseks. Eeldatavalt on vastav töö dokumenteeritud ja

kaebajal olnuks võimalik sellekohased tõendid esitada. Teisalt ei muuda võrgu olemasolu

ettekirjutust õigusvastaseks. Sel juhul ei pane ettekirjutus kaebajale täiendavat kohustust

ega saa seega ka tema õigusi rikkuda. Sama kehtib väidetavalt aeda ümbritsevate ja seda

ohustavate puude kohta. Kui tegelikkuses puud aeda ei ohusta, siis ei saa ettekirjutusest

tuleneda kaebajale kohustust puude kõrvaldamiseks.

20. Ringkonnakohus on seisukohal, et ettekirjutusega ei ole kaebajale pandud

kohustust paigaldada vaidlusalusele aedikule alarmsüsteem, mis annaks teada loomade

põgenemisest. LoKS§ 28 lg 2 ja määruse nr 245 § 5 lg 5 või § 6 lg 4 sätestavad kaebaja

kohustuse võtta ehituslikke meetmeid loomade põgenemise vältimiseks, kuid ei näe ette

kohustusi olukorraks, kui põgenemine on juba aset leidnud. Ettekirjutuses on tehtud viide

13. mai 2015 paikvaatluse protokollile, milles on kaebajale ette heidetud muu hulgas ka

alarmsüsteemi puudumist. Samas on vastustaja piiranud ettekirjutuse tätmiseks nõutavate

meetmete ringi viidates ettekirjutuse nr 1 juures määruse nr 245 § 5 lg-le 5 ja

ettekirjutuse nr 2 juures § 6 lg-le 4. Kuna viidatud sätted ei puuduta loomaaia pidaja

kohustusi põgenemisohu realiseerumise korral, siis ei saa ettekirjutused puudutada

meetmeid põgenemisest teadasaamiseks.

21. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus seisukohal, et MTÜ Alaveski Loomapark

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Tartu Halduskohtu 15. veebruari 2016 otsuse

tühistamiseks. VTA 1. juuli 2015 kontrollaktis nr 15-321-15/27 sisalduvad ettekirjutused,

ühes viitega 13. mai 2015 paikvaatluse protokollile, on piisavalt selged kaebajalt

ettekirjutuse täitmiseks nõutava tegevuse osas. Ringkonnakohus ei sedasta ettekirjutuse

andmisel haldusorgani uurimiskohustuse sedavõrd olulist rikkumist, mis oleks võinud

mõjutada asja otsustamist. Kaebajal on ettekirjutuse täitmise kontrolli ajal võimalik

tõendada, et juba olemasolev aedik on piisav, et välistada loomade põgenemine igal juhul

või et, selleks on piisav ettekirjutuses nimetatutest erinevate meetmete rakendamine.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks

kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1

kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Apellandi

menetluskulud apellatsioonimenetluses jäävad tema enda kanda.

Madis Ernits

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt