3-16-837/31 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2016. a, Tallinn

Haldusasja number

3-16-837

Haldusasi

V.N.i kaebus Tallinna Vangla 16.03.2016 käskkirjale

nr 5-2/317

Menetlusosalised

Kaebaja – V.N.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus ja tühistada Tallinna Vangla 16.03.2016 käskkiri nr 5-2/317.

2. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. Vastustajal

kanda välja mõistetud menetluskulud J.G.i arveldusarvele nr EExxxxxxxxxxxxxx

hiljemalt 15 päeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.12.2016 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla vanemvalvuri Sander Leedo 16.02.2016 ettekande nr 459 kohaselt otsiti

samal päeval kella 09.00 paiku läbi I üksuse 2. korruse kamber 246. Läbiotsimisel leiti ja

võeti ära rikutud turvakleebistega Schaub-Lorenzi televiisor, mille omanikuks oli V.N..

2. Tallinna Vangla 16.03.2016 käskkirjaga nr 5-2/317 karistati kaebajat distsiplinaarkorras

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4, § 64 ja § 65 lg 1 alusel Tallinna Vangla direktori

20.03.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (kodukord) p 8.11.5

rikkumise eest. Sätte kohaselt on kinnipeetaval keelatud elektriseadmeid ise remontida või

ümber ehitada ning tal on kohustus seadme purunemisel või turvakleebisega varustatud

elektriseadmete puhul turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumisel seade viivitamatult ära

anda. Elektriseadmed, mis on rikutud, muudetud, millel on turvakleebised rikutud, mis on

ümber ehitatud või ekspluateerimisest ohtlikuks muutunud, kuuluvad äravõtmisele ja

paigutatakse lattu. Distsiplinaarmenetluses tuvastati, et kaebajale kuulunud teleri

3-16-837

2(7)

turvakleebiseid oli rikutud. Inspektor-kontaktisik Kaarel Kraus vaatles telerit. Teleri vaatluse

käigus selgus, et turvakleebis, mis pidi katma teleri USB-väljundit, oli rikutud. Turvakleebis

ei jätnud maha turvakleebisele omast ruudulist jälge, millest võib järeldada, et kleebis oli

mingil viisil võltsitud. Turvakleebis tuli lahti viisil, mis võimaldab juurde pääseda teleri USB-

väljundile. Turvakleebistega tagatakse, et kinnipeetavad ei ehita telereid ümber ega kasuta

elektriseadmetes keelatud esemeid. Elektriseade väljastatakse laost isikuliselt allkirja vastu.

Kui kinnipeetav veedab mingi osa päevast väljaspool kambrit, näiteks käib koolis või

kursustel, ei tähenda see, et ta oma elektriseadme eest ei vastuta. Ei ole usutav, et kinnipeetav

ei olnud teadlik, et temale kuuluva teleri turvakleebised olid rikutud ning on reaalne, et

kinnipeetav kasutas keelatud andmekandjat. Isikliku elektriseadme turvakleebiste rikkumist

võib pidada raskeks rikkumiseks. Turvakleebiste rikkumine näitab kinnipeetava tahtlust

kasutada elektriseadmes keelatud esemeid. Kui kleebiseid on rikutud vahetult USB-väljundi

kohal, võib eeldada, et kinnipeetav kasutas ka keelatud esemeid, nagu mälukaarti.

Andmekandja vahendusel on võimalik vaadata vanglas keelatud sisuga teoseid, näiteks

pornograafilise sisuga või vägivallale, vihkamisele või sugulise kire rahuldamisele õhutavaid

filme, mis võivad ohtu seada nii kinnipeetavate kui vangla julgeoleku. Distsiplinaarne

mõjutamine näitab kinnipeetavale, et rikkumisel on tagajärjed, mõjutades teda edaspidi

