4-16-7849/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

18.11.2016.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik Aime Ivanson

Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse 17.10.2016.a. otsus väärteoasjas 2302,16,013424 P.H karistamises KarS § 63 lg 1 kohaselt LS § 227 lg 2 järgi

Menetlusalune isik P.H, isikukood XXX, (kaebuse esitaja) Elukoht: XXXX Töökoht: XXXXOÜ

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskus

Menetluse liik

kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA Jätta P.H kaebus rahuldamata.

Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 17.10.2016.a. otsus väärteoasjas 2302,16,013424 osaliselt karistuse pikkuse osas ja teha uus otsus, kergendades karistust:

KarS § 63 lõike 1 kohaselt liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel mõista P.H-le

karistuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 kuuks, alates kohtuotsuse jõustumisest.

Liiklusseaduse § 127 alusel on P.H kohustatud viie tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusbüroole.

Edasikaebe kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada

kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse kättesaamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul

teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud Väärteoasi nr.4-16-7849

2

kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse

kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist.

Kaevatava otsuse sisu

P.H karistati kohtuvälise menetleja 17.10.2016.a. otsusega väärteoasjas nr

2302,16.013424 KarS § 63 lõike 1 kohaldamisega liiklusseaduse (LS) § 227 lõike 2 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 24.09.2016.a. kella 10.34 ajal Tallinnas Pärnu maanteel Luha ja Magdaleena tänavate vahel suunaga Magdaleena tänava poole, juhtis mootorsõidukit Mercedes-Benz Sprinter reg.märgiga XXXX kiirusega 74 km/h +/- 3 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 21 km/h. Juhtis

mootorsõidukit, esmase juhiloa omajana puudusid autol ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid. Oma tegevustega rikkus P.H otsuse kohaselt LS § 15 lg 1 p 2 ja LS § 106 lg 3 nõudeid ja seega pani toime LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Taotlus

Kohtule esitatud kaebuses palub P.H tühistada kohtuvälise menetleja otsus karistuse

osas ning määrata juhtimisõiguse äravõtmise asemel rahatrahv. Kaebust põhjendab kaebuse

esitaja asjaoludega, et mootorsõiduki juhtimisõigust vajab seoses kooli kõrvalt töökohustuste täitmisega. Kaebuse esitaja selgitab, et kiiruse ületamine ei olnud teadlik tegu, oli surmkindel, et antud kohas on 70 ala. Ta eksis ja kahetseb südamest. Tema edasine elu Tallinnas sõltub tema palgast ja lubab olla edaspidi liikluses eeskujulik.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palub kaebus jätta rahuldamata. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele

on karistamise aluseks isiku süü. Seadusandja on liiklusreegleid kehtestades näinud ette piirkiirused ja kohustused. Piirkiirus on oma sisult võimalik maksimaalne piir, mida mingil juhul

ei tohi ületada ja kohustus oma sisult nõue, mida mingil juhul ei tohi täitmata jätta.

Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse ja antud teelõigul

kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema tema poolt tajutav ja ei saanud märkamatuks jääda. Kohtuväline menetleja peab oluliseks rõhutada, et

kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust

sõidukiirusest. Kiiruse ületamine on üks massiliselt toimepandud liiklusväärtegudest ja seega sellele järgnev sanktsioon peab vastama teo tõsidusele.

Karistusregistri teatisest nähtub, et menetlusalust isikut on liiklusseaduse järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistatud seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega. Seega oli menetlusalusel isikul juba mõningane kogemus karistuse osas olemas, kuid see ei sundinud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Isiku käitumine viitab üheselt sellele, et ta suhtub

liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisse karistusse üleolevalt. Kohtuväline menetleja leiab, et nimetatud asjaolu osutab sellele, et isiku hoiakud on

kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole võimalik rahatrahvi kaudu mõjutada.

Karistuse määramisel on lisaks eelpool toodule arvestatud ka õiguskorra kaitsmise huvidega.

Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes järjepidevalt

rikuvad liikluskorda tagavaid õigusnorme. Menetlusalune isik eiras teadlikult liiklusnõudeid. Menetleja arvates on põhjendatud korduvalt samalaadseid süütegusid toime paneva isiku suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine. Kohtuväline menetleja asub seisukohale,

et mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmine 3 kuuks kitsendab mõõdukalt isiku võimalusi

heaolu saavutamisel. Eripreventiivselt aitab selline karistus menetlusalusel isikul vahetult

3

tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamine on keelatud nii tema enda kui

kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht

Tutvunud P.H poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

Otsustamaks P.H-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja

proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis.

Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta P.H kiiruse ületamist kohtuvälise

menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas. Lisaks menetlusaluse isiku poolt rikkumise tunnistamisele, tõendavad kiiruse ületamist ka videosalvestus ja kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli-ja videosalvestuse andmete väljatrükk koos suurimat lubatud sõidukiirust ületava sõiduki fotoga. Videosalvestuselt nähtub valget värvi sõiduk Mercedes-Benz reg.märgiga XXXX kiirus, milleks on 74 km /h. Sõidukil on Omniva logo.

Kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud heli-ja videosalvestuse andmete väljatrükist koos

tõestuspildiga nähtub, et 24.09.2016.a. kell 10:34:35 oli Pärnu maanteel Luha-Magdaleena tn

vahel sõiduki kiiruseks 74 km/h. Kiiruse piirang antud teelõigul on 50 km/h. Kiirust mõõdeti

seadmega LaserCam4 LE0046. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRS-16/00143 tõendab, et

kiirusemõõtur oli taadeldud 14.06.2016.a ja vastab seega nõuetele. Kiiruse mõõtmise laiendmääramatus, mis tuleneb mõõtemetoodikast, oli +/- 3 km/h. Liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2

kohaselt on suurimaks lubatud sõidukiiruseks asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Seega

menetlusalune isik ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist

teostas Dmitri Kalinin, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Antud juhul on täidetud mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuded ja saadud mõõtetulemus kasutatav tõendina.

Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine P.H poolt ning tema tegevus vastab LS §

227 lõikes 2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamisele 21-40 kilomeetrit tunnis.

Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub P.H teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtuvalt ületas ta piirkiirust, kuna oli hilinemas

kliendi juurde ning otsustas tempot tõsta. Kaebuses on P.H selgitanud, et kiiruse

ületamine ei olnud teadlik tegu, ta oli surmkindel, et antud kohas on 70 ala. Kohus loeb usaldusväärsemaks koheselt sündmuskohal antud ütlused ja sellest tulenevalt on väärtegu toime

pandud tahtlikult kavatsetuse vormis. Tahtlikult õigusrikkumise toimepanemist kinnitab ka

asjaolu, et menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse sõidukiiruse (74 km/h) ja antud teelõigul kehtestatud suurima lubatud sõidukiiruse (50 km/h) vahe oli niivõrd suur, et see pidi olema P.H-le tajutav ja ei saanud jääda märkamatuks. KarS § 16 lg 2 kohaselt

paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub või peab seda võimalikuks.

Väärteoasjas puudub vaidlus ka selles, et 24.09.2016.a kella 10.34 ajal Tallinnas Pärnu maanteel

Luha ja Magdaleena tänavate vahel suunaga Magdaleena tänava poole juhtis P.H, esmase juhiloa omajana, mootorsõidukit, millel puudusid autol ees ja taga nähtaval kohal algaja

4

juhi tunnusmärgid. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist nähtub, et vahtralehed puudusid, kuna iga kord antakse töö juures erinev auto ning alati olid tema vahtralehed kadunud. Väsis ära alati uute ostmisest. Samuti nähtub videosalvestuselt, et 24.09.2016.a. on vaadeldud

P.H poolt juhitud sõidukit Mercedes-Benz reg.märgiga XXXX, millel puuduvad nii ees kui taga algaja juhi tunnusmärgid.

LS § 106 lg 3 kohaselt peab autol, mida juhib esmase juhiloa omaja või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juht, olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärk.

Väärteotoimikus oleva liiklusregistri väljavõtte kohaselt on P.H-le omistatud

juhtimisõigus 18.01.2015.a. LS § 97 lg 2 kohaselt antakse esmane juhiluba välja kehtivusega

kuni kaks aastat. Seega on P.H näol tegemist algaja juhiga, kelle juhitud mootorsõidukil peavad olema ees ja taga nähtaval kohal algaja juhi tunnusmärgid.

Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud väärteo toimepanemine P.H poolt ning tema

tegevus vastab LS § 242 lg 1. Arvestades P.H ütlusi, et väsis ära algaja juhi

tunnusmärkide ostmisest, ei ole kahtlust, et subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust.

Kohus leiab, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on

menetlusaluse isiku süüd tunnistavate ütluste, väärteoasjas koostatud menetlusdokumentidega, videosalvestusega tõendamist leidnud ning õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 2 ja LS § 242 lg 1

järgi. Menetlusaluse isiku poolt on ühe teoga toime pandud kaks väärtegu ning mõlemad süüteokoosseisud on omavahel ideaalkonkurentsis, mistõttu ei saa menetlusaluse isiku käitumist vaadelda lahutatud käitumisaktidena. Seetõttu tuleb KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades määrata

üks põhikaristus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd

inkrimineeritavate tegude eest on põhikaristusena raskem LS § 227 lg 2, siis on kohtuvälise

menetleja poolt õigesti määratud üks põhikaristus, mõistes selle LS § 227 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 242 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 20 trahviühikut.

Kohtuväline menetleja karistas P.H, juhindudes KarS § 56 lg 1, § 48 1 lg 1 ja § 63

lõikest 1, LS § 227 lg 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. Seega on

kohtuväline menetleja karistanud P.H põhikaristuse osas ettenähtud sanktsiooni keskmises määras.

Vastavalt karistusseadustiku § - le 56 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuivõrd rikkumise määr on LS §

227 lg-s 2 sätestatud rikkumise miinimummääras. Samas on P.H täitnud oma teoga kaks süüteokoosseisu ja see on tema süüd suurendavaks asjaoluks.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasoluga. Kohtuväline menetleja on arvestanud kergendava asjaoluna kahetsust.

5

KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Kaebuse esitanud isiku karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitanud isikut karistatud

rahatrahviga 18.09.2016.a. Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna poolt kiirmenetluse

otsusega lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest. Juba kuus päeva hiljem kahe õigusrikkumise toimepanemine, millest üks oli eelmisega samalaadne, näitab, et isikule määratud karistus ei mõjutanud teda uue väärteo toimepanemisest hoiduma. Kohus nõustub kohtuvälise

menetleja seisukohaga, et selline käitumine viitab sellele, et menetlusalune isik suhtub

liiklusnõuetesse, liiklusohutusse ja oma kohustustesse ning võimalikku järgmisesse karistusse üleolevalt. Sellise suhtumisega juht on liikluses ohtlik.

Samuti tuleb nõustuda kohtuvälise menetlejaga, et isiku hoiakud (tegemist algaja juhiga) on kinnistumas ebaseaduslikkuse suunas ja teda ei ole võimalik rahatrahvi kaudu mõjutada. Seega tuleb kaebuse esitaja suhtes kohaldada teisi seaduses ette nähtud mõjutusvahendeid, s.o

teistsugust karistusliiki, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Eeltoodust

tulenevalt on õigustatud kohaldada P.H suhtes rangemat põhikaristust, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Mis puutub aga karistuse määra, siis leiab kohus, et arvestades kaebuse esitaja süü suurust, millist tuleks hinnata LS § 227 lg 2 mõttes väikeseks (kiiruse ületamine LS § 227 lg 2 sätestatud

miinimummääras) ja puhtsüdamlikku kahetsust, võib P.H karistada sanktsiooni

miinimummääras. Kohus on veendunud, et kui isikule on juhtimisõigus hädavajalik elatusvahendite saamiseks, siis mõjub ka lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine selliselt, et ta ei pane enam tulevikus liiklusalaseid rikkumisi toime.

Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses töökohustuste

täitmisega, ei saa olla aluseks mootorsõiduki juhtimisõiguse kohaldamata jätmiseks. Kohus

selgitab, et isik, kellele juhtimisõiguse omamine on igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõiguse

ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma

elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord.

Eeltoodu alusel tühistab kohus Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 17.10.2016.a otsuse väärteoasjas nr 2302,16,013424 osaliselt karistuse pikkuse osas ja teeb uue otsuse, millega kergendab karistust, mõistes P.H-le KarS 63 lg 1 kohaldades LS § 227 lg 2 järgi karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 1 kuuks.

Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 120 lg 1

(allkirjastatud digitaalselt) Aime Ivanson kohtunik