õiguskuulekalt käituma. Ühtlasi heidutatakse teisi kinnipeetavaid, kuna näidatakse, et vangla

suhtub tõsiselt VangS ja teiste vangistust reguleerivate eeskirjade rikkumisse. Kinnipeetaval

on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, neist üks samaliigilise rikkumise eest. Nimelt karistati

kaebajat 13.05.2015 4-ööpäevase kartserikaristusega ümber ehitatud elektroonikaseadme

valdamise eest. 07.03.2016 karistati teda aga noomitusega saatmise ajal kõrvaliste asjadega

tegelemise eest. Muude karistuste kohaldamine (noomitus, lühi- või pikaajalise kokkusaamise

keelamine, keeld kasutada olmeelektroonikat, töölt eemaldamine) ei oleks vastavalt

proportsionaalne, eesmärgipärane ega mõjuv. Kuivõrd kinnipeetavat on karistatud nelja

ööpäeva pikkuse kartserikaristusega sarnase rikkumise eest ja kinnipeetav on oma teguviisi

jätkanud, ei saa kinnipeetavat karistada leebemalt kui varem. Viieks ööpäevaks kartserisse

paigutamine on mõõdukas: isiku õigustesse ei sekkuta rohkem kui tema tekitatud

distsipliinirikkumise tagajärg.

3. Tallinna Vangla jättis kaebaja vaide 07.04.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/157-2

rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohtusse saabus 19.04.2016 V.N.i kaebus Tallinna Vangla 16.03.2016

käskkirja nr 5-2/317 tühistamiseks.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja käskkirjaga ei nõustu.

Kaebaja ei ole televiisori turvakleebiseid rikkunud. Viimast korda visuaalselt kontrollides olid

kleebised korras. Kui kleebiseid on rikutud, tähendab see seda, et keegi teine rikkus neid

kaebaja nõusolekuta ja tema äraolekul. Kuna kaebaja käib koolis, ei viibi ta tihti kambris ning

ta ei ole ühtlasi sel ajal teadlik, mis televiisoriga toimub. Kaebaja pöördus juba 2015. aastal

K. Krausi poole, kuna kleebiseid rikuti. Kaebajale vastati, et ta peab ise välja selgitama, kes

seda teeb. Kaebaja ei ole võimeline asja ise uurima, kuna ta käib koolis. Kaebaja palus K.

Krausi, et talle kehtestataks televiisori saamise keeld tähtajaga üks aasta, kuna ta ei saa tagada

televiisori ohutust. K. Krausi hinnangul ei olevat see aga otstarbekas. Vangla jaoks on oluline,

et kaebajal oleks rikkumised. Kaebaja palus administratsiooni, et teda viidaks üle teise

kambrisse, millest keelduti.

Kaebaja 17.10.2016 täienduse kohaselt esitas Tallinna Vangla kambri nr 242 kinnipeetav M.

R. 2016. a märtsikuu keskpaigas Tallinna Vanglale avalduse, milles tunnistas üles, et kaebaja

äraolekul võttis ta lahti televiisori turvakleebise. Avalduse andis M. R. K. Krausile. Avalduse

3-16-837

3(7)

üleandmist võib kinnitada seda näinud S. F.. Käskkirja tegemisel M. R.i avaldusega ei

arvestatud.

6. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks.

6.1. VangS § 67 lg 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib kinnipeetavale VangS, vangla

sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada

distsiplinaarkaristusi,

sh

kartserikaristust.

VangS

§

lg

kohaselt

viib

distsiplinaarmenetluse läbi vanglateenistus, kes selgitab välja ka distsipliinirikkumise

asjaolud. Distsiplinaarkaristuse määrab käskkirjaga vanglateenistus distsiplinaarmenetluse

läbi viinud ametniku ettepanekul.

VangS § 31 lg 2 alusel võib kinnipeetaval olla vanglateenistuse ametniku loal isiklik

televiisor, kui selle kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi

isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku

raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest. Seadet

tuleb kasutada kooskõlas kodukorra p-idega 8.11.5, 8.11.4 ja 8.11.6. Vanglal on kohustus

tagada vanglas üldine julgeolek (VangS § 66 lg 1).

Vastavalt justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“

(JärelevK) § 33 lg-le 1 otsib vangla vähemalt korra kvartalis läbi kõik need ruumid ja

territooriumi, kus tavapäraselt viibivad või mida läbivad kinnipeetavad. Vanglateenistuse

ametnik võib läbi otsida kinnipeetava, tema isiklikke asju, elu- ja olmeruume ning muid

ruume keelatud esemete avastamiseks.

6.2. Kaebaja rikkus kodukorra p 8.11.5. 16.02.2016 ettekandest nähtub, et läbiotsimise käigus

avastati rikutud turvakleebistega televiisor, mis kuulus kaebajale. Turvakleebiste rikkumist

tõendab ka ettekandele lisatud foto. Vanglateenistusel oli õigus televiisor ära võtta ja lattu

paigutada. Kaebaja ei ole eitanud, et turvakleebised olid rikutud, vaid väitnud, et kuna tema ei

ole kleebiseid rikkunud, ei saa ta ka vastutada elektroonikaseadme nõuetele mittevastava

kasutamise eest.

Vangla kodukorra p 8.11.1 lubab kinnipeetaval kambris omada ja kasutada turvakleebistega

varustatud elektroonikaseadmeid, sh televiisorit. Elektroonikale paigaldatakse turvakleebised,

kuna erinevad liidesed (mälukaardipesa, USB-liides, CD/DVD andmekandja kasutamiseks

mõeldud pesad) võimaldavad kinnipeetavatel pääseda ligi keelatud esemetele ja

informatsioonile, mis võivad omakorda ohustada vangla julgeolekut. Turvakleebiste

rikkumine osutab, et kinnipeetava valduses võib olla keelatud esemeid. Kleebiste taga

olevatesse avaustesse on võimalik peita muid keelatud esemeid (sigaretid, narkootilised

ained), mille avastamine teleri lahtimonteerimiseta oleks raskendatud. Vanglal puudub

võimekus,

et

elektroonikaseadmeid

regulaarselt

kontrollida.

Elektroonikaseadme

lahtimonteerimine võib olla ka majanduslikult ebamõistlik. Turvakleebised aitavad tuvastada,

kellele

vastav

elektroonikaseade

kuulub,

kuna

kinnipeetav,

kellele

antakse

elektroonikaseadme kasutamiseks luba, vastutab, et tema esemetega ei pandaks toime vanglas

kehtiva korra vastaseid toiminguid. Kui rikkumine avastatakse, peab vangla reageerima.

Kaebaja vastutab elektroonikaseadme nõuetele mittevastava kasutamise eest ka olukorras, kus

ta kambris pidevalt ei viibi. Elektroonikaseade väljastatakse tingimusel, et seadme omanik

kasutab seadet vangla kehtiva korra alusel. Vastupidine tõlgendus ei võimaldaks vanglal

kambritesse isiklikke elektroonikaseadmeid lubada. Isikliku elektroonikaseadme kasutamine

on õigus, mitte kohustus. Kui kaebajal ei olnud võimalik tagada, et talle väljastatud seadet

kasutatakse sihipäraselt, oli tal võimalus paigutada see lattu isiklike esemete hulka. Kaebajal

3-16-837

4(7)

oli kohustus turvakleebiste rikkumise korral teler kohe üle anda, kuid seda ta ei teinud

(kodukord p 8.11.5).

6.3. Käskkirjas on järgitud menetlustähtaegu, rikkumine on tuvastatud õiguspäraselt ning

kaebaja karistamine on põhjendatud. Kaebajale on tutvustatud menetlusprotokolli ning tal on

olnud võimalus esitada omapoolsed vastuväited.

6.4. Viie ööpäeva pikkust kartserikaristust ei saa pidada ebaproportsionaalseks, kuna isikul oli

karistuse määramise ajal distsiplinaarkaristus samalaadse rikkumise eest (elektroonikaseadme

ümberehitamine, käesolevaks ajaks kehtivuse kaotanud). Varasemast leebema karistuse

määramine ei täidaks karistuse eesmärki suunata kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele.

6.5. Vastuseks kaebaja 17.10.2016 täiendusele märgib vastustaja, et vanglale teadaolevalt ei

ole M. R. esitanud mitte ühtegi pöördumist, milles ta oleks turvakleebiste rikkumise omaks

võtnud. Seda kinnitab ka väljavõte M. R.i pöördumistest. Kaebaja kohtule esitatud väited on

põhjendamata. Kaebaja ei ole vastavat väidet varasemas menetluses esitanud, s.o ei

distsiplinaarmenetluses, vaidemenetluses ega halduskohtusse pöördumisel. Vangla ei ole

seetõttu väitele ka varem vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja nõuab 16.03.2016 käskkirja nr 5-2/317 tühistamist. Vaidlustatud käskkirjaga

karistati kaebajat viie ööpäeva pikkuse kartserikaristusega selle eest, et ta rikkus vangla

kodukorra p-is 8.11.5 sätestatud kohustust.

7.1. Kaebaja on kaebuses märkinud ka, et ta palus vanglalt, et teda viidaks üle teise

kambrisse, millest keelduti. Kuna väide ei puuduta vaidluse eset, s.o vaidlustatud käskkirja

õiguspärasust, kohus seda ei käsitle. Kui kaebajal on vanglale etteheiteid, kuna teda ei

paigutatud teise kambrisse, tuleb tal pöörduda vangla poole. Kohus siiski märgib, et

kohtupraktika kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda paigutamist

konkreetsesse kambrisse ega valida endale meelepärast kambrikaaslast. Nimelt sätestab

VangS § 105 lg 21 p 1, et kinnipeetava vanglasisene paigutus nähakse ette vangla kodukorras.

Tallinna Vangla kodukorra p 3.7 kohaselt määrab ja otsustab vanglateenistuse ametnik

kinnipeetava vanglasisese paiknemise, määrates talle kambri, voodikoha ja võimaluse korral

kapi esemete hoidmiseks. Õigust nõuda kambri vahetamist saaks jaatada siis, kui kambris

viibimine põhjustab kinnipeetavale selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega

paratamatult kaasnevate kannatuste või ebamugavuse taseme.

7.2. Kaebaja on lisanud, et ta palus vanglal keelata tal võtta telerit kambrisse tähtajaga üks

aasta, kuid K. Kraus keeldus sellest. Tegemist on taaskord asjaoluga, mis vaidlustatud

käskkirja õiguspärasust ei mõjuta. Asjaoludest nähtub, et kaebaja esitas vastava soovi

vanglale hiljemalt 28.03.2016 vaides. Kui kinnipeetav tunneb, et ta ei ole võimeline

elektroonikaseadme eest vastutama, on tal võimalus see lattu paigutada. Kodukorra p 8.2

kohaselt tuleb kinnipeetaval esitada selleks aga vormikohane avaldus (kodukorra lisa 2).

Kohtule teadaolevalt kaebaja vormikohast avaldust esitanud ei ole.

8. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel

tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti

õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire,

eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on

sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev

haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal

3-16-837

5(7)

kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele.

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest

haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata

kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas

distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud

käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille

järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud kartserikaristus on

proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

9. Kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ning tuleb tühistada. Vastustaja on

rikkunud põhjendamiskohustust ning jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud,

mis mõjutasid asja otsustamist.

10. Selleks, et kinnipeetavat distsiplinaarkorras karistada, peab ta olema toime pannud

distsiplinaarsüüteo, st kinnipeetava tegevus või tegevusetus peab olema vastuolus mõne

õigusakti sättega, mille täitmine on talle kohustuslik. Arvestades, et VangS § 63 lg 1 p 4

alusel võib kinnipeetavale VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete

süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserikaristust, võib kinnipeetavat

karistada distsiplinaarkorras ka kodukorra süülise rikkumise eest. Haldusorgan peab

tuvastama, kas tegu, mille eest distsiplinaarkaristus määratakse, on kinnipeetavale omistatav.

Distsiplinaarkorras on karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toime pandud süütegu (vt

Riigikohtu 21.06.2010 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Kui kohus leiab, et

haldusorgan ei ole distsiplinaarkaristuse koosseisulist asjaolu piisavalt põhjendanud, tuleb

haldusakt tühistada.

11. Vaidlust ei ole, et kaebajale kuulunud teleri turvakleebised olid läbiotsimise ajaks rikutud.

Seda, et turvakleebiseid oli rikutud, tõendavad S. Leedo 16.02.2016 ettekanne nr 459 ja

sellele lisatud foto turvakleebistest (vastustaja 11.08.2016 vastuse lisa 1, tl 38–39). Teler võeti

ära läbiotsimise käigus. Kuigi materjalidele ei ole lisatud 15.03.2016 menetlustoimingu

protokolli, mille kohaselt K. Kraus täpsustas ettekande nr 459 asjaolusid vaatlusega, peab

kohus ettekande ja foto põhjal tõendatuks, et kaebajale kuulunud teleri turvakleebised olid

läbiotsimise ajaks rikutud. Kaebaja ei ole ka eitanud, et temale kuulunud teleri turvakleebised

olid rikutud.

12. Vaidlus on selles, kas sellega, et teleri turvakleebised olid rikutud, rikkus kaebaja süüliselt

kodukorra p-is 8.11.5 sätestatud kohustust.

Kodukorra p 8.11.5 sätestab, et kinnipeetaval on keelatud elektriseadmeid ise remontida või

ümber ehitada ning tal on kohustus seadme purunemisel või turvakleebisega varustatud

elektriseadmete puhul turvakleebise kasutuskõlbmatuks muutumisel seade viivitamatult ära

anda. Elektriseadmed, mis on rikutud, muudetud, millel on turvakleebised rikutud, mis on

ümber ehitatud või ekspluateerimisest ohtlikuks muutunud, kuuluvad äravõtmisele ja

paigutatakse lattu.

Eelnevast nähtub, et kodukorra p 8.11.5 ei sisalda sõnaselget keeldu turvakleebiseid rikkuda.

Nõnda ei sisalda säte koostoimes VangS § 63 lg 1 p-iga 4 ka võimalust kinnipeetavat

distsiplinaarkorras turvakleebiste rikkumise eest karistada. Sätte alusel saab kinnipeetavat

karistada selle eest, et ta rikutud turvakleebistega telerit viivitamatult ära ei andnud, sh et ta ei

täitnud viivitamatult teavitamiskohustust. Kohus peab vajalikuks märkida, et selleks, et

kinnipeetavat saaks mingi kohustuse rikkumise eest karistada, peab see kohustus olema

kodukorras sõnastatud võimalikult selgelt ja olema üheselt mõistetav. Isikut ei saa karistada

teo eest, mis ei ole karistatav selle toimepanemise hetkel. Kinnipeetaval peab olema võimalik

ette näha, missugune õiguslik tagajärg talle mingi tegevuse või tegevusetusega kaasneb.

Selgemad ja täpsemad peavad olema need normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata

3-16-837

6(7)

(Riigikohtu 17.07.2009 otsus haldusasjas nr 3-4-1-6-09, p 19). Vastupidine tõlgendus riivaks

oluliselt õigusselguse ja isikuvabaduse põhimõtet. Kuigi kohus möönab, et turvakleebiste

rikkumise õigusvastasus peab kodukorra sätete süstemaatilisel tõlgendamisel olema

kinnipeetavatele äratuntav, koosneb kehtivas sõnastuses kodukorra p-is 8.11.5 sätestatud

kohustus kahest elemendist: turvakleebiste rikkumisest ning teavitamiskohustuse täitmata

jätmisest. Karistusotsuse tegemiseks peab kehtivas kodukorra p 8.11.5 sõnastuses kinnipeetav

olema süüliselt rikkunud aga teavitamiskohustust, mitte rikkunud süüliselt turvakleebiseid.

See tähendab omakorda seda, et esmalt peab haldusorgan tuvastama, et elektroonikaseadme

turvakleebiseid on rikutud – praegu selles vaidlus puudub (vt otsuse p 11) –, ning seejärel

tuvastama, et kinnipeetav on jätnud süüliselt täitmata teavitamiskohustuse.

Kui kodukorra p 8.11.5 tõlgendada viisil, mis lubab kinnipeetavat, kellele on väljastatud

elektroonikaseade, karistada üksnes turvakleebiste rikkumise fakti eest, sest see kinnipeetav

peab tagama, et seadet kasutatakse vastavalt õigusaktidele, vastutab see kinnipeetav ka enda

kambrikaaslaste võimaliku pahatahtlikkuse eest. Näiteks on võimalik, et kambrikaaslased

lepivad ühiselt kokku turvakleebiste rikkumises, nii et teleri omanik saaks distsiplinaarkorras

karistada. Vastupidise tõendamiskoormus oleks teleri omanikul. Selline tõendamiskoormus on

ebamõistlik. Kodukorra mõtteks ei saa olla kinnipeetava karistamine teise kinnipeetava toime

pandud distsiplinaarsüüteo eest. Isiku süü tuleb tuvastada individuaalsel alusel. Seda aitabki

teavitamiskohustus tagada. Teavitamiskohustuse täitmata jätmise eest karistamine teenib

paremini ka vangistuse eesmärkide saavutamist.

13. Praegu on vastustaja kodukorra p 8.11.5 rikkumise tuvastamisel lähtunud ühest

elemendist: turvakleebiste rikkumisest. Sellest tulenevalt on käskkirjas üksnes analüüsitud,

kas turvakleebiste rikkumine on kaebajale omistatav. Praegu leidis vastustaja, et kaebaja on

turvakleebiste rikkumises süüdi, kuna elektroonikaseadme eest vastutab isik, kellele see on

väljastatud. Vastustaja lisas, et kinnipeetava vastutust ei välista see, kui ta veedab mingi osa

päevast kambrist eemal. Põhjendavas osas on jäetud analüüsimata, kas kaebaja on süüdi

teavitamiskohustuse rikkumises. Kuigi turvakleebiste rikkumine ja teavitamiskohustus on

tihedalt seotud, tuleb teavitamiskohustuse puhul isiku süü tuvastamisel lähtuda erinevatest

asjaoludest

kui

siis,

kui

teokoosseisuks

oleks

üksnes

turvakleebiste

rikkumine.

Teavitamiskohustuse puhul tuleb kinnipeetava süü tuvastamiseks välja selgitada, kas kaebajalt

sai

kohustuse

täitmist

nõuda,

sh

mis

on

turvakleebiste

kontrollimiseks

piisav

hoolsuskohustuse määr, ning kas praegusel juhul oli kaebajal objektiivselt võimalik kohustust

täita. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks läbiotsimise ajal kambris viibinud. Ei ole

välistatud, et turvakleebiseid rikuti ajal, mil kaebaja kambris ei viibinud ning ta ei olnud

seetõttu rikkumisest teadlik. Teavitamiskohustuse rikkumise eest saanuks kaebajat karistada

siis, kui vastustaja oleks ära näidanud, et kaebaja oli või pidi olema turvakleebiste rikkumisest

teadlik. Käskkirjas teavitamiskohustuse rikkumist analüüsitud ei ole, sh ei ole tuvastatud

kaebaja süüd teavitamiskohustuse rikkumisel. Sellega on haldusorgan rikkunud haldusakti

põhjendamiskohustust ning jätnud välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud.

Menetluse puudused võisid mõjutada distsiplinaarasja otsustamist. Sellisena ei saa

kinnipeetavat ka distsiplinaarkorras karistada. Jättes haldusakti põhjendamata ja selgitamata

välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ei saanud haldusorgan ilmselgelt lähtuda

kaalutlusotsuse tegemisel õigetest kaalutlustest.

14. Kuna Tallinna Vangla 16.03.2016 käskkiri nr 5-2/317 on sisuliselt õigusvastane, tuleb

kaebus rahuldada ja vaidlustatud käskkiri tühistada. Arvestades, et kohus tühistab vaidlustatud

käskkirja, kaotab aluse ka Tallinna Vangla 07.04.2016 vaideotsus nr 5-15/16/157-2.

15. HKMS § 158 lg lg 5 alusel määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt välja mõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu 15

3-16-837

7(7)

eurot. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb see kulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja ei ole

taotlenud muude menetluskulude hüvitamist, mistõttu jäävad ülejäänud menetluskulud poolte

endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